3-09-990/44

3-09-990 KO H T UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2010 R. Pu kohtumaja Haldusasja number 3-09-990 Haldusasi R. P´a ja R. P´a kaebus, milles kaebajad taotlevad: - tühistada Keskkonnainspektsiooni Lääne Regiooni 26.02.2009 ettekirjutus nr 09012909; - välja mõista vastustajalt kaebajate poolt kantud menetluskulud. Asja läbivaatamise kuupäev
2. mai 2010 Menetlusosalised Kaebajad R. P ja R. P Vastustaja Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni esindaja Katrin Lehtla RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6: Jätta rahuldamata R. Pa´a ja R. Pa´a kaebused haldusasjas nr 3-
3. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
4. mail
5. 1 3-09-990 Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lähtudes TsMS 442 lg 6 lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 26.02.2009 Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni ettekirjutusega nr 09012909 tehti R. P´ale ja R. Pa´ale ettekirjutus likvideerida R. Pärnumaal Tõstamaa vallas Manilaiu saarel Manija külas Manija kinnistul ja Manija maastikukaitsealal ehituskeeluvööndis asuvad hooned hiljemalt 31.03.
6. Kui antud tähtajaks ei ole ettekirjutust täidetud tuleb arvestada, et ehitisi ei tohi likvideerida ajavahemikul 01.04 kuni 01.
7. Ettekirjutus loetakse täidetuks, kui Manija kinnistul ei asu ühtegi hoonet (tl 10-13). 26.03.2009 esitasid R. P ja R. P ettekirjutusele vaide. 06.04.2009 Keskkonnainspektsiooni vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata (tl 14-15). 06.05.2009 esitas R. P kohtule kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks haldusasjas nr 3-09-990 (tl 5-8). 14.05.2009 määrusega lahendati kaebaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (tl 27-29). 20.05.2009 esitas R. P 14.05.2009 määrusele määruskaebuse (tl 33-35). 29.06.2009 määrusega lahendas Tallinna Ringkonnakohus määruskaebuse (tl 47-49). 16.10.2009 kaasati menetlusse kolmanda isikuna R. P (tl 54). 29.10.2009 esitas Keskkonnainspektsioon vastuse kaebusele (tl 60-61). 30.10.2009 esitas kaebuses arvamuse R. P (tl 82). 06.05.2009 esitas R. P kohtule kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks haldusasjas nr 3-09-1001 (tl 5-8). 14.05.2009 määrusega lahendati esialgse õiguskaitse taotlus (tl 31-33).
8. 05.2009 postitas R. P määruskaebuse 14.05.2009 määrusele (tl 37-39). 29.06.2009 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega lahendati määruskaebus (tl 49-51). 16.10.2009 kaasati menetlusse kolmanda isikuna R. P (tl 56). 29.10.2009 esitas Keskkonnainspektsioon vastuse kaebusele (tl 61-62). 30.10.2009 esitas kaebuses arvamuse R. P (tl 82). 21.01.2010 toimus kaebuste lahendamiseks kohtuistung, kus protokollilise määrusega liideti R. Pa ja R. Pa kaebused ühte menetlusse haldusasjas nr 33-0909-990 (samas tl 98). 05.02.2010 edastas Keskkonnainspektsioon täiendava seisukoha kaebustes (tl 104-105). 12.02.2010 esitasid kaebajad seisukoha vastustaja poolt esitatud täiendusele (tl 123-124). 04.03.2010 määrusega otsustati kaebused lahendada kirjalikus menetluses (tl 130-131). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2 3-09-990 Kaebajate hinnangul ei ole ettekirjutuses käsitletud ja Manija kinnistule 2001 aastal paigaldatud majad ehitised kuni 01.01.2003 kehtinud PES kohaselt. Kaebajate suhtes ei kuulu kohaldamisele alates 01.01.2003 kehtiv ES, kuna see on vastuolus PS § 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega. Majade paigaldamisel arvestati PES sätetega mille kohaselt on ehitiseks maapinnaga püsivalt ühendatud hoone või rajatis. Majadel puudub vundament ja need on paigaldatud lahtiselt kivide peale ning on igal hetkel kraanaga teisaldatavad. Majad on elektriga varustatud ajutise maapealse pikendusjuhtmega ning majades puudub vesi ja muud kommunikatsioonid. PES mõttes püsivalt ühendatud tähendab ehitist, mida ei ole osadeks lahtivõtmata võimalik teisaldada. Samuti on kaebajatel õiguspärane ootus, et 2001 aastal kehtinud PES kuulub nende suhtes kohaldamisele ka juhul, kui seadust vahepeal muudetakse. Vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-44-06 ei ole asjakohane, kuna selles lahendis on antud õiguslik hinnang olukorras, kus vaidlusalune ese oli püstitatud
9. aastal. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud nende vabadusi piiravat ettekirjutust. Kaebajate hinnangul on kohatu vastustaja väide, et palkmajad rikuvad pärandkoosluse ilmet ja ei sobi maastikukaitsealale, kuna antud väidet ei ole põhjendatud ning antud mõistete kasutamist ei ole põhistatud. Kaebajate hinnangul on majad ilusad, keskkonnasõbralikud ja sobivad saarele ning keskkonnale ei ole mingit kahju tekitanud. Kõik majad paiknevad kinnistul juba 8 aasta. Asjaolu, et vastustaja tegi R R. P´ale ettekirjutuse kolme maja osas, on vastustaja enda eksimus. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Vastustaja selgituste kohaselt piirab Manija kinnistu omaniku õigusi ranna ja kaldakaitse seadus, mille kohaselt asub kinnistu ehituskeeluvööndis, kuhu uute hoonete ehitamine on keelatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et Manija saarele paigaldati 4 maja 2001.aastal ning need on praeguseni samas kohas. 2001 aastal oli kinnistu omanik Roland R. P.
10. aastal koostas vastustaja kinnistu omanikule ettekirjutuse, millega kohustas teda koheselt lõpetama kolme ehitusjärgus oleva maja ehitamise ning konserveerida ehitised. Haldusmenetluse käigus esitas kinnistu omanik Tõstamaa Vallavalitsusele taotluse detailplaneeringu algatamiseks ning Keskkonnaministeeriumisse taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Vallavalitsus andis taotlejale detailplaneeringu koostamiseks tähtaja, mille rikkumise tõttu tühistas vallavolikogu 01.11.2004 otsusega nr 82 detailplaneeringu algatamise. 01.10.2002 leidis Keskkonnaministeerium, et majad nende asukohas tuleb likvideerida. 21.04.2003 tegi vastustaja kinnistu omanikule ettekirjutuse kolme palkmaja likvideerimiseks ning 28.04.2004 saatis omanik vastustajale pildid, kus majad olid tõstetud kraanaga auto peale, millega tõendas, et 04.10.2003 likvideeris ta Manija kinnistult palkmajad. 07.05.2004 käis vastustaja kohapeal ning tuvastas, et 04.10.2003 tegevuse tulemusena olid kaks palkmaja tõstetud uude asukohta ning lõpuni oli ehitatud 2001 aastal pooleli olev maja. Samuti oli kinnistule juurde ehitatud uus palkmaja. Vastustaja hinnangul on käesoleval juhul põhjendatud viide Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-44-06 toodud seisukohtadele. Palkmajade asukoha muutmiseks oli vaja abivahendeid. Ka juhul kui majad olid ehitatud valmis enne
11. aastat, siis olid need kestavalt ja kohtkindlalt maapinnaga ühendatud ning olid ka PES mõttes ehitised. Ettekirjutuse koostamisel on kaalutud poolt ja vastu argumente. Ettekirjutuse eesmärk on viia tegevus Manija maastikukaitsealal kooskõlla seadusega, et 3 3-09-990 looduskaitseseaduse alusel kehtestatud ehituskeeluvööndis ei asuks ebaseaduslikke ehitisi. Selleks on kaks võimalust: taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist või likvideerida ehitised. Ehituskeeluvööndit ei ole Tõstamaa valla üldplaneeringuga ega Manija kinnistu detailplaneeringuga vähendatud. Samuti on Manija maastikukaitseala valitseja leidnud, et nimetatud majad risustavad Manija saare pärandkultuurimaastiku ilmet ning tuleks alustada menetlust majade likvideerimiseks. Seetõttu ei ole vastustajal võimalik valida mõnda teist abinõu ning seega on ettekirjutus ka proportsionaalne. Ettekirjutuse tegemise lisatingimuseks ei ole pandud kohustust tuvastada rikkumise kahjulikku mõju. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebajad esitasid kohtule kaebuse, milles kaebajad taotlevad kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
12. Kaebus on postitatud 06.05.2009 vastustaja 26.02.2009 haldusaktile. Esitatud tõendite kohaselt on asjas läbitud vaidemenetlus. Vaideotsus esitatud vaiete rahuldamata jätmise osas on tehtud 06.04.
13. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et Manija saarel Manija külas Manija kinnistul asuvad neli ümarpalkidest hoonet, mis on püstitatud ehitusloata ja paiknevad ehituskeeluvööndis, mida ei ole vähendatud. Kaebaja väidetel oli 2001 aastal vaidlusalusel kinnistul neli hoonet, neljandat hoonet ei ehitatud hiljem juurde nagu on märgitud ettekirjutuses. Oma väidete tõendamiseks on kaebajad esitanud fotod, fotoaparaadi andmete väljatrüki pildistamise aja kohta, CD plaadi (tl 91-95). Kaebajate kinnitusel on fotod tehtud 15.12.
14. Kohtu hinnangul ei saa nimetud tõenditega lugeda tuvastatuks fotode tegemise aega. Fotode tegemise ajalise hetkele on võimalik anda hinnangut juhul, kui fotoaparaadi kell oli seadistatud ning see oli pildistamise hetkel õige. Arvestades seda, et fotoaparaadi kella on võimalik suvaliselt muuta ning asjaolu, et kohtul puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, et pildistamise ajal oli kellaaeg fotoaparaadil õigesti seadistatud, ei saa nimetatud tõendeid lugeda kohasteks tõenditeks kaebajate eelpool toodud väidete kinnitamiseks. Tulenevalt eeltoodust ei ole kaebajad ümberlükanud vastustaja poolt ettekirjutuses tuvastatud faktilisis asjaolusid hoonete püstitamise aja osas. Kaebajad on seisukohal, et ettekirjutuses nimetatud majad ei ole ehitised kuni 01.01.2003 kehtinud PES § 38 lg 2 alusel, kuna majad ei ole maapinnaga püsivalt ühendatud – neil puudub vundament, nad ei ole maasse kaevatud, vaid asuvad lahtiselt kivide peal ja neid on võimalik igal hetkel kraanaga 4 3-09-990 teisaldada. Seetõttu on kaebajad seisukohal, et tulenevalt aastal 2001 kehtinud õigusest ei olnud majade paigaldamine vastuolus seadusega ning ettekirjutus ei kuulu täitmisele. PES § 38 lg 1 kohaselt on ehitis hoone või rajatis. Viidatud seadus mõistet „ehitis“ otseselt ei defineeri. Kohtu hinnangul annab ehitise mõiste avamisel piisava selgituse PES § 39 lg 1-5, mille kohaselt loetakse ehitamiseks käesoleva seaduse tähenduses: 1) ehitise püstitamist maa peale ja maapõue; 2) ehitise laiendamist juurde-, peale- või allaehitamise teel; 3) ehitise konstruktsioonide, ruumijaotuse või välisilme konstruktsioonilist muutmist; 4) tehnoloogilise ümberseadistamisega seotud ehitus- ja paigaldustöid; 5) ehitise lammutamist. Lähtudes eeltoodust saab ehitiseks nimetada kõike, mida ehitatakse või mida luuakse ehitustegevuse käigus. Seega hõlmab nimetatud mõiste nii hooneid, rajatisi, kandekonstruktsioon ning mittekandekonstruktsioone. Tulenevalt eeltoodust ning hinnates vaidlusaluste hoonete kohta esitatud materjale on kohus seisukohal, et ettekirjutuses nimetatud ümarpalkidest majad on ehitised PES mõttes – need on rajatud inimeste poolt ehitamise tulemusel. PES § 38 lg 2 alusel on hoone maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis. Asjas ei ole vaidlust selles, et palkmajad on katuse, välispiirete ja siseruumiga majad. Vaidlus on selle üle, kas need on maapinnaga püsivalt ühendatud. Hinnates kohtule esitatud fototabeleid (tl, 65 pöördel, 68, 70, 70 pöördel, 74 pöördel 75 pöördel, 76 pöördel, 77, 77 pöördel, 78, 78 pöördel, 91, 93) selgub, et hoonete vundamendi lahendusel on lähtutud võimalikult lihtsast ja käepärasest ning antud piirkonnas kättesaadavast materjalist – maakividest. Arvestades seda, et 3 hoonet on püsinud taolisel toestusel vähemalt alates 2001 aastast, neljas hoone ettekirjutuses kajastatud andemete kohaselt vähemalt alates 07.05,2004, on nimetatud lahendus olnud piisav tagamaks püsivuse ehitatud hoonetele. Vaadeldes ehitatud vundamendi lahenduse ruumilist asetsemist (tl 68, 68 pöördel, 70, 70 pöördel, 71, 74 pöördel, 75 pöördel, 76 pöördel, 77, 77 pöördel) ei ole hooned paigaldatud suvalistele maakividele, vaid arvestatud on sellega, et hoone püsiks valitud kohas sõltumata võimalike vertikaal- ja horisontaaljõudude rakendumist, mis väljendub nii kivide asetsemise kooskõlas hoonete konstruktsioonidega kui kasutatud töövõtetes, mis kajastub töömeeste tegevuses fotodel (tl 70, 70 pöördel, 71). Seega on maakividest loodud ruumiline püsivate piiretega konstruktsioon. Kirjeldatud viisil vundamendi loomist hoonele saab lugeda ehitamiseks lähtudes PES §39 lg 1-5 sätetest. Tulenevalt eeltoodust ja hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis on kohtu hinnangul antud hoonete puhul tegemist vundamendile püsivalt paigaldatud hoonetega, mis vundamendi kaudu on püsivalt ja kohtkindlalt ühendatud maapinnaga. Asjaolu, kas vundamendi ja hoone karkassi vahel on püsiühendus, ei ole antud juhul püsivalt ühendamise hindamisel kriteeriumiks, sest esitatud tõendite 5 3-09-990 kohaselt ei ole vaidlusaluste hoonete puhul tegemist kergkonstruktsioonidega, mis vajaksid püsimiseks täiendavat toestamist, vaid sellise raskusega ehitisega (palkmajad) mille püsivus on tagatud omakaaluga. Antud järeldust kinnitab vaidlusaluste hoonete aastate pikkune püsimine valitud asukohas. Hinnates hoonete ehitamiseks kasutatud materjali (ümarpalkmaja) ja nende mõõtmeid 5,9*4,7 (27,73 m2) ning asjaolu, et hoonete asukohtade muutmiseks tuleb kasutada tõstemehhanismina kraanat ja veoautot (tl 10), ei saa asuda seisukohale, et ehitised on projekteeritud sellisena, et neid saaks suvalisel ajahetkel ja otstarbekalt teisaldada suvalisse kohta nagu vagunelamut või haagislinnakut. Esitatud tõendite kohaselt on antud ehitised projekteeritud arvestades nende paigutamist konkreetsesse asukohta. Kaebajate väidetel ei ole tänaseni tuvastatud majade kahjulikku mõju loodusele, looduskeskkonnale, avalikkusele. Keskkonnaga seotud tegevuste puhul tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning hoiduda keskkonda kahjustavatest tegevustest. Kahjulik mõju ei pruugi tekkida koheselt mingi konkreetse tegevuse tagajärjel. Juhul, kui oleks tuvastatud, et majade püstitamine/püsimine vaidlusaluses kohas põhjustab keskkonnakahjustusi saasteainete ja/või jäätmete keskkonda viimise näol oleks kahjustajal tekkinud saastetasu maksmise kohustus. Kaebajad ei ole vaidlustanud vastustaja väiteid selle kohata, et vaidlusaluse kinnistu endine omanik esitas Tõstamaa Vallavalitsusele taotluse detailplaneeringu algamiseks ning Keskkonnaministