← Eesti

3-10-2992/26

Obsah (8)§ 135§ 118§ 84§ 85§ 88§ 108§ 132§ 160

3-10-2992 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2992 Haldusasi K.P.’i k

§ 135lg 1, § 160 lg 4, HKMS § 99 lg 1 p 1).

Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 92 lg 1, § 93 lg 1). Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 29.04.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). 1 Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). ASJAOLUD

  1. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (edaspidi TLPA) juhataja
  2. septembri 2010 käskkirjaga nr 1-7/50 algatati distsiplinaarjuurdlus, läbiviimise tähtajaga 30.09.2010, seoses ameti juhatajale laekunud informatsiooniga, mille kohaselt detailplaneeringute teenistuse Lasnamäe ja Pirita osakonna koostatud Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu detailplaneeringute algatamise/vastuvõtmise/kehtestamise korralduste/otsuste eelnõudes esinevad puudused ja ebatäpsused /tl 107-108/.
  3. oktoobril 2010 koostati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte /tl 33-37/.
  4. TLPA juhataja
  5. oktoobri 2010 käskkirjaga nr 1-7/65 „Distsiplinaarkaristuse määramine" (edaspidi Käskkiri nr 1-7/65 või vaidlustatud käskkiri), juhindudes avaliku teenistuse seaduse (edaspidi

) § 84 p-st 2 ja § 85 lg 1 p-st 5, vabastati TLPA detailplaneeringute teenistuse Lasnamäe ja Pirita osakonna peaspetsialist K.P. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) teenistusest alates

  1. oktoobrist 2010 /tl 8-9/.
  2. 18.11.2010 esitas K.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Käskkirja nr 1-7/65 tühistamiseks, kaebuse esitaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks /tl 1-7/.
  3. Kohus võttis kaebuse menetlusse
  4. detsembri 2010 määrusega /tl 86/ ja
  5. detsembri 2010 määrusega halduskohus määras lahendada K.P.i kaebus kirjalikus menetluses /tl 96/.
  6. 31.01.2011 esitas TLPA kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 100-106/. 24.03.2011 esitas kaebaja kohtule oma täiendavad seisukohad seoses TLPA vastusega /tl 215221/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja K.P. peab vaidlustatud käskkirja ja tema teenistusest vabastamist

§ 118lg 1 ja 2 alusel põhjendamatuks ning õigusvastaseks järgmistel põhjustel.

Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi (edaspidi RKHK) seisukohtadele

  1. novembri 2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-70-03 ja
  2. mai 2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-05 leiab kaebaja, et vastustaja oleks pidanud võimaldama kaebajal esitada vastulause ning tagama õiguse olla ära kuulatud pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist. Osundades RKHK
  3. juuni 2002 otsuses nr 3-3-1-35-02 märgitule on kaebaja seisukohal, et

§-dest 118 lg 2 ja 84 p 2 nende koostoimes tuleneb, et

regulatsiooni kohaselt mõeldakse usalduse kaotamise all ametiasutusele süülist varalise kahju tekitamist või niisuguse kahju tekkimise ohu süülist loomist. Antud juhul ei ole kaebaja süüliselt varalist kahju tekitanud ja ka niisuguse kahju tekkimise ohtu süüliselt loonud. 2 Tuginevalt RKHK

