Obsah (8)

§ 88§ 94§ 56§ 63§ 51§ 54§ 55§ 61

3-06-1247 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 28. novembril 2008.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja J. E`i ja tema esindaja A. P`u vastustaja, siseministri esindaja K

§ 88

mõistes – määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks. Sellisele järeldusele on kaebaja jõudnud, kuna siseministri esildist täitvad politseiametnikud takistavad riigi sunnijõudu kasutades igaühe poolt meelsuse avaldamise ja liikumise Tõnismäel, ning keelatud on igasugused avalikud koosolekud, olenemata sellest, kas selleks on eelnevalt esitatud vastav teade või mitte. § 89 järgi on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. Siseministri kaevatav esildis kui üldakt on automaatselt tühine

§ 94

sätestatud alustel, eeskätt selle paragrahvi lõige 2 p-st 1 tuleneval alusel: „määrus on tühine, kui seda ei ole kehtivas korras avaldatud.” Siseministri esildist ei ole avaldatud üldaktidele kehtestatud korras. Kui määrus on tühine, siis loetakse, et ta ei ole kunagi kehtinud. Tühist määrust ei rakendata. Täiendavas seletuses (lk. 112) on kaebaja siiski leidnud, et vaidlustatud esildise näol on tegemist üldkorraldusega. Selline haldusakt pidi vastavalt

§-le 54 olema antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õigus alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastama vorminõuetele, lisaks

§-st 55 tulenevalt ei tohtinud esildis olla ebaselge ja mitmeti mõistetav ning ära pidid olema märgitud faktiline ja õiguslik alus (

§ 56lg 2).

