) § 43 lg 1 p-le 2, mis on ebaõige, kuna kaebaja ei ole taotlust tagasi võtnud. Haldusorgan ei ole lähtunud uurimispõhimõttest. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 2 kohaselt oleks pidanud omavalitsuse seisukoha esitama kohaliku omavalitsuse volikogu. Keskkonnaamet oleks menetluse käigus pidanud juhtima tähelepanu seaduserikkumisele, et volikogu ei saa delegeerida seisukoha esitamise õigust vallavalitsusele. Samuti ei ole omavalitsuse seisukoht vastu võetud istungil, vaid tegemist on vallavanema poolt vallavalitsuse blanketil saadetud kirjaga. Kiri kajastab ebaõiget informatsiooni nagu oleks kaebaja tegutsenud ilma maakasutuslepingu ümbervormistamiseta kuni 12.11.2008, tegelikult sõlmiti leping 28.06.2006 koheselt peale loa ümbervormistamist. Antud asjaolud pidid olema vastustajale teada. Haldusorgan oleks pidanud haldusaktis kajastama Tehnilise Järelevalve Ameti ja Keskkonnainspektsiooni seisukohta, et kaebaja tegevuses ei ole avastatud rikkumisi. Haldusorgan jättis taotluse ja menetluses kogutud materjalid arvamuse esitamiseks saatmata Eesti Maavarade Komisjonile (edaspidi Komisjon). Kui märgitud organi arvamus oleks olnud keelduv, siis oleks Keskkonnaamet pidanud enne lõpliku otsustamist pöörduma Vabariigi Valitsuse poole nõusoleku saamiseks (MaaPS § 34 lg 2). Vastustaja tõlgendab MaaPS § 28 lg-t 3 ja Keskkonnaministri 06.05.2005 määruse nr 36 (edaspidi Määrus nr 36) § 4 lg-t 7 ebaõigesti. Vastustaja oli kohustatud edastama kaebaja taotluse ja koostatud eelnõu Komisjonile kahe nädala jooksul kohaliku omavalitsuse seisukoha ning avaliku kuulutamise tulemusel esitatud seisukohtade saamisest arvates (Määruse § 4 lg 7). Komisjon annab kirjaliku arvamuse kahe kuu jooksul taotluse edastamisest ning vastustaja peab Komisjoni arvamust otsuses kajastama. Kaebaja esitatud loa pikendamise taotluse menetlus lõpetati MaaPS § 34 lg 1 p 16 alusel, kuna kohalik omavalitsus ei nõustunud kaevandamisloa andmisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib sellisel juhul loa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Seega vastustaja keeldumine ei lõpeta menetlust, vaid haldusorganil tuli kaaluda, kas teha keelduv otsus või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Korrektne ei ole vastustaja seisukoht, et kaebaja sai vaidlustada kohaliku omavalitsuse seisukohta kui menetlustoimingut, kuna seisukoht ei olnud siduv ning selline kaebus oleks olnud perspektiivitu. Peale nõuetekohaste toimingute sooritamist oleks tulnud
lg 4 kohaselt teavitada OÜ-d Ramonsen vastu võetavast haldusaktist, saates tutvumiseks selle eelnõu. Korralduses on jäetud arvesse võtmata kõik olulised asjaolud, Keskkonnainspektsiooni 03.06.2009 ja 14.05.2009 vastused ning nende poolt tehtud kontrollmõõtmised. Samuti jäeti arvestama Tehnilise Järelevalve Ameti 08.07.2009 vastusega. Märkimata on see, miks ei peetud vajalikuks pöörduda Komisjoni poole.
