← Eesti

3-09-2781/43

Obsah (4)§ 3§ 4§ 1§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2011, Tallinn Haldusasja number 3-0

kohaselt miljööalal, naaberkinnistud on samuti väikesed ja tiheda hoonestusega. Kinnistu hoonestamine, millega oleks seotud väärtusliku kõrghaljastuse hävitamine, halvendaks oluliselt piirkonnale iseloomulikku miljöökeskkonda ning naaberkinnistute omanike elamistingimusi; 3) krundile elamu ja selle vajaduseks trasside ja juurdepääsutee rajamisega tuleks likvideerida oluline osa krundil kasvavatest II ja III väärtusklassi puudest; 4) ehitustegevuse ja järgneva aiakujunduse käigus oleksid suured biomassikaod, väikestel kruntidel suureneks majaomanike surve ka põõsa- ja rohurinde taimestikule, mis toob kaasa miljööväärtusliku metsalinna hävimise. Lisaks sellele väheneks ka üldine haljastuse osakaal, mis on üks olulisi Nõmme miljöö elemente.

  1. Piia Hindrea esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse
  2. oktoobri
  3. a korralduse nr 1728-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata uuesti läbi detailplaneeringu algatamise taotlus. Kaebuse põhjendused: 1) korraldus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-st 32 tuleneva omandiõiguse põhimõttega; 2) planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 3 kohaselt võib kinnisomandile seada üksnes seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi; 3) katastriüksuse sihtotstarbelist määratlust ei saa mõista staatilisena. Vabariigi Valitsuse
  4. oktoobri
  5. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” § 2 lg 1 kohaselt määrab või muudab kohalik omavalitsus sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kaebaja on taotlenud maa sihtotstarbe muutmist elamumaaks. Vastustaja ei ole põhjendanud, millisele õiguslikule alusele tuginedes on keeldutud sihtotstarbe muutmisest; 4) asjaolu, et mingil hetkel on lähtutud sihtotstarbe määramisel sellest, et oleks võimalik säilitada veel hoonestamata metsamaad, ei anna alust piirata omandi vaba kasutamist ja sihtotstarbe muutmist tulevikus; 2

(9)3-09-2781 5) seetõttu on asjakohatu ka vastustaja väide, et kaebajale pidi juba 1999. aastal olema selge, et tegemist on sotsiaalmaaga, mistõttu ei saa XXXXX XX XXX krunti ka hoonestada; 6) nii Tallinna üldplaneeringus kui ka koostatavas Nõmme linnaosa üldplaneeringus on ala määratud kui väikeelamute ala. Seega võib antud kinnistule ehitada ühepereelamu; 7) tulenevalt

§ 3

lg 1 punktist 22 on miljööväärtuslikuks piirkonnaks üldplaneeringuga või linnavolikogu otsusega määratletud maa-ala, mille terviklik miljöö oma ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgu, haljastuse ning ühtse ja omanäolise arhitektuuri tõttu kuuluvad säilitamisele. Seda vastuolulisem on määratlus, millist miljööd käesoleval juhul väärtustatakse; 8) kuna lähipiirkond on juba aastaid tihedalt hoonestatud, siis ei saa rääkida miljööväärtuslikust piirkonnast selle ajaloolises tähenduses, mille iseloomulikeks joonteks olid suured kinnistud ning hõredam hoonestatus; 9) ehkki piirkonnas on säilinud ka n-ö ajaloolise planeeringu ning hoonestatusega kvartaleid, ei saa miljööalale kohaseid tingimusi üheselt laiendada kogu alale, kuna tegelikkus ei vasta eesmärkidele, mida miljööalade kehtestamine endas kannab. Seega väide, nagu halvendaks kinnistu hoonestamine oluliselt piirkonnale iseloomulikku miljöökeskkonda, on asjakohatu; 10)

