Obsah (18)

§ 436§ 306§ 331§ 652§ 238§ 651§ 442§ 137§ 126§ 132§ 134§ 179§ 150§ 229§ 251§ 236§ 9§ 164

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.2011, Tallinn Ts

) § 442 lg 8 ja kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud (

§ 436lg 1).

40. Toimikuga tutvudes selgus, et vastustaja on kohtule esitanud kas 15.02.2010 või 16.02.2010 tõendeid (t II kd lk 75-142), mida ei ole kohus apellandile edastanud. 15.02.2010 on vastustaja esitanud kohtule „Kostja täiendava seisukoha“, mille viimasel lehel (t II kd lk 74) on vastustaja märkinud „Lisa – vastavalt tekstile“. Menetlusdokumendi tekstis ei ole aga viidatud ühelegi lisale. Maakohus toimetas 11 nimetatud menetlusdokumendi apellandile kätte 18.02.2010 ilma lisadeta ning apellant ei olnud lisade esitamisest teadlik. Kohtul oli kohustus edastada apellandile vastustaja poolt esitatud menetlusdokumendi lisad ning nimetatud lisade apellandile edastamata jätmine on

§ 306lg 5 ja § 328 lg 2 rikkumine.

41.

§ 436

lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsuses üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Arvestades asjaolu, et maakohus ei edastanud apellandile vastustaja poolt esitatud tõendeid ning tõendeid ei uuritud ka 23.03.2010 kohtuistungil, siis on kohus tuginenud otsuse tegemisel tõenditele, mida apellandil ei olnud võimalik uurida ning asjaoludele, mille kohta apellandil ei olnud võimalik arvamust avaldada. 42. Vastustaja poolt esitatud tõendite osas peab apellant ka vajalikuks märkida, et juhul, kui vastustaja esitas tõendid 16.02.2010, siis on vastustaja esitanud tõendid

§ 331lg 1 rikkudes – kohtu poolt määratud tähtaega järgimata jättes.

Nimelt otsustas maakohus 19.01.2010 määrusega lahendada ühisvara jagamise ning lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõudes kohtuasja kirjalikus menetluses ning määras menetlusosalistele tähtaja esitada kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja avaldused hiljemalt 15.02.2010. 43.

§ 652

lg 5 sätestab, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uurimist ja hindamist vajalikuks. Käesoleval juhul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning see on aluseks vastustaja poolt esitatud tõendite uurimiseks ja hindamiseks ringkonnakohtus, samuti apellandile täiendava tähtaja andmiseks omapoolsete vastuväidete ja neid kinnitavate tõendite esitamiseks.

1. Maakohus on Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-4-09 kohaldanud käesolevas asjas ebaõigesti, kuivõrd nimetatud lahendis jäi PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamata vaid seetõttu, et isik ei tõendanud, et EVP-d olid tema lahusvara, mitte seetõttu, et korteri erastamisel ainult ühe abikaasa EVP-kroonide kasutamine ei ole Riigikohtu hinnangul aluseks võrdsusest kõrvalekaldumisel nagu on ekslikult käesolevas asjas leidnud maakohus. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-164-05 jääb käesoleva asja valguses täielikult arusaamatuks, kuna pooled ei vaidlegi selle üle, et XXXXXX XXX kinnitu ei ole poolte ühisvara. Pooltel on vaidlus selle üle, kas esineb alus PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamiseks. PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamine ei ole välistatud seetõttu, et maa ostueesõigusega erastamisel abielusuhete ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka. Seetõttu ei saa Riigikohtu lahend nr 3-2-1-164-05 olla aluseks jätta antud asjas kohaldamata PKS § 19 lg 2 p
2. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-14-
3. Nimelt leiab Riigikohus, et kinnistut ei saa lugeda abikaasa lahusvaraks seetõttu, et abikaasa tasus kinnistu eest enne abiellumist ja oli kinnistul asuva ehitise omanik, kuigi maa erastati abielusuhete ajal.
4. XXXXXX XXX kinnistu jagamisel tuleb PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest põhjustel, et apellant omandas XXXXXX XXX kinnistu maa ostueesõigusega erastamise teel tema omandis enne abiellumist olnud ehitiste juurde ning tasus maa erastamise ostuhinna 100% ulatuses oma lahusvaras olnud EVP-de arvel. Lisaks sellele on pärast poolte abielusuhete lõppemist
5. aasta märtsist apellant teinud XXXXXX XXX kinnistul asuva uuselamu ehitamiseks kulutusi kokku summas 188 457 krooni ning on ajavahemikul 01.03.2007 kuni 13.04.2009 tasunud lahusvara arvel poolte ühiskohustust AS Sampo Pank ees kokku 205 069.97 krooni. Arvestades, et XXXXXX XXX kinnistu koguväärtuseks on 3 800 000 krooni, uusehitiseta on kinnistu väärtuseks 2 150 000 krooni, apellant on teinud kinnistule lahusvara arvelt kulutusi summas 393 526.97 krooni (t I kd lk 150-170), siis on alus XXXXXX XXX kinnistu jagamisel võrdsusest kõrvale kalduda selliselt, et apellandi lahusosa suurus on 66,94%, poolte ühisosa suuruseks 33,06%, mis apellandi osaks teeb 16,53% ja vastustaja osaks 16,53%. Seega on XXXXXX XXX kinnistu jagamisel apellandi osa suuruseks kokku 83,47%. Arvestades XXXXXX XXX kinnistu koguväärtust 3 800 000 krooni, siis on apellandi osa väärtuseks 12 3 171 860 krooni ja vastustaja osa väärtuseks 628 140 krooni, lahutades sellest maha vastustaja laenukohustuse osa 510 447.40 krooni, on õige mõista apellandilt vastustaja kasuks välja kompensatsioon summas 117 692.60 krooni.
6. Maakohtu seisukoht, et pooled on nõus, et kogu ühisvara jääb hageja omandisse ja hagejalt tuleb kostjale tasuda rahaline hüvitus enamsaadud ühisvara arvel, on ebaõige. Apellant ei ole kohtumenetluses nõustunud XXXXX XXX kinnistu jätmisega apellandi omandisse, seega on XXXXX XXX kinnistu jätmine apellandi omandisse maakohtu poolt põhjendamata. XXXXX XXX kinnistu jätmiseks apellandi omandisse puudub alus, kuna kinnistu on poolte abielu ajal omandatud vastustaja soovil ning see on kantud kinnistusregistrisse vastustaja nimele.
7. Kuna maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata PKS § 19 lg 2 p 3 ning põhjendamatult jätnud XXXXX XXX kinnistu apellandi omandisse, siis on maakohus ebaõigesti mõistnud apellandilt vastustaja kasuks enamsaadu arvel maksmisele kompensatsiooni summas 1 412 010.98 krooni. Arvestades, et vastustajal on õigus XXXXXX XXX kinnistu omandiõiguse kaotuse eest saada hüvitist 117 692.60 krooni ning XXXXX XXX kinnistu väärtusega 50 000 krooni tuleb jätta vastustaja omandisse ning maakohus on õigesti jätnud mootorsõiduki väärtusega 50 000 krooni apellandi omandisse, siis on apellandi poolt vastutajale tasumisele kuuluva kompensatsiooni summaks 117 692.60 krooni.
8. Maakohus tugines poolte abielusuhete lõppemise aja määramisel (aprill 2008) kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustele. Maakohus on põhjendanud abielusuhete lõppemist ka L. B. ütlustega. L. B. on andnud kirjaliku seletuse, milles kirjeldab poolte suhtlust ajavahemikul 15.02.-20.02.2007, seega enne poolte abielusuhete lõppemist apellandi poolt viidatud ajal
9. aasta märtsis. Arvestades asjaolu, et kumbki pool ei ole menetluses väitnud, et abielusuhted oleksid lõppenud enne märtsi 2007, siis ei ole nimetatud tõend asjakohane ning tuleb asja lahendamisel jätta