Esildis ei vastanud neist ühelegi tingimusele. Kaevatava esildisega on siseminister sekkunud Põhiseaduse §-dega 34, 45 ja 47 garanteeritud põhiõigustesse ja –vabadustesse (vastavalt liikumis-,südametunnistuse ja koosolekuvabadustesse). Põhiõiguste ja vabaduste piiramiselt tuleb aga järgida Põhiseadus § 11 toodud kõrvalekaldumatuse põhimõtet – õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega; need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Käesoleval juhul on sekkutud põhiõiguste teostamisse ilma seadusliku aluseta. Isikule tagatud koosoleku-, meelsuse väljendamise ja liikumisvabadus on muudetud tühjaks õiguseks, neid ei eksisteeri üleüldse Tõnismäel. Niikaua kui meelsuse avaldamine on rahumeelne ja ei riku otseselt teiste isikute õigusi, ei ole mingit mõistlikku alust selle piiramiseks ilma kaaluka põhjusea. Siseminister on valinud õiguste ja vabaduste piiramiseks äärmusliku iseloomuga ebaproportsionaalsed meetmed, mis ei sobi antud eesmärgi saavutamiseks ega ole demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja moonutavad piiratavaid õigusi ja vabadusi. Kohtuistungil 13.12.2006 leidis kaebaja esindaja, et esildis ei täitnud oma eesmärki, kuna rahva kogunemised toimusid politseilindiga piiratud haljasala kõrval ikkagi (lk. 79, 111). Isikute elu ja tervise kaitse tagas politsei kahte erineva maailmavaatega rahvarühma lahutav tegevus, mitte siseministri põhiõigusi piirav esildis. Samasugusele seisukohale olevat asunud ka Harju Maakohus oma otsuses J. Ei väärteoasjas nr 4-06-3423 (kaebaja täiendav seletus, lk. 111). Kaebaja arvates olnuks kohasem, kui politsei moodustanuks K R rahumeelsete meelsusavaldajate ümber neid kaitsva ringi (lk. 92) ning kui siseminister sellist meedet ei valinud, siis ta eelistas vabaduste lubamise asemel raha kokku hoida. Enamasti vene päritoluga meeleavaldajatel lubati politsei juuresolekul Tõnismäel käia 15 aastat kuid 3 juba esimesel korral kui eestlased 27.05.2006 tahtsid sinna koguneda nendega võrdsetel alustel neile seda ei võimaldatud. Sellest nähtub ka ebavõrdne, eesti päritoluga meeleavaldajaid diskrimineeriv kohtlemine siseministri poolt (lk. 93, 114). Kaebaja väidab end mitte uskuvat ametnike hirmust suuril silmil tehtud teoreetilisi ennustusi kokkupõrgete toimumise võimalikkuse kohta. Polevat üldsegi välistatud, et 2006.a. suvi oleks möödunud kokkupõrgeteta (lk. 112). Õiguserikkumiste toimepanemise oht ei kujuta endast piisavat põhjust, et keelata inimõiguste kasutamine. Siseminister rikkus kaebaja ja kõigi teiste väärikate rahumeelsete kodanike süütuse presumptsiooni . Seadus, mille reguleerimisalasse kuulub Tõnismäe monumendi ümber toimuva olukorra lahendamine viisil, mille valis siseminister, on Erakorralise seisukorra seadus (ESS). ESS § 3 kohaselt on Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks muuhulgas vägivallaga seotud kollektiivsest surveaktsioonist ning ulatuslikust vägivallaga seotud isikugruppide vahelisest konfliktist tulenevad ohud. Siseministri 26.05.2006 pressikonverentsi materjalidest tulenevalt olid just ESS § 3 p-des 3 ja 4 nimetatud ajendid need, mis viisid siseministri poolt kaevatava esildise tegemiseni ning politseile korralduse, see esildis jõustada, andmiseni. ESS tõepoolest võimaldab piirata riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides vastavalt Põhiseaduse §-e 130 selles seaduses sätestatud juhtudel ja korras muuhulgas õigust vabalt liikuda, õigust vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil, õigust ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. AvKS on aga seadus, mis võimaldab üksikjuhtudel koosolekuvabadust ning Põhiseaduse §-st 45 tulenevaid õigusi piirata, ning seda isikutele tunduvalt vähem koormavate vahenditega. Siseminister, andes tähtajatu esildise avalike koosolekute keelamiseks Tõnismäel on ilma seadusliku aluseta kuulutanud välja erakorralise seisukorra, tuginedes vääralt AvKS sätetele. Põhiseaduse § 129 kohaselt võib Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul Riigikogu presidendi või valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis, kuid kõige kauem kolmeks kuuks, kusjuures erakorralise seisukorra korralduse sätestab seadus. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine Tõnismäel ja selle jõustamine politseile antud korraldusega ei olnud siseministri pädevuses. Juhul, kui asjaolusid erakorralise seisukorra kehtestamiseks ei esine on avaliku võimu ülesanne tagada avalik kord, mitte piirata isikute põhiõigusi erakorralise seisukorra mõttes. Politsei kohus on siis tagada kodanikele ja teistele Eestis legaalset viibivatele isikutele võimalus väljendada meelsust ja oma arvamusi ning koguni turvata rahumeelseid meelsusavaldusi, mitte piirata inim- ja teisi põhiõigusi. Klassikaline lahendus Euroopas ja Kanadas ja USA-s ja kümnetes kohtades ümber maailma on, et toimuvad eraldi meeleavaldused, erinevates linnaosades või koguni lähestikku, ja mis neid kontingente eraldab, on politsei. Politseiahelad tagavad kaks asja samaaegselt – põhiõiguste kasutamise kogunemisõiguse näol ja õiguse väljendada arvamust ehk õiguse meelt avaldada (lk. 247). Eestis oli tegemist siseministri ülereageerimisega olukorrale. Formaalsest küljest vaadatuna leiab kaebaja esildise tühise olevat veel ka

