) § 77 lg. 2 alusel selliselt, et jätta korteriomand kostja omandisse ja kohustada teda maksma hagejale välja tema osa rahas summas 200.000 krooni. Alternatiivselt nõustus hageja müüma asja avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagama kaasomanike vahel vastavalt nende osade suurusele. Kostja vastuväited Kostja leidis, et pooltel ei ole kaasomandi jagamise osas vaidlust olnud, sest sellise nõudega ei ole hageja kohtuväliselt kostja poole pöördunud. Seega on täitmata
2 kohaldamise eeldused ja puudub alus hagi menetlemiseks. Korteri maksumus on väiksem kui 400.000 krooni. Alates 2005. a. septembrist ei ole hageja kandnud seoses korteriga ühtegi kulutust. Korteri ostmiseks on pooled võtnud ühiselt laenu, pangale tagasimakseid on teinud aga kostja ning üksnes ajal, mil kostja oli poolte ühise lapsega kodune, tegi neid hageja. Kostja on teinud korteris remonti. Kostja palus
3 alusel arvestada tema poolt 3 korterile tehtud parenduste maksumusega, pangalaenu ainuisikuliste tagasimaksetega ja majapidamiskulude kandmisega. Pangalaenu tagastamine lõpeb
mõttest tulenevalt valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas.
1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist.
lõikest 1 tulenevalt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui pooled ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, siis otsustab selle kohus. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse kaasomandi jagamise viisid. Kuna pooltel on vaidlus korteriomandi turuhinna üle ning nad ei ole saavutanud kokkulepet kaasomandi lõpetamise viisi ega turuväärtuse osas, on vastavalt
lõikele 2 mõistlik jagada kaasomand selliselt, et müüa korteriomand avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. TsMS § 136 ja § 126 alusel, tuginedes ekspertiisi tulemustele, on tsiviilasjas hagihinnaks 90.000 krooni, s. o. pool kinnisasja väärtusest vastavalt hagejale kuuluva 1/2 mõttelise osa suurusele kinnisasjast. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada kaasomandi jagamise viisi osas ja uue otsusega lõpetada poolte kaasomand selliselt, et jätta korteriomand apellandi ainuomandisse ja kohustada teda maksma vastustajale välja tema osa rahas summas 90.000 krooni. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Vaidluses ei ole pooled välistanud kaasomandi lõpetamise nõudeõigust ning seega ei pidanud vastustaja kaasomandi lõpetamist põhjendama. Apellant on kogu menetluse kestel olnud kaasomandi lõpetamisega nõus. Seega vaidlus kaasomandi lõpetamise osas puudub. Vastustaja esitas esimese astme kohtule kaasomandi jagamise viisi osas kaks nõuet: jagada kaasomandis olev asi selliselt, et jätta korteriomand K. V. ainuomandisse ning kohustada teda maksma I. T. välja tema osa rahas summas 200.000 krooni või alternatiivselt müüa asi avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohtu lahendis 3-2-1-40-05 asuti seisukohale, et kohus on seotud kaasomandi jagamise viisi valikul nõuetega, mis on esitatud hagis või vastuhagis. Apellant oli ja on nõus jagama kaasomandis oleva korteriomandi selliselt, et see jääb apellandi ainuomandisse ja apellant on kohustatud maksma välja vastustajale tema osa rahas. Seega puudub ka vaidlus kaasomandi jagamise viisi osas ja kohus asus ebaõigesti seisukohale, et pooled ei ole saavutanud kokkulepet kaasomandi lõpetamise viisi osas. Pooltel on vaidlus väljamõistetava hüvitise suuruse osas. Olukorras, kus kohtule on esitatud tõendid korteriomandi väärtuse kohta, oleks kohus pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg. 1 järgi hindama esitatud tõendeid ja võtma seisukoha korteriomandi väärtuse kohta. Taolisele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis 3-21-110-09 (p. 16). Pooled nõustusid kohtuistungil, et kohus määraks kindlaks hüvitise suuruse. Et kohus võttis tsiviilasja hinna määramisel aluseks eksperthinnangu, siis nõustus kohus sellega, et korteriomandi väärtus on 180.000 krooni. 4 Kuna pooltel puudus vaidlus kaasomandi jagamise viisi üle, on kohus põhjendamatult jätnud hageja põhinõude rahuldamata ja rahuldanud alternatiivse nõude. Kohus ei ole põhjendanud, miks vastustaja õigus omandile kaalub üle apellandi õiguse omandile ja kodule. Kaasomandi sel viisil lõpetamine on ebaõiglane, kuna apellandil puudub materiaalne võimalus osaleda korteriomandi enampakkumisel, samas on apellandil võimalus maksta vastustajale välja tema osa lähtuvalt turuväärtusest. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-45-06 märkinud, et kaasomandi lõpetamine peab toimuma mõlema kaasomaniku huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Maakohus ei ole poolte huvisid kaalunud ning ei ole arvestanud, et apellant kasutab kaasomandit koos poolte alaealise lapsega elukohana. Kuna pooled on nõus kaasomandi lõpetamisega ja jagamise viisiga ning vaidlus on hüvitise suuruse üle, on apellandi arvates mõistlik ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht I. T. palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades ei ole maakohus järginud menetlusõiguse norme, otsus tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 3 ja § 656 lg. 1 p. 5 alusel tühistada, tsiviilasi saata aga uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Nii tühistab ringkonnakohus TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama; alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Nii rahuldas maakohus hagi kaasomandi lõpetamiseks hageja poolt alternatiivsena pakutud viisil, põhjendades seda üksnes tõdemusega, et pooled ei ole saavutanud kokkulepet kaasomandi lõpetamise viisis ja nad vaidlevad ka kinnistu turuväärtuse üle. Otsuse põhjenduse põhjal võib mõista, et kohus valis kaasomandi lõpetamise viisiks müügi avalikul enampakkumisel selleks, et vältida pooltele kuuluva korteriomandi turuväärtust puudutava vaidluse sisulist lahendamist. Kolleegium ei saa niisuguse põhjendusega nõustuda. Riigikohus on oma lahendites märkinud, et kaasomandi lõpetamine peab toimuma kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades ning kaasomandi lõpetamise nõude lahendamisel tuleb poolte huvisid kaaluda (3-2-1-45-06 punkt 20, 3-2-1-99-09 punkt 17, 3-2-1-65-10 punkt 17). Mingeid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid poolte vastastikuste huvide kaalumist ja millega võiks põhjendada kaasomandi lõpetamise viisi valikut, maakohtu otsus ei sisalda. Tõenduslik osa otsusest üldse puudub, kuigi pooled on oma väidete tõendamiseks esitanud hulgaliselt tõendeid, sealhulgas kinnistu turuväärtuse kohta. Otsusest ei nähtu ka, miks ei ole kohus arvestanud poolte faktiväidetega. Juba ainuüksi otsuse sisulise põhjenduse puudulikkus tingib otsuse tühistamise ja tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Nõustuda ei saa ka maakohtu seisukohaga, nagu tuleks pärast otsuse jõustumist menetluskulude kindlaksmääramisel mõista kostjalt välja riigilõiv, mille tasumisest oli hageja vabastatud hagi esitamisel. TsMS § 190 lg. 3 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise 5 korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Seega tuleb osundatud normi kohaselt otsustada kaotanud poolelt riigituludesse riigilõivu väljamõistmine kohtuotsusega, millega asi sisuliselt lahendatakse. Lisaks eespooltoodule ei ole maakohus pööranud tähelepanu asjas olulist tähtsust omavale asjaolule, et hagejale kuuluvale mõttelisele osale poolte kaasomandis olevas asjas on seatud kostja ja kohtutäituri kasuks käsutamise keelumärge (kd. I, tl. 136). Poolte apellatsioonikohtu istungil antud selgituste kohaselt on keelumärge seatud täitemenetluses, mida on alustatud hagejalt poolte ühise lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise võla sissenõudmiseks.
2 kohaselt keelab keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Sellest sättest tulenevalt keelab keelumärge üldjuhul kannete tegemise kinnistusraamatusse ka kohtulahendi alusel. Kinnistusraamatusse kande tegemiseks on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg. 1 järgi üldjuhul nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Keelumärkel on käsutuskeelu tähendus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg. 1 mõttes. Osundatud normi kohaselt on kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine; tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud käsutus, mis rikub seda käsutuskeeldu. Nii oleks, näiteks, tühine ka kohtutäituri poolt kohtuotsuse alusel korteriomandi müümisel avalikul enampakkumisel tehtav käsutuskeeldu rikkuv käsutus. Sellest tuleneb, et hageja omandi käsutamine on tagajärjetu, kui käsutuskeelu järgi õigustatud isik (kostja ja kohtutäitur) käsutusega ei nõustu. Käsutuskeelu tähendust on Riigikohus põhjalikult käsitlenud, näiteks, lahendites 3-2-1-48-04 ja 3-2-1-167-10. Kohus ei või teha otsust, mis formaalselt võiks küll jõustuda, kuid mille alusel toimuv käsutus oleks tühine. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hageja mõttelisele osale seatud käsutuskeeluga arvestada ja muuhulgas välja selgitada, millised on võimalused hageja kaasomandiosale seatud käsutuskeelu kustutamiseks. Vastuseks vastustajale leiab kolleegium, et nõustuda ei saa tema seisukohaga, nagu põhineks vaidlustatud kohtuotsus kostja õigeksvõtul. Nii ei sisalda tsiviilasja toimik avaldust, milles hagi õigeksvõtt sisalduks (TsMS § 440 lg. 3), samuti ei ole kostja õigeksvõttu kohtuistungil protokollitud (TsMS § 440 lg. 2). Pealegi ei ole kohus otsust rajanud kostja õigeksvõtule, vastupidi, otsuse põhjendavas osas sõnaselgelt märgitust, et „pooled ei ole käesoleva ajani kokkulepet saavutanud kaasomandi lõpetamise viisi ega ka kinnisasja turuväärtuse osas“ (kd. I, tl. 241), võib järeldada, et kohtu arusaamise kohaselt kostja hagiga ei nõustunud. Seega ei mõistnud ka maakohus kostja poolt kohtuistungil avaldatut kui hagi õigeksvõttu. Maakohus on pidanud tsiviilasja hinnaks 90.000 krooni (5752, 05 eurot) ja kuigi taolist hinda ei ole otsuses piisavalt põhjendatud, peab ringkonnakohus praeguses menetlusstaadiumis TsMS § 137 lõikes 1 (apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust) sätestatut arvestades võimalikuks lähtuda samast hinnast. Siiski ei takista see maakohut edasises menetluses määramast tsiviilasja hinda kindlaks kooskõlas TsMS §-s 136 sätestatud põhimõtetega. Menetluskulud, sealhulgas apellatsioonimenetluse kulud tuleb maakohtul jaotada asja uuel sisulisel läbivaatamisel vastavalt selle tulemusele. Reet Allikvere Ande Tänav Malle Seppik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.