KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-

) § 53 nõuetele vastav ehitusluba. Hooned ehitati meresaare ehituskeeluvööndis 32 meetri 3-09-990 kaugusele tavalisest veepiirist. Ehitamise ajal kehtinud ranna- ja kalda kaitse seaduse (RanKS) § 9 lg 3 p 1 kohaselt on meresaarel ehituskeeluvööndi ulatus tavalisest veepiirist 200 meetrit. 19.09.2001 tegi Keskkonnainspektsioon Raimond Pärnale ettekirjutuse kolme ehitusjärgus ümarpalkidest maja (5,9x4,7m) ehitamise koheseks lõpetamiseks ja ehitiste konserveerimiseks. 21.04.2003 tegi Keskkonnainspektsioon Raimond Pärnale ettekirjutuse Manija kinnistule ehitatud kolme ümarpalkidest hoone likvideerimiseks tähtajaga 01.03.

1. 07.05.2004 tuvastas Keskkonnainspektsioon ettekirjutuse täitmise kontrollimisel, et Manija kinnistul
2. a septembris ehitusjärgus olnud kolm hoonet on valmis ehitatud, üle värvitud, juurde on ehitatud üks hoone ja hoonete asukohad on muutunud. Hooned on ehitatud maapinnal asetsevatele maakividele. Hoonete asukohti muudeti 04.10.
3. Hoonete asukoha muutmisel kasutati tõstemehhanismina kraanat ja majade asukoha muutmiseks veoautot. Manija maastikukaitseala kontrollimisel 04.10.2006 ja 13.03.2008 asusid Manija kinnistul neli erivärvilist palkmaja samadel kohtadel kui 07.05.2004 kontrolli ajal. Kuna peale 21.04.2003 ettekirjutust muutis R. Pärn hoonete asukohti, ei ole võimalik tuvastada, milliste hoonete likvideerimiseks 21.04.2003 ettekirjutus tehti, ja nelja omavoliliselt ehitatud hoone likvideerimiseks on vaja koostada faktiliste asjaolude põhjal uus ettekirjutus. 30.05.2004 ekspertarvamuse kohaselt ei ole Manija kinnistu objektid ühendatud kohtkindlalt maapinnaga ja on igal hetkel teisaldatavad ning neid objekte ei saa nimetada ehitusseaduse (EhS) § 2 p 1 kohasteks ehitisteks. 23.05.2005 ekspertarvamuse kohaselt on Manija kinnistul asuvad neli ümarpalkmaja nii

§ 38kui ka Eh

S § 2 mõttes hooned. Hooned asuvad RanKS § 9 lg 3 p 1 ja looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p 1 kohases ehituskeeluvööndis, mida ei ole Tõstamaa valla üldplaneeringuga ega Manija kinnistu detailplaneeringuga vähendatud. Rikutud on RanKS § 9 lg 3 p 1 ja LKS § 38 lg 3 nõudeid. Ettekirjutuse tegemine on tingitud vajadusest saavutada LKS-ga (§ 2 lg 1, § 5, § 34) seatud eesmärkide ja põhimõtete rakendamine. Hooned on ehitatud ehituskeeluvööndisse, kus varem ei ole hooneid asunud. Manilaiu saar on Pärnu Maakonnavalitsuse 12.07.1991 otsuse nr 319 alusel kohaliku tähtsusega looduskaitse objekt, mille baasil moodustati Vabariigi Valitsuse 29.05.2006 määrusega nr 127 Manija maastikukaitseala. Pärnumaa Keskkonnateenistus asus 26.06.2008 seisukohale, et püstitatud hooned rikuvad saare pärandkoosluse ilmet ja ei sobi maastikukaitsealale ning tuleks alustada menetlust majade likvideerimiseks. Palkmajad on püstitatud ümarmaterjalist, mida on võimalik lahti võtta ja teisaldada tervikuna mehhanismide abil. Seetõttu ei ole ettekirjutuse täitmine kohustatud subjektidele liiga koormav. Avalik huvi, mis seisneb eelkõige looduse kaitsmises, kaalub üles ettekirjutuse subjektide huvi. Raili Pärn ja Raina Pärn (kinnistu kaasomanikud alates 05.10.2006) leidsid, et kinnistul asuvad palkmajad ei ole ehitised kuni 01.01.2003 kehtinud