§ 63

lg 2 p 2 alusel, kuivõrd sellel puudub adressaat ning

§-st 94 tulenevalt, kuna seda (s.o. määrust) ei ole kehtivas korras avaldatud ja ta ei ole kättesaadav ega sisuliselt kontrollitav. 4 Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et siseministri 26.05.2006 esildis, millega keelati avaliku koosoleku pidamine Tõnismäel rikub kaebaja õigusi avalikult oma meelsust avaldada Põhiseaduse §-de 45 ja 47 mõttes. Siseministri korraldus, millega pandi politseile kohustus kaevatava esildise täitmine tagada, rikub kaebaja õigust vabalt koguneda, vabalt liikuda ning oma meelsust väljendada Põhiseaduse §-de 34, 45 ja 47 tähenduses. Riik, kus on üks kord meele avaldamisest keelatud sellisel moel, et kodanikud ei tea, millal nad tohivad uuesti rahulikult meelt avaldama minna, ja keegi selle vastu ei protesti, on riik, kus see sama või järgmine siseminister võib kasutada sama abinõu uuesti, isegi veel kergekäelisemalt. … See oleks oht demokraatiale ja õiguskorrale (lk. 250, 255). Pärast kaevatava esildise kehtetuks tunnistamist siseministri poolt 09.10.2006 esitas J. E kaebuse täpsustuse (lk. 57-58) oma põhjendatud huvi kohta halduskohtumenetluse jätkamiseks ja kaevatavate toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Põhjendatud huvi leidis ta tulenevat asjaolust, et viibides ise kaevatud esildise ruumilises toimealas on teda karistatud väärteo toimepanemise eest põhjusel, et ta 27.05.2006 Tõnismäel, väljendas oma meelsust, liikus politseilindiga piiratud ala suunas ning eiras politseiametniku seaduslikku korraldust. Selline korraldus tulenes aga otseselt siseministri esildisest. Kohtuistungil 23.10.2006 heitis kaebaja esildisele, milles on tsiteeritud ainult seadusi, ette väga vähest motiveeritust ning asjaolu, et esildisest ei selgu tema toimeala täpne ruum (lk.60). Täiendavas seletuses (lk. 112) arvas kaebaja, et kui esildise andmise aluseks on riigisaladuseks olev ohuhinnang, siis on selline haldusakt iseenesest seadusevastane, kuna haldusakt pole kontrollitav ning selle adressaatidel ei ole võimalik aru saada esildise andmise asjaoludest, eeskätt põhjustest, miks konkreetseid põhiõigusi piiratakse. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-42-02 leidnud „Haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt”. Käesoleval juhul ei olnud kaebajal võimalik veenduda, kas siseministri kaevatud esildise põhjendus oli veenev ja piisav, et üleüldse kasutada AvKS § 8 lg-s 7 ettenähtud võimuvolitusi. Kaevatava korralduse politseile täita esildist olevat siseminister andud 26.05.2006 pressikonverentsil, kusjuures kõrged politseijuhid istusid samas tema kõrval ning võtsid sõna selle tarvilikkuse seletamiseks (lk. 92, 202). Siseministri vastuses leitakse, et esildise andmise õigus ning sellest tulenevalt ka kogunemisvabaduse piiramise õigus tuleneb nii Põhiseadusest kui ka Avaliku koosoleku seadusest ning esildise andmisega ei ole rikutud kaebuse esitaja õigusi. Vastustaja arvates ei annaks esildise õigusvastasuse kindlakstegemine käesoleval ajal kaebajale enam mingit lisaväärtust kuivõrd esildis on juba kehtetuks tunnistatud. Esildise väljaandmise tingis asjaolu, et Vabariigi Valitsus valitsuskabineti 25.05.2006 nõupidamisel otsustas, et Siseministeerium tagab Tõnismäel asuva monumendi juures pideva politseivalve. Olenemata asjaolust, et valitsus ei kohustanud siseministrit keelama 5 koosoleku(te) läbiviimist Tõnismäel, annab siseministrile sellise õiguse Avaliku koosoleku seadus arvestades selle eesmärki ning korra tagamise huvides, vältimaks koosolekute läbiviimist, mis võivad õhutada rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel, pidas siseminister vajalikuks keelu kehtestamist. Kui esineb põhjendatud ja oluline kahtlus keelatud avalike koosolekute toimumiseks, arvestades reaalset ohtu avalikule korrale ning võimalikule sisejulgeolekule, tuleb ennetavalt sekkuda. Tagantjärgi reageerimine ei võimalda riigil oma kohustust täita. Seejuures pole vaja kehtestada erakorralist olukorda. Õiguse koosolekute piiramiseks annavad Põhiseaduse §-d 47, 34 ja

