) tulenevat võrdsusõigust ja ettevõtlusvabadust. Seetõttu oleks pidanud kaaluma ning korralduse seletuskirjas tooma põhjendused, miks taksojuhtide õiguste riive on kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-61-07 sedastanud, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Asjakohane on ka Riigikohtu otsus nr 3-3-1-49-08, milles on asutud seisukohale, et kohus ei saa üldjuhul ise asuda haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud. Vastustajal puudus vaidlustatud korralduse andmiseks õiguslik alus. Vastavalt teeseadusele(TeeS) on avalikult kasutatavaks teeks kohalik tee(§ 4 lg 1), s.t. linnas, alevis või alevikus paiknev tänav, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks(§-d 51, 6). Tee koosseisu kuuluvad liiklemiseks kasutatava rajatisena ka ühissõiduki peatuseks ettenähtud ala ja 2 ootekoda(§ 2 lg 2 p 1). Seega on taksopeatustena kasutatavate kinnisasja osade ja teerajatiste näol tegemist avalikult kasutatava kohaliku teega, mille andmine piiratud hulga isikute kasutusse on õigusvastane. Avaliku asja mõiste eeldab, et asja kasutatakse avalikes huvides ning selle omanik peab lähtuma omanikuõiguste teostamisel avalikest huvidest. Asjaõigusseaduse(AÕS) § 155 lg 1 sätestab, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee pole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Seega kuulub igale Tallinna linnas seaduslikult tegutsevale taksojuhile subjektiivne avalik õigus taksopeatusi kasutada ja nõuda, et sellist kasutamist ei takistataks. Vastustaja on TeeS §-st 29 lg 3, mis võimaldab teatud eeldustel anda avalikult kasutatavat teemaad teise isiku kasutusse, teinud ebaõige järelduse, et volikogu 29.05.2003.a. määrusega nr 34 kinnitatud „Linnavara kasutusse andmise kord“(edaspidi „linnavara kord“) võimaldab anda taksopeatusi üürile. Korra p 3 kohaselt antakse vara kasutusse, kui see pole vajalik avalikuks otstarbeks või linna valitsemiseks. Vara kasutusse andmine pole lubatud, kui see muudab võimatuks või oluliselt raskendab kasutusse andja valduses oleva muu vara otstarbekohast kasutamist või tema õiguste teostamist. Tallinna linn ei osale praegusel juhul õigussuhtes mitte eraõigusliku omanikuna, kes saab avalikult kasutatavat asja välja üürida, vaid avaliku võimu kandjana. Seega on välistatud eraõiguses kehtiv privaatautonoomia põhimõte ning linn on kohustatud tagama
-st tulenevaid põhiõigusi ja -vabadusi.
kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Avalikult kasutatava tee kasutamisõiguse piiramisega piiratakse ettevõtlusvabadust (
), sest osa taksojuhte jääb ilma õigusest neid taksopeatusi kasutada, ning reisijate õigust valida avalikult kasutatavast taksopeatusest endale sobivat taksot, mis tähendab taksoreisijate vaba eneseteostuse riivet(
); osa taksojuhte seatakse aga eelisseisundisse, mis tähendab võrdsusõiguse riivet(
). Korralduse andmise alusena viidatud ühistranspordiseaduse(ÜTS) ja võlaõigusseaduse(VÕS) sätted sellisteks põhiõiguste riiveteks alust ei anna. Seega on linna poolt avalikult kasutatavate taksopeatuste üürimine osale taksoettevõtjatest vastuolus
§-ga 3 ning §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Korraldusest jääb arusaamatuks, kuidas aitab Tallinnas seaduslikul alusel tegutsevate taksojuhtide juurdepääsuõiguse piiramine vanalinnas asuvatele taksopeatustele vastustaja soovitud eesmärki täita. Korralduse andmisel on vastustaja eiranud linnavara korra punkte 7-9, sest pole uurinud, milline on väljaüüritava vara kasutamise eest keskmine tasu suurus. Linnavalitsusel puudub vara kasutusse andmiseks igasugune arvestusmetoodika ning kinnitamata on miinimumtasu määr, millest madalama tasu eest vara välja üürida pole lubatud. Tegemist pole eraomandis