mõttes ja nende suhtes ei ole alates 01.01.2003 kehtiv EhS kohaldatav. Ekspertiis käsitleb ehitisi alates 01.01.2003 kehtiva EhS järgi. Ehitamisega ei ole keskkonnale kahju tekitatud. Ehitamise välistamine rannale, kaldale ja maastikukaitsealale hoiab inimtegevust saarelt eemal ja see ei ole keskkonnale kasulik. Kahe hoone asukohta muudeti vähemalt 04.10.

1. Sellel ajal kehtinud EhS § 2 lg 1 alusel nimetatakse ehitiseks aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusel ehitatud terviklikku asja. Mõiste „kohtkindlalt“ on sisustanud Riigikohus otsuses nr 3-1-1-44-
2. Sama põhimõte on rakendatav ka kuni 31.12.2002 kehtinud

§ 38

lg 2 kohase maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumidega ehitise ehk hoone puhul. 2. Raili Pärna ja Raina Pärna ettekirjutuse peale esitatud vaie jäeti Keskkonnainspektsiooni 06.04.2009 vaideotsusega nr LÄR-6-1/79-3 rahuldamata. 2

mõttes, sest need ei ole maapinnaga püsivalt ühendatud, majade elektriga varustamine toimub maapealse pikendusjuhtmega, majades puudub vesi ja muud kommunikatsioonid. Kaebajate suhtes alates 01.01.2003 kehtiva EhS kohaldamine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega (põhiseaduse § 10).

mõttes „püsivalt ühendatud“ tähendab ehitist, mida ei ole osadeks lahti võtmata võimalik teisaldada. Abivahendite kasutamise mõiste tuli sisse alles EhS vastuvõtmisel. Ettekirjutuse viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-44-06 ei ole asjakohane, kuna selles käsitletud juhul on ehitised püstitatud 2005. a, kui kehtis EhS. Kaebajate vabadusi piirav ettekirjutus ei ole piisavalt põhjendatud. Ettekirjutuse väide, et neli palkmaja on püstitatud kaitstavale loodusobjektile, kus rikuvad saare pärandkoosluse ilmet ja ei sobi maastikukaitsealale, on põhjendamata. Kaebajate hinnangul on majad keskkonnasõbralikud (paigutati kruusaaukudesse) ja sobivad saarele. Majad asuvad kinnistul 8 aastat ja seni pole tuvastatud nende kahjulikku mõju loodusele ega keskkonnale. Manija maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 13 lg 1 p 2 kohaselt on inimtegevus saarel teataval määral vajalik ja seetõttu tuleks kaaluda lubatavaid võimalusi. 21.01.2010 kohtuistungil väitsid kaebajad, et kõik neli maja olid Manija kinnistul 15.12.2001 olemas ja esitasid selle väite kinnitamiseks halduskohtule fotod. 12.02.2010 seisukohas leitakse, et kestva ühenduse all tuleb mõista asja muutumatust, jäävust ja püsivust kindlal pinnal, milleks on maatüki pind. Kindla ühenduse all tuleb mõista ühenduse muutumatust maatüki pinna suhtes. Nimetatud tingimused on asjaõigusseaduse (AÕS) § 136 lg-s 2 esitatud kumulatiivselt, mis tähendab, et nad peavad esinema koos. AÕS § 136 lg 2 tähenduses on püsiv ühendus jääv ja muutumatu ühendus maatüki pinnal või selle all. Ei ole võimalik, et asi on püsivalt ühendatud, kui tema ühendatus sõltub omaniku tahtest ning ei too kaasa erilisi muudatusi asjadel endil. Majad on ühendatud elektriga pikendusjuhtme abil, mis asetseb maapinna peal. Kuna Manija kinnistule paigaldatud majad ei ole püsivalt ühendatud AÕS § 136 lg 2 mõttes, siis ei ole nad ka ehitised

§ 38lg 2 tähenduses.

