Obsah (6)

§ 26§ 92§ 31§ 32§ 7§ 19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 06.12.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2781 Haldusasi P.H. kaebus Tallinna Linnava

§ 26lg 1 p 6) 2.

Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (

§ 92lg 1) 3.

Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale, tema esindajale ja vastustajale. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 05.01.2011 (

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.03.2007 esitas kaebaja vastustajale taotluse detailplaneeringu algatamiseks Kalda tn 40a Tallinnas. 28.03.2007 paluti taotluse esitajal koostada kinnistu puittaimestiku haljastuslik hinnang ja hoonestuse soovituslik paiknemise skeem. 08.10.2007 teavitati taotlejat, et esitatud A.Aaspõllu haljastuslik hinnang vajab ekspertiisi, mistõttu pikendati taotlusele vastamise tähtaega. 1 17.10.2007 koostas dendroloog S.Järve kinnistu dendroloogilise inventeerimise. 30.10.2007 edastati detailplaneering Tallinna Keskkonnaametile kooskõlastamiseks. 20.11.2007 vastuses märkis Tallinna Keskkonnaamet, et ei pea õigeks alale detailplaneeringu algatamist eesmärgiga muuta kinnistu sihtotstarve elamumaaks krundil kasvava kõrghaljastuse arvelt. 05.12.2007 teavitati taotlejat, et tema taotlust ei menetleta ning materjalid tagastati. 07.04.2008 esitas P.H. uue samasisulise taotluse. 04.06.2008 edastas menetleja taotluse Nõmme Linnaosa Valitsusele kooskõlastamiseks. 19.06.2008 kirjas teavitati kooskõlastuse andmata jätmisest. 08.01.2009 selgitati kaebajale kirjalikult, et taotlust ei saa võtta menetlusse. 10.02.2009 edastati taotlus seisukoha esitamiseks Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile ja Tallinna Keskkonnaametile, kes ei nõustunud detailplaneeringu algatamisega. Seejärel teavitati taotlejat, et koostatakse haldusakti eelnõu taotluse rahuldamata jätmise kohta ning anti võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.
2. Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2009 korraldusega nr 1728-k jäeti taotlus rahuldamata.
3. 26.11.2009 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse haldusakti tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. Kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist ning menetluskulud palub jätta vastustaja kanda. Kaebaja leiab, et kaevatav haldusakt rikub Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat omandiõigust. Planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 3 kohaselt võib kinnisomandile seada üksnes seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi. Kaebaja leiab, et katastriüksuse sihtotstarbelist määratlust ei saa mõista staatilisena. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 § 2 lg-le 1, mis määratleb katastriüksuse sihtotstarbe määramise alused, määrab või muudab kohalik omavalitsus sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kaebaja on taotlenud maa sihtotstarbe muutmist elamumaaks. Vastustaja ei ole põhjendanud, millisele õiguslikule alusele tuginedes on keeldutud sihtotstarbe muutmisest. Kui kunagi on lähtutud sihtotstarbe määramisel sellest, et oleks võimalik säilitada veel hoonestamata metsamaad, ei anna alust piirata omandi vaba kasutamist. Selline otsustus ei saa piirata sihtotstarbe muutmist tulevikus. Vastustaja väide, mille kohaselt pidi juba