oleva varaga, mida võib suvalise hinnaga välja rentida. Taksoteenuse osutajate ettevõtlusvabaduse piiramine on vastuolus ka ÜTS §-ga 3 p 2, mis sätestab, et ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk on soodustada ühissõidukite eeliskasutamist sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega võrreldes, vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja sellest põhjustatud tervisekahjustusi ning aidates kaasa liiklusõnnetuste ja liiklusummikute ärahoidmisele. Transpordi negatiivse mõju all keskkonnale mõeldakse teatavasti CO2 emissiooni – suurem sõiduk tarbib rohkem kütust ning seetõttu on suurem ka negatiivne mõju keskkonnale. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik ühe taksopeatuse väljaüürimisega likvideerida kõik probleemid vanalinnas ja taksonduses üldse. Kõik vastustaja nimetatud probleemid on selgelt tingitud taksonduse järelevalve nõrkusest. Viru tänavale rajatud taksopeatuse tõttu on tänava läbitavus halvenenud seal seisvate taksode tõttu ning vanalinnas on pidevalt veel rohkem taksosid kui varem. Taksopeatuste kasutamise piiramine taksojuhtidele, kes ei vasta esitatud tingimustele või ei soovi materiaalsetel põhjustel osaleda avalikul kirjalikul pakkumisel üürilepingu sõlmimiseks, on õigusvastane. Kaebaja ei peagi pakkumisest osa võtma, sest talle on väljastatud taksoveoluba ja sõidukikaart, mis annavad õiguse Tallinnas tegutsemiseks. Kõik taksojuhid, kellele on linna poolt väljastatud taksoveoluba, kannavad riigi ja kohaliku omavalitsuse ees ühesugust maksukoormust, järelikult peavad neil olema võrdsed võimalused kasutada vabalt kohaliku omavalitsuse rajatistel ja kinnistutel asuvaid taksopeatusi. Korraldusega kehtestatud teerajatise osade üüri alghind on 21 000 kr (1342,14 eurot) kuus. Tingimused, et pakkuja peab omama vähemalt 30 kuni 5 aasta vanust 3 taksot, mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 liitrit või kirjalikku lepingulist suhet vähemalt 30 taksojuhiga, kes teostavad taksovedu kuni 5 aasta vanuste taksodega, mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 liitrit ja mis kannavad pakkuja kaubamärki, on vastuolus ÜTS §-s 3 p 2 sätestatud ühistranspordi korraldamise eesmärgiga – soodustada ühissõidukite eeliskasutamist võrreldes sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega, vähendades transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja sellest põhjustatud tervisekahjustustele; suuremad sõidukid tarbivad rohkem kütust ja on keskkonnale suurema negatiivse mõjuga. Ka Tallinna taksoveoeeskirja p 8 ei kehtesta taksodele pagasiruumi mahu ja vanuse nõudeid. Kõnealune piirang riivab ebavajalikult ja mõõdupäratult taksojuhtide ettevõtlusvabadust(
) ja annab põhjendamatud eelised suuremate taksodega teenust osutavatele taksojuhtidele. Need on põhjendamatud tingimused, mille pakkumisel osalemise eelduseks seadmine viitab suunatud pakkumisele, samuti korralduse p-s 4.7.18 toodud sõidu alustamise tasu piirmäär – 2,88 eurot – selline on AS „Tulika Takso“ sõidualustustasu, millest nad allapoole minna ei soovi. Pakkuja taksoveoteenuse hinna fikseerimine eeldab isikutevahelist kokkulepet, mis on kriminaalkorras karistatav. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud haldusakti ülalpool toodud kokkuvõttes märgitule järgmised põhjendused. Korraldus on piisavalt motiveeritud, selle preambulis on loetletud eesmärgid, üksikasjalikumad selgitused on esitatud korralduse lisaks olevas seletuskirjas. Taksokomisjoni ülevaatest selgub, et tänu loodud ning üürile antud taksopeatusele, parkimiskohtade ja liiklusskeemi täpsemale märgistusele on vanalinna piirkonnas mootorsõidukite liikluskoormus vähenenud, liiklus sujuvamaks muutunud ja suurenenud liiklusohutus. Tõusnud on taksoteenuse usaldusväärsus ja tagatud teenuse ööpäevaringne kättesaadavus. Läbipaistva hinnaga taksoteenuse tagamine on vähendanud õigusrikkumiste arvu ning paranenud on taksoveoteenuse kvaliteet. Seejuures pole vähenenud teiste seaduslikul alusel taksoveoteenuse osutajate võimalused taksoteenuse osutamiseks. TeeS § 29 lg 3 kohaselt on avalikult kasutatava tee omanikul õigus anda teemaad kasutada teisele isikule ilma hoonestusõiguseta tingimusel, et see ei raskenda teehoidu ega halvenda liiklusolusid. Üürile antavate taksopeatuste korrashoiu kohustus on üürnikul ning kinnistute remontimise õigus on jäetud Tallinna linnale kui üürileandjale. Linnavara korra p 4 kohaselt antakse linnale kuuluv vara kasutusse kasutuslepinguga, mis sõlmitakse kas suulisel või kirjalikul avalikul enampakkumisel või läbirääkimistega pakkumisel. Avalik huvi on taksoteenuse kui ühistranspordi kättesaadavus, selle parem kvaliteet ja ohutus. Taksode vanuse ja pagasiruumi mahu nõude kehtestamisel on arvestatud asjaoluga, et taksopeatuses peab olema vähemalt 2 taksot 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas ning taksojuhtidel peab olema piisav aeg puhata, et tagada ohutu liiklemine. Turvasüsteemide põlvkonnad vahetuvad 5-aastase intervalliga, seega saab ohutut taksoteenust pakkuda üksnes uute sõidukitega, millel on olemas vajalik turvavarustus. Avalik huvi on, et haldusorgan rakendab vajalikke meetmeid, välistamaks pettusi avalikult pakutavate teenuste osas ning tagamaks taksoteenuse kvaliteeti. Muidugi ei saa ühe linnarajatise ühe osa taksopeatusena üürileandmisega lahendada kõiki taksonduses praegu esinevaid probleeme, kuid see on siiski toonud kaasa taksoteenuse kvaliteedi selge paranemise kesklinnas Viru tänava piirkonnas. Üürile antud taksopeatuses ei saa teenust osutada anonüümsed taksojuhid, mis loob eelduse teenuse korrektseks osutamiseks, usaldusväärsuse ja kvaliteedi tõstmiseks ning tagab paremini tarbijate õigusi. Arvestades praegust olukorda, kus Tallinna kaugemates piirkondades puudub sageli takso saamise võimalus, loob taksopeatuse üürileandmine olukorra, kus taksoettevõtetel, mis ei osalenud pakkumisel, tekib huvi teenindada ka Tallinna vanalinnast kaugemate piirkondade elanikke, sest konkurents taksoteenuse pakkumises tiheneb. Samuti on taksopeatuse rentnik kohustatud taksopeatust korras hoidma, millist kohustust on taksoteenuse osutajale võimalik panna vaid üürileandmise lepingus seatud tingimuste kaudu. Reisijate õigust endale sobiv takso valida ei piirata, sest võimalus on endale sobiv teenuseosutaja valida teisest lähedalasuvast taksopeatusest. Valitud abinõu tuleb pidada vajalikuks, sest loodavate taksopeatuste üürileandmisega võrreldes vähemalt samaväärse tõhususega ei ole muul viisil korraldustes nimetatud eesmärkide saavutamine võimalik. Samuti on korraldusega rakendatav abinõu mõõdukas, sest sellega püütakse 4 saavutada väga olulisi eesmärke ning kaebaja põhiõigustesse on seejuures sekkutud küllaltki väheintensiivselt. Kaebaja põhiõigusi rikkuvaks ei saa pidada ka konkursi tingimusi, mis olid põhjendatud ega moonutanud konkursi eesmärki. Korralduses on põhjendatud kasutatavate sõidukite vanusele ja mahukusele seatud piiranguid. Kuna liikluseeskirja § 62 kohaselt ei kehti asulasõidul taksos turvavöö kinnitamise kohustus, on eriti oluline taksoveoks kasutatavate sõidukite võimalikult kõrgetasemelise aktiivse ja passiivse turvavarustuse olemasolu. 400 liitrise mahtuvusega pagasiruumi nõue piirab küll väikeautode ja väike-keskklassi autode enampakkumisel osalemise võimalust, kuid sellise suurusega pagasiruum on olemas kõigil üldlevinud tänapäevastel keskklassi sedaanidel. Kaebaja õigusi ei saa vaadelda kitsalt konkreetse taksopeatuse kasutamise kontekstis, vaid seda tuleb hinnata linnale kuuluvate taksopeatuste kogumi suhtes. Kesklinna piirkonda jääb alles 30 avalikult kasutatavat taksopeatust, mistõttu on riive kaebaja ettevõtlusvabadusele väheintensiivne ja piirangu eesmärgid sellest kaalukamad. Üürile antud Viru tänava taksopeatus moodustab kõigist Tallinna linna taksopeatusest ainult 1% ja kõikidest kesklinna taksopeatustest 3,3%. Kaebaja väide, et vastustaja ei või anda linnavara kasutusse, on ainetu.
lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse, mille põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel ning mis hõlmab ka kohaliku omavalitsuse üksuse õiguse temale kuuluvat vara vabalt kasutada ja käsutada. Kohaliku elu küsimusi võib kohaliku omavalitsuse üksus otsustada vastava volitusnormita seaduses. Seega võib kohalik omavalitsus sellekohase volitusnormita otsustada iga küsimust, mis pole riigielu küsimus. See tuleneb ka asjaolust, et kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu ette näha(Riigikohtu 9.
lg 1 näeb ette, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt - see tähendab kohaliku omavalitsuse üksuse õigust otsustada, kas, millal ja kuidas kohaliku elu küsimusi lahendada, sealhulgas ka õigust temale kuuluvat vara vabalt kasutada ja käsutada. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) § 3 kohaselt rajaneb kohalik omavalitsus muu hulgas kohaliku elu küsimuste iseseisva ja lõpliku otsustamise ja korraldamise põhimõttel(p 1) ning üheks aluspõhimõtteks on ka igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas(p 2). KOKS § 34 lg 1 ja 2 järgi on munitsipaalomand vallale või linnale kuuluv vara, mille valitsemise korra kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu. Munitsipaalomandi valdamine, kasutamine ja käsutamine on kohaliku elu küsimus. Sealhulgas on kohaliku elu küsimus ka näiteks munitsipaalomandis oleva maa võõrandamine, kasutusvalduse või hoonestusõigusega koormamine(Riigikohtu 19.01.2010.a. otsus nr 3-4-1-13-09 p-d 18, 20 ja 22). Kohaliku elu küsimusi võib kohaliku omavalitsuse üksus otsustada vastava volitusnormita seaduses, vastasel korral ei saaks ta otsustada ja korraldada kõiki selliseid küsimusi. See tuleneb ka asjaolust, et kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu ette näha(Riigikohtu 9.02.2000.a. otsus nr 3-4-1-2-00 p 16). KOKS §-st 6 lg 1 tulenevalt on üheks omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada oma vallas või linnas ka valla- või linnasisest ühistransporti, mille üheks liigiks on taksovedu(ÜTS § 2 p 11). Vastavalt ÜTS §-dele 4 ja 5 kavandavad ja korraldavad ühistransporti muu hulgas omavalitsusorganid, kelle ülesandeks on ühistranspordi arengu suunamine ja koordineerimine ning ühistranspordi infrastruktuuri objektide planeerimise, rajamise, korrashoiu ja kasutamise korraldamine. AÕS § 155 lg 1 sätestab, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist. Kuigi TeeS § 4 lg 1 kohaselt on kohalik tee(sh tänav TeeS § 51 ja § 6) avalikult kasutatav ning seda võib kasutada igaüks TeeS-s ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega, ei teki ainuüksi sellest veel igale Tallinnas seaduslikult tegutsevale taksojuhile subjektiivset avalikku õigus kasutada eranditult kõiki Tallinna tänavatel asuvaid taksopeatusi ja nõuda linnalt nende kasutamise takistuste kõrvaldamist. TeeS § 29 lg 3 annab avalikult kasutatava tee omanikule õiguse anda teemaad maakasutust reguleerivate õigusaktide alusel kasutada teisele isikule ilma hoonestusõiguseta tingimusel, et see ei raskenda teehoidu ega halvenda liiklusolusid. Vastustaja kinnitab, et kõnealuse taksopeatuse tõttu pole teehoid seal aasta jooksul