  1. juuni 2002 lahendile nr 3-3-1-38-02 märgib kaebaja, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal esitati kaebajale seitse küsimust, millest teine küsimus kaebajale arusaamatuks jäi ning millest ei olnud võimalik küsimuse sisu välja lugeda, kuna küsimus oli vigaselt esitatud. Kaebaja palus selle uuesti sõnastada, kuid seda ei tehtud /tl 1922/. Antud juhul ei ole TLPA juhataja karistuse määramisel kaalunud põhjalikult teenistusest vabastamise otsust, kuna küsimuse vastus oleks võinud kaasa tuua teistsuguse otsuse karistuse kohaldamisel või kohaldamata jätmisel. Iga eelnõu all on koostajad loetletud ja koostajateks ei ole mitte kunagi detailplaneeringute menetleja üksinda. Ka oma seletuses kirjeldab kaebaja teiste töötajatega koostööd /tl 19-22, 4783/. Osakonnajuhataja Mari Heinsoo märkis oma seletuskirjas, et Pae tn 23d kehtestamise korralduse ja ka Peterburi tee 50, 50a ja 50a/l kruntide detailplaneeringu kehtestamise korralduse vaatas läbi osakonnajuhataja, milles leidis sisulisi vigu /tl 11-13/. Mähe-Kaasiku tee 42 ja 48 kinnistute detailplaneeringu kehtestamise eelnõu ettevalmistamisel osales samuti kaks koostajat arhitekt Maire Johanson ning kaebaja /tl 47-60/. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes pannakse kaebajale süüks sisulisi vigu eelnõudes ning Käskkirjas nr 1-7/65 viidatakse asjaolule, et ehitusõiguse parameetrid on märgitud valesti, mis on eelnõu sisuline osa. Kaebaja leiab, et eelnõu sisuline koostamine on TLPA juhataja
  2. mai 2009 käskkirjaga nr 1-7/53 kinnitatud ametijuhendi p-st 3.2.3 lähtuvalt juhtivspetsialisti (detailplaneeringute arhitekt) teenistuskohustus /tl 23-29/. Tulenevalt eelnevast on ehitusõiguse parameetrite kontrollimine detailplaneeringu materjalide projekteerijalt vastu võtva arhitekti (juhtivspetsialist) kohustus. Peale materjalide nõuetekohasuse kontrolli edastatakse materjalid osakonna detailplaneeringute menetlejale (kaebaja ametikoht), kes koostab nende põhjal haldusakti eelnõu. Eelnõu sisulise poole eest vastutab arhitekt, kelle nimi märgitakse ka eelnõu ühe koostajana haldusakti eelnõu lõppu. Menetleja kohustus on tagada, et ettevalmistatav eelnõu vastaks kehtivatele õigusaktidele. Tavapärase töökorralduse kohaselt oleks distsiplinaarjuurdluses käsitletud eelnõu (Pae tn 23d kehtestamise korralduse ja ka Peterburi tee 50, 50a ja 50a/l) pidanud läbi vaatama enne osakonna juhatajat Pirita ja Lasnamäe osakonna arhitekt, kuid tegelikult kontrollis kaebaja poolt ettevalmistatud eelnõud osakonnajuhataja M. Heinsoo. Osakonnajuhataja ametijuhendi kohaselt on tema ülesandeks Lasnamäe ja Pirita osakonna töö juhtimine ja koordineerimine. Seega oli M. Heinsool osakonnajuhatajana õigus töö ümber korraldada nii, et ta vaatab ise arhitekti haridust omava isikuna eelnõu enne dokumendihaldus süsteemi „Postipoiss" kooskõlastusringile panemist üle - parandab ja täiendab seda osakonna arhitekti asemel - kuid sellega võttis ta endale ka kohustuse vastutada koostajana eelnõu sisulise osa eest /tl 27-32/. Lisaks on oluline märkida, et dokumendi haldussüsteemis „Postipoiss" kooskõlastavad eelnõu TLPA poolt veel detailplaneeringute teenistuse koordinaator, teenistuse direktor, ameti peaarhitekt ning ameti juhataja, kelle kohustuseks on samuti eelnõusse süveneda ning tagada nii sisuliste kui ka juriidiliste vigade puudumine linnavalitsuse istungile esitatavas haldusakti eelnõus. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel TLPA Pirita ja Lasnamäe osakonna juhtivspetsialist (detailplaneeringute arhitekt) M. Johansoni sisulist tööd MäheKaasiku tee 42 ja 48 kinnistute detailplaneeringu kehtestamise eelnõu puhul ei kaalutletudki, kuigi ka antud eelnõu puhul oli üheks koostajaks arhitekt. Lisaks olid eelpoolnimetatud eelnõud algstaadiumis, mitte millegi lõpptagajärg. Kaebaja rõhutab veelkord, et enne istungile jõudmist, pannakse eelnõu ülesse dokumendihaldussüsteemi "Postipoiss" kooskõlastusringile, kus u 12 inimesel on õigus ja kohustus sellele oma arvamus anda. Distsiplinaarjuurdluse tõenditena on käsitletud tööfaasis olevaid materjale, milles ei väljendu töö lõpptulemus. Kaebaja lisab kohtule näidise lõplikult viimistletud Pae tn 23d kinnistu detailplaneeringu kehtestamise otsusest, Peterburi tee 50, 50a ja 50a/l kruntide detailplaneeringu kehtestamise korraldusest ja ka Mähe - Kaasiku tee 42 ja 48 kinnistute detailplaneeringu kehtestamise otsusest /tl 47-83/, milles ei ole eelpool kirjeldatud sisulisi vigu. Koostööd kinnitab ka osakonnajuhataja poolt
  3. juunil 2009 aastal saadetud e-kiri. Samas e-kirjas avaldab Tallinna 3 Linnavalitsuse Linnakantselei linna sisekontrolör ja TLPA juhataja tunnustust, mis on edastatud ka kaebajale /tl 38/. Lisaks märgib osakonnajuhataja oma seletuses, et õigusakti pealkiri on kaebaja poolt tehtud kohmakaks ja pikemaks. Kaebaja on seisukohal, et õigusaktide pealkirjad on kehtestatud õigusaktide koostajate poolt ning ei kuulu muutmisele. Seaduse või õigusakti täispikk pealkiri eelnõus välja tuua ei ole mitte kuidagi seotud ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamisega või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomisega. Pigem vastupidi, viitab täispika õigusakti pealkirja välja kirjutamine eelnõus asjaolule et teenistuja on juriidiliselt korrektne. Teenistuse direktori poolt äratoodud näites ei kajastu samuti kaebaja poolt ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. Kaebaja on seisukohal et kuna tegemist oli algatamise korralduse p 3 lisatava tingimusega ning p 3 sõnastus on järgmine "Detailplaneeringu koostamisel arvestada järgnevate lisanõuetega", siis p 3 sisu on see, et korraldusse lisatakse eskiisi kooskõlastamisel esitatud tingimused, mida tuleb detailplaneeringu koostamisel arvesse võtta. Lasnamäe tn 8 detailplaneeringu puhul oli Tallinn Linnavaraameti kooskõlastuses loetletud kõik toimingud, mida tuleb järgmiste etappidena teha. Kooskõlastuse lõpus oli märge "vastavasisulised lepingud tuleb sõlmida enne detailplaneeringu kehtestamist", st et leping tuleb sõlmida Tallinna linnal. Sellest lähtudes, et vastav ülesanne määratakse linnavaraametile detailplaneeringu vastuvõtmise korralduses, saigi punkti sõnastust muudetud selliselt, et projekteerijal oleks võimalik seda täita (lisada nõusolekud detailplaneeringu materjalidele jne) kohta. Antud punkti sõnastus sai ka tookord läbi arutatud koostöös teise osakonna menetlejaga Marita Kukk. Teenistuse direktor väidab oma seletuses, et projekteerijale pannakse kohustused ainult detailplaneeringu algatamise korralduses /tl
  4. Kaebaja lisab, et tegemist oligi Lasnamäe tn 8 kinnistu detailplaneeringu algatamise korralduse eelnõuga, saadetud e-kiri teenistuse direktorile oli kui ettepaneku tegemine mitte millegi lõpptulemus ehk tagajärg. Teenistuse direktorile oli antud e-kiri saadetud
  5. novembril 2009 /tl 17-18/, seega on teenistuse direktori arvates nö rikkumine juba üle kuue kuu vana, mistõttu tulenevalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 6 lg-st 1 ei saa antud asjaolu ehk tõendit arvesse võtta.
  6. septembri
  7. a personaliosakonna juhataja Silva Pastak`u e-kirjast soovitusega kandideerida Transpordiametisse nähtub, et personaliosakonna juhataja oli nõus kaebajat teise ametisse lausa soovitama, märkides, et kaebajal on arvestatav kogemus TLPA süsteemis /tl 39/, mis näitab selget soovi vabaneda kaebajast antud ametikohal, mitte mingil juhul ei ole tegemist ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamisega või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomisega. Eesmärk kaebajast vabaneda selgub ka arvuti ekraanilt tehtud pildist, milles on näha et
  8. oktoobril 2010 (kaebaja ametist vabastamisele järgneval päeval) oli Pirita ja Lasnamäe osakonna teenistujate nimekirjas juba uus peaspetsialist Siret Tuurmaa. Kuna S. Tuurmaa oli juba järgmisest päevast teenistuses, siis oli ilmselgelt kaebaja ametikoht juba uuele inimesele lubatud. Seega, ei olnud TLPA juhatajal võimalustki kaaluda teistsuguse otsuse tegemist, sh karistuse kohaldamata jätmist, kui ainult kaebaja teenistusest vabastamist /tl 44-46/. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 lg-le 2 leiab kaebaja, et distsiplinaarjuurdluse läbiviimise eesmärk peaks olema süüteo tuvastamine, mitte teenistujast vabanemine. Kaebajale ei ole määratud eelnevalt distsiplinaarkaristusi. Atesteerimislehtedel on märgitud, et ametniku erialased teadmised ja oskused vastavad tema ametikoha atesteerimisnõuetele /tl 40-43/. Vastustaja TLPA palub jätta kaebus rahuldamata. Seoses kaebaja väitega, et vastustaja oleks pidanud võimaldama kaebajal esitada vastulause ning tagama õiguse olla ära kuulatud pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist, osundab vastustaja
  9. juunil 2007 TLPA juhataja asetäitja administratiivalal ameti juhataja ülesannetes käskkirjaga nr 1-6/53 kinnitatud „Tallinna Linnaplaneerimise Ameti distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi" (edaspidi Juhend, tl 117-121) p-dele 17 ja 18 ning RKHK
  10. mai 2005 lahendi haldusasjas nr 3-3-1-10-05 p-dele 16 ja
  11. Kaebajale selgitati ja 4 tutvustati distsiplinaarjuurdluse all oleva isiku õigusi ja kohustusi, mida tõendab ka kaebaja
  12. septembril 2010 antud allkiri distsiplinaarjuurdluse all oleva isiku õiguste ja kohustuste lehel /tl 109/. Ka seda, et tal on õigus distsiplinaarmenetluse raames ja ajal võimalus olla ära kuulatud ning oma seisukohtade välja ütlemiseks. Kaebaja piirdus vaid distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte viimase lehe pöördele „tutvunud" märkimisega. Kui kaebaja seda õigust ei ole kasutanud, siis haldusorganil ei ole õigus kohustada kaebajat ära kuulamisele. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte esitati kaebajale
  13. oktoobril 2010 ning ei tehtud mingeid takistusi distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohta esitada omapoolseid seisukohti. Seonduvalt kaebaja väitega, et ta ei ole süüliselt varalist kahju tekitanud ja ka niisuguse kahju tekkimise ohtu süüliselt loonud, osundab TLPA

§ 84

p 2,

§ 118lg 1 ja 2 sätetele ning RKHK 08.

mai 2001 lahendile nr 3-3-1-27-01 ning märgib, et karistuse määramisel ametnikule, kelle kehtiv distsiplinaarkaristus puudub, omab tähtsust, kas kahju tekkimise ohu süüline loomine on käsitletav jämeda rikkumisena või mitte. Kahju tekkimise ohu süüline loomine on määratlemata õigusmõiste ja selle peab sisustama distsiplinaarkaristuse määramise õigust omava isik või ametiasutus distsiplinaarasja menetlemise käigus. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on määratletud, milles seisneb kahju tekkimise ohu süüline loomine: Kõigile kohaliku omavalitsuse organite õigusaktidele (milleks on ka kehtestamise otsus/korraldus ja seletuskiri) laienevad üldise haldusmenetluse põhimõtted, mis on sätestatud HMS-s (§ 55 lg 1). Nimetatud põhimõtte toob välja ka Tallinna Linnavalitsuse