§ 4

lõikest 3 tulenevalt ei püstitata hoonestamata krundile uut elamut, kui krundi pindala on väiksem kui 600 m². Vaidlusaluse kinnistu pindala on 605 m². Samuti puuduvad muud ehitusmääruses sätestatud krundi hoonestamist välistavad tingimused; 11) Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti seisukohad ei ole detailplaneeringu algatamise kohta Tallinna Linnavalitsusele siduvad; 12) vastustaja on lähtunud korralduses üksnes avalikest huvidest ja on jätnud erahuvid käsitlemata. Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsuses nr 3-3-1-37-04 on leitud, et kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb tal piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud; 13) kinnistul ei hävitata väärtuslikku kõrghaljastust. A. Aaspõllu haljastuslikust hinnangust ning planeerija P. Moorasti koostatud eskiislahendustest nähtuvalt kuuluks likvideerimisele kaks mändi, mis on hinnatud väheväärtuslikuks ja üks mänd, mis on hinnatud likvideeritavaks. Vastustaja pole põhjendanud, miks on jäetud A. Aaspõllu haljastuslik hinnang arvesse võtmata.
  3. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) detailplaneeringu algatamise otsustamisel on kohalikul omavalitsusel diskretsiooniõigus. Korraldus on õiguspärane ning selle andmise faktilised asjaolud, põhjendused ja õiguslik alus on toodud haldusaktis endas ja selle lisaks olevas seletuskirjas; 2) taotlust on menetletud põhjalikult: läbi on viidud dendroloogiline inventeerimine; kinnistul on käinud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhitektid; seisukohad on küsitud Tallinna Keskkonnaametilt ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt; 3) miljööväärtusliku hoonestusala säilitamine on vaadeldav kaaluka avaliku huvina, mis kaalub üles kaebaja huvi enda kinnistu hoonestamiseks; 4) üldplaneeringust ei tulene kaebajale ehitusõigust. PlanS § 8 lg 3¹ kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks on välja selgitada, kas konkreetse krundi hoonestamine on võimalik ja põhjendatud. Detailplaneeringu algatamine taotletavas mahus ei ole aktsepteeritav; 5) kaebaja taotlusele lisatud dendroloogiline hinnang tekitas menetlejal küsimusi, mistõttu telliti kordushinnang Sulev Järvelt. S. Järve on erinevalt A. Aaspõllust liigitanud enamiku hinnatavatest puudest II väärtusklassi kuuluvaks. Tekkinud olukorras seisukoha kujundamiseks tehti nõupidamine Tallinna Keskkonnaametiga, kus jõuti seisukohale, et taotleja soovi kohaselt hoonestamiseks tuleks likvideerida olulisel määral II ja III 3

