← Eesti

3-09-2625/54

Obsah (10)§ 61§ 64§ 149§ 11§ 67§ 151§ 47§ 59§ 10§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2

) § 61 lg 1 ning § 62 lg-te 1 ja 3 alusel korralduse nr 122.3/222-11 kirjaliku teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Korralduses märgiti, et PMTK kontrollib E. R.

  1. a ja
  2. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust. E. R. seletuse kohaselt on ta aastatel 2006-2007 soetanud N. R. palvel ja suures osas tema vahendeid kasutades Ida-Virumaal 9 836 250 krooni eest kokku 17 kinnistut, mille N. R. on
  3. detsembril
  4. a E. R. käest ostnud. Samuti teatas E. R., et tema pangakontole tehtud sularaha sissemaksed summas ca 1 200 000 krooni on saadud pojalt N. R.lt. Maksuhalduri andmetel moodustasid N. R. tulud aastatel 1999-2006 kokku 2 163 307 krooni ja
  5. a kokku 9 180 470 krooni, millest 8 594 838 krooni olid
  6. a novembrikuus väljamakstud dividendid. Korraldusega kohustati N. R. kui kolmandat isikut vastama kirjalikult alljärgnevatele küsimustele E. R. sõnul N. R. saadud rahaliste vahendite kohta ja esitama järgmised dokumendid: 1) kas N. R. on E. R. palunud
  7. aastal ja/või
  8. aastal soetada Ida-Virumaal asuvad maatükid; juhul kui jah, siis millisel eesmärgil; 2) kas N. R. on E. R.
  9. aastal ja/või
  10. aastal andnud raha Ida-Virumaal asuvate maatükkide soetamiseks; juhul kui jah, siis millal ja millistes summades; 3) kirjeldada üksikasjalikult, millised rahasummad ja millistel kuupäevadel on N. R.
  11. aastal E. R. andnud Ida-Virumaal asuvate maatükkide soetamiseks; seletada raha päritolu, esitada raha päritolu tõendavad dokumendid; 2

(12)3-10-2625 4) kirjeldada üksikasjalikult, millised rahasummad ja millal on N. R.
  1. aastal E. R. andnud Ida-Virumaal asuvate maatükkide soetamiseks; seletada raha päritolu, esitada raha päritolu tõendavad dokumendid; 5) E. R. teatas, et sularaha sissemaksed tema kontole aastatel 2006 ja 2007 summas ca 1 200 000 krooni on saadud N. R. käest; selgitada raha andmise eesmärki ja sularaha päritolu, esitada sularaha päritolu tõendavad dokumendid. Maksu- ja Tolliameti (MTA)
  2. oktoobri
  3. a vaideotsusega nr 6-1/302-3 jäeti N. R. vaie
  4. mai
  5. a korralduse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
  6. N. R. esitas
  7. novembril
  8. a Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK
  9. mai
  10. a korralduse ja MTA
  11. oktoobri
  12. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) korralduse andmiseks puudus õiguslik alus, sest korraldusest ei nähtu, et PMTK oleks pöördunud enne kaebajalt teabe nõudmist E. R. poole. Korraldusest ei selgu, miks PMTK korralduses nõutud teavet vajas. Kuna kolmandat isikut ei saa koormata teabe, mis ei täida maksumenetluses asjaolude väljaselgitamise eesmärki, esitamise kohustusega, pole korralduse andmisel järgitud

§ 61lg-s 1 sätestatud õigusliku aluse piire ja eesmärki.

Korraldus on motiveerimata ja sellest tulenevalt õigusvastane; 2) kaebajat kui E. R. otsejoones sugulast ei teavitatud õigusest korralduse täitmisest

§ 64

lg 1 p 5 alusel keelduda, nagu näeb ette

§ 64

lg 3; 3) vaideotsus rikub õiguskindluse põhimõtet, kuna seda ei tehtud seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning kaebajal oli seetõttu alus eeldada, et vaiet tuleb pidada

§ 149lg 2 alusel rahuldatuks.

Vaide rahuldamata jätmise kohta vaideotsuse tegemine pärast seaduses sätestatud tähtaega on lubamatu ja õigusvastane. 3. Vastustaja PMTK palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) enne kolmandalt isikult teabe nõudmist maksukohustuslase poole pöördumise nõue on täidetud. Maksuhalduril tekkis E. R. selgituste kontrollimiseks vajadus pöörduda kaebaja kui väidetavalt E. R. poolt tehtud tehingutega seotud isiku poole. Korralduses esitati küsimusi juba E. R. poolt väljatoodule kinnituse leidmiseks. Korraldusest on selgesti välja loetav kaebaja poole pöördumise põhjus ja info saamise vajalikkus. Korraldus vastab

§ 61tingimustele.

Väited korralduse motiveerimatusest on alusetud ega saa olla korralduse tühistamise aluseks; 2) korralduses ei ole küll

§ 64

lg-s 3 sätestatud teavitust, kuid isik oli vastavast õigusest teadlik; 3) olukord, kus vaideotsus koostati seaduses sätestatud tähtajast hiljem, on kahetsusväärne, kuid ei too kaasa vaideotsuse tühistamist. Kohatu on kaebaja väide, et tal oli alus arvata, et vaie on rahuldatud. Haldusaktide kehtetuks tunnistamise korral koostatakse vastavasisuline otsus.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. märtsi
  3. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt: 1) PMTK
  4. mai
  5. a korraldus tühistati osas, millega kaebajat kohustatakse selgitama E. R. IdaVirumaal asuvate maatükkide soetamiseks antud raha päritolu ning esitama raha päritolu tõendavad dokumendid ja tehakse sunniraha hoiatus; 2) MTA
  6. oktoobri
  7. a vaideotsus 3

(12)3-10-2625 tühistati osas, millega jäeti jõusse PMTK
  1. mai
  2. a korraldus kohtu poolt tühistatud osas. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata ja MTA-lt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulu 6 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused: 1) korraldusest nähtuvalt pöördus maksuhaldur enne korralduse andmist kontrollitava isiku poole.

§-st 11 tuleneva uurimiskohustusega on hõlmatud ka maksuhalduri kohustus kontrollida maksukohustuslase poolt maksuhaldurile esitatud andmete usaldusväärsust. Nimetatud kohustuse täitmine ei ole otseselt seotud sellega, kui usaldusväärseks pidas maksuhaldur kontrollitava isiku poolt maksumenetluses esitatud väiteid. Seetõttu leiab kohus, et korraldus kolmandale isikule ei pea sisaldama motivatsiooni selle kohta, kas maksuhalduril tekkis kahtlus kontrollitava isiku väidete usaldusväärsuses. Arvestades asjaolu, et E. R. seletuse kohaselt ostis ta kaebaja palvel ning suures osas tema vahendite eest kinnistud ja võõrandas need, oli maksuhaldur

§ 11alusel õigustatud kontrollima E.

R. väidete õigsust korralduse esitamisega kaebajale kui ainsale isikule, kellel on võimalik E. R. väiteid kinnistute soetamise ja võõrandamise kohta kinnitada või ümber lükata. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 p 3 ja § 15 järgi võib kinnisasja võõrandamisest saadava kasu maksustamine oleneda konkreetse kinnisasja soetamise eesmärgist. Arvestades E. R. saadud teavet, et kinnistud soetati kaebaja palvel, oli maksuhalduril õigus pöörduda korraldusega kaebaja poole ka kinnisasjade soetamise eesmärgi väljaselgitamiseks.

§ 11

lg 2 järgi ei ole maksuhaldur maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Maksuhaldur võis mõistlikult eeldada, et kaebajalt saadav teave võib E. R. saadud teavet kinnitada või täiendada. Kolmandale isikule korralduse andmise eeldused olid täidetud; 2)

§ 61

lg 1 alusel antud korraldus peab sisaldama asjaolusid, mis võimaldavad kontrollida, milline on korralduse andmise faktiline ja õiguslik alus ning kas nõutav teave omab maksumenetluses tähendust. Kuna korralduses viidatakse kaebaja osavõtul tehtud sularaha sissemaksetele ja kaebaja rollile kinnistute soetamis- ja võõrandamistehingutes, pidi kaebajale olema arusaadav, et tema poole pöördumise tingis vajadus kontrollida ja võrrelda E. R. käest saadud andmeid kaebajale teadaoleva informatsiooniga. Seetõttu pidi kaebajale olema korraldust lugedes arusaadav, millisel põhjusel tema poole pöörduti ja milline on korralduse andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohus möönab, et korralduses ei leidu viidet TuMS konkreetsele sättele, mis võib kaasa tuua E. R. maksustamise, kuid kolmandalt isikult teabe nõudmisel ei saa seda pidada oluliseks, sest vastava sätte väljatoomine ei mõjuta maksuhalduri õigust korraldusega kolmanda isiku poole pöörduda ning teabe nõudmise ajend on korralduses esitatud faktilisest põhjendusest selgelt arusaadav. Seetõttu ei saa viite puudumine tuua kaasa korralduse tühistamist. Samas leiab kohus, et vastustaja ei ole põhjendanud, millist tähendust omab E. R.

  1. a ja
  2. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kontrollimisel asjaolu, kust pärineb kaebaja poolt E. R. antud raha. Ei nähtu, et kõnealune teave saaks omada tähtsust E. R. tulude tulumaksuga maksustamisel. Sellise teabe nõudmisega on maksuhaldur motiveerimatult laiendanud kogutavate tõendite ringi. Tõendite kogumine peab olema proportsionaalne nende kogumise eesmärgiga ning maksuhalduril on kohustus põhjendada kolmandale isikule esitatud küsimuste vajalikkust ja seotust konkreetse maksumenetlusega. Raha päritolu kohta teabe ja seda tõendavate dokumentide nõudmine kujutab endast kaebaja eraelu olulist riivet, mistõttu sellise teabe küsimine võiks olla õigustatud vaid kaebaja suhtes teostatavas maksumenetluses, kusjuures ka sellisel juhul (maksumenetluse alustamisel ja läbiviimisel) peab riigi sekkumine isiku eraellu olema õigustatud ning selleks peab olema legitiimne põhjus. Käesoleval juhul ei olnud tegemist kaebaja suhtes läbiviidava maksumenetlusega. Eeltoodu tõttu on korraldus õigusvastane osas, millega kohustatakse 4

