3-10-2644/20

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2644 Otsuse kuupäev

1. mai 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi V. M kaebus arestimajades viibimisega Lääne Prefektuuri poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 24.03.2011 Menetlusosalised Kaebaja: V. M /isikukood xxx/, Vastustaja: Lääne Prefektuur /registrikood 70008776/, esindaja Irina Punko Resolutsioon 1.Mõista Lääne Prefektuurilt V. M kasuks välja 354 (kolmsada viiskümmend neli) eurot. 2.Mõista Lääne Prefektuurilt kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 17,57 euro ulatuses riigi tuludesse.
2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 06.06.
3. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 08.10.2010 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja V. M kaebus (tl 1-4), milles ta palub välja mõista Lääne Prefektuurilt Pärnu ja Haapsalu arestimajade alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes aastal 2008 viibitud kokku 111 ööpäeva eest 50 000 krooni suurune kahjutasu. Kaebaja väidab, et kambrid, kus ta pidi viibima ei vastanud eluruumidele kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele, puudusid tool ja laud, mistõttu tuli süüa, juua, kirjutada ja lugeda voodil, värskes õhus viibimist ei võimaldatud, pesu tuli kuivatada kambris, millega tõusis niiskuse tase, kambri WC oli lahtine ja selle kasutamine kambrikaaslaste juuresolekul inimväärikust alandav, kraanikauss puudus ja hügieeniprotseduure tuli toimetada WC kohal, teised kambrikaaslased suitsetasid pidevalt, Pärnu arestimajas oli topelt klaasblokkidest aken ja kambri valgustus nii nõrk, et lugeda ja kirjutada ei saanud, kuna silmad hakkasid valutama ja kipitama, Haapsalus puudus aken üldse. Veel esitas kaebaja oma vastuväited prefektuuri poolt kohtueelses menetluses avaldatud seisukohtadele ning lisas, et avaldas mõlemas arestimajas küll suuliselt ja kirjalikult rahulolematust, kuid talle ei vastatud kunagi.
5. Lääne Prefektuuri vastuses (tl 30-32) paluti kaebus rahuldamata jätta ning selgitati arestimajades valitsevaid tingimusi ja nende põhjuseid. Muuhulgas märgiti, et mõlemas arestimajas ei võimaldata jalutuskäike, kuna jalutushoov puudub, et mööbli puudumisest tulenevad väited on ülepaisutatud, kuna isikute paigutamisel jäetakse üks vaba nari puuduvat mööblit kompenseerima ning et WC eraldatus on tagatud betoonist valatud seina ja eesriidega, mida kahjuks lõhutakse ega kasutata eesmärgipäraselt. Veel märgiti, et kaebaja avaldused puudutasid põhiliselt soovi saada kokku menetlejate, advokaadi, vaimuliku ja arestimaja ülemaga, kuid jalutamise soovi ta ei avaldanud ja silmadega seoses pole talle meditsiinilist abi osutatud ning lisati, et paljud kaebaja väited on teistest kaebustest maha kirjutatud, osa neid ei ole õiged ja tegemist on tagantjärele kaebuse esitamisega.
6. Kohtuistungil jäid menetlusosalised kirjalikult esitatu juurde. V. M selgitas, et kaebuse esitamise põhjuseks on tervisele tekitatud kahju ja põhjendas seda väitega suitsetajatega ühes kambris viibimise, arestimajas alanud nägemise pideva halvenemise ja liikumispuudusest tekkinud seljahädadega. Irina Punkot ei välistanud suitsetajatega ühes kambris viibimist, kuid väitis, et kaebaja pole selles osas taotlusi esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui kahju polnud võimalik vältida ega kõrvaldada muul viisil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg
8. Nende kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
9. V. M väidetel kahjustasid Pärnu ja Haapsalu arestimajade tingimused tema tervist, sest tõid kaasa nägemise halvenemise ja seljavalu ning viibida tuli suitsetajatega ühes kambris (tl 53). Viru Vanglast kohtu nõudmise peale saadud tervisekaardi (tl 63-89) andmetel oli V. M 05.09.2008 vanglasse saabudes terve ega esitanud kaebusi (tl 65). 17.07.2009 on uuritud tema kopse ja muid siseelundeid, kuid mingeid patoloogia tunniseid ei avastatud. Seljavalu on ta esmakordselt kurtnud alles 09.11.2009, seega enam kui aasta peale vaidluse põhjuseks olevat arestimajades viibimist, mistõttu ei saa seos sealsete liikumisvõimaluste puudumisega olla kuigi tõenäoline. Valusid nimmeja kaela piirkonnas ning mõnede muude hädade üle on ta kurtnud ka hiljem, kuid miski ei kinnita tõsiseid tervisekahjustusi ega nende seotust arestimajade tingimustega. 27.01.2011 toimunud üldläbivaatusel (tl 85-86) on tema seisund vaatamata gripiviirusele, nohule, köhale, pea- ja kurguvalule rahuldavaks tunnistatud. Tervisekaardi andmetest ei nähtu ka nägemise halvenemist, ainus vastav uuring on tehtud 26.01.11 (tl 84) ning selle andmed näitavad küll probleeme, kuid mitte nende põhjusi ega seotust Pärnu ja Haapsalu arestimajades enam kui kaks aastat tagasi valitsenud halbade tingimustega. Võimalus tuvastada tagantjärele väidetava nägemise halvenemise põhjusi on äärmiselt vähetõenäoline ja täiendavate tõendite kogumine pole vajalik. Kohtuistungil polnud kaebaja ka ise täies ulatuses kindel, et tema nägemisprobleemid on tingitud just arestimaja kambris olemisest (tl 53). Seega ei tunnista miski kohtule esitatust, et Pärnu ja Haapsalu 2 arestimajades viibimine on reaalselt kahjustanud V. M tervist ning tal on tekkinud alus nõuda selle eest rahalist hüvitist.