Õige on, et Keskkonnameti Harju- Järva-Rapla regioon lõpetas menetluse
lg 1 p 1 alusel, mitte korralduses märgitud
Kui menetlus algab isiku taotlusega, siis tähendab haldusakti andmata jätmine seda, et isiku taotlus otsustati jätta rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmisega on haldusorgan väljendanud oma mittetunnustavat suhtumist isiku subjektiivse õiguse olemasolusse taotletud haldusakti saamiseks, antud vaidluses haldusakti kehtivuse pikendamiseks. Keskkonnamet ei ole lõpetanud kaevandamise loa pikendamise taotluse menetlemist asjaolul, et kaebuse esitaja võttis taotluse tagasi. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et Keskkonnaamet on teinud kaebaja taotluse menetlemisel teadlikult mitmeid seaduserikkumisi. MaaPS § 28 lg 3 ja Keskkonnaministri 06.05.2010 määrusega nr 36 “Maavara kaevandamisloa taotluse vorm, kaevandamisloa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele lisale esitatavad täpsustatud nõuded, kaevandamisloa andmise, muutmise ja ümberregistreerimise menetlustoimingute tähtajad ja kaevandamisloa vorm” § 4 lg 5, 6, 7, 8 osaline täitmine või täitmata jätmise tulemusena ei ole Keskkonnamet otsustanud kaebuse esitaja taotlust kaevandamisloa kehtivusaja pikendamiseks. 4 MaaPS § 29 lg 1 kohaselt kohaldatakse kaevandamisloa andmise ja muutmise menetlusele haldusmenetluse seaduse avatud menetluse sätteid, arvestades MaaPS sätestatud erisustega. Kaevandamisloa kehtivusaja pikendamist tuleb lugeda kaevandamisloa muutmiseks, vaatamata sellele, et kaevandamisloa kehtivusaja pikendamine on sätestatud omaette paragrahvis (MaaPS § 38).
lg 1 lähtuvalt tuleb avatud menetlust rakendada juhul, kui eriseaduses tehakse viide avatud menetluse sätete kohaldamisele. MaapS § 29 lg 1 järgi kohaldatakse kaevandamisloa andmise ja muutmise menetlusele avatud menetluse sätteid. Seega laieneb avatud menetluse sätete kohaldamise nõue ka kaevandamisloa kehtivusaja pikendamise taotluse menetlemisele. MaaPS sõnastab expressis verbis juhtumid, millal avatud menetluse sätteid ei kohaldata (MaaPS § 42 lg 2 ja § 44 lg 4). MaaPS § 38 sätestab, et kui kaevandamisloa kehtivusaja jooksul ei ole maavaravaru mäeeraldise piires täielikult ammendatud või kaevandamisega rikutud maad ei ole korrastatud, pikendab loa andja loa kehtivust loa omaniku taotluse alusel dolokivi-, fosforiidi-, kristalliinse ehituskivi, lubjakivi-, metallitoorme-, põlevkivi-, savi- või turbamaardlas ja üleriigilise tähtsusega liivamaardlas kokku mitte üle kümne aasta ning järvelubja-, järvemuda-, kruusa- või meremudamaardlas ja kohaliku tähtsusega liivamaardlas kokku mitte üle viie aasta, kui loa omanik on saanud taotluses nimetatud ajaks kinnisasja kasutamise õiguse. MaaPS § 38 lg 1 sätestatud kaevandamisloa kehtivusaja pikendamise eesmärk on ühel juhul soodustada kaevandamisloaga lubatud mahus kogu maavaravaru välja kaevandamist mäeeraldise piires ning teisel juhul soodustada kaevandamisega rikutud maa korrastamist, kui seda ei ole loas näidatud tingimuste kohaselt ja tähtaegselt tehtud. Kuid loas ettenähtud tööde lõpetamise lubamisel keskkonna parema kaitsmise eesmärgil tuleb arvestada ka avalikku huvi. Maavara kaevandamise puhul on tegemist suurt hulka inimesi mõjutava tegevusega ning huvitatud isikutele tuleb tagada menetluses reaalse osalemise võimalus. Eeltoodut arvestades on 25.03.2009 avalikustatud ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teade, millega teavitati avalikkust kaevandamisloa pikendamise taotluse menetlusest. Samuti on nõutud arvamust kohalikult omavalitsuselt. MaaPS § 34 lg 1 p 16 sätestab, et kaevandamisloa andmisest keeldutakse kui kohalik omavalitsus ei ole kaevandamisloa andmisega