) § 12 annab maksuhaldurile kaalutlusõiguse ja pädevuse valida erinevate abinõude vahel. Maksuhaldur pole hinnanud kaebaja reaalseid võimalusi maksuvõla tasumiseks ega kaalunud alternatiivseid võimalusi maksuvõla tasumise korralduse andmisele. Maksuhalduril võlausaldajana oleks tulnud põhiseaduse § 3 lg-st 1 tulenevast legaliteedi põhimõttest lähtuvalt kaaluda kaebaja suhtes pankrotiavalduse esitamist. Maksuhaldur pole sellist võimalust kaalunud. Vaideotsuses kaebaja sellekohase väite kohta seisukohta ei võetud. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja maksuvõlg 15 113 kr kujunes maamaksu õigeaegselt (vastavalt 15.04., 15.07. ja 15.10.2009 ning 31.03.2010) tasumata jätmisest. Kohatu on kaebaja viitamine
-s sätestatud kaalutlusõigusele ja maksuhalduri poolt alternatiivsete lahenduste/meetmete kohaldamise võimalustele. Maksuvõla sissenõudmine on maksuhalduri kohustus.
annab makseraskustes maksukohustuslasele õiguse taotleda maksuvõla ajatamist. Kaebaja pole sellise taotlusega maksuhalduri poole pöördunud. Samuti pole kaebaja vaidlustanud pangakontode arestimist. Kummastav on kaebaja arvamus, et maksuhaldur peaks tegema valiku täitemenetluse või pankrotimenetluse vahel. Seadus ei kohusta võlausaldajat pankrotivaldust esitama, samas äriseadustiku (ÄS) § 180 järgi osaühingu maksujõuetuse (mis ei ole ajutine) korral peab juhatus kohtule pankrotiavalduse esitama. Tallinna Halduskohus jättis 08.12.2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - kaebajal on vaidlusaluses korralduses märgitud maamaksu 15 113 kr tasumise kohustus ja ta pole seda kohustust täitnud; - maamaksu tasumise kohustuse aluseks olevaid maamaksuteateid pole kaebaja vaidlustanud; - maksuvõla ajatamist pole kaebaja taotlenud. Vaidlus on selle üle, kas maksuhaldur oleks pidanud enne vaidlusaluse maksuvõla tasumise korralduse andmist kaaluma kaebaja võimet maksusummat tasuda ning esitama kaebaja suhtes pankrotiavalduse.
lg-st 1 ning lg 2 p-dest 2 ja 3 tuleneb, et maksuhalduril puudub maksuvõla tasumiseks korralduse andmisel kaalutlusõigus.
sätestab, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituste piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega.
lg 2 p 3 (mille kohaselt on maksuhalduri ülesandeks nõuda sisse maksuvõlad) maksuhaldurile erinevate abinõude vahel valimise õigust ei anna. Kuna OÜ TSC Autoülevaatus jättis
Maksuvõla tasumiseks korralduse andmise faasis ei oma isiku maksevõime tähtsust ning tähenduseta on ka see, kas äriühingul on kassas rahalisi vahendeid või mitte. Isiku tegelik maksevõime ja võimaliku pankrotiavalduse esitamise vajadus selgub alles maksuvõla sundtäitmise käigus. Ennatlik on arvata, nagu peaks maksuhaldur juba maksuvõla tasumise korralduse andmisel eeldama selle mittetäitmist maksukohustuslase poolt. Meelevaldne on kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-19-10, milles selgitati kriminaalmenetlusseadustiku (KrMS) §-st 6 tuleneva legaliteedi põhimõtte sisu. 2
on üldnorm, mis sätestab maksuhalduri ülesanded; normis loetletud ülesannete puhul pole märgitud, et maksuhalduril on nende täitmisel kaalutlusõigus. Seega lähtuvalt kohtu seisukohast ei saaks maksuhaldur mitte ühegi ülesande täitmisel
§-s 12 sätestatud kaalutlusõigust teostada. Selline seisukoht on eelduslikult ebaõige ning uurida tuleb, kas on muid norme, mis annavad maksuhaldurile kaalutlusõiguse
Kaalutlusõigus on lähedalt seotud ärakuulamisõigusega. Alles pärast isiku ärakuulamist saab menetleja hinnata, kas tema poolt kasutatav meede on proportsionaalne soovitava legitiimse eesmärgiga. Käesoleval juhul pole maksuhaldur vaidlusaluse korralduse andmisel kaalutlusõigust teostanud ega sellele eelnevalt kaebajale ärakuulamisõigust taganud. Tegemist on oluliste rikkumistega, sest välistada ei saa, et ärakuulamise tagamisel ja kaalutlusõiguse teostamisel oleks võinud vastustaja hoiduda kõnealuse haldusakti andmisest või anda selle teistsuguse sisuga. Täitevvõimu esindajal ja kohtul on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile ka siis, kui see on spetsiifilise iseloomuga, kuid isik peab seda määravaks oma kohtuasja lahendamisel (Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Bogatova vs Ukraina, 07.10.210 nr 5231/04). Maksuhaldur ega kohus pole vastanud kaebaja põhiargumendile, miks valis maksuhaldur arvete arestimise ning seejärel võlgade sissenõudmise. Asjas Shchokin vs Ukraina on EIK andnud suunise, et juhul kui siseriiklikud maksuseadused võimaldavad erinevaid tõlgendusi või ei ole selged, tuleb kohaldada maksukohustuslasele kõige soodsamat tõlgendust. Sellest seisukohast tuleb ka käesoleval juhtumil lähtuda. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vaidlusalune haldusakt on õiguspärane ning apellatsioonkaebuse paljasõnalised väited maksuhalduri ja halduskohtu järeldusi ümber ei lükka. PMTK ei ole rikkunud maksumenetluse põhiprintsiipe ega menetlusnorme ning on koostanud korralduse maksuvõla tasumiseks seaduslikul alusel. Põhjendatud pole apellandi väide, et asja lahendamise põhiküsimus seisneb selles, kas
Tegemist ei ole küsimusega, mis oleks käesolevas asjas otsustava iseloomuga või määrava tähtsusega maksuvõla tasumise korralduse õiguspärasuse hindamisel. Maksuvõla tekkimise aluseks on maksukohustuse mittekohane täitmine, mitte maksuhalduri kaalutlusõiguse olemasolu või puudumise küsimus. Tulenevalt
lg-st 1 on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla ning maksuvõla sundtäitmine toimub täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Seega on maksuhalduril õigus nõuda tasumata maksuvõlg sisse sundkorras siis, kui maksukohustuslane maksukohustust ei täida ega taotle maksuvõla ajatamist.
