) § 113 lg 1 ja 2 sätetele, Riigikohtu 21.12.2000 otsusele asjas nr 3-3-1-52-00 ning töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 80 lg-le 3 märgib kaebaja, et temaga ei lõpetatud teenistussuhet K. A. teenistusse asumisel, Justiitsministeeriumi kantsler ei andnud käskkirja kaebaja teenistusest vabastamise kohta enne
ametisse nimetamise käskkirjaga). Ü.E. subjektiivsed õigused ei saanud rikutud. Seetõttu ei olnud tegemist seadusevastase vabastamisega ning puudub alus käskkirja tühistamiseks ja hüvitise maksmiseks. Justiitsministeeriumi kantsleri 26.02.
Vastustaja on seisukohal, et andis 28.06.
lg-st 2 ning Käskkiri 207-k oli dokument, millega see ajahetk ja võimalikud kaasnevad hüvitised fikseeriti. Kuigi seda ei saa väita kõikide teenistusest vabastamise käskkirjade kohta (paljudel juhtudel, nt distsiplinaarkaristuse korral, on käskkiri ainus allikas, kust suhte lõpukuupäeva tuvastada), on see
§-de 113 ja 132 sõnastustest välja loetav määratud ajaks teenistusse võetud isikute kohta. Samasuguseks automaatselt teenistussuhet lõpetavaks aluseks on nt
(lg-d 1 ja 4), kus teenistussuhte lõpp ei sõltu käskkirja andmisest või andmata jätmisest, vaid avalduses märgitud kuupäevast ning
, kus on otseselt nõutud, et käskkirja märgitakse teenistussuhte lõpu kuupäev tagasiulatuvalt. Sellistel juhtudel on teenistusest vabastamise käskkirjal vaid tegelikke asjaolusid tuvastav iseloom. 3 Vastustaja nõustub, et
-ga reguleerimata juhtudel tuleb kohaldada TLS (
). TLS § 80 lg-s 1 on selgelt välja toodud, et tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel ning see ei eelda lepingu lõppemisele suunatud tahteavaldust. See tähendab, et töösuhe lõpeb automaatselt, ilma et seda oleks ühegi dokumendiga vormistatud. Seda on seletuskirjas selgitatud asjaoluga, et töösuhte alguses on osapooled teadlikud suhte ajutisusest ning selle lõppemisest kokkulepitud sündmuse saabumisel (Vt TLS seletuskiri, kommentaar §-le 80). Sama situatsiooniga on tegemist ka käesolevas kohtuvaidluses. Kaebuse esitaja on täiendatud kaebuses ekslikult viidanud TLS § 80 lg 3 kohaldumisele. Esiteks tuleneb eksimus sellest, et nimetatud erinormi ei saa avalikule teenistusele üle kanda, kuna
-s on spetsiaalselt juba algusest peale soovitud teenistussuhte pikenemine tähtaja möödumise tõttu välistada.
ei näe teenistustähtaja möödumise tõttu teenistusest vabastamise käskkirja hilisemal vormistamisel tagajärjena ette teenistussuhte muutumist tähtajatuks. Sellele järeldusele on Riigikohus jõudnud juba oma
a käskkiri nr 115-k on piisavalt selged. Kaebuse esitaja hinnangul on vaidlustatud käskkiri antud PS §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet rikkudes. Vaadeldes sõnalist selgitust nähtub, et kaebuse esitaja peab silmas proportsionaalsust kitsamas mõttes e mõõdupärasust. Haldusakti andjale saab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ette heita juhtudel, kui akti andjal oli kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse puudumise korral võib tekkida vaid küsimus haldusakti aluseks oleva õigusnormi proportsionaalsusest. Viimast ei ole kaebuse esitaja tõstatanud ning selliseks väiteks puudub ka alus. Ü.E. teenistusest vabastamise käskkiri anti seotud halduse raamides ning akti andjal kaalutlusõigus puudus. Kui
lg 1 koostoimes ametisse nimetamise käskkirjaga sidusid teenistussuhte lõppemise K.A.u naasmisega, siis ei saa Justiitsministeeriumi kantsler jätta teenistussuhte lõppu vormistamata või vormistada seda muust kuupäevast. Kaalutlusõiguseks ei saa antud juhul pidada võimalust luua täiendav ametikoht ning teha uus ametisse nimetamise käskkiri. Kaebusest ei nähtu, millise tema õiguse rikkumist kaebuse esitaja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tagajärjena näeb ning millise eesmärgiga seda peaks võrdlema. Ilma selleta aga ei saa proportsionaalsust hinnata. Kuna kaebuse esitajal ei ole selget seisukohta, milles vastustaja väidetav rikkumine seisnes ja milline oleks olnud õiguspärane käitumine, ei nähtu kaebusest ka see, milliseid kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi on väidetavalt rikutud. Riigivastutuse seaduse § 3 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi. Subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamiseks tuleb võrrelda olukorda, mis reaalselt eksisteeris, olukorraga, mis oleks esinenud, kui haldusorgan oleks käitunud õiguspäraselt. Subjektiivsete õiguste rikkumist saab tuvastada vaid juhul, kui need kaks olukorda on erinevad ning kui selle erinevuse tõttu tõepoolest isiku subjektiivsete õiguste realiseerimises midagi oluliselt muutus. Kaebaja tuginemine väitele, et käskkirja hilisema andmisega sisuliselt vähenes tema võimalus otsida uut tööd, on meelevaldne. Kaebuse esitaja ei näidanud ei K. A. teenistusse naasmisel ega selle ning Käskkirja nr 207-k kehtestamise vahelisel ajal üles huvi lapsehoolduspuhkus lõpetada. Kui ta enda väitel ekslikult arvas, et tema teenistussuhe kestab ja lapsehoolduspuhkuse lõpetamise soovi ei avaldanud, siis sellest võib järeldada, et ta vähemalt
§-le 72 Justiitsministeeriumi poole, et saada nõusolekut ettevõtjana tegutsemiseks, mis kinnitab seda, et ta sai aru, et tema ja ministeeriumi 5 teenistussuhe on lõppenud. Jättes vastustajalt sellel küsimuses nõusoleku küsimata, demonstreeris Ü.E. üheselt, et ta ei käsitle Justiitsministeeriumi enam oma tööandjana. Eelkirjeldatust on näha, et Ü.E. ei avaldanud soovi teenistusse naasta ühelgi hetkel enne teenistusest vabastamise käskkirja saamist 30.06.
Vastustaja on sel põhjusel veendunud, et kaebuses esitatud väide, et kaebaja ei olnud teadlik Justiitsministeeriumi otsusest teenistussuhe lõpetada, ei tugine kaebaja tegelikule ettekujutusele asjaoludest, vaid soovile saada õigustamata hüvitist ebaausal viisil. Kaebuse esitaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-52-00 ei ole asjakohane. Viidatud lahendis on vaidlus selle üle, kas ja kuidas peab isik käituma kaebuse esitamisel kohtule. Käesolevas kohtuasjas on tuvastatud kaebuse tähtaegsus ning selle üle ei vaielda. Pealegi ei olnud 2000. a veel jõustunud HMS, milles on üheselt määratletud haldusakti kehtima hakkamise reeglid.
Kuna oli olemas teenistusest vabastamise seaduslik alus, siis puudub põhjus kaebuse esitaja teenistusse ennistamiseks ja seeläbi ka alternatiivi, hüvitise maksmise, kohaldamiseks (Vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-7-05, p 20). Kohtud on varasemalt tõlgendanud
lg-t 2 selliselt, et seadusliku aluseta teenistusest vabastatud isikul on õigus hüvitisele igal juhul 6 kuu ametipalga ulatuses, olenemata juhtumi asjaoludest. Selline tõlgendus ei ole enam õige lähtuvalt seadusandja tahtest alates 01.01.2009. a, mil jõustus võrdse kohtlemise seadus, millega täiendati
Nimetatud lõikest nähtub, et lõikes 2 toodud 6 kuu määra tuleb pidada hüvituse ülempiiriks, mitte ainuvõimalikuks lahenduseks. Seega isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kaebuse esitaja teenistusest vabastamine oli seadusevastane, ei oleks põhjust mõista vastustajalt välja hüvitist 6 kuu ametipalga ulatuses. Hüvitise määramisel tuleks sel juhul lähtuda eelpool nimetatud asjaoludest ning hüvitist üldse mitte määrata, kuna Ü.E. oli teadlik oma teenistuse ajutisest iseloomust. Ü.E. ei ole esitatud nõuet teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, kuid kaebuse esitaja on loobunud ennistamisest. Juhul, kui peaks olema alus kaebuses esitatud nõuete rahuldamiseks, tooks see kaasa õiguslikult ebaselge olukorra, kus ametniku teenistusest vabastamise käskkiri on tühistatud, kuid teda ei ole teenistusse ennistatud. Ü.E. vastuväited Justiitsministeeriumi kirjalikule seletusele Ebaõige on vastustaja väide, et kui K. A. naasis lapsehoolduspuhkuselt 31.08.2009. a , siis vabastati teenistusest nn kolmas isik (A. K., kes asendas omakorda lapsehoolduspuhkusel viibivat kaebajat), kuid „ ...Justiitsministeerium tunnistab, et Ü.E. teenistusest vabastamise käskkirja tollel hetkel ei tehtud, kuna Ü.E. ei viibinud tollel hetkel teenistuses”. Vastustaja põhjendus on kohatu, sest Justiitsministeeriumile ei saa olla teadmata teenistussuhte peatumise mõiste (
) ja teenistussuhte peatumise alused (
) ehk et lapsehoolduspuhkusel viibimine on üks teenistuse peatamise alustest ning see ei tähenda, et ta ei viibiks tol hetkel avalikus teenistuses. Veelgi enam, Käskkirja nr 207-K välja andmise ajal oli tegelik olukord täpselt sama - „Ü.E. ei viibinud tollel hetkel teenistuses” ehk tema teenistussuhe oli peatunud. Seega vastustaja ei lõpetanud määratud tähtajaks teenistusse võetud teenistuja (kaebaja) teenistust kokkulepitud tähtaja saabumisel (K. A. teenistusse naas- 6 misel). Vastustaja taolisest ebajärjekindlusest oma seisukoha põhistamisel nähtub kas soovimatus tunnistada lihtsat fakti, et ei tunta piisavalt seadust, või ei taheta tunnistada oma eksimust seaduse kohaldamisel. Tähtaegne teenistussuhe tähendab, et pooled on eelnevalt kokkuleppinud konkreetses tähtajas või sündmuses (ajutiselt äraoleva teenistuja teenistusse naasmine), mille saabumisel teenistussuhe lõpeb. Pooltel on õigus ja võimalus tähtaegselt teenistussuhtelt üle minna tähtajatule teenistussuhtele, mistõttu on õiguslikult väga oluline tähtaegse teenistussuhte lõpetamine kohe tähtaja saabumisele järgnevast päevast (
Juhul, kui seda ei tehta, kaotab vastustaja õigusliku aluse seda teha hiljem, sest kokkulepitud tähtaeg saabub vaid üks kord. Seega õiguslik alus kaebaja vabastamiseks teenistusest seoses teenistustähtaja möödumisega (
a ehk päevast, mil K. A. lapsehoolduspuhkuselt uuesti teenistusse asus. Kümme kuud hiljem ei saa lõpetada teenistust põhjusel, et kunagi ammu tähtaeg saabus. Vastustaja on kaebuse esitaja teenistusest vabastanud ebaseaduslikult, sest 28.06.2010. a ei saabunud poolte vahel kokkulepitud tähtaeg (K. A. ei naasnud sel päeval lapsehoolduspuhkuselt). Vastustaja väide, et tal oli kaebaja vabastamiseks seaduslik alus (p 23), on vale. Seaduslik alus oli tal K. A. teenistusse naasmisel, mitte aga kümme kuud hiljem. Vastustaja väide (p 23) nagu kohalduks kaebuse esitajale
lg-s 3 sätestatu, on ekslik, sest käesolev vaidlus ei seondu diskrimineerimisega. Seega kuulub
lg 2 alusel kaebuse esitajale väljamaksmisele tema kuue kuu ametipalk summas 78 456 kr. Avaldaja ei ole kohustatud esitama teenistusest vabastamise aluse muutmiseks eraldi nõuet, kuivõrd see on hõlmatud teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudega. Ebaõige on vastustaja väide (p 6), et juunis 2010. a oli tal võimalik valida kahe variandi vahel – kas vormistada teenistussuhte lõpetamise kohta käskkiri (silmas peetakse teenistuse lõpetamist
Need mõlemad valikud olid otseses vastuolus seadusega. Väär on vastustaja väide, et teenistussuhte lõpetamise vormistamise tingib vaid kasutamata puhkuse hüvitise maksmise vajadus.
ei näe ette võimalust, et juhul, kui isikul ei ole saada kasutamata puhkuse hüvitist, siis tema teenistusest vabastamist ei toimu (dokumenteerita). Avalikus teenistuses on teenistuse lõpetamine vastustaja kohustuseks tulenevalt
kui ka
Vastustaja väide (p 7) teenistussuhte automaatsest lõppemisest ei ole kooskõlas seadusega. Teenistussuhte lõpetamine vormistatakse siis, kui poolte tahteavaldus on selge ja muutmatu. Vastustaja näited
Teenistuja omal soovil lahkumisavalduse korral (
) võivad pooled oma tahet muuta (lg 3), seega ei kaasne teenistuja tahteavaldusega teenistussuhte automaatne lõppemine. Veelgi enam, juhul, kui pooled jätkavad teenistussuhet, jättes vormistamata teenistussuhte lõpetamise, ei toimi vastustaja väide nn teenistussuhte automaatsest lõppemisest.
kinnitab vaid seda, et juhtumid teenistussuhte tagasiulatuvast lõpetamisest on erandlikud ning lubatud seaduses eraldi sätestatud juhtudel.
Pooled on ühisel arvamusel, et
-ga reguleerimata juhtudel tuleb kohaldada töölepinguseadust (
). Kuna aga
§-d 113 ja 132 näevad ette regulatsiooni ehk vastustaja kohustuse vabastada ametnik teenistustähtaja möödumise tõttu järgnevast päevast, on ainetu vastustaja väide, et analoogiliselt tähtaegsele töölepingule, lõpeb ka määratud ajaks sõlmitud teenistussuhe automaatselt. Küll aga puudub
-s regulatsioon, mis juhtub siis, kui vastustaja oma seaduses sätestatud kohustust ei järgi ja laseb kokkulepitud tähtaja mööda. Siin on kohaldatav analoogia tööseadustes sätestatuga. Vastustaja sai tähtaja möödumisest teada hiljemalt 25.08.2009. a, mil ta andis välja käskkirja K. A. lapsehoolduspuhkuse lõpetamise kohta. Siis vabastati ka nn kolmas isik teenistusest, kuid kaebajat teenistusest ei vabastatud, kuigi seadus seda nõuab 7 ning kaebaja teenistuse peatumine ei olnud takistuseks. Seega jättis vastustaja kasutamata ka uues TLS-s antud täiendava tähtaja (varasema seaduse kohaselt muutus tähtaegne tööleping tähtajatuks kui kas või üks päev läks üle kokkulepitud tähtaja) kaebajaga teenistuse lõpetamiseks
Analoogiat arvestades on alust väita, et kaebaja tähtajaline teenistus on muutunud tähtajatuks teenistuseks. Kindlasti puudub sellisel juhul alus töölepingu lõpetamiseks
Väär on vastustaja väide (p 9), et TLS § 80 lg 3 on erinorm, mida ei saa avalikku teenistusse üle kanda, kuna
-s on spetsiaalselt juba algusest peale soovitud teenistussuhte pikenemist tähtaja möödumise tõttu välistada.
ei sisalda norme, mis seda väidet kinnitaksid. Vastustaja osundab Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-26-97 järeldustele, jättes tähelepanuta, selle lahendi puhul on tegemist juhtumiga, kus teenistusest vabastamise käskkirjas ei olnud formuleeritud teenistusest vabastamise alust viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile (
Ajaliselt anti vallavanema käskkiri õigeaegselt. Vastustaja põhjendus ei ole asjakohane käesoleva vaidluse ajal. Esiteks, 1997. a sätestas
Alates 01.07.2009. a on seadusandja oma kategoorilist seisukohta muutnud, sätestades, et töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd
või muud eriseadused ei sätesta teisiti (
).