(12)3-10-2625 kaebajat selgitama E. R. Ida-Virumaal asuvate maatükkide soetamiseks antud raha päritolu ning esitama seda tõendavad dokumendid; 3)

§ 64

lg 3 järgi tuleb maksukohustuslase otsejoones sugulaselt ütluste, dokumentide või asitõendite esitamise või ettenäitamise nõudmise korral teavitada õigusest kohustuse täitmisest keelduda. Kuna korraldusega kohustati kaebajat esitama teave ja dokumendid kirjalikult, pidi vastustaja kaebajat

§ 64

lg-s 3 sätestatud õigusest teavitama vaidlustatud korraldusega, mida PMTK ei teinud. Tegemist on menetlusnõude rikkumisega, mis ei too kaasa korralduse tervikuna tühistamist. Olukord, kus maksuhaldur jätab isiku kohustuse täitmisest keeldumise õigusest teavitamata ja samal ajal viitab

§ 67

lg-st 1 tulenevale õigusele rakendada kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral sunniraha, ei ole kooskõlas hea halduse tavaga. Korraldus tuleb hoiatuse osas tühistada; 4) vaideotsus on vaidlustatud põhjusel, et sellega lahendati vaie pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Kaebaja arvates on sellise vaideotsuse peale kaebuse esitamine erandina

§ 151lg 1 p 3 alusel võimalik, sest vaideotsus rikub õiguskindluse põhimõtet.

  1. juunil
  2. a esitatud vaide puuduste kõrvaldamise kiri saabus PMTK-sse
  3. juunil
  4. a ja vaideotsus on koostatud
  5. oktoobril
  6. a. Seega on MTA vaiet menetledes rikkunud

§ 47lg-s 3 sätestatud 30-päevast tähtaega.

Tõendeid tähtaja pikendamise kohta ei ole esitatud. Menetlusnõuete rikkumist ei saa

§ 151

lg 1 p 3 mõtte kohaselt pidada vaideotsuse peale kaebuse esitamise aluseks, kuna sellega ei rikuta isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Vaideotsuse ja korralduse ese on sama, mistõttu ei saa vaideotsus kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult rikkuda. Kui vaidlustatud haldusakt ei riku isiku õigusi, jätab kohus kaebuse rahuldamata ega anna hinnangut akti õiguspärasusele. Käesoleval juhul peab kohus omavahel vastuolus olevate haldusaktide jõussejäämise vältimiseks põhjendatuks vaideotsuse tühistada osas, milles tühistatakse PMTK korraldus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. N. R. apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ning tühistada uue otsusega korraldus ja vaideotsus täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebus tugineb muuhulgas väitele, et maksuhaldur ei ole näidanud kolmanda isiku poole pöördumise põhjust ega põhjendanud, millist maksuõiguslikku tähendust väljaselgitatav asjaolu omab ja kuidas see saab mõjutada kontrollitava maksumaksja maksukohustust. Teabe saamise põhjust ei ole vastustaja selgitanud ka kohtumenetluses. Vastustaja ei osanud selgitada, mida maksuhaldur selle teabega maksumenetluses peale hakkab. Kohus pidanuks korralduse motiveerimatuse tõttu täielikult tühistama, mitte asuma haldusorgani asemel korraldust täiendavalt motiveerima. Vastustaja ise ei ole kohtumenetluses korralduse õiguslikku ja faktilist alust täiendavalt põhjendanud. Tõendite kogumine toimub kaalutlusõiguse alusel (

§ 59

lg 1) ning seega on vaidlustatud korraldus kaalutlusotsus, mida kohus ei saa asuda põhjendama. Püüdes leida põhjendusi korralduse kehtimajäämiseks, on kohus rikkunud HKMS § 19 lg-t 6. Kohtu põhjendused korralduse õiguspärasuse kaitseks on ebaõiged. Korraldusest nähtuvalt on E. R. tulumaksukohustuse kontrollimisel vaatluse all kinnistute soetamine ja soetamise eesmärk. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et TuMS § 12 lg 1 p 3 ja § 15 järgi võib kinnisasja võõrandamisest saadava kasu maksustamine oleneda konkreetse kinnisasja soetamise eesmärgist. Kinnistute soetamise puhul on tegemist kulutamise, mitte tulu teenimisega. Kinnistute soetamist ei maksustata tulumaksuga. TuMS kehtestab 5