10. Veel väidab V. M, et Pärnu ja Haapsalu arestimajade tingimused alandasid tema inimväärikust. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimist reguleerivad vangistusseadus ja selle alusel vastu võetud muud õigusaktid. Vangistusseaduse § 45 lg 1 on kinnipeetava eluruumi suhtes kehtestatud üksnes, et see peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustatuse. Siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 9 lg 1, 2 ja 3 ei ole sätestatud enamat kui, et kamber võib olla ühe- või mitmekohaline, sellel peab olema väljastpoolt lukustatav uks ja 2,5 m2 põrandapinda kinnipeetu kohta. Sama sisekorraeeskirja § 10 lg 1 on loetletud kõik see, mis peab kuuluma kambri sisustusse, sealhulgas laud ja istekoht igale kinnipeetavale, kuid pesemiskoha ja WC kohta on kehtestatud, et need tuleb tagada üksnes võimaluse korral. Laua ja istekoha puudumise kambris on Lääne Prefektuur omaks võtnud (tl 30 ja 32 pöördel). See võis kindlasti ebamugav olla, kuid on iseenesest väheoluline rikkumine, sest vastavaid toiminguid on võimalik teha ka voodil ja Lääne Prefektuuri väidetel toimiti kambritesse paigutamisel alati nii, et jääks üks vaba nari puuduvat mööblit asendama (tl 30 pöördel). Pärnu arestimajas puudus küll kraanikauss, kuid vett oli võimalik saada WC kohalt kraanist ja sellega oli tagatud võimalus hoolitseda oma igapäevase hügieeni eest. Haapsalu arestimajas viibis kaebaja Lääne Prefektuuri väidetel (tl 32) kogu aeg kambris, kus oli kraanikauss olemas. Pesumasin ja pesu kuivatamise ruum puudusid arestimajades Lääne Prefektuuri väidetel tõepoolest (tl 31 pöördel ja 32) ning pesu kambris kuivatamine võis olla ebamugav ja tekitada ka täiendavat niiskust, kuid tegemist ei saa olla inimväärikust alandava olukorraga. Piisava valguse puudumise kohta esitatud väidetes tugineb kaebaja Pärnu arestimajas varasemalt teostatud mõõtmistele, mis pole arvestatavad, uute tõendite tagantjärele kogumine aga ei ole enam võimalik. Isegi juhul, kui kambri valgustatus ei vastanud kaebaja arestimajas viibimise ajal nõuetele, saaks see olla seotud vaid tervise kahjustamisega, kuid poleks käsitletav inimväärikuse alandamisena. Varasemalt tuvastatule ei saa tugineda ka dušširuumi seisukorra hindamisel, sest Lääne Prefektuuri väidetel (tl 31 pöördel) on see ruum aastal 2008 toimunud sanitaarremondi käigus korda tehtud. Arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 2 p 6 kohaselt on kinnipeetaval keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Seega on kambris suitsetamine suures osas seal viibivate isikute omavahelise kokkuleppe küsimus. Siinkohal on oluline ka, et Riigikohtu halduskolleegiumi lahendite nr 3-3-1-32-02 ja 3-3-1-14-10 seisukohtade järgi peab arestimajas viibiv isik võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Antud juhul ei kinnita vaatamata kaebaja teistsugusele väitele aga miski, et ta oleks kurtnud kambrikaaslaste suitsetamise üle või üritanud midagi ette võtta selleks, et saada ümber paigutatud kambrisse, kus ei suitsetata. Lääne Prefektuuri poolt toimikusse esitatud arestimaja arvestusžurnaali väljavõtete (tl 33-34) ja politseiametniku ettekande (tl 61) kohaselt on V. M esitanud mitmeid avaldusi ja käinud erinevatel kokkusaamistel, kuid kaebusi kambris suitsetamise kohta pole ta esitanud ega ümberpaigutamise soovi avaldanud. Mõlema arestimaja kambrites asuvad WC olid Lääne Prefektuuri kirjelduste (tl 31 ja 32) järgi küll eraldatud betoonist seinaga, eest olid need aga lahtised ja kuna kambris viibis mitu isikut ja seal tuli ka süüa, sai niisugune olukord kaebaja inimväärikust alandada, kuid kindlasti mitte sellisel määral, mis õigustaks iseseisvalt rahalise hüvitise saamist. Õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida on ette nähtud juba nimetatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 31 p
