KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. märts 2011, Tallinn Haldusasja number

) § 20 lõikele 1¹, kuna maaüksused olid omandatud pärast nende kaitse alla võtmist, kaitsekord ei olnud vahepeal muutunud rangemaks, võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnistu ei olnud omandatud pärimise teel ega viidatud sättes loetletud isikutelt.

1. Eva Roostar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri
2. juuni
3. a käskkirja nr 808 tühistamiseks ning keskkonnaministri kohustamiseks lahendama E. Roostari poolt esitatud avaldus Tudulinna vallas asuva Männasaare ja Mõurasaare kinnisasja omandamiseks vastava tasu eest 30 päeva jooksul alates kaebust rahuldava kohtuotsuse jõustumisest. Kaebust põhjendati järgnevalt: 1) vastustaja kohaldas valesti materiaalõigust, jättes kohaldamata

§ 20

lõike 1.

§ 20

lg 1 nõuetekohasel kohaldamisel oleks vastustaja kaebaja avalduse kinnisasja võõrandamiseks rahuldanud; 2) Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsusest nr 3-3-1-37-07 nähtub põhjus, mille tõttu viibis kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine. Kaebajale ei saa panna vastutust riigi poolt tehtud vigade eest. Selline olukord ongi tekitatud vaidlustatud käskkirja andmisega; 3) käskkiri kahjustab kaebaja õigusi, sest kaebajat ei kaasatud menetlusesse. Arvamuse ja vastuväidete esitamiseks võimaluse andmisel oleks kaebaja juhtinud vastustaja tähelepanu asjaolule, et kohaldama pidi

§ 20lõiget 1. Sellega on vastustaja rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõiget 2; 2

§ 20

lõike 11 asemel § 20 lõikest 1 on nii õiguslikult kui ka sisuliselt põhjendamata.

§ 20lg 11 on erinormiks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud üldnormi suhtes.

Seega tuli vastustajal taotluse lahendamisel kõigepealt tuvastada, kas käesoleval juhul kuulub kohaldamisele üldsäte või selle kohaldamist välistav erisäte; 2)

§ 20

lõike 11 sõnastusest nähtub üheselt, et seadusandja tahe on viidatud sätte kehtestamisega välistada looduskaitseseaduse alusel selliste looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamine, mis on omandatud just eesmärgiga need hiljem riigile võõrandada; 3) õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotlemine on maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt õigus, mitte kohustus. Lisaks annab MaaRS § 6 lg 4 p 3 õigustatud subjektile õiguse loobuda kaitsealuse maa tagastamisest ja taotleda selle eest kompensatsiooni või loobuda sellest; 4) maa omandamine maareformi käigus eesmärgiga see koheselt võõrandada riigile ei ole kooskõlas ei maareformi eesmärgi ega ka looduskaitseseaduse alusel maa riigile omandamise eesmärgiga. Käskkirja andmisel ei omanud mingit tähtsust asjaolu, mis tõi kaasa viivituse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel kaebajale. Vaidlusaluste maaüksuste suhtes kehtiv kaitsekord on olnud sama alates Muraka looduskaitseala moodustamisest 25. veebruaril 1997. Seejuures on Muraka raba olnud riikliku kaitse all juba alates 1957. aastast. Seega on alal kehtinud piirangud igasugusele majandustegevusele juba väga pikka aega; 5) kaebaja on kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandanud vaidlusalused maaüksused 18. augustil 2009. a, seega pärast

§ 20lg 11 jõustumist.

Taotlusele lisatud Tudulinna Vallavalitsuse

1. veebruari
2. a korraldused sisaldavad

§-le 16 vastavat informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta; 6) riigil ei ole õigust omandada kinnisasja, mis ei vasta looduskaitseseaduses või Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ sätestatule. Õigusaktid ei anna siin keskkonnaministrile kaalutlusõigust otsuse tegemisel. Kui kinnisasi ei vasta looduskaitseseaduses sätestatule või viidatud korras toodud kriteeriumitele, ei saa keskkonnaminister otsustada teisiti, kui keelduda kinnisasja omandamise algatamisest; 7) keskkonnaministri pädevus seisneb üksnes taotluses esitatud andmete kontrollimises ja esitatud andmete ning avalikes registrites fikseeritud faktiliste asjaolude vastavuse hindamises