Maakivid, millele asi paigaldatud on, ei ole ehitise oluline osa, kuna maakivid ei ole püsivas ühenduses majaga ja neid on võimalik eraldada maja või maakive oluliselt kahjustamata. Kive on võimalik välja vahetada, mis näitab, et kivid ei ole majaga püsivalt ühendatud. Seadusandja ei ole sidunud püsiva ühenduse mõistet vundamendi mõistega, ka pole maakive võimalik käsitleda vundamendina, kuna need ei ole pinnasesse kaevatud, vaid asetsevad maa pinnal. Kaebajad ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et seadusandja ei ole maapealsete ehitiste puhul seadnud kahtluse alla nende püsivalt maapinnaga seotust, kuna sellist järeldust ei ole EhS eelnõu seletuskirja alusel võimalik teha. Tallinna Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse. 4. Vastustaja palus jätta kaebused rahuldamata. Vastuväited: 2001. a ettekirjutuse tegemise ajal oli kinnistul kolme palkmaja seinad ja sarikad. Haldusmenetluse käigus esitas kinnistu omanik Tõstamaa Vallavalitsusele taotluse detailplaneeringu alga3

-i, vaid 01.01.2003 kehtima hakanud ehitusseadust. Põhjendatud on viide Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-44-06 seisukohtadele. Palkmajade asukoha muutmiseks oli vaja abivahendeid. Ka juhul, kui majad olid ehitatud valmis enne 2003. a, olid need kestavalt ja kohtkindlalt maapinnaga ühendatud ning ka

§ 38lg 2 mõttes ehitised.

Ettekirjutuse koostamisel on kaalutud poolt ja vastuargumente. Ettekirjutuse eesmärk on viia tegevus Manija maastikukaitsealal kooskõlla seadusega, et LKS alusel kehtestatud ehituskeeluvööndis ei asuks ebaseaduslikke ehitisi. Selleks on kaks võimalust: taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist või likvideerida ehitised. Ehituskeeluvööndit ei ole Tõstamaa valla üldplaneeringuga ega Manija kinnistu detailplaneeringuga vähendatud. Samuti on Manija maastikukaitseala valitseja leidnud, et nimetatud majad risustavad Manija saare pärandkultuurimaastiku ilmet ja tuleks alustada menetlust majade likvideerimiseks. Seetõttu ei ole vastustajal võimalik valida mõnda teist abinõu ja ettekirjutus on proportsionaalne. Ettekirjutuse tegemise lisatingimuseks ei ole pandud kohustust tuvastada rikkumise kahjulikku mõju. 05.02.2010 seisukohas märgitakse, et Manija kinnistul asuvate ebaseaduslikult ehitatud majade suhtes viidi menetlus läbi septembris 2001. Siis fikseeriti kolme palkmaja ehitus ja kinnistu omanik selgitas, et on asunud kolme palkmaja ehitusluba taotlemata. Kinnistu omanikule tehti ettekirjutus ebaseadusliku ehitamise lõpetamiseks ja pooleliolevate ehitiste konserveerimiseks. Kui kaebajad väidavad, et detsembriks 2001 oli valmis ehitatud neli maja, on kinnistu omanik eiranud Keskkonnainspektsiooni ettekirjutust ja jätkanud ebaseaduslikku ehitustegevust. Kahe maja (majade kirjeldus 07.05.2004 vaatluse protokolli p-des 1 ja 2) puhul võib rakendada 2001. a kehtinud

-i. Manija kinnistu majade puhul on maakividest vundament ehitise oluline osa, sest majad ei saa asetseda maapinna peal. Nende majade puhul on omanik soovinud maju just sellele kohale paigutada ja tema eesmärk ei ole majade asukohta pidevalt muuta. Teisaldamiseks on vajalikud spetsiaalsed raskeveokid. Lisaks on majad ühendatud maa-aluse elektrikaabliga. Seega on majade asukoha muutmine liiga kulukas ja ebaotstarbekas ning neid saab nimetada püsivalt ühendatuks. Nimetatud majad on ehitised

mõistes. 01.01.2003 kehtima hakanud EhS alusel on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Seadusandja ei ole seadnud kahtluse alla maapealsete ehitiste puhul nende püsivalt maapinnaga seotust.