(12)3-10-2625 maksuvabastuse teatud vara võõrandamisele (TuMS § 15 lg 4 p 5) ja maksuvabastuse kinnisasja võõrandamisel saadavale tulule sõltuvalt nende kasutamise eesmärgist. Kinnisasja soetamine mõjutab vaid asja soetamismaksumust, mis on oluline osis tulubaasi leidisel. Korraldusest ei tulene, et maksuhalduril pole õnnestunud tuvastada soetatud kinnisasjade soetamismaksumust ning selle kohta on vaja kaebajalt teavet. Seega pole kinnisasjade soetamise eesmärk TuMS § 15 lg-s 1 sätestatud allikatest saadud tulude maksustamisel oluline. Kohus leidis, et kuna korralduses viidatakse kaebaja osavõtul tehtud sularaha sissemaksetele ning kaebaja rollile kinnistute soetamis- ja võõrandamistehingutes, pidi talle olema arusaadav, et pöördumise tingis vajadus kontrollida ja võrrelda E. R. saadud andmeid kaebajale teadaoleva informatsiooniga. Kaebaja on kaebuses märkinud, et talle ei ole arusaadav, miks temalt nõutakse teavet teise isiku maksuasjas ja kuidas see omab tähendust teise isiku maksukohustuse väljaselgitamisel. Seepärast puudub korraldusel õiguslik alus ja korraldus on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebaja viitas ka Tallinna Ringkonnakohtu
  1. märtsi
  2. a otsusele, kus leiti, et väljaselgitatava faktilise asjaolu maksuõiguslikku tähendust ei ole võimalik selgitada muul viisil kui viitega maksuseaduse normile. Halduskohus leidis, et viide TuMS konkreetsele sättele korralduses puudub, kuid sätte väljatoomine ei mõjuta maksuhalduri õigust kolmanda isiku poole pöörduda. Kohus on saanud maksuseaduse sättele viitamise vajadusest valesti aru. Viide annaks kolmandale isikule võimaluse kontrollida, kas tema kaudu uuritav asjaolu omab tähtsust. Korraldusest ei ole võimalik sellele vastust saada, mistõttu ei ole korraldus kontrollitav. Pole tuvastatav, millise maksuõigusliku asjaolu tuvastamiseks peab kaebaja teatama, kas ta on palunud enda emal kinnistuid soetada ja mis eesmärgil ta seda tegi (küsimus 1). Tuvastatav pole ka seos E. R. maksukohustuse ning küsimustes 2-5 küsitud asjaolude vahel. Pole selge, miks peab kaebaja kinnitama raha andmise fakti ja teatama raha andmise kuupäevad. Lisaks ei nähtu korraldusest, et viimatinimetatu kohta oleks küsitud teavet E. R.lt endalt. E. R. selgitas, et raha kinnistute soetamiseks sai ta pojalt. Pole selge, miks peab kaebaja täiendavalt selgitama emale raha andmise eesmärki. Maksuhalduril on võimalik maksumaksjalt endalt uurida, milleks ta saadud raha kasutas ja kas kinnistute soetamisel ja nende hilisemal võõrandamisel on saadud maksustatavat tulu. Eelnevast tulenevalt on kohus kohaldanud

§ 61lg-d 1-3 ebaõigesti.

Korraldus on antud õigusliku aluseta ning on täielikult motiveerimata. Samadel kaalutlustel tuleb tühistada ka vaideotsus; 2) kaebaja leidis, et vaideotsus tuleb tühistada, kuna see on antud pärast seadusega kehtestatud tähtpäeva. Kaebaja väitis, et kuna maksuhaldur ettenähtud ajaks kirjalikku vaideotsust ei teinud, oli kaebajal alus arvata, et vaie on rahuldatud, sest

§ 149lg 2 ei kohusta vaide rahuldamise korral vaideotsust vormistama.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kaebaja väitega ei nõustu. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vaide rahuldamata jätmise kohta vaideotsuse tegemine pärast seaduses sätestatud tähtaega on õigusvastane ja lubamatu. Vaideotsus rikub kaebaja subjektiivset õigust saada kätte lahend tema esitatud vaide kohta seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Vaideotsuse tähtajaks andmata jätmisel tuleb eeldada, et vaie on rahuldatud. Seega pole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et tähtaja rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. Vastustaja otsustas vaidluse kaebaja kahjuks, kuigi sellise otsuse tegemise tähtaeg oli juba möödunud. Seega tuleb vaideotsus täielikult tühistada. 6. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse vastuses paluti jätta N. R. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 6

