Obsah (12)

§ 30§ 89§ 1028§ 6§ 100§ 101§ 29§ 149§ 155§ 145§ 65§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-30444 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 21.veebruar 2011

) § 30 lg 1 kohase võlatunnistusega. Kostjad endi väidetel ei saanud vaidlusalust lepingut allkirjastades aru, millise lepinguga on tegemist ning pidasid seda hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingu lisaks. 4. Kohus leiab, et võla tasumise kokkulepe on abstraktne võlatunnistus.

§ 30

lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on abstraktse võlatunnistuse olemust lahendis nr 3-2-1-21-06 kirjeldanud järgmiselt: „Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (

§ 89lg 2 esimene lause).

Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (

§ 89lg 2 teine lause).

Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Kuna

§-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 (RT III 2004, 27, 295), p 29 ja
3. jaanuari
4. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05 (RT III 2006, 5, 45), p 24). Küll on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (

§ 1028

lg 1) (vt ka Riigikohtu viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-10104, p 29 ja otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 24).“

1. 05.11.2009 hageja ja kostja I vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppe punktidest 1.
2. ja 1.
3. nähtub kostja I, AEOÜ, selgesõnaline kinnitus, et tal on liisinguandja ees liisingulepingust tulenevalt sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus summas 6769,59 EUR (võlg). Lepingu punktides 2.
4. – 2.
5. on pooled kokku leppinud võla tasumise tingimustes: kostja I tasub võla igakuiste osamaksetena vastavalt maksegraafikule alates 15.12.2009 kuni 15.11.2011; võlgnik maksab võla tasumata osalt igakuiselt intressi 12 % aastas, lepingu lõppemise järel hakatakse tasumata võla summalt arvestama viivist; lepingu punktis 2.
6. ja 2.
7. määratakse kindlaks tasumise vääring ja pangarekvisiidid ning punktis 2.
8. lepiti kokku kõikide kohustuste täitmiseks ebapiisavate maksete tegemise puhuks kohustuste täidetuks lugemise järjekorra. Eelnevast järelduvalt loodi võla tasumise kokkuleppega iseseisev kohustus kõrvuti liisingulepingust ja selle lisadest tuleneva kostja I põhikohustusega, ning võla tasumise kokkuleppe täitmise korral loetakse täidetuks ka liisingulepingust tulenevad kostja I kohustused.
9. Kostjate väited, et nende arusaama järgi oli võla tasumise kokkuleppe näol tegemist liisingulepingu lisaga ja mitte iseseisva lepinguga, ei anna alust mitte tõlgendada võla tasumise kokkulepet abstraktse võlatunnistusena.

§ 30

lg-st 2 tulenevalt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seejuures ei oma tähtsust, kuidas on pealkirjastatud dokument, milles kohustatud isik võlga tunnistab. Võlatunnistus võib sisalduda näiteks ka lepingu lõpetamise kokkuleppes. Käesolevas asjas 5 pooled enne võla tasumise kokkulepet sõlmisid 06.01.2009 liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe. Kuna kostja I selles kokkulepitud tingimusi ei täitnud ning teatas hagejale, et ei suuda ka tulevikus lepingu lõpetamise kokkulepet täita, sõlmisid pooled võla tasumise kokkuleppe, millega ajatati kostja I võla tasumine. Lepingud allkirjastas kostja III LA, kes oli samaaegselt nii kostja I, kui ka kostja II juhatuse liige. Seega L. Ande pidi olema ja oli teadlik võlgnevuse suurusest ning võla tasumise kokkuleppe sisust ja sõlmimise eesmärgist. Kostjate vastuväited nagu oleks kostja I sõlminud võla tasumise kokkuleppe liisingulepingu järjekordse lisana ilma tahteta võlga tunnistada, on vastuolus

§ 6lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneva kohustusega käituda teise lepingupoole suhtes ja oma õigusi teostada heas usus.