1. Tallinna Halduskohtu 07.05.2010 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Põhjendused: Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Manija kinnistul asuvad neli ümarpalkidest hoonet, mis on püstitatud ehitusloata ja paiknevad ehituskeeluvööndis, mida ei ole vähendatud. Kaebajate väitel oli
2. a Manija kinnistul neli hoonet. Väite tõendamiseks esitasid kaebajad fotod, fotoaparaadi andmete väljatrüki pildistamise aja kohta ja CD plaadi. Kaebajate kinnitusel 4

§ 38lg 1 kohaselt on ehitis hoone või rajatis.

Mõistet „ehitis“

otseselt ei defineeri. Ehitise mõiste avamisel annavad piisava selgituse

§ 39

p-d 1-5, millest tulenevalt saab ehitiseks nimetada kõike, mida ehitatakse või luuakse ehitustegevuse käigus. Seega hõlmab nimetatud mõiste nii hooneid, rajatisi, kandekonstruktsioone ja mittekandekonstruktsioone. Arvestades eeltoodut ja hoonete kohta esitatud materjale, on ettekirjutuses nimetatud ümarpalkidest majad ehitised

mõttes – need on rajatud inimeste poolt ehitamise tulemusel.

§ 38

lg 2 järgi on hoone maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis. Asjas ei ole vaidlust selles, et palkmajad on katuse, välispiirete ja siseruumiga majad. Vaidlus on selle üle, kas need on maapinnaga püsivalt ühendatud. Esitatud fototabelitest selgub, et hoonete vundamendi lahendusel on lähtutud lihtsast, käepärasest ja kättesaadavast materjalist – maakividest. Arvestades, et kolm hoonet on püsinud taolisel toestusel vähemalt alates 2001, neljas hoone ettekirjutuse kohaselt vähemalt alates 07.05.2004, on nimetatud lahendus olnud piisav tagamaks püsivuse ehitatud hoonetele. Vaadeldes ehitatud vundamendi lahenduse ruumilist asetsemist ei ole hooned paigaldatud suvalistele maakividele, vaid arvestusega, et hoone püsiks valitud kohas sõltumata võimalike vertikaal- ja horisontaaljõudude rakendumisest, mis väljendub nii kivide asetsemises kooskõlas hoonete konstruktsioonidega kui kasutatud töövõtetes, mis kajastub töömeeste tegevuses fotodel. Seega on maakividest loodud ruumiline püsivate piiretega konstruktsioon. Kirjeldatud viisil vundamendi loomist hoonele saab lugeda ehitamiseks lähtudes

§ 39p-dest 1-5.

Antud hoonete puhul on tegemist vundamendile püsivalt paigaldatud hoonetega, mis vundamendi kaudu on püsivalt ja kohtkindlalt ühendatud maapinnaga. Asjaolu, kas vundamendi ja hoone karkassi vahel on püsiühendus, ei ole püsivalt ühendamise hindamisel kriteeriumiks, sest esitatud tõendite kohaselt ei ole vaidlusaluste hoonete puhul tegemist kergkonstruktsioonidega, mis vajaksid püsimiseks täiendavat toestamist, vaid sellise raskusega ehitisega, mille püsivus on tagatud omakaaluga. Hinnates hoonete ehitamiseks kasutatud materjali (ümarpalkmaja), nende mõõtmeid 5,9x4,7 m (27,73 m2) ning asjaolu, et hoonete asukohtade muutmiseks tuleb kasutada tõstemehhanismina kraanat ja veoautot, ei saa väita, et ehitised on projekteeritud sellisena, et neid saaks suvalisel ajal ja otstarbekalt teisaldada suvalisse kohta nagu vagunelamut või haagislinnakut. Esitatud tõendite alusel on ehitised projekteeritud arvestades nende paigutamist konkreetsesse asukohta. Keskkonnaga seotud tegevuste puhul tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ja hoiduda keskkonda kahjustavatest tegevustest. Kahjulik mõju ei pruugi tekkida koheselt mingi konkreetse tegevuse tagajärjel. Juhul, kui oleks tuvastatud, et majade püstitamine/püsimine kõnealuses kohas põhjustab keskkonnakahjustusi saasteainete ja/või jäätmete keskkonda viimise näol, oleks kahjustajal tekkinud saastetasu maksmise kohustus. Kaebajad ei ole vaidlustanud vastustaja väiteid selle kohta, et kinnistu endine omanik esitas Tõstamaa Vallavalitsusele taotluse detailplaneeringu algamiseks ja Keskkonnaministeeriumile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Vallavalitsus andis taotlejale detailplaneeringu koostamiseks tähtaja, mille rikkumise tõttu tühistas vallavolikogu 01.11.2004 otsusega nr 82 detailplaneeringu algatamise. 01.10.2002 jättis Keskkonnaministeerium kinnistu omaniku taot- 5

