Obsah (4)

§ 11§ 4§ 12§ 13

3-11-491 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Määruse tegemise aeg ja koht 15. märts 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-491 Haldusasi S. A. ja V. A. ühine kaebus Riigikogu Ka

) § 11 lg 1 ning § 13 lg 2 sätestatud alustel. Riigikogu Kantselei on jätnud Rahandusministeeriumist riigivara valitseja teadmatusse korteriomanditele kohtuotsusega seatud piirangutest, võttes sellega Rahandusministeeriumilt võimaluse otsustada riigivara vastuvõtu otstarbekuse üle ja jätnud teadvustamata RKAS-i riigivara majandamise piirangutest. Kaebuse esitajate hinnangul seab nimetatud asjaolu ohtu nende õigustatud seaduspärase huvi jätkata korteriomandi kasutust kohtuotsusega sätestatud tingimustel. Kaebuse esitajad leiavad, et vaidlustatud haldustoimingu käigus oleks tulnud fikseerida ka seniste riigivara kasutuse tingimuste edasikestvus uue riigivara valitseja haldusalas ja korteriomandite eraõiguslikust äriühingust RKAS omandisse kuuluvusel.

1. Tulenevalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 7 lõikest 1 võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Eeltoodu tähendab, et vaidlustatud haldusakti või toiminguga kohustatakse kaebuse esitajaid teatud viisil käituma või sellest hoiduma, tühistatakse varasemalt antud soodne otsus või piiratakse muul viisil kaebuse esitaja õiguste kasutamist. Selleks, et haldusakt või toiming saaks kaebuse esitaja õigusi rikkuda peab kaebuse esitajal olema sellega isiklik ja otsene puutumus. Eelkõige tähendab see, et vaidlustatud haldusakt on suunatud ehk adresseeritud seda vaidlustanud isikule. Lisaks peab olema aset leidnud kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Käesoleval juhul on vaidlustatud Riigikogu Kantselei ettepanek riigivara üleandmiseks Rahandusministeeriumile ning 31.01.2011 riigivara üleandmise-vastuvõtmise akt, mis kumbki kaebuse esitajatele adresseeritud ei ole. Ka ei ole kaebuse andmetel toimunud kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid kaebuse esitajad leiavad, et selleks võib esineda oht. Eeltoodust lähtuvalt tuleb hinnata kaebeõiguse olemasolu.
2. Tulenevalt HkMS § 10 lg 2 punktist 4 märgitakse kaebuses ja protestis haldusakti või toimingu peale lisaks HkMS § 10 lõikes 1 sätestatule, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub või milliseid vabadusi piirab. Kaebuse esitajad on kaebuses selgitanud, et Riigikogu Kantselei poolt Rahandusministeeriumi teavitamata jätmine riigivara majandamise piirangutest, seab ohtu kaebuse esitajate õigustatud seaduspärase huvi jätkata korteriomandi kasutust kohtuotsusega sätestatud tingimustel. Viidatud kohtuotsuseks on Tallinna Linnakohtu 18.02.2002 otsus tsiviilasjas nr 2/4/220-1777/01, millega otsustati rahuldada Eesti Vabariigi hagi S. A., V. A. ja N. A. vastu eluruumist väljatõstmiseks teise eluruumi vastuandmisega; tõsta XXX korterist X välja S. A., V. A. ja N. A. ja Eesti Vabariigil anda S. A.-le, V. A.-le ning N. A.-le kasutusse üürilepingu kehtivuse ajaks üürilepingus kehtivatel tingimustel eluruumid aadressil XXXX ja XXXX. Seega toimub kaebuse esitajate poolt riigivara kasutamine tsiviilõiguslikus suhtes, mistõttu on kohtusse pöördutud oma tsiviilõiguste kaitseks. Kuivõrd halduskohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega, siis tuleb tuvastada, kas vaidlustatud toimingud võivad rikkuda kaebuse esitajate avalikke subjektiivseid õigusi. Riigikohtu halduskolleegium oma 20.12.2001 otsuses nr 3-3-1-15-01 selgitanud järgmist: „/…/ esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust.“ Kuivõrd 2 kaebuse esitajad on märkinud, et haldusorgan on rikkunud

§ 11

lg 1 ning § 13 lg 2, siis tuleb analüüsida, kas viidatud sätted kaitsevad avalike huvide kõrval ka isiku huve. 4. Riigivara valitsemist, sh riigivara üleandmist reguleerib Riigivaraseadus (