§-s 20 ning viidatud korras sätestatud tingimustele; 8) kuna käesoleval juhul ei oleks haldusakti adressaadi ärakuulamine ja võimalikud vastuväited saanud muuta otsust, puudus vajadus haldusakti eelnõu esitamiseks arvamuse või vastuväidete saamiseks. Seega on kaebus alusetu ja põhjendamata. 4. Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2010. a otsusega jäeti E. Roostari kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: 1)

§ 20

lõige 11 on

§ 20lõike 1 suhtes erinorm.

Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et

§ 20

lg 11 ei anna riigi esindajale kaalutlusõigust.

§ 20

lg 11 sätestab imperatiivselt tingimused, mille korral riik isikult kinnisasja ei omanda; 2) vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, sest puuduvad

§ 20lg 11 kohaldamise eeldused; 3

§ 20lõige 11.

Tudulinna Vallavalitsuse

1. veebruari
2. a korraldusest nr 20 ilmneb selgelt, et vaidlusalune kinnistu jääb Vabariigi Valitsuse
3. veebruari
4. aasta määruse nr 43 „Muraka looduskaitseala eeskirjad ja välispiiri kirjeldus” alusel Muraka raba sihtkaitsevööndisse. Kuigi korralduses ei mainita Vabariigi Valitsuse
5. mai
6. a määrust nr 135 „Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri”, ei muutnud kaitse-eeskiri looduskaitseala suhtes kohaldatavat kaitsekorda rangemaks ning seda ei ole kohtumenetluses väitnud ka kaebaja; 5)

§ 20

lõike 11 kohaldamisel ei oma tähtsust, millal omandas kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse ning kas ta omandas selle eeltoodud sättes märgitud sugulastelt või mitte. Nii

§ 20

lõike 11 kui ka sätte mõtet selgitava seaduseelnõu seletuskirja järgi omab kinnisasja riigile võõrandamise küsimuse otsustamisel tähtsust vaid isiku kinnisasja omanikuks saamise hetk; 6) kaebaja väited tema ning teiste isikute ebavõrdsest kohtlemisest on paljasõnalised. On tõendamata, et sarnaste faktiliste asjaolude esinemisel on keskkonnaminister toiminud erinevalt. Kaebaja poolt viidatud Suursaare maaüksus on tagastatud Tudulinna Vallavalitsuse

1. jaanuari
2. a korraldusega ning Treieri maaüksus Tudulinna Vallavalitsuse
3. septembri
4. a korraldusega. Erinevalt kaebajale tagastatud maast jäid eeltoodud korraldustega tagastatud maad vaid osaliselt looduskaitseala koosseisu. Ühtlasi puuduvad kohtul andmed selle kohta, kas, millal ning millises ulatuses said isikud eeltoodud tagastatud maid riigile võõrandada ning kas võõrandamise ajal kehtis

§ 20lõige 11 või mitte.

Samas ei ole see käesoleva vaidluse lahendamisel oluline. Ka juhul, kui esineksid ühesugused faktilised asjaolud, puudub kohtul alus tühistada

§ 20

lõikega 11 kooskõlas antud õiguspärast haldusakti vaid viitega isikute ebavõrdsele kohtlemisele; 7) kaebaja väide, et kui talle oleks vaidlusalune maa õigeaegselt tagastatud, oleks taotlus keskkonnaministri poolt rahuldatud, on asjakohatu. Kohus peab vaidluse lahendama tegelikest faktilistest asjaoludest lähtudes ega saa lähtuda kaebaja väidetest selle kohta, mis võinuks asjade teistsuguse arengu korral juhtuda. Kui kaebaja leiab, et talle on keskkonnaministri