1. Vaidlustatud esildis omas preventiivset iseloomu edaspidiste korratuste vältimiseks. Juba 2005 aastal, vahetult enne
2. maid määriti Tõnismäe pronkskuju, kuhu Suure Isamaasõja veteranid II Maailmasõja lõppemise aastapäeval olid harjumuspäraselt kogunenud, meenutamaks langenuid, punase värviga. Siis heideti politseile ette suutmatust vandalismiakte ära hoida. Enne esildise andmist 2006.a. toimunud kogunemised monumendi juures olid juba samuti vajanud politsei sekkumist. Olukorra pingestumine sai alguse II Maailmasõja lõppemise aastapäeval toimunud väljaastumisest Eesti riigilipu vastu. 21.05.2006 organiseeriti vene noorte poolt initsieeritud monumendivalve, eestlased aga planeerisid sealsamas nn piknikke; J L avaldas ka kavatsusest monument õhkida; 22.05.2006 rikuti monument jällegi punase värviga ning internetiportaalides levitati teavet, et 27.05.206 soovitakse taaskord koguneda. Tuli arvestada, et 27.05.2006 planeeritava koosoleku korraldajate vaadetele vastupidise seisukoha esindajad võivad olla kohal, see aga viib rahutusteni või korratusteni, millega rikutakse avalikku korda ning teiste isikute õigusi ja vabadusi. Esildise andmise ajal olid peale 27.05 planeeritud pikniku esitatud veel K. R poolt teated 3ndal, 10ndal ja 17ndal juunil ürituste korraldamiseks Tõnismäe monumendi juures haljasalal eesmärgiga kõrvaldada rahumeelselt Eestimaa pinnalt vallutajate, eestlaste mõrtsukate, küüditajate mälestusmärk – Punaarmee pronksist sõdur eeldatava osalejate hulgaga 500 kuni 1000 inimest (siseministri seletusest kohtuistungil 13.12.2006 (lk. 78), täiendavast seletusest lk. 126) ning L. T avaliku kõnekoosoleku teade 05.06.2006 eeldatava osalejate arvuga 10 isikut (lk. 126). Avaliku koosoleku keelamiseks ei näe seadus ette teistsuguseid meetmeid, kui siseministri poolt rakendatu. Seega ei pidanud ta hindama muude meetmete kasutusel võtmise vajalikkust või põhjendatust. Esildisega keelati avaliku koosoleku pidamine monumendi ümbruses, st monumendiga piirneval haljasalal (täiendava kirjalik seletus, lk. 68), mis on atraktiivne koosolekute korraldamise paik. Koosolekud ja rahvakogunemised on varemgi traditsiooniliselt toimunud just sellel haljasalal. Kohtuistungil 13.12.2006 selgitas siseminister, et see oli hindamise küsimus, kas Rahvusraamatukogu ees võis miitingut pidada (lk. 78). 06.02.2007 kohtuistungil möönis siseministeeriumi esindaja, et esildises on mõjualaks märgitud Tõnismägi, mitte monumendiga piirnev haljasala ja esildise määratlus oleks pidanud olema täpsem (tl 142). Oli vahe, kas koosolekut peetakse teatava sümboli väärtust omava monumendi ees asuval haljasalal või sellest mõnevõrra eemal (lk. 143). 6 Siseminister ei jaganud kaebaja seisukohta esildise piiravast mõjust tema subjektiivsetele õigustele ilma seadusliku aluseta. Õiguse esildise andmiseks tuleneb ka Põhiseadusest, mille § 47 lubab kogunemisvabadust piirata ning riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. Samuti võib Põhiseaduse § 34 ja 45 toodud liikumisvabadust ning sõnavabadust piirata muuhulgas teiste isikute õiguste ja vabaduse, ja/või avaliku korra ning kõlbluse huvides. Täpsem kord avaliku koosoleku keelustamiseks on toodud avaliku koosoleku seaduses ning siseministri esildis tugineb avaliku koosoleku seaduse § 8 lõikele