raskenenud ja liiklusolud halvenenud ning kaebaja pole vastupidist tõendanud. Kaebaja väited, et vastustaja pole selgitanud, milline on väljaüüritava vara kasutamise eest keskmine tasu suurus, puudub arvestusmetoodika vara kasutusse andmiseks ning kinnitamata on miinimumtasu määr, millest madalama tasu eest vara välja üürida pole lubatud, ei anna alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Riigikohtu erikogu selgitas 20.12.2001.a. otsuses nr 3-3-1-1501(p-d 14, 20), et kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks ning valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja õigusaktid ei määra täpselt kindlaks, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne. Otsuse p-des 23, 24 märkis erikogu, et isik ei saa vara kasutusse andmist vaidlustada motiivil, et linn saab seda tehes kahju või et see ei võimalda parandada kolmandate isikute liiklemisvõimalusi linnaosas, samuti pole isikul otsest subjektiivset õigust saada vaidlusalune maatükk just enda kasutusse. 22.10.2009.a. otsuses nr 3-31-66-09(p-d 20, 21) sedastas Riigikohus, et kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmise menet6 luse ajal on isikul küll õigus nõuda pakkumismenetluse normide järgimist, kuid tal pole subjektiivset õigust saada seda vara enda kasutusse. Kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmist reguleerivate normide eesmärgiks tuleb pidada pakkujate menetluslike õiguste kaitset, samuti menetluslike õiguste rikkumise tagajärjel tekkiva kahju ärahoidmist. Kaitse-eesmärgist pole hõlmatud pakkumise tulemusel sõlmitavast eraõiguslikust lepingust tekkida võivad pakkuja õigused ega nende õiguste rikkumise tagajärjel tekkida võiva kahju ärahoidmine. Vaidlustatud korraldus näeb ette ette avaliku kirjaliku enampakkumise läbiviimise, mis vastab linnavara korra p-s 20(1.04.2009–31.01.2010 kehtinud redaktsioonis) ettenähtud võimalustele. Kuna halduskohtul puudub pädevus kontrollida kohaliku omavalitsuse poolt oma vara kasutamise otstarbekust, pole oluline, miks vastustaja otsustas taksopeatuse korralduses kindlaksmääratud tasu eest välja üürida ning kas seda teemaad poleks vaja avalikuks otstarbeks või linna valitsemiseks. Kuivõrd tegemist on kohaliku elu küsimuse otsustamisega, milles kohaliku omavalitsuse üksusel on iseseisev ja lõplik otsustusõigus(kaalutlusotsus), siis kohus sellesse sekkuda ei saa(Riigikohtu 14.10.2003.a. otsus nr 3-3-1-54-03 p-d 38, 40). Vaidlusaluse taksopeatuse väljaüürimine, kui see olemasolevaga võrreldes suuremas ulatuses ei takista sõidukite liiklemist, ei saa kuidagi rikkuda kaebaja kui Tallinnas tegutseva taksojuhi õigusi. Linnavalitsuse tegevuse, sealhulgas taksopeatuste väljaüürimise, otstarbekust kontrollib linnavolikogu moodustatud revisjonikomisjon KOKS § 48 lg 3 p 5 ja oma tööplaani või volikogu otsuse alusel ning linna põhimääruses kehtestatud korda järgides. Kohus nõustub kaebajaga, et korraldus riivab võrdsuspõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse kaitseala.
lause "Kõik on seaduse ees võrdsed" sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, sealhulgas ettevõtluse. Selle põhiõiguse riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine. Korraldus kohtleb ebavõrdselt taksoteenuseid osutavaid äriühinguid, kus töötab 20-30 taksojuhti kuni 5 aasta vanustel ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autodel ning väiksemaid äriühinguid ja FIE-sid, kelle käsutuses pole 20-30 kuni 5 aasta vanust ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autot. Ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et esimestel on võimalus osaleda vaidlusalusel enampakkumisel, teistel aga mitte. Ühtlasi on vastustaja sellega sekkunud ka ettevõtlusvabadusse.