1. oktoobri
2. a käskkirjaga nr 454 kahju tekitatud, on tal võimalik taotleda halduskohtu kaudu kahju hüvitamist; 8) käesoleval juhul puudus vastustajal otsuse tegemisel kaalutlusõigus, samuti olid kõik asjaolud haldusakti andmisel selged. Seetõttu ei saanud kaebaja arvamus haldusakti tulemust mõjutada. Vastustaja ei kaldunud haldusakti andmisel kõrvale kaebaja taotluses esitatud andmetest ning puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Nimetatud juhul lubab HMS § 40 lg 3 p 2 haldusmenetluse läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Seega ei mõjutanud kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine käskkirja seaduslikkust; 9)

-i täiendati § 20 lõikega 11

1. veebruaril
2. a, seetõttu pidi kaebaja hiljemalt kassatsioonkaebuse menetlemise ajaks asjas nr 3-3-1-37-07 olema teadlik ka sellest, milliseid tagajärgi toob talle kaasa looduskaitsealuse maa omandamine. Ometi ei tunnistanud ta eeltoodud kohtuasjas kohtutele ega vastustajaks olevale keskkonnaministrile oma maa tagastamisega seotud tegelikku eesmärki.

ega MaaRS ei võimalda isikutel riigi kulul rikastuda. Arvestades asjaolu, et nii keskkonnaminister kui ka Tudulinna Vallavalitsus tuginesid käskkirja nr 138 ja korralduse nr 20 andmisel kaebaja poolt kohtumenetluses väljendatud tahtele omada ka kasutamise piirangutega maad, tuleb kaebaja 30. oktoobril 2009. a vastustajale esitatud avaldust riigile maa müümiseks pidada sõnamurdlikuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4

§-s 20 sätestatust tulenevalt on lubatud ettepanekus nimetatud kinnisasja omandada või mitte. See eeldab, et haldusorgan viib läbi hea halduse põhimõtetele vastava haldusmenetluse ning teostab õiguspärast kaalumist. Kuna kohus pidas korda kehtetuks, ei andnud kohus hinnangut vastustaja tegevusele korra kehtiva redaktsiooni kohaldamisel; 3) kohus on asunud ekslikult seisukohale, et nii

§ 20

lg 11 kui ka sätte mõtet selgitava seaduseelnõu seletuskirja järgi omab kinnisasja riigile võõrandamise küsimuse otsustamisel tähtsust vaid isiku kinnisasja omanikuks saamise aeg. Arvestades, et Riigikogu keskkonnakomisjoni seletuskiri

§ 20

lg 11 muudatuse kohta sisaldab vaevalt ühe lehekülje jagu teksti ning on äärmiselt üldsõnaline, ei saa nimetatud seletuskirjas toodud selgitusi pidada kuigi põhjalikeks või konkreetseteks seadusandja tahte väljendamise osas. Seetõttu ei ole võimalik hinnata seda, kas seadusandja soovis

§ 20

lõiget 11 ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldustele laiendada. Seega tulnuks kohtul

§ 20

lg 1 ning lg 11 tõlgendamisel lisaks keskkonnakomisjoni seletuskirjale tugineda ka õigusnormi tõlgendamispõhimõtetele laiemalt; 4) kohus ei ole tuvastanud, kas omandamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel on omandamine, mis on

§ 20lg 11 objektiks.

Kuna

§ 20

lg 11 kohaldamise üks tingimustest on, et võõrandamistehing sisaldaks teatud informatsiooni, on kaebaja hinnangul normi eesmärk reguleerida juhtumeid, kus maa on omandatud võõrandamistehinguga; 5) kohtu

§ 20

lõike 11 tõlgendus riivab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekti põhiseaduslikku õigust omandi kaitstusele võrdselt teiste isikutega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine sarnaneb pigem omandamisele pärimise kaudu või

§ 20lõikes 11 loetletud sugulastelt.

Riik on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamises vaid vahelüli, kelle ülesandeks on restitutsiooni teostamine; 6) kohus ei ole tuvastanud, kas otsused, millega kaebaja maa omandas, sisaldasid

§ 20

lõikes 11 nõutud informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta vastavalt

§-le 16. Kohus on jätnud hindamata ka Tudulinna Vallavalitsuse korralduse nr 21 vastavuse

§ 20lg 11 nõuetele; 7) kuna Vabariigi Valitsuse 9.

mai

1. a määrus nr 43 tunnistati kehtetuks
2. mail 2007, tuginesid nii vastustaja kui ka kohus kehtetuks tunnistatud materiaalõiguse normile. Maa tagastamise korralduses kehtetule materiaalõiguse normile viitamises ei ole kaebaja hinnangul võimalik näha

§ 16

nõuete täitmist, mis on

§ 20lg 11 kohaldamise tingimuseks.