ei sisalda mingit eriregulatsiooni juhuks, kui vastustaja ei täida oma kohustust lõpetada teenistus tähtaja saabumisel. Seega on analoogia kohaldamine põhjendatud. Teiseks, jääb arusaamatuks, miks üks ja seesama olukord, peaks leidma erineva lahenduse sõltuvalt sellest, kas see leiab aset avalikus teenistuses või erasektoris. Pigem peaks just avalik sektor, eriti vastustaja, olema pädev ja korrektne seaduste järgimisel. Ei ole mõeldav, et rängal seaduserikkumisel (ja seda on kindlasti teenistuse lõpetamine kaebajaga 10 kuud hiljem tagasiulatuva kuupäevaga ning ebaseaduslikult) ei ole mingit negatiivset tagajärge seaduse rikkujale. Kolmandaks, kaheldav on vastustaja väide (p 10), et teadasaamisel tähtaja möödumisel olevat silmas peetud just reaalselt tööülesannete täitmist. Käesoleval ajal puudub uue TLS kohaldamispraktika TLS § 80 lg 3 osas, kuid ei ole usutav, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega oleks kooskõlas olukord, kus tööandja on teadlik, et töölepingu tähtaeg on möödas, kuid sellest hoolimata ei lõpeta töötajaga töölepingut 10 kuu jooksul. Kaebaja ei ole taotlenud teenistusse ennistamist, arvestades senist kohtupraktikat. Vastustaja arvamus (p 23), et
lg-s 2 nimetatud hüvitis kui teenistusse ennistamise alternatiiv välistab seetõttu teenistuse ebaseadusliku lõpetamise korral sanktsioonina ka hüvitise maksmise, on vastuolus kohtupraktikaga (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-14-2000, p 9). Vastustajal oli juunis 2010. a valikuid tõepoolest kaks: kas jätkata teenistussuhet kaebajaga ja pakkuda talle mõnda muud sobivat ametikohta, seda enam, et kaebaja teenistusse võtmisel oli poolte vahel jutuks, et võimaluse avanemisel pakutakse talle vaba ametikohta või uut asendust. Kaebaja oli Justiitsministeeriumis töötanud eelnevalt üle 10 aasta (01.10.1993 - 30.11.2003) ja tema töö oli leidnud tunnustamist. See oli ka põhjus, miks vastustaja teda uuesti teenistusse kutsus, esialgselt küll asendajaks. Eelnevat arvestades oleks asjasse puutuv teave selle kohta, kas ajavahemikul 31.08.2009 – 28.06.2010.a. oli vastustajal vakantseid või asendamist vajavaid ametikohti. või lõpetada teenistus avaldajaga seaduslikul alusel.
a. Selliseks aluseks oleks olnud mõistlik kokkulepe poolte vahel, kui tõesti ei soovitud kaebajat tulevikus rakendada. Kaebajal oli õigus lapsehoolduspuhkusel viibida kuni 23.10.2011. a. Peale tähtaja möödalaskmist ei olnud vastustaja seisukohalt enam vahet millal kaebaja vabastada ebaseaduslikul alusel (
). Sanktsioon hüvitise näol jääks samaks, arvestades Riigikohtu seisukohta, et tähtaegsele ametikohale ennistada ei ole võimalik. 8 Arvestades Riigikohtu seisukohta, et ennistamist mittesooviva kaebaja teenistuse ebaseaduslik lõpetamine on piisav alus vastustaja suhtes sanktsiooni kohaldamiseks, ei ole määrav, et kaebaja peaks tõendama lisaks veel oma õiguste subjektiivset rikkumist ebaseadusliku vabastamise tõttu. Samas on täielikult väär vastustaja seisukoht (p-d 17- 20), et tema ebaseaduslik tegevus ei ole kaebaja õigusi mitte kuidagi kahjustanud ja kaebaja olevat kavandanud oma teenimisvõimalused muul kujul. Vaieldamatult oli kaebaja vastustaja tegevuse tõttu ekslikul arvamusel, et ta on endiselt avalikus teenistuses ja tal oli õigustatud ootus, et tema teenistussuhe võib suure tõenäosusega vastustaja juures jätkuda. Kaebaja ei oleks loobunud kindlast ametikohast Politseiametis pelgalt kellegi asendamiseks, kui tal oleks teenistusse asumisel puudunud tõenäoline perspektiiv teenistuse jätkamiseks edaspidi muul ametikohal vastustaja juures. Kaebaja teenistusse võtmise eelselt ja ka teenistusse võtmise hetkel tuli see teema jutuks ning suhtlusest tollase talituse juhataja ja personalitöötajaga selgus, et liikuvus majasiseselt on küllalt suur ja muu ametikoha või vähemalt ajutiselt kellegi asendamine on mõeldav. Seejuures ei olnud vähetähtis, et kaebajat kutsuti teenistusse vastustaja poolt, kuna ta oli kauaaegne Justiitsministeeriumi teenistuja ja tema töö leidis tunnustamist õigusreformi teostamisel aastatel 1999 2002, samuti Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistel Eesti seisukohtade väljatöötamisel ning töö eest Euroopa Nõukogus. Kaebaja ei teadnud, et tema poolt asendatav ametnik, K. A., on teenistusse naasnud. Veelgi enam, tal puudus mõistlik alus seda kahtlustada. 15.12.2009.a. toimus traditsiooniline Justiitsministeeriumi lastejõulupidu, kus kingituse said kaebaja lapsed ning tema vestluse käigus kohalviibinud personalitöötajatega ei mainitud, et ta oleks teenistusest vabastatud. Juunis 2010. a saabunud käskkiri tema vabastamisest 10 kuud tagasiulatuva kuupäevaga, tähendas kaebajale faktiliselt seniste ootuse purunemist ja seda, et kaebaja on kaotanud oluliselt aega uue võimaliku tööandja leidmiseks. Alusetu on vastustaja väide (p 17), et kuna kaebaja ei näidanud üles huvi lapsehoolduspuhkust lõpetada, tõendavat see seda, et ta vähemalt 2010. a juuni lõpuni ei soovinud tööd teha. Kaebajal oli teadmine, et tal on olemas töökoht, kuhu ta võis vajadusel naasta ja see erines oluliselt olukorrast, kuhu vastustaja ebaseaduslik ja eksitav tegevus ta asetas, teatades, et juba 10 kuud ei ole tal töökohta avalikus teenistuses. Kaebaja teenistuse tagasiulatuv ebaseaduslik lõpetamine tähendab, et ta kaotas 10 kuud avaliku teenistuse staaži (arvutatakse
Ametniku teenistusstaaži reguleerib ka Vabariigi Valitsuse 9.01.
näeb ette ametniku vanaduspensioni suurendamise avaliku teenistusstaažist sõltuvalt. Kuivõrd kaebaja vabastati vaidlustatud käskkirja kohaselt 31.08.2009, siis järelikult ajavahemik 31.08.