§ 238lg 1 p 1 alusel arvestamata.

Tunnistajate T. O. ja I. R. ütlused ei ole asjas tõendiks, kuna nimetatud isikutel ei saa olla teadmisi poolte abieluliste suhete osas. Tegemist ei ole peretuttavatega, kellega pooled oleksid abielusuhete ajal tihedasti lävinud. Seega oleks kohus pidanud nimetatud isikute ütlused jätma arvesse võtmata. Maakohus on asunud seisukohale, et A. V. ütlustega ei ole tõendatud poolte abielusuhete lõppemine

1. aasta märtsis. Kohus möönas, et abielusuhted võisid küll märtsis 2007 katkeda, kuid kui pooled veetsid perioodi veebruar 2007 kuni mai 2008 koos ühises kodus, siis oli pooltel soov jätkata kooselu perekonnana ja abielusuhted ei saanud selleks ajaks olla lõppenud. Taoline järeldus on põhjendamatu. A. V. on apellandi vend, kellega apellandil on tihedad suhted ning kellel on ka teadmised apellandi abielu ja suhete kohta vastustajaga. A. V. on tunnistanud, et poolte abielusuhted lõppesid
2. aasta märtsis. Samal seisukohal on ka apellant ise. Maakohus ei saa tuvastada kolmandate isikute ebausaldusväärsete ütluste alusel, et apellandil oli pärast
3. aasta märtsi soov kooselu vastustajaga jätkata. Abielusuhete lõppemise aja tuvastamisel on kohus tuginenud ka Maksu- ja Tolliameti tõendile, millest nähtub, et pooled on koos esitanud ühise tuludeklaratsiooni 01.04.
4. Ühine tuludeklaratsiooni esitamine ei tõenda abielusuhete jätkumist ega ühiseid majanduslikke huve. Ühine tuludeklaratsioon esitati seetõttu, et apellant soovis seeläbi oma tütart toetada. Maakohus ei pea nimetatud väidet usaldusväärseks, kuid ei põhjenda miks. Arvestades eeltoodut on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et poolte abielusuhted lõppesid
5. aasta aprillis.
6. A. V. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, muutes suhtluskorda lapsega selliselt, et isa Eestis viibimise kuul veedab lapsega isaga igal pühapäeval ajavahemiku kella 12-18 vahel ja igal kolmapäeval ajavahemiku kella 14-17 vahel, kohtumiste kahel esimesel kuul viibivad kohtumiste juures A.V. ja G.S., pärast kahe kuu möödumist viibib kohtumiste juures G. S.. A. V. apellatsioonkaebus
7. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus määras lapsega suhtlemise korra ning uue otsusega määrata, et kohtumised lapsega toimuvad ainult A.V. juuresolekul ja arvestades L.V. tervislikku seisukorda. Samuti palub A.V. määrata ühisvara hinnaks 4 100 000 krooni, tunnistada, et A.V. lahusvara osa XXXXXX XXX X maja ehituses 13 pärast abielusuhete lõppemist oli 218 867 krooni, mis tuleb kostjale tagastada, seega tuleb jagada võrdselt ühisvara maksumusega 3 881 133 krooni, vähendada A. V. osa pangale makstava summa 369 971 krooni võrra ning lugeda kostja lõplikuks osaks ühisvarast 1 570 595 krooni, mis mõista lisaks 218 867 kroonile välja J. V..
8. L.V. on juba 9-aastane laps, kelle soove tuleks arvestada, vaatamata sellele, et kohus on määranud tema suhtlemiskorra isaga. Last ei tohi sundida jõuga isaga kohtuma, kui laps seda ise ei taha. Maakohus ei kuulanud last ära ning keeldus vastu võtmast arsti dokumente lapse tervise kohta. Eksperdi arvamuses on rõhutatud, et L.V. on tuvastatud raske puue, millest tingituna ta vajab igal ööpäeval kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. Hageja ei suuda haiget tütart aidata, seega on tema kohtumised lapsega võimalikud ainult ema juuresolekul.
9. Abielu ajal võtsid hageja ja kostja AS-st Sampo Pank laenu kokku 1 170 000 krooni, mõlemas laenulepingus on laenusaaja J.V. ja kaastaotleja A.V. ning seetõttu lepingukohaselt laekus raha J.V. arvele ja tema käsutas nimetatud summasid. Kohus kinnitas, et aastatel 2006-2009 kulutas kostja oma raha majale summas 539 730.72 krooni. Laenu 170 000 krooni kostja ei kasutanud ja kuhu hageja selle raha kulutas, kostja ei tea. Kohtuotsuses ei ole öeldud, millise osa laenust kulutas hageja ja millise kostja enne abielusuhete lõppemist, kuid seda on näha tšekkidest. Nii alates
10. aastast kuni
11. aasta alguseni kulutas kostja laenust pangakaardi järgi kuni 293 741.85 krooni ja hageja kulutas abielu ajal 143 606.64 krooni (pani sisse gaasi, elektrijuhtmestiku, krohvis maja seinad, ostis uksed jne), see tähendab kulus 293 741.85 + 143 606.64 = 437 348.49 krooni. Maja XXXXXX XXX ehitas firma Planimeks, kellele kostja arve alusel 07.10.2004 maksis 140 000 krooni ja 22.10.2004 106 000 krooni. Need summad on näidatud ka kostja kuludes summas 293 741.85 krooni. Hageja maksis AS-le Planimeks ka maja ehitamise eest 28.10.2004 62 000 krooni, 17.09.2004 21 708 krooni, 10.09.2004 115 583 krooni ning akende valmistamise ja paigaldamise eest 83 325 krooni. Seega enne abielusuhete lõpetamist kulutas kostja maja ehitusele 426 222.64 krooni ja pärast abielusuhete lõpetamist kulutas 19 978.60 krooni, kokku 446 201.24 krooni. Ja kostja kulutas enne
