Obsah (11)

§ 196§ 6§ 362§ 7§ 139§ 367§ 363§ 76§ 100§ 101§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2011, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-29750 Tsiviilasi AS-i DnB NO

) § 113 lg-st 6 ei arvesta Hageja viivist intressisummalt. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja on seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb arvestada kahe asjaoluga: esiteks ei ole hageja poolt liisinguleping üles üteldud vastavalt seadusele; teiseks on hageja poolt täielikult tõendamata, millele tuginedes on hageja otsustanud liisinglepingu eseme müüa vastava müügihinnaga. Nimetatud küsimustele ei ole hageja hagiavalduses vastanud ega tähelepanu pööranud, kuigi hageja oli teadlik kostja seisukohast ülesütlemise osas ja kostja soovist sõiduk välja osta. Hagiavaldusele on lisatud kostja ja hageja esindaja kirjavahetus ajaperioodil

1. november 2009 kuni
2. detsember 2009, mis valgustab nimetatud perioodil poolte vahel toimunud sündmusi. Samuti hageja poolt kostjale edastatud arvete ja laekumiste väljavõte. Kuigi hageja esindaja väite kohaselt on hageja ütelnud kestvuslepingu näol liisingulepingu erakorraliselt üles, siis kostja peab vajalikuks märkida, et hageja poolt ei ole leping kehtivalt üles üteldud. Samuti ei ole hageja tõendanud asjakohaste tõenditega, millele tuginedes müüdi liisingulepingu ese vastava hinnaga. Hageja tegevus ülesütlemisel on olnud hea usu vastane ja vastuolus kehtiva seadusandlusega. Kostja sai hagejalt, väidetavalt
3. septembril 2009 koostatud kirja koopia kätte hageja esindajalt
4. novembril
5. Teatavasti saab ütelda lepingu üles võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 195 lg 1 järgi ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Käesoleval juhul saab pidada ülesütlemisavalduseks hageja poolt

1. septembril 2009 koostatud ja kostja poolt
2. novembril 2009 kätte saadud teatise lõiku, mis algab sõnadega ´´Juhime Teie tähelepanu ...´´. Kuid ülesütlemisavaldus on teise lepingupoole suhtes kehtiv vaid juhul kui see on kättesaadud. Käesoleval juhul ei olnud kostja lepingu ülesütlemise avaldust enne
3. novembrit 2009 kätte saanud ega olnud sellest kuulnudki, sh hageja esindajatel telefoni teel ega e-kirja vahendusel. Teatise olemasolu oli kostja juhatuse ainuliikmele suureks üllatuseks. Teatavasti muutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi 2 TsÜS) § 69 lg 1 ls 1 alusel tahteavaldus kehtivaks kui see on tahteavalduse saaja poolt kättesaadud. Sama paragrahvi lg 3 ls 1 järgi loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lg 3 ls 2 täpsustab, et tahteavalduse saaja tegevuskoha kindlaks tegemise võimatuse või puudumise korral, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega käesoleval juhul paraku ei saa lugeda nimetatud tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3 alusel kättesaaduks ega seega lepingut ülesöelduks, kuivõrd ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud
4. märtsi 2009 otsuse nr 3-2-1-8-09 p-s 11 seiskohale, et „Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei olnud laenusaaja praeguses asjas krediidilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud ja ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud. Seega on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et kuna laenusaaja ei olnud aadressi muutumisest teatanud, tuleb ülesütlemisavaldus lugeda kättesaaduks”. Vastavalt

§ 196

lg-le 2 saab lepingu üles öelda alles pärast kohustuse lõpetamiseks mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Eelnev tähendab, et erakorraliselt ei ole võimalik lepingupoole poolt kohustuse rikkumise tõttu lepingut üles öelda enne kui on möödunud mõistlik aeg ülesütlemisavalduse kättesaamisest eeldusel, et teine lepingupool ei ole oma kohustust täitnud. Vastavalt hageja esindaja poolt

1. novembril 2009 antud kirjast selgub, et hageja jaoks on mõislikuks ajaks 14 päeva teatise kättesaamisest. Nagu nähtub ka Lisast 2, siis tasus kostja hagejale liisingulepingu eest ka pärast
2. septembrit 2009 teadmata kuni
3. novembrini 2009 teatise olemasolust ning millega oli sisuliselt teatises nõutav kohustus olulises osas täidetud, siis
4. novembril tasus kostja hageja kontole 10 000 krooni. Viimane ühtlasi tähendab, et kostja täitis teatises nõutava kohustuse mõistliku aja jooksul ning liisinguleping ei saanud olla kehtivalt ülesöeldud. Eelneva tulemusel tekkis kostja poolt hoopis hagejale 3029,56 kroonine ettemakse, kuid sellest hoolimata näitas hageja üles hea usu põhimõtte (

