Obsah (6)

§ 29§ 51§ 28§ 6§ 23§ 63

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1406 Otsuse kuupäev 17. november 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Vjatšeslav Julini kaebus Tartu Vangla 28. mai

§ 29lg-st 21, mis tõendab seda, et kaebaja jaoks on võimatu varjata oma kontakte neid mitte registreerides lähtuvalt VSk

E § 51 lg-st 4 ning Tartu Vangla kodukorra p-st 14.

1. Kaebaja märgib, et vangla uurib niikuinii tema kontaktid välja. Kinnipeetavate kõnede registreerimist ei tohi kaebaja arvates karistada kartseriga, sest see on ebaoluline formaalsus, milles puudub süütegu. Sellisel juhul võib karistada kartseriga lähtuvalt VSkE § 48 lg-st 1 selle eest, et kinnipeetav ei pannud kirja ära saates sellele kuupäeva või selle eest, et ei märkinud kõiki oma paragrahve seletuskirjas või isanime. Administratsiooni toimingud on kaebaja arvates vastuolus proportsionaalsuse printsiibiga lähtuvalt EV Põhiseaduse (PS) §-dest 3 ja
2. Kaebaja viitab ka PS § 94 lg-le 2 ja

§ 29lg-le 21.

Samuti rikub vangla kaebaja arvates PS §-e 26, 14 ja 17.02.

1. a Riigikohtu otsust nr 3-4-1-1-
2. Tartu Vangla kodukorra p 14.10, VSkE § 51 lg 4 rikuvad kaebaja arvates andmekaitseseadust ja isikuandmete kaitse seadust. Järelevaatajal pole kaebaja arvates temalt õigust võtta kirjet isikuandmetest. Kaebaja märgib, et ta ei tea, kuhu need viiakse ja kuidas kasutatakse ning kas ei rikuta kaebaja poolt antud informatsiooni konfidentsiaalsust. Kaebaja märgib ka, et 28.05.
3. a aktis nr 1-4/783 on oluline formaalne viga lähtuvalt HMS §-st 56, et kaebajat karistatakse

§ 51

lg 4 rikkumise eest.

§ 51näeb ette hügieeninorme, aga neljandat lõiget pole seal üldse.

Kaebuse kohaselt on kaebaja põhjendatud huviks kaebuse esitamisel preventiivne huvi, s.t välistada taoliste rikkumiste kordumine ning kaebaja kartserisse paigutamise korral kompensatsiooni nõudmine. Vastustajate vastuväited 2 6. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja palub selle jätta rahuldamata. Tartu Vangla tunnistab, et distsiplinaarkaristamise käskkirjas on ekslikult märgitud normiks, mida V. Julin rikkus