Tegevusala ja elukutse vaba valik kaitseb nii erasektoris kui ka avalikus sektoris töötamist, samuti ettevõtlusega seotud tegevusalasid ja elukutseid.
1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega ..." sätestab ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui avalik võim piirab isikuid selle õiguse vabal teostamisel. Kuid põhiõiguste riive ei tähenda automaatselt, et see rikub põhiõigusi. Sellise riive korral tuleb kontrollida riive põhjendatust. Alles siis, kui riivet pole võimalik põhjendada, on tegemist põhiõiguse rikkumisega. Üldjuhul on ettevõtlusvabadusse sekkumine materiaalselt õiguspärane siis, kui see on proportsionaalne, s.o. sobiv, vajalik ja mõõdukas. Proportsionaalsuse põhimõte on sätestatud
teises lauses, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavusel kontrollib kohus kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja seejärel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused Kohtu hinnangul on kõik korralduse preambulis loetletud eesmärgid - vähendada vanalinna piirkonnas mootorsõidukite liikluskoormust, tagada sujuv ja häireteta liiklus, suurendada liiklusohutust, tõsta taksoteenuse usaldusväärsust, kvaliteeti ning ohutust, kaitsta tarbijate õigusi taksoteenuse kasutamisel, luua võimalus mõistliku ja läbipaistva hinnaga taksoteenuse kui ühistranspor7 di teenuse pakkumiseks, tagada ööpäevane taksoteenuse kättesaadavus, laiendada taksoettevõtluse võimalusi ja mitte vähendada taksopeatuste arvu, säästa maksumaksja raha taksopeatuste hooldusel ja haldamisel vastavate kulude panemisega kinnisasja osade üürnikule, taksoteenuse osutaja anonüümsuse vähendamine ja sotsiaalse kontrolli suurendamineseks - põhjendatud ja mõistlikud ning valitud meede (taksopeatuse üürileandmine korralduses ettenähtud tingimustel) on sobiv ja vajalik abinõu nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Vastustaja põhjendab kõnealuse taksopeatuse väljaüürimise jätkamise soovi sellega, et aasta jooksul, mil peatus oli välja üüritud AS-le „Tulika Takso“, vähenes vanalinnas mootorsõidukite liikluskoormus, vibratsioon ja heitgaaside hulk, suurenes aga liiklusohutus, tarbijate turvalisus ja taksoteenuse usaldusväärsus ning paranes teenuse hinna ja kvaliteedi suhe ja heakord taksopeatuses. Kaebaja pole vastupidist tõendanud. Võimalikku kõrgemat taksoteenuse hinda ei saa pidada avaliku huvi vastaseks olukorras, kus hind on põhjendatud ja sellega kaasneb parem ja usaldusväärsem teenus, samuti on klientidel võimalus valida endale sobiv taksoteenuse osutaja mõnest teisest lähedalasuvast taksopeatusest. Seega pole kahjustatud vaba konkurents ja tarbijate õigus vabalt taksoteenuse osutajat valida. Ebaproportsionaalseteks ei saa pidada ka korralduse nõudeid konkursil osaleda sooviva ettevõtja poolt kasutatavate sõidukite hulgale, vanusele ja mahutavusele. Olukorras, kus üürnik peab ööpäevaringselt tagama pidevalt vähemalt kahe sõiduki olemasolu taksopeatuses ning järgmist taksot ei tohi olla vaja oodata kauem kui 10 minutit(p 6.3.2), ei saa konkursi korraldaja reaalselt eeldada enampakkumisel osaleja võimekust üürileandmise tingimusi täita, kui tema käsutuses pole piisaval määral sõidukeid. Seega pole vähemalt 30 takso