) § 113 lg 1 alusel alates 31.08.2009 Justiitsministeeriumi teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu ja talle maksti töölepingu seaduse (TLS) § 71 alusel kasutamata jäänud puhkuse rahaline hüvitus 28 kalendripäeva eest. 3-10-1919 4. Ü. E. taotles Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses Justiitsministeeriumi kantsleri 28.06.2010 käskkirja nr 207-k tühistamist, teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamist ja hüvitisena kuue kuu ametipalga väljamõistmist järgmistel põhjendustel: Viidates
lg-tele 1 ja 2, Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-52-00 ja TLS § 80 lg-le 3 märgib kaebaja, et temaga ei lõpetatud teenistussuhet K. A. teenistusse asumisel 31.08.2009, vaid ligi 10 kuud hiljem - 28.06.
Juhul, kui seda ei tehta, puudub õiguslik alus teha seda hiljem, sest kokkulepitud tähtaeg saabub vaid üks kord. Vastustaja on kaebaja teenistusest vabastanud ebaseaduslikult, sest 28.06.2010 ei saabunud poolte vahel kokkulepitud tähtaeg. Ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikule, kes loobub ennistamisest, on ametiasutus
Kaebaja ei pea esitama teenistusest vabastamise aluse muutmiseks eraldi nõuet, see on hõlmatud teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudega. Kuna
ja § 132 näevad ette ametiasutuse kohustuse vabastada ametnik teenistustähtaja möödumise tõttu järgnevast päevast, ei saa kasutada analoogiat tähtaegse töölepinguga ja eeldada, et määratud ajaks sõlmitud teenistussuhe lõpeb automaatselt. Kuna
-s puudub regulatsioon olukorraks, kus ametiasutus seaduses sätestatud kohustust ei järgi ja laseb kokkulepitud tähtaja mööda, tuleb kohaldada TLS § 80 lg-t 3. Vastustaja sai teenistussuhte lõppemise tähtajast teada hiljemalt 25.08.2009, kui andis käskkirja K. A. lapsehoolduspuhkuse lõpetamise kohta. Sellega seoses vabastati teenistusest kolmas isik, kuid kaebajat ei vabastatud. Vastustaja jättis kasutamata ka TLS § 80 lg-s 3 antud täiendava tähtaja kaebajaga teenistuse lõpetamiseks
Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus tööandja on teadlik, et teenistustähtaeg on möödas, kuid sellest hoolimata ei lõpeta ametnikuga teenistussuhet 10 kuu jooksul. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-14-00 p-st 9 tulenevalt ei ole vastustaja suhtes hüvitise näol sanktsiooni kohaldamiseks määrav, et kaebaja peaks tõendama lisaks veel oma õiguste subjektiivset rikkumist ebaseadusliku vabastamise tõttu. 2
näeb ette ametniku vanaduspensioni suurendamise avaliku teenistuse staažist sõltuvalt (16 20-aastase teenistusstaaži korral 20% võrra). Kuna kaebaja vabastati käskkirja kohaselt teenistusest 31.08.2009, siis ajavahemik 31.08.2009 - 28.06.2010 ei kuulu teenistusstaaži hulka ja kaebaja on kaotanud ligi 10 kuud avaliku teenistuse staaži. Teenistussuhte tagasiulatuva lõpetamise tõttu ei maksnud vastustaja kaebajale kasutamata puhkuse hüvitist perioodi 31.08. 2009 - 28.06.2010 eest ja pidas lõpparvet alusetult kinni 10 kuud.
lg 1 kohaselt arvatakse teenistustähtaja möödumisel ametikohalt vabastatud ametnik reservi. Ametnike reservi eesmärgiks on kindlustada ametikohalt vabastatud isikule uuesti teenistuse leidmine riigi või kohaliku omavalitsuse ametnikuna (
). Reservis viibimise aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka (
). Kaebaja teenistusleht kinnitab, et vastustaja on kaebaja reservi arvamise aspekti täielikult eiranud. See, et kaebaja on alates 23.01.2004 registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE), ei huvitanud vastustajat teenistusse kutsumisel. Kaebaja ei ole pöördunud FIE-na tegutsemiseks nõusoleku saamiseks vastustaja poole, sest ta faktiliselt FIE-na ei tegutsenud. Seda tõendab
§-st 113. Tulenevalt kaebaja ametisse nimetamise käskkirjast ja
Teenistusest vabastamise käskkirjal on vaid tegelikke asjaolusid tuvastav iseloom. Ka TLS § 80 lg 1 alusel lõpeb tähtajaline tööleping tähtaja möödumisel ja see ei eelda lepingu lõppemisele suunatud tahteavaldust. Seega töösuhe lõpeb automaatselt. Kaebaja ei saanud eeldada, et tema töösuhe jätkub pärast K. A. tööle naasmist, kuna kaebaja ametisse nimetamise käskkirjas oli välja toodud teenistuse tähtajaline iseloom ja täpselt määratletud tähtaja lõppemise alus. Kaebaja tutvus selle käskkirjaga. Kuna kaebajale oli teenistussuhte ajutisus ja selle lõppemise tingimused teada ning olukord ei ole kaebaja jaoks võrreldes ametisse nimetamise käskkirjas kirjeldatuga muutnud halvemaks, ei ole asjakohane väide, et kaebajal oli õiguspärane ootus teenistussuhte jätkumisele. Asjakohatu on ka viide õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, sest ametikoht, millele kaebaja oli ajutiselt nimetatud, säilis, lõppes üksnes kaebaja teenistussuhe. Kaebaja viitab ekslikult TLS § 80 lg-le 3.
ei näe teenistustähtaja möödumise tõttu teenistusest vabastamise käskkirja hilisemal vormistamisel tagajärjena ette teenistussuhte muutumist tähtajatuks (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-26-97, p 3). TLS § 80 lg-s 3 on sihilikult kasutatud sõnastust, mis viitab töö tegemisele, st reaalsuses tööülesannete täitmisele. Justiitsministeeriumi personalikonsultant helistas Ü. E. mais 2010, soovides kaebaja kinnitust selle kohta, et tal ei ole täiendavaid nõudeid seoses lõpparve maksmisega üle poole aasta hiljem. Nõusolekut teenistussuhte lõpetamiseks ei ole Ü. E. küsitud, kuna sellist kohustust teenistussuhte lõppemisel tähtaja möödumise tõttu seadus ette ei näe. 3
§-le 72, mis näitab, et ka kaebaja ei käsitlenud vastustajat enam oma tööandjana. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-52-00 ei ole asjakohane, kuna viidatud lahendis käis vaidlus selle üle, kas ja kuidas peab isik käituma kaebuse esitamisel kohtule, lisaks ei olnud siis veel jõustunud HMS, milles on toodud haldusakti kehtima hakkamise reeglid. Kuna hüvitise maksmise nõue on teenistusse ennistamise alternatiiv ja kaebaja teenistusest vabastamiseks oli olemas seaduslik alus, puudub põhjus kaebaja teenistusse ennistamiseks ja seeläbi ka hüvitise maksmiseks. Isegi kui kohus asub seisukohale, et kaebaja teenistusest vabastamine oli seadusevastane, ei ole põhjust vastustajalt hüvitist välja mõista. Sel juhul tuleks hüvitist üldse mitte määrata, kuna kaebaja oli teadlik oma teenistuse ajutisest iseloomust. 03.12.2010 märkis vastustaja, et kaebaja tegi otsuse ajutise teenistuse kasuks teadlikult ja vabatahtlikult ning pidi algusest peale selle tagajärgedega arvestama. Kaebaja teenistussuhe lõppes tähtaja möödumisega, mis ei eelda kummagi poole tahteavaldust. Enne tähtaja saabumist on võimalik suhe tähtajatuks kujundada või tähtaega muuta, kuid see eeldab mõlema poole soovi.
teenistusest vabastamise alust reguleerivates sätetes nähakse ette, millisest hetkest isik loetakse teenistusest vabastatuks. Neis ei ole märgitud, millal toimub vormistamine, see on võimalik ka teisel päeval kui teenistustähtaja möödumisele järgnev päev (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-26-97 p 3). Kaebaja viide teenistusstaaži kaotamisele ei ole kohane, kuna toodud ulatuses teenistusstaažile ei oleks olnud kaebajal õigust ka juhul, kui tema teenistusest vabastamise käskkiri oleks vormistatud 31.08.2009. Seega ei ole kaebaja teenistusstaaži kaotanud.
p 2 kohaselt ei arvata ametnike reservi isikut, kes on vabastatud teenistustähtaja möödumise tõttu (va kui ta enne seda oli teenistuses määramata ajaks). Reservi arvamine eeldab isiku taotlust vastavalt
Sellist taotlust ei ole kaebaja esitanud ja enda initsiatiivil ei pidanud vastustaja seda tegema. TLS § 68 lg 2 kohaselt on lapsehoolduspuhkuse aeg põhipuhkuse andmise õiguseks oleva aja hulgast välistatud. Ka teenistusest vabastamise käskkirja vormistamisel 31.08.2009 ei oleks kaebajal olnud õigust rohkemale puhkusele. Justiitsministeerium kinnitab, et ei ole sõlminud kaebajaga suulisi ega kirjalikke kokkuleppeid uue ametikoha saamiseks pärast teenistustähtaja möödumist. 6. Tallinna Halduskohtu 27.01.2011 otsusega jäeti Ü. E. kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende enda kanda. Kohtuotsuse põhjendused: Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja oli nimetatud Justiitsministeeriumis kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõuniku ametikohale määratud ajaks, tähtaja lõpp oli määratletud sündmuse - sama talituse nõuniku K. A. rasedus- ja sünnituspuhkuselt või lapsehoolduspuhkuselt naasmine - saabumisega. Et niisugune teenistusse asumine vastas poolte tah4
lg 2 p 1) ja käskkirja sõnastus kui ka kaebaja kinnitus käskkirjal, et ta on sellega teenistusse asumise päeval tutvunud. Ainuüksi seetõttu ei vajanud teenistussuhte lõpetamine tähtaja lõppemisel enam täiendavalt poolte eraldi tahteavaldust, samuti ei saanud kaebajal olla mingit õiguspärast ootust, et ta saab jätkata samal ametikohal või üldse Justiitsministeeriumis tähtajatult, ning kaebaja sellekohased väited on nii paljasõnalised kui ka alusetud. Kuivõrd
lg-test 1 ja 2 tuleneb, et ebaseaduslikult vabastatud ametnikul endal on õigus otsustada selle üle, kas ta nõuab teenistusse ennistamist koos teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu maksmisega või ennistamisest loobumise korral kuue kuu ametipalga suurust hüvitust, siis arvestades kaebaja loobumist teenistusse ennistamise nõudest, oleks ta ebaseadusliku teenistusest vabastamise korral põhimõtteliselt õigustatud nõudma kuue kuu ametipalga suurust hüvitist. Tegemist on trahvi iseloomuga hüvitisega kuue kuu ametipalga, mitte kuni kuue kuu ametipalga ulatuses. Vastustaja
Antud juhul ei kuulu TLS § 80 lg 3 kohaldamisele.
lg 2 järgi lõpeb määratud ajaks ametisse nimetatud või valitud ametniku teenistussuhe teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast päevast. Seega on
-s sõnaselgelt sätestatud niisuguse teenistussuhte lõppemise aeg ehk millisest hetkest tuleb isik lugeda teenistusest vabastatuks.
lg 2 ei sea määratud tähtajaks ametisse nimetatud teenistuja tähtaja saabumise tõttu teenistusest vabastamist sõltuvusse teenistuse lõppemise vormistamisest. See ilmneb ka
lg-st 2, mis näeb ette, et Eesti kodakondsuse kaotanud ametnik vabastatakse sel põhjusel teenistusest vabastamise dokumendi vormistamise päevale järgnevast päevast arvates. Nn automaatse teenistustähtaja pikenemise vastu räägib ka
lg 3, millest tulenevalt ajutiselt äraoleva ametniku vabastamisel ametikohalt, välja arvatud Riigikogu esimehe või aseesimehe või peaministri või ministri nõuniku või abi või Riigikogu fraktsiooni või ajutise komisjoni nõuniku või konsultandi või Vabariigi Presidendi nõuniku kohalt, tehakse asendajale ettepanek asuda vabanenud ametikohale määramata ajaks teenistusse võetud ametnikuna. Ajutiselt äraoleva ametniku vabastamisel konkursi korras täidetavalt ametikohalt tehakse tema asendajale ettepanek asuda vabanenud ametikohale konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohusetäitjana. Niisugust seisukohta toetab ka Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-97. Samast lahendist tuleneb põhimõtteliselt ka seisukoht, et määratud ajaks ametisse nimetatud ametnikku, kui ta oli vabastatud teenistusest ka seadusevastaselt, ei saa ennistada pärast teenistustähtaja möödumist ja tema vabastamine tuleb (tagantjärele) vormistada
Seega puudus vastustajal antud juhul sisuliselt kaalutlusõigus, kas ja mis alusel kaebaja vabastada. TLS § 80 lg 1 järgi lõpeb tähtajaline tööleping samuti tähtaja möödumisel. Tähelepanu tuleb pöörata TLS § 80 lg 3 kui erinormi sõnastusele, mille kohaselt, kui töötaja jätkab töö tegemist pärast tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, va juhul, kui tööandja ei reageeri 5 päeva jooksul ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist. Siin on sihilikult kasutatud sõnastust, mis viitab töö tegemisele, st reaalsuses tööülesannete täitmisele, samas kui mujal TLS-s viidatakse töösuhte kestusele, mitte tegelikult töötamisele (nt § 97 lg 2, § 108). Kaebajal ei olnud pärast K. A. naasmist ja tema lapsehoolduspuhkuse lõpetamist 31.08.2009 enam teenistussuhet, rääkimata sellest, et ta oleks pärast nimetatud sündmust ministeeriumis reaalselt tööülesandeid täitnud, mida tegemast vastustaja oleks teda jätnud õigeaegselt takistamata. Järelikult ei saa nimetatud TLS erinormi ametniku puhul üldse kohaldada. Kuna kaebaja teenistussuhe lõppes
lg 2 alusel alates 31.08.2009 ja muud ei olnud kaebajal eeltoodut arvestades alust eeldada, on asjakohatud kaebaja arutlused selle üle, kuidas tal jäi vastustaja väidetavalt õigusvastase tegevuse tõttu saamata 10 kuud avaliku teenistuse staaži, kasutamata puhkuse hüvitist, õigeaegselt uus töökoht otsimata jms. Justiitsministeeriumi kõnealune unustamine ja ebakorrektsus asjaajamisel (dokumentide vormistamisel) on taunitav ja sellega on kahtlemata rikutud kaebaja õigust heale haldusele, kuid tegemist ei ole niisuguse 5
§-st 132 tulenevatele spetsiifilistele nõuetele ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõudeid seoses lõpparve hilinenud maksmisega kaebaja käesolevas asjas esitanud ei ole. Rikutud ei ole kaebaja teenistusalaseid õigusi, mille kaitseks ta on antud juhul kohtusse pöördunud, ja tal ei ole õigus nõuda selliseks puhuks ettenähtud hüvitist. Kaebaja on ka ise rõhutanud, et
lg-s 2 ette nähtud hüvitise väljamõistmine on seatud sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust: teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest loobumine. Asjaolu, kas ja millal oli kaebaja registreeritud juriidilisi teenuseid osutava füüsilisest isikust ettevõtjana, kas ta selleks küsis Justiitsministeeriumilt luba ja kas ta üldse FIE-na tegutses ja tulu teenis, ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mitte mingisugust tähtsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Ü. E. apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kaebaja õiguspärast ootust rikuti sellega, et ta oli arvamusel, et tema teenistussuhe kestab, st teenistusest vabastamise tähtaeg ei olnud veel saabunud ja asendatav ametisse naasnud. K. A. ametisse naasmine tulnuks kaebajale teatavaks teha õigeaegse haldusaktiga. Kaebaja sai K. A. ametisse naasmisest formaalselt teada 30.06.2010 kaevatavast käskkirjast. Kuni maikuuni 2010 arvas kaebaja, et teenistussuhe ei ole veel lõppenud. Seda näitas asjaolu, et vastustaja kutsus kaebaja laste jõulupeole 15.12.2009, samuti oli kaebajal võimalus kasutada vastustaja e-posti aadressi. Kohus ei ole neist esimesele asjaolule mingit tähelepanu pööranud. Kohus kohaldas ebaõigesti
§-i 113. Halduspraktikas antakse teenistustähtaja möödumise tõttu teenistusest vabastamise käskkirjad enne tähtaja saabumist. Õigeks ei saa pidada tähtaegse teenistussuhte lõpetamist tagasiulatuvalt. Tähtajaliselt teenistusse võetud ametnik on üldjuhul halvemas olukorras kui määramata ajaks teenistusse võetud ametnik, sest ta vabastatakse teenistusest ette teatamata, hüvitist maksmata ja ta on sunnitud uut töökohta otsima. Üldreeglid teenistusest vabastamise vormistamiseks näeb ette
. See tähendab, et kui teenistusest vabastamise juhtudel ei ole ette nähtud teistsuguseid vormistamise juhiseid, vormistatakse käskkiri õigeaegselt. Erandlikult näeb
ette juhtumid, kus teenistuja vabastatakse teenistusest tagasiulatuvalt, näiteks
.
Vastustaja ei saa teenistussuhet lõpetada tagasiulatuvalt, kuna siis ei ole reaalselt võimalik korraldada lõpparve maksmist
Vastustaja maksis lõpparve alles 30.06.
lg-s 2 sätestatud kohustus maksta lõpparve viie kalendripäeva jooksul arvates nõude esitamisele järgnevast päevast. Samuti ei saanud kaebaja realiseerida õigust esitada avaldus ametnike reservi ja registreeruda töötuks. Ta ei saanud esitada reservi arvamise sooviavaldust tagantjärele kuupäevaga alates 6
Kaebaja oli varem, enne Justiitsministeeriumi teenistusse asumist, teenistuses määramata ajaks Politseiametis. Kaebaja nõustub, et antud juhul ei kuulu TLS § 80 lg 3 kohaldamisele. Samas leiab kaebaja jätkuvalt, et Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-26-97 puhul on tegemist juhtumiga, kus teenistusest vabastamise käskkirjas ei olnud formuleeritud teenistusest vabastamise alust viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile (
Ajaliselt ei antud käskkirja tagasiulatuvalt. Kohus on samast lahendist meelevaldselt tuletanud, et teenistusest vabastamine tuleb tagantjärele vormistada
Kohus ei omistanud tähelepanu võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisele antud juhtumi puhul. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-5-97 märgib kaebaja, et kui K. A. naasis lapsehoolduspuhkuselt 31.08.2009, siis vabastati teenistusest kolmas isik, kes oli teenistusse võetud samuti määratud ajaks ning talle kohaldus
õigeaegselt, so teenistusest vabastamise päeval ja ka tema lõpparve maksti sel päeval. Samuti oli tal õigus soovi korral lasta end arvata reservi, registreerida end töötuks või tegutseda mingil muul viisil. Tähtajalise teenistussuhte puhul ei saa teenistusest vabastamise diferentseerimine toimuda lähtuvalt sellest, et ühe ametniku teenistussuhe oli peatunud ja teise oma mitte. Nõuet seoses lõpparvega ei saanud kaebaja esitada, kuna lõpparve maksti talle käskkirja kättetoimetamise päeval, so 30.06.