§ 6

lg 1) vastast käitumist, kuivõrd jätkas õiguspäratu liisingulepingu üleütlemise läbiviimist. Hageja väidab hagiavalduses, et kostja sai 18.09.2009 saadetud Liisingulepingu ülesütlemise hoiatuse kätte, kuid kostja kinnitab, et tema ei ole nimetatud dokumenti kunagi saanud ning

1. novembril 2009 nägi ta seda esimest korda elus (kuupäevaga
2. september 2009). Seejuures on oluline märkida, et miks ei saatnud hageja esindaja sedavõrd olulist dokumenti kostja juhatuse liikme e-mailile (ometi väljastati dokument kahel korral 03.09.2010 ja 18.09.2010). Väited, et hageja esindaja on kostja esindajaga rääkinud ülesütlemiseavaldusest e-maili või telefoni teel ei pea paika. Segadust tekitab asjaolu, et augustis 2009 teavitati kostjat telefoni teel, et liisinguleping on ülesöeldud ilma, et kostjale oleks edastatud mingitki ülesütlemiseavaldust. Kuuldes võlgnevusest tasuti võlgnevus ja leides, et 500 krooni ei ole ebamõistlikult suur summa, siis konflikti vältimiseks tasuti ka see summa, mille tulemusel
3. augustil 2009 taastati sõiduki liisinguleping, mille eest tasuti hagejale eraldi arve alusel 500 krooni. Mingeid dokumente liisingulepingu ülesütlemise ja liisingulepingu jätkamise kohta kostjale enne või pärast liisingulepingu taastamist ei esitatud, va nimetatud 500 krooni suurune arve liisingulepingu taastamiseks. Eelnev tähendab, et ka nimetatud korral ei olnud liisinguleping kehtivalt ülesöeldud. Liisingulepingu taastamise fakt tähendab, et sellel hetkel ei oleks tohtinud sõidukil enam liisinglepingust tulenevat võlgnevust olla. 3 Kuna kostja ainus esindusõiguslik isik ei teadnud ja teda ei teavitatud ning mõistlikult ei saanud eeldada, et hageja esitab
4. septembril 2009 ehk 18 päeva pärast liisingulepingu taastamist liisingulepingu ülesütlemisavalduse, siis igasugune suhtlus, mis poolte vahel toimus oli kostja teadmisega lepingu taastamisest ning teadmatusest, et
5. septembril 2009 (või
6. septembril 2009) koostati liisingulepingu ülesütlemisavaldus. Kostja juhatuse liige kinnitab, et esmakordselt sai ta
7. septembril 2009 koostatud ülesütlemiseavaldusest teada
8. novembril 2009 kui sai hageja esindajalt koopia nimetatud dokumendist (originaal on ilmselt hagejal). Siinkohal tekibki täielik loogika viga, mille järgi hageja koostas
9. septembril 2009 ülesütlemisavalduse olukorras, kus alles leping taastati ning võlgnevust ei saanudki esineda. See käitumine on nii mõistlikkuse kui hea usu vastane. Alles hageja esindaja poolt
10. novembril 2009 saadetud e-kirja manusest selgus, et hageja oli
11. oktoobril 2008 esitanud kostjale inkassoteenuse arve suuruses 3540 krooni, millest kostja kuulis esmakordselt, sest ükski inkassofirma polnud liisingulepingu teemal ühendust võtnud. Eelnev aga tekitas kostja jaoks liisingueseme maksmises peaaegu ühekuulise valearvestuse. Samuti selgus, et pärast liisingulepingu jätkamist ei olnud hageja väljastanud kostjale ühtegi arvet (Lisa 2 on näha, et arvetel SI0907733, SI0912580 ja SI0915484 ei ole märgitud väljastuskuupäeva, mis annab alust arvata, et neid arveid mitte kunagi ei ole kostjale edastatud), mille tulemusel kostja ei saanudki teada, et ta on võlgnevuses, sh on nende arvete taha Lisas 2 olevas arvete ja tasumiste tabelis märgitud maksete tähtajad. Asjakohane on märkida, et kostja esindaja läks
12. novembril 2009 hageja jutule, et arutada tekkinud olukorda ning leida mõistlik lahendus, kuid üllatuseks ei võetud kostja juhatuse liiget vastu. Seega ei ole hageja kostja hinnangul ütelnud liisingulepingut üles vastavalt seadusele ning hoopis hageja on rikkunud liisingulepingust tulenevat kohustust ja tekitanud kostjale sellega kahju, kuivõrd on rikkunud