3. Esildise andmise tingis vajadus maandada pingeid, mis olid tekkinud monumendi ümber ning anda aega olukorrale rahumeelse lahenduse leidmiseks. Esildisega keelati avaliku koosoleku läbiviimine pingekoldes, kuid samateemalise koosoleku läbiviimine ükskõik kus mujal ei olnud keelatud. Kohtuistungil 13.12.2006 püüdis siseminister täpsustada esildise õiguslikku põhjendust, viidates AvKS § 5 p-le 6 kuivõrd monumendi juures koosolekute pidamine olnuks ohtlik. Koha ohtlikkus seisnes selles, et piirkonda kasutati ära erinevate kriisikollete loomiseks, et tekitada vaenu ja ohtu julgeolekule (lk. 78, 88). Vastustaja ei jaganud ka kaebaja prognoosi, et võib-olla poleks ükski meelsusavaldus 2006.a. suvel ületanud rahumeelsuse piire. Juba 27.05.2006 Tõnismäel ja lähiümbruses toimunud rahvakogunemise käigus muutus piknik registreerimata avalikuks koosolekuks, mille korraldajad ei olnud suutelised ega võimelised tagama avalikku korda. See näitab, et koosolek monumenti ümbritseval haljasalal oleks väga kergesti võinud kasvada üle korratuseks (lk. 127). Esildist ei tunnistatud enne 09.10.2006 kehtetuks kuna ohuprognooside kohaselt võis veel esineda selliseid kogunemisi, mis oleks võinud kaasa tuua avaliku korra rikkumise (lk. 143). Vastustaja on veendunud, et siseministri esildise lähtumine muuhulgas ohuprognoosist ei too kaasa esildise seadusevastasust. Haldusakti andmine peab olema võimalik ka juhtudel, kui selle aluseks on riigisaladuseks tunnistatud teave. Korraldust, mille tühistamist kaebuse esitaja taotleb, ei ole siseminister välja andud. Vabariigi Valitsuse 11.05.2004 määruse nr 185 „Siseministeeriumi põhimääruse” § 21 lg 1 kohaselt on ministri õigusaktideks määrus, käskkiri ja korraldus, mida antakse ministeeriumi teenistujatele ning lõike 2 kohaselt siseministri suulised ja kirjalikud korralduse registreeritakse ministeeriumi asjaajamiskorra kohaselt. Seega korraldus on suunatud ministeeriumi teenistujatele ning peab olema registreeritud ministeeriumi dokumendihaldussüsteemis, registreerimise puudumisel tuleb asuda seisukohale, et vastavat dokumenti või õigusakti antud ei ole. Samas eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määruse § 9 kohaselt on ministeeriumi valitsemisalas muuhulgas riigi sisejulgeoleku tagamine ja avaliku korra tagamine. Siseministeeriumi pressiteates nr 87 on toodud, et „siseminister K. L teavitas politseipeadirektorit R. Ai Vabariigi Valitsuse arvamusest ning tegi politseile ülesandeks üldise turvalisuse ja avaliku korra tõhusamaks tagamiseks korraldada Tõnismäel politsei 7 ööpäevaringne kohalolek”. Seega edastas siseminister infot, et politsei saaks tarvitusele võtta vastavad meetmed korra tagamiseks. Ka täiendavas seletus (lk. 68) ütleb siseministri esindaja, et minister tegi politseile üksnes teatavaks valitsuskabinetis 25.05.2006 otsustatu. Minister täpsustab, et politseilindiga märgitud ohutsoon Tõnismäe haljasalal kehtestati Politseiseaduse § 14 lg 9 alusel vältimaks korratusi ning vandalismiakte, mida on monumendi suhtes korduvalt ette võetud. Selle meetme rakendamine ei tulenenud esildisest (kohtuistungi protokoll, lk. 60), minister nõustus 13.12.2006 kohtuistungil kaebaja esindaja A.-I. Puga, et korraldus esildise täitmiseks anti suuliselt (lk. 78, 91), ja seda tehti siseministri pressikonverentsil, kus ta ütles „minu kui siseministri seisukoht on, et lähtuvalt olukorrast tuleb politseil korraldada minu poolt antud esildise täitmine” (lk. 92). Kohtu seisukoht AvKS §
4. Avaliku koosoleku teade lg 7 kohaselt siseminister või kohalik politseiprefekt võib, lähtudes sama seaduse §-dest 3 ja 5, keelata oma esildisega avaliku koosoleku läbiviimise, teatades sellest korraldajale kolme päeva jooksul pärast teate registreerimist. See säte annab siseministrile pädevuse ja alused avaliku koosoleku läbiviimise keelamiseks. Konkreetset üksikjuhtumit käsitleva normi loomisel võib aga haldus eksekutiivfunktsiooni täites valida väljaantava haldusakti eri vormide vahel ning seetõttu ei olnud üldkorralduse andmine siseministri poolt välistatud. Sisuliselt ei ole tagajärgedelt vahet, kas keelata esildise andmise ajaks esitatud teadete järgi 27.05, 03.06., 05.06, 10.06 ja 17.06 toimuma pidanud koosolekud iga kord eraldi või ühiselt üldkorraldusega. Tegemist oli ennetava, preventiivset iseloomu omava sekkumisega.