(9)3-09-2781 väärtusklassi haljastust, mis ei oleks Nõmme kõrghaljastusega aedlinna miljöö säilitamise vajadust arvestades õigustatud.
  1. Tallinna Halduskohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega jäeti Piia Hindrea kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused oli järgmised: 1) õige on vastustaja seisukoht, et kaebajale ei tulene kehtivast Tallinna üldplaneeringust ehitusõigust. Üldplaneering määrab omavalitsuse territooriumil maakasutuse juhtfunktsiooni (PlanS § 8 lg 3¹). Ehitusõiguse ja kinnistu sihtotstarbe muutmiseks aluse annab detailplaneering (PlanS § 9 lg 2 p 2, lg 4¹); 2) kaebaja väide, mille kohaselt talle selgitati, et pärast tagastamist saab maa sihtotstarbe kergesti muuta elamumaaks, on paljasõnaline ega ole usutav. Õiguspärane ootus saab tugineda vaid haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta (Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus nr 3-3-1-79-09). Samas, isegi juhul, kui kaebaja kinnistu sihtotstarbeks oleks elamumaa, ei annaks see automaatselt ehitusõigust ning haldusorganile jääks ka sellisel juhul õigus kaaluda hoonestamist lubava detailplaneeringu algatamist; 3) õige on kaebaja seisukoht, et Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti, Tallinna Keskkonnaameti ning Nõmme Linnaosa Valitsuse arvamused ei ole vastustajale siduvad, kuid antud juhul on vastustaja nõustunud vastavas valdkonnas pädevate asutuste seisukohtadega; 4) kaebaja arvamus, nagu oleks küsimus vaid kolme väheväärtusliku puu hävitamises, ei ole korrektne. Küsimus on avaliku ja erahuvi kaalumises. Kui kaalumist on teostatud õigusvastaselt, võis sellega kaasneda kaebaja omandi kasutamise õiguse rikkumine; 5) asjaolu, et kinnistut oleks selle kujust ja suurusest tulenevalt põhimõtteliselt võimalik hoonestada, ei välista haldusorgani kaalutlusõigust. Detailplaneeringu algatamisel tuleb arvestada ka muid reegleid ja põhimõtteid ning kaaluda erinevaid huve; 6) vastustaja kaalutlus säilitada võimalikult suures osas hoonestamata metsamaad kui Nõmme eripära, järgides sihipäraseid ja pikaajalisi planeerimise põhimõtteid, on õiguspärane. Vastupidiselt toimides ei oleks võimalik piirkonna miljööväärtuslikkust tagada. Miljööväärtuslikkuse tagamine on käsitletav avaliku huvina; 7) kaebaja kinnistu puhul oli oluliseks asjaoluks krundi ebatüüpiliselt väike suurus ja paiknemine teiste samuti väikeste ja hoonestatud kruntide vahel. Haldusakti seletuskirjas on leitud, et krundi asukohta ja kinnistute paiknemist arvestades on miljöö eriti ohustatud; 8) kaebajale pidi maa tagastamise menetluses olema arusaadav, et kinnistu hoonestamine ei ole tõenäoliselt võimalik ning tal oli võimalik valida maa eest kompensatsioon. Seega ei ole kaebajale tekkiv piirang kinnistu kasutamisel ka ebaproportsionaalne; 9) kaebaja väide, et miljööväärtuslikku elamuala tegelikkuses enam ei eksisteeri, on paljasõnaline ja tegelikkusele mittevastav. Asjaolu, et piirkonnas võib olla juhtumeid, kus ei ole hoonestamisel juhindutud miljööväärtuslikkuse säilitamise eesmärgist, ei anna alust nõuda kaebaja samasugust kohtlemist, st ebaõige halduspraktika jätkamist; 10) ilmne on, et soovitud kujul hoonestamine tooks kaasa haljastuse olulise osa likvideerimise ning pinnase kahjustamise. Samuti on õige vastustaja seisukoht, et tekiks surve loodusliku tekkega haljastuse asendamiseks tüüpilise aedhaljastusega; 11) meelevaldseks ei saa pidada vastustaja seisukohta, et mida suurem on konkreetsel juhul miljöö kahjustamise oht, seda rangemalt tuleb hinnata iga mõjutust; 12) tõendatuks ega veenvaks ei saa lugeda kaebaja väidet, et vastustaja seisukoht kaebaja esitatud dendroloogilise hinnangu osas oleks vale; 13) kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, ei ole alust ka kohustamisnõude rahuldamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4
(9)3-09-2781
  1. Piia Hindrea apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja poolt viidatud asjaolu, et Nõmme linnaosa ehitumääruse § 3 lg 1 p 22 kohaselt on miljööväärtuslikuks alaks üldplaneeringuga määratud maa-ala. Vaidlusalune kinnistu on Tallinna üldplaneeringus määratletud kui väikeelamute ala. Väikeelamumaana on maa-ala määratletud ka koostatavas Nõmme linnaosa üldplaneeringus. Vaidlustatud korralduse andmisel pole lähtutud üldplaneeringu eesmärgist piirkonna planeerimisel; 2) Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-62-02 toonud esile, et kaalutlusõiguse teostamise korral peab haldusakti põhjendus kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Juhul, kui see haldusaktist ei nähtu, on tegemist kaalutlusveaga. Vaidlustatud haldusaktis on esile toodud üksnes avalik huvi. Avaliku huvi ja erahuvi kaalumata jätmine detailplaneeringu koostamise algatamata jätmise korralduse andmisel on kaalutlusviga. HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb arvestada olulisi asjaolusid ja kaaluda põhjendatud huve; 3) kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja selgitused selle kohta, miks kaebaja leiab, et ta on täitnud ehitusmääruse ja miljööala kaitsmise nõudeid.