§ 38lg 1 järgi saavad ehitised olla üksnes hooned või rajatised.

Antud juhul pole tegemist rajatistega. Hoone mõiste avab

§ 38

lg 2, mida kohus ei käsitlenud, rikkudes sellega materiaalõigust, kuna tegemist on hoone kui ehitise liigi legaaldefinitsiooniga. Kohtul puudus mõistlik põhjendus mõistet sisustada läbi teiste sätete, jättes rakendamata hoone legaaldefinitsiooni. See, et seadusandja on mõiste defineerimisel kasutanud ühte ja sama mõistet, ei õigusta kohtul mitte rakendada

§ 38lg-t 2.

Kohus eksis loogikareeglite vastu, defineerides ehitist läbi

§ 39

ja leides, et tegemist on hoonega, kuna tegemist on ehitustegevuse käigus looduga. Iseseisvalt, arvestamata

§ 38

l-gt 2, ei ole võimalik sisustada ehitise mõistet läbi

§ 39

.

§ 38lg 2 kohaselt loeti 2001.

a hooneks maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitist. Maapinnaga püsiva ühenduse mõiste tulenes AÕS § 136 lg-st 2, mille kohaselt loeti püsivaks ühendamiseks sissemüürimist, sissekaevamist või muud kestvat ja kindlat ühendamist maatüki pinnal või selle all. Ka 01.07.2002 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 1 kohaselt on asja oluline osa selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. TsÜS § 54 lg 1 järgi on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Kinnisasja olulise osa näitlikustamiseks on TsÜS § 54 lg-s 1 toodud ka loetelu püsivalt ühendatud asjadest, millel on ühine tunnus - vahetu kontakt maapinnaga ja ulatumine selle alla. Maakivid, millele asi paigaldatud on, ei ole ehitise oluline osa, ku6

§ 38lg 2 tähenduses.

Kaebajad ei nõustu kohtuga, et kõnealustele majadele on loodud ruumiline püsivate piiretega konstruktsioon, mida on võimalik lugeda ehitamiseks

§ 39tähenduses.

Seadusandja ei ole sidunud püsiva ühenduse mõistet vundamendi mõistega, mistõttu arutlus maakivide olemisest / mitteolemisest majade vundamendiks on asjakohatu. Ehitussõnastikus on vundamendi mõistet defineeritud kui ehitise maa-alust kandekonstruktsiooni. Sellisest lähenemisest tulenevalt ei ole võimalik käsitleda maakive vundamendina, kuna need ei ole pinnasesse kaevatud. Kaebajad ei nõustu kohtu väitega, et hoonete puhul on tegemist vundamendile püsivalt paigaldatud hoonetega, mis on vundamendi kaudu püsivalt ja kohtkindlalt ühendatud maapinnaga. Ei ole välistatud, et kohus rakendas sisuliselt EhS-i, mitte