nõustunud. Seega MaaPS § 34 lg 1 p 16 annab loa andmisest keeldumise aluse. Nimetatud asjaolusid kaebuse esitaja ei vaidlusta. Kaebuse esitaja on 09.06.2010 kaebuses seisukohal, et juhul kui kohaliku omavalitsuse arvamus oleks olnud keelduv oleks Keskkonnamet pidanud enne lõplikku otsustamist pöörduma Vabariigi Valitsuse poole nõusoleku saamiseks (MaaPS § 34 lg 2). MaaPS § 34 lg 2 kohaselt tohib kaevandamisluba anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul, kuid ekslik on kaebuse esitaja seisukoht, et Vabariigi Valitsusse pöördub loa andja omal algatusel. Vabariigi Valitsuse poole pöördumiseks peab soovi avaldama loa taotleja. Keskkonnamet ei ole pädev omaalgatuslikult otsustama pöördumist Vabariigi Valituse poole. Keskkonnaamet ei saatnud kahe nädala jooksul taotlust Eesti Maavarade Komisjonile, sest pidas vajalikuks saada enne taotluse edastamist OÜ-lt Ramonsen seisukoht menetluse jätkamise osas olukorras, kus kohalik omavalitsus ei nõustunud kaevandamisloa pikendamisega. Eesti Maavarade Komisjon peab põhjendatuks võtta Keskkonnaameti poolt edastatavad taotlused arutusele alles pärast seda, kui arendaja on esitanud omapoolse seisukoha kohaliku omavalitsuse keelduvale seisukohale.
lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kuna OÜ Ramonsen ei esitanud omapoolseid seisukohti kohaliku omavalitsuse arvamusele ega ka menetluse jätkamise osas, ei edastanud Keskkonnaamet pikendamise taotlust Eesti Maavarade Komisjonile Määruses nr 36 näidatud tähtajaks. Komisjon on 5 Keskkonnaministeeriumi nõuandev organ, millel puudub õiguslik alus teostada järelvalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle. Komisjoni arvamus ei asenda kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Seega ei saanud Komisjoni arvamus mõjutada 23.07.2010 korraldust. Keskkonnamet menetles loa pikendamise taotlust juhindudes
, MaaPS ja Määrusest nr 36 ja pärast kohaliku omavalitsuse keelduva seisukoha saamist lõpetas loa pikendamise menetluse MaaPS § 34 lg1 p 16 alusel, mis on loa andmisest keeldumise aluseks. Keskkonnamet ei ole rikkunud menetlusnorme, mis oleks kaasa toonud ebaõige otsuse. 5.4. Jõelähtme Vallavalitsus andis 22.04.2009 kirjaga nr 19-8/1522-1 arvamuse. Keskkonnaamet eeldab, et kohalikus omavalitsuses vastu võetud otsused on õiguspärased ning kohalik omavalitsus on järginud menetlusnõudeid. Jõelähtme Vallavalitus oli kindlal seisukohal, et ei nõustuta maavara kaevandamise loa pikendamisega. Loa taotleja on see, kes saab vaidlustada kohaliku omavalitsuse seisukoha. Loa andja saab kohalikult omavalitsuselt nõuda täiendavaid selgitusi, kuid ei ole pädev kohaliku omavalitsuse seisukohta vaidlustama.
sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebuse esitaja loa taotlejana ei ole kohaliku omavalitsuse seisukohta enne 23.07.2010 korraldust vaidlustanud. Keskkonnamet peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et pärast kohaliku omavalitsuse keeldumist on loa andjal võimalik loa taotleja vastava sooviavalduse laekumisel küll kaaluda, kas keelduda loa andmisest või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi kohtumäärus haldusasjas nr 33-1-38-10. 5.5.
lg 2 kohaselt enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Keskkonnamet esitas 04.06.2009 kaebuse esitajale kirja, milles teavitas kaebuse esitajat kohaliku omavalitsuse seisukohast ja kohalikelt elanikelt laekunud vastuväidetest ning asjaolust, et MaaPS § 34 lg 1 p 16 kohaselt on kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmine loa pikendamise keeldumise aluseks. Seega on Keskkonnamet andnud kaebuse esitajale võimaluse esitada arvamus ja vastuväited ja teavitas vastuvõetavast haldusaktist. 5.