lg 1 näeb ette, et teenistustähtaja möödumisel arvatakse ametikohalt vabastatud ametnik reservi. Ametnike reservi eesmärgiks on kindlustada ametikohalt vabastatud isikule uuesti teenistuse leidmine riigi või kohaliku omavalitsuse ametnikuna (
). Reservis viibimise aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka (
). Vastustaja on kaebaja reservi arvamise aspekti täielikult eiranud, mida kinnitab kaebaja teenistusleht /tl 67-69/. Väär on vastustaja väide (p 19), et kuna kaebaja ei ole pöördunud justiitsministeeriumi poole nõusoleku saamiseks FIE-na tegutsemiseks, demonstreerivat see, et kaebaja ei käsitlevat 9 vastustajat enam tööandjana. Kaebaja on FIE-na registreeritud alates 23.01.
Kaebaja ei soovi teenistusse ennistamist, mistõttu on tal täielik alus saada vastustajalt sanktsioonina hüvitist
Ebaõige on vastustaja väide, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud vastustaja poolt tagasiulatuva ebaseadusliku lõpetamisega. Justiitsministeeriumi täiendav seletus Kaebuse esitaja on vääralt mõistnud Justiitsministeeriumi kirjaliku seletuse p-s 3 toodud selgitust „ei viibinud hetkel teenistuses“. Selle all pidas Justiitsministeerium silmas teenistusülesannete täitmiselt puudumist (vt nt
On üllatav, et kaebuse esitaja seda teisiti mõistis. 23.11.
Vastustaja ei palunud
lg 3 kohaldamist antud kohtuasjas, vaid viitas sellele, et lg 3 sõnastus muudab seadusandja 10 tahtest tulenevalt ka lg 2 tõlgendust. Lõikega 3 on otseselt öeldud, et lõikes 2 on toodud hüvitise ülempiir, mitte ainuvõimalik hüvitise suurus. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud millest nähtub, et teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue hõlmab endas ka teenistusest vabastamise aluse muutmise nõuet.
Need nõuded automaatselt ei kattu, kuna nt ennistamise nõudmisel esitatakse küll teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue, kuid ei esitata teenistusest vabastamise aluse muutmise nõuet. Käesolevas vaidluses ei puutu asjasse Ü.E. varasem registreerimine FIE-na (kirja p 22). Justiitsministeerium soovis seletuse lisana esitatud tõendiga näidata, et Ü.E. on
§-s 123 toodud viide teenistussuhte lõppemise tagantjärele vormistamiseks on
-s ära toodud ainuke erand (Kirja p 7). Teenistusest vabastamise alust reguleerivates sätetes on ära toodud millisest hetkest tuleb isik lugeda teenistusest vabastatuks. Neis ei ole märgitud millisest hetkest toimub vormistamine, vaid on antud juhis vormistajale milline päev lugeda teenistussuhte lõppemise päevaks. Vaidlusalune
Vormistamine on võimalik ka teisel päeval, nii varem kui ka hiljem (nt nagu
§-s 123).
lg 2 ei sea määratud tähtajaks ametisse nimetatud teenistuja tähtaja saabumise tõttu teenistusest vabastamist sõltuvusse teenistuse lõppemise vormistamisest, milline tõlgendus on ilmselgelt ebamõistlik.
§-ga 114 analoogia kasutamine on asjakohane, kuna ametniku avalduse alusel vormistatakse riigiasutuste praktikas käskkirju nii enne kui ka pärast avalduses märgitud kuupäeva, st fikseeritakse tegelik olukord. Selliste käskkirjade seaduslikkuses ei ole keegi kahelnud. Ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-26-97 on Riigikohus märkinud, et pärast teenistustähtaja möödumist ei ole lubatud muude käskkirjade (isegi mitte ametnikku soodustavate käskkirjade) andmine peale vabastamise
Kirja p-des 8 ja 9 esitatud väide ei ole loogiliselt mõistetav. Kaebuse esitaja väidab ebaõigesti, et ametniku teenistussuhe ei saa lõppeda nii, nagu töötaja teenistussuhe, kuid järgida tuleb tagajärgi, mis järgnevad töösuhte lõppemisele. Kui reeglid on erinevad, ei saa tagajärjed olla samad. See toetab vastustaja seisukohta, mida on väljendanud ka Riigikohus (3-3-1-26-97, p 3), et
-s on algusest peale soovitud kehtestada ametnikele TLS-st erinev süsteem ja saavutada teenistussuhte automaatset lõppemist. TLS kohaldamine
-ga reguleerimata küsimustes ei muuda ära
-s juba välja kujunenud regulatsiooni. Sellist tahet ei nähtu ka TLS seletuskirjast. TLS laiendamise mõte ei olnud avaliku teenistuse ümberkujundamine, vaid vastavalt TLS seletuskirjale (§ 139 kommentaar) oli eesmärk asendada viited seni eraldi kehtinud seadustele (nt puhkuseseadus) viidetega TLS-le, kuna vastab regulatsioon lülitati sinna. Vastupidiselt kaebuse esitaja poolt väidetule on TLS seletuskirjas (§ 1 kommentaar) välja toodud soov jätta avalik teenistus TLS-st üldisemalt puutumata. TLS seletuskirjast ja ka otseselt TLS tekstist tulenevat seadusandja tahet (vt vastustaja seletuse p 10) ei ole kaebuse esitaja arvestanud ka väites, et TLS § 80 lg-s 3 on hõlmatud ka periood, kus töötaja tegelikkuses tööd ei tee. Ei ole arusaadav, milline on vastuolu hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, kui TLS § 80 lg 3 ei nõua tööandjapoolset töösuhte lõppemise vormistamist. Kes saab siis halvas usus tegutseda? Tundub, et kaebuse esitaja on püüdnud omavahel ühildada ühildamatut – kuna TLS-l ja
