Obsah (4)

§ 64§ 4§ 67§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 17. novembril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-2034 Haldusasi T.J. k

) § 67 p 1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt seisnes distsipliinirikkumine selles, et T.J. ei allunud

1. aprillil
2. a kell 18:05 vangistusosakonna vanemvalvuri Jüri 1 Roost seaduslikule korraldusele paljastada ülakeha selleks, et veenduda, kas T.J. kehal on võimalikke värskeid traumasid ja tätoveeringuid.
4. juunil
5. a esitas T.J. vaide, milles taotles Murru Vangla vangistusosakonna juhataja
6. mai
7. a käskkirja nr 226-dm tühistamist.
8. Murru Vangla
9. juuli
10. a vaideotsusega nr 5-3/65-1 jäeti T.J. vaie rahuldamata.
12. augustil
13. a saabus kohtule kaebus, milles T.J. palus tunnistada kehtetuks Murru Vangla vangistusosakonna juhataja
14. mai
15. a käskkirja nr 226-dm ning Murru Vangla
16. juuli
17. a vaideotsuse nr 5-3/65-
18. Tallinna Halduskohtu
19. septembri
20. a kohtumäärusega võttis kohus menetlusse T.J. kaebuse Murru Vangla vangistusosakonna juhataja
21. mai
22. a käskkirja nr 226-dm tühistamise nõudes, kuid tagastas kaebuse Murru Vangla
23. juuli
24. a vaideotsuse nr 5-3/65-1 tühistamise nõudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p 5 alusel halduskohtusse pöördumise õiguse ilmselge puudumise tõttu. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
26. kuni
27. aprillini nõudsid Murru Vangla valvurid, et kinnipeetavad paljastaksid loenduse ajal oma ülakeha. Kuna niisugune nõue oli inimväärikust alandav-solvav ning otseses vastuolus vangla kodukorraga, mida kinnipeetavad on kohustatud järgima, palus kaebuse esitaja korduvalt tutvustada selle korralduse õiguslikku alust. Kuna seda ei tehtud, siis alates
28. aprillist
29. a ei nõustunud T.J. eemaldama vangla kodukorra kohast riietust. Kaebuse esitaja suhtes algatati neli järjestikust ja identset distsiplinaarmenetlust 27., 28.,
30. ja
31. aprillil. Neist viimane lõpetati pärast kaebuse esitaja poolseid seletusi
32. mail
33. a ja kaks esimest lõpetati
34. mail
35. a. Kolmandat,
36. aprilli
37. a menetlust aga ei lõpetatud, vaid
38. aprillil
39. a määras vangistusosakonna juhataja oma käskkirjaga nr 226-dm T.J.le 15 ööpäevase kartserikaristuse.
40. Kaebuse esitaja ei nõustunud
41. aprillil
42. a päevase loenduse ajal lahtiriietumisega. Peale loenduse läbiviimist viidi kaebuse esitaja 3-nda eluosakonna korrapidamisruumi. Seal vestles kaebuse esitaja korrapidaja abi A. Borodavkiniga, kes selgitas olukorda, kuid eitas isikliku käsu saamist direktorilt nagu kõik teisedki valvurid ja korrapidajad, kellelt kaebuse esitaja selle kohta küsis. Seejärel ajas korrapidaja abi A. Borodavkin teised välja ning kaebuse esitaja näitas talle oma ülakeha. Seega ei ole kaebuse esitaja keeldunud korralduse täitmisest. Kuna puudus nii suuline kui ka kirjalik direktori käsk, pidas kaebuse esitaja õigustatult korraldust ebaseaduslikuks. Vastamata jäeti ka kaebuse esitaja
43. aprillil
44. a esitatud selgitustaotlusele, eirates märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust. HMS § 83 lõiget 2 ja HMS §-i 6 on samuti rikutud, kuna vangla pole välja selgitanud olulise tähendusega asjaolusid ega kogunud selleks tõendeid piisavalt.
45. Vastavalt Murru Vangla põhimäärusele on käskkirjade väljaandmise õigus ainult vangla direktoril. Seega on käskkiri nr 226-dm algusest peale õigusvastane, kuna sellele on alla kirjutanud vangistusosakonna juhataja. Karistuse määramiseks oleks direktor pidanud välja andma uue õiguspärase käskkirja, kuid seda ei oleks ta vastavalt

§ 64lõikele 4.1 saanud teha hiljem kui 29.