§ 362

lg 1 tulenevat kohustust mitte takistama liisinguvõtjat (antud juhul kostjale) liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Lisaks asjaolule, et kostja ei nõustu liisingulepingu ülesütlemise õiguspärasuses, siis ei nõustu kostja ka hageja poolt liisingueseme müümise väärtusega. Kostja on korduvalt hagejale mõista andnud, et omab huvi liisingueseme väljaostmise suhtes ja on soovinud näha liisingueseme hindamisakti. Hageja ei ole kuni käesoleva hetkeni sellist dokumenti kostjale võimaldanud, sh ei ole esitatud lisana käesolevas kohtumenetluses. Kostja on hinnangul, et hageja on nimetatud liisingueseme müünud kolmandale isikule oluliselt alla turuhinna, kuivõrd liisingulepingu õigussuhtest tulenevalt sai hageja arvestada, et igasuguse rahalise vahe, mis jääb hagejal liisingueseme müümise tõttu kolmandale isikule saamata, nõuab ta sisse kostjalt. Seega puudus hagejal motivatsioon müüa liisinguese mõistliku hinnaga ning sellest tulenevalt pandi liisinguesemele hind, millega võimalikult kiiresti liisinguese realiseerida. Kui liisingulepingu õiguslikku olemust arvestada, siis seadus ei sea liisinguandja poolt liisingueseme realiseerimisel kolmandatele isikutele piiranguid expressis verbis. Sellegi poolest tuleb liisingueseme müümisel kolmandale isikule lähtuda õiguse üldtunnustatud printsiipidest ja seega peaks hageja selline tegevus olema kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega (

§ 7

). Käesoleval juhul ei saa kostja nõustuda, et liisingueseme müümine hageja poolt ükskõik millise hinnaga ilma, et seda oleks põhistatud on mõistlik. Ka näiteks kahju hüvitamise puhkudel vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses vastavalt

§ 139

lg 1 ulatuses, milles kahju tekkimine oli põhjendatud kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Kuivõrd liisingueseme müük kolmandale isikule oli kostja mõjusfäärist väljas, siis tuleks igal juhul vähendada hageja hagihinda ulatuses, mis jääb alla liisingueseme tegelikule turuväärtusele. 4 Eelnevast tulenevalt on hageja poolt esitamata tõendeid, mis põhjendavad liisingueseme müümise just hagiavalduses märgitud hinnaga. Kostjale jääb ka arusaamatuks, mis teenuse eest tasuti hagiavalduse lisas 8 toodud AGOÜ-le 3000,00 krooni. Tulenevalt eelpool tingitud asjaoludest ei ole kostja hinnangul ka viivisnõuded hageja poolt välja toodud suurustes põhjendatud. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja peab absoluutselt põhjendamatuks ja alusetuks Kostja väidet, et „käesoleval juhul ei olnud kostja lepingu ülesütlemise avaldust enne

1. novembrit 2009 kätte saanud ega olnud sellest kuulnudki, sh hageja esindajalt telefoni teel ega e-kirja vahendusel”. Hageja on 18.09.2009 Kostjale edastanud Liisingulepingu ülesütlemise hoiatuse, mis on Kostjale 26.09.2009 postiasutuse poolt isiklikult allkirja vastu kätte toimetatud. Vastavat asjaolu tõendab Hageja käesolevale seisukohale lisatud postisaadetise väljastusteatega, misõttu Hagejale jääb mitmeti mõistetamatuks Kostja viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.03.2009 otsusele nr 3-2-1-8-09 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 69 lg-le
2. Hageja rõhutab, et edastab Liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise kaaskirjana teabelehe. Teabelehe eesmärk on teavitada teatise adressaati liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgedest ning liisingueseme müügiprotsessist. Hageja juhib tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-112-
3. Riigikohtu hinnangul on „liisinguandja tegevus on suunatud üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud

§ 367lg 4 tähenduses.

Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu

§ 367lg 4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest.