1. Võlatunnistuse andmise tagajärg on tõendamiskoormise ümberpööramine ning tõendamise lihtsustamine. Eeldatakse, et võlatunnistuses lubatud kohustus tuleb täita ja et sellel kohustusel on majanduslik või mõni muu alus, mis õigustab võlatunnistusest tuleneva nõude rahuldamise. Kostjate vastuväited hagile on seotud liisingulepingust tulenevate poolte kohustustega. Abstraktne võlatunnistus ei vaja kehtimiseks võlaõiguslikku alust. Isegi kui võlatunnistusega tunnistatakse nt tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Nii ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. - Tallinn 2006, lk 112).
2. Vaidlust ei ole, et võlatunnistusest tulenevat kohustust ei ole kostja I täitnud.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine.

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja I vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 9. Samal päeval võla tasumise kokkuleppe sõlmimisega, 05.11.2009 allkirjastas LA kostja II juhatuse liikmena garantiilepingu , millega GAS võttis endale kohustuse garanteerida tingimusteta ja tagasivõtmatult kõigi hageja ja AEOÜ vahel 05.11.2009 sõlmitud liisingulepingust , selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate ja liisingulepingu esemega seonduvate liisinguvõtja kohustuste täitmise liisinguandja ees. Samuti 05.11.2009 LA füüsilise isikuna sõlmis hagejaga käenduslepingu hageja ja kostja I vahel 05.11.2009 sõlmitud liisingulepingust , selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate ja liisinguesemega seotud liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et kostjate vastuväited, et garantiilepingus ja käenduslepingus nimetatud liisingulepingut ei ole hagile lisatud ning garantii ja käendus ei taga võla tasumise kokkuleppest tulenevaid kostja I kohustusi on põhjendamatud ning esitatud pahatahtlikult sooviga vältida oma lepinguliste kohustuste täitmist.

§ 29

lg 2 keelab lepingu tõlgendamisel lähtuda ebaõigest tähistusest või väljendusviisist, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kostjad ei ole esile toonud, et hageja ja kostja I oleksid 05.11.2009 sõlminud ka liisingulepingu . Asjas esitatud lepingutest järelduvalt on nii hageja kui ka kostjad 05.11.2009 käendus- ja garantiilepingute sõlmimisel pidanud silmas võla tasumise kokkuleppes (võlatunnistuses) sätestatud kostja I kohustuste täitmise tagamist. 10.

§ 149

lg 1 kohaselt käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Põhivõlgnik võib esitada võlatunnistusele ainult selle. Seega ka käendaja LA võib esitada üksnes võlatunnistuse kehtivust vaidlustavad või võlatunnistusest endast tulenevaid vastuväiteid vastuväiteid.

§ 155

lg 3 järgi võib garantii andja võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Seega kostja II võib esitada üksnes vastuväiteid garantiilepingu kehtivuse kohta. Kohus otsuses eespool märkis, et käendus- ja garantiilepingu tõlgendamisel ei saa lähtuda ebaõigest tähistusest, et käendus ja garantii on antud liisingulepingu , mitte võla tasumise 6 kokkuleppe tagamiseks. Mingeid muid väiteid garantiilepingu ja käenduslepingu kehtivuse vaidlustamiseks ei ole kostjad esitanud.

1. Võlatunnistus ei sõltu selles tunnistatud võlgnevuse tekkimise aluseks olnud võlasuhte kehtivusest, mistõttu ei ole käesolevas vaidluses kohased võlatunnistuse täitmist taganud käendaja ja garantii andja väiteid liisingulepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu ja suuruse tõendatuse kohta. Siinkohal kohus märgib, et hageja ei ole esitanud võla tasumise kokkuleppes ettenähtud intresside väljamõistmise nõuet, mistõttu ei ole asjakohased ka kostjate väited intressiarvestuse ebaselguse kohta. Hagiavalduses nimetatud intressisumma 3053,28 krooni on liisingulepingust tulenev intressivõlgnevus, mis sisaldub võla tasumise kohustuse põhivõlgnevuse summas. Liisingulepingust tulenevaid vastuväiteid kostjad võlatunnistusele esitada ei saa, mistõttu kohus jätab võlgnevuse suurust puudutavad väited tähelepanuta. Kui kostjad leiavad, et võla tasumise kokkuleppes märgitud suuruses ei olnud võlgnevust tegelikult liisingulepingust tekkinud, on neil võimalik oma õigusi kaitsta hageja vastu alusetu rikastumise alusel hagi esitamisega.
2. Käenduslepingu punkti 6.
3. kohaselt käendus kehtib kuni liisingulepingust (st võla tasumise kokkuleppest) tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. Garantiilepingu punkti
4. järgi garantii on kehtiv kuni 15.11.
5. Seega on nii käendusleping kui garantiileping käesoleval ajal jätkuvalt kehtivad.

