KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 06. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2987 Haldusasi RE Eesti Kütus (pankroti

) § 13 lg 1 kohaselt ei ole erandina kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse kinnisasja oluliseks osaks õiguslikul alusel püstitatud ehitised ning

§ 13

lg 3 kohaselt on selliste ehitiste omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses (MRS) sätestatud alustel ja korras, eelkõige maa ostueesõiguseaga erastamise teel MRS § 22 lg 1 alusel.

§ 13

lõikest 5 tulenevalt on ehitise omanikul, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, võib nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist.

§ 15

lõike 1 kohaselt on viimatinimetatud õigus üksnes isikul, kelle ehitis on püstitatud õiguslikul alusel.

§ 14

lg 1 kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis maatüki oluline osa. Eeltoodud sätetest tulenevalt on maast lahusoleva ehitise kui iseseisva vallasasjaga tegemist juhul kui selle püstitamiseks on olnud maakasutusõigus ning ehitusluba. Maakasutusõiguse või ehitusloa puudumise korral ei ole ehitise näol tegemist iseseisva vallasasjaga, vaid see on maa olulise osana maa omaniku omandis.

1. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlusluste kahe administratiivhoone, väravavalve maja, kuue laohoone, tööstushoone ja garaaži püstitamise õiguslik alus on tõendamata. Kaebuse esitaja ei ole esitanud mistahes tõendeid, mis kinnitaksid selliste ehitiste püstitamiseks antud ehituslubade olemasolu. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, nagu kinnitaks ehitiste püstitamise õigusliku aluse olemasolu või nende kaebuse esitajale kuulumist nende ehitiste kajastamine hooneregistris. Esiteks ei ole hooneregister õigustloov register ning sellesse tehtud kanded omandiõigust ei tekita ega tingimata ka tõenda. Seejuures tuleb märkida, et Tallinna Hooneregistri
2. jaanuari 2000 tõendil, millele kaebuse esitaja kohtuistungil iseäranis viitas, on sõnaselgelt märgitud, et vaidlusaluste hoonete püstitamise õiguslikku alust tõendavad dokumendid puuduvad. Kohus möönab, et ehituslubade andmine toimus nõukogude õiguses mõnevõrra teistsuguses vormis võrreldes tänapäevasega, ent sellest ei saa teha järeldust, et ehituslubasid üldse olema ei pidanud või et ehitusloa olemasolu saaks tõendada suvaliste tõenditega. Kohtu hinnangul saab ehitusloana käsitada sellist pädeva avaliku võimu organi otsust, millest nähtub loa andmine konkreetse ehitise püstitamiseks, mis võis toimuda näiteks ehitusprojekti kinnitamisega. Vaidlusaluste ehitiste kohta ei ole kaebuse esitaja mitte ühtegi sellist dokumenti esitanud ega tegelikult ka väitnud, et sellised dokumendid kusagil olemas oleks. Ehitusloana ei saa käsitada
3. augustil 1977 koostatud majavalduse hoonete pindade ja mahtude arvutamise lehte, Tegemist on arusaadavalt juba olemasolevate ehitiste pindalade ja mahtude mõõtmisega, ent sellise dokumendi 3 koostamine ei anna iseenesest teavet selle kohta, kas ehitiste püstitamiseks oli ehitusluba olemas või mitte. Seda dokumenti ei saa pidada ka varasema ebaseadusliku ehitise seadustamiseks ning tegelikult on üldse teadmata, millistel asjaoludel või millisel õiguslikul alusel ja kelle poolt selline dokument koostatud on. Ehitusloana ei saa vaadelda ka Tallinna RSN Täitevkomitee
4. aprilli 1981 otsust 1, 2092 ha suuruse maa eraldamise kohta, kuna sellest otsusest ei tulene mistahes luba sellele maale mingisuguseid konkreetseid ehitisi püstitada. Liiatigi on kõnealuse otsusega antud õigus maa kasutamiseks kolmeks aastaks, misjärel oli Eesti NSV Riikliku Naftasaaduste Komitee Bensiinijaamade Valitsusel kohustus maa heakorrastatult tagastada. Seega isegi kui asuda seisukohale, et maa eraldamisega olemasolevate hoonete juurde möönis avalik võim nende olemasolu õiguspärasust, siis selline mööndus oli tehtud tähtajaliselt. Tõendeid selle kohta, et Eesti NSV Riikliku Naftasaaduste Komitee Bensiinijaamade Valitsusel või mõnel muul asutusel, ettevõttel või organisatsioonil oleks olnud kõnealuse maa kasutamise õigus pärast eelviidatud otsuses nimetatud kolmeaastase tähtaja möödumist, esitatud ei ole. Ehitiste püstitamise aluseks olevate ehituslubade olemasolu ja ehitiste püstitamise õiguslikku alust ei tõenda ka muud kaebuse esitaja esitatud dokumendid, sealhulgas bilansitõendid ja ehitiste bilansist bilanssi üleandmise aktid. See, kas või kuidas vaidlusaluseid ehitis enne

jõustumist ühelt isikult teisele üle antud on, ei väära seda, et ehitusloata püstitatud ehitis muutus

jõustumisel maa oluliseks osaks. 13. Ehitusloata püstitatud ehitise näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mis ei olnud pärast

jõustumist enam iseseisev vallasasi, vaid muutus maa oluliseks osaks. Maa, kus vaidlusalused ehitised või nende varemed paiknevad, on käesoleval ajal nii-öelda reformimata riigimaa, mis on MRS § 31 lg 2 kohaselt riigi omandis. Seega on riigi omandis ka sellel maal paiknevad õigusliku lauseta püstitatud ehitised või nende jäänused. Olles riigi omandis ei saa need siiski kuuluda kaebuse esitaja pankrotivarasse. Riigiettevõtete asutamine ja tegevus toimus Vabariigi Valitsuse

1. juuli 1990 määrusega nr 140 kinnitatud Eesti Vabariigi riigiettevõtte põhimääruse alusel. Kõnealuse määruse punkti 3 kohaselt loeti riigiettevõte juriidiliseks isikuks, kes valdab, kasutab ja käsutab talle antud Eesti Vabariigi omandit vastavalt oma tegevuse eesmärkidele seadusandluses ettenähtud ning ettevõtte põhikirjas kindlaksmääratud piires. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodud sättest, et riigiettevõtte asutamisega andis riik riigiettevõttele üle teatud riigivara ning selle üleandmisega läks see vara sisulises mõttes riigiettevõtte kui iseseisva (oma õigusi ise kandva ning kohustuste eest ise vastutava) isiku omandisse. Seega ei saaks ka teoreetiliselt olla mingi vara omanikuks Eesti Vabariik mingisuguses teises isikus, nagu kaebuse esitaja on leidnud. Küll aga tuleneb eeltoodust, et vaidlusalused ehitised, olles riigile kuuluva maa oluliseks osaks, ei saa olla kaebuse esitaja kui iseseisva õigussubjekti omandis.
2. Olukorras, kus kaebuse esitaja ei saa olla vaidlusaluste ehitiste omanik, ei saa tal olla subjektiivset õigust nõuda, et Tallinna linn temalt need ehitised omandaks, samuti ei saa tal olla õigust nõuda hoonetele teenindusmaa määramist või enda kasuks hoonestusõiguse seadmist.
3. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 4