lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada, jätta hageja viivisenõue aegumise tõttu rahuldamata ning jaotada ümber menetluskulud. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on jätnud aegumise vastuväite analüüsimata, kuid ei nõustu sellega, nagu oleks kostja esimese astme kohtus esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks nii põhinõude kui viivisenõude suhtes. Toimiku materjalist nähtuvalt on kostja esitanud esimese astme kohtus aegumise vastuväite küll viivisenõudele, kuid ei ole taotlenud aegumise kohaldamist põhinõude osas. Kuid kuna
lg-st 2 tulenevalt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud, kontrollib ringkonnakohus kõnealust vastuväidet tervikuna. Põhinõude osas on ringkonnakohus seisukohal, et seda nõuet ei saa jätta aegumise tõttu rahuldamata. 4 Hageja vastav nõue ei ole aegunud, hagi esitati kohtusse tähtaegselt. Hagiavaldus saabus kohtusse 01.07.2005, hagiavaldusel olevast märkest ja lisatud ümbrikust nähtuvalt on avaldus postitatud 30.06.2005. Vastavalt kuni 31.12.2005 kehtinud seadusele loeti tähtaeg järgituks, kui dokument anti sideasutusele edastamiseks üle tähtaja viimasel päeval.
lg 5 kohaselt loeti dokument tähtajal esitatuks, kui see oli sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et Riigikohtu lahendi kohaselt loetakse seadusest tulenev tähtaeg võlaõigusseaduse kehtimisest kulgeva kolmeaastase tähtaja puhul lõppenuks 01.07.2005 (Riigikohtu 14.11.2007 otsus 3-2-1-82-07): 01.07.2002 alanud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg möödus
Eelnimetatud osas on kaevatav kohtuotsus ka sisuliselt õige ja seaduslik. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja sai hagejalt 30.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel laenu 600 000 krooni. Põhiliseks vaidlusaluseks asjaoluks oli kostja väide, et ta on raha hagejale tagastanud. Maakohus on hinnanud esitatud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning teinud nende põhjal õige järelduse, et kostja kohustus hageja ees ei ole lõppenud. Ringkonnakohtul ei ole alust teha maakohtust erinevat järeldust. Maakohus leidis õigesti, et kostja väide laenu tagastamise kohta 08.01.1999 ei ole tõendatud. Selle järelduse põhjendamisel ei tuginenud kohus vaid hageja 09.07.1998 üldkoosoleku otsusele, mille kohaselt oleks pidanud raha tagastamise kohta koostatud dokumendil olema kahe isiku allkirjad, vaid tõendite kogumile antud hinnangule. Kostja esitatud täitmise kviitung (08.01.1999 kviitung/order nr 2 - tl 16, I köide), mille kohaselt on ta üheksa päeva pärast laenu saamist selle tagastanud, kusjuures hageja nimel on ta ise raha ka vastu võtnud, on vastuolus teiste tõenditega. Laenu tagastamist ükski muu kirjalik tõend ei kinnita. Nii on hageja esitanud kohtule ärakirjad kassadokumentidest, mille kohaselt on sama numbriga dokument raha laekumise kohta vormistatud 05.01.1999 (V. Apoolt raha tasumise kohta). Lisaks esitas hageja kohtule vaidlusaluse ajavahemiku kohta veel neli kassa sissetulekuorderit. Raha laekumist fikseerivate orderite (nr-d 1 kuni 5 perioodi 04.01.1999 - 08.01.1999 kohta) tõepärasuses ei olnud kohtul põhjust kahelda, sest ühe isikuna on raha laekumiste kohta allkirjad andnud ka kostja (tl 54-58, I köide). Selle kohta, et tagastatud raha oleks kasutatud hageja võlgnevuse tasumiseks OÜ-le Westerdam, ei ole kohtule tõendeid esitatud.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi väite, et ta jättis äriühingust lahkumisel oma abikaasa kätte allkirjastatud, kuid täitmata blanketid, mida vastaspool võis pahatahtlikult kasutada, sest sellist väidet ei ole kostja esimese astme kohtus esitanud. Pealegi ei ole väide ka usutav, sest kostja ja tema abikaasa isiklikud suhted olid sellel ajal, s.o kevadel 1999, juba pingelised. Apellatsioonkaebuses sisalduv käsitlus, nagu tõendaks kostja ja T B vahel 11.03.1999 sõlmitud ühisvara osalise jagamise leping kostja poolt hagejale kui äriühingule laenu tagastamist, ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Nimetatud isikute kui abikaasade vaheliste varasuhete reguleerimine seda ei tõenda. Viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning jätta hageja sellekohane nõue aegumise tõttu rahuldamata. Hageja esitas viivise nõude kostja vastu kohtule 01.08.2006 (tl 40-43, I köide). Kaaskirja kohaselt esitas hageja sel päeval kohtule täiendatud ja täpsustatud hagiavalduse. Nimetatud menetlusdokumendi sisu kohaselt soovis hageja saada kostjalt lepingus kokkulepitud viivist, piirates oma nõuet 5 000 000 krooniga. 20.05.2010 esitatud hagiavalduse täpsustuses (tl 9094, II köide) palus hageja kostjalt välja mõista kokku 5 000 000 krooni, s.o põhivõlga 600 000 krooni ja viivist 4 400 000 krooni. Kostja esitas kohtule aegumise vastuväite, taotledes nõude suhtes aegumise kohaldamist (tl 143 ja tl 181, I köide). Maakohus jättis taotluse hinnanguta, rahuldas hageja viivisenõude osaliselt ja mõistis kostjalt välja põhivõlaga võrdses suuruses viivise. Kolleegium sellega ei nõustu. Varemmärgitust tulenevalt oli hagi esitamise viimaseks päevaks antud juhul 01.07.2005 (tähtaja alguseks VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt oli 01.07.2002, siis oli TsÜS § 136 lg-s 2 nimetatud vastavaks päevaks 01.07.2005). Kohtule esitatud hagiavaldus viivisenõuet ei 5 sisaldanud. Vastava nõudega hagiavaldus esitati kohtule 01.08.2006. Selleks ajaks oli nõude esitamise tähtaeg möödunud ning kohus oleks pidanud rahuldama kostja kui kohustatud isiku taotluse ja kohaldama aegumist (TsÜS § 143). Kuigi varasem kohtupraktika oli seda meelt, et osaline hagi esitamine peatab nõude aegumise ka ülejäänud nõude osas ning põhinõude sissenõudmiseks hagi esitamine peatab kõrvalnõuete aegumise, on Riigikohus (tsiviilkolleegiumi kogu koosseis) oma 29.09.2010 otsuses nr 3-2-1-30-10 väljendanud muuhulgas seisukohta, et põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivisenõude aegumine. Samale seisukohale on asunud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande koostajad (Tallinn, 2010, lk 508-509). TsÜS § 160 lg-le 1 antud tõlgenduse kohaselt ei peaks põhinõude sissenõudmiseks esitatud hagi peatama kõrvalnõuete aegumist ja vastupidi, s.t kehtima peaks nõuete eraldi aegumise põhimõte. Menetluskulude jaotus Kuna käesoleva otsuse tulemusel rahuldatakse hageja nõue osaliselt, s.o põhinõude osas, ja jäetakse viivisenõue rahuldamata, siis tulenevalt
lg-st 1 jätab kohus hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõivu kostja kanda, ülejäänud esimese astme menetluskulud aga kummagi poole enda kanda. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 30 000 krooni, nimetatud summa tuleb seoses hageja põhinõude rahuldamisega jätta kostja kanda. Eelmärgitud põhimõttel jaotatakse ka apellatsioonimenetluse kulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb põhinõude osas rahuldamata, tuleb kaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu tasumata osa apellandilt riigituludesse välja mõista.
lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Hagi oli esitatud enne 01.01.2009, s.t selle hind määratakse kõrvalnõueteta hagi esitamise ajaga, seega on hagi hind 38 346, 99 eurot (600 000 krooni). Lähtudes
lg-st 1 ja §-st 123 (hagi on esitatud enne 01.01.2009, kui jõustus
Seega tuli kostjal tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu põhinõudelt 3515,14 eurot (55 000 krooni). Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 määrusega vabastati Sergei Popov apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest osaliselt ning kohustati teda tasuma riigilõivu 10 000 krooni. Riigilõiv tuli tasuda viies võrdses osas - 2000 krooni (127, 82 eurot) kuus viie kuu jooksul, millest apellant on tasunud kolm osa. Seega tuleb apellandilt riigituludesse välja mõista riigilõivu kokku 3131, 67 eurot (49 000 krooni). Seoses apellatsioonkaebuse osalise (võrdsetes osades) rahuldamisega jätab ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda. Ü. Jänes T. Kollom I. Sidok 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.