(12)3-10-2625 1) korraldus on motiveeritud ning kaebaja väited halduskohtu poolt täiendavate põhjenduste otsimise kohta on kohatud. Paika ei pea kaebaja väide, et vastustaja esindaja ei olnud kohtuistungil võimeline vastama küsimusele, millist maksuõiguslikku tähendust omavat asjaolu taheti E. R. kontrollimisega kindlaks teha. Vastustaja esindaja vastas, et tegemist oli E. R. kontrolliga ja kontrolliti tema väidete paikapidavust ja tema ütluste õigsust. Vastustaja kordas nii korralduses kui kaebusele esitatud vastuses sisalduvat seisukohta, et E. R. tulumaksuarvestuse kontrollimisel on oluline tema väidete paikapidavus just tema tulusid puudutavate andmete osas. Korraldusest nähtub selgelt, et kaebajalt nõutakse teavet, kuna kindlakstegemist vajab kaebaja ja E. R. vahel väidetavalt aset leidnud tehingute tegelik majanduslik sisu. Korraldusest nähtuvalt kontrollib maksuhaldur isiku tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust, mistõttu on oluline kõigi tuluallikate tuvastamine. Väidetavalt on E. R. soetanud kinnistuid kaebaja palvel ja vahenditega, samuti on isiku pangakontole kantud sularaha saadud kaebajalt. Järelikult on oluline veenduda, kas kaebaja ka reaalselt omas selliseid vahendeid ja oli ka faktiliselt nimetatud tehingute toimumise taga või oli tegemist mingitest teistest allikatest pärit rahaliste vahenditega, millega seoses võis E. R. varjata oma tegelikke tulusid. Samuti ei ole vale halduskohtu seisukoht, et TuMS § 12 lg 1 p 3 ja § 15 järgi võib kinnisasja võõrandamisest saadava kasu maksustamine oleneda kinnisasja soetamise eesmärgist. Kuna väidetavalt soetati 17 kinnistut kaebaja soovil ja vahenditega ning need on hiljem kaebajale võõrandatud, tõusetub ka kinnisasjade soetamise eesmärgi küsimus kohtu viidatud sätetest johtuvalt. Õige on kohtu seisukoht, et kolmandalt isikult teabe nõudmisel ei saa pidada oluliseks viidet TuMS konkreetsele sättele, kuna sätte väljatoomine ei mõjuta maksuhalduri õigust kolmanda isiku poole pöörduda ning teabe nõudmise ajend on korralduses esitatud faktilistest põhjendustest selgelt arusaadav. Maksuhaldurilt ei saa nõuda konkreetset viidet seaduse sättele, mis võib kaasa tuua E. R. maksustamise. Korralduse eesmärgiks oli kontrollida E. R. väidete paikapidavust. Kaebajale selgitati, et tegemist on tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kontrolliga ning küsiti infot just väidetavalt kaebajalt E. R. valdusesse jõudnud rahaliste vahendite kohta. Väidete paikapidavus või vääraks osutumine annab aimu tehingute tegelikust majanduslikust sisust. Tehingute majanduslik sisu, tulude päritolu ning reaalne suurus on aga tulumaksu arvestamise obligatoorseks eelduseks. Nimetatud info on korraldusest faktilise põhjenduse kaudu üheselt välja loetav. Sellises menetlusstaadiumis ei ole kohane viidata E. R. maksustamise aluseks olevale sättele, sest maksustamine ei ole veel aset leidnud. Viidata saab üksnes üldisele raamistikule, mida faktiliste asjaolude kaudu on tehtud. Maksukohustuslase poole pöördumine puudutab üksnes esmaste asjaolude väljaselgitamist. Kui maksukohustuslaselt saadud teabest või dokumentidest ilmneb, et maksustamise seisukohast on oluline kaasata kolmas isik, on temale korralduse tegemine õigustatud. Väär on kaebaja arusaam, et kolmandalt isikult saab teavet ja dokumente nõuda vaid juhul, kui täpselt samasuguse nõudega on pöördutud maksukohustuslase poole. Võib ilmneda, et maksustamise seisukohast tähendust omavat teavet ja dokumente valdab ainult kolmas isik. Sellises olukorras pole mõistlik ega vajalik nõuda teavet ja dokumente esmalt maksukohustuslaselt, sest tegemist oleks vaid ressursside ebaotstarbeka kulutamisega; 2) apellandi väited vaideotsuse tegemisest pärast tähtaja möödumist ei ole vaideotsuse tühistamiseks piisavad. Kohus leidis õigesti, et vaidemenetluse esemest sõltumatult kaebaja õigusi rikkuvat tagajärge ei eksisteeri. Kohane on ka viide HKMS §-le 58. Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes vormi- või menetlusnõuete rikkumise tõttu.

§ 149lg-le 2 viidates on kaebaja jätnud tähelepanuta, et vaide rahuldamise korral ei ole maksuhaldur kohustatud vaideotsust vormistama, vaid teeb soovitud 7

(12)3-10-2625 toimingu või haldusakti muudatuse. Kaebaja taotles vaidega korralduse kehtetuks tunnistamist. Korralduse kehtetuks tunnistamise otsust ei koostatud, mistõttu on kohatud kaebaja väited, et tal oli alus arvata, et maksuhaldur on vaide rahuldanud. 7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus 1) osas, millega tühistati PMTK korraldus osas, millega kohustati kaebajat selgitama E. R.le Ida-Virumaal asuvate maatükkide soetamiseks antud raha päritolu ja esitama raha päritolu tõendavad dokumendid; 2) osas, millega tühistati MTA vaideotsus osas, millega jäeti jõusse PMTK korraldus osas, millega kohustati kaebajat selgitama E. R. Ida-Virumaal asuvate maatükkide soetamiseks antud raha päritolu ning esitama raha päritolu tõendavad dokumendid. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Halduskohus on vaidluse asjaolusid ebaõigesti hinnates järeldanud vääralt, et korraldus on raha päritolu kohta teabe ja seda tõendavate dokumentide nõude osas õigusvastane. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohtadega, et vastustaja ei ole põhjendanud teabe tähendust, on motiveerimatult laiendanud kogutavate tõendite ringi ja saab sellist teavet küsida vaid kaebaja enda suhtes teostatavas maksumenetluses. Korralduses on viidatud asjaolule, et E. R. ütluste kohaselt on ta soetanud kinnistud kaebaja palvel ja vahendite eest; toodud välja maksuhaldurile teadaolevad kaebaja sissetulekud aastatel 1999-2007; viidatud

§-le 11; esitatud küsimused E. R. sõnul kaebaja käest saadud rahaliste vahendite kohta ja kohustatud esitama seda kinnitavad dokumendid. Uurimispõhimõttest lähtudes kogub haldusorgan menetluses asjaolude kohta teavet selles ulatuses, mida ta peab tähtsust omavaks asja lahendamisel. Korralduses toodu ja

§ 11põhjal on selge, et maksuhalduril tekkis E.