12. aastat laenuraha summas 293 741.85 krooni. Tähendab laenuks võetud rahast kulutasid maja ehitusele kostja 293 741.85 + hageja 446 201.24 = 739 943 krooni. Laenu saadi kokku 1 170 000 krooni. XXXXXX XXX maja ehituseks ja materjalidele kulutasid hageja ja kostja 739 943 krooni, aga ülejäänud 430 057 krooni hageja omastas, kuna ta ei esitanud mingeid dokumente, mis kinnitaksid selle summa kulutamist maja ehitamiseks ja sisseseadmiseks. Selle raha peab pangale tagastama hageja. Kostja osa panga ees on 739 943 : 2 = 369 971 krooni.
13. Hageja kinnitab, et võttis maja ehitamiseks oma vennalt võlgu 105 000 krooni. Selle võla kohta hagiavalduses ei ole sõnagi ja kostja ei teadnud sellest midagi ning PKS § 20 lg 1 järgi vastutab kumbki abikaasa oma varaliste kohustuste eest oma lahusvaraga ja see laen ei olnud pooltel kooskõlastatud ega olnud võetud perekonna huvides. Raha, mille hageja kandis üle 09.03.2009 oma vennale, ei puutu poolte ühisvara jagamisse.
14. Maakohtu otsuses on palju vigu. Kohus leidis, et esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja on abielusuhete ajal (enne
15. aasta aprilli) teinud kulutusi 349 966.73 krooni ja peale abielusuhete lõppemist 172 431.86 krooni. Tšekkidelt on näha, et alates
16. aasta aprillist kuni 10.02.2009 kostja ostis ja tõi ehitusmaterjale mitte 172 431.86 krooni, vaid 218 867.57 krooni eest. T kd III lk 14 on korteri ostumüügileping, mille kohaselt kostja enne abielu ostis 355 000 krooni eest korteri aadressil XXXXX X XX-XX ja 14.04.2008 müüs selle korteri 300 000 krooni eest. Korteri müügist saadud raha 218 867.57 krooni eest kostja ostis materjale kinnisvara jaoks, kuna hageja lubas kostjale XXXXXX XXX X maja teise korruse toad. Korter oli kostja lahusvara ja raha selle müügi eest kuulus ainult kostjale.
17. AS-i Uus Maa eksperthinnangu kohaselt on XXXXXX XXX X kinnisvara turuhind 4 000 000 krooni. Ekspert ei saanud üle vaadata maja teist korrust ega seal tehtud töid ning ostetud materjale ning seetõttu on tema kinnisvara hind minimaalne ja sinna ei ole sisse arvatud materjalide maksumust, mille oli toonud XXXXXX XXX X pärast abielusuhete lõppemist A.V.. Maakohus keeldus eksperthinnangut vastu võtmast, rikkudes sellega 14 Riigikohtu otsust nr 3-2-1-4-09, kus on rõhutatud, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilmajäänud abikaasale tagada õiglane hüvitus. Õiglast hüvitust on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kohtu keeldumine lisada asja juurde kinnisvara hinnangut XXXXXX XXX X kohta 09.03.2010 kuupäeva seisuga näitab, et asja lahendamine toimus ühekülgselt, mis on vastuolus

§-ga

1. Kohtuotsuses mainitud hagejapoolsed rahakulutamised pärast abielusuhete lõppemist ei oma tähtsust hageja ja kostja osade arvestamisel üldises ühisvaras, kuna need jäid hageja omandiks.
2. Hageja apellatsioonkaebuse palub kostja jätta rahuldamata. Alaealise lapse esindaja seisukoht
3. Last esindama määratud vandeadvokaat leidis, et on otstarbekas muuta maakohtu otsust lapsega suhtlemise korra osas selliselt, et lapsega kohtumised toimuvad esimesed kaks kuud ema juuresolekul, muus osas esindaja A.V. apellatsioonkaebust ei toeta.
4. Lapse terviseseisundi dokumentidest ei tulene, et laps peaks saama kohtuda isaga ainult ema juuresolekul kodus. Ka isa peab saama võtta vastutust oma haige lapse eest, ema saab anda isale kindlad juhised, kuidas lapsega käituda võimaliku haigushoo ajal. Eestkosteasutuse seisukoht
5. Tallinna Linna Kristiine Linnaosa Valitsuse Sotsiaalhoolekande osakond ei nõustu sellega, et isa ja lapse kohtumised ei ole võimalikud tulenevalt lapse tervislikust seisundist. Lapse tervist ei saa pidada nii nõrgaks, et kohtumised isaga teda ohustaksid. Laps õpib T.
6. klassis tavaprogrammi alusel, klassijuhataja kinnitusel tuleb ta koolikeskkonnas hästi toime, koolis ei ole olnud vajadust inhalaatorit kasutada. Psühholoogi hinnangul väljendub lapse emotsionaalne ebastabiilsus, segadus, rahulolematus ja hirm astmahoogudes, mille üheks põhjuseks võib pidada vanematevahelisi suhteid ja segadust isaga seonduvaga.
7. Põhjendatuks ei saa pidada lapse kohtumisi isaga ema juuresolekul. Laps on peatselt 10aastaseks saav, piisava otsustusvõimega tütarlaps, kes ei ole isaga kohtunud kolm aastat. Tema soovi arvestamata ja eelneva ettevalmistuseta võib kohtumiste korra järgimine viia negatiivsete tagajärgedeni. Arvestades asjaolu, et laps ei ole isaga pikalt suhelnud ning on temast võõrdunud, peaksid kohtumised aset leidma lapse psühholoogilist valmisolekut arvestades ning kohtumisi on võimalik korraldada kontakti taastamiseks Tallinna Perekeskuses spetsialisti juuresolekul. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
8. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära A. V. ja poolte esindajate seletused ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud osaliselt menetlus- ja materiaalõigusnorme, kuid ringkonnakohtul on võimalik ilmnenud mööndused ise kõrvaldada ja teha tühistatud osas uus otsus asja maakohtusse uueks läbivaatamiseks saatmata.