Kohus ei ole ka tuvastanud, kas

§-s 16 nimetatud informatsioon loodusobjekti kohta sisaldus mujal maa tagastamise korralduses. Kohus on küll viidanud ka Vabariigi Valitsuse

1. mai
2. a määrusele nr 35, kuid on andnud ebaõige hinnangu asjaolule, et vastustaja nimetatud määrusele otsuse tegemisel ei tuginenud. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuginemine kehtetule määrusele ning kehtivale määrusele mittetuginemine antud vaidluses tähtsust ei oma; 8) seisukoht, et kaebaja ebavõrdne kohtlemine ei ole kinnitust leidnud, on vastuolus uurimisprintsiibiga. Kohus oleks pidanud sellesisulise informatsiooni omal algatusel hankima või põhjendama, miks oleks tõendite omal algatusel kogumine ebaotstarbekas. Kaebaja viide isikute ebavõrdsele kohtlemisele ei ole paljasõnaline, sest nii endiste Männasaare, Mõurasaare kui Suursaare talu maad olid omandireformi objektis ning kõigi kolme maaüksuse puhul taotlesid õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamist isikud, kes samal ajal tunnistati ka omandireformi õigustatud subjektideks. Seega olid kaks maade tagastamise menetlust ning vastavad õigustatud subjektid oma lähtepositsioonidelt 5

§ 20

lõikest 11 tulenevale piirangule sisuliselt tegemist võrdsete ebavõrdse kohtlemisega; 9) kohus on HMS § 40 ebaõigesti kohaldanud. Vaatamata HMS § 40 lg 3 punktis 2 sätestatule, on HMS § 40 lg 3 p 3 kohaselt võimalik haldusmenetlus läbi viia ilma menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks. Ka HMS § 40 lg 2 kohaselt peab enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kuna asi otsustati isiku kahjuks, tulnuks kaebaja igal juhul menetlusse kaasata. Kaebaja oleks menetlusse kaasamisel saanud selgitada, miks maa tagastamine omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektile ei ole omandamine

§ 20

lg 11 mõttes ning viidata asjaolule, et Tudulinna Vallavalitsuse maa tagastamise korraldused ei sisaldanud

§-s 16 toodud informatsiooni; 10) kohus on väites, et kaebaja käitumine on olnud sõnamurdlik, väljunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 25 lõikes 3 sätestatud pädevuse piiridest ja väljendanud oma isiklikku meelestatust kaebaja suhtes, mis ei ole aga kohtu ülesandeks. Kohus on kaebaja eesmärgi varasemas kohtumenetluses meelevaldselt ning ekslikult konstrueerinud, arvestamata kaebaja poolt

1. novembril
2. a kohtuistungil väljendatut, mille kohaselt oli kaebaja eesmärk varasemas kohtumenetluses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektina maa tagasisaamine. Kaebaja eesmärk varasemas kohtumenetluses ei ole käesoleva vaidluse lahendamisega seotud, sest see ei võimalda kohtul otsustada, kas kohaldada tuleks

§ 20lõiget 1 või 11.

Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et maa riigi omandisse jätmise küsimuses pole oluline mitte niivõrd õigustatud subjekti eesmärk maaga seoses kui see, kas kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt MaaRS § 31 lg 1 p 2 mõttes. 6. Keskkonnaministeerium palub jätta E. Roostari apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised: 1) kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuses väiteid, mida halduskohtus ei käsitletud. Halduskohtule esitatud kaebus ei sisalda ühtegi väidet maa tagastamise ebaõigesti võõrandamistehinguna käsitlemise kohta, samuti väiteid selle kohta, et võõrandamistehing ei sisaldanud

§-s 16 sätestatud informatsiooni, nagu ka väiteid Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a määrusega kehtestatud korra kohaldamise rikkumise kohta vastustaja poolt vaidlustatud haldusakti andmisel. Samas olid nimetatud asjaolud kaebajale teada ka enne kohtuotsuse tegemist; 2) halduskohtu seisukoht korra kehtetuse kohta on ekslik, kuid nimetatud asjaolu ei mõjuta käskkirja sisu, sest korra sätete üle vaidlus puudub. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas vaidlustatud käskkirja andmisel on õigesti lähtutud

§ 20lõikest 11; 3) kohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

Kohtu selgitus, et

§ 20

rakendamisel ei oma tähtsust maa tagastamise nõudeõiguse omandamise aeg, on õige. Looduskaitseseaduse alusel maa riigile võõrandamise eelduseks on kinnisomandi kasutamise piirangud. Piiranguid saab lugeda isiku omandiõigust piiravaks hetkest, millal tal omandiõigus tekib. Nõudeõiguse omandamine ei too iseenesest kaasa omandiõigust õigusvastaselt võõrandatud varale, vaid loob üksnes eeldused selleks. Omand tekib kinnistusraamatu kande tegemisega; 6

§-le 16 vastavat informatsiooni, mistõttu ei pidanud kohus ka eeltoodut pikemalt käsitlema; 5) asjaolu, et kohus on analüüsinud üksnes Tudulinna Vallavalitsuse korraldust nr 20, ei muuda sisuliselt kohtu järeldust, et võõrandamistehing sisaldas riigile omandamiseks pakutud kinnisasjade osas

§-le 16 vastavat informatsiooni, valeks. Nimelt on Tudulinna Vallavalitsuse

1. veebruari
2. a korraldus nr 21 analoogne korraldusega nr 20, sisaldades täpselt sama informatsiooni samas ulatuses Muraka looduskaitseala moodustamise kohta. Kohus ei oleks saanud viidatud korraldusele hinnangu andmisel jõuda teistsugusele järeldusele, kui korralduse nr 20 hindamisel; 6) kaebaja seisukoht, et maa tagastamine ei ole võõrandamistehing ning käesoleval juhul ei sisaldanud võõrandamistehing

§-le 16 vastavat informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, on ebaõige. 7) õige ei ole kaebaja käsitlus, mille kohaselt ei ole maa tagastamine üldse tehing ja võõrandamistehingutena tuleks

§ 20

lõike 11 tähenduses käsitleda üksnes omandamist ostu-müügilepingu, vahetuslepingu või kinkelepingu alusel. Selline lähenemine on põhjendamatult kitsendav. Kaebaja lähenemisele räägib vastu juba

§ 20

lg 11 sõnastus, mille kohaselt on viidatud sättes võõrandamistehinguks ka pärimine; 8)

§ 16

lõike 1 eesmärgiks on tagada, et kinnisasja omandamisel või selle asjaõigusega koormamisel oleks isikule üheselt selge, et kinnisasi asub kaitstaval loodusobjektil ja selle kasutamisel kehtivad teatud piirangud. Kui tegemist on lepinguga, mida ei ole

§ 16

lõikes 1 nimetatud, tuleb

§ 20

lõike 11 sisustamisel hinnata, kas muu dokument, mis on omandamise aluseks, sisaldab viiteid kinnisasja paiknemise kohta kaitstaval loodusobjektil; 9) tagastamise korralduses sisalduvale informatsioonile esitatavad nõuded sätestab maareformi seaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord, mis ei sätesta, et kaitsealal paikneva maa tagastamise korralduses peaks kajastuma

§ 16lõikes 1 sätestatud informatsioon.

