) §-le 21, § 22 lg-le 1, § 23 lg-le 1 ja § 70 lg-le 2, elatise suuruse osas palus hageja kohaldada
Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on samuti osaliselt töövõimetu. Tema sissetulekust jätkub vaid oma pere ülalpidamiseks, sest ka tema abikaasa on osaliselt töövõimetu. Hagejat võiksid abistada tema lapsed. Ka ei ole hageja hagiavalduses esile toonud ega tõendanud, et ta on täielikult töövõimetu ja abivajav. Vaid sellekohane paljasõnaline väide ei saa olla nõude rahuldamise aluseks. Ning isegi kui hageja oleks töövõimetu ja abivajav, puudub alus hagi rahuldada, sest kostja varaline seisund ei võimalda hageja kui lahutatud abikaasa ülalpidamist. Pealegi ei tulene seadusest, et elatist võiks välja mõista tagasiulatuvalt ühe aasta eest. Selle nõude osas võiks tugineda
lg-le 2, mida aga antud juhul teha ei saa, sest viidatud säte reguleerib ülalpidamiskohustust perekonnas (nimetatud säte paikneb
9. peatükis). Samal põhjusel ei ole hageja nõudele kohaldatav ka
lg 1.
Menetluse käigus esitas hageja tõendid, et nii tema tütar kui poeg on osaliselt püsivalt töövõimetud ega saa väidetavalt teda seetõttu ülal pidada. Ka kostja esitas kohtule täiendavaid tõendeid: muu hulgas nii enda kui abikaasa püsiva töövõimetuse tuvastamise otsused. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 2175 krooni kuus alates 06.04.2009 kuni hageja tervenemiseni. Kohus leidis, et hageja on tõendanud, et tal on alus kostjalt elatist nõuda (hageja haigestus abielu ajal), et hageja lapsed on osaliselt töövõimetud ja saavad töövõimetuspensioni ning et kostja omab töötasu näol kindlat sissetulekut. Hageja poolt nõutud elatise määra osas leidis kohus, et otstarbekas on kohaldada seaduse analoogiat, sest sarnaselt alaealisega on hageja ülalpidamisvajadus tingitud tema võimetusest ennast ise ülal pidada. Seetõttu pidas kohus tuvastatuks hageja vajadust saada kostjalt toetust 2175 krooni kuus. Hagejal on keskmine puue, töövõime kaotuse protsent 60%, puudest tulenevalt on tal lisakulutuste vajadus. Kostja töövõime kaotuse protsent on 20%, millest järelduvalt on hageja võrreldes kostjaga halvemas olukorras. Hageja tütre töövõime kaotuse protsent on 80% ning poja töövõime kaotuse protsent 60%, mistõttu ei ole neil võimalik oma emale ülalpidamist anda. Arvestades asjaolu, et kostja abikaasa on samuti osaliselt töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 70%, leidis kohus, et tervise poolest on hageja ja kostja abikaasa sarnases olukorras, mistõttu peaks kostja hagejat toetama. Kohus arvestas seejuures ka kostja töötasu suurust. Materiaalõigusliku alusena tugines kohus kuni 30.06.2010 kehtinud
§-dele 21 ja 22, § 23 lg-le 1, § 69 lg-le 1 ja § 70 lg-le 2. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või - alternatiivselt - saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus menetlusõiguse norme. 2 Otsuse tegemisel pidanuks kohus lähtuma
lg-st 1 ja § 23 lg-st 1, mille järgi mõistab kohus välja igakuise elatusraha, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest. Tulenevalt eelnimetatud sätetest pidi kohus selgitama välja hageja abivajaduse, mõlema poole varalise seisundi ja võtma esitatud tõendite põhjal seisukoha, kas kostja varaline seisund üldse võimaldab elatist anda. Mõlema poole varalise seisundi ja lahutatud abikaasa abivajaduse tuvastamise vajadust on rõhutanud ka Riigikohus. Kohus ei ole neid asjaolusid välja selgitanud ega otsuses neid ka kajastanud. Ja seda vaatamata asjaolule, et kostja juhtis oma vastustes korduvalt tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole oma abivajadust tõendanud. Kohtuotsuses esineb selle kohta vaid paljasõnaline viide tõenditele. Kohtuotsuse põhjendused hageja sissetulekuid ei kajasta. Hageja ei ole esitanud ühtegi faktilist asjaolu ega tõendit oma abivajaduse kohta. Seega ei olnudki kohtul võimalik määrata hageja abivajaduse rahalist määra. Kostja vaidles vastu hageja taotlusele määrata elatise suurus lähtuvalt analoogiast lapsele määratava elatise minimaalmäärast. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta selle vastuväitega ei arvestanud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohustust. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et käesolevas vaidluses ei kuulu kohaldamisele varem kehtinud
Nimetatud sätted paiknesid
9. peatükis, mis reguleeris ülalpidamiskohustust perekonnas. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja esitatud tõendid. Kohus on oma järeldustes küll paljasõnaliselt viidanud, et hageja töövõime kaotuse ulatus on sarnane kostja abikaasa omaga, kuid ei märkinud, miks ta ei arvesta kostja kohustusega ülal pidada oma töövõimetut abikaasat. Kohus ei pööranud tähelepanu kostja esitatud tõendile selle kohta, et lisaks enda ja oma abikaasa igapäevaste vajaduste katmisele tuleb kostjal tasuda igakuuliselt ka pangalaenu. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Tulenevalt TsMS §-st 646 sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi kohaldatakse nimetatud sätet siis, kui kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises osas põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Hageja nõue põhines eeldusel, et tema puhul on tegemist abielu ajal haigestunud abivajava isikuga, kelle lahutatud abikaasal on võimalik talle ülalpidamist anda. Kehtiva perekonnaseaduse rakendussätete järgi kohaldatakse juhul, kui abielu lahutati enne käesoleva seaduse jõustumist, abikaasa ülalpidamisnõudele varem kehtinud õigust (
). Maakohus, tuginedes küll varem kehtinud seadusele, kohaldas selles sisaldunud õigusnorme ebaõigesti. Abivajava töövõimetu lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust reguleerisid kuni 30.06.2010 kehtinud
4. peatüki sätted.