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 62. Esmalt juhib kolleegium maakohtu tähelepanu

§ 442

lg 1 p-le 5.1, mille kohaselt tuleb otsuse sissejuhatuses muuhulgas märkida tsiviilasja hind. Maakohtu otsus vastavat märget ei sisalda. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hagihinna oleks nimetanud hageja, kelle õigus see vastavalt

§-le 135 on. Hageja on maksnud 20.11.2008 riigilõivu 12 650 krooni (t I kd lk 49), kuid ei ole selgitanud, kuidas nimetatud summa kujunes. Maakohus hagihinda ei määranud. Tulenevalt

§ 137lg-st 2 on ringkonnakohtul võimalik ise tsiviilasja hind kindlaks määrata.

63. 04.12.2008 esitas hageja kolm nõuet (t I kd lk 1-8): 1) lahutada poolte abielu; 2) määrata hageja ja poolte alaealise lapse suhtlemise kord; 3) jagada abikaasade ühisvara, kusjuures hageja taotles enda ainuomandisse kinnistut XXXXXXXXX alevikus ja sellega seotud laenukohustust. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud

§ 126

lg 2 viimase lause kohaselt oli seega ühisvara jagamise hagihinnaks hagiavalduses hageja nimetatud kinnistute väärtused 1 300 000 + 150 000 krooni, millest tuli maha arvestada tasumata laenujääk 1 065 754, seega 192 123 krooni. Abielu lahutamise puhul eeldati tulenevalt

§ 132lg-st 1, et hagihinnaks on 25 000 krooni.

Seega 15 tuli hagejal

§ 134

lg 1 alusel tasuda riigilõivu lähtudes hagihinnast 217 123 krooni ehk 20 000 krooni). Eeltoodust tulenevalt on hageja tasunud riigilõivu seaduses (RLS-s) ettenähtust vähem, tuli temalt nõuda täiendavalt 20 000 – 12 650 = 7 350 krooni tasumist riigituludesse

§ 179lg 1 alusel.

Kuna maakohus sellist otsustust ei teinud, tuleb selles osas esimese astme lahendit täiendada ja mõista hagejalt täiendavalt riigituludesse 7 350 krooni tasumist, mis alates 01.01.2011 vastab 469.75 eurole. 64. Poolte võrdsuse põhimõtet arvestades võtab ringkonnakohus mõlema poole kaebuste hindade arvestamisel aluseks alates 10.06.2010 kehtiva menetlusosalistele soodsama

§ 126

lg 2.1, mille kohaselt eeldatakse, et ühisvara jagamise hagi hind on 1/10 poolest ühisvara väärtusest, mille jagamist taotletakse ning et ühisvara jagamise hagi hinda ei loeta suuremaks kui 250 000 krooni.

§ 137

lg 1 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel hagi hinda arvestada lähtuvalt kaebuse ulatusest. 65. Pooled vaidlustasid maakohtu otsuse ühisvara jagamise osas, seega kaebuse hinnaks oli selle esitamisel ½ 1/10-st ühisvara väärtusest ehk ½ 143 955.26-st = 71 977.50 krooni (4600.20 eurot). RLS lisa 1 kohaselt tuli seega kummalgi tasuda riigituludesse kaebuse esitamisel 8 500 krooni. Mõlemad on tasunud seaduses ettenähtust enam: 1) hageja tasus 24.05.2010 12 650 krooni (t III kd lk 111); 2) kostja tasus kohtu 02.07.2010 määruse alusel kolmes osas kokku 10 000 krooni (maksekorraldused t III kd lk 227, 229, 238). Seega on kostjal õigus esitada peale käesoleva lahendi jõustumist avaldus

§ 150

lg-de 4 ja 6 kohaselt enamtasutud riigilõivu 1500 krooni ehk 95.87 euro tagasi saamiseks. Hageja poolt enamtasutud 4150 krooni võrra tuleb aga vähendada temalt sissenõutava maakohtu menetluses vähemtasutud riigilõivu suurust (vt otsuse p 64). Selle tulemusena tuleb hagejalt täiendavalt riigituludesse mõista 7 350 – 4150 = 3 200 krooni, mis alates 01.01.2011 vastab 204.52 eurole.