lg 2 p-st 3 ja § 128 lg-st 1 tulenevalt on maksuhalduril kohustus nõuda sisse maksuvõlad ning maksuhalduril puudub maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla sissenõudmisel kaalutlusõigus. Kui maksuhaldur maksuvõlga sisse ei nõuaks, muutuks maksukohustuse täitmine sisuliselt vabatahtlikuks. Vastustaja juhib apellandi tähelepanu ka
lg-le 3, mille kohaselt võib maksuhaldur esitada avalduse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamiseks pärast seda, kui maksuhalduri või kohtutäituri poolt sooritatud täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda. 3
lg 1 p 1 sätestab, et maksumaksjal on kohustus tasuda maksusumma (maksukohustus).
-le. Maksuvõlg on
tähenduses maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Õige, kuid asjasse puutumatu on kaebaja väide, et ärakuulamisõiguse tagamine on oluline kaalutlusotsuse langetamisel. Kaalutlusõiguse alusel toimub maksuvõlgade ajatamine, tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamine ja täitmise peatamine, sunnivahendite valik, kontrolltoimingute liigi ja ulatuse valik, tagatise nõudmine jne. Käesolevas asjas käib vaidlus maksusumma tasumiseks kohustamise korralduse õiguspärasuse üle. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal on maamaksu võlg vaidlusaluses korralduses märgitud summas, so 15 113 kr. Maksuvõlg tekib maksukohustuse mittekohasest täitmisest, mitte maksuhalduril kaalutlusõiguse olemasolust või puudumisest. Erandlikel juhtudel annab
lg 2 maksuhaldurile kaalutlusõiguse jätta sättes toodud tingimuste täitumisel maksusumma määramata või sisse nõudmata. Viidatud normi kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksusumma määramata või sisse nõudmata, kui ta on kindlaks teinud, et määramise ja sissenõudmisega seotud kulud ületavad maksusumma või maksusumma sissenõudmine on maksukohustuslase maksevõimetuse tõttu lootusetu ning maksuhaldur ei pea pankrotiavalduse esitamist otstarbekaks. Viidatust järeldub, et
lg 2 annab maksuhaldurile diskretsiooni sättes toodud tingimuste täitumisel kaaluda maksusumma määramata jätmist ja/või sisse nõudmata jätmist selleks, et mitte kulutada mittetulemusliku menetlusega asjatult riigi vahendeid, kuid sellest normist ei tulene maksukohustuslasele subjektiivset õigust nõuda, et talle maksu ei määrataks ja/või maksusummat sisse ei nõutaks. Asjassepuutumatu on kaebaja väide, et vaidlusaluse korraldusega nõutud 15 113 kr maamaksuvõla tasumine on objektiivselt võimatu, sest kassas pole raha ja maksuhalduri poolt osaühingu pangakontode arestimine halvas äriühingu majandustegevuse. Ainuüksi kassas raha olemasolust või puudumisest ei saa maksuhaldur teha järeldusi osaühingu maksevõime kohta ega eeldada, et äriühing sundtäitmise hoiatuse saamisel maksuteate alusel tasumisele kuuluvat maksusummat ära ei tasu. Pangakontode arestimine ja vabastamine toimub
§-s 131 sätestatud korras maksusumma sundtäitmise käigus. Poolte selgitustest ja asja materjalidest järelduvalt arestiti äriühingu pangakonto 2008. aastal maksuvõla täitmise tagamiseks ja sellel pole mingit seost kõnealuse maamaksuvõlaga.
lg 1 annab maksuhaldurile õiguse anda krediidiasutusele korraldus arestida võlgniku pangakonto ning lg 4 kohaselt teeb maksuhaldur korralduse pangakonto aresti alt vabastada kolme tööpäeva jooksul arvates maksuvõla tasumisest. Seega osaühingu pangakontode aresti alt vabastamine sõltub käesoleval juhul kaebajast endast, mitte maksuhaldurist. Kaebaja seadusliku esindaja enda väidetel suhtlemine koostööpartneritega jätkub ning osaühing pole pankrotis. Apellatsioonkaebuses märgitakse, et Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite suuniste järgi juhul kui siseriiklikud maksuseadused võimaldavad erinevaid tõlgendusi või ei ole selged, tuleb kohaldada maksukohustuslasele kõige soodsamat tõlgendust. Apellandi väitega saab nõustuda, kuid apellatsioonkaebusest jääb selgusetuks, milline maksuseadus võimaldab erinevaid tõlgen- 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.