§ 1

lõikest 2 tulenevalt on ehitusmääruse järgimine oluline eeldus Nõmme säilitamiseks valdavalt miljööväärtusliku metsalinnana ning Nõmme linnaosa keskkonnaja miljööväärtustele tugineva kinnisvaraväärtuse säilitamiseks ja kestvaks kasvuks. Nimetatust järeldub, et juba Nõmme ehitusmääruse nõuete järgimine planeeringulahenduse koostamisel iseenesest tagab Nõmme miljööväärtuse säilimise; 4) kaebaja juhtis kohtu tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 3-07-477, mille kohaselt on planeerimismenetluse käigus võimalik kaebaja soovitud ehitustihedust muuta ning näha ette teistsugune hoonestus kui detailplaneeringu algatamise taotluses soovitud. Kaebaja poolt soovitud planeeringulahendus detailplaneeringu koostamise algatamise taotluses oli väljendatud esialgse eskiisina, mistõttu saanuks ka soovitud hoonestuse täpse paiknemise ja mahu osas detailplaneeringu lahendust muuta edaspidise menetluse käigus, mitte jätta detailplaneeringu koostamist ainuüksi eeltoodud põhjusel algatamata. 7. Tallinna Linnavalitsus ei nõustu Piia Hindrea apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega ja palub jätta need rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) ekslik on kaebaja väide, justkui oleks

§ 3

lg 1 punktist 22 tulenevalt miljööväärtuslikuks alaks üksnes üldplaneeringuga määratud maa-ala. Ehitusmääruse § 5 lg 2 kohaselt on miljööväärtusliku piirkonna skeem määruse lisaks 2 ning vastavalt sellele asub XXXXX XX XXX kinnistu miljööväärtuslikus piirkonnas; 2) kohus ei ole jätnud tähelepanuta kaebaja väidet, et Tallinna üldplaneeringu kohaselt asub apellandi kinnistu väikeelamute juhtfunktsiooniga alal. Isegi juhul, kui kaebaja kinnistu sihtotstarbeks oleks elamumaa, ei annaks see automaatselt ehitusõigust ning haldusorganile jääks ka sellisel juhul õigus kaaluda hoonestamist lubava detailplaneeringu algatamist. Seetõttu ei välista asjaolu, et vaidlusalune kinnistu asub Tallinna üldplaneeringu kohaselt väikeelamute juhtfunktsiooniga maa-alal, haldusorgani kaalutlusõigust ega õigust keelduda kinnistu sihtotstarbe muutmist ja hoonestamist lubava detailplaneeringu algatamisest; 3) korralduse andmisel on diskretsiooni teostatud õiguspäraselt. Korraldusest ja selle seletuskirjast nähtub, et vastustaja keeldus planeeringu koostamise algatamisest avalikes huvides ajendatuna eesmärgist kaitsta ja säilitada miljööväärtuslikuks märgitud ala; 4) korralduses on sedastatud, et kuna XXXXX XX XXX kinnistul jäetakse detailplaneering soovitud eesmärgil algatamata, siis ei muudeta senist maakasutust ega ehitusõigust. Seega võib XXXXX XX XXX kinnistu omanik ka pärast detailplaneeringu algatamata jätmist kinnistut samadel alustel vabalt kasutada, käsutada ja vallata. Seega ei halvenda 5