  1. septembri 2009 määruse nr 72 „Tallinna Linnavalitsuse reglement" (edaspidi TLV reglement, tl 122-132) § 4 lg 3 - eelnõu ja seletuskirja korrektsuse, andmete õigsuse ning õigusaktidele ja vorminõuetele vastavuse eest vastutab eelnõu koostaja. Kui nüüd kohalik omavalitsus oleks eelnõuga ja seletuskirjas viidatud andmetega kehtestanud haldusakti antud versiooni kohaselt (osakonnajuhataja poolt esitatud lisa nr 2), kus ehitusõigus kohati oli 2 meetrit katusepinnast ja kohati 1,5 meetrit katuse pinnast, oleks tegemist vastandlike andmetega haldusaktis, mis võib kaasa tuua kahjulikke tagajärgi kohtumenetluse näol. Antud parameeter muutus küll alles detailplaneeringu menetlemise viimases staadiumis, kuid hoolimata sellest, et toimus detailplaneeringu eesmärgi muudatus, peab korrektsete andmetega toimuma edasine detailplaneeringu menetlemine ja õigusakti eelnõu vormistamine. Nimetatud asjaolu näitab, et menetleja, kes peab äärmise hoolikusega järgima laekunud informatsiooni ja vastavalt sellele ka eelnõud menetlema, on asja menetlemisel käitunud ebaprofessionaalselt ja seega jämedalt rikkunud teenistuskohustusi: Ameti juhataja
  2. mai 2009 käskkirjaga nr 1-7/53 kinnitatud ametijuhendi p-d 3.2.13, 3.2.1 ja 3.2.6 ning TLV reglemendi § 8 lg
  3. Kaebaja väide, et .../dokumendi haldussüsteemis „Postipoiss" kooskõlastavad eelnõu TLPA poolt veel detailplaneeringute teenistuse koordinaator, teenistuse direktor, ameti peaarhitekt ning ameti juhataja, kelle kohustuseks on samuti eelnõusse süveneda ning tagada nii sisuliste kui ka juriidiliste vigade puudumine linnavalitsuse istungile esitatavas haldusakti eelnõus./ ei leia kinnitust. Juhul kui kaebaja väites välja toodud teenistujad hakkaks parandama eelnõudesse distsiplinaarjuurdluse aluseks olevaid vigu või lisama teksti, siis poleks tarvis antud ametikohta, kuna tegelikult teeks kõneallolevad teenistujad peaspetsialistile ametijuhendiga määratud teenistuskohustused ise ära. Ühtlasi leiab vastustaja, et antud väite kohaselt toimuks ressursside ebaotstarbekas kasutamine, mis aga ei ole kooskõlas kohaliku omavalitsuse süsteemi toimimisega. Vastustaja leiab, et kahju tekkimise ohu süüline loomine on toimunud ja mille tulemusena toimus ametniku suhtes usalduse kaotamisega. Vastustaja hinnangul kaebaja ei ole käitunud vastavalt oma väitele, et menetleja kohus on tagada, et ettevalmistatav eelnõu vastaks kehtivatele õigusaktidele, ja ka distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega leiab kinnitust vastupidine. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohaselt kaebaja ei valda planeerimisseadust (edaspidi ka 5 PlanS). Osakonnajuhataja poolt esitatud seletusest ja lisatud lisast 2 selgub, et koostatud eelnõus ja selle seletuskirjas ei ole järgitud PlanS § 23 lg 1 p-s 2 kehtestatut. Antud näide annab kinnitust, et kaebaja suhtes toimus usalduse kaotus, kuna kaebaja ei olnud suuteline järgima seadusandlust ning ühtlasi tõstab osakonnajuhataja töökoormust. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kahju tekkimise ohu süüline loomine kui määratlemata õigusmõiste antud distsiplinaarmenetluse raames on põhistatud ja seega ka aluseks distsiplinaarkaristuse määramisele ning leiab, et alus Käskkirja nr 1-7/65 tühistamiseks puudub. Seoses kaebaja seisukohtadega
  4. novembri 2009 e-kirja suhtes vastustaja kinnitab, et detailplaneeringute teenistuse direktorilt saadud seletuses ära toodud näidet ei ole distsiplinaarjuurdluse raames kasutatud ja hinnatud. Pigem on detailplaneeringute teenistuse direktori poolt antud iseloomustust kaebaja kohta distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes ning otsustuse tegemisel arvestatud. Seega kaebaja väide nagu distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes ja otsustuse tegemisel oleks detailplaneeringute teenistuse direktori seletusi selles osas, mis puudutab seletusele lisatud lisas (meilivahetus) välja toodud asjaolusid, ei leia kinnitust. Seega on järgitud TDVS § 6 lg 1 toodud tähtaegu distsiplinaarjuurdluse menetlemisel. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kaebajast sooviti vabaneda ja et ilmselgelt oli kaebaja ametikoht juba uuele inimesele lubatud ning seega ei olnud ameti juhatajal võimalustki kaaluda teistsuguse otsuse tegemist, järgmistel põhjendustel. Ameti juhataja
  5. oktoobri 2010 käskkirjaga nr 1-7/63 võeti määratud ajaks teenistusse ja nimetati Siret Tuurmaa detailplaneeringute teenistuse Lasnamäe ja Pirita osakonna koosseisuvälise peaspetsialisti (edaspidi ka koosseisuväline peaspetsialist) ametikohale alates
  6. oktoobrist 2010 ameti poolt tellitud detailplaneeringute menetlemisega seotud tööülesannete (riigihankemenetlus, lepingud) täitmiseks tähtajaga kuni
  7. detsember
  8. Koosseisuvälise peaspetsialisti leidmise ajendiks oli detailplaneeringute teenistuse Lasnamäe ja Pirita osakonnajuhataja esildis ameti juhatajale
  9. septembrist 2010, milles seisab, et osakonna sujuv ja tõrgeteta töö on häiritud halvasti ettevalmistatud dokumentidest tulenevalt ning et vähendada detailplaneeringute menetlemise käigus linnavalitsuse/linnavolikogu algatamise/vastuvõtmise/kehtestamise korralduse/otsuse eelnõude ja seletuskirjade koostamisel tekkinud väga pikki järjekordi. Antud ajahetkel oli toimumas detailplaneeringute teenistuse Mustamäe, Kristiine ja Nõmme osakonna peaspetsialisti ametikohale konkurss. Detailplaneeringute teenistuse erinevate osakondade peaspetsialisti ametikohal on teenistuskohustused samad. Seega, tulenevalt Lasnamäe ja Pirita osakonna juhataja poolt esitatud esildisest ja samal ajal toimuvast konkursist teise osakonda samale ametikohale, valitigi koosseisuvälisele peaspetsialisti ametikohale konkursi pingereast teine isik /tl 133136/. Kaebaja väidab tuginevalt lisadele 14 ja 15, et eesmärk kaebajast vabaneda selgub ka arvuti ekraanil tehtud pildist, millest on näha et
  10. oktoobril 2010 (kaebaja ametist vabastamisele järgneval päeval) oli Pirita ja Lasnamäe osakonna teenistujate nimekirjas juba uus peaspetsialist S. Tuurmaa. Vastustaja hinnangul lisa 14 esimese lehe puhul ei ole selge ja üheselt arusaadav, millisel ajahetkel on antud väljatrükk ameti veebilehest teostatud, teisel lehel on tuvastatav, et väljatrükk on tehtud
  11. oktoobril 2010 kell 2.27 (PM) ja et Lasnamäe ja Pirita osakonna peaspetsialist on K.P.. Kaebuse lisast 15 selgub, millal on väljavõte tehtud -
  12. november 2010 kell 14.
  13. Kaebaja väide, et veebilehe väljatrükkidest selgub, et koosseisuväline peaspetsialist .../oli juba järgmisest päevast teenistuses siis oli ilmselgelt kaebaja ametikoht juba uuele inimesele lubatud/ ei leia kinnitust, kuna järgmine päev teenistusest vabastamisele ei ole mitte
  14. november
  15. Detailplaneeringute teenistuse Lasnamäe ja Pirita osakonna koosseisuvälise peaspetsialisti ametikohal teenistuses olev S. Tuurmaa viidi üle Lasnamäe ja Pirita osakonna peaspetsialisti ametikohale alles
  16. novembril 6 2010, ameti juhataja
  17. novembri 2010 käskkiri nr 1-7/
  18. Seega distsiplinaarjuurdluse eesmärgiks ei olnud vabaneda kaebajast. Seoses kaebaja rõhutamisega, et eelnõud olid algstaadiumis, mitte millegi lõpptagajärg, vastustaja on seisukohal, et dokument, mis haldusorgani poolt vastu võetakse, peabki olema selge ja üheselt mõistetav ning kui ametijuhendiga on kindlaks määratud teenistuskohustused, siis neid peab ka täitma. Kui aga esinevad tõrked menetlemisel, siis on ameti juhil võimalus kaalutleda, tehes seda distsiplinaarjuurdluse raames, kas ametnik on korrektne ja usaldusväärne. Antud asjaolud on kajastatud ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes. Seega kaebaja poolt välja toodud näited lisade nr 16-18 näol peabki tegemist olema korrektsete dokumentidega. Kuid antud distsiplinaarjuurdluse aluseks oli protsess, kuidas dokumente menetletakse, kuna ka dokumentide (eelnõu, seletuskiri) menetlemisele on kehtestatud omad protseduurireeglid (vt TLV reglement), mida aga ei täidetud. Vastustaja kinnitab, et distsiplinaarkaristuse otsustuse tegemisel hinnati kaebaja süüteo raskust, selle toimepanemise asjaolusid ning kaebaja eelnevat käitumist.
  19. oktoobri 2009 käskkirjaga nr 1-6/31 /tl 10/ algatati distsiplinaarjuurdlus, kuna ameti juhatajale saabunud informatsiooni kohaselt detailplaneeringute teenistuse Lasnamäe ja Pirita osakonna peaspetsialist ei täida oma teenistuskohustusi kohusetundlikult ning nõuetekohaselt ehk siis menetlemisel korduvad ühed ja samad vead. Nimetatud distsiplinaarmenetlus ei päädinud distsiplinaarkaristuse määramisega. Antud fakt annab kinnitust, et menetlemise protsessi tõhusal ja sujuval toimimisel oli kaebaja suhtes probleeme esinenud ning toimus süüteo toimepanemine. Kaebaja on kaebuse pealkirjas välja toonud käskkirja numbriks 1.7/
  20. Ameti juhataja
  21. aprilli 2006 käskkirjaga nr 1-6/24 on kinnitatud „Dokumentide loetelu", mille lisa kohaselt on ametis dokumentide numeratsiooni märkimise viisiks 1-7/.... Kaebust läbivalt ei ole kaebaja kasutanud ühtset dokumendi liigutuse ja sarja märkimise viisi. Samuti kaebuses viidatud lisa 2 (kaebuse lk 2 punkt 2.1) ei ole õige. Kaebuses kõneallolev distsiplinaarjuurdlus algatati ameti juhataja
  22. septembri 2010 käskkirjaga nr 1-7/50, mitte aga kaebaja poolt lisatud lisas 2 toodud ameti juhataja
  23. oktoobri 2009 käskkirjaga nr 1-6/
  24. Nimetatud eksimused annavad tõestust selle kohta, et kaebaja ei ole korrektne ja täpne, mida aga eeldab kohaliku omavalitsuse haldusaktide ja dokumentide koostamine ja mis omakorda oli aluseks distsiplinaarkaristuse määramise otsustusele. Seega toimus ametniku vastu usalduse kaotus läbi kaebaja mittekorrektse ja täpse teenistuskohustuste täitmise. Kokkuvõtvalt võib öelda, et sarnaselt kaebuse esitamisega esinenud eksimustele toimus ka kaebaja poolt teenistuskohustuste täitmine. Kaebuse esitaja K.P.i täiendavad seisukohad Kaebaja on endiselt seisukohal, et talle ei tagatud õigust olla ära kuulatud. Kaebajale vastamiseks esitatud seletuskirja küsimustest ei viidanud ükski võimalikule süüteole. Kaebaja oli oma teenistuskohustusi täitnud vastavalt oma ametijuhendile ning ei olnud toime pannud süütegu. Kõik kaebajale esitatud küsimused puudutasid üldist töökorraldust, millest üks jäi kaebajale selgusetuks. Kaebaja palus selgusetuks jäänud küsimust täpsustada, kuid vastustaja küsimust uuesti ei esitanud, mis juba iseenesest tõendab, et kaebaja kui distsiplinaarjuurdluse all oleva isiku õigused ja kohustused ei olnud tagatud. Kaebajal ei olnud võimalik ennast kuidagi distsiplinaarmenetluse käigus kaitsta teadmata, milles seisneb tema süütegu ning saamata ametilt korrektselt sõnastatud küsimust. Kaebajale ei antud võimalust esitada distsiplinaarjuurdluse kohta omapoolseid seisukohti. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Tagasi tööle naastes esitati kaebajale koheselt ka käskkiri ametist vabastamise kohta, mistõttu ei olnud kaebajal võimalik esitada oma vastuväiteid süüteo koosseisu kohta. Süüdistus selgus 7 alles pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist, millele aga vastuväidete esitamiseks ei antud kaebajale piisavalt aega ega võimalust vastuolus Riigikohtu praktikaga. Samuti on ärakuulamisõiguse mitte võimaldamist loetud haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (vt RKHK lahend nr 3-3-1-72-10, 17.11.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-174-03, 25.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-70-03 ja 19.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-06). Kaebaja leiab, et on täitnud oma tööülesandeid vastavalt menetleja ametijuhendile ning ei ole teinud ega tegemata jätnud midagi, mida võiks lugeda distsiplinaarsüüteoks