§ 51

lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisel. Siseministri vaidlustatud esildis vastab üldkorralduse tunnustele: tema toimeala piirdub Tõnismäega, reguleerides selle ala kasutamist avalike koosolekute korraldamiseks, muutes niiviisi isikute asjaga seotud üldist õigust seal rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada (Põhiseaduse § 47). Piiritletud territooriumil seaduse alusel piirangute kehtestamine on halduse poolt materiaalselt mõistetud haldusfunktsiooni täitmine, alludes halduskohtu kontrollile. Üldkorraldus peab vastama haldusaktidele kehtestatud nõuetele.

§ 54

kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vormiliselt kehtib haldusaktile selguse ja üheselt mõistetavuse nõue (

§ 55

lg 1), samuti peab kirjalik (sealhulgas elektrooniline) haldusakt olema kirjalikult motiveeritud 8 faktilise ja õigusliku aluse ning kaalutluste, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus, äranäitamisega (

§ 56). Avaliku koosoleku keelamise otsuse motiveerimise vajadus leiab rõhutamist ka Av

KS § 142 lõikes

1. Tõnismäel avalike koosolekuta keelamise õiguslike sisuliste alustena on viidatud AvKS § 3 p-dele 3 ja 4 ning §-le
2. Punkt 3 järgi on keelatud korraldada sellist avalikku koosolekut, mis õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisund tõttu, punt 4 laiendab keelamise aluseid avaliku korra rikkumise õhutamise või kõlbluse riivamise motiividega. Ka AvKS § 5 keelamise alusena on esitatud tervikuna, kogu seal toodud põhjuste kogumine, mis kõik kindlasti antud konkreetsel juhul ei rakendu. AvKS § 5 kohaselt avalikku koosolekut on keelatud läbi viia: 1) piiripunktis ja riigipiirile lähemal kui 300 meetrit; 2) kaitsejõudude väeosa ja kaitseväeasutuste territooriumile lähemal kui 50 meetrit; 3) sillal, rööbasteel ja kaevanduses; 4) kõrgepingeliini all; 5) nakkushaiguste levikualal; 6) looduslikult ohtlikus või muus isikutele ohtlikus kohas. Millist konkreetset alust siseminister silmas pidas, esildisest ei selgu. Seetõttu tuleb sellist põhjendust pidada iseloomult kaudseks, kuivõrd tegemist on põhjuste kogumiga, millest üks või mitmed on põhjendaja arvates siiski asjasse puutuvad kuid konkreetsele põhjusele pole viidatud. Taolist umbmäärasust, õigusliku ebaselguse soosimist isikute põhiõigusi piirava haldusakti andmisel ei saa üldjuhul aktsepteeritavaks pidada. Vastustaja esindaja seletustest ja toimiku materjalidest nähtuvalt hakkas monumendi juures olukord pingestuma juba alates
3. aastast, kui vahetult enne
4. maid „kaunistati“ pronkssõdurit punase värviga; 2006.a. aga organiseeriti vene noorte poolt nn monumendivalve ning teisalt ähvardas J L mälestusmärgi õhkida. Ka K. R poolt kavandatud mitmetel koosolekutel juunis 2006 oli seatud eesmärgiks luua tingimused vallutajate, küüditajate ja mõrtsukate mälestusmärgi kõrvaldamiseks samas kui paljudele venelastele sümboliseeris pronkskuju langenute mälestust ja võitu II maailmasõjas. Et olukord monumendi juures ja ümbruses polnud rahulik nähtub muuhulgas politseinik V. P tunnistusest J. Ei väärteoasjas nr 4-06-3423, kus ta märgib, et 27.05.2006 monumendi juurde kohaletulnud joobes isikuid sisaldanud grupid olid meelestatud agressiivselt, otsides põhjusi aktsiooniks (lk. 132). Seega oli siseministril praktilisest seisukohast õigus, kui ta 26.05.2006 esildise andmise ühe alusena oli osutanud AvKS § 3 p-le 4 ja vajadusele hoida ära avaliku korra rikkumised, mille toimumise võimalus rahvuslikul ja poliitilise radikaalsuse pinnal polariseerunud ühiskonnagruppide agressiivsemate esindajate tegutsemise tagajärjel eksisteeris. Kas valitud meetme rakendamine oli vältimata või saanuks kohaldada ka mõnda muud samuti korda tagavat vahendit nagu n kaebaja soovitatud eri meelt demonstrantide politseiahelikuga eraldamise abinõu või Vabariigi Valitsuse 26.05.2005 ettepanekut tagada lähiajal monumendi juures politseivalve, esildisest ei selgu kuna valikukaalutluste väljatoomata jätmise tõttu polegi see kontrollitav. 