(9)3-09-2781 korraldus apellandi õigusi ega too talle kaasa muid tagajärgi. Kaebaja soov enda omandit tulutoovamalt kasutada on piiratud vajadusega säilitada võimalikult suures osas hoonestamata metsamaad kui Nõmme linnaosa eripära, järgides sihipäraseid ja pikaajalisi planeerimise põhimõtteid; 5) korralduse aluseks ei ole hoonestuskava vastuolu

ga. Asjaolu, et soovitava ehitusmahu parameetrid vastavad ehitusmääruses sätestatud piirangutele, ei tähenda automaatselt, et krunti on võimalik hoonestada. Nimetatud asjaolule on kohus tähelepanu pööranud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus märgib, et detailplaneeringu algatamisest keeldumine on õiguspärane vaid siis, kui mistahes viisil ei ole võimalik avalikku huvi ülemääraselt kahjustamata saavutada planeeringuga soovitavat eesmärki, käesoleval juhul elamu püstitamist. Ringkonnakohus selgitas
  2. novembri
  3. a otsuse haldusasjas nr 3-07-729 punktis 12, et detailplaneeringuga on võimalik üldplaneeringut muuta. Planeerimismenetluse käigus on võimalik soovitud ehitustihedust muuta ning näha ette teistsugune hoonestus kui detailplaneeringu algatamise taotluses. Tulenevalt PlanS
  4. peatükist algab planeeringu koostamine alles planeerimise algatamisega. Seetõttu ei ole piisav detailplaneeringu algatamisest keeldumisel hinnata üksnes planeeringu algatamise taotluses näidatud ehitiste mõju keskkonnale. Hinnata tuleb ka seda, kas taotluses näidatud otstarbel hoonete püstitamine üldse võimaldab vastustaja poolt otstarbekaks peetava ja teemaplaneeringu ja üldplaneeringuga ette nähtud eesmärkide saavutamist. See varasem seisukoht on asjakohane ka käesoleva asja lahendamisel.
  5. Muude kaalutluste (naaberkinnistute omanike elamistingimuste halvenemine, puude likvideerimise vajadus, biomassikadude kaasnemine) seas tuginetakse vaidlustatud haldusakti põhjendustes piirkonnale iseloomuliku miljöö säilitamise vajadusele, mille tõttu XXXXX XX XXX kinnistu hoonestamine ei ole võimalik.
  6. Vastustaja seisukohtadest, vaidlustatud korralduse põhjendustest ja planeeringu algatamisest keeldumise korralduse andmisele eelnenud kirjavahetusest on võimalik üheselt järeldada, et arvestades puude arvu ja tihedust ning soovitud eesmärki ei pea vastustaja võimalikuks miljöö säilitamiseks mingisugusel viisil elamu püstitamist vaadeldavale kinnisasjale. Korralduse põhjendused on sõnastatud viisil, et neist ei ole võimalik järeldada, et elamu püstitamisel kinnisasja muusse piirkonda või väiksemas suuruses oleks avalik huvi planeeringu kehtestamata jätmiseks tagatav. Kommunikatsioonide ja trasside rajamine, ehitustööd ning elamu kasutamisel mõju põõsaja rohurinde taimestikule ning elamu püstitamiseks vältimatult kõrghaljastuse osalise likvideerimise vajadus, millele korralduses tuginetakse, kaasnevad planeeringu kehtestamisega mistahes kujul.
  7. Apellandi seisukoht, et vaidlustatud korraldus tuleks tühistada seetõttu, et selle andmisel ei ole kaalutud kaebaja ja avalikke huve, ei ole õige. Kuigi korralduses puudub lause, millest nähtuvalt peetakse korralduses kirjeldatud avalikke huve kaalukamateks kaebaja huvist elamu püstitamiseks, nähtub haldusorgani see seisukoht korralduse põhjendustest ka muul viisil. Kaebaja huvi peetakse korralduse põhjendustest nähtuvalt väheoluliseks, kuna kaebaja ei saanud juba maa tagastamise menetluse ajal ehitise püstitamiseks õiguse saamist pidada oodatavaks.
  8. Ekslik on apellandi seisukoht, et olukorras, kus Nõmme linnaosa ehitusmäärus (§-d 4 ja 7) ei keela elamu püstitamist Kalda 40a kinnistule, on elamu püstitamine kooskõlas miljööväärtusliku ala säilitamise huviga tulenevalt ehitusmääruse § 1 lõikest
  9. Ehitusmääruse § 1 lg 2 kohaselt on ehitusmääruse järgimine oluline eeldus hea ehitustava 6