§ 84mõistes.

Eelnõu sisuline koostamine on juhtivspetsialisti (arhitekti) pädevuses ning ehitusõiguse parameetrite kontrollimine on kahtlemata eelnõu sisuline osa, mis on teenistuskohustuseks pandud tema ametijuhendi p 3.2.3 järgi juhtivspetsialistile (detailplaneeringute arhitekt). Kaebaja toob siinkohal veel ühe näite Tallinna Linnavalitsuse korralduse eelnõu „Paneeli tn 11 kinnistuja lähiala detailplaneeringu koostamise algatamine ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine" kohta, kus lk 8 nähtub, et eelnõu koostajateks (ehk eelnõu nõuetele vastavuse eest vastutajateks) on lausa kolm ametnikku. Antud korraldus sisaldab keskkonnateemalisi punkte, mille eest kaebaja kindlasti ei vastuta. Vastutus jaguneb kolme koostaja vahel: keskkonnameti teenistuja, kaebajale (menetleja) ning juhtivspetsialist (arhitekt) /tl 224-230/. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja vastutada Mähe-Kaasiku tee 42 ja 48 kinnistute detailplaneeringu kehtestamise eelnõus märgitud ehitusõiguse parameetrite õigsuse eest, kuna nagu eelpool märgitud kuulub eelnõu sisuline osa juhtivspetsialisti (detailplaneeringute arhitekt) pädevusse. Veel rõhutab kaebaja, et distsiplinaarjuurdlusesse juhtivspetsialist (M. Johansoni) ei kaasatudki, olenemata sellest et eelnõu üheks koostajaks on nimetatud ametnik. Juhtivspetsialisti sisulist tööd ei kaalutletud ühegi eelnõu puhul, millele oli viidatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes. Käesolev vaidlus ei seisne ressursside otstarbekas või ebaotstarbekas kasutamises ega ka muudes juhtimisvigades, mis ei ole kaebajale teada. Töökorralduslikud küsimused ei muuda asjaolu, et osakonna juhtivspetsialist koostab eelnõu ametijuhendi kohaselt sisulises osas. Samuti on kaebaja poolt tõendatud dokumendihaldussüsteemi "Postipoiss" viseerijate nimekirjaga /tl 84/, et eelnõu läbib enne linnavalitsuse istungile jõudmist mitmetest ametnikest koosneva kooskõlastusringi, kelle kohustuseks on samuti leida üles, osutada tähelepanu või parandada eelnõus võimalikud vead ning tagada eelnõu vastavus TLV reglemendile, mille p 2.11 sätestab ametnikud, kes eelnõu viseerivad. Eelnõud valmistatakse ette koostöös, millele viitab ka osakonnajuhataja poolt saadetud e-kiri. Seega ühe inimese tööst ei saabu lõpptagajärg, mis on samuti dokumentaalselt tõendatud nii juhtivspetsialisti ametijuhendi, menetleja ametijuhendi kui ka osakonnajuhataja e-kirja, aga ka dokumendihaldussüsteemi «Postipoiss" väljavõtte ning vastustaja lisatud TLV reglemendiga. Lisaks märgib kaebaja, et distsiplinaarmenetluse aluseks olev haldusakt ei olnudki lõpuni koostatud, vaid edastatud teisele koostajale juhtivspetsialist (arhitektile) täienduste tegemiseks. Kaebajale jääb arusaamatuks vastustaja väide, et detailplaneeringute teenistuse direktorilt saadud seletuses äratoodud näidet ei ole distsiplinaarjuurdluse raames kasutatud ja hinnatud ning pigem on direktori poolt antud iseloomustust kaebaja kohta distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes ning otsustuse tegemisel arvestatud. Vastustaja väidab, et antud näidet küll pole distsiplinaarjuurdluse raames hinnatud, kuid samas on otsustuse tegemisel arvestatud. Antud väitest võib järeldada, et vastustaja on ilma hindamata ja analüüsimata ehk kaalutlemata antud näidet distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kui ka otsuse tegemisel arvestanud kui negatiivset asjaolu. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et on rikutud TDVS § 6 lg 1 tähtaegu, kuna tõend on üle kuue kuu vana, mistõttu on tõend vananenud. Vastustaja väitest võib ka järeldada, et arvestatud on antud asjaolu ilma tõendit hindamata ehk kaalutlemata, mis on vastuolus HMS § 4 lgga

  1. Eeltoodust tulenevalt selgub veelkord tõsiasi, et otsuse tegemisel ei ole kaalutletud põhjalikult 8 karistust või karistuse kohaldamata jätmist, koostööd teise eelnõu koostajaga ning positiivseid asjaolusid. Kõike tõendeid on arvesse võetud kui negatiivseid asjaolusid. Seoses vastustaja selgitustega S. Tuurmaa teenistusse võtmise kohta kaebaja märgib, et vastustajale on ju arusaadav, millal on tehtud väljatrükk, kui ta märgib et väljatrükk on tehtud
  2. oktoobril 2010 kell 2:27 ja samas näeb seal vastustaja Lasnamäe Pirita osakonna peaspetsialist kaebaja (K.P.i) nime, kes tegelikult oli selleks kuupäevaks teenistusest vabastatud, kuid ei olnud veel teenistujate nimekirjast maha võetud. Kaebaja nime taga seisab ka telefoni number 640
  3. Samas peaks vastustajale nähtav olema ka S. Tuurmaa nimi, kes on samuti märgitud peaspetsialistina Lasnamäe ja Pirita osakonda. Samuti selgub arvuti ekraanilt tehtud väljatrükist, et S. Tuurmaale on antud üle kaebaja töövahendid ehk telefoni number 640 4747, mis kuulus
  4. oktoobril 2010 arvuti ekraanist tehtud väljatrükil veel kaebajale. Distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja p-s 3 on märgitud distsiplinaarjuurdluse läbiviimise tähtaeg (
  5. september 2010). Vastustaja käitumist arvesse võttes on kaebaja kindel, et vastustajal oli algusest peale kindel plaan kaebajast vabaneda alates
  6. septembrist 2010 ja ei kaalutletudki teistsuguse karistuse määramist kui ainult teenistusest vabastamist ning kui kaebaja poleks haigestunud, poleks S. Tuurmaad pidanud algselt koosseisuvälisele ametikohale vormistama. Lisaks märgib kaebaja veel, et
  7. septembri 2010 esildis, kus Pirita ja Lasnamäe osakonna juhataja väidab, et osakonnas sujuv ja tõrgeteta töö on häiritud ning tekkinud olukord on tingitud põhiliselt kaebaja puudulikust ja ebatäpsest tööst, on esitatud kaebaja haiguslehel viibimise ajal ehk distsiplinaarmenetluse kestel viitab veelkord asjaolule, et kaebajast sooviti vabaneda. Kui osakonnas töötaja on haige, siis tõrgeteta töö tagamine on osakonnajuhataja korraldada, mis tuleneb osakonnajuhataja ametijuhendi p-st 3.2.
  8. Haiguslehel viibivale töötajale ei saa osakonnas ebasujuvat ja tõrgetega tööd süüks panna. Samuti viitab teenistujast vabanemise soovile osakonnajuhataja
  9. septembri 2010 (kolm päeva pärast distsiplinaarjuurdluse algatamist) koostatud seletuskirja p-s 5 öeldu, et K.P. (kaebaja) leiaks endale jõukohase ja sobiva töö, kuid selleks peab ta "latti" allapoole laskma (vähemalt esialgu) ning usub, et iga inimese jaoks on kuskil olemas temale sobiv ja võimetele vastav töökoht. Vabanemise eesmärki kinnitab ka personali osakonna juhataja S. Pastaku