9 Puutuvalt valitud meetme proportsionaalsusesse seatud eesmärgi suhtes tuleb hinnangu andmisel sellele küsimusele arvestada, et ühelt poolt on tegemist kõige olulisemate põhiõiguste (koosoleku- ja sõnavabaduse) piiramisega, ohuga demokraatiale, nagu kaebaja on muret tundnud; teisalt aga hoiti väidetavalt ära rahutused ja vägivald mis võib-olla oleks muidu aset leidnud ehk kasutades siseminister K. L kohtus öeldut, suudeti vältida neid sündmusi, mis mõnel pool Euroopas on juba toimunud (lk. 79). Põhiseadus lubab rahumeelse kogunemise ja koosoleku pidamise vabadust piirata seadusega ettenähtud alustel ja korras riigi julgeoleku, avaliku korra, liiklus- ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. Koosolekuvabadusega tihedalt seotud sõnavabaduse piiramise eesmärkideks võib olla veel kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduse, tervise, au ning hea nime kaitse. Sarnased piiramisvõimalused sisalduvad ka Euroopa Inimõiguste Konventsioonis (EIÕK art 11). Tuleb tähele panna, et AvKS-s toonases redaktsioonis on koosoleku ärakeelamine seotud olukorraga, kus kavandatav koosolek õhutab rikkuma avalikku korda, s.t ärakeelamise aluseks ei saa olla pelgalt selles osalejate või pealtvaatajate ettekavandamata tegutsemine, mis võib üle kasvada korrarikkumiseks. Ka ei saa AvKS §-s 5 toodud muu ohtliku koha mõistet sisustada nii, et koha (pronkssõduri ümbruse) ohtlikkus tuleneb seal viibivate oponentide teistsugustest vaadetest (ja sellega loodud mõningase tõenäosusega kokkupõrgete ohust (lk
5. 88)). Ohtliku koha mõistet saab sisustada ainul kitsalt sarnaselt teiste AvKS §-s 5 toodud kohtadega (kõrgepingeliini all, nakkushaiguste leviala jne) kaitsmaks demokraatlike põhivabadusi. Kohtu arvates võisid esildise andmisel tehtud formaalsed vead nagu ebapiisav, praktiliselt olematu motiveerimine, sealhulgas põhjendamata jätmine, miks ei piisanud valitsuskabineti 25.05.2006 soovitusest tagada Tõnismäel monumendi juures pidev politseipalve (ilma avalike koosolekute keeluta) aga ka tõsikindlamate andmete puudumine, et K. R poolt juunis kavandatud üritused pidid suure tõenäosusega olema kantud vägivalla õhutamisest ning ohtliku koha mõiste ebaõige sisustamine viia ka väärale lõpptulemusele, milleks oli avaliku koosolekute keelamine Tõnismäel määramata ajaks. On ju haldusakti põhjendamine vajalik mitte ainult selle adressaatidele vaid ka andjale endale, formuleerimaks parimaid, antud situatsiooni sobivaid lahendusi. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt ei tohi abinõu kohaldamine toimuda kauem, kui abinõu eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Kui meetme valiku üle otsustamisel ei ole võimalik ette näha täpset ajavahemikku, mille jooksul selle kohaldamine on vajalik või osutub abinõu kohaldamise vajadus nii kiireloomuliseks, et kõiki kohaldamisega seotud küsimusi igakülgselt ja põhjalikult kaaluda on võimalik abinõu rakendamise ajalised piirid määrata selliselt, et kehtestatakse esialgsel hinnangul vähim piisav tähtaeg nende abinõude kohaldamiseks. Sellise tähtaja jooksul abinõu rakendamist ja olukorda jälgides on võimalik täpsemalt selgusele jõuda vajaduses kas abinõu kohaldamine lõpetada või selle kohaldamist pikendada. Selline meetod tagab, et abinõu rakendamine ei kujune ülemäära pikaks. Käesoleval juhul haldusakti andmisel ei olnud siseministril esitatud koosolekuteatiste ja Kaitsepolitseiameti ülevaadete 17/06, 10 20/06 ja 04.05.2006 ohuhinnangu põhjal andmeid kavatsetavatest avalikest koosolekutest nii pikaks perioodiks kui esildis tegelikult kehtis, olles tühistatud alles 09.10.2006, s.o vahetult enne J. Ei kaebuse halduskohtus ärakuulamist. Peale vorminõuetesse kuuluva haldusakti motiveerimispuudulikkuse, sealhulgas iseloomult kaudsete asjasse mitte puutuvate aluste hulgi esitamise ja proportsionaalsusvigade on esildis ebaselge ka oma toimeala määrangult (