olemasolu nõue ülemäärane. Põhjendatud on ka kasutatavate sõidukite vanusele ja mahukusele seatud piiranguid. Kuna liikluseeskirja § 69 p 4 ei kohusta asulasõidul taksojuhti ega takso tagaistmel sõitjat turvavööd kinnitama, tuleb nõustuda korralduse seletuskirja põhjendusega, et taksoveoks kasutatavate sõidukite puhul on eriti oluline võimalikult kõrgetasemelise aktiivse ja passiivse turvavarustuse olemasolu. Kuna piisavalt turvaliseks on loetud ka kuni 5 aasta vanused sõidukid, ei sea see taksoettevõtjatele ebamõistlikult koormavaid piiranguid. Põhjendatuks võib pidada ka vähemalt 400-liitrise mahutavusega pagasiruumi nõuet. Vaatamata asjaolule, et selline nõue piirab nende ettevõtjate enampakkumisel osalemise võimalust, kes kasutavad taksoveoks väikeautosid ja väike-keskklassi autosid, on vähemalt sellise suurusega pagasiruum olemas näiteks kõigil üldlevinud tänapäevastel keskklassi sedaanidel, mille soetamine ja kasutamine ei pea tingimata olema väiksemast sõidukist oluliselt kulukam (see sõltub ka töömahust, varustustasemest jm). Kuigi praktikas võib olla õige, et klientide põhiosa jaoks pole takso pagasiruumi suurus määrava tähtsusega, on korralduses põhjendatult arvesse võetud ka vanalinna hotellides peatuvaid turiste, kelle pagasi mugavaks mahutamiseks on piisava suurusega pagasiruum kahtlemata vajalik. Seejuures on just (välis)turistid see taksoteenust kasutav grupp, kellel kõige tõenäolisemalt napib informatsiooni Tallinnas tegutsevate taksoettevõtjate kohta ning seega puudub neil reaalne alternatiiv peatuses seisva väikese mahutavusega takso asemel tellida oma reisipagasi transpordiks mahtuniversaal või muu suurem sõiduk. Kuni viie aasta vanuste ja tehniliselt korras sõiduautode puhul ei saa ka väita, et mõnevõrra suuremate autode kasutamine oleks automaatselt vastuolus ÜTS § 3 lg 2 p-s 2 sätestatud ühistranspordi korraldamise eesmärgiga soodustada transpordist tulenevate negatiivsete keskkonnamõjude vähendamist. Kuivõrd kõnealuse taksopeatuse väljaüürimisel jääb kesklinna piirkonnas alles 30 avalikult kasutatavat taksopeatust, on vaidlustatud haldusaktidega põhjustatav riive võrdsuspõhiõigusele ja ettevõtlusvabadusele vähe intensiivne. Kuna riive on vähe intensiivne ning piirangu eesmärgid, mida soovitakse saavutada, on kaalukamad, siis on
§-de 12 lg 1, 29 lg 1 ja 31 riive mõõdukas. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et korraldustega nr 872-k ja nr 1489-k kehtestatud piirangud on proportsionaalsed ja põhiseadusega kooskõlas. Oletuslik ja tõendamata on kaebaja väide, et taksode vanusele ja pagasiruumi mahule seatud tingimused ning sõidu alustamise tasu piirmäär 2,88 eurot viitavad suunatud pakkumisele, sest selline on AS „Tulika Takso“ sõidualustustasu, millest ta allapoole minna ei soovi. Kuna korralduses sätestatud taksopeatuse üürileandmise tingimused on põhjendatud ja mõistlikud, puudub kohtul igasugune alus pidada enampakkumisi suunatuks AS-le „Tulika Takso“ või mõnele muule 8 konkreetsele taksoettevõtjale. Enampakkumisest on võimalik osa võtta kõikidel korralduse nõuetele vastavatel ettevõtjatel, mistõttu on tagatud võrdne kohtlemine. Kohtunik: D.Maastik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.