§ 51lg 4, mitte VSk

E § 51 lg

1. Nimetatud juhtumi näol on tegemist ametniku poolse ilmselge eksitusega, mis ei ole mõjutanud asja sisulist otsustamist. Distsiplinaarmenetluse käskkirja põhjendavas osas on viidatud õigele normile, samuti on viide vangla sisekorraeeskirja rikkumisele distsiplinaarmenetluse protokollis, millega kaebaja on tutvunud ning seega on temale teada õigusnorm, mille rikkumises teda süüdistati ja seega ei saa nimetatud asjaolu rikkuda kaebaja õigusi. Nimetatut kinnitab ka see, et kaebaja taotleb tema distsiplinaarkaristamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamist koos VSkE § 51 lg 1 ja kodukorra p 14.10 õigusvastasuse tuvastamisega, põhjendades käskkirja õigusvastasust sellega, et normid, mille alusel teda distsiplinaarkorras karistati on õigusvastased. Kaebaja ise tunnistab, et ei esitanud vanglale andmeid oma telefoni helistamiste kohta selleks ettenähtud korras, vaid õigustab oma tegu sellega, et andmete esitamise näol on tegemist ebaolulise formaalsusega, kuna vangla saab tagantjärele isegi kontrollida, kellele kinnipeetav helistab. Riigikohus on oma 01.03.
2. a otsuses nr 3-3-1-103-06 märkinud, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seondub arvamus ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse (kohustuse) täimisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Samuti ei saavuta kaebaja distsiplinaarkaristamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamisega soovitut ehk siis käskkirja tühistamist. Samas arvestades, et kaebajal oli õigus peale Tartu Vangla direktori vaideotsuse, millega jäeti tema taotlus distsiplinaarkaristamise käskkirja tühistamise nõudes rahuldamata, kättesaamist ning sellega mittenõustumisel pöörduda 30 päeva jooksul tühistamisnõudega halduskohtusse, mida kaebaja hetkel vastustajale teadaolevalt teinud ei ole, jättes sellega kasutamata enda jaoks efektiivsema õiguskaitsevahendi oma eesmärgi saavutamiseks. Kaebaja leiab, et järelevalve ametnikul ei ole õigust võtta kinnipeetavalt kirjet isikuandmetest, sest kaebaja ei tea kuhu need andmed edasi lähevad või kuidas neid kasutatakse ja see on vastuolus isikuandmekaitse seadusega. Kaebaja selline seisukoht on Tartu Vangla arvates vastuolus tema enda öelduga, kus ta kahtles üldse kinnipeetava poolt esitatavate andmete vajalikkuses, kuna vanglaametnikud saavad ju nagunii seda ise kontrollida. Samas ei selgita kaebaja, milliseid isikuandmeid sisaldavad isikute nimed, aadressid või telefoninumbrid, mille ametnikele teatavaks saamine rikub tema õigusi. Riigikohus on oma 30.05.
3. a otsuses nr 3-3-1-20-00 märkinud, et kui kohus leiab, et vaidlustatud akt ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad akti seaduslikkust. Tartu Vangla on seisukohal, et kuna kaebaja ei ole märkinud kuidas kodukorra p 14.10 ja VSkE § 51 lg 4 tema õigusi rikuvad, siis ei ole kohtul alust analüüsida V. Julini põhjendusi, miks tema arvates on eelnimetatud normid õigusvastased.
4. Justiitsministeerium leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Justiitsministri 30.11.
5. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) on õigustloov akt, Tartu Vangla kodukord aga üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) mõttes. VSkE vaidlusaluse sätte õiguspärasuse kontroll on võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu. Vangla haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks ei ole ette nähtud küll kohustuslikku kohtueelset menetlust, kuid 3 õigusvastasuse tuvastamise nõue saab olla viimane vahend, kui isikul ei ole muid õiguskaitse vahendeid võimalik kasutada.

§ 29lõige 21 ei ole diskretsiooninorm. Sellest lähtuvalt on VSk

E § 51 lõige 4 kooskõlas põhiseadusega. Justiitsministeerium leiab, et

§ 29lõige 21 on kohustav norm.

Erialases kirjanduses on peetud kirjavahetuse ja telefonikõnede kohta käivate andmete registreerimist põhjendatuks, kuna see võimaldab: 1) jälgida, kellega kinnipeetav suhtleb, ning seeläbi võimaldab ennetada uue süüteo toimepanemist; 2) aidata hiljem kaasa kuriteo menetlusele; 3) anda märku vajadusest piirata kinnipeetava õigust pidada kirjavahetust või telefonikõnesid

§ 28

lõike 3 korra kohaselt; 4) kontrollida nii vanglal endal kui ka kinnipeetaval selle õiguse realiseerimisega seonduvat. Eestis täidab telefonikõnede üle kontrolli telefonikõnede kohta käivate andmete registreerimine (

§ 29lg 21).