mail

1. a.
2. Alles
3. juulil
4. a esitati kaebuse esitajale dokument, mis vangla inspektor-kontaktisik A. Tamme sõnade kohaselt oleks pidanud tõendama korralduse õiguspärasust: Murru Vangla 2 direktori
5. aprillil
6. a korraldus nr 1-4/13, mis osutus asjassepuutumatuks, kuna kõnealuste sündmuste ajal see korraldus ei kehtinud. Nimetatud korraldus ei sisaldanud ühtegi sõna keha paljastamise kohta, mistõttu üritas vangla hämada ja teadlikult peita oma õigusvastast käitumist. Eesti ja Euroopa õiguse alustalade hulka kuuluvad võrdse kohtlemise ja õigustatud ootuse printsiibid. Kui neljast täpselt ühesugusest, samas asjas toimuvast ning järjestikusest distsiplinaarmenetlusest kolm on vangla lõpetanud, siis on kaebuse esitajal tekkinud õigustatud ootus, et lõpetatakse ka neljas. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt tuleb sarnaseid olukordi kohelda seaduse eest sarnaselt. 9.

§ 4

.1 kohaselt ei tohi vangistus põhjustada rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Nõudmine end avalikult lahti riietada, kujutab endast tungimist privaatsfääri ning põhjustas tugevaid emotsionaalseid üleelamisi sh. liigseid kannatusi, mis ei kaasne vangistusega paratamatult ega tugine seaduslikule alusele. Vangla õigustas ülevaatust suusõnaliselt vajadusega veenduda, et kinnipeetavad ei ole üksteisele kehavigastusi tekitanud. Seda saab aga pidada vaid ettekäändeks, kuna kaebuse esitaja istus intsidendi toimumise ajal üksikkambris ning ei ole suitsiidne.

1. septembril
2. a viidi kaebuse esitaja kartserist fotograafi juurde, kes soovis pildistada kaebuse esitaja kehal olevaid tätoveeringuid. Kaebuse esitaja selgitas talle, et need on kõik juba (Tartu Vanglas veebruaril
3. a) kirjas. Kuna kaebuse esitajale öeldi, et kaardi peal pole ühtegi kirjas, siis lasi kaebuse esitaja pildid ära teha.
4. septembril
5. a kella 15 paiku viidi kaebuse esitaja med. osakonda, kus arst hindas oma pilguga kaebuse esitaja tätoveeringud üle ja veendus ka ise selles, et nad on vanad (esimene 1980 ja viimane
6. aastast).
7. Kuna kaebuse esitaja viibis sellel ajal üksikvangistuses, siis vastavalt Euroopa Vanglareeglistiku p-le 43.2 oleks pidanud arst või arsti alluvuses töötav meditsiiniõde erilist tähelepanu pöörama üksikvangistuses olijate vangide tervisele, külastama neid iga päev ning osutama kohest arstiabi ning neid ravima. Riigikohtu halduskolleegiumi
8. veebruari
9. a määruses kohtuasjas nr 3-3-1-95-08, p-s 9 on viidatud, et soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitleda eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Meditsiinitöötaja oleks ka olnud pädev määratlema kaebuse esitaja tätoveeringute värskust. Vangistusosakonna juhataja
10. septembri
11. a taotluses taotletakse distsiplinaarmenetluse lõpetamist, kuna avastati tätoveeringud, mis ei ole registris kirjas. Samas
12. a veebruaris Tartu Vanglasse saabudes märgiti kaebuse esitaja kõik tätoveeringud üles, mistõttu jääb arusaamatuks, mida vahepeal kontrolliti. Ka on Murru Vangla rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6), kuna väide, et kaebuse esitaja keeldus ülakeha näitamast, ei pea paika, sest kaebuse esitaja täitis korralduse olles korrapidaja-abi Borodavkiniga kahekesi 3-nda eluosakonna korrapidamisruumis, peale seda kui ta oli teised isikud sealt välja ajanud. Kaebuse esitaja keeldus tegemast seda teiste isikute juuresolekul, kuna see solvab ja alandab kaebuse esitajat. Ka pole vangla järginud kaalutluse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. VASTUSTAJA SEISUKOHT
13. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglaametnik Jüri Roosti ettekandega nr 282 ning T.J. 29.04.2010 seletuskirjaga. Vanglaametniku korraldusele mitteallumine on vastuolus