(9)3-09-2781 kujunemiseks Nõmmel ja Nõmme säilimiseks valdavalt miljööväärtusliku metsalinnana ning Nõmme linnaosa keskkonna- ja miljööomadustele tugineva kinnisvaraväärtuse stabiilseks säilimiseks ja kestvaks kasvuks. Asjaolu, et määruse järgimine on oluline eeldus avalike huvide kaitsele, ei tähenda, et see oleks määruse kohaselt ainus ja piisav alus. Ehitusmäärust ei saa tõlgendada selliselt, et konkreetse kinnisasja puhul ei või avalike huvide tagamiseks olla vajalik täiendavate kitsenduste seadmine. Nagu ka üldplaneeringuga, ei ole võimalik ehitusmääruses ette näha kõiki konkreetse ala kaitsega seotud nõudeid konkreetselt. Seetõttu saab detailplaneeringuga näha ette ulatuslikumaid piiranguid või pidada vajalikuks hoiduda ehitustegevusest mõnel kinnisasjal sootuks, et tagada avalike huvide piisav kaitse. Ka Tallinna üldplaneering ei võimalda asuda seisukohale, et miljööväärtuslikel aladel ei võiks ehitamisele seada piiranguid kaalumise tulemusel ning miljöö kaitseks piisab ehitusmääruses kehtestatud ehitus- ja maakasutustingimuste järgimisest. Seda seisukohta kinnitab ka ehitusmääruse § 1 lg 4, mille kohaselt antakse miljööväärtuslike alade säilimiseks ning liikluskorralduse täpsustamiseks Nõmme linnaosa üldplaneeringus ning detailplaneeringutes täiendavaid tingimusi.
  1. Apellant ei ole kohtumenetluses esitanud tõendeid ega väiteid, mis annaks alust pidada S. Järve koostatud arvamust kõrghaljastuse väärtuslikkuse kohta ekslikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada kõrghaljastuse seisundit Kalda 40a kinnistul sedavõrd halvaks, et õigustada selle likvideerimist viisil, mis tooks kaasa raskused uue elujõulise kõrghaljastuse tekkele, arvestades vaidlustatud korralduses näidatud mõju põõsa- ja rohurinde taimestikule.
  2. Vastustaja asus seisukohale, et juurdepääsuteede ja trasside rajamine toob vältimatult kaasa väärtuslike puude likvideerimise. Ringkonnakohus leiab, et see väide ei pruugi küll olla täielikult põhjendatud – trasse ja juurdepääsuteid võib rajada ka viisil, mis välistab sõidukite viibimise kinnistul ja trasside ja jalgteede rajamiseks puude likvideerimise –, ent see väide ei ole kaalutlusotsuse põhjenduste seas olulise tähtsusega. Peamist mõju avaldab korraldusest nähtuvalt elamu rajamine ja edasine kasutamine ning olemasoleva miljöö halvenemine.
  3. Tallinna üldplaneeringu kohaselt ei ole XXXXX, XXXXX ja XXXXX tn vaheline kvartal, kus paikneb ka XXXXX XX XXX, miljööväärtuslikus alas (vt üldplaneeringu maakasutusplaani ja miljööväärtusliku piirkonna kaarti). Ka Nõmme linnaosa üldplaneeringu tööversiooni (
  4. aprilli
  5. a seisuga) kohaselt ei asu see ala miljööväärtuslikus alas ega ka selle lähialas.