Antud juhul sisaldasid tagastamise korraldused infot, et tagastatav maa paikneb Vabariigi Valitsuse

1. veebruari
2. a määrusega nr 43 „Muraka looduskaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ kaitse alla võetud Muraka looduskaitsealal ja maaüksuse omaniku kohustust täita looduskaitseseaduse nõudeid. Seega sisaldasid korraldused

§-le 16 vastavat informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ulatuses, milles oli tagatud isiku teadmine maaüksuste paiknemisest Muraka looduskaitsealal; 10) kaebaja seisukoht

§ 16

lõikes 2 nimetatud informatsiooni puudumise kohta on väär, sest maa tagastamisele ei laiene riigi ostueesõigus. Ostueesõigus on piiratud asjaõigus, millega saab koormata kinnisasja. Vaatamata sellele, et maareformi läbimata maa on riigi omandis, ei ole tegemist kinnisomandiga asjaõigusseaduse tähenduses; 11) kaebaja väited ebavõrdse kohtlemise kohta on tõendamata ja asjakohatud. Kaebaja oletused, et kui talle oleks maa tagastatud varem, siis oleks tal olnud õigus see maa ka riigile võõrandada looduskaitseseaduse alusel, on oletuslikud ja käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatud; 12) kohus on õigesti käsitlenud HMS § 40. Kuna antud asjas esinevad

§ 20

lõikes 11 nimetatud asjaolud, puudub riigil kohustus kaebajale kuuluv maa omandada

§-s 20 sätestatud korras ja kaebajal ei ole õigust seda nõuda. Eelnevast tulenevalt ei ole käesoleval juhul maa looduskaitseseaduse alusel riigile omandamisest keeldumisega kahjustatud kaebaja õigusi; 13) kohus ei ole ületatud otsuse tegemisel HKMS §-s 25 sätestatud piire. Kohtuotsuses toodud arutlus tugineb asjas esitatud tõenditele, samuti poolte esitatud seisukohtadele. Kohus on viidatud otsuse punktis andnud oma seisukoha kaebaja tegeliku eesmärgi kohta, mida kaebaja on korduvalt väljendanud nii kaebuses kui ka kohtuistungil ja millele on oma vastuses viidanud ka vastustaja: taotleda maa riigile võõrandamist

§ 20alusel kinnisasja väärtusele vastava tasu eest alternatiivina õigusvastaselt võõrandatud maa 7

§ 20

lg 11 ei ole kaalutlusnorm ning näeb siduvalt ette alused, mille esinemise korral tuleb maa omandamisest keelduda. Sellise imperatiivse normi alusel antud haldusakti tühistamine üksnes menetlus- või vormivigade järgimata jätmise tõttu pole üldjuhul HMS §-st 58 tulenevalt võimalik. Ringkonnakohus märgib, et keskkonnaministri poolt apellandi väidetav ära kuulamata jätmine enne asja otsustamist ei saanud mõjutada asja lahendamist, kui keskkonnaminister kohaldas

§ 20lõiget 11 õigesti.

1. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et HMS §-s 40 sätestatud õigus ärakuulamisele ei ole isikul vaid juhul, kui haldusorganil on asja otsustamisel kaalutlusõigus. Isik tuleb üldjuhul ära kuulata ka siis, kui haldusorgan on seisukohal, et taotlus tuleb jätta rahuldamata õigustloova akti imperatiivse normi alusel. Seetõttu tuleb möönda, et vastustaja rikkus käskkirja andmisel menetlusnorme.
2. Halduskohtu seisukoha ekslikkus, nagu ei oleks Vabariigi Valitsuse
3. juuli
4. a määrus nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ vaidlustatud haldusakti andmise ajal enam kehtinud, ei mõjutanud halduskohtu otsuse resolutsiooni õigsust. Olukorras, kus keskkonnaminister kohaldas normi, mis kaalutlusõigust ette ei näe, ei saa käskkirja andmiseks ettenähtud korra võimalik rikkumine mõjutada asjas tehtava otsuse sisu.
5. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust ka see, kas apellant käitus kinnistute tagastamist nõudes selmet nende kompenseerimist taotleda heas usus ja kas kinnisasjade omandamise nõuet riigile esitades käitus ta sõnamurdlikult. Vastustaja põhjendas vaidlustatud käskkirja

§ 20lõike 11 kohaldamisega, rakendamata kaalutlusõigust.