ei reguleeri teenistusest vabastamise päeva, vaid vabastamise käskkirjale esitatavaid nõudeid. Teenistussuhte lõppemise päeva kohta on juhised antud iga teenistusest vabastamise alust reguleeriva sätte juures, sh
§-s 113. Käskkirja vormistamise päeva ei reguleeri otseselt ükski
säte, see on tuletatav normide mõttest ja sõltub konkreetsest teenistusest vabastamise alusest. Vastustaja tugines teenistussuhte lõppemise päeva määramisel
lg-s 2 sisalduvale erisättele, mille kohaselt määratud ajaks loodud teenistussuhe lõpeb igal juhul teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast päevast. Vastustaja pidas sellist teguviisi kujunenud olukorras ainuõigeks. Vastustaja tugines käskkirja andmisel ka Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-26-97.
ja TLS § 133 reguleerivad vabastamisega kaasnevaid tegevusi ega mõjuta teenistusest vabastamise aluse valikut ega vabastamise aega. Tegemist on asutuse eraldiseisvate kohustustega. See, kas need kohustused on täidetud õigeaegselt või mitte, ei oma seost käesoleva vaidluse sisuga – kas kaebaja vabastati õiguspärasel alusel või mitte.
p-s 2 peetakse silmas olukorda, kus ametnik töötas tähtajatu teenistussuhte alusel vahetult enne määratud ajaks teenistusse võtmist. Selles pole mõeldud isikut, kes ükskõik millal minevikus on olnud teenistuses määramata tähtajaga. Kaebaja on teenistuslehe sissekandest nr 12 nähtuvalt Politseiametist vabastatud teenistusest oma algatusel. Seega ei töötanud ta tähtajalise teenistussuhte alusel vahetult eelnevalt, kuna teenistussuhe lõppes vahepeal. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 lg 5 kohaselt ei võeta töötuna arvele isikut, kes on registreeritud FIE-na. Kuna kaebaja oli FIE-na registreeritud alates 23.01.2004, ei ole õige väide, et kaebajal oleks olnud õigus töötuna arvelevõtmisele. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks üldse taotlenud ametnike reservi määramist või töötuks registreerimist. Seetõttu ei saa ta viidata ka oma subjektiivsete õiguste rikkumisele. Kummagi taotluse esitamine ei olnud talle keelatud ka pärast 30.06.2010, kuid kaebaja esitatud seisukohtadest nähtuvalt ei ole ta neid taotlusi esitanud. Seega ei ole ametnike reservis mitteolemine või töötuks mitteregistreerumine mitte vastustaja poolse tegevuse, vaid kaebaja tegevusetuse tagajärg, eeldusel, et tal selleks õigus oli. Ka lõpparve nõude esitamine ei olnud kaebajal takistatud ja kaebaja ei saa esitada väidet, et ta on vastustaja süü tõttu sellest õigusest ilma jäänud. Kaebaja viide HMS sätetele ei ole asjakohane, kuna antud juhul tulenesid tagajärjed
-s kehtestatud erinormidest. Teenistussuhe lõppes automaatselt seaduse alusel ja käskkiri anti vaid olukorra fikseerimiseks. Käskkiri hakkas tõepoolest kehtima alates 30.06.2010, kuid käskkirjaga fikseeriti varasemalt toimunu, st käskkiri reguleeris minevikus toimunut. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, sest mõlemad ametnikud vabastati teenistustähtaja möödumise tõttu ühest ja samast päevast. Tegemist polnud hea halduse tava tahtliku rikkumisega vastustaja poolt ega sellise rikkumisega, mis viis asjas vale otsuse tegemiseni. Vastustaja nõustub, et õige olnuks kaebaja teenistusest vabastamine koheselt pärast K. A. naasmist, kuid selle hilisema vormistamise tõttu ei kuulu käskkiri tühistamisele. Tagajärg oli kaebajale ette teada ja käskkirja hilisem andmine ei mõjutanud negatiivselt kaebaja subjektiivseid õigusi. 8
lg 1 kohaselt vabastatakse määratud ajaks ametisse nimetatud ametnik teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu ja vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 lõpeb ametniku teenistussuhe teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast päevast. Riigikohtu 03.10.1997 määruse nr 3-3-1-26-97 p-s 3 märgitakse, et „
