MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 28.03.2011; Tallinn Haldusasja number 3-11-518 Haldusasi S. T. (avaldaja) kaebus õiguserikkumise tuvastamiseks krim

§ 11

lg 4) ja et kriminaalmenetluse raames hinnatavate menetluskulude või menetlusdokumentides toodud menetlusotsustuse sõnastuse ja väljendite pinnalt esitatud kahju hüvitamise nõue oleks praegu ennatlik ja perspektiivitu (

§ 11lg 31 p 5); 2.

Saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada Tallinna Halduskohtu kaudu 10 (kümne) päeva jooksul määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule arvestatuna määruse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast.

1. Haldusasja materjalist nähtub, et 06.06.2008 alustati Lääne Ringkonnaprokuratuuris kriminaalmenetlust nr 08750000034 selle kohta, et Pahapilli-Metsa kinnistult Mustjala vallas varastati ligikaudu 40 m3 liiva, millega tekitati varalist kahju hinnanguliselt 3400 krooni. Samuti ilmneb esitatud materjalist, et 02.04.2009 esitati S. T. ja H. R. kahtlustus KarS § 199 lg 2 p 7 järgi, kuid
2. aasta jaanuaris lõpetas uurimisasutus ringkonnaprokuratuuri loal menetluse juhindudes KrMS § 199 lg 1 p 1 ja §
4. S. T. ja H. R. kaitsja H. Rajamäe esitas Riigiprokuratuurile kaebuse, milles paluti muuta kriminaalmenetluse lõpetamise motiive. Kaebuse esitajate väitel rikkus määrus süütuse presumptsiooni, teotas au ning alandas inimväärikust ning uurimisasutus ja prokuratuur oleksid pidanud hoiduma menetlusdokumendi sõnastuses kas otseselt või kontekstiliselt kahtlustuse suhtes süüdi olemise või süü kui fakti väljendamist (Vt riigiprokuratuuri 26.05.2010 määrus, tl 13-16).
5. Riigiprokuratuuri 26.05.2010 määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus põhineb kogutud tõendamisteabel, on seaduslik ning määruse koostamine ei ole kaasa toonud õiguste rikkumist. Kaebuse esitajad vaidlustasid eelnimetatud määruse, kuid Pärnu Maakohtu 05.07.2010 määrusega kriminaalasjas 1-10-7517

§ 10

lg-st 7 oli vaja esitada individuaalsed kaebused, loeti esialgne kaebus (haldusasi nr 3-11-346) H. R. kaebuseks, sest H. R. oli märgitud kaebuse esitajate loetelus esimesena. S. T. kaebus registreeriti haldusasjana 3-11-

2. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lõikele 1 kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse, kas see vastab sama seadustiku §-s 10 sätestatud nõuetele, kas riigilõiv on tasutud ning kas eesmärgi saavutamiseks on esitatud võimalikud ja asjakohased taotlused.
3. Arvestades asjaolu, et sisuliselt on vaidlustatud kriminaalmenetluse raames tehtud määruse sõnastust, tekkis küsimus, kas antud juhul saab kaebus üldse halduskohtu pädevusse kuuluda. Lisaks muudele täpsustamist vajavatele asjaoludele oli tasutud kahelt kaebuselt kokku riigilõivu 319,55 eurot, mis on riigilõivuseaduse § 57 lg-s 15 ettenähtud riigilõiv ühelt nõudelt ning seega jäeti kaebus Tallinna Halduskohtu 04.03.2011 määrusega selguse huvides kõigepealt käiguta.
4. Kaebuse käiguta jätmise määrusele on vastatud ning selgitatud, et riigilõiv tuleb lugeda H. R. poolt tasutud riigilõivuks. Seonduvalt kaebeõigusega leiab avaldaja, et kaebeõigust välistavad normid tuleks jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega.
5. Eelnimetatud vastus ei lükanud ümber kaebuse käiguta jätmise määruses viidatud küsimuste pinnalt tekkinud esialgset seisukohta ning seega tuleb kaebus selle esitajale halduskohtu pädevuse puudumise ning ilmselge perspektiivituse tõttu tagastada. Kaebeõigus iseenesest ei ole välistatud, kuid ühes osas ei kuulu kaebus halduskohtu pädevusse ning teises osas on see esialgu ilmselgelt perspektiivitu. Sellest tulenevalt ei ole vaja õigusnorme selle vaidluse raames põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ega põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust käivitada. 11.

§ 3

lg 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik - õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ning seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Sama seadustiku paragrahvis 4 sätestatakse, milliste haldusaktide ja toimingute peale on võimalik kaebust esitada.

§ 3

lg 2 kohaselt ei kuulu haldus- 2 kohtu pädevusse selliste avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.