). Vastavalt

§ 4

lõikele 1 korraldab riigivara valitseja riigi nimel vara riigile omandamist, riigivara valdamist, kasutamist, käsutamist, kinnisasjade kasutamist kasutuslepingu või piiratud asjaõigusega koormamise lepingu alusel ning riigi osalemist aktsionäri, osaniku, asutaja või liikmena Eestis registrisse kantud aktsiaseltsis, osaühingus, sihtasutuses või mittetulundusühingus ja välismaises eraõiguslikus juriidilises isikus ning teostab sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi käesoleva seadusega sätestatud korras. Riigivara valitsejad on muuhulgas Riigikogu Kantselei ja ministeerium (

§ 4lg 2 punktid 1 ja 7).

Riigivara valitsemise võib üle anda ühelt riigivara valitsejalt teisele, kui see muudab riigivara valitsemise otstarbekamaks või muul põhjusel arvestades avalikku huvi (

§ 11lg 1).

Kinnisasja või piiratud asjaõiguse valitsemise üleandmise ühelt riigivara valitsejalt teisele otsustab Vabariigi Valitsus, kui üleandjaks on

§ 4

lõike 2 punktides 6 ja 7 nimetatud riigivara valitseja (

§ 12lg 1).

Kui riigivara valitsemise üleandjaks on põhiseaduslik institutsioon ja saajaks

§ 12

lõikes 1 nimetatud riigivara valitseja, toimub üleandmine omavahelisel kokkuleppel (

§ 12lg 3 esimene lause).

Kinnisasja või piiratud asjaõiguse vastuvõtmiseks peab lõikes 1 nimetatud riigivara valitseja enne kokkuleppe sõlmimist saama Vabariigi Valitsuse nõusoleku (

§ 12lg 3 teine lause).

Riigivara üleandmise kohta koostatakse akt, milles märgitakse vähemalt andmed vara üleandja ja vastuvõtja, üleandmise aja ning vara koosseisu, soetamismaksumuse ja raamatupidamisliku jääkväärtuse kohta (

§ 13lg 1).

Kui kinnisasja oluliseks osaks on ehitis, märgitakse kinnisasja üleandmisel akti lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmetele ka andmed asja päraldiste, seisukorra, kasutamisviisi ja puuduste kohta (

§ 13lg 2).

Eeltoodust nähtub, et riigivara valitsemise üleandmisega uuele riigivara valitsejale ei otsustata riigivara koormavate üürilepingute või kasutamisviisi üle ega reguleerita suhteid näiteks nende üksikisikutega, kes riigivara kasutavad. Tegemist on riigiasutuste omavaheliste suhetega riigi vara valitsemisel, mil avalikku võimu ei teostata. Sellest tulenevalt kaitseb

§ 11

lg 1 ja § 13 lg 2, mille rikkumisele on kaebuse esitajad viidanud, vaid avalikke huve, mitte üksikisiku huve. See tähendab, et kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi riigivara valitseja vahetamine ilmselgelt rikkuda ei saa.

1. HkMS § 11 lg 31 punkti 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema asjaolud on tõendatud. Riigikohtu halduskolleegium on oma
2. mai
3. a määruses nr 3-3-1-9-08 selgitanud, et HkMS § 11 lg 31 punkti 5 tuleb sisustada lähtudes HkMS §-st
4. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebuse esitaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Eeldades kaebuses toodud väidete õigsust, on ilmselge, et riigivara üleandmine ühelt valitsejalt teisele, ei saa rikkuda üleantava riigivara kasutaja avalikke subjektiivseid õigusi. Kohus selgitab, et riigile kuuluvate eluruumide kasutamine kaebuse esitajate poolt põhineb tsiviilõiguse normidel. Seetõttu ei kvalifitseeru eluruumide kasutamisest tõusetuvad vaidlused avalik-õiguslikuks, vaid tsiviilõiguslikuks. Juhul, kui kaebuse esitajad leiavad, et riigivara valitseja on rikkunud nende õigusi tulenevalt üürisuhtest, siis saavad nad oma subjektiivseid tsiviilõigusi kaitsta maakohtus.
5. Vastavalt HkMS § 84 lg 4 punktile 2 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub seetõttu, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Käesoleval juhul on kaebuselt tasutud 3 riigilõiv seaduses sätestatud ulatuses. Kuivõrd kaebus kuulub selle esitajatele tagastamisele kaebeõiguse puudumise tõttu, siis riigilõiv tagastamisele ei kuulu. Lea Kuuse kohtunik 4