R. poolt antud selgituste kontrollimiseks uurimispõhimõttest tulenevalt vajadus pöörduda kaebaja kui väidetavalt E. R. poolt tehtud tehingutega otseselt seotud isiku poole. Halduskohus leidis, et maksuhaldur oli

§ 11alusel õigustatud kontrollima E.

R. väidete õigsust korralduse esitamisega kaebajale kui ainsale isikule, kellel on võimalik E. R. väiteid kinnistute soetamise ja võõrandamise kohta kinnitada või ümber lükata; et kaebajalt saadav teave võib E. R. saadud teavet kinnitada või isegi täiendada; et korraldust lugedes pidi kaebajale olema arusaadav, millisel põhjusel kaebaja poole pöörduti ning milline oli korralduse andmise faktiline alus. Seega nõustus kohus maksuhalduriga ja kinnitas, et korralduse andmiseks ja teabe nõudmiseks eksisteeris konkreetne vajadus, korralduse andmise eeldused olid täidetud ning korralduse faktiline alus kaebajale piisavalt arusaadav. Neid seisukohti arvestades on kohtu järeldus raha päritolu puudutava info ja dokumentide nõudmise õigusvastasuse kohta kohatu. Saades aru korralduse andmise vajadusest, tuleb mõista ka taotletava info sisulist tähtsust. Maksuhaldur ei saa lähtuda üksnes isiku paljasõnalistest ütlustest, vaid vajab ka tõendeid. Mööndes, et kaebaja on ainus, kes suudab E. R. väiteid kinnitada, pidanuks kohus ka mõistma, et ilma tõenditeta raha liikumise kohta ei ole neil ütlustel mingit tähtsust. Ilma vastava teabeta ei ole võimalik tehingute sisule hinnangut anda, tehingute tegeliku sisu tuvastamine on aga oluline E. R. maksustamisel. Kui raha päritolu kohta küsimuste esitamine ei oleks lubatav, langeks ära korralduse andmise mõte. Tekiks olukord, kus ükskõik kes saaks kinnitada mingi rahalise vahendi päritolu ilma väidet tõendamata. Maksumenetluses ei piisa tulu isikult saamise tõendamiseks üksnes kellegi suusõnalisest väitest. Kaebajalt küsiti infot üksnes E. R. poolt viidatud tehingutega seoses, mistõttu on kohtu viide eraldi maksumenetluse algatamise vajadusele kohatu ning menetlusökonoomika põhimõtet eirav. Pole mõeldav, et maksuhaldur algatab isiku rahaliste laekumiste kontrollimiseks kõigi isikule rahalisi vahendeid andnute kohta eraldiseisva maksumenetluse. Isegi kui ringkonnakohtu arvates ei ole korralduses kõnealuse info saamise 8

(12)3-10-2625 vajadust piisavalt motiveeritud, ei saa nõustuda seisukohaga, et maksuhalduril puudub õigus seda nõuda. 8. Kaebaja vastuses paluti jätta PMTK apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: Vaidlus käib selle üle, kas maksuhalduril oli õigus E. R. maksuasjas nõuda kaebajalt teavet tema rahaliste vahendite päritolu kohta, mida ta on andnud E. R. kinnistute ostmiseks. Kaebaja nõustub halduskohtu põhjendusega, et eelnimetatud asjaolude kohta teabe andmine ei oma mingit tähendust E. R. maksustamise küsimuse uurimisel. Korralduses ei ole põhjendatud, millise maksuõigussuhte koosseisulist asjaolu püüab maksuhaldur nimetatud teabe abil uurida või kindlaks määrata.

§ 11

lg-st 2 tulenevat kaalutlusõigust tuleb rakendada koostoimes

§ 10lg-ga 3 ja § 61 lg-ga 1.