-i. Seda kinnitab kohtkindla mõiste kasutamine, kuigi nimetatud mõiste võeti kasutusele koos EhS-ga. EHS eelnõu seletuskirjas selgitatakse mõiste „maapinnaga“ asendamist mõistega „aluspinnaga“, kuid ei selgitata põhjuseid „püsivalt ühendatud“ asendamisele mõistega „kohtkindel“. Eelnõu seletuskirja põhjal võib asuda seisukohale, et seadusandja on pidanud oluliseks muuta ehitiste „püsivat ühendust maapinnaga“, sidudes selle mõistega „kohtkindel aluspinnaga“. Ka Riigikohus nentis otsuses 3-1-1-44-06, et EhS-ga on „seadusandja pidanud vajalikuks ehitise mõistet muuta, laiendades senikehtinud määratlust ja asendades maapinnaga püsiva ühenduse nõude tingimusega, et hoone peab olema aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud.“ Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi peaspetsialist Martin Lepp selgitas 01.07.2004 vastuses nr 8.2-2/8405, miks on ehitise määratlust laiendatud „aluspinnaga kohtkindlalt ühendatuks“ - „vajadusest katta ehitise mõistega ka ehitised, mis asetsevad näiteks kividel või palkidel“. Seetõttu leiti vastuses, et „kirjas nimetatud ehitised ei ole aluspinnasega püsivalt ühendatud, kuna ehitist on võimalik teatud abivahendeid kasutades kohalt liigutada, ehitist ennast oluliselt muutmata“. Kaebajad ei nõustu kohtu väitega, et majadele tagab piisava püsivuse asjaolu, et need paiknevad seal alates 2001. a ja maakividest on loodud püsiv konstruktsioon. See, et majad on seal paiknenud juba pikemat aega, ei saa ainuüksi omada tähtsust püsivuse mõiste sisustamisel. Kohus ei lähtunud mõiste sisustamisel seaduses käsitletavatest mõistetest ega toonud välja mõistlikku põhjendust, kuidas ajaliselt püsivust hinnata ja alates millisest ajast on võimalik asja asukohta pidada püsivaks. On kummaline, kui maakividest tehakse konstruktsioon, mis ei püsiks või oleks püsiv vaid vähest aega. Kohus jättis õigusliku hinnangu selles osas andmata. Arusaamatu on kohtu mõttekäik, et kaebajad ei ole vaidlustanud vastustaja väiteid selle kohta, et kinnistu endine omanik esitas Tõstamaa Vallavalitsusele taotluse detailplaneeringu algatamiseks ja Keskkonnaministeeriumisse taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks kaebajad oleksid pidanud eelnimetatud väiteid vaidlustama. Kaebajad leiavad, et Manija kinnistul olevad majad on seaduslikud

järgi. Menetlus Manija kinnistu majade osas on viibinud ebamõistlikult kaua ja seda kaebajatest mitteolenevatel põhjustel. Esimene ettekirjutus toimetati kinnistu endisele omanikule kätte 19.09.2001 ehk samal päeval kui talle edastati rahatrahvi määramise otsus. Seega alustati menetlust Manija kinnistul asuvate majade suhtes juba

1. a. Kaebajad on kinnistu omanikud alates
2. a, kuid ettekirjutus nende suhtes koostati alles 26.02.
3. Kaebajad paluvad hinnata asjaolu, et Keskkonnainspektsiooni poolt ei ole menetlust läbi viidud mõistliku aja jooksul. 7

-i, mitte ehitusseadust. Asjaolu, et kaks maja 2003. a ümber tõsteti, ei tingi nende osas EhS kohaldamist. See tähendaks, et ühte maja on võimalik mitu korda ehitada, milline seisukoht on eluvõõras, mõeldamatu ja vastuolus seadusega. Majade ümberpaigutamist ei saa käsitleda sama kinnistu piires ehitamisena, kuna majad paigutati ümber tervikuna. Seega tuleb kahe ümberpaigutatud maja osas kohaldada samuti

-i.

1. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja selgitas 05.02.2010, et haldusmenetluse käigus kogutud tõendite põhjal saab kindlalt väita, et kaks hoonet on praegustesse asukohtadesse püstitatud 04.10.
2. See on tõendatud Raimond Pärna 28.04.2004 saadetud fotodega ja nendele majadele kohaldub EhS. Kahe maja puhul puuduvad ümberlükkavad tõendid selle kohta, et majad ei oleks võinud asuda samas kohas juba
3. aastal. Tõendite hindamine kogumis oli kohtu pädevuses. Vastustaja on endiselt seisukohal, et kui neljas hoone oli Manija kinnistule juurde ehitatud
4. detsembriks 2001, siis on kinnistu omanik eiranud 19.09.2001 ettekirjutust ja jätkanud ebaseaduslikku ehitamist. Kuna kaebus on esitatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise suhtes ja kaebajad põhjendavad oma seisukohti läbi

tõlgendamise, siis on apellatsioonkaebus esitatud kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks nende kahe maja osas, mille puhul ei ole kindlalt tõendatud, et neid oleks ümber paigutatud peale 2001. a ja seega on need püstitatud

kehtivuse ajal (07.05.2004 sündmuskoha vaatluse protokolli p-s 1 nimetatud maja ja p-s 2 nimetatud saun). Kahe maja osas (sama protokolli p-des 4 ja 5 nimetatud majad) vaidlus puudub, kaebajad kinnitavad oma kaebuse p-s 2.6., et kaks maja on peale

1. aastat ümber paigutatud. Tõendamist on leidnud, et ümber paigutamine on toimunud EhS kehtimise ajal. Kaebajate viide mõistliku aja problemaatikale on asjakohatu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 34 lg 3 alusel ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Kaevatava ettekirjutusega kohustati Raili Pärna ja Raina Pärna likvideerima Manija kinnistul ja Manija maastikukaitsealal ehituskeeluvööndis asuvad hooned. Vaidlust ei ole selles, et ettekirjutuses nimetatud Manija kinnistul asuvad neli ümarpalkidest maja on püstitatud omavoliliselt ehituskeeluvööndisse. Vaidluse all on küsimus sellest, kas nimetatud majadele ehituskeeluvöönd laieneb ehk kas nende majade näol on tegemist üldse ehitistega.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust kõnealuste palkmajade püstitamise või asukoha muutmise aeg, samuti neljanda palkmaja püstitamise aeg. 8

§ 38lg 1 kohaselt on ehitis hoone või rajatis.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hoone maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis.

§ 38

lg 3 kohaselt on rajatis maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone. Käesoleval juhul on selge, et Manija kinnistul asuvatel palkmajadel on katus, välispiirded ja siseruum, mistõttu ei saa nende puhul ilmselgelt rääkida rajatistest. Seega tuleb analüüsida, kas Manija kinnistu palkmajad on hooned

§ 38lg 2 tähenduses.

11.

§ 38lg 2 kohaselt peab hoone olema muuhulgas maapinnaga püsivalt ühendatud.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Manija kinnistu palkmajad on asetsenud lahtiselt maakivide peal ja asukoha muutudes on majad samuti asetatud maakividele. Ringkonnakohtu arvates täidavad need maakivid, millel majad asusid või asuvad, palkmajade jaoks põhimõtteliselt (post)vundamendi funktsiooni, kandes palkmajade koormust ja tagades nende püsivuse. On ilmselge, et Manija kinnistule ümarpalkidest ehitatud palkmajad hävineksid maapinnale asetatuna.

§ 38lg-s 2 märgitud püsiv ühendus tähendas muutumatut ja stabiilset ühendust.

Asjaõigusseaduse § 136 lg 2 (kehtis kuni 30.06.2003) kohaselt loeti ehitise püsivaks ühendamiseks sissemüürimist, sissekaevamist või muud kestvat ja kindlat ühendamist maatüki pinnal või selle all. Antud juhul on kõnealused palkmajad nende all asuvate maakivide kaudu maapinnaga püsivalt ühendanud. Seega on Manija kinnistul asuvate majade puhul tegemist hoonetega

§ 38lg 2 mõttes.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asjaolu, kas hoone karkassi ja vundamendi vahel on püsiühendus, ei oma tähtsust, kuna kõnealuste hoonete puhul ei ole tegemist kergkonstruktsioonidega ja palkmajade püsivus on tagatud omakaaluga.

1. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Vaidlustatud ettekirjutuses on õigesti osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.2006 otsusele asjas nr 3-1-1-44-06, milles leiti, et „[k]ividele püstitatud aiamaja võib olla ehitis ES § 2 lg 1 mõttes, sest selle koht on omaniku poolt kindlaks määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei muuda.“ Riigikohus märkis viidatud otsuses, et „[e]hitisena ES § 2 lg 1 mõttes tuleb mõista inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta ei suuda selle omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades.“ Ka käesoleva asja materjalidest nähtub, et Manija kinnistul asuvate palkmajade teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades (toimiku lk-d 68 – 72 pöördel).
2. Samas ei piisa ehitise määratlemisel üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas see on teisaldatav. Riigikohtu 21.02.2011 otsuses nr 3-3-1-8010 märgitakse, et „[o]luline on asja ehitisena määratlemisel arvestada ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.“ Manija kinnistu kolme maja puhul on ilmselt tegemist suve- või puhkemajadega (sama kinnitab ekspertarvamus, toimiku lk 117 pöördel ja 118), ühe maja puhul on tegemist saunamajaga. Ekspertarvamuses on toodud välja endise omaniku Raimond Pärna tahe. Endine omanik on soovinud müüa Manija kinnistust moodustatud krundid koos palkhoonetega põhiliselt suvitajatele / loodusesõpradele või jätta need ostjate vahel kaasomandisse (tlk 117 pöördel). Kuna Manija kinnistul asuvad palkmajad on soojustuseta, on nende kasutamine ilmselt intensiivsem suveajal, kuid põhimõtteliselt on neid võimalik kasutada ka jahedamal ajal, nagu soojustuseta puhkemaju tavapäraselt. Asjaolu, et palkmajade asukohta on ehitamise järgselt ettekirjutuse täitmiseks ühel korral muudetud, ei anna alust pidada kõnealuseid palkmaju hõlpsasti teisaldatavateks ja muudeks asjadeks kui ehitisteks. Kõnealuste palkmajade puhul ei ole olnud omaniku eesmärgiks nende asukohta pidevalt muuta, vaid paigutada nad just nimelt püsivalt kindlale 9

mõttes kui ka alates 01.01.2003 kehtiva EhS mõttes.

1. Manija kinnistu endine omanik Raimond Pärna on 19.09.2001 Keskkonnainspektsioonile antud seletuses ka ise leidnud, et kinnistule ehitatavate ja ehitatud palkmajade näol on tegemist ehitistega (tlk 64), mille püstitamiseks on vajalik ehitusluba. Kinnistu omaniku sellist seisukohta kinnitab soov ehitustegevust legaliseerida, taotledes Tõstamaa Vallavalitsusest Manija kinnistu osas detailplaneeringu algatamist ja Keskkonnaministeeriumilt Manija kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamist. Kui endine omanik püstitas ehitised lähtuvalt teadmisest, et tegemist ei ole ehitistega ja neile ei laiene ehituskeeluvöönd, nagu kaebajad väidavad, puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks soovis endine omanik oma ehitustegevust legaliseerida.
2. Kaebajate väide, et halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses käsitlenud hoone mõistet

§ 38lg 2 tähenduses, on ebaõige.

Halduskohus on läbi

§ 39

p-de 1 – 5 käsitlenud vundamendi lahenduseks maakivide kasutamist ja leidnud, et sellise vundamendi loomist saab lugeda ehitamiseks. Samas on halduskohus kõnealuste palkmajade hoonena määratlemisel pöördunud tagasi

§ 38

lg 2 poole ning leidnud, et antud juhul on tegemist vundamendile püsivalt paigaldatud hoonetega, mis vundamendi kaudu on püsivalt ja kohtkindlalt ühendatud maapinnaga. Ringkonnakohus käsitles eelnevalt vundamendi tähtsust ja eesmärki, mida vundament hoone juures omab ja ei hakka seda siinkohal üle kordama. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et vundament peab ilmtingimata olema maa-alune konstruktsioon.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele Manija kinnistul asuvate majade suhtes läbiviidava menetluse ebamõistlikult pika kestvuse kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Tegemist ei ole sellise viivitusega, et ettekirjutuse tegemine kaebuse esitajatele ei ole enam võimalik, viivitamise õigusvastasuse tuvastamist nõudena pole aga kaebustes taotletud.
2. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebajate kasuks, jäävad kaebajate menetluskulud nende enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 10