  10. septembri 2010 e-kiri. Seonduvalt vastustaja väitega, et haldusorgani poolt vastuvõetud dokument peab olema selge ja üheselt mõistetav ning et ametijuhendiga on kindlaks määratud teenistuskohustused, mida peab täitma, kaebaja märgib veelkord, et osakonna juhtivspetsialist koostab eelnõu sisulises osas, kuid antud juhul ei olnud juhtivspetsialist veel eelnõu sisulist tööd teinudki. Lisaks sätestab TLV reglement kooskõlastusringi, mis on menetluse üks osa ning milles on märgitud ametnikud, kes menetluse nõuetekohasuse eest vastutavad. Eelnõu ei olnud ju veel isegi dokumendihaldussüsteemi "Postipoiss" kooskõlastusringile pandud. Lõplik dokument on kõikide nende inimeste koostöö tulemus. Menetlejal on selles protsessis ainult üks osa - eelnõu õigusaktidele vastavuse kontrollimine. Ehitusparameetrite kontrollimine on arhitekti pädevuses, mis tuleneb otseselt arhitekti ametijuhendist, milles on märgitud et eelnõu sisuline koostamine on arhitekti tööülesanne. Vastustaja on märkinud nii distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kui ka distsiplinaarkaristuse otsuses, ebatäpsus ehitusparameetrites oli sisuline viga. Kuna eelnõu sisuline pool, sh ehitusõiguseparameetrite kontrollimine kuulub juhtivspetsialisti (arhitekt) pädevusse, mitte menetleja töökohustuste hulka, ei saa seda ebatäpsust ka kaebajale süüks panna. Juhul kui esinevad tõrked menetlemisel, on ameti juhataja kohustus kaalutleda kogu menetlusprotsessis osalevate ametnike tööd, mitte keskenduda üksnes menetlejale. Vastustaja kinnitas, et distsiplinaarkaristuse otsustuse tegemisel hinnati kaebaja süüteo raskust, selle toimeopanemise asjaolusid ning kaebaja eelnevat käitumist, kuid pole seda tõendanud. Kaebajale jääb ka arusaamatuks, milles seisneb tema süütegu. Eelnõude vastavus õigusaktidele on tagatud, seega on kaebaja täitnud oma ametijuhendist tulenevad kohustused. Vastustaja poolt
  11. a algatatud distsiplinaarjuurdlus lõpetati ning kaebajale karistust ei määratud. TLPA juhataja
  12. oktoobri 2009 käskkirjaga nr 1-6/31 algatatud
  13. novembri 2009 distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte lk 3 on distsiplinaarjuurdluse läbiviija leidnud järgmist: 9 „Arvestades menetlemise korra punktis 63 esitatut, siis arhitekt täiendab eelnõu seletuskirja läbi kirjeldamise ning menetleja ülesanne menetlemise korra kohaselt jääb seletuskirja koostamine menetlust puudutavas osas, juriidiliste põhjenduste lisamine ja kooskõlastuste ning kooskõlastajate poolt esitatud tingimuste lisamine. Analüüsides menetlemise korras ja ametijuhendis välja toodut, siis menetleja ülesandeks ei ole korralduse või otsuse ja seletuskirja koostamine sisulises osas. Kui reaalselt teeb aga töö menetleja, siis teen ettepaneku antud asja menetlemisel ilmsiks tulnud asjaoludele tuginedes, et menetlemise korda ja ametijuhendit tuleb selles osas muuta. Seega arvestades eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et esildises välja toodud väide nagu kaebajal puuduks arusaam detailplaneeringu sisust ei ole leidnud tõestust, kuna nii menetlemise korra kui ka ametijuhendi kohaselt peaks siulises osas seletuskirja täiendama ja kirjeldama arhitekt. Antud asjaolule on ka kaebaja seletuskirjas viidanud/ ...eelnõu kirjutan ma kõik valmis, ka kavandatu, loen joonist ja saan aru mida kavandatakse, mis tegelikult peaks olema täielikult arhitekti ülesanne.../“ /tl 232-236/. Eelnevast tulenevalt on vastustaja ise kinnitanud, et eelnõu sisulise poole eest vastutab arhitekt ning nimetanud menetleja kohustused. Menetlemise juhendit ega ka menetleja ametijuhendit ei ole kaebajale teadaolevalt tänaseni muudetud. Lisaks märgib kaebaja, et asjaolud vastustaja
  14. jaanuari 2011 vastuse p-s 3, millele juhitakse kohtu tähelepanu, ei puutu antud kohtuvaidlusse. KOHTU PÕHJENDUSED
  15. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 56 lg-test 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline ka õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine, mis võimaldaks nii haldusakti adressaadil kui ka kohtul veenduda, et kirjeldatud asjaoludel ja õigusnormide puhul on haldusaktis toodud järeldus/tulemus ainuvõimalik (vt RKHK 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02). Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust (vt RKHK 06.03.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6100). HMS § 4 lg 2 järgi kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Isiku distsiplinaarkorras karistamise otsus on kahtlemata kaalutlusotsus, mis peab muu hulgas vastama ka proportsionaalsuse nõuetele ja mis samas allub kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Seega peaks TDVS § 11 lg-st 2 ning HMS §-st 55 (sh TLPA rõhutatud lg 1, mille järgi haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav) tulenevalt olema sellekohasest haldusaktist üheselt selge, kes, millal, missuguse distsiplinaarsüüteo (teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, süüline kahju tekitamine või vastava ohu loomine vms) toime pani, milles see konkreetselt seisnes, millised tõendid seda kinnitavad ja millistest kaalutlustest lähtudes on distsiplinaarkaristuse üle otsustaja otsuse tegemisel lähtunud. Vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebusest nähtuvalt K.P. on vaidlustanud Käskkirja nr 1-7/65 eelkõige sisulistel põhjustel, väites, et kaebaja pole talle etteheidetavat distsiplinaarsüütegu toime pannud. Teisalt leiab kaebaja, et Käskkiri nr 1-7/65 on õigusvastane ka formaalsete puuduste tõttu (kaebajale ärakuulamisõiguse mittetagamine, kaalutlusõiguse mitteteostamine, aegunud asjaolude arvestamine jms). 10 Arvestades eelmärgitud õigusnorme ja K.P.i väiteid tuleb kohtul seega kõigepealt teha kindlaks Käskkirja nr 1-7/65 formaalne õiguspärasus, sh kas vaidlustatud käskkirja andmisel on rikutud kaebaja õigusi või rikutud menetlusnorme selliselt, et need võisid mõjutada asja otsustamist. Edasi peab kohus kontrollima, kas K.P. pani toime talle süüks pandud distsiplinaarsüüteo, kui jah, siis tuleb hinnata, kas talle on selle eest määratud karistus õiguspäraselt, sh kas karistus on proportsionaalne. Kui kohus teeb aga kindlaks, et menetlusvõi vorminõuete rikkumine on olnud nii oluline, et see on võinud mõjutada asja sisulist otsustamist, siis langeb ära vajadus ja ilmselt puudub ka võimalus kontrollida, kas kaebaja on süüteo toime pannud ja kas karistuse valik on olnud õiguspärane.
  16. Kohus käsitlebki kõigepealt vaidlustatud käskkirja formaalset õiguspärasust. Käskkiri nr 1-7/65 on antud