-l on käsitletava probleemi osas erinevad lähtekohad, siis ei ole nende kooskohaldamine võimalik. 11 Ei ole õige kaebuse esitaja väide (Kirja p 10), et vastustaja viide Riigikohtu lahend nr 3-3-126-97 ei ole asjakohane. Teadupärast annab Riigikohus oma lahendites juhiseid ka tulevikus üles kerkivate juhtumite lahendamiseks. Viidatud lahendi p-s 3 on Riigikohus käsitlenud küsimust piisavalt üldiselt ning väljendanud selgesõnaliselt, et „teenistusvahekord tuleb lugeda lõppenuks ka juhul, kui vabastamine on jäänud nõuetekohaselt vormistamata“ ning „
, erinevalt TLS §-st 78, ei sätesta võimalust, et määratud ajaks teenistusse võtmine võib ilma erilise vormistamiseta muutuda määramata ajaks teenistusse võtmiseks“. Tsiteeritud tekste sisuliselt hinnates ei saa kahelda Riigikohtu üheselt mõistetavas mõttes või arvata, et Riigikohus pidas silmas vaid konkreetse kohtuasja asjaolusid. Väide, et subjektiivsete õiguste rikkumine ei puutu asjasse (Kirja p 14), on halduskohtumenetluse kontekstis vale (vt riigivastutuse seaduse § 3 lg 1, HKMS § 7 lg 1). Ei ole aru saada millisele Riigikohtu praktikale kaebuse esitaja viitab, ei nähtu isegi seda, kas viidatakse eelnimetatud seaduste eelsetele või järgsetele lahenditele. Kaebuse esitaja on püüdnud näidata enda subjektiivsete õiguste rikkumist läbi selle, et tal puudus võimalus uue töökoha otsimiseks ning et ta kaotas avaliku teenistuse staaži ja seeläbi ka vanaduspensionis (Kirja p-d 17-19). Uue töökoha otsimine ei olnud kaebuse esitajal takistatud, täpsemalt on selle kohta avaldatud seisukohta Justiitsministeeriumi kirjalikus seletuses. Kuna Ü.E. ei avaldanud soovi lapsehoolduspuhkust lõpetada, järelikult ei soovinud ta vähemalt sellel perioodil ka töötada. Äärmiselt ebakohane on viidata teenistusstaaži kaotamisele, kuna toodud ulatuses teenistusstaažile ei oleks olnud kaebuse esitajal õigust ka juhul, kui tema teenistusest vabastamise käskkiri oleks vormistatud 31.08.2009. a. Seega ei ole kaebuse esitaja staaži kaotanud. Arusaamatu on viide Ü.E. reservi arvamata jätmise kohta. Esiteks ei arvata
p 2 kohaselt isikut, kes on vabastatud teenistustähtaja möödumise tõttu (v.a kui ta enne seda oli teenistuses määramata ajaks). Teiseks eeldab reservi arvamine isiku taotlust vastavalt
Sellist taotlust ei ole Ü.E. esitanud ja enda initsiatiivil ei pidanud vastustaja seda tegema. Samuti on täiesti asjakohatult viidatud (Kirja p 20), et osaliselt on kaebuse esitajale maksmata kasutamata puhkuse hüvitis. TLS § 68 lg 2 kohaselt on lapsehoolduspuhkuse aeg põhipuhkuse andmise õiguseks oleva aja hulgast välistatud. Isegi vastupidisel juhul ei oleks teenistusest vabastamise käskkirja vormistamisel 31.08.2009. a Ü.E.l olnud õigust rohkemale puhkusele. Subjektiivsete õiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb võrrelda omavahel kahte olukorda: millised oleksid olnud õiguspärase käitumise tagajärjed ning millised olid konkreetse käitumise tagajärjed. Kaebuse esitaja on seda põhitõde eiranud. Seega on Kirjas mitu erinevat asjaolu omavahel segamini aetud. Ü.E. eeltoodud etteheited on iseseisvad nõuded, mis ei puuduta asjaolu, millal oleks teenistusest vabastamise käskkiri tulnud anda ja kas seetõttu oli tegemist ebaseadusliku teenistusest vabastamisega
Juba seetõttu ei näita need teenistusest vabastamisega seonduvat subjektiivsete õiguste rikkumist. Valed ja antud vaidluses asjassepuutumatud on kaebuse esitaja väited, et Justiitsministeeriumi ametnikud on Ü.E.le lubanud pärast tähtajalise teenistussuhte lõppemist muud ametikohta (Kirja p-d 13 ja 15-17). Millised olid tema põhjused tähtajalisele ametikohale kandideerimiseks ja politseiteenistuse lõpetamiseks, vastustaja öelda ei oska. Justiitsministeerium kinnitab, et kokkuleppeid uue ametikoha saamiseks pärast teenistustähtaja möödumist ei sõlmitud ei suuliselt ega kirjalikult. Kaebuse esitaja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Üllatuslikult on alles kolmandas kaebuse dokumendis esitatud põhjendamata ja tõendamata väide, et kaebuse esitaja ei olnud K. A. töölenaasmisest teadlik. Kaebuse kaks esimest versiooni (eriti teine) sisaldasid viiteid sellele, et kaebuse esitaja teadis sellest faktist. Seetõttu nõustus vastustaja kirjaliku menetlusega, kuna kaebustest nähtus, et puudus vaidlus faktiliste asjaolude üle. Vastustaja kinnitab, et Ü.E. K. A. naasmisest teadis, kuna ta suhtles oma üksuse ametnikega nii tööalastes, kui ka isiklikes küsimustes. 12 Eeltoodust nähtub, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi arvestatavat ega mittevastuolulist argumenti oma nõuete põhjendamiseks. Olles teadlik oma teenistussuhte ajutisusest pidid ta arvestama teenistussuhte lõppemisega ning seetõttu ei ole põhjendatud tema taotluste (sh hüvitise maksmise taotluse) rahuldamine. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Käesolevas asjas ei ole vaieldav, et Ü.E. oli nimetatud Justiitsministeeriumis kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõuniku ametikohale määratud ajaks, kusjuures tähtaja lõpp oli määratletud teatava sündmuse - sama talituse nõunik K. A. rasedus- ja sünnituspuhkuselt või lapsehoolduspuhkuselt naasmine – saabumisega. Niisugune kaebuse esitaja teenistusse asumine vastas poolte tahtele, mida kinnitavad nii vastava käskkirja andmise õiguslik alus (