1. Järgmisena võtab kolleegium seisukohaga A.V. kaebuses osas, mis puudutab maakohtu poolt määratud isa ja lapse suhtlemise korra osalist muutmist. Kostja palub muuta maakohtu korra p 1 sõnastust ja lisada, et kohtumised on võimalikud ainult ema juuresolekul ja ainult siis, kui seda lubab lapse tervis. Lapse isa nõustus ema ettepanekuga osaliselt ja palub muuta maakohtu otsust selliselt, et kahel esimesel kuul viibivad lapse ja isa kohtumiste juures nii lapse ema kui G. S., pärast aga ainult G.S.. Eestkosteasutus peab mõistlikuks ja vajalikuks korraldada kohtumised Tallinna Perekeskuse spetsialisti juuresolekul. Alaealise lapse esindaja on arvamusel, et selline lapse ja isa suhtlemise kord võib olla vajalik mõnel esimesel kohtumiskuul, kuid sealt edasi peaksid saama laps ja isa kohtuda ema emotsionaalse kohaolekuta.
2. Kolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et A.V. apellatsioonkaebus lapse ja isa suhtlemiskorra muutmise osas kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtuistungil leidis hageja esindaja ja kostja selgitustega kinnitust, et laps ja isa ei ole enam kui kolm aastat kohtunud, isa ei ole ka kohtumenetluse kestel püüdnud lapsega kohtuda, ei ole talle helistanud (esindaja selgituste kohaselt ootab kohtuotsuse jõustumist). Samuti puudub vaidlus, et kogu selle aja on laps elanud koos emaga. Psühholoog E.P. arvamuse (t III kd lk 254) kohaselt tunneb laps isa ees hirmu, on häiritud ja seetõttu tekivad tal tugevad emotsionaalsed reaktsioonid, mis väljenduvad astmehoogudes ning et aja möödudes muutub tütarlaps tugevamaks ja tema emotsionaalne seisund stabiliseerub. Ka kinnitas kostja, et käib lapsega regulaarselt psühholoogi juures. Seega on kolleegiumi arvates mõistlik ja põhjendatud, et lapse ja isa kohtumised toimuksid teatud ajavahemikul kas lapsehoidja G.S. või ema või vajadusel mõlema nimetatud isiku juuresolekul. G.S. juuresolek lisaks emale on ilmselt vajalik, et vähendada võimalikke pingeid ema ja isa omavahelises suhtlemises. Samas ei saa selline olukord kesta kauem, kui see on hädavajalik. Arvestades, et tegemist on märtsis 2011 10-aastaseks saava lapsega, kelle tervislik seisund võimaldab tal iseseisvalt koolis käia ehk siis ta ei vaja ööpäevaringset ema ja lapsehoidja järelevalvet, samuti, et pidev psühholoogi külastamine aitab eelduslikult oluliselt kaasa lapse emotsionaalse seisundi paranemisele, leiab kolleegium, et piisab, kui ema viibib lapse ja isa esimese kümne kohtumise juures. Edasi kuni lapse ja isa vahelise suhtlemise täieliku taastamiseni viibib juures ainult G.S. ja seda osa kohtumistest on maakohus reguleerinud. Muus osas maakohtu poolt määratud suhtlemiskorra muutmine vajalik ei ole. Maakohus on arvestanud korra määramisel lapse tervisliku seisundiga.
3. Seega arvestades, et isa viibib eelduslikult Eestis järjest ühe kuu ja et kohtumised toimuvad sel kuul igal nädalal kolmapäeval ja pühapäeval, toimuksid ema juuresolekul järjest kaheksa 16 kohtumist ning kuu aja möödudes veel kaks kohtumist. Kolleegium juhib ema tähelepanu asjaolule, et tegemist on seejuures lapse ja isa kohtumistega, mitte aga endiste abikaasade kohtumistega. Lapse ema ei tohi sekkuda lapse ja ise suhtlemisse, vaid tema juuresolek peab seisnema vaid lapsele moraalse toe pakkumises, tema julgustamises ja vajadusel lapse tervisliku seisundi jälgimises, samuti isale vajadusel selgituste ja näpunäidete andmises, mida lapse tervisliku seisundi puhul silmas pidada ja kuidas järjekordse astmahoo puhul toimida.
4. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha J.V. kaebuse kohta osas, milles vaidlustatakse maakohtu poolt tuvastatud poolte abieluliste suhete lõppemise aega. J.V. oli maakohtu menetluses ja on kaebuses seisukohal, et poolte abielulised suhted lõppesid märtsis
5. Kostja oli maakohtus seisukohal, et suhted lõppesid aprillis 2008, sama tuvastas ka maakohus. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu järeldus vastab asjas kogutud ja analüüsitud tõenditele, kuid täpsustada tuleb maakohtu põhjendusi.
6. Hageja soovis oma väidet tõendada tunnistaja A. V. ütlustega, mille kohaselt tuli vend (hageja) tema juurde elama aprilli lõpus 2007, pooled helistasid aeg-ajalt teineteisele, vahel said kokku, suhtlesid mingil määral edasi, hageja tõi asju tema juurde, käis XXXXX tänava korteris, aga võtit ei olnud (t II kd lk 5). Kostja soovis oma väidet tõendada tunnistajate T. O. ja I. R.i ütlustega. T.O. elab kostjaga samas trepikojas elamus XXXXX X XX ja tema ütluste kohaselt käis ta korteris nr XX viimast korda aprillis 2008, siis oli hageja seal, pesti pesu, tehti süüa; ajavahemikul 2007-2008 jäi talle mulje, et hageja elas seal, tunnistaja käis sel ajal umbes nädalas 3 korda selles korteris oma vererõhku mõõtmas;
7. aastal ei saanud ta lapse sünnipäevale 31.03, see on õigel päeval, minna, läks mõni päev hiljem ja siis oli hageja seal, kodustes riietes, sõi laua ääres, käis külmkapi kallal, hageja pesu rippus (t II kd lk 36). Tunnistaja I.R. ütluste kohaselt võttis ta aastatel 2007-2008 A.V. inglise keele tunde ja käis seetõttu XXXXX t korteris nädalas kaks-kolm korda; kuulis hagejat selle aja jooksul neli-viis korda koju saabumas, nägi teda vilksamisi, sest tuba oli läbikäidav; kostja käis abikaasale toitu soojendamas, nende kooselu tundus tavalise perekonnaeluna (t II kd lk 41).
8. Maakohus on analüüsinud lisaks ka L. B. kui tunnistaja ütlusi, kuid selles osas kolleegium maakohtuga ei nõustu. L.B. ütlused on esitatud kohtule kirjalikult (t II kd lk 25, tõlge lk 26). Samas ei nähtu toimikust, et kirjalike ütluste nõudmisel/vormistamisel oleks järgitud

§-s 253 sätestatud nõudeid – selgitamata on

§-de 256-259 sisu ja kohustus rääkida tõtt, hoiatamata on teadvalt vale ütluse andmise eest jmt). Seega ei vasta L.B. kirjalik ütlus seaduses kohtukõlbulikule tõendile sätestatud nõuetele ja seda ei saa tõendina

§ 229lg 1 mõttes käsitleda.