§ 3

lg 1 p 22 kohaselt on miljööväärtuslik piirkond üldplaneeringuga või linnavolikogu otsusega määratletud maa-ala, mille terviklik miljöö oma ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgu, haljastuse, ühtse ja omanäolise arhitektuuri tõttu kuuluvad säilitamisele.

§ 5

lg 2 kohaselt on miljööväärtusliku piirkonna skeem koos nimekirjadega arhitektuuriväärtuslikest hoonetest, mis moodustavad kinnisvara väärtusest olulise osa, määruse lisades 2, 3 ja

  1. Nimekirjade aktualiseerimisega tegeleb Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Määruse lisa 2 kohaselt on nimetatud kvartal miljööväärtuslikus piirkonnas.
  2. Ehitusmääruse kehtestamise aluseks oleva PlanS § 5 p 1 kohaselt kehtestab kohalik omavalitsus valla või linna ehitusmääruse valla või linna territooriumi või selle osa planeerimise ja ehitamise reeglite seadmiseks, välja arvatud maakasutus- ja ehitustingimuste määramine. PlanS § 8 lg 3 p 6 kohaselt on üldplaneeringu eesmärgiks miljööväärtuslike hoonestusalade, väärtuslike põllumaade, parkide, haljasalade, maastike, maastiku üksikelementide ja looduskoosluste määramine ning nende kaitse- ja kasutamistingimuste seadmine. PlanS § 9 lg 2 p 11 kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks vajaduse korral miljööväärtusega hoonestusalade määramine ning nende kaitse- ja kasutamistingimuste seadmine. 7