§ 145lg 1 ja käenduslepingu punkti 3.1.

alusel vastutab käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees põhivõlgnikuga solidaarselt. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses käenduslepingus kokkulepitud käendaja vastutuse maksimumsumma 8089,40 EUR ulatuses. Eeltoodu alusel tuleb LA väljamõistetavat kogusummat piirata 8090,40 euroga.

§ 155

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantiiandja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Garantiilepingu punktis 2. on kostja II kohustunud tasuma liisinguandja poolt liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmata kohustuste tasumiseks esitatud kirjalikus nõudes toodud summa 3 pangapäeva jooksul teate saamisest. Kuna kohus tuvastas, et garantii oli antud võla tasumise kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmiseks, siis ka garantiilepingu punktis 2 nimetatud liisingulepingu all on pooled silmas pidanud võla tasumise kokkulepet. Kostja II ei ole vaidlustanud hageja 05.02.2010 võla tasumise teatise (tl 13) saamist, kuid ei ole garantiilepingust tulenevat kohustust täitnud. 13.

§ 65

lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Eeltoodu alusel vastutab ka kostja II solidaarselt põhivõlgnikust kostjaga I ja käendajaga kostjaga III.

§ 65

lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 14.

§ 101

lg 1 p 6 annab võlausaldajale õiguse nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja taotleb kostjatelt välja mõista viivise alates võla tasumise kokkuleppe erakorralisest ülesütlemisest 19.02.2010 kuni liisingulepingujärgse põhivõlgnevuse 102 783,30 krooni (6569,05 eurot) tasumiseni. Seega hageja on arvestanud viivist väiksemalt summalt, kui võla tasumise kokkuleppes märgitud põhivõlgnevus 6769,59 eurot. Võttes arvesse, et võla tasumise kokkuleppes märgitud põhivõlgnevus sisaldab liisingulepingust tekkinud intressi võlgnevust 195,14 eurot (3053,28 krooni) ning

§ 113

lg 6 keelab intressilt viivise arvestamise, on hageja viivisenõue kohtu hinnangul põhjendatud ja mõistlik. Hagiavalduse 22.06.2010 esitamise seisuga on hageja arvestuste kohaselt sissenõutavaks muutunud viivised summas 2035,77 eurot. Kostjad ei ole hageja viivisearvestusele esitanud muid vastuväiteid, kui et hagiavalduse viivisearvestuse tabelis märgitud viivise periood 19.05.2010 – 22.06.2010 ei saa olla 124 päeva. Hageja on hagis 7 märkinud, et arvestas viivist alates võla tasumise kokkuleppe ülesütlemisest, so 19.02.2010. Perioodil 19.02.2010 – 22.06.2010 on 124 päeva. Kohus leiab, et kuupäev 19.05.2010 on viivisetabelis kirjaviga ning ei anna alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks. Kohus mõistab kostjatelt viivised välja TsMS § 367 kohaselt: kohtuotsuse tegemise päeva seisuga summaliselt ning edasi protsendina põhivõlast.

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb viivisemääraks lugeda lepingus kokkulepitud viivisemäär. Võla tasumise kokkuleppe punktis 4.

1. on lepingupooled kokku leppinud viivise määras 0,25 %. Lisaks hagiavalduses märgitud viivisesummale 2035,77 eurot on kohtuotsuse 21.02.2011 tegemise seisuga täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivis summas 3990,70 eurot (6569,05 eurot * 0,25% * 243 päeva). Kokku kohus mõistab kostjatelt summaliselt välja viivise 6026,47 eurot.
2. TsMS §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostjate kanda. TsMS § 165 lg 3 alusel juhul, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hagejal on õigus esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest. Heli Käpp Kohtunik 8