Vastav osa põhjendustest tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Samal seisukohal on kolleegium seonduvalt KÜ XXXXX XX blanketil esitatud kolme majaelaniku tunnistusega (t I kd lk 185). Sisult saaks olla tegemist tunnistajate ütlustega, kuid puudub seaduses ettenähtud vorm (

§ 251jj).

Küll aga on maakohus põhjendatult võtnud arvesse asjaolu, et pooled esitasid 01.04.2008 MTA-le

1. aasta kohta ühistuludeklaratsiooni, kusjuures eeltäidetud deklaratsioon oli eelnevalt samal kuupäeval väljastatud hagejale. Nimetatud asjaolu tõi esile kostja ja hageja võttis selle omaks. Lisaks on selle kohta esitatud MTA tõend 07.05.2009 (t I kd lk 186).
2. Kohtuistungil 13.08.2009 selgitas hageja, et lahkus XXXXX tänava korterist 15.12.2006, kuid tuli vahepeal tagasi; merelt tagasi tulles ta enam XXXXX t-le ei läinud, sinna jäid kõik ta isiklikud asjad, riided, dokumendid (protokoll t II kd lk 3-4). Kostja selgituste kohaselt tuli abikaasa 31.03.2008 lapse sünnipäevale, järgmisel päeval või 02.04.2008 läks merele ja kui kuu aja pärast merelt tuli, helistas, et ei tule enam koju; aastatel 2007-2008 toimus tavaline pereelu XXXXX t korteris – hageja oli umbes kuu merel tööl ja kuu kodus, suvel tegeleti ehitusega, oli ühine pangaarve, mida mõlemad kasutasid (t II kd lk 54, ringkonnakohtu istungi protokoll).
3. Kolleegium nõustub eelpool kirjeldatud tõendite kogumi analüüsi alusel maakohtuga, et poolte suhted võisid aprillis 2007 ajutiselt katkeda, kui hageja viis venna juurde mõned isiklikud asjad ja ööbis seal, kuid abieluliste suhete lõppemist need asjaolud veenvalt ei tõenda, eriti, kui pidada silmas hageja töögraafikut (umbes kuu merel ja kuu maal), mis tingis, et hageja ei saanudki pidevalt XXXXX t korteris ööbida/viibida. Hageja enda seletuse kohaselt oli ta ka varasemalt XXXXX t-lt lahkunud (15.12.2006), kuid tagasi läinud; tunnistajad nägid hagejat perioodiliselt XXXXX t korteris tavapärases koduses olukorras;
4. aasta kohta esitati abikaasade ühine tuludeklaratsioon, milline väljastati eeltäidetult hagejale. Kokkuvõtvalt on kolleegium seisukohal, et hageja ei toonud maakohtu menetluses esile selliseid usutavaid faktilisi asjaolusid, millised 17 oleksid teinud veenvaks tema seisukoha abieluliste suhete (seega nii majanduslike kui isiklike) lõppemise kohta juba märtsis
6. Pooltel puudub vaidlus jagatava ühisvara koosseisu üle: kinnistud XXXXXX XXXl ja XXXXX XXXl, tasumata laenujääk Sampo Pank AS-le ja sõiduauto. Vaidlus puudub sõiduauto jagamise viisi ja turuväärtuse üle (50 000 krooni, kuulub abikaasadele võrdsetes osades ja jääb hageja ainuomandisse; reg/tunnistus t I kd lk 139), samuti XXXXX XXX kinnistu turuväärtuse üle (50 000 krooni ja kuulub abikaasadele võrdsetes osades; hindamisakt t III kd lk 125-128). XXXXXX XXX kinnistu puhul puudub vaidlus, et see jääb jagamise tulemusena hageja ainuomandisse.
7. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha XXXXXX XXX kinnistu turuväärtuse kohta. Nõustuda tuleb A.V. apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist ja selle eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. See on võimalik vaid juhul, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Omandi kaotamise hetkeks on ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine ja omandi kaotamisena mõistetakse jagamise tulemusena ühisvara muutumist ühe abikaasa lahusvaraks. Kostja esitas XXXXXX XXX kinnistu turuväärtuse võimalikult omandi kaotamise aja seisuga tõendamiseks 09.03.2010 antud eriteadmistega isiku (kinnisvarahindaja) arvamuse (t III kd lk 121-133). Kolleegium ei nõustu hageja poolt vastuses apellatsioonkaebusele esitatud vastuväitega, et tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga, kuna aasta enne seda oli turuväärtuseks 3 800 000 krooni ja üldiselt teadaolevalt on kinnisvaraturg jätkuvalt languses, samuti ei ole arvamuse andmisel teostatud elamu ülevaatust. Arvamusest nähtub, et teostati objekti väline ülevaatus ja visuaalne vaatlus põhikorruse akende kaudu. Seega tõepoolest jäid hindajal nägemata teise korruse ruumid. Samas on hindaja arvamuse andmisel seda asjaolu arvestanud ja märkinud, et seoses põhjaliku ülevaatuse teostamise võimatusega on hindamise täpsusklassiks +-5%. Hageja poolt esile toodud üldiselt teadaolev asjaolu turu languse kohta kehtis konkreetse kinnisvara puhul aastatel 20082009, mida tõendab hindamisakt 05.05.2008 (t I kd lk 117-124), kus oli turuväärtuseks määratud enam kui 5 miljonit krooni. Aastatel 2009/2010 olulist turuväärtuse muutust ei toimunud. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonimenetluses leidnud tõendamist, et jagatava XXXXXX XXX kinnistu turuväärtuseks tuleb lugeda 4 000 000 krooni.
8. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha J.V. apellatsioonkaebuse selle osa kohta, milles vaidlustatakse maakohtu seisukohta, et XXXXXX XXX kinnistu puhul ei ole alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Kolleegium nõustub osaliselt apellatsioonkaebuse seisukohtadega ja leiab, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et asjaolu, et kinnistu eest oli abielu ajal tasutud hageja poolt enne abielu omandatud erastamiseväärtpaberitega ning et tegemist oli maatükiga, millel asus enne abiellumist sama abikaasa poolt omandatud elamu, ühisvara jagamisel tähtsust ei oma. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 kohaselt võis kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-09 selgitanud, et muuhulgas on ühisvara jagamisel võimalik osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kui vallasasi, mis muutus abielu ajal kinnisasjaks, oli vallasasjana omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. PKS § 15 lg 1 kohaselt loeti abikaasa lahusvaraks muuhulgas tema omandis enne abiellumist olnud vara.
9. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et elamu, mille alune maatükk abielu ajal ostueesõigusega erastamisväärtpaberite arvel omandati, oli vallasasjana hageja omandis juba enne abiellumist. Asjaolu, et abielu ajal pooled elamu lammutasid ja ehitasid selle asemele uue elamu, ei väära asjaolu, et ehitis, mille juurde erastatud maatükist moodustus kinnisasi, kuulus vallasasjana hagejale. Ka leidis tõendamist hageja väide, et erastamiseks kasutati väärtpabereid, millised olid hageja poolt omandatud enne abiellumist ehk kuulusid samuti hageja lahusvara hulka. Nimetatud asjaolu on tõendatud Sampo Pank AS-i J.V. väärtpaberikontol toimunud tehingute ja saldo väljavõttega ning väärtpaberitehingu kinnitusega (t I kd lk 48, 47). Nimetatud tõenditelt nähtub, et 25.11.1998 saabus kontole 30 250 EVP ja 11.03.2003 kanti need sealt üle Harju Maavalitsusele. Asjaolu, et tehingute väljavõttest nähtub, et 26.11.1998 oleks nagu kogu eelmise päeva saldo sealt maha kantud ja 27.11.1998 ehk siis ülejärgmisel päeval jälle tagasi kantud, tähtsust ei oma, sest ka need võimalikud liikumised toimusid enne poolte abielu. 10.03.2003 oli hageja allkirjastanud maa ostueesõigusega erastamise lepingu riigi esindajaga (t I kd lk 17-18). Kuna väljavõttelt nähtub, et seisuga 11.03.2003 oli hagejal arvel 30 250 EVP, siis ainuüksi märge 18 tehingu kinnitusel „müük“ ei tõenda, et hageja oleks nimetatud kuupäeval sellises summas EVPsid pangalt ostnud, seda enam, et tehingu vastaspooleks on märgitud „Harju Maavalitsus“. Kostja ei esitanud tõendeid nimetatud EVP-de omandamise kohta hageja poolt abielu ajal.
10. Eelnevates p-des 77 ja 78 jõudis kolleegium järeldusele, et tõendamist on leidnud, et ühisvaraks olev kinnistu on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel ja seega on alus kalduda kõrvale osade võrdsusest ühisvara jagamisel. Samas ei nõustu kolleegium hageja arvestusega (t III kd lk 50) ega seisukohaga, et arvestada tuleb seejuures ka hageja poolt peale märtsi 2007 väidetavalt lahusvara arvel kinnistule tehtud kulutusi. Hageja on esitanud hulgaliselt erinevaid ostukviitungeid (t I kd lk 151-170), milledelt nähtub erinevate kaupade eest tasumine nii enne kui pärast aprillikuud 2008 ehk nii enne kui pärast poolte abieluliste suhete lõppemist (vt otsuse p-d 70-74). Maakohus on nimetatud kulutusi küll otsuses käsitlenud, kuid millistele järeldustele kohus seejuures jõudis, jääb lahendist täiesti arusaamatuks. Seega ei vasta maakohtu lahend selles osas