§ 84

p 2 § 85 lg 1 p 5, § 86-88, § 118 lg 2 ja TDVS § 6 lg 1, § 7 lg 1, § 11, § 12 lg 1 alusel ning kooskõlas Juhendi p-dega 10 ja 21 ning TLPA põhimääruse p-ga 4.2.2 ja tulenevalt 3. septembri 2010 käskkirjaga nr 1-7/50 algatatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest.

§ 84

p 2 järgi distsiplinaarsüüteoks on ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. Vastavalt

§ 85

lg 1 p-le 5 ametnikule määratavaks distsiplinaarkaristusteks on teenistusest vabastamine käesoleva seaduse paragrahv 118 alusel. Tulenevalt

§-st 86 distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus (vt TLPA põhimääruse p 4.2.2., Juhendi p 10). Paragrahvis 87 on sätestatud distsiplinaarkaristuse kohaldamise kord (TDVS kohaldamise erisused).

§ 88

alusel distsiplinaarkaristus kantakse teenistuslehele.

§ 118

lg-s 1 sisalduva üldnormi kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada selle seaduse § 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest, sama paragrahvi lg 2 järgi teenistuskohustuste rikkumise (paragrahv 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Sama säte lubab aga teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (paragrahv 84 p. 2) või vääritu teo (paragrahv 84 p. 3) eest ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega usalduse kaotus tähendab ametiasutusele süüliselt varalise kahju tekitamist või niisuguse kahju tekkimise ohu süülist loomist ning selle eest võib ametniku vabastada ka esmakordse üleastumise korral. Tulenevalt

§-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, ja osundatud §-st 87 kuulub asjas kohaldamisele täiendavalt ka TDVS. TDVS § 6 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Sama paragrahvi lg 3 alusel nimetatud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse paragrahv 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg.

§ 108p 3 järgi teenistussuhe peatub ajutise töövõimetuse ajaks.

TDVS § 12 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Vastustaja tegi Käskkirja nr 1-7/65 kaebajale teatavaks

  1. oktoobril
  2. Esmapilgul jääb vaidlustatud käskkirjast mulje, et see on antud ühekuulise tähtaja olulise rikkumisega, kuna distsiplinaarmenetlus algatati 03.09.2010 ja Käskkiri nr 1-7/65 anti alles 21.10.2010 ning TDVS § 6 lg 3 ja

§ 108p 3 sätetele ei ole viidatud.