Ehkki kinnipeetava telefonikõnede metaandmed tuleb registreerida, ei saa seda pidada vanglavälise suhtlemise intensiivseks piiranguks, sest sellega ei mõjutata negatiivselt õiguse teostamise võimalusi. Vanglast põgenemise korral võib registreeritud telefonikõnede andmete põhjal saada informatsiooni isiku suhtlusringkonna kohta, mis võimaldaks teda kiiremini tabada. Helistamise aeg ja kestus võimaldavad vajaduse korral kontrollida näiteks juba toime pandud teo (näiteks ähvardamine) kokkulangevust ohvri väidetega. Telefonside teenusepakkujalt on õiguserikkumise kahtluse korral võimalik saada logi kujul teavet abonendi valitud numbrite kohta, kuid selle logi täielikuks analüüsimiseks ja sidustamiseks või ka välistamiseks on vaja teada eeltoodud andmeid. Samuti võimaldab telefonikõnede registreerimine tõendada vanglal seda, kas kinnipeetav on saanud suhelda perekonnaga, ja seda ka juhul, kui kinnipeetav pahatahtlikult väidab, et temal ei ole võimaldatud lähedastele helistada. Riigil on sellisel juhul tõendamiskohustus, mida ei oleks võimalik täita, kui telefonikõnesid ei registreeritaks. Seega nähtub, et registreerimisel küsitavad andmed vastavad minimaalsuse põhimõttele, sest nad on vajalikud. Samuti küsitakse vaid andmeid, mida on reaalselt võimalik hiljem kasutada märgitud eesmärkide saavutamiseks. Oluline on just rõhutada, et minimaalsuse printsiip IKS-is sisaldab endas tegelikult kahte konkureerivat nõuet – esimene sätestab põhimõtte, et koguda tuleb võimalikult vähe andmeid, ning teine näeb ette, et eesmärk peab olema saavutatud. Praktilises andmetöötluses tähendab see seda, et kui puudub kvalitatiivses ja/või kvantitatiivses mõttes kriitiline hulk andmeid, muutub andmetöötlus mõttetuks ja andmetöötluse eesmärk jääb saavutamata. Ka IKS-i eelnõu seletuskirja kohaselt võib isikuandmeid koguda ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks. Arvestades seda, et kinnipeetava sidepidamisel välismaailmaga on väga oluline roll

§ 6

lõikes 1 sätestatud karistuse eesmärkide saavutamisel, on vajalik ka kontroll selle sidepidamise üle. Eesti vangistusõiguses on see lahendatud kinnipeetava kirjavahetuse ja telefonikõnede metaandmete registreerimisega ning kirjade avamisega ja keelatud esemete äravõtmisega. Justiitsministeerium peab oluliseks, et kinnipeetavatel oleks võimalik vanglaväliselt suhelda isikutega, kellega suhtlemine aitab kaasa

§ 6

lõikes 1 sätestatud vangistuse eesmärgi täitmisele, see tähendab isiku õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Samas on aga riigil kohustus tagada ka vangistuse teise eesmärgi täitmine – õiguskorra kaitse tagamine.

§ 23

lõige 2 toob õigustatult välja, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Samas aga allub vanglaväline suhtlemine ja peabki 4 PS § 26 kohaselt alluma piirangutele, sest riigil on kohustus tagada ühiskonna turvalisus, mis tähendab sisemise rahu kui põhiseadusliku väärtuse kaitset. Kui sõnumite sisu kaitseb PS § 43, siis sõnumite edastamise andmed kuuluvad eraelu puutumatust tagava PS § 26 kaitsealasse. Riigivõimu sekkumine kinnipeetavate puhul PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonna- ja eraelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt PS-iga kooskõlas. Perekonnaellu sekkuvad intensiivselt sellised mõjutused, mis teevad võimatuks või raskendavad perekonnaliikmete kooselu. Kinnipeetava telefonikõnede kohta käivate andmete registreerimine ei ole intensiivne meede. Vangla ei ole õiguslikult kohustatud küsima kinnipeetavalt isikuandmete töötlemiseks luba. Kaebajal ei ole põhjendatud põhjust muretseda esitatud andmete töötlemise pärast, kuna vangla järgib andmete töötlemisel seadust. Üksnes soov saada teada, mida andmetega tehakse, ei saa olla kohtusse pöördumise põhjenduseks. Justiitsministeerium on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei riku kinnipeetavale pandud kohustus esitada oma telefonikõnede kohta seaduses nõutud andmed kaebaja õigusi. Kohtu põhjendused ja otsus

1. Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, mille kohaselt on halduskohtumenetluse eesmärgiks tagada isiku jaoks oluliste õiguste kaitseks lünkadeta kaebeõigus. Käesolevas kohtuasjas on kaebaja muu hulgas tuvastamiskaebusega vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja (tl 28) õiguspärasuse, millega määrati kaebajale karistuseks viis ööpäeva kartserit. Kohtuasjas 3-3-1-91-07 on Riigikohus leidnud, et kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi. Halduskohus nõustub Riigikohtu seisukohtadega ja leiab, et need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas haldusasjas, mille tõttu ei saa halduskohus nõustuda vastustajatega, et kaebus tuleks jätta läbi vaatamata. Samas on halduskohus seisukohal, et käesolevas asjas võib kaebaja poolt tuvastamiskaebuse esitamine käskkirjale olla tingitud muu hulgas sellest, et kaebaja ei ole vaidemenetluses saavutanud vaidlusaluse käskkirja kehtetuks tunnistamist (tl 38) ja ei ole ise pidanud tühistamiskaebuse esitamist perspektiivikaks või otstarbekaks. Kohtu seisukoht tugineb kaebaja poolt kohtuistungil avaldatule, mille kohaselt on kaebaja kindel tuvastamiskaebuse edu suhtes kohtumenetluses järgmistes kohtuastmetes. Kaebuses on kaebaja kaebuse esitamise põhjendatud huvina välja toonud preventiivse huvi ja distsiplinaarkaristuse kandmise järgselt kahju hüvitamise taotluse esitamise soovi. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-3-1-24-10 ja nr 3-3-1-56-10 märkinud, et kaebaja preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus soodustab tema õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja täitma. Riigikohus rõhutas, et preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks 5 piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Halduskohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa välistada asjaolu, et kaebus võiks positiivse lahenduse korral aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele tulevikus. Vaidlustatud käskkirjaga on riivatud vabadusõigust. Seega on tegemist riigivastutuse seaduse ( RVastS) § 9 lõikes 1 toodud vabaduse võtmise kui mittevaralise kahju hüvitamise aluse riivega. Vabaduse võtmise õigusvastaseks osutumise korral on kaebajal õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Õigus pöörduda halduskohtusse kahju hüvitamise nõudega ei sõltu sellest, kas seadus näeb ette kaebuse rahuldamise. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt ei hinnata tuvastamiskaebuse lahendamisel võimaliku hilisema kahjunõude põhjendatust. Seega esineb kaebajal põhjendatud huvi käskkirjale tuvastamiskaebuse esitamiseks ja puudub alus selles osas kaebuse läbivaatamatult tagastamiseks. Vaidlus tuleb lahendada sisuliselt, sest haldusakti õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses.
2. Kaebaja on tuvastamiskaebusega vaidlustanud ka Tartu Vangla direktori 29.04.
3. a käskkirjaga nr 1-3/61 kehtestatud Tartu Vangla kodukorra punkti 14.
4. õiguspärasuse. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt on vangla kodukorra puhul tegemist üldkorraldusega, mis on vaidlustatav halduskohtus.
5. Justiitsministri 30.11.
6. a määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja puhul on tegemist vangistust reguleeriva üldaktiga, mille õiguspärasuse iseseisev kontroll ei ole halduskohtumenetluses lubatud (HKMS § 4 lõige 1), sest tegemist ei ole üksikjuhtumit reguleeriva haldusaktiga. Seetõttu tuleb selles osas haldusasja menetlus HKMS § 24 lõike 1 punkti 4 alusel lõpetada, kuna kaebaja selle nõude lahendamine ei kuulu halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras halduskohtu pädevusse. Arvestades aga kaebuse eesmärki kontrollib halduskohus vaidluse lahendamisel muu hulgas, kas määruse § 51 lõige 4 on kooskõlas seaduste ja põhiseadusega.
7. Halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri ja üldkorraldus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi ning kaebaja suhtes kohaldatud üldakt ei ole vastuolus põhiseadusega ja on seaduslik.
8. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-124-10 märkinud, et