5. aastal olema kinnistu omanikule selge, et tegemist on sotsiaalmaa – üldmaa maakasutuse sihtotstarbega krundiga ning seetõttu ei saa Kalda tn 40a krunti ka hoonestada, on seega asjakohatu. Tallinna üldplaneeringus on ala määratud kui väikeelamute ala, mistõttu võib nimetatud kinnistule ehitada ühepereelamu. Samuti on määratud ala väikeelamumaana ka koostatavas Nõmme linnaosa üldplaneeringus. Tulenevalt Nõmme linnaosa ehitusmääruse (edaspidi ehitusmäärus) § 3 lg 1 p-st 22, on miljööväärtuslikuks piirkonnaks üldplaneeringuga või linnavolikogu otsusega määratletud maa-ala, mille terviklik miljöö oma ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgu, haljastuse, ühtse ja omanäolise arhitektuuri tõttu kuuluvad säilitamisele. 2 Seda vastuolulisem on määratlus, millist miljööd käesoleval juhul väärtustatakse. Kuivõrd lähipiirkond on juba aastaid tihedalt hoonestatud, siis ei saa rääkida miljööväärtuslikust piirkonnast selle ajaloolises tähenduses, mille iseloomulikeks joonteks olid suured kinnistud ning hõredam hoonestatus. Juba 1950.aastatel jagati seni hoonestamata kinnistud väiksemateks kinnistuteks. Ehkki piirkonnas on säilinud ka nö ajaloolise planeeringu ning hoonestatusega kvartaleid, ei saa miljööalale kohaseid tingimusi üheselt laiendada kogu alale. Seda juba põhjusel, et tegelikkus ei vasta eesmärkidele, mida miljööalade kehtestamine endas kannab. Seega väide, nagu halvendaks kinnistu hoonestamine oluliselt piirkonnale iseloomulikku miljöökeskkonda ning naaberkinnistute omanike elamistingimusi, ei ole asjakohane. Lähtuvalt ehitusmääruse § 4 lg-st 3 ei püstita hoonestamata krundile uut elamut, kui krundi pindala on väiksem kui 600 m². Kinnistu aadressil Kalda tn 40a on pindalaga 605 m2 . Samuti puuduvad muud ehitusmääruses sätestatud krundi hoonestamist välistavad tingimused. Vastustaja on vaidlustatavas korralduses viidanud Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti seisukohale, mille kohaselt metsalinnale ebatüüpiliste väikeste kõrghaljastusega kinnistute täisehitamine on piirkonna miljööväärtust devalveeriv. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti seisukohad ei ole detailplaneeringu algatamise kohta Tallinna Linnavalitsusele siduvad. Vaidlustatava korralduse näol on tegemist kaalutlusotsusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 1 tähenduses nagu vastustaja õigesti on viidanud. HMS § 56 lg 3 kohustab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkima kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Käesoleval juhul on vastustaja diskretsiooni teostades lähtunud pelgalt võimalikest avalikest huvidest ja seda põhjendanud eelkõige Nõmme aedlinna miljöö säilitamise vajadusega, mille kohasust on käsitletud eespool. Samas tuleb põhjalikult kaaluda ka erahuve ning pidada silmas neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis saabuvad detailplaneeringu koostamise algatamata jätmise tulemusena. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, mille möödapääsmatus peab olema tõendatud asjas tuvastatud asjaoludega. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasja nr 3-3-1-37-04 otsuses leidnud, et kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb tal piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Kaebaja lükkab ümber vastustaja vaidlustatavas korralduses toodud väite nagu oleks kinnistu hoonestamisega paratamatult seotud väärtusliku kõrghaljastuse hävitamine. Arvestades dendroloog A.Aaspõllu haljastuslikku hinnangut ning planeerija P.Moorasti koostatud Kalda 40a planeeringu hoonestuse eskiislahendust, kuuluks likvideerimisele üksnes kolm puud, sh kaks mändi, mis on hinnatud väheväärtuslikuks ja üks mänd, mis on hinnatud likvideeritavaks. Veel enam, A.Aaspõllu on pööranud tähelepanu puude halvale olukorrale, mille on põhjustanud senised kasvutingimused (valguspuuudus ning tihedas koosluses kasvamine). Oma hinnangu kokkuvõttes on A.Aaspõllu leidnud, et säilitamist ja hooldamist vajaksid üksnes elujõulised harilikud männid ning harilik hobukastan Kalda tn ääres. Suur osa kasvavaid mände on aga väheväärtuslikud ning vajavad järkjärgulist välja vahetamist. Vastustaja pole põhjendanud, miks on jäetud A. Aaspõllu haljastuslik hinnang arvesse võtmata. Vaidlustatavast korraldusest, mille faktilised asjaolud ehk otsustuse eeldused ei vasta tegelikkusele, on ilmne, et vastustaja ei ole teinud kõike endast olenevat, et selgitada välja 3 otsustamiseks olulist tähtsust omavad asjaolud ning teha neile tuginedes motiveeritud lahend. Selliselt antud haldusakt ei ole kontrollitav ega veena adressaati vähemalgi määral selles, et haldusakt selles esitatud põhjendustel on õiguspärane.
6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. Detailplaneeringu algatamise otsustamisel on kohalikul omavalitsusel diskretsiooniõigus. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle andmise faktilised asjaolud, põhjendused ja õiguslik alus on toodud haldusaktis endas ja selle lisaks olevas seletuskirjas. Taotlust on menetletud põhjalikult; läbi on viidud dendroloogiline inventeerimine; kinnistul on käinud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhitektid; seisukohad on küsitud Tallinna Keskkonnaametilt ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt. Vastustaja on menetluse tulemusel jõudnud seisukohale, et miljööväärtusliku hoonestusala säilitamine on vaadeldav kaaluka avaliku huvina, mis kaalub üles kaebaja huvi enda kinnistu hoonestamiseks. Üldplaneeringust ei tulene kaebajale ehitusõigust. PlanS § 8 lg 3¹ kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks on välja selgitada, kas konkreetse krundi hoonestamine on võimalik ja põhjendatud. Linna asutused on leidnud, et detailplaneeringu algatamine taotletavas mahus ei ole aktsepteeritav. P.H. taotlusele lisatud dendroloogiline hinnang tekitas menetlejas küsitavusi, mistõttu telliti kordushinnang Sulev Järvelt. S.Järve on erinevalt A.Aaspõllust liigitanud enamiku hinnatavatest puudest II väärtusklassi kuuluvaks. Tekkinud olukorras seisukoha kujundamiseks tehti nõupidamine Tallinna Keskkonnaametiga, kus jõuti seisukohale, et taotleja soovi kohaselt hoonestamiseks tuleks likvideerida olulisel määral II ja III väärtusklassi haljastust, mis ei oleks Nõmme kõrghaljastusega aedlinna miljöö säilitamise vajadust arvestades õigustatud. Samuti teavitati kaebajat, et kaalutakse temalt valeandmetega dendroloogilise hinnangu esitamisest tingitud kordusekspertiisi kulude väljanõudmist. Seega oli kaebaja teadlik, miks A.Aaspõllu hinnangut ei arvestatud. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (

§ 7lg 1, § 26 lg 1 p 1).

Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Planeeringu menetluse algatamisest keeldumine nagu ka planeeringu kehtestamine on kaalutlusotsus, mida halduskohus saab kontrollida

§ 19lg 6 alusel.

Seega on asjakohane viidata planeeringu kehtestamist puudutavale kohtupraktikale. Planeeringu algatamisest keeldumine on menetlusökonoomiast (mis on ka kaebaja huvides) tulenevalt põhjendatud, kui on selge, et sellist planeeringut kehtestada ei saa. Kaalutlusotsuse kohtuliku kontrolli tulemusel ei saa kohus asendada haldusorgani kaalutlusi enda omadega ega hinnata haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust (vt nt RKHK 3-3-1-54-03). Omavalitsuse haldusterritooriumi planeerimisel on kohalikul omavalitsusel lai diskretsiooniõigus. 4 Planeeringute kaudu kujundab kohalik omavalitsus linna ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka maakasutusele ja ehitustegevusele. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama avalikke huve ja puudutatud isikute, sh taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist (vt RKHK lahend 3-3-1-62-02, 3-3-1-79-09). Vaidlus puudub selles, et kaebaja oli teadlik temale tagastatavale maale määratavast sihtotstarbest (sotsiaalmaa - üldmaa). Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja eesmärgiks oli kinnistu hoonestada ning maa sihtotstarvet muuta. Vaidluse all ei ole ka see, et kinnistul oli detailplaneeringu koostamine kohustuslik. Õige on vastustaja seisukoht, et kaebajale ei tulene kehtivast Tallinna üldplaneeringust ehitusõigust. Üldplaneering määrab omavalitsuse territooriumil maakasutuse juhtfunktsiooni (PlanS § 8 lg 3¹). Ehitusõiguse ja kinnistu sihtotstarbe muutmiseks aluse annab detailplaneering (PlanS § 9 lg 2 p 2, lg 4¹). Kohus leiab, et kaebaja kohtuistungil esitatud väide (tlk 97), mille kohaselt talle selgitati, et peale tagastamist saab maa sihtotstarbe kergesti muuta elamumaaks, on paljasõnaline ega ole usutav. Õiguspärane ootus saab tugineda vaid haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta (RKHK 3-3-1-79-09). Samas, isegi juhul, kui kaebaja kinnistu sihtotstarbeks oleks elamumaa, ei annaks see automaatselt ehitusõigust ning haldusorganile jääks ka sellisel juhul õigus kaaluda hoonestamist lubava detailplaneeringu algatamist. Keelduva otsuse põhjendused on järgnevad: Kalda tn 40a krunt tagastati sotsiaalmaa – üldmaana; kinnistu asub Nõmme linnaosa ehitusmääruse kohaselt miljööalal, naaberkinnistud on samuti väikesed ning tiheda hoonestusega; kinnistu hoonestamine, millega oleks paratamatult seotud väärtusliku kõrghaljastuse hävitamine, halvendaks oluliselt piirkonnale iseloomulikku miljöökeskkonda ning naaberkinnistute omanike elamistingimusi; metsalinnale ebatüüpiliselt väikeste kõrghaljastusega kinnistute täisehitamine on piirkonna miljööväärtust devalveeriv; krundile elamu ja selle vajaduseks trasside ja juurdepääsutee rajamisega tuleks likvideerida oluline osa krundil kasvavatest II ja III väärtusklassi puudest. Taotluse menetlemisel on arvamused küsitud Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt, Tallinna Keskkonnaametilt ning Nõmme Linnaosa Valitsuselt, kes ei ole toetatud detailplaneeringu algatamist. Õige on kaebaja seisukoht, et tegemist ei ole otsustajale õiguslikult siduvate arvamustega, kuid antud juhul on haldusakti andja nõustunud vastavas valdkonnas pädevate asutuste seisukohtadega. Kohus leiab, et kaebaja arvamus nagu oleks küsimus vaid kolme väheväärtusliku puu hävitamises (tlk 73, eskiis), ei ole korrektne. Küsimus on avaliku- ja erahuvi kaalumises. Kui kaalumist on teostatud õigusvastaselt võis sellega kaasneda kaebaja omandi kasutamise õiguse rikkumine. Kohus käsitleb järgnevalt, kas haldusorgani kaalutlusi saab pidada õiguspärasteks (otstarbekust halduskohus hinnata ei saa). Kaebaja kinnistu asub Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt miljööväärtusliku elamuala vahetus läheduses ning Nõmme linnaosa ehitusmääruse kohaselt miljööväärtuslikus alas (Nõmme II ehituspiirkonnas). Ehituspiirkonnad on moodustatud ajalooliselt väljakujunenud