Samuti ei ole ka 11 faktiliste asjaolude kirjelduses kaebaja töövõimetusel peatutud, kuid kuna K.P. ei ole vaidlustatud käskkirja 21.10.2010 andmise õigust kahtluse alla seadnud ja kaebaja on kohtule ise esitanud tõend oma töövõimetuse kestuse kohta /tl 231/, siis ei ole ka kohtul alust selles kahelda. Siiski tuleb pidada niisugusele asjaolule ja tähtaja pikenemise õiguslikule alusele viitamata jätmist ebakorrektseks, kuna ei võimalda haldusakti olulisest asjaolust aru saada ja käskkirja õiguspärasust sellest aspektist kontrollida. TDVS § 7 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Tulenevalt TDVS § 11 lg-st 2 tööandja on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt alljärgneva: 1) karistatava töötaja nime; 2) süüteo toimepanemise aja; 3) süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse; 4) määratud karistuse, rahatrahvi korral ka selle suuruse eurodes ja sentides ning trahvi igast palgast kinnipidamise ulatuse protsentides; 5) dokumendi koostamise kuupäeva; 6) karistust määrava isiku nime ja allkirja. Kohus peab vajalikuks märkida, et vaidlustatud käskkirjas on märkimata üks neist olulistest asjaoludest, mis seal vähemalt peab olema - süüteo toimepanemise aeg. Kuivõrd Käskkirja nr 1-7/65 andmise üheks aluseks käskkirjas märgitu kohaselt oli distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, millega kaebaja on saanud 20. oktoobril 2010 tutvuda /tl 116/, siis saab lugeda kokkuvõttes esitatud põhjendused ka Käskkirja nr 1-7/65 põhjendusteks ning TLPA ei pidanud käskkirja enam sama põhjalikult motiveerima. Samas distsiplinaarsüüteo toimepanemise aeg on jäänud tuvastamata ka nimetatud kokkuvõttes. Seega, ehkki väidetavalt on juhindutud TDVS §-st 11, ei vasta eelmärgitut arvestades vaidlustatud käskkiri neile ega järelikult ka

§ 132lg 3 spetsiifilistele nõuetele.

Kuivõrd süüteo toimepanemise aega ei ole märgitud, siis tegelikult ei ole Käskkirja nr 1-7/65 tähtaegsus sisuliselt kontrollitav.

  1. Enne Käskkirja nr 1-7/65 faktilise motiveerimise hindamisele asumist peatub kohus asja läbi viidud distsiplinaarjuurdlusel. Puudub vaidlus, et distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja on kaebajale tutvustatud selle andmisega sama päeval,
  2. septembril 2010, ning samal ajal tutvustati talle ka distsiplinaarjuurdluse all oleva isiku õigusi ja kohustusi /tl 107109/. Oluline on märkida, et kõnealust juurdlust ei algatatud konkreetselt K.P.i suhtes, vaid tulenevalt asjaolust, et TLPA juhatajale laekus informatsioon, et „detailplaneeringute teenistuse Lasnamäe ja Pirita osakonna koostatud Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu detailplaneeringute algatamise/vastuvõtmise/kehtestamise korralduste/otsuste eelnõudes esinevad puudused ja ebatäpsused“. Menetlus algatati nimetatud asjaolude väljaselgitamiseks. Seetõttu on arusaamatu distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes vastava „osakonna“ kitsendamine vaid ühe ametnikuga - „peaspetsialist K.P.iga“. Juhendi p 16 paneb distsiplinaarjuurdluse läbiviijale vastutuse täieliku, objektiivse ja igakülgse juurdluse eest. Juurdlus tuleb läbi viia kooskõlas algatamise käskkirjaga, kuid antud juhul see nii ei ole (ei nähtu ka, kas ameti juhataja on juurdluse tähtaega pikendanud). Ehkki juurdluse käigus on K.P.i /tl 19-22/ kõrval formaalselt esitatud küsimused ka osakonnajuhataja M. Heinsoole /tl 11-13/ ja detailplaneeringu teenistuse direktor Arvo Rikkinenile /tl 16/, on küsimused suunatud üksnes kaebaja väidetava süüteo tuvastamisele. Üldse on jäetud seletus võtmata teistelt osakonna töötajatelt - juhtivspetsialistilt ja teistelt peaspetsialistidelt. Sealjuures osakonnajuhataja ei anna selgitusi mitte kui üks võimalikest süüdlastest, vaid kui kaebaja „süüdistaja“. Kõnekas on fakt, kuidas vastustaja ise iseloomustab asjade käiku: „
  3. septembril 2010 esitati kaebajale, kui distsiplinaarjuurdluse all olevale isikule küsimustik asjaolude välja selgitamiseks.
  4. septembril 2010 esitati osakonna juhatajale M. Heinsoole küsimustik asjaolude täpsustamiseks ja välja selgitamiseks.
  5. septembril 2010 esitati detailplaneeringute teenistuse direktorile Arvo Rikkinenile (Rikkinen) küsimustik teenistuja iseloomustamiseks.“ On ütlematagi selge, et niisugune distsiplinaarjuurdlus ei vasta ei selle algatamise ajenditele ja eesmärkidele (vt TLPA
  6. septembril 2010 käskkiri nr 1-7/50) ega Juhendi p 16 nõuetele. 12 Sellise kallutatud menetluse tulemusena tehtud järeldused ja määratud karistus ei saa olla õiguspärased. Nt on jäänud juurdleja tähelepanu alt täielikult välja see, et eelnõude koostamine on kollektiivne töö, st analüüsimata on jäänud ametijuhendite jm õigusaktide baasil, kes osakonnas millise asja eest mis ajahetkel konkreetselt vastutab, millele on kaebuses osundanud K.P.. Ilma niisuguse analüüsita ei ole võimalik kogu osakonna puudusi ja ebatäpsusi kaebaja arvele panna. Kohtu arvates kinnitab kõnealune juurdlus (sh nn otsitud vead) muude kaebaja osundatud asjaolude kõrval kaebaja väidet, et temast sooviti iga hinna eest vabaneda.
  7. Lisaks eelmärgitule on vastustaja rikkunud oluliselt K.P.i ärakuulamisõigust. Õige on kaebaja väide, et sisuliselt ei olnud kaebaja kui distsiplinaarjuurdluse all oleva isiku õigused ja kohustused tagatud, kuna kaebajale esitatud küsimused puudutasid üldist töökorraldust, mille alusel ei olnud kaebajal võimalik aru saada, mida talle süüks pannakse. Seda enam, et talle tutvustatud juurdluse algatamise käskkiri nr 1-7/50 nimetas kogu osakonna töös väidetavalt esinevaid puudusi ja ebatäpsusi. Kuna ta ei teadnud, milles seisneb tema süütegu, ei olnud kaebajal võimalik ennast distsiplinaarmenetluse käigus kaitsta. Seda esiteks. Teiseks aga sätestab HMS § 40 lg 1, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Eriti oluline oli see ülalkirjeldatud juhtumi puhul, mil kaebaja küsimustele vastates (mitte süüteo kohta seletust esitades) ei saanud enda kaitseks midagi öelda. Olukorras, kus kaebajale tutvustati kokkuvõtet 20.10.2010, kaevatud käskkiri anti juba järgmisel päeval xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, siis on selge, et kaebajale ei antud ega püütudki anda võimalustki esitada distsiplinaarjuurdluse kohta omapoolseid seisukohti, kuigi distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitu kohaselt oli kaebaja suhtes karistuse rakendamise viimane päev alles 29.10.
  8. RKHK on
  9. mai 2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-05 märkinud, et TDVS § 7 lõigete 1 ja 3 koostoimest tulenevalt on seadusandja karistatava kirjalikku seletust üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks, kuid kirjaliku seletuse võtmine on kõigest üks moodus, kuidas isik saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. „Igal juhul on aga oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Eriline tähendus on isiku ärakuulamisel ja distsiplinaarmenetluse korrektsel läbiviimisel iseäranis juhtudel, kui karistuseks valitakse teenistusest vabastamine. Juhul kui isik on aga saanud asja menetluse käigus distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvuda ja selle suhtes arvamust avaldades realiseerida oma õigust olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud, ei too seletuse võtmata jätmine endaga kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamist.“
  10. novembri 2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-70-03 on RKHK leidnud, et ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse. RKHK on suhteliselt värskes lahendis haldusasjas nr 3-3-1-72-10 rõhutanud: „Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine on üks distsiplinaarmenetluse toiming, millega antakse menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta. Sellega luuakse isikule võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte 13 tutvustamisel on asjakohane tugineda ka haldusmenetluse üldistele sätetele ja haldusõiguse põhimõtetele. Haldusakti adressaadile peab ärakuulamine olema üldreeglina tagatud ning HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist. Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist. Distsiplinaarvastutuse kohaldamisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul väga ulatuslik kaalumisruum. Võimalikest karistustest rangeima - teenistusest vabastamine määramine toob kaasa isiku jaoks olulised õiguslikud tagajärjed. Riigikohus on varasemas praktikas pidanud ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-7403 ja 25.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-70-03). Samuti on ärakuulamisõiguse mitte võimaldamist loetud haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (vt Riigikohtu 19.12.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-23-06)." Seega on võimalus juurdluskokkuvõttele vastuväiteid esitada juurdluse üks etappe, selle lahutamata osa, mille ärajätmiseks puudus TLPA-l seaduslik alus. Ka Juhendi p 18 sedastab muuhulgas, et distsiplinaarjuurdluse all oleval isikul on õigus olla ära kuulatud, s.o anda asja kohta kirjalikke seletusi, esitada selgitavates küsimustes omapoolseid tõendeid. See tähendab, et mitte vastata lihtsalt töökorralduslikele küsimustele juurdluse algstaadiumis, teadmata, milleni nendele antud vastused viivad, nagu käesoleval juhul, vaid tõesti anda seletust talle süüks pandava kohta. Seega tuleb nii seadusest, heast halduse tavast kui ka kohtupraktikast selgelt, et enne distsiplinaarkaristuse kohaldamist peab anda isikule võimaluse esitada oma vastuväited. Kuivõrd juurdluse (menetluse) eemärk on tuvastada asjas tähtsust omavad asjaolud ja isiku süü olemasolu, siis saab ametnik oma ärakuulamisõigust sisuliselt realiseerida alles pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist. Et antud juhul kaebaja jäeti sellest õigusest ilma, siis kõike läbiviidud menetluse kohta öeldut arvestades on kohus seisukohal, et tegemist on sedavõrd olulise menetlusnõuete rikkumisega, et see on ilmselgelt võinud mõjutada asja otsustamist. Ainuüksi juba eelmärgitu tõttu kuulub vaidlustatud käskkiri tühistamisele.
  11. Kohus peab siiski vajalikuks esitada mõned märkused ka Käskkirja nr 1-7/65 faktilise motiveerimise, sh kaalutluste osas, mis täiendavalt kinnitavad kohtu järeldust vaidlustatud käskkirja õigusvastasusest. Isegi kui eeldada, et K.P. on eelnõude menetlemisel lasknud läbi mõningaid ebatäpsusi, siis on täiesti mõistetamatu ja senise kohtupraktika vastane sellise süüteo (st pole tegemist varade ebaõige/ebaseadusliku/ebamajandusliku käsutamisega vms) käsitamine ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamise või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomisena (ehk usalduse kaotusena), teenistuskohustuste jämeda rikkumisena. Seda enam, et tegelikult ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitud kumb siis kaebaja tegevuses tuvastati – kas ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine, rääkimata sellest, et oleks põhjendatud, milles see kahju või oht seisnes (väljendus) või mis muutis teenistuskohustuste rikkumise antud juhul jämedaks. Täiesti absurdne ja lisaks keeleliselt ebakorrektne on käskkirjas toodud seletus: „Taolise teenistuskohustuste süülise tegevusega on ametnik ametiasutusele loonud süülise kahju tekkimise ohu, mis seisneb selles, et ametniku suhtes on toimunud usalduse kaotus, kuna õigusaktide menetlemine ei toimu korrektselt ja kohusetundlikult“. Tundub, et vastustaja on olnud kaebaja „süüteo“ kvalifitseerimisel tõelises segaduses.