Koguda saab üksnes seda teavet, mis on seotud vajadusega selgitada välja maksustamisel tähendust omavad asjaolud. Ka apellatsioonkaebuses ei ole maksuhaldur põhjendanud, miks tal on vaja E. R. tulude kontrollimise käigus teada, kust on pärit kaebaja poolt antud rahalised vahendid. Kuigi maksuhalduri väitel ei saa ta anda rahaliste vahendite päritolu teadmata tehingu sisule hinnangut, ei ole sellist seisukohta maksustatava tulu liigiga konkretiseeritud. Väide, et seda tingib E. R. kõigi tulude kontroll, on ebamäärane. Maksuhaldur ei ole seejuures nimetanud ühtegi sooritust või tehingut ja selle tagajärge, mis võiks olla käsitatav maksustatava tuluna ja mille puhul on vaja teada, millistest allikatest on raha andja raha saanud. Seega kogub maksuhaldur teavet, kuid ei suuda teavet seostada maksustamisel tähendust omavate asjaoludega. Ka tehingute tegeliku sisu tuvastamise vajadus peab olema seotud konkreetse maksustatava tuluallika kindlakstegemisega. Maksuhaldur ei suuda esitada ühtegi maksustamise versiooni, mille kontrollimiseks on N. R. raha päritolu olulise tähendusega. Kohus leidis põhjendatult, et tegemist on olulise eraelulise riivega.

  1. Ringkonnakohtu istungil toetasid poolte esindajad oma apellatsioonkaebusi ja vaidlesid teise poole apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonimenetluses ei vaidlustata kohtuotsust PMTK korralduses sisalduva hoiatuse ja MTA vaideotsuse vastavas osas tühistamise osas. Jätkuvalt vaieldakse selle üle, kas korralduses sisalduv ettekirjutus tuleks tühistada tervikuna või jätta tervikuna tühistamata, samuti selle üle, kas vaideotsus tuleks ettekirjutust puudutavas osas tühistada tervikuna või jätta selles osas tervikuna tühistamata.
  3. Halduskohus leidis, et vaidlustatud korralduses sisalduv ettekirjutus dokumentide ja teabe esitamiseks on õiguspärane, välja arvatud osas, millega kaebajat kohustatakse selgitama E. R. antud raha päritolu ja esitama raha päritolu tõendavad dokumendid. Kaebuse esitaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et ettekirjutus on tervikuna õigusvastane, kuna sellest ei selgu, millist maksuõiguslikku tähendust väljaselgitatav asjaolu omab ja kuidas see saab mõjutada kontrollitava maksumaksja maksukohustust. Maksuhalduri apellatsioonkaebuses leitakse, et ettekirjutus tervikuna on piisavalt põhjendatud ja arusaadav ning nõutud teave ja dokumendid on E. R. maksukohustuse kontrollimiseks vajalikud. Kaebaja apellatsioonkaebuses ollakse jätkuvalt ka seisukohal, et seaduses ettenähtud tähtaega ületades tehtud vaideotsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus leiab, et maksuhalduri apellatsioonkaebus 9

(12)3-10-2625 on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et

§-st 11 tuleneva uurimiskohustusega on hõlmatud ka maksuhalduri kohustus kontrollida maksukohustuslase poolt maksuhaldurile esitatud andmete usaldusväärsust ning maksuhaldur oli selle sätte alusel õigustatud kontrollima E. R. väidete õigsust korralduse esitamisega kaebajale. Samuti on kohus järeldanud õigesti, et kaebajale pidi olema arusaadav, et tema poole pöördumise tingis vajadus kontrollida ja võrrelda E. R. saadud andmeid kaebajale teadaoleva informatsiooniga. Ka ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebajale olema korraldust lugedes arusaadav, miks tema poole pöörduti ja milline on korralduse faktiline ja õiguslik alus. Korralduse faktiline põhjendus, formuleeritud küsimused tervikuna ja nõutavad dokumendid osutavad selgelt sellele, et maksuhaldur on E. R.

  1. a ja
  2. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kontrollimisel pidanud vajalikuks kontrollida maksukohustuslase versiooni, et ta soetas kõnealustel maksustamisperioodidel 17 kinnistut ca 10 miljoni krooni eest valdavalt kaebajalt saadud vahendite arvel. Maksuhaldur on korralduses selgitanud, et tema andmetel oli kaebaja tulu aastatel 1999-2006 kõigest ca 2 miljonit krooni ning dividendid ca 9 miljonit krooni maksti kaebajale välja alles
  3. a novembris. Seega on maksuhaldur seadnud kahtluse alla kaebaja võimaluse anda E. R. viimase poolt väidetud vahendid. Maksuhaldur ei saa ega pea rahulduma tulumaksu tasumise õigsuse kontrollimisel üksnes maksukohustuslase väitega, et ta on raha saanud kolmandalt isikult, ega ka üksnes kolmanda isiku paljasõnalise kinnitusega, et ta on raha maksukohustuslasele andnud. Kuna maksuhaldur kahtles kaebajal sedavõrd suures ulatuses vahendite olemasolus ja seetõttu ka E. R. väidetes raha saamise kohta, on ta õigustatult pöördunud kaebaja poole, et see maksukohustuslase väited ümber lükkaks või siis vahendite andmist kinnitaks, kuid viimasel juhul tõendaks ka dokumentaalselt, et tal olid vahendid, mida maksukohustuslasele anda. Seetõttu on ettekirjutus tervikuna, sh raha päritolu kohta selgituste ja dokumentide nõudmine põhjendatud. Seisukohaga, nagu ei täidaks nõutud teave maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamise eesmärki, ei saa nõustuda. Maksukohustuslase versiooni, et ta sai ca 10 miljoni krooni eest kinnistute soetamiseks vahendid kaebajalt, paikapidamatuse korral võib tegemist olla tulude varjamisega maksukohustuslase poolt, mille puhul võib tõusetuda maksusumma määramine hindamise teel.