lg 2 kohaselt lõpeb määratud ajaks nimetatud või valitud ametniku teenistussuhe teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast päevast. Selliselt tuleb tema teenistusvahekord lugeda lõppenuks ka juhul, kui vabastamine on jäänud nõuetekohaselt vormistamata või kui ametnik on teenistusest enne teenistustähtaja möödumist ebaseaduslikult vabastatud. Nimelt, avaliku teenistuse seadus, erinevalt töölepingu seaduse §-st 78, ei sätesta võimalust, et määratud ajaks teenistusse võtmine võib ilma erilise vormistamiseta muutuda määramata ajaks teenistusse võtmiseks.“. Kuna tegemist on Riigikohtu üldise suunisega selle kohta, kuidas mõista
lg-t 2, ja nimetatud sätet ei ole muudetud, siis on halduskohtu viide nimetatud lahendile käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, mille kohaselt võiks vabastamise nõuetekohaselt vormistamata jäämisena käsitleda üksnes
§-s 132 sätestatud teenistusest vabastamise vormistamise nõuete rikkumist. Halduskohus leidis õigesti, et teenistusest vabastamise nõuetekohase vormistamata jäämisena tuleb käsitleda ka määratud ajaks teenistusse võetud ametnikuga teenistussuhte selleks seaduses ettenähtud tähtajal vormistamata jätmist, põhjendades seda nii kaebaja määratud ajaga teenistussuhte muutumise võimatusega määramata ajaga teenistussuhteks ja sellest tulenevalt teenistussuhte lõppemisega teenistustähtaja möödumise tõttu 31.08.2009, kui ka kaebaja poolt pärast nimetatud tähtaega teenistusülesannete tegeliku mittetäitmisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et määratud ajaks ametisse nimetatud ametnikku, isegi kui ta oli vabastatud teenistusest seadusevastaselt, ei saa teenistusse ennistada pärast teenistustähtaja möödumist ja tema vabastamine tuleb vormistada ikkagi
Seega asjaolu, et vastustaja jättis kaebaja teenistusest vabastamise õigeaegselt vormistamata, ei ole kaebaja teenistussuhte lõppemisel määrav, kuna kaebaja teenistussuhe lõppes nn automaatselt seadusest tuleneval alusel, mistõttu vastustajal puudus kaalutlusõigus selles, kas kaebaja teenistusest vabastada või mis alusel vabastamine peaks toimuma. Kaebaja teenistusest vabastamine tagantjärele oli vastustajal ainus võimalus olukorras, kus ta oli jätnud kaebaja teenistusest vabastamise õigeaegselt vormistamata. 9
lg 1 ja käskkiri on vormistatud
lg-te 1 ja 2 nõuete kohaselt, kuid selleks seaduses ettenähtud tähtaega rikkudes, mis on taunitav ja vastuolus hea haldustavaga, kuid see rikkumine ei saa olla sisuliselt õiguspärase haldusakti tühistamise põhjuseks.
ei sätesta ametiasutusele kohustust pakkuda (võimalusel) määratud ajaks teenistusse võetud ametniku teenistustähtaja lõppemisel ametnikule samaväärset või sarnaste teenistusülesannetega teenistuskohta samas või mõnes muus ametiasutuses. Kuna lapsehoolduspuhkuse võib lõpetada igal ajal kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, pidi kaebaja arvestama võimalusega, et selleks ajaks, kui tema soovib teenistusse naasta, võib teenistussuhe tema poolt asendatava ametniku teenistusse naasmise tõttu olla juba lõppenud. Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja kutsumisel Justiitsministeeriumi jõulupeole ja e-posti aadressi kasutamise võimaldamisel ei ole teenistussuhte olemasolu või puudumise seisukohalt tähendust. Seega ei saanud kaebajal tekkida mingisugust õiguspärast ootust sellele, et tal on võimalik ükskõik millisel tema poolt valitud ajal teenistusse naasta. 15. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Oliver Kask Virgo Saarmets Lilianne Aasma 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.