lg 2 p 1, mis näeb ette, et määratud ajaks võetakse teenistusse ajutiselt äraoleva ametniku asendaja - asendatava ametikohale naasmiseni või ametist vabastamiseni) ja käskkirja sõnastus kui ka kaebaja kinnitus käskkirjal, et ta on sellega teenistusse asumise päeval tutvunud (sealjuures pretensioone esitamata). Ainuüksi sellest tulenevalt ei vajanud teenistussuhte lõpetamine tähtaja lõppemisel enam täiendavalt poolte eraldi tahteavaldust, samuti ei saanud kaebajal olla mingit õiguspärast ootust, et ta saab jätkata samal ametikohal või üldse Justiitsministeeriumis tähtajatult, ning kaebaja sellekohased väited on nii paljasõnalised kui ka alusetud. 2. Vaieldavad ei ole ka asjaolud, et Ü.E. läks osundatud asenduse ajal rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkusele, mistõttu ka tema enda teenistussuhe peatus (
§-d 107-108) ja kõnealusele nõuniku ametikohale nimetati samasuguseks määratud ajaks hoopis kolmas isik; et K. A. naasis 31.08.
§-s 13 on sätestatud tõepoolest, et töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, kuid probleem on selles, kas praegu on tegemist
-s (teisiti) reguleerimata küsimusega. Sellest tulenevalt on poolte vahel vaieldav ka kaebaja õiguste rikkumine ja omakorda nimetatust tulenevad õiguslikud tagajärjed. Kohus märgib kõigpealt, et kuivõrd
lg-test 1 ja 2 tuleneb, et ebaseaduslikult vabastatud ametnikul endal on õigus otsustada selle üle, kas ta nõuab teenistusse ennistamist koos teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu maksmisega või ennistamisest loobumise korral kuue kuu ametipalga suurust hüvitust, siis kuna kaebaja loobub teenistusse ennistamisest, oleks ta ebaseadusliku teenistusest vabastamise korral põhimõtteliselt õigustatud nõudma kuue kuu ametipalga suurust hüvitist. Õige on kaebaja väide, et tegemist on trahvi iseloomuga hüvitisega nimelt 6 kuu ametipalga, mitte kuni 6 kuu ametipalga, ulatuses. Vastustajapoolne
Tegemist on oma sõnastuselt igati selge sättega ning hiljem lisandunud
Lõikega 3 on selgelt tahetud öelda, et diskrimineerimiskeelu rikkumise korral sama 13 paragrahvi lõikes 2 toodud hüvitise ülempiir (s. o 6 kuud) ei kehti ja ametnikule võib välja mõista ka hüvitise nt tema 9 kuu ametipalga ulatuses, mitte et 6 kuud oleks ainuvõimalik hüvitise suurus. Samas kohus ennetavalt leiab, et kaebaja on muus vaieldavas osas ekslikel ja kohati ka arusaamatutel ja vastuolulistel seisukohtadel ning tema kaebus on alusetu. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja argumentatsiooniga, pidamata vajalikuks kõike üle korrata. Kohus rõhutab eelkõige järgmist. 3. Kohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele TLS § 80 lg 3, mille järgi, kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, välja arvatud, kui tööandja avaldas teistsugust tahet viie tööpäeva jooksul arvates ajast, millal ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist.
lg 1 kohaselt teenistustähtaja möödumise tõttu vabastatakse teenistusest ametnik, kes oli ametisse nimetatud või valitud määratud ajaks. Vastavalt
lg 2 lõpeb määratud ajaks ametisse nimetatud või valitud ametniku teenistussuhe teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast päevast. Seega on
-s sõnaselgelt sätestatud niisuguse teenistussuhte lõppemise aeg ehk see millisest hetkest tuleb isik lugeda teenistusest vabastatuks. Õige on vastustaja väide, et
lg 2 ei sea määratud tähtajaks ametisse nimetatud teenistuja tähtaja saabumise tõttu teenistusest vabastamist sõltuvusse teenistuse lõppemise vormistamisest. Et „vabastamine“ ei tähenda pelgalt vormistamist, vaid nimelt teenistussuhte tegelikult lõppemise aega, ilmneb selgelt nt
lg-st 2, mis näeb ette, et Eesti kodakondsuse kaotanud ametnik vabastatakse sel põhjusel teenistusest vabastamise dokumendi vormistamise päevale järgnevast päevast arvates. Seda enam on
-s sõnaselgelt määratletud määratud ajaks ametisse nimetatud ametniku teenistussuhte lõpuaeg. Et niisugune tõlgendus on õige ja seadusandja tahe just selline ilmneb mitmetest muudestki asjaoludest. Igasuguse „automaatse“ teenistustähtaja pikenemise vastu räägib nt
lg 3, millest tulenevalt ajutiselt äraoleva ametniku vabastamisel ametikohalt, välja arvatud Riigikogu esimehe või aseesimehe või peaministri või ministri nõuniku või abi või Riigikogu fraktsiooni või ajutise komisjoni nõuniku või konsultandi või Vabariigi Presidendi nõuniku kohalt, tehakse asendajale ettepanek asuda vabanenud ametikohale määramata ajaks teenistusse võetud ametnikuna. Ajutiselt äraoleva ametniku vabastamisel konkursi korras täidetavalt ametikohalt tehakse tema asendajale ettepanek asuda vabanenud ametikohale konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohusetäitjana. Niisugust seisukohta toetab ka kohtupraktika, nt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.10.1997. a määruses (p 3) haldusasjas nr 3-3-1-26-97 Riigikohus sõnaselgelt märkis järgmist: „
lg 2 kohaselt lõpeb määratud ajaks nimetatud või valitud ametniku teenistussuhe teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast päevast. Selliselt tuleb tema teenistusvahekord lugeda lõppenuks ka juhul, kui vabastamine on jäänud nõuetekohaselt vormistamata või kui ametnik on teenistusest enne teenistustähtaja möödumist ebaseaduslikult vabastatud. Nimelt,
, erinevalt TLS §-st 78, ei sätesta võimalust, et määratud ajaks teenistusse võtmine võib ilma erilise vormistamiseta muutuda määramata ajaks teenistusse võtmiseks“. Samast lahendist tuleneb põhimõtteliselt ka seisukoht, et määratud ajaks ametisse nimetatud ametnikku, kui ta oli vabastatud teenistusest ka seadusevastaselt, ei saa ennistada pärast teenistustähtaja möödumist ja tema vabastamine tuleb (tagantjärele) vormistada
Seega puudus vastustajal toodud asjaoludel sisuliselt kaalutlusõigus, kas ja mis alusel Ü. Eesmaa vabastada. Lisaks eelmärgitule juhib kohus tähelepanu vastavale üldnormile TLS-s: § 80 lg 1 järgi samuti lõpeb tähtajaline tööleping tähtaja möödumisel. Teisalt tuleb tähelepanu pöörata ka TLS § 80 lg 3 kui erinormi sõnastusele, mille kohaselt, kui töötaja jätkab töö tegemist pärast tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, v.a juhul, kui tööandja ei reageeri 5 päeva jooksul ajast mil ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist. Õige on 14 Justiitsministeeriumi märkus, et siin on sihilikult kasutatud sõnastust, mis viitab töö tegemisele, st reaalsuses tööülesannete täitmisele, samas kui mujal TLS-s on viidatud töösuhte kestusele, mitte tegelikult töötamisele (nt TLS § 97 lg 2, § 108). Antud juhul Ü.E.l ei olnud pärast K. A. naasmist ja tema lapsehoolduspuhkuse lõpetamist 31.08.
lg 2 alusel alates 31.08.2009 ja muud ei olnud kaebajal alust ülalmärgitut arvestades eeldada, siis on asjakohatud kõik kaebaja arutlused selle üle, kuidas tal jäi Justiitsministeeriumi väidetavalt õigusvastase tegevuse tõttu saamata 10 kuud avaliku teenistuse staaži, kasutamata puhkuse hüvitist, õigeaegselt uus töökoht otsimata jms. Kui kaebaja õigusvastane tegevus seisnes üksnes selles, et ta vormistas tegelikult ammu lõppenud teenistussuhte lõppemise 10 kuud hiljem, ja vastustaja oleks õiguspäraselt käitudes teinud seda lihtsalt 10 kuud varem, siis on selge, et Ü. Eesmaa ei ole antud juhul mingeid tema nimetatud hüvesid kaotanud. Kohus möönab, et Justiitsministeeriumi kõnealune unustamine ja ebakorrektsus asjaajamisel (dokumentide vormistamisel) on taunitavad ja sellega on kahtlemata rikutud kaebuse esitaja õigust heale haldusele. Tegemist ei ole aga niisuguse rikkumisega, mis tingiks ametniku teenistusse ennistamise, ning teenistussuhte seadusjärgse lõppemise tõttu kaebaja ennistamine ei oleks enam isegi võimalik. Kuivõrd kaebaja ei kuuluks ennistamisele, siis ei oma tähendust ka tema avaldus ennistamisest loobumise kohta ning järelikult ei ole talle välja mõistetav ka eelviidatud 6 kuu suurune hüvitis. Kohtu seda seisukohta toetab ühtlasi Riigikohtu halduskolleegiumi 14. aprilli 2005 otsuses (p 20) asjas nr 3-3-1-7-05 märgitu. Kohus juhib tähelepanu HMS §-le 58, mille kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Niisugusel juhul jääb kaebus rahuldamata. Kohaldades selle normiga analoogiat ka käesolevale kaasusele: vastustaja on küll rikkunud menetlusnõudeid ja hea halduse tava, kuid need ei ole viinud väära otsustuse tegemiseni. Käskkiri nr 207-k on nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärane haldusakt, mis vastab haldusaktidele üldiselt esitatavatele ja
§-st 132 tulenevastele spüetsiifilistele nõuetele ning mille tühistamiseks puudub alus. Nõudeid seoses lõpparve hilinenud maksmisega kaebaja antud juhul esitanud ei ole. Rikutud ei ole kaebaja teenistusalaseid õigusi, mille kaitseks ta on antud juhul kohtusse pöördunud, ja järelikult tal ei ole õigus nõuda selliseks puhuks ettenähtud hüvitist. Seda on kaebaja, osundades Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-14-2000, isegi rõhutanud:
lg-s 2 ette nähtud hüvitise väljamõistmine on seatud sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust: teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest loobumine. Sealjuures, nagu eelnevalt märgitud, teenistusest vabastamise ja selle vormistamise vahele ei saa panna võrdusmärki. Täiendavalt kohus märgib, et asjaolul, kas ja millal oli Ü.E. registreeritud juriidilisi teenuseid osutava füüsilisest isikust ettevõtjana, kas ta selleks küsis Justiitsministeeriumilt luba ja kas ta üldse sisuliselt FIE-na tegutses ja tulu teenis, ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mitte mingisugust tähtsust, nagu eelnevalt viidatud. 15 5. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb Ü.E. kaebus rahuldamata ning Justiitsministeerium ei ole HKMS § 93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.