§ 118

lg-st 2 nähtuvalt teenistuskohustuste jäme rikkumine, usalduse kaotamine ja vääritu tegu ei ole paraku sünonüümid, vaid igaüks neist iseseisev distsiplinaarsüütegu. TLPA nimetab K.P.i poolt tehtut kord teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks ning samaaegselt nii ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamiseks 14 või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomiseks ja usalduse kaotuseks (distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes), kord jälle teenistuskohustuste mittenõuetekohaseks täitmiseks (

§ 84

p 1 järgne süütegu, mis ei võimalda ilma eelneva kehtiva distsiplinaarkaristuseta teenistusest vabastada) ja süülise kahju tekkimise ohu loomiseks (Käskkirjas nr 1-7/65). On kummastav, et vastustaja, kes heidab kaebajale ette muu hulgas HMS § 55 lg 1 nõude eiramist, on ka ise selle nõude täitmisega tõsiselt kimpus. Haldusakti motiveerimise nõue ei ole asi iseeneses, vaid see peab tagama haldusaktist arusaadavuse selle adressaadile ning teisalt võimaluse haldusakti vaidlustada ning kohtul selle õiguspärasust kontrollida. Sõltumata sellest, kas K.P. pani toime mingi süüteo, mille eest teoreetiliselt võiks ta karistusena teenistusest vabastada ilma eelneva kehtiva distsiplinaarkaristuseta, ei veena ei distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes ega Käskkirjas nr 17/65 esitatud kaalutlused kohut selles, et ainuvõimalik (õiglane ja proportsionaalne) karistus selles eest oli kaebajale kõige raskema karistuse määramine. Ehkki TDVS § 8 lg 2 kohaselt tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul tõepoolest seotud seaduses karistuste loetlemise järjekorraga, nõuab sama paragrahvi lg 1, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Ka RKHK 13. juuni 2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-02 on kõrgeim kohus sedastanud, et teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud. Ehkki vastustaja osundab vaidlustatud käskkirjas HMS § 4 lg-le 2 ja rõhutab, et tähtsust omab karistuse proportsionaalsus, ei ole ta tegelikult esitatud põhjendusi, miks varem karistamata kaebaja teenistusest vabastamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. Enamal ei pea kohus vajalikuks peatuda (sh hakata hindama, kas K.P. on pannud toime rikkumisi eelnõude menetlemisel), kuna kaebaja teenistusest vabastamine on eeltoodut arvestades olnud ebaseaduslik ning Käskkiri nr 1-7/65 tuleb juba niigi tühistada ja kaebaja muudki nõuded rahuldada.

§ 135

lg 1 kohaselt ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Tulenevalt

§ 160

lg-st 4, kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise või üleviimise kohta antud käskkirja, korralduse või otsuse seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest. Vastavalt HKMS § 99 lg 1 p-le 1 viivitamatult täidetakse otsus palga väljamõistmiseks, kuid mitte rohkem kui kahe kuu eest. Kohus leiab, arvestades kaebaja vabastamisest kulunud aega, et antud juhul tuleb seda sätet kohaldada maksimaalmääras. 6. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul kohus rahuldab K.P.i kaebuse. Kaebaja on palunud jätta kohtukulud vastustaja kanda, kuid ta ei ole HKMS § 93 lg 1 korras oma vastavat nõuet esitanud. Kohtule on esitatud küll Advokaadibüroo Tibar & Partnerid 24.03.2011 ettemaksuteatis summale 920.35 EUR maksetähtajaga 24.03.2011 ja märkega, et leping jõustub tingimusel, et leping jõustub tingimusel, et ettemakse laekub advokaadibüroo arvele /tl 237/, kuid kõnealune dokument ei ole käsitatav ei kohtukulude nimekirjana ega ka tõendina, et kaebaja on kohtukulu kandnud (reaalselt tasunud). Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. 15 Hurma Kiviloo kohtunik 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.