§ 63

kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on nõutava süü vorm. Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toimepandud süütegu. Halduskohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebaja on temale vaidlusaluse käskkirjaga inkrimineeritud distsiplinaarsüüteo toime pannud süüliselt. Kaebaja on jätnud esitamata vanglale andmed 13.04.

1. a tehtud viiest telefonikõnest kolme telefonikõne kohta, 15.04.
2. a tehtud kolme telefonikõne kohta ja 20.04.
3. a ei ole esitanud andmeid kahe tehtud telefonikõne kohta ja jätnud esitamata andmed kuuest telefonikõnest nelja tehtud telefonikõne kohta. Kuna kaebaja on vanglale esitanud andmed tehtud telefonikõnede kohta valikuliselt ning esitanud seega tahtlikult vanglale ebatõeseid 6 andmeid, siis on ta distsiplinaarsüüteo sooritanud vähemalt kaudse tahtlusega. Kaebajale inkrimineeritud süütegu ei eelda vara rikkumist või varalise kahju tekitamist, mille tõttu ei muuda kaebaja sellesisulised väited karistuse määramist õigusvastaseks. Kaebaja poolt toimepandud rikkumise puhul ei ole tegemist ebaolulise rikkumisega. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vangla on kaebaja suhtes toiminud vastuolus proportsionaalsuse printsiibiga.

§ 29

lõikest 21 tulenev telefonikõnede kontroll on PS §-ga 11 kooskõlas olev ja proportsionaalne põhiõiguste riive, sest meetmel on legitiimne eesmärk ja seaduslik alus, kuna see on vajalik korra ja turvalisuse tagamiseks vanglas. Telefonikõnede kontroll seisneb isiku tuvastamises, kellega kinnipeetav suhtleb. Kodukorra punkt 14.10. ei ole vastuolus

§ 29

lõikega 21, kuna mõlema sätte eesmärgiks on tuvastada isik, kellega kinnipeetav suhtleb. Asjaolu, et vanglal on ka teisi võimalusi kinnipeetavate telefonikõnede kontrollimiseks ei vabasta kinnipeetavat kodukorra punktist 14.10 tulenevast kohustuse täitmisest.

§ 28

lõike 1 teise lause kohaselt toimub telefoni kasutamine vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Seega on seadusandja poolt käesolevas asjas Justiitsministeeriumile antud delegatsiooninorm telefoni kasutamise korda täpsemalt reguleerida. Käesoleva kaasuse raames ei ole VSkE kaebaja suhtes täiendavaid sisulisi piiranguid võrreldes

§ 29lõikega 21kehtestanud, kusjuures seda ei ole tehtud ka kodukorras.

Seega on ka kaebaja isikuandmeid töödeldud seaduse alusel, mille tõttu puudub vastuolu ka kaebaja poolt osundatud andmekaitse ja isikuandmete kaitse põhimõtetega. Vaidlustatud käskkirja resolutsioonis ekslikult VSkE asemel

märkimisel on tegemist ilmse ebatäpsusega, kuna käskkirjas on tehtud korrektne viide kohaldamisele kuuluva VSkE § 51 lõikele 4, mille tõttu ei saa see ilmne ebatäpsus olla aluseks vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse tuvastamisele, kuna HMS § 59 lubab vanglal haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata ilmse ebatäpsuse haldusaktis ise parandada. 13. Neil asjaoludel ja HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel tuleb kaebus selles osas rahuldamata jätta. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 92 lõige 1). Roby Koik kohtunik 7