Kohus leiab, et kaebaja esitatud kaevandamisloa pikendamise taotluse osas kaebaja jaoks negatiivse otsuse tegemine võib rikkuda kaebaja ettevõtlusvabadust sõltumata sellest, kas kaebaja taotluse esitamise ajal kehtiva kaevandamisloa alusel reaalselt tegutses või mitte, kuna loanõudega tegevuseks loa mittesaamine (kehtivuse pikendamata jätmine või taotluses menetluse lõpetamine) võtab võimaluse konkreetse tegevusalaga tegelemiseks. Samuti ei välista põhjendatud huvi haldusorgani kaalutlusõigus loa andmisel. Kaebajal on õigus oma taotluse õiguspärasele menetlemisele. Kuna kaebajal on tekkinud faktilise olukorra tõttu võimalik esitada uus taotlus kaevandamisloa saamiseks, siis on preventiivsel eesmärgil õiguste kaitsmine põhjendatud huvina aktsepteeritav. Kohus kontrollib esmalt kaevatava haldusakti tühisuse väidet ning kui kohus leiab, et haldusakt tühine ei ole, siis lahendab õigusvastasuse tuvastamise nõude. 7. Kohtuistungil jättis vastustaja esindaja lahtiseks küsimuse, kas haldusorgan on kaebaja taotluse lahendanud sisuliselt või mitte, väites samas, et mõlemal juhul on haldusakt õiguspärane. Kui haldusorganile on esitatud taotlus haldusakti andmiseks, siis
lg 1 p 1 kohaselt lõppeb menetlus haldusakti teatavakstegemisega.
lg 2 kohaselt, kui haldusakt otsustatakse jätta andmata (isiku esitatud taotlus otsustatakse jätta rahuldamata, mis tähendab õigusliku küsimuse sisulist lahendamist), tuleb see otsustada haldusaktiga ning menetlus lõppeb keelduva haldusakti teatavakstegemisega (
lg 1 p 1).
lg 1 p 2 kohaselt lõppeb haldusmenetlus sisulist otsust tegemata, kui taotleja võtab taotluse tagasi. Kuna vastustaja esindaja ei suutnud võtta seisukohta, millise haldusorgani otsustusega on tegemist ning märgitud asjaolu on vaieldav ka kohtutoimikusse esitatud dokumentide põhjal, siis tekkis küsimus haldusakti tühisusest. Kui haldusakti põhjal ei ole võimalik aru saada, mida haldusorgan otsustas (nt millised on isikule tulenevad õigused või kohustused,
lg 2 p 5) ning haldusakti tühisus on ilmselge (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-21-03), siis saab kohus tunnistada sellise haldusakti tühiseks (kehtetuks algusest peale). Tühisuse tuvastamise korral puudub vajadus haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohus on seisukohal, et haldusakt on küll ebaselge, kuid haldusakti korraldusena vormistamise; selles toodud põhjenduste; selle kohta tehtud vaideotsuse kohaselt on tuvastatav, millise otsustuse on haldusorgan teinud. Kohus leiab, et haldusorgan keeldus taotluse rahuldamisest. Seega haldusakti tühiseks tunnistamiseks ei ole alust ning nõue tuleb HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata. Kohus käsitleb järgnevalt kaebaja taotlust tunnistada haldusakt õigusvastaseks. 09.04.2010 vaideotsusest (tlk 6) nähtub: „03.06.2009 esitas Keskkonnaamet Osaühingule Ramonsen kirja nr HJR 10-5/4689-6, milles teavitas arendajat kohaliku omavalitsuse seisukohast ning lisas kirjale kohalikelt elanikelt laekunud vastuväited maavara kaevandamise loa pikendamise kohta ja andis Osaühingule Ramonsen võimaluse esitada arvamus ja seisukoht, kas arendaja soovib pikendamismenetlust jätkata. Osaühing Ramonsen ei esitanud vastamistähtajaks omapoolset seisukohta, arvamust ega vastuväidet, mistõttu Keskkonnaamet luges, et Osaühing Ramonsen ei soovi kaevandamisloa pikendamise 7 menetlust jätkata. 