§ 67

p-s 1 sätestatud nõuetega, mistõttu oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kohaldada distsiplinaarkaristust. Nõustuda ei saa väitega, et korraldus ülakeha paljastamiseks alandab kaebuse esitaja inimväärikust. Vangla reeglid on kooskõlas õigusnormidega, mis austavad inimväärikust. Väärikust ei saa alandada vanglas kehtiva korra 3 sisseseadmisega ja õiguspäraste nõuete esitamisega, isegi kui need võivad põhjustada ebamugavustunde. Kuniks kaebaja viibib vanglas, tuleb tal ka alluda seaduslikele nõudmistele, milleks muuhulgas on vanglasiseste õigusaktide täitmine. Vangla tingimustes on oluline, et kinnipeetav täidaks ametniku korralduse koheselt selle andmisel, allumatus on vangla tingimustes tõsine distsipliinirikkumine, kuivõrd vanglas ei ole võimalik tagada korda ja julgeolekut, kui kinnipeetav ei täida korraldusi ja valib ise käitumisviisi, mis ignoreerib sisekorraeeskirju. Kinnipeetav peab alluma vanglaametniku poolt antud korraldusele isegi siis, kui hilisemas kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas. 12. Selgusetuks jääb kaebaja väide selle kohta, et tal oli tekkinud õigustatud ootus distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohta kuna neljast täpselt ühesugusest samas asjas toimunud järjestikusest distsiplinaarmenetlusest kolm oli vangla lõpetanud. See, kas algatada kinnipeetava tegevuse suhtes distsiplinaarmenetlus ning kas kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada, on vanglateenistuse kaalutlusotsus. Kaebaja poolt viidatud intsidentide osas ei peetud distsiplinaarkaristuse määramist otstarbekaks ning piirduti vaid vestluse läbi viimisega, kuna teistkordsele korraldusele kaebaja allus. Samas ei võinud kaebajal olla õiguspärast ootust, et vanglateenistus tema poolt toime pandud distsipliinirikkumistele ei reageeri ja jätab need tähelepanuta. Koheselt korraldust mitte täites pani kinnipeetav igal juhul toime

§ 67p-i 1 nõuete rikkumise.

Kaebaja ei saa eeldada, et vanglaametnikud jäävadki talle kõiki korraldusi korduvalt andma.

1. Vastustaja nõustub kaebajaga osas, et Murru Vangla direktori 30.04.2010 korraldus nr 14/13 „Rivistus-loenduse läbiviimise kord" rikkumise toime panemise hetkel veel ei kehtinud. Samas ei tõenda kaebajale hilisema korralduse esitamine kuidagi vangla tahtlust hämada või teadlikult õigusvastast käitumist peita nagu kaebaja arvab, vaid pigem inimlikku eksimust. Kaebajale esitatud 30.04.2010 korralduse nr 1-4/13 punkti 8 teise lause sõnastus on identne rikkumise toime panemise hetkel kehtinud 07.10.2009 korralduse nr 1-4/25 punkti 8 teise lause sõnastusega. Vanglas, kus on piiratud isikute liikumisvabadust, on isikul piiratud võimalused enda elu ja tervise kaitsmiseks. Seega on vanglateenistusel kohustus pöörata isikute julgeolekule suuremat tähelepanu ja julgeoleku tagamiseks võtta tarvitusele vajalikud meetmed. Julgeoleku tagamise seisukohalt on oluline, et vangla tuvastaks operatiivselt kinnipeetavate võimalikke vigastusi, seetõttu on ka loendust läbiviivatele vanglaametnikele pandud kohustus loendust läbi viies visuaalselt kontrollida kinnipeetavate välimust.
2. Väär on kaebaja arusaam, et käskkirjade väljaandmise õigus on ainult vangla direktoril.

§ 64

lg 4 kohaselt distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja" § 15 kohaselt on üksuse juhi otsustuspädevuses või vangistusosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, teha otsus „Vangistusseaduse“ § 16 lõike 4, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ja § 93 lõike 3 alusel. Seega saab direktori asemel käskkirja välja anda vangistusosakonna juhataja. T.J. poolt toime pandud distsipliinirikkumine on

§ 64nõuete kohaselt läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud.

Vastustaja leiab, et kõik distsiplinaarmenetluse olulised asjaolud on välja selgitatud ja määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. KOHTU PÕHJENDUSED 4

1. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kaebuse esitaja täitis
2. aprillil
3. a vangistusosakonna vanemvalvuri Jüri Roost´i korralduse, paljastada ülakeha selleks, et veenduda, kas T.J. kehal on võimalikke värskeid traumasid ja tätoveeringuid; samuti selle üle, kas eeltoodud korraldus oli seaduslik. Kaebuse esitaja möönab, et ta ei nõustunud korraldust loenduse ajal täitma, kuid täitis selle siiski pärast loendust korrapidamisruumis. Samuti puudub kaebuse esitaja arvates korraldusel õiguslik alus, korraldus on inimväärikust alandav ning korraldus on antud pädevust ületades. 16.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohtu halduskolleegium on

1. märtsi
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06 leidnud: „Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Ringkonnakohus märkis õigesti, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas“ (otsuse p 14). Haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 sätestab tühise haldusakti tunnused. Viidatud sätte kohaselt on haldusakt tühine, kui 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.
3. Kohus on seisukohal, et
4. aprillil
5. a kell 18:05 vangistusosakonna vanemvalvuri Jüri Roost´i antud korraldusel puudusid tühise haldusakti tunnuseid. Tulenevalt