§ 442lg-s 8 sätestatud nõuetele.

Ka rikkus maakohus ilmselgelt nimetatud tõendite menetlemisel

§ 238

lg 1, sest tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks otsustanud nende tõendite asjakohasuse ja vastuvõtmise üle. Samuti ei ole maakohus juhtinud eelmenetluses hageja esindaja tähelepanu nende tõendite esitamisel toimunud

§ 236

lg 3 rikkumisele, sest puudub selline menetlusdokument, kus oleks iga esitatud dokumentaalse tõendi kohta põhjendatud, millist asjas tähtsust omavat asjaolu tõendada soovitakse (taotlus tõendite kogumi vastu võtmiseks t I kd lk 149 p-s 2.3).

1. Küll aga on kolleegium seisukohal, et kuna esitatud kuludokumendid ei oma tähtsust ühisvara jagamisel ehk ei anna alust täiendavalt XXXXXX XXX kinnistu osas poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, siis saab ringkonnakohus sõltumata maakohtu rikkumistest vaidluse ka selles osas ära lahendada. Ühisvara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kaldumise alused olid kuni 01.07.2010 kehtinud PKS-i redaktsiooni § 19 lg-s 2 sätestatud ammendavalt. Hageja on leidnud, et tema tehtud kulutused tuleb võtta aluseks lg 2 p 3 alusel, see on kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kolleegium on seisukohal, et peale aprillikuud 2008 ehitatavale elamule kulutuste tegemist, isegi kui need olid tehtud hageja lahusvara arvel, ei saa kuidagi lugeda kulutusteks vara omandamisel. Ka puudub alus rakendada sama sätte p 4, sest pooled ei vaidle, et XXXXXX XXX kinnistu näol on tegemist abikaasade ühisvaraga. PKS § 19 lg 2 p 4 reguleeris aga abielu ajal kulutuste tegemist ühe abikaasa lahusvarale.
2. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et XXXXXX XXX kinnistu jagamisel tuleb poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumisel lähtuda kinnisvara hindaja arvamusest (t I kd lisa 1), milles on eraldi esile toodud krundi turuväärtus poolte abielu ajal sellele püstitatud elamuta. Kostja omapoolset tõendit, kust selline arvestus nähtuks, ei esitanud. Seega hageja poolt lahusvara arvel omandatud maatüki väärtus (oluliste osadeta) moodustab kogu kinnistu väärtusest 56,6%, seega on poolte ühisvara arvel omandatud ülejäänud 43,4%, millest kummalegi kuulub 21,7%. Järelikult tuleb hagejal hüvitada kostjale enamsaadu arvel 21,7% XXXXXX XXX kinnistu väärtusest ehk 868 000 krooni. Sarnaselt on põhimõttelist sama olukorda soovitanud lahendada Riigikohus lahendis nr 3-2-1-38-07 (p 13).
3. Kostja esitas maakohtus vastuväite, et tema poolt abielu ajal ja ka peale suhete lõppemist väidetavalt lahusvara arvel tehtud kulutusi tuleb samuti arvestada ühisvaras temale kuuluva osa suuruse arvestamisel (t II kd lk 73, 164; kuludokumendid t II kd lk 77-145, 178, 195, 200, 205, 237). Mingeid (vastu)nõudeid seonduvalt viidatud kulutustega kostja maakohtus ei esitanud. Seega jätab kolleegium tähelepanuta A.V. apellatsioonkaebuse resolutsiooni p-d 5 ja 8, milles sisuliselt esitatakse nõue kostja poolt tehtud kulutuste väljamõistmiseks hagejalt. Sellist nõuet ei ole maakohtus esitatud ja