11. Lääne Prefektuur on omaks võtnud, et mõlemas vaidluse põhjuseks olevas arestimajas pole jalutushoovi puudumise tõttu värskes õhus viibimise võimalust ja sellega on vaieldamatult rikutud V. M vastavat õigust, kuid puudub alus käsitleda olukorda tema inimväärikuse alandamisena. 3
12. Mitte igasugune ebamugavustunne ja normidele mittevastavates tingimustes viibimine ei ole veel käsitletav väärikuse alandamisena ning rahalise kahju tekkimise saab see kaasa tuua vaid siis, kui on piisavalt tõsine. Antud juhul ei ole ükski kaebaja poolt nimetatud puudustest eraldi võetuna inimväärikuse niisugusteks rikkumisteks, mis annaksid anda küllaldase õigustuse rahalise hüvitise maksmiseks. Kogumis on need aga arvestatavad ja toimisid kaebaja suhtes lisaks veel ka suhteliselt pikka aega. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestada seejuures nii süü vormi kui raskust. V. M viibis arestimajas temast endast tuleneval põhjusel ning pole väitnud ega tõendanud, et talle sai osaks mingit teistest erinev kohtlemine. On ilmselge, et Lääne Prefektuur pole tekitanud arestimajades tahtlikult halbu tingimusi, tema eesmärgiks ei ole olnud kinni peetavate isikute inimväärikuse alandamine ja neile seeläbi mittevaralise kahju tekitamine ning puudused arestimajade tingimustes tulenevad üksnes riigi piiratud võimalustest neid remontida ja varustada. Olulised on ka Riigikohtu halduskolleegium lahendi nr 3-3-1-80-09 seisukohad, milles on leitud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise muude vahenditega kõrvaldada, mõjutab see rahalise nõude ulatust ja võib olla ka selle rahuldamata jätmise aluseks. Arvestades kõiki neid asjaolusid, arestimajades valitsenud õigusvastaste tingimuste kogumi tõsidust ja mõju kaebajale, tema enda tegevusetust kahju kõrvaldamisel, tervise kahjustamise kohta esitatud väidete põhjendamatust ning alusetult kartseris pidamisega tekitatud kahju hüvitamisel kohtupraktikas juba juurdunud rahalise hüvitise suurusega, on käesoleval juhul igati mõistlikuks hüvitise suuruseks kolm eurot ühe arestimajas viibitud ööpäeva eest, mis teeb Lääne Prefektuuri vastuses väljatoodu järgi arestimajades veedetud kokku 118 päeva (tl 30 ja 31 pöördel) eest 354 eurot. Kaebaja ise on küll saanud teistsuguse arvu (tl 1-4), kuid ilmselt päevade vale kokku arvutamise tõttu ja sellest lähtumine poleks põhjendatud.
13. Eeltoodud järeldustel tuleb V. M kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 4 alusel osaliselt rahuldada ja mõista talle välja 354 euro suurune hüvitis. Kaebaja on kohtumääruse (tl 13) alusel täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest. Lääne Prefektuur oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud (tl 96). Kuna kaebuse nõue rahuldatakse ligikaudu 11% ulatuses, tuleb Lääne Prefektuuril halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 1 kohaselt tasuda riigi tuludesse kaebuse esitamisel riigilõivu seaduse § 57 lg 14 alusel tasumisele kuulunud 159,77 euro suurusest riigilõivust samuti 11% ehk 17,57 eurot. Raili Randlane Kohtunik 4