1. Antud juhul on esitatud küll kahju hüvitamise nõue, kuid sisuliselt on vaidlustatud kriminaalmenetluse raames tehtud otsustusi, milles asuti seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus põhineb kogutud tõendamisteabel, on seaduslik ning määruse koostamine ei ole kaasa toonud õiguste rikkumist (tl 13-16). Nimetatud seisukoht võib olla ka vaieldav, kuid määrust oli võimalik edasi kaevata ning kontrollida lähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku § 230 lõigetest 1 ja
2. Seda on Pärnu Maakohtu 05.07.2010 määrusega (tl 35-38) ka tehtud, mis tähendab seda, et vastav teistsugune menetluskord on olemas ning küsimus halduskohtu pädevusse kuuluda ei saa. Asjaolu, et eeluurimiskohtuniku määrus on tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku § 231 lg-st 5 lõplik ja edasikaebamisele mittekuuluv, on iseküsimus. Menetluse lõpetamise õiguspärasuse ja õiguste võimaliku rikkumise hindamine menetluse käigus ja menetluse lõpetamise järgselt oli kriminaalmenetluse seadustiku raames lahendatav teema ja vaidlustada saab seda lähtuvalt sellest regulatsioonist ning nendes piirides, mida nimetatud seadustik võimaldab. Halduskohtu pädevusse mittekuuluvates vaidlustes ei saa halduskohus ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada. Seega on tegemist olukorraga, kus kriminaalmenetluse raames lahendatud kaebuse või taotluse pinnalt esitataval kahju hüvitamise nõudel eduväljavaateid ei oleks ning kaebus tuleb selle esitajale tagastada. Teoreetiliselt oleks küll võimalik kahju hüvitamist halduskohtu kaudu taotleda, kuid seni, kui kriminaalmenetluse käigus tehtud määruseid ei ole vastavas menetluses uuesti ümber hinnatud - ei ole kahju hüvitamise nõudel sisulist perspektiivi. Taolised nõuded tuleb tagastada lähtuvalt

§ 11

lg 31 punktist 5, sest kahju hüvitamise taotluse rahuldamise eelduseks oleks kriminaalmenetluse raames tehtud määruste ümberhindamine, kuid need olid vaidlustatavad kriminaalmenetluse raames ning seega üldjuhul halduskohtu pädevusse kuuluda ei saa. 13. Kaebuses on nimetatud eraldi veel ka õiguserikkumise tuvastamist kriminaalmenetluses, kuid see ei kuulu samuti halduskohtu pädevusse. Kriminaalmenetluse käigus tehtud otsuseid või tegevust või õiguste rikkumist on võimalik vaidlustada kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kaitsjatasu küsimus on samuti lahendatav kriminaalmenetluse raames selleks ettenähtud korras. Selles osas tuleb kaebus tagastada viitega

§ 11lõikele 4.

Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata ka Pärnu Maakohtu väidetavalt õigusvastast tegevust ja esitatud materjalist ka ei nähtu, milles võis seisneda tegevuse õigusvastasus kui maakohus jättis tulenevalt siseveendumusest Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse rahuldamata. 14. Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2010 lahendis haldusasjas 3-10-1139, milles taotleti halduskohtu kaudu kahju hüvitamist ja mille vaidlus seisnes selles, et kaebuse esitaja ei nõustunud kaitsjatasu väljamõistmisega taolises ulatuses nagu seda kriminaalmenetluses tehti (Harju Maakohtu vastavasisulist määrust ei olnud võimalik lähtuvalt KrMS § 231 lg 5 ja § 408 lg 1 enam edasi kaevata) selgitati samuti, et (taolise) kaebuse kuulumise korral halduskohtu pädevusse tuleks see

§ 11lg 31 p 5 alusel tagastada.

Eelnimetatud lahendi punktis 12 selgitas ringkonnakohus, et õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude piiramise eesmärk on ära hoida olukord, kus sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt primaarnõude läbivaatamisel ja seejärel õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel ja et sellise võimaluse avardamine tooks kaasa olukorra, kus õigusemõistmisega tekitatud kahjuks saaks pidada ka viimasena nimetatud nõude alusel halduskohtule esitatud kaebuse (ebaõiget) rahuldamata jätmist, mis avaks sama vaidluse lõputult. Riigikohtu 22.03.2011 otsusega kohtuasjas 3-3-1-85-09 lahendati põhiseaduslikkuse järelevalve raames ühekordselt ühte erandlikku olukorda, kuid seonduvalt kohtute pädevusega selgitati eelnimetatud lahendi punktis 128, et kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile, kuid kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik 3 lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele. Selle lahendi puhul oli tegemist ebamõistlikult pika menetluse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõudega seonduva aruteluga, kuid sellest ei saa järeldada seda, et halduskohtul peaks olema pädevus kriminaalmenetluse raames tehtud otsustuste ja määruste sisu ümber hinnata. Siinkohal tuleb aga asuda seisukohale, et olukorras, kus määruste sisu ümberhindamine ei ole võimalik - on määruse sõnakasutuse pinnalt esitatud kahju hüvitamise nõue halduskohtus ennatlik ja ilma eduväljavaadeteta. Eelnevalt nimetatud Riigikohtu lahendi punktis 128 asuti seisukohale, et kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise võimaldamine vajaks eriregulatsiooni kehtestamist. 15. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus tagastada halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 31 p 5 ja § 11 lg 4 alusel. Enno Loonurm Kohtunik 4