lg 1 kohaselt on abivajaval töövõimetul abikaasal õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamist, kui ta invaliidistus või jõudis pensioniikka abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.
lg-st 1 tulenevalt mõistetakse elatis lahutatud abikaasa ülalpidamiseks välja igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest. Seega tuli kohtul lisaks ülalnimetatud eeldusele selgitada asja menetluse käigus välja poolte varaline seisund ja hageja abivajadus. 3 Hageja töövõimetuse ja abivajaduse ulatuse määratlemisel ei ole maakohus arvestanud kohtule esitatud tõendeid. Hageja invaliidistumist tõendava dokumendi kohaselt on tema töövõime kaotuse suuruseks 60%, mistõttu oleks tulnud kohtul pöörata tähelepanu asjaolule, kas hageja kasutab säilinud töövõimet sissetuleku hankimiseks või millised on tal võimalused seda teha. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et üldhaigestumise tagajärjel tekkinud töövõime püsiv kaotus takistab tal tegemast igasugust tööd. Kuna hagejal on töövõime osaliselt säilinud, eeldab abivajaduse tuvastamine ka eelnimetatud asjaolude selgitamist. Lisaks eelnevale tuli kohtul selgitada välja kostja kui lahutatud abikaasa võimalus anda hagejale ülalpidamist. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud, millised on kostja varalised kohustused ning sellest tulenevalt tema võimalus lahutatud abikaasat rahaliselt toetada. Kohtuotsus peab sisaldama tõenditele antud hinnangule tuginevaid loogilisi järeldusi menetlusosaliste väidete kohta. Kostja on juhtinud korduvalt kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole tõendanud abivajadust (21.05.2010 esitatud vastus - tl 14-15; 28.09.2010 vastus - tl 49-50), kuid kohus ei ole seda väidet hinnanud. Toimiku materjalist nähtuvalt on hagejal täisealine poeg, kelle võimalusele oma ema ülal pidada ei ole kohus hinnangut andnud, kuigi ka hageja ise on 08.09.2010 kohtuistungil möönnud, et vaatamata töövõime osalisele püsivale kaotusele käib poeg tööl.
kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Poja ülalpidamiskohustusele on tähelepanu juhtinud ka kostja (08.09.2010 istungi protokoll tl 44-45). Samal istungil on hageja kinnitanud, et tema pojal lapsi ei ole. 13.10.2010 kohtuistungi esitas hageja tõendi poja sissetulekute kohta. Pangakonto väljavõtte kohaselt on hageja poja kontole laekunud kuue kuu jooksul Autobaas Töökojad OÜ-lt töötasuna 42 840, 30 krooni. Neid asjaolusid ei ole maakohus otsuses käsitlenud. Eelnevast nähtuvalt ei vasta kaevatav kohtuotsus seaduse nõuetele. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 lasub kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 2 võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel, nagu eelnevalt märgitud, tuleb kohtul kohaldada varem kehtinud seadust ning sellest lähtuvalt otsustada nii hageja abivajadus kui kostja võimalus hagejale ülalpidamist anda, seejuures ei ole kohtul õigust kohaldada lapsele väljamõistetavat elatist reguleerivaid sätteid. Abikaasale või lahutatud abikaasale väljamõistetava elatis suuruse alammäära seadus ei sätesta (seda ei sätesta ka alates 01.07.2010 kehtiv seadus). Kuigi kehtiv seadus võimaldab kaalukatel asjaoludel mõista elatise välja ka tagasiulatuvalt, siis kuni 30.06.2010 kehtinud seadus seda ei võimaldanud. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus ei ole tuvastanud ega hinnanud. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks isikute kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. Ü. Jänes T. Kollom I. Sidok 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.