hoonestusalade miljöö säilitamiseks vajalike sarnaste ehitustingimuste seadmiseks. (ehitusmäärus § 2 lg 2, lg 3) Asjaolu, et kinnistut oleks selle kujust ja suurusest tulenevalt põhimõtteliselt võimalik 5 hoonestada, ei välista haldusorgani kaalutlusõigust. Detailplaneeringu algatamisel tuleb arvestada ka muid reegleid ja põhimõtteid ning kaaluda erinevaid huve. Haldusakti seletuskirja (tlk 68-69) kohaselt planeeriti Kalda tänav enne I Maailmasõda, kusjuures kruntide suurused olid algselt ca 1800 m². 1950.aastetel hakati elamispindade puuduse tõttu jagama kinnistuid väiksemateks ning eraldati suurematest ja lagedamatest krundid suurusega kuni 600m² ning jättes reeglina iga 3.krundi hoonestamata (metsaga kaetud reservmaaks). Metsalinna miljöö säilitamiseks piirati rangelt ka individuaalelamute suurust ja nähti ette kindlad arhitektuuritingimused. Kinnistu jagati elamukruntideks 1954.aastal. Kolme endise kinnistu alal on praegu 6 ühepereelamut ja mõned hoonestamata metsamaa krundid, sh kaebaja krunt. Kaebajale tagastati maa selle kasutusotstarvet muutmata. Kohus leiab, et haldusorgani kaalutlus säilitada võimalikult suures osas hoonestamata metsamaad kui Nõmme linnaosa eripära, järgides sihipäraseid ja pikaajalisi planeerimise põhimõtteid, on õiguspärane. Kohus nõustub vastustajaga, et vastupidiselt toimides ei oleks võimalik piirkonna miljööväärtuslikkust tagada. Miljööväärtuslikkuse tagamine on käsitletav avaliku huvina. Kaebaja kinnistu puhul oli oluliseks krundi Nõmmele ebatüüpiliselt väike suurus ja paiknemine teiste samuti väikeste ja hoonestatud kruntide vahel. Haldusakti seletuskirjas on leitud, et krundi asukohta ja kinnistute paiknemist arvestades on miljöö kadumine eriti ohustatud. Kaebajale pidi tagastamismenetluses olema arusaadav, et kinnistu hoonestamine ei ole tõenäoliselt võimalik ning tal oli võimalik valida maa eest kompensatsioon. Seega ei ole kohtu hinnangul kaebajale tekkiv piirang kinnistu kasutamisel ka ebaproportsionaalne. Kaebaja väide, et miljööväärtuslikku elamuala tegelikkuses enam ei eksisteeri on paljasõnaline ja tegelikkusele mittevastav. Asjaolu, et piirkonnas võib olla juhtumeid, kus ei ole hoonestamisel juhindutud miljööväärtuslikkuse säilitamise eesmärgist, ei anna kaebajale alust nõuda enda samasugust kohtlemist ehk teisisõnu ebaõige halduspraktika jätkamist. Asjas esitatud haljastuslikest hinnangutest nähtub, et vaidlusalusel kinnistul on tegemist tiheda kooslusega loodusliku tekkega puistuga. Ilmne on, et soovitud kujul hoonestamine (elamu ning selle vajaduseks trasside ja juurdepääsutee rajamine) tooks kaasa haljastuse (puud, põõsad, taimestik) olulise osa likvideerimise ning pinnase kahjustamise. Samuti on õige vastustaja seisukoht, et tekiks surve loodusliku tekkega haljastuse asendamiseks tüüpilise aedhaljastusega. Meelevaldseks ei saa pidada vastustaja seisukohta, et mida suurem on konkreetsel juhul miljöö kahjustamise oht, seda rangemalt tuleb hinnata iga mõjutust. Vastustaja ei pea detailplaneeringu algatamisel kaaluma muid võimalikke hoonestamise variante, mida taotleja ei ole talle esitanud. Kuigi see ei oma eelnevast tulenevalt määravat tähtsust, ei saa lugeda tõendatuks ega veenvaks kaebaja väidet, et vastustaja seisukoht kaebaja esitatud dendroloogilise hinnangu osas oleks vale. Kohus on seisukohal, et kaevatav haldusakt ei piira kaebaja omandi kasutamise õigust õigusvastaselt. Haldusorganil oli planeerimisseadusest (PlanS § 10 lg 1) tulenev õigus jätta detailplaneeringu menetlus algatamata. Haldusorgan ei ole kohtu hinnangul teostanud vääralt kaalutlusõigust. Kaebaja saab kasutada kinnistut edasi senisel otstarbel. Haldusorgan on viinud läbi põhjaliku menetluse ja nõuetekohaselt põhjendanud keelduva haldusakti andmist. 6 Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, ei ole antud juhul alust ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Kaebus tuleb eelnevast tulenevalt ja juhindudes

§ 26lg 1 p-st 6 jätta rahuldamata.

7.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustajal menetluskulud puuduvad. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 7