23.07.2009 korraldusega nr HJR 1-15/198 lõpetas Keskkonnaamet Osaühing Ramonsen poolt esitatud maavara kaevandamisloa pikendamise taotluse menetlemise“ Eelviidatud teavitavas kirjas ei selgitatud kaebajale, et vastamata jätmisel tehakse keelduv otsus edasisi võimalikke menetlustoiminguid sooritamata või lõpetatakse menetlus õiguslikku küsimust sisuliselt lahendamata või tõlgendatakse kaebaja vastamata jätmist taotlusest loobumisena. Selgitus haldusorgani edasiste võimalike toimingute kohta pidanuks kirjas sisalduma, et kaebaja saanuks adekvaatselt hinnata menetluslikku olukorda. Kaevatava haldusakti pealkirjaks on „Kaevandamisloa pikendamise taotluse menetlemise lõpetamine“ ning resolutiivosas viidatakse MaaPS § 34 lg 1 p-le 16,
lg-le 2 ja § 43 lg 1 p-le 2 ning otsustatakse, et haldusorgan lõpetab kaebaja poolt maavara kaevandamisloa pikendamise taotluse menetlemise. Kaevatava haldusakti põhjendustes märgitakse, et OÜ Ramonsen on jätnud määratud vastamise tähtajaks omapoolsed seisukohad ja vastuväited esitamata. Samas viidatakse ka MaaPS § 34 lg 1 p-le 16, mille kohaselt ei saa maavara kaevandamise luba muuta ilma kohaliku omavalitsuse nõusolekuta. Märgitud õiguslik alus saab olla sisulise otsuse aluseks. Menetluse lõpetamine õiguslikku küsimust lahendamata põhjusel, et kaebaja ei ole vastanud haldusorgani kirjale, milles küsiti tema seisukohta KOV arvamuse kohta võiks olla võimalik juhul, kui see oleks õigusaktis ettenähtud. Antud juhul sellist alust ei ole. Viitest
lg 1 p-le 2 võiks järeldada, et haldusorgan käsitles vastamata jätmist taotluse tagasivõtmisena. Vastustaja sellist seisukohta ei kinnitanud. Seega saab järeldada, et vastustaja otsustas jätta kaevandamisloa pikendamata, vaatamata sellise resolutsiooni puudumisele kaevatavas korralduses.
kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
Kohus on seisukohal, et kaevatav haldusakt on õigusvastane, kuna sisaldab ebaõiget viidet haldusakti andmise alusele (
Haldusorgani poolt menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes haldusmenetluse suvalises etapis, taotluse esitajale ootamatu ja eelnevaid asjakohaseid selgitusi jagamata, lõpetamine ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. Ainuüksi eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldada. Kohus peab siiski vajalikuks käsitleda ka teisi menetlusosaliste väiteid. Kohus nõustub vastustajaga selles, et neil ei olnud taotluse menetlemisel kohustust sooritada kõik seaduses märgitud toimingud kuni Vabariigi Valitsuse poole pöördumiseni välja. Haldusmenetlus peab olema eesmärgipärane (
lg 2), mistõttu ei saa ainuüksi menetlusnormi imperatiivsest sõnastusest järeldada menetleja kaalutlusõiguse puudumist. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et kaebaja peab ise nõudma Vabariigi Valitsuse poole pöördumist. Selline seisukoht ei tugine õigusnormile. Taotluse esitaja on oma soovi juba väljendanud menetluse alustamiseks esitatud taotluses. Küll võib pidada mõistlikuks ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt aktsepteeritavaks, et haldusorgan enne Vabariigi Valitsuse või ka Komisjoni poole pöördumist küsib taotleja seisukohta vastava toimingu osas, kui võib eeldada, et edasine menetlus ei ole väga perspektiivikas. 8 Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, mis tugineb Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-138-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.