§ 64

lg 4 esimesest lausest määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Nimetatud sätet täpsustab Justiitsministri poolt

1. novembril 2000 määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja § 15, mis sätestab, et üksuse juhi otsustuspädevuses või vangisotsosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, on teha otsus «Vangistusseaduse» § 16 lõike 4, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ja § 93 lõike 3 alusel. Seega oli ka Murru Vangla vangistusosakonna juhatajal otsustuspädevus anda käskkiri kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Korraldus ei kohustanud toime panema õigusrikkumist ning korraldust oli võimalik täita. Korralduse andmise ajal kehtis Murru Vangla direktori
2. oktoobri
3. a korraldus nr 1-4/25 rivistus - loenduse läbiviimise kohta, mille p 8 sätestas: „Vanglaametnik siseneb kambrisse ja loendus-planšettide järgi kutsub kinnipeetavad nimeliselt välja. Loendust läbiviiv vanglaametnik kontrollib kinnipeetava visuaalselt üle tuvastamaks võimalikku joovet või silmnähtavaid kehavigastusi.“ Seega tugines korraldus Murru Vangla direktori
4. oktoobri
5. a korraldusele nr. 1-4/25 ning tähtsust ei oma asjaolu, et Murru Vangla direktori
6. aprilli
7. a korraldus nr. 1-4/13
8. aprillil 2010 veel ei kehtinud. Korralduse täitmise eesmärgil tuleb pidada põhjendatuks kinnipeetava kohustamist eemaldada läbivaatuse ajaks särk, kuna see võimaldab veenduda võimalike kehavigastuste (näiteks ka tätoveeringute) olemasolus või puudumises. Sel 5 põhjusel ei saa korraldust pidada ka inimväärikust alandavaks. Asjaolu, et kaebuse esitaja kehal olevad tätoveeringud olid kirja pandud juba
9. a veebruaris Tartu Vanglas ning tätoveeringute värskust oleks kaebuse esitaja arvates olnud pädev hindama ka vangla meditsiinitöötaja, ei mõjuta kaebuse esitajale antud korralduse seaduslikkust. Korralduse eesmärgiks oli kontrollida kinnipeetavatel uute, mitte juba varem kirja pandud kehavigastuste ja tätoveeringute olemasolu. Kaebuse esitaja eksib, kui ta leiab, et on korralduse täitnud. Nimelt ei nõustunud kaebuse esitaja
10. aprillil
11. a toimunud loenduse ajal keha paljastama, vaid tegi seda hiljem. Seda ei saa aga pidada korralduse kohaseks täitmiseks. Asjaolu, et T.J. on jätnud korralduse täitmata ning rikkunud sellega vangla distsipliini, on tõendatud nii vangla töötaja Jüri Roosti ettekandega nr 282 (toimiku lk. 3), T.J. enda
12. aprilli
13. a seletuskirjaga (toimiku lk. 4) kui ka kaebusega, millest nähtub, et kaebuse esitaja korraldust koheselt ei täitnud (toimiku lk. 1). 18.

§ 63

lg 1 kohaselt on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 3) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.

§ 63lg 2 kohaselt võib noort kinnipeetavat paigutada kartserisse kuni 20 ööpäevaks.

Kaebuse esitajale määrati karistusena kartserisse paigutamine viieteistkümneks ööpäevaks. Karistuse määramisel võeti arvesse ka seda, et kaebuse esitaja omas rikkumise toimepanemise ajal kümmet kehtivat distsiplinaarkaristust. Kohus leiab, et Tallinna Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kaebus tuleb jätta eeltoodud põhjendustel rahuldamata.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 3 kohaselt mõistab kohus poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. Vastavalt riigilõivuseaduse § 56 lõikele 10 tasutakse halduskohtule riigilõivu 250 krooni, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 9, 11-16 ja 181 sätestatud juhtudel. Riigilõivuseaduse § 56 lg 181 sätestab, et haldusasjas esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 200 krooni. Tallinna Halduskohtu
2. septembri
3. a kohtumääruse p-ga 1 vabastas kohus T.J. riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel ning Tallinna Halduskohtu
4. septembri
5. a kohtumäärusega vabastas kohus T.J. maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega mõistab kohus T.J.lt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu summas 450 krooni. Tiina Pappel Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 31.03.2011 OTSUSE RESOLUTSIOON
6. Rahuldada T.J. apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tallinna Halduskohtu 17.11.2010 otsuse p 2, millega T.J.lt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 450 krooni. 6
7. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 7