Küsimus kaebaja käitumise heausksusest oleks asjakohane, kui vastustajal oleks maa omandamise taotluse rahuldamata jätmise korral kaalutlusõigus. Halduskohtu põhjendused, milles apellandi heausksust käsitletakse, ei ole seetõttu asjassepuutuvad ega toonud kaasa kohtuotsuse resolutsiooni ekslikkust. 11. Asja lahendamisel tuleb tuvastada, kas vaidlusaluste kinnisasjade omandamine riigi poolt on

§ 20

lg 11 kohaselt välistatud.

§ 20lg 11 , mis jõustus 1.

aprillil 2007, sätestab, et riik ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas vastavalt

§-le 16 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks või kinnisasi omandati pärimise teel või abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. 8

§ 20

lg 11 mõista nii, et selles sättes ei peeta silmas juhtumeid, kus vara on omandatud tagastamise teel või kus vara tagastamise nõudeõigus oli kinnisasja omandanud isikul enne

§ 20lg 11 jõustumist.

Selline tõlgendus oleks vastuolus sätte sõnastusega. Vaadeldav säte näeb ette tingimused, millal keskkonnaministril kaalutlusõigus maa omandamisest keeldumisel puudub: a) kinnisasi on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist ning b) võõrandamistehing sisaldas vastavalt

§-le 16 teavet kaitstava loodusobjekti kohta. Erandid neist tingimustest, mida halduskohus nimetas, pole käesolevas asjas kohaldatavad.

1. Apellant omandas kinnisasjad omandireformi käigus vara tagastamise teel. Maa tagastati Tudulinna Vallavalitsuse
2. veebruari
3. a korraldustega ja kanti kinnistusraamatusse sama aasta
4. augustil.
5. Apellandi väited, et maa tagastamist ei saa käsitleda võõrandamistehinguna, on ekslikud. Maa tagastamise õigustatud subjekt ei saa maa omanikuks enne selle tagastamist. Omand isikul, kellele maa tagastati, tekib kinnistusraamatu kande tegemisest (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 63).

§ 91

lõike 9 kohaselt ei kohaldata

§ 20lõiget 11 juhtudel, kus kinnisasi omandati enne 1.

aprilli 2007. Maa tagastamine otsustati pärast

§ 20lõike 11 jõustumist.

Esimesena nimetatud tingimus

§ 20

lg 11 kohaldamiseks – kinnisasi omandati pärast selle kaitse alla võtmist – on täidetud. Halduskohus märkis õigesti, et küsimus sellest, kas vara tagastamise menetluses esines õigusvastane viivitus, võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, ent ei saa tuua kaasa maa riigi poolt omandamist.

1. Apellandi väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu vaidlustatud keskkonnaministri käskkirja õigusvastasusest ei ole põhjendatud. Apellandi poolt nimetatud juhtudel omandas riik tagastatud maad pärast
2. aprilli 2007, seega ajal, mil

§ 20lg 11 juba kehtis.

Võrreldes Suursaare ja Treieri kinnistutega on faktilised asjaolud küll käesoleva asja puhul võrreldavad, ent ebaõige halduspraktika jätkamist ei saa isik haldusorganilt nõuda. 16.

§ 20

lg 11 ei viita otseselt

§ 16

lõikele 1, mis ainsana selles paragrahvis sätestab isiku teavitamise kaitstava loodusobjekti kohta. Nimetatud teave peab sisalduma asjakohases lepingus.

§ 16

lõike 1 kohaselt peab kaitsealal või hoiualal asuva või I kaitsekategooria liigi püsielupaika sisaldava kinnisasja või selle osa võõrandamisel või asjaõigusega koormamisel asjakohane leping sisaldama järgmist loodusobjektiga seotud teavet: 1) loodusobjekti tüüp ja nimetus; 2) loodusobjekti valitseja ja kaitse korraldaja nimi; 3) viide loodusobjekti kaitse alla võtmise otsusele. 17. Ringkonnakohtu arvates tuleb

§ 20

lõiget 11 mõista selliselt, et võõrandamistehinguna selle sätte tähenduses peetakse silmas ka maa tagastamise korraldust. Vastasel korral poleks maa tagastamise õigustatud subjektidel võrdset kaitset teiste isikutega, kes vara tsiviilõiguslike tehingutega omandavad, ning maa riigi poolt omandamise keeld oleks kohaldatav juba tingimusel, et vara tagastamise menetlus lõppeb maa kinnistamisega pärast 1. aprilli 2007. 18. Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-09-1921 1. novembril 2010. a tehtud otsuse punktis 11, et

§ 20

lg 11 on norm, mis piirab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omaniku õigust taotleda riigilt kinnisasja omandamist. Sellist normi ei saa tõlgendada viisil, mis laiendab piirangu ulatust. Seadusandja on kinnisasja omandamise välistanud kahe samaaegselt esineva objektiivse asjaolu olemasolul: kinnisasja omandamise aeg ning võõrandamistehingus sisalduv informatsiooniklausel. Seadusandja ei ole vajalikuks pidanud lisada normi subjektiivseid kriteeriume (nt, et omanik teadis või pidi teadma olemasolevatest piirangutest). Sellistel eeldustel tuleb ringkonnakohtu hinnangul normi 9

§-le 16 kaitstava loodusobjekti kohta teabe näitamata jätmise korral saab maa omandamisest ikkagi

§ 20lg 11 alusel keelduda.

1. Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldused, millest Mõurasaare kinnistu tagastamist puudutav esitati alles apellatsioonimenetluses, sisaldasid teavet selle kohta, et kinnistud paiknevad Muraka looduskaitsealal Muraka raba sihtkaitsevööndis. Korraldustes viidati Vabariigi Valitsuse
2. veebruari
3. a määrusega nr 43 kinnitatud Muraka looduskaitseala eeskirjadele ja välispiiri kirjeldusele, mis korralduste andmise ajal aga enam ei kehtinud. Selle määruse tunnistas Vabariigi Valitsus
4. mai
5. a määrusega nr 135 „Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri“ kehtetuks. Nimetatud määrusele korraldustes viidatud polnud. Vallavalitsuse korraldustes polnud märgitud loodusobjekti valitseja ja kaitse korraldaja nime.
6. Ringkonnakohtu arvates tuleb

§ 20

lõiget 11 mõista selliselt, et riigi poolt kinnisasja omandamine pole lubatud mitte üksnes juhul, kui võõrandamisel teavitati kinnisasja omandajat kõigist

§ 16

lõikes 1 nimetatud andmetest, vaid ka juhul, kui isikule on vara võõrandamisel kaitstava loodusobjekti olemasolu kohta teave antud. Üksnes asjaoludest, et vallavalitsuse korraldustes ei viidatud kehtivale Muraka looduskaitseala kaitseeeskirjale, vaid sellele määrusele, mis kehtiva kaitse-eeskirjaga kehtetuks tunnistati, ja et korraldustes polnud näidatud, milline haldusorgan on loodusobjekti valitseja, ei saa teha järeldust, et oluline teave, mis sai mõjutada kinnistu omandamist, oleks jäetud vara tagastamisel apellandile andmata.

§ 20

lg 11 eesmärk on vältida olukorda, kus riik omandab kaitstava loodusobjektiga kinnistuid neilt isikutelt, keda oli kaitstava loodusobjekti olemasolust, selle paiknemisest ja sellest tulenevatest piirangutest teavitatud, ning tagada, et riigieelarves ettenähtud rahalised vahendid oleksid suunatud nende kinnisasjade omandamisele, mille omanikke polnud võõrandamisel piirangute olemasolust teavitatud. Ringkonnakohtu arvates kinnitab sellise tõlgenduse õigsust ka asjaolu, et

§ 20

lõikes 11 ei ole viidatud otseselt

§ 16

lõikes 1 toodud andmetele, vaid selles paragrahvis nimetatud teavitamisele üldiselt. Kuna piirangud Muraka raba sihtkaitsevööndis

1. a määruse andmisega ei suurenenud, siis ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud käskkirja andmise ajaks oleks kaitsekord muutunud võrreldes sellega, millest teavitati apellanti, rangemaks ja piirangud ulatuslikumaks.
2. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt tuleb jätta HKMS § 92 lõike 1 alusel rahuldamata. Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 10