§ 9

lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

1. Sarnaselt hageja poolt esitatud kuludokumentidega (vt otsuse p 79) on ka kostja kuludokumentide menetlemisel rikkunud maakohus ilmselgelt menetlusõiguse norme. Lisaks p-s 79 välja toodud rikkumistele on veenev J.V. kaebuses väljatoodud asjaolu, et neid tõendeid ei olnudki vastaspoolele maakohtu poolt väljastatud ning et hageja esindaja sai nendega tutvuda alles peale maakohtu otsust toimikuga tutvudes. Samas kuna kolleegium on seisukohal, et väidetavad kulutused ka nende tõendatuse korral ei annaks alust poolte võrdsuse põhimõttest kostja kasuks kõrvale kalduda ehk et PKS § 19 lg 2 sellist alust ei anna (vt otsuse p 80), on võimalik 19 ringkonnakohtul käesolev vaidlus lõpuni lahendada. Kui aga kostja leiab, et tal on võimalike kulutuste osas muul õiguslikul alusel nõue endise abikaasa vastu, on tal õigus pöörduda üldises korras nõudega kohtusse.
2. Pooltel puudub vaidlus, et abielu ajal võttis hageja Sampo Pank AS-st laenu elamu ehitamiseks ehk perekonna huvides. Vastavalt lepingutele (t I kd lk 22-30, 39) on laenusaajaks hageja ja kostja kaastaotlejaks. Laen oli võetud ja suurendatud eesmärgiga ehitada XXXXXX XXX kinnistule elamu. Poolte vahel puudub vaidlus, et tagasimakseid on teinud hageja, sealhulgas perioodil alates abielusuhete lõppemisest aprillis 2008 kuni 13.04.2009 102 534.99 krooni ja et laenujäägiks seisuga 13.04.2009 oli 1 020 894.81 krooni (tõend t I kd lk 150). Maakohtu menetluses nõustus kostja hagejaga, et laenu näol on tegemist abikaasade kohustusega võrdsetes osades (t III kd lk 54). Apellatsioonkaebuses on kostja oma seisukohta muutnud ja esitanud asjaolusid, milliseid ta maakohtus esile ei toonud: kostja ei saanud kulutada laenu summas 170 000 krooni ega tea, mida hageja sellega tegi; hageja omastas laenust 430 037 krooni ja peab selle osa ise pangale tagastama.

§ 652

lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosalise poolt esitatud uued faktilised asjaolud ainult niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Kostja ei põhistanud, miks ta nimetatud asjaolusid ei saanud esitada maakohtus ega toonud kaebuses esile ühtki põhjust, mis annaks ringkonnakohtule aluse uute vastuväidete/asjaolude arvestamiseks apellatsioonimenetluses. Seega tuleb kostja poolt esitatud uued asjaolud jätta tähelepanuta. Kuna laenu tagastamise kohustus pangaasutuse ees lasub hagejal ja käesolev kohtuotsus selle täitmist ei mõjuta, poolte omavahelises suhtes on tegemist ühisvara hulka kuuluva laenukohustusega, tuleb ½ osa võrra peale abielusuhete lõppemist tasutud laenust ja ½ osa võrra tagastamata laenujäägist vähendada hageja poolt kostjale tasutavat hüvitist enamsaadud ühisvara arvel. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada ½

1. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, millisel viisil tuleb jagada XXXXX XXX kinnistu. Tegemist on kostja poolt abielu ajal erastatud maatükil asuva garaažiboksiga, milline asub hageja ainuomandisse jääva XXXXXX XXX kinnistu läheduses ning oli hageja seletuse kohaselt ostetud selleks, et sinna oleks võimalik ladustada maja ehitamiseks vajalikke materjale. Maakohus jättis kinnistu hageja ainuomandisse. Kolleegium nõustub hageja väitega, et maakohus on otsuses ebaõigesti väitnud, et poolte vahel puudus vaidlus selle vara jagamise viisi üle. Samas nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et mõistlik on ka see vara jätta jagamise tulemusena hageja ainuomandisse. Kostja on selgitanud, et tema elab koos lapsega Tallinnas XXXXX X XX-XX ja tal ei ole autot, samuti et tal on lapse tervise eest hoolitsemisega nii palju tegemist, et ei ole võimalik garaaži müügiga tegeleda, lisaks on seal maja ehitamiseks vajalikud materjalid. Kolleegium leiab, et kostja vastavad selgitused on mõistlikud. Hagejale jääb läheduses asuv kinnistu, kus asub elamu, mille ehitamiseks materjale garaažis ladustatakse, samuti jääb hageja omandisse sõiduauto.
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt enamsaadud ühisvara arvel mõista kostja kasuks välja hüvitis järgmise arvestuse alusel: 868 000 + 50 000 + 50 000 – 561 714.91 = 406 285.09 krooni, mis alates 01.01.2011 vastab 25 966.35 eurole.
3. A.V. on apellatsioonkaebuses palunud jätta menetluskulud hageja kanda, kuid ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu seisukohale menetluskulude jaotamise kohta

§ 164lg 1 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt kannavad hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama sätte lg 2 annab kohtule õiguse kulusid ka teisiti jagada, kuid käesolevas asjas ei ole kostja toonud esile asjaolusid, millised võimaldaksid asuda seisukohale, et maakohtu jaotus ei oleks õiglane, muuhulgas, et see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi.

§ 164

lg-st 1 lähtudes, aga ka põhjusel, et mõlema poole apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt, jäävad ka kummagi poole poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud vastava poole enda kanda. Tiit Kollom Ande Tänav Imbi Sidok