3-10-3026/22

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-3026 Otsuse kuupäev 25.05.2011 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Jaak Reinomägi kaebus Viru Vangla 20.09.2010 käskkirja nr 61/360-KP ja Viru Vangla ametniku toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks Asja läbivaatamise kuupäev 05.05.2011, menetluskonverents Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Jaak Reinomägi Resolutsioon Jätta Jaak Reinomägi kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 25.maist 2011 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 27.juunil 2011 (k.a). Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 09.08.2010 esitas Jaak Reinomägi Viru Vanglale taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks eesmärgiga kohtuda tööandjaga ja külastada Eesti Advokatuuri (tl 28-29). Viru Vangla 20.09.2010 käskkirjaga nr 6-1/360-KP (tl 9) keelduti J.Reinomägile lühiajalise väljasõidu loa andmisest, tuginedes VangS § 32 lg 4 ja VSkE § 82 ja 83 sätetele. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS J.Reinomägi esitas kohtule kaebuse Viru Vangla 20.09.2010 käskkirja nr 6-1/360-KP ja Viru Vangla ametniku toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebaja leiab, et Viru Vangla kontaktisik on lähtuvalt headest haldustavadest käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, kuna soovitas kirjutada taotluse väljasõiduks, selle asemel, et selgitada koheselt, et tuleb leida muu võimalus tulevase tööandjaga läbirääkimiste pidamiseks. Kaebaja peab oma õigusi rikkuvaks seda, et tema väljasõiduloa taotluse lahendamisega viivitati üle 30 päeva, kuna 09.08.2010 taotluse lahendamiseks anti käskkiri välja alles 20.09.2010 ja kuna vangla direktor keeldus väljasõiduloa andmisest, siis on see keeldumine kaebajale kahjustava mõjuga ja seega õigusvastane. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja väited inspektor-kontaktisiku tegevuse osas on alusetud, kuna kaebaja koostas väljasõidu taotluse iseseisvalt ja edastas selle siis inspektor-kontaktisikule. Vastustaja väidab, et otsuse tegemisel kaaluti kõiki olulisi asjaolusid, nii kaebaja väljasõidu eesmärke kui ka vangistuse täideviimise eesmärke. Vastustaja rõhutab, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust väljasõiduks, sest lühiajaline väljasõit on ainuüksi võimalus ning isik peab arvestama, et vabaduskaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kogu temale määratud karistuse aja, ilma et võimaldataks lühiajalist väljasõitu. Vastustaja on seisukohal, et kuna kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda väljasõidule lubamist, siis ei saa väljasõidust keeldumine rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja möönab, et kaebaja taotluse lahendamisel ei ole kinni peetud VSkE § 80 lg 2 sätestatud tähtajast, kuid taotluse tähtaegselt mittelahendamine ei ole mõjutanud otsust sisuliselt ning see ei muuda vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud kaebaja seletuse, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 32 lõigete 1 ja 4 kohaselt võib vangla direktor anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. VangS § 6 lg 1 sätestab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 83 p 4 kohaselt võib vangla direktor keelduda loa andmisest, kui vangla direktoril on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kohus nõustub vastustajaga, et vanglast lühiajalise väljasõidu võimalus ei ole käsitatav kinnipeetava subjektiivse õigusena. Vangla direktoril on lühiajalise väljasõidu loa andmise otsustamisel kaalutlusõigus, kusjuures direktor peab otsuse tegemisel lähtuma vangistuse täideviimise eesmärkidest, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kuna kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust väljasõiduks, siis ei riku väljasõidust keeldumine kaebaja õigusi. Lühiajaline väljasõit on ainuüksi võimalus ning isik peab arvestama, et vabaduskaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kogu temale määratud karistuse aja, ilma et võimaldataks lühiajalist väljasõitu. Kui vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja õigusi, siis puudub kohtul vajadus anda vaidlustatud haldusaktile sisulist õiguslikku hinnangut. HKMS § 7 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebuse esitaja on põhjendatud huvina märkinud, et õigusvastasuse tuvastamine tagab tema õigused tulenevalt riigivastutuse seadusest ja et õigusvastasuse kindlakstegemine aitab teda 2 kahjunõudes Viru Vanglalt, kuid kaebusest ei nähtu ega ka kohtuistungil ei osanud kaebaja öelda, mis õigused need on või kuidas kaevatava haldusakti ja kaevatava toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda. Kohus peab kahjunõude esitamist Viru Vanglale seoses lühiajalise väljasõiduloa keeldumisega ilmselgelt perspektiivituks ning leiab, et see tuleb põhjendatud huvina kõrvale jätta. Kaebaja taotlus tunnistada Viru Vangla inspektor-kontaktisiku toiming, mille väidetav õigusvastasus seisnes selles, et inspektor-kontaktisik ei soovitanud tal koheselt leida mõni muu võimalus tulevase tööandjaga kokkusaamiseks, vaid soovitas kirjutada taotluse lühiajalise väljasõiduloa saamiseks, on asjakohatu ja ei leidnud kohtus tõendamist. Kohtu arvates ei oma tänasel päeval enam tähtsust, mida keegi mis ajal kellelegi ütles või soovitas, vaid asjaolu, et vanglast lühiajalise väljasõidu eesmärk on käesolevaks ajaks ära langenud, kuna kaebaja vabaneb vanglast 05.06.2011 ja tal on võimalus nii oma tulevase tööandjaga kui Eesti Advokatuuriga vahetult suhelda. Riigikohus on leidnud, et ehkki kohus ei tohi tuvastamiskaebuse läbivaatamisel anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta, võib kohus kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Sellisel juhul on kohtul õigus kaebus põhjendatud huvi puudumise tõttu kohtuotsusega rahuldamata jätta (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-10, p 10-11). Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et kaebaja põhjendatud huvi kahju hüvitamiseks tuleb jätta kõrvale, kuna kahjunõue on juhtumi asjaolusid arvestades ilmselgelt perspektiivitu. Õigustatud on kaebaja etteheide selle kohta, et tema taotluse lahendamisel ei ole kinni peetud VSkE § 80 lõikes 2 sätestatud ühekuulisest tähtajast. Kaebaja esitas oma taotluse vanglale 09.08.2010 ja vangla lahendas selle taotluse 20.09.2010. Kohus leiab, et eelnimetatud menetlusnormi rikkumine ei saa kaasa tuua vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, sest kaebaja ei ole esile toonud sellist põhjendatud huvi (HKMS § 26 lg 1 p 3), et kohus saaks tuvastada kaevatud haldusakti õigusvastasuse seetõttu, et see anti tähtaega rikkudes. Tulenevalt eeltoodust jätab kohus J.Reinomägi kaebuse täielikult rahuldamata. Maare Aloe kohtunik 3