§ 94

lg 1 kohaselt on hindamine lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Ringkonnakohtu istungil esitatud kaebaja vastuväitega, et varjatud tulu hüpoteesi korral peaks maksuhaldur esitama kolmandale isikule ka versiooni maksukohustuslase varjatud tuluallika(te) kohta, ei saa nõustuda. Kolmandal isikul peab olema võimalik korralduse põhjenduste põhjal kontrollida, kas nõutav teave omab maksumenetluses tähendust. Selline võimalus on kaebajale vaidlustatud korralduse faktilise põhjendusega tagatud. Halduskohtu seisukohaga, et raha päritolu kohta teabe ja seda tõendavate dokumentide küsimine saaks olla õigustatud vaid kaebaja suhtes teostatavas maksumenetluses, ringkonnakohus ei nõustu. Ringkonnakohus osutab, et on oma 30. novembri 2010. a otsuses haldusasjas nr 3-10-714 (A. K. kaebuses PMTK korralduse peale teabe nõudmiseks E. R. maksumenetluses) pidanud ebaõigeks halduskohtu seisukohta, et andmeid kolmanda isiku raha päritolu kohta on maksuhalduril õigus nõuda vaid kolmanda isiku enda maksumenetluses. 10

(12)3-10-2625 Ringkonnakohus märkis, et maksuhaldur ei ole soovinud kontrollida kolmanda isiku tulusid, vaid maksukohustuslase väidetud laenusuhte tegelikku olemasolu. Et tehingu teise poole esitatud andmed võimaldavad kinnitada tehingu toimumist kinnitavate maksukohustuslase poolt esitatud väidete ja tõendite usaldusväärsust või näidata, et tehingut tegelikkuses pole toimunud, ei saa neid maksumenetluse eesmärgiga mitteseotuks pidada. Laenutehingu toimumist või mittetoimumist võimaldavad tuvastada ka tõendid, mis näitavad laenuandjal vastavate rahaliste vahendite olemasolu ja nende päritolu. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-10-1784 (S. Š. kaebuses PMTK korralduse peale teabe nõudmiseks E. R. maksumenetluses) on ringkonnakohus leidnud, et kolmandalt isikult rahaliste vahendite olemasolu ja päritolu kohta tõendite nõudmine on õiguspärane ning selleks pole vaja alustada kolmanda isiku suhtes maksumenetlust. Ringkonnakohus on samal seisukohal jätkuvalt. 13.

§ 151

lg 1 p 3 kohaselt võib kaebuse esitada vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Sama põhimõtte sätestab haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 p

  1. Halduskohus leidis õigesti, et vaideotsusega ei rikuta kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Et vaideotsusega ei rikuta kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, näitab see, et kui kohus ka tühistaks vaideotsuse, jääks kehtima ettekirjutus, mida kaebaja soovis vaidemenetluses vaide ja kohtumenetluses kaebuse esitamisega tõrjuda.
  2. Neil põhjustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega tühistati osaliselt PMTK korralduses sisalduv ettekirjutus ning vastavas osas ka MTA vaideotsus. Uue otsusega jääb selles osas kaebus rahuldamata.
  3. HKMS § 93 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 92 lg 2 näeb ette, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Neist sätetest lähtudes ning arvestades asjaolu, et halduskohtu otsus jääb apelleerimata osas (PMTK korralduse ja MTA vaideotsuse tühistamine hoiatuse osas) muutmata, kuid N. R. kaebuse rahuldatud osa väheneb, tuleb vähendada esimese astme kohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud esimese astme kohtus kantud menetluskulu. Esimese astme kohtus taotles kaebaja menetluskulude 11 878 krooni (sh riigilõiv) väljamõistmist. Halduskohus luges kulude kandmise advokaadibüroo arve ning maksekorralduse alusel tõendatuks. Arvestades kaebuse osalist rahuldamist, samuti asjaolu, et PMTK on MTA struktuuriüksus, mõistis halduskohus MTA-lt kaebaja kasuks HKMS § 92 lgle 2 tuginedes välja menetluskulu 6 000 krooni. Ringkonnakohtu hinnangul väheneb kaebuse rahuldatud osa proportsioon ühele viiendikule, mistõttu kaebaja kasuks väljamõistetavaks menetluskuluks jääb 2 375.60 krooni, so 151.83 €.
  4. Apellatsioonimenetluses teeb ringkonnakohus otsuse maksuhalduri kasuks. Maksuhaldur ei ole apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist taotlenud. Kaebaja taotletud apellatsioonimenetluse kulu 9 442 krooni, so 603.45 € jääb HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. 11

(12)3-10-2625 Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus Otsus parandatud 21 03 2011 määrusega RESOLUTSIOON
  1. Parandada ilmne ebatäpsus Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse päises ja lehekülgede ülaservades ning asendada haldusasja number 3-10-2625 õige numbriga 3-09-
  5. Toimetada määrus kätte kõigile isikutele, kellele on kätte toimetatud kohtuotsus. 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.