§ 55lg 1 rikkumine).

Kuigi esildisega määrati üldkorralduse toimealaks Tõnismäega on selline viide ise mitmetimõistetav, tähendades üheaegselt nii väikest linnaosa (piiritletud Endla tn, SuurAmeerika tn, Kaarli pst ja Pärnu mnt-ga) kui Tõnismäe haljakut katastritunnusega 78401:107:0340 Kaarli kiriku vastas Endla tn, Toompuiestee ja Toopea tn vahel pindalaga ainult 2743 m2 (kaardid lk 229-231). Tunnistuste andmisel 13.12.2006 kohtus leidis siseminister K. L, et oli hindamise küsimus, kas rahvusraamatukogu ees võis miitingut pidada (lk. 78) kuivõrd esildise ei sisaldanud selle kohta täpsemaid suuniseid; esildise ebapiisavat täpsust mõjupiirkonna määratlemisel pidi hiljem konstateerima ka vastustaja esindaja (lk. 142). Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vaidlustatud esildisega piirati tema liikumisvabadust. Siseministri 26.05.2006 esildisega keelati üksnes avalike koosolekut pidamine Tõnismäel ning sellest ei tulenenud Tõnismäe monumendi juurde minemise keeldu milline kavatsus 27.05.2006 kaebajal lipuga varustatult oli ning milles politseiametnikud teda takistasid. Politseiasutuse poolt valitud taktika esildise täitmiseks, mis seisnes monumendi politseilindiga piiramises, oli valitud politsei poolt iseseisvalt ega polnud ainuvõimalik meede esildise täitmise tagamiseks. Seepärast ei saa nõustuda kaebajaga, et tema liikumisvabadust piirati esildisega. Liikumispiirang tulenes politsei poolt iseseisvalt teostatud ja valitud toimingust, mille liik ei olnud esildisega determineeritud ning mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kuigi siseministri 26.05.2006 korraldus oli õigusvastane kehtis ta kuni kehtetuks tunnistamiseni 09.10.2006. Kehtiv haldusakti resolutiivosa on igaühele täitmiseks kohustuslik (

§ 61) ning mittetäitmisest võib tuleneda seadusest tulenevaid sanktsioone.

Seetõttu ei saa ka kehtiva haldusakti täitmiseks antud korraldust pidada õigusvastaseks ning J. Ei kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja põhjendatud huvina aktsepteerib kohus avaldaja poolt nimetatud preventiivset eesmärki, et esildise õigusvastasuse kindlakstegemisel tekib lootus vältida siseministeeriumis analoogilistes tulevastes olukordades kord juba tehtud vigade kordamist toetudes kohtute tuvastusele sellise haldusakti õigusvastasusest. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. I astme kohtu menetluses on J. E kandnud kohtukulusid 8 500 krooni. Arvestades, et põhisosa kaebusest rahuldatakse kuulub Siseministeeriumilt kaebaja kasuks väljamõistmisele 6 000 krooni. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-dest 1 ja 6 ning § 92 lg 2 kohus 11 o t s u s t a s:

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja tunnistada siseministri 26.05.2006 esildis õigusvastaseks. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
2. Mõista Siseministeeriumilt J Ei kasuks välja kantud kohtukulusid summas 6 000 (kuus tuhat) krooni. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2009 otsuse resolutsioon:
3. Tühistada Tallinna Halduskohtu
4. novembri
5. a otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata.
6. Lõpetada selles osas menetlus.
7. Tagastada J. E-le riigilõiv summas 80 krooni.
8. Jätta J. E taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt rahuldamata. 12