(9)3-09-2781
  1. 20.05.2009 vastu võetud planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (410 SE) algteksti juurde esitatud seletuskiri ütleb, et § 5 muudatus sätestab täpsemalt ehitusmääruse ülesanded, samas välistades ühemõtteliselt kinnisasja kasutamis- ja ehitustingimuste ning kitsenduste ehitusmäärusega seadmise, mida on võimalik teha ainult planeeringuga. Kehtivas õiguses on ehitusmääruse kehtestamise nõue sätestatud nii planeerimisseaduse §-s 5 kui ka ehitusseaduse § 19 lõikes
  2. Kuna ehitusmääruse näol on tegemist üldaktiga, on selles sisalduv planeerimismenetluses järgimiseks kohustuslik ning ehitusmääruses sätestatut ei saa planeerimismenetluses kaalutlusõiguse teostamise kaudu ümber hinnata. Ehitusmäärusega ei tohiks reguleerida selliseid küsimusi, mis tuleb ühiskondlikult kokku leppida, liiga detailsete piirangute kehtestamisega ehitusmääruses piiratakse oluliselt isikute õigust. Konkreetsed maakasutus- ja ehituspiirangud saab kinnisasjale seada vaid planeerimismenetluse kaudu. Oluline on üheselt sätestada, mida võib ja mida ei või ehitusmäärus sisaldada. Kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatava ehitusmääruse reguleerimisala peaks piirnema kohaliku omavalitsuse siseste ülesannete jaotuse ja menetluskorra seadmisega ning kohaliku omavalitsuse territooriumi või selle osade kohta üldiste reeglite seadmisega. Näiteks saab üldiste reeglitena käsitleda ehitusseaduse § 19 lõike 4 punktis 1 määratletud ehitise arhitektuurseid ja ehituslikke lisatingimusi ning punktis 4 määratletud kohaliku omavalitsuse planeerimise ja ehitamise põhimõtteid ja nõudeid, milleks võib muu hulgas olla viide sellele, et teatud piirkonna kohta on tehtud maakasutust reguleeriv teemaplaneering. Eelnõu seletuskiri, mis esitati eelnõu teise lugemise juurde, selgitas, et eelnõuga tehtav muudatus PlanS §-s 5 sätestab täpsemalt ehitusmääruse ülesanded, samas välistades ühemõtteliselt kinnisasja kasutamis- ja ehitustingimuste ning kitsenduste ehitusmäärusega seadmise, mida on võimalik teha ainult planeeringuga.
  3. Ringkonnakohtu arvates ei tulene PlanS §-st 5 keeldu määratleda ehitusmääruses miljööväärtuslikke alasid. Seaduses ei ole selgitatud, mida peetakse silmas planeerimise ja ehitamise reeglite all ning kuidas tuleb täpselt mõista maakasutus- ja ehitustingimuste mõisteid. Ala kaitseks ettenähtud piirangud ei tulene käesoleval juhul ehitusmäärusest, sest ehitusmäärus ei keela alale elamu püstitamist, vaid otsustus selle üle on jäetud kohaliku omavalitsusüksuse kaalutlusruumi. Planeerimise reeglid võivad hõlmata ka miljööväärtusliku ala kindlaksmääramist. Siiski võib PlanS § 8 lg 3 punktist 6 ja § 9 lg 2 punktist 11 järeldada, et miljööväärtuslike alade siduvalt kindlaksmääramine on võimalik vaid planeeringutega. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
  4. oktoobri
  5. a otsuse nr 3-3-1-33-05 p-s 13, et detailplaneeringu üks eesmärke on tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ja huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on seadusega nähtud ette planeeringu avalik menetlus. Seda seisukohta saab laiendada ka sarnase avatud menetlusega kehtestatavate üldplaneeringute suhtes. Ehitusmääruse kehtestamisel selliseid menetluslikke tagatisi erinevate huvide kaalumiseks avalikkuse ärakuulamise näol pole ette nähtud. 19.

§ 1

lg 3 kohaselt on ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise. Sellest sättest järeldub, et ehitusmäärus ei näe miljööväärtusega alasid ette siduvalt ning ehitusmääruse § 3 lg 1 p 22 ja § 5 lg 2 tuleb koosmõjus tõlgendada kui haldusesisest juhist, milliseid alasid peale üldplaneeringutes näidatute tuleks planeerida viisil, mis võtab arvesse olemasoleva miljöö kaitsmise vajadust. Selliseid miljöö kaitse seisukohalt olulisi piirkondi saab määrata ka detailplaneeringuga. 8

(9)3-09-2781
  1. Olukorras, kus miljööväärtuslike alade kindlaksmääramine on vajaduse korral võimalik detailplaneeringuga, saab miljöö säilitamise kaalutlust arvesse võtta ka detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsustamisel. Riigikohtu halduskolleegium selgitas haldusasjas nr 3-3-1-41-06
  2. mail
  3. a tehtud määruse p-s 19, et kehtiv õigus annab planeerimismenetluses haldusorganile ulatusliku kaalutlusruumi ning ei sätesta detailselt valikukriteeriume. Sama kehtib ka haldusorgani tegevuse kohta planeeringu koostamise algatamisel. Ringkonnakohtu arvates ei saa pidada piirkonnale iseloomuliku kõrghaljastuse, põõsa- ja rohurinde taimestiku kaitsmise vajaduse, kruntide suuruse ja ehitustiheduse arvessevõtmist asukoha miljöö kirjeldamisel kohaliku omavalitsusüksuse kaalutlusruumist väljuvaks. Seetõttu võis linnavalitsus tugineda ka miljööle, mida detailplaneeringu kehtestamine kahjustaks.
  4. Eeltoodud põhjustel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ning kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt tuleb seetõttu jätta apellandi taotlus jätta tema menetluskulud vastustaja kanda rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.