Ka siin ei ole tagastamiskulude lisakuluks lugemisel määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Puudub vaidlus selle üle, et Liisingulepingu ennetähtaegne lõpetamine oli kausaalses seoses Kostjapoolse Liisingulepingu rikkumisega. OÜ-le AG tasutud 3 000,00 Eesti krooni on Vara tagastustasu ning lisakulu

§ 367lg 4 mõistes.

Kostja 1. Hagejale jääb arusaamatuks, miks Kostja ei kasutanud Vara võõrandamisprotsessi vältel õigust omandada kõnealune Vara. Tuginedes

§ 363

punktile 2 oli Kostja kohustatud säilitama Vara sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad Vara sihtotstarbelise kasutamise tulemusena.

§ 363

punkti 3 kohaselt oli Kostja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama Vara Hagejale eeltoodud paragrahvi punktis 2 viidatud seisundis.

§ 363

punkt 2 fikseerib, et liisingueseme korrashoiukohustus on reeglina liisinguvõtjal. Liisinguvõtja peab säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti ning on seetõttu kohustatud omal kulul kõrvaldama mis tahes liisingulepingu kestel tekkinud kahjustuse. Juhul kui liisingulepingu lõppemisel liisingueseme liisinguvõtjapoolset omandamist ei toimu, eelkõige kasutusrendi tüüpi liisingulepingute puhul, peab liisinguvõtja liisingueseme tagastama

§ 363

punktis 2 sätestatud seisundus, s.t samas seisundis, milles liisinguese liisinguvõtjale üle anti, arvestades selle tavapärasest kasutamisest tingitud kulumist ning sellega seotud eseme väärtuse vähenemist. Hageja markeerib, et Hageja ja Kostja vahel sõlmiti 13.08.2007.a kasutusrendileping. Pärast Vara valduse taastamist 20.11.2009.a, ilmnes esmase visuaalse kontrolli käigus, et juhipoolne iste on kulunud, Vara esiratastel on naastrehvid ning tagaratastel suverehvid, Vara hooldusvälp ületab 2 700 5 kilomeetrit, esimesed piduriklotsid kulunud, päikesesirmi valgustus ei tööta, parempoolne peeglivalgustus ei tööta. Hageja hinnangul on Kostja rikkunud

§ 363

punktis 2 sätestatud korrashoiukohustust ning eelkirjeldatud seisukorda ei saa pidada normaalse ekspluatatsiooni tulemiks. Hageja on veendumusel, et Vara lõpliku müügihinna määrab turul olev nõudlus kauba järele. Kohtu seisukoht ja põhjendused Pooltel ei ole vaidlust liisingulepingu sõlmimise üle ega selle üle, et kostjal tekkis graafikujärgsete maksete tasumisel võlgnevus, et hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles ja leping on lõppenud, et hageja võttis sõiduki kostjalt tagasi ja realiseeris selle 117 975,37 krooni eest (ilma käibemaksuta). 08.02.2011 toimunud istungil võttis kostja omaks, et ta on ülesütlemise avalduse saanud kätte 26.09.2009, seega selle üle pooltel vaidlust ei ole. Hageja ja kostja vaidlevad selle üle, kas sõiduk realiseeriti turuhinnaga või alla selle. Liisingulepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale osamakseid, intressimakseid ja lepingutasu vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingu üldtingimuste punktide 10.1.3. 2 kohaselt oli hagejal õigus leping erakorraliselt üles öelda juhul, kui kostja on jätnud tasumata või on tasunud mittetäielikult liisingu osamakse ja/või intressi.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt

§ 367

lg-le 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Lepingu üldtingimuste punkti 10.5 kohaselt, juhul kui hageja ütleb lepingu üles, võõrandab liisinguandja vara. Võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras lepingu ülesütlemise, valduse ülevõtmise ja vara võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud ja põhjendatud kulud, seejärel kostja poolt lepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed, liisingulepingu tähtaja lõpuks arvestatud jääkväärtus ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised, leppetrahvid, liisinguvõtja poolse rikkumise tõttu toimunud ülesütlemisest liisinguandjale tekkinud kahju ning seejärel kannab hageja järelejääva rahasumma kostja kontole. Hageja on hagiavalduses esile toonud, et kuna vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud hageja poolt vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi ehk vara jääkmaksumust, on kostjal kohustus hagejale hüvitada vastav tasumata jäänud summa s.o 54 652,12 krooni ning vara tagastus- ja müügiprotsessis täiendavad kulud summas 9833,33 krooni (konsultatsiooniteenus vara valduse taastamisel, keemiline pesu ja poleerimine ja vahendustasu). Nimetatud kulud on tõendatud AGOÜ ja AA OÜ arvetega. Kui liisinguandja teeb lepingu ülesütlemisel mingisuguseid kulutusi, kuuluvad need liisinguvõtja poolt viivitamatult hüvitamisele. Kohtul puudub alus kahelda müügikulude tekkimises ja vajalikkuses, kuivõrd igasuguse võõrandamistegevusega kaasnevad üldjuhul kulud. 6 Ka Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-112-06 seisukohal, et kuna sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on need kulud lisakulud

§ 367lg 4 tähenduses.

Samas peaksid nimetatud müügikulud olema

§ 367lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud.

Ka sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud. Samuti võib lisakulu olla sõiduauto tagastustasu, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Seega on kohus seisukohal, et sõiduauto tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud

§ 367lg 4 ja lepingu üldtingimuste mõttes.

Kohtu arvates vastavad need kulutused keskmistele kohalikele hindadele ega ole ebamõistlikult suured. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et ka hagi lisas 8 toodud OÜ AG arve on vara tagastustasu, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja on lisakulu

§ 367lg 4 mõttes.

Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud

§ 367lg 4 mõttes.

Tagastamiskulude lisakuluks lugemisel ei ole määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Kostja on korduvalt andnud hagejale mõista, et omab huvi liisingueseme väljaostmise suhtes ja on soovinud näha liisingueseme hindamisakti. Kohus on seisukohal, et kostja etteheited hagejale liisingueseme väljaostmise mittevõimaldamise osas on põhjendamatud, kuna kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta oleks ise osalenud ühelgi viisil liisingulepingu eseme müügiprotsessis. Seega ei kasutanud kostja ise oma lepingulisi õigusi. Kostjal oli õigus küsida hagejalt kirjalikult informatsiooni sõiduki müügiprotsessi kohta, kuid kostja ei ole tõendanud, et ta üldse sõiduki müügiprotsessi vastu huvi tundis. Vaatamata eeltoodule ei ole kostja tõendanud, et ta oleks saanud võõrandada sõiduki kõrgema hinnaga, kui seda tegi hageja. Kostja ei saanud viidata hageja suutmatusele võõrandada sõiduk kõrgema hinnaga olukorras, kus kostja ise jättis oma kohustused sõiduki võõrandamisega seoses täitmata. Kostja on hinnangul, et hageja on nimetatud liisingueseme müünud kolmandale isikule oluliselt alla turuhinna. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus on seisukohal, et tegemist on sõiduki müügiga turul saadaoleva võimaliku hinnaga. Müügist laekunud summa vastab sõiduki harilikule väärtusele selle tagastamise ajal. Riigikohus on liisingulepingute ennetähtaegset ülesütlemist puudutavates vaidlustes leidnud, et lähtuda tuleks liisingueseme väärtusest liisinguandjale tagastamise hetkel ning üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-77-08, p 13). Hageja on leidnud, et sõiduki tegelik võõrandamise hind vastas selle turuhinnale – vara oli avalikult pakkumises kasutatud sõidukite müügiportaalis www.auto24.ee ning OÜ AA müügiplatsil alates 25.11.2009 kuni 22.02.2010, mistõttu ei olnud võimalik hageja võõrandamistegevust interpreteerida kiirmüügina. Järelikult ei olnud müügitehingu teostamise ajal analoogilist sõidukit võimalik võõrandada kõrgema hinnaga. Kohus leiab, et sõiduki tegelik võõrandamise hind vastas sõiduki turuväärtusele 2010 veebruaris, kuna käesolevas asjas ei ole tõendatud, et sõiduki turuväärtus oleks nimetatud summast erinenud. Kostja ei ole kohtu hinnangul tõendanud ega põhjendanud, milline oli liisingulepingu eseme tegelik turuväärtus kostja arvates selle võõrandamise ajal. Kostja ei ole ka esitanud tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks.

§ 76

lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-des 1 ja 4 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib 7 võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks täies ulatuses välja mõista 64 485,45 krooni.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis summas 6 770,40 krooni, arvutatuna 64 485,45 krooni suuruselt võlasummalt, alates 07.05.2010 kuni 18.06.2010, määras 0,25% päevas ning viivis, mis ei olnud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetkeks veel sissenõutavaks muutunud, s.o määras 0,25% päevas arvutatuna 64 485,45 krooni suuruselt võlasummalt kuni vastava võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulude jaotus Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 1 jätta kostja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. Lukina Vismann kohtunik 8