lg 1 liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 p-s 18, et lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane 3/ 5 2-10-3934 ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna üldtingimuste p 5.17 kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Riigikohus selgitas oma otsuses tsiviilasjas nr 3-21-118-08 p-s 21, et kuna lahendatavas asjas ei olnud pooled tõendanud, kuidas mõjutas auto väärtust konkreetse auto seisund, siis tuleb lahendatavas asjas lähtuda sõiduki väärtuse määramisel sõiduki müügihinnast. Seega võib teha järelduse, et sõiduki väärtuseks tuleb lugeda hindamise hetke või sellele lähedase hetke turutingimustes kujunenud müügihind kui sõiduki seisundist ja sarnaste sõidukite keskmisest müügihinnast ei tulene teisiti. Kohus leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt ei kehti pooltevahelistes suhetes liisinglepingu üldtingimuste p 7.4.1, mis ei võimalda arvesse võtta liisingueseme väärtust tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 1 ja lg 3 kohaselt peab hageja tõendama sõiduki väärtust sõiduki tagastamise hetkel 31.10.2008. Vaidlust ei ole selles, et hageja sõlmis sõiduki müügiks käsunduslepingu sõidukite müügil pikaajalist kogemust omava SAAS-ga, kes seadis sõiduki müügiks vajalikku korda ja müüs sõidukit turul sel ajal tavalisel viisil. 02.06.2009 õnnestus Vara võõrandada hinnaga 46 694,92 Eesti krooni (käibemaksuta). Arvestades 2008 aasta II pooles toimunud kasutatud sõidukite turu hinnalangust, ei saa auto müügiperioodi pidada ebamõistlikult pikaks. Seega on sõiduk müüdud tavapärastel turutingimustel ning sõiduki müügihind ongi eelduslikult sõiduki väärtus. Kohus loeb sõiduki väärtuseks tagastamise hetkel 46 694,92 Eesti krooni (käibemaksuta). Et hageja on tõendanud eeldused selleks, et pidada sõiduki väärtuseks 30.08.2008 seisuga sõiduki müügihinda, peab kostja tõendama, et sõiduki väärtus oli hindamiskuupäeval tegelikult teistsugune. Selleks pidi kostja TsMS § 230 lg 1 kohaselt esitama tõendeid sõiduki väärtuse kohta, kuid kostja seda teinud ei ole. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et vara realiseerimise hetkel oli vara turuväärtus suurem, kui realiseerimisel saadud summa. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud teiste müügikahju eelduste osas ja kohus loeb need omaks võetuks TsMS 230 lg 4 kohaselt. Vaidlust ei ole selles, et vara jääkmaksumus lepingu üles ütlemisel oli 87 799,96 Eesti krooni (käibemaksuta) ja et hageja on kandnud vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulusid summas 2 734,54 Eesti krooni (käibemaksuta). Vara väärtus tagastamise hetkel oli 46 694,92 Eesti krooni (käibemaksuta), seega on hageja müügikahjuks VÕS § 367 lg 1 alusel 90 534,50 – 46 694,92 = 43 839,58 Eesti krooni ehk 2801,86 eurot, mis tuleb kostjalt 1 välja mõista.
lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus mõistab kostjat 1 välja viivise põhivõla 2801,86 eurot tasumata osalt alates hagi esitamisest 02.08.2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni 21.04.2011 261 päeva eest 2801,86*0,0025*261=1828,21 eurot ning alates 21.04.2011 põhivõla tasumata osalt määras 0,25 % päevas kuni põhivõla tasumiseni. Vaidlust ei ole selles, et kostja 2 on sõlminud hagejaga käenduslepingu, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt A OÜ liisinglepingust tulenevate kohustuste täitmine 4/ 5 2-10-3934 summa 269 118,23 EEK ulatuses. Kohus mõistab VÕS § 142 lg 1 alusel võlgnevuse välja kostjatelt solidaarselt. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 162 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kostja kahjuks, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. Peeter Pällin Kohtunik 5/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.