3-11-368/9

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-368 Otsuse kuupäev

1. mai 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi D. K kaebus Viru Vangla 14.01.2011 käskkirja nr 6-3/85-D tühistamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: D. K /isikukood xxx/ Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/ Resolutsioon Jätta D. K kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 13.06.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 14.01.2011 andis Viru Vangla käskkirja nr 6-3/85-D (tl 3), millega karistas kinnipeetav D. K vangistusseaduse § 67 p 1 ja Viru Vangla direktori 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 p 1.33 sätestatud nõuete rikkumise eest noomitusega. 04.02.2011 koostatud vaideotsusega nr 6-12/19-1 (tl 5) jättis Viru Vangla direktor D. K vaide (tl 4) täies ulatuses rahuldamata.
4. 11.02.2011 esitas D. K Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja Viru Vangla peale kaebuse (tl 1-2) ning palus, et kohus tühistaks talle määratud distsiplinaarkaristuse. Kaebaja leidis, et teda on alusetult karistatud, sest topsis oli pliiatsisüsi ja ta pole kunagi tätoveerimisega tegelenud. Seejuures ta väitis, et Viru Vanglas on pliiatsid lubatud ja vanglas keelatud süsi ei oma midagi ühist pliiatsisöega. 21.04.2011 edastatud täienduses (tl 34) ei nõustunud kaebaja vangla väidetega pliiatsisöe olemuse kohta, pidas vangla vara rikkumise võimalust sellega absurdseks ning leidis, et teda püütakse näidata väga pahatahtliku inimesena ja karistati põhjendamatult teo eest, mille puhul olnuks võimalik ka lihtsalt teavitada ja hoiatada.
5. Viru Vangla vastuses (tl 16-17) peeti vaidlustatud käskkirja õiguspäraseks ja kaebust alusetuks ning paluti seda mitte rahuldada. Seejuures märgiti, et pliiatsid ei ole küll keelatud, kuid nende sihtotstarbeline kasutamine ei näe ette söe pliiatsist eemaldamist ja eemaldatud söe puhul pole enam tegemist pliiatsiga vaid söega, mis on kinnipeetavale vastavalt vangistusseaduse § 15 lg 4 Viru Vangla direktori 05.03.2010 käskkirja nr 1.1.-1/51 punktiga 1.33 keelatud. Veel kirjeldati erinevate joonistusvahendite ja söe keelamise põhjuseid ning väideti, et käskkirjast nr 1.1-1/51 on üheselt arusaadav, et keelatud on ka purustatud pliiatsisüsi, kuna seda on võimalik kasutada vangla vara kahjustamiseks ning tätoveerimistindina. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Vaidlustatud Viru Vangla käskkirjas (tl 3) on D. K vangistusseaduse § 67 p 1 ning vangla direktori poolt keelatud esemete ja ainete kohta 05.03.2010 antud käskkirja nr 1.1-1/51 (tl 26-29) punkt 1.33 alusel süüks pandud seda, et tema kambris olid topsid purustatud pliiatsisöega. Nimetatud sätete kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ega ei tohi omada sütt. D. K ei eita oma seletuskirjas (tl 23), vaides (tl 4) ja kohtule esitatud kaebuses (tl 1-2) sisuliselt käskkirjas kirjeldatut, kuid nimetab avastatud ainet joonistusvahendiks ja leiab, et see polnud vanglas keelatud ega saanud anda alust tema distsiplinaarkorras karistamiseks. Niisugune seisukoht ei ole aga kooskõlas karistamise aluseks oleva käskkirja punktidega 1.33 ja 2.
7. Neist käsitletakse üksnes keelatud kirjutus- ja joonistusvahendeid ning seega tuleneb sätestatust üheselt mõistetavalt, et ka mistahes päritoluga sütt peetakse Viru Vanglas just keelatud joonistamise vahendiks. Pliiatsist eemaldatud süsi on vaieldamatult käsitletav söena, see pole enam pliiats ja on seetõttu Viru Vanglas keelatud. Vangistusseaduse § 63 lg 1 kohaselt toob selle seaduse ja vanglas kehtivate muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine kaasa distsiplinaarkaristuse. Seejuures ei pea süü väljenduma tingimata tahtluses ja võib seisneda ka kergemeelsuses või hooletuses. Kaebaja pidi kohusetundliku suhtumise korral teadvustama endale, et pliiatsisüsi on joonistusvahendina keelatud ja pole tähendust sellel, kas ta seda ka tegelikult tegi.
8. D. K ei ole vaidlustatud käskkirjale ette heitnud vormi- ja menetluslikke rikkumisi. Selleks pole ka mingit põhjust, sest kõik kinnipeetava suhtes läbi viidavale distsiplinaarmenetlusele vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’ kehtestatud nõuded on tema puhul järgitud. Talle on teatatud menetluse alustamisest (tl 21), võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 23-24) ja menetluse käik on protokollitud (tl 20). Karistus on määratud ettenähtud tähtaja ja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires ning seda on käskkirjas ka põhjendatud. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletusi ning põhjendatud, miks on just noomitus tema puhul kõige otstarbekam karistus. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 toodud võimalike karistuste loetelus on see kõige kergem, arvestab varasemalt kahel korral karistatud kinnipeetava sellega karistamine tema isikut, rikkumise vähest tähtsust ja on igati kohase raskusega.
9. Eeltoodud järeldustel on D. K kaebus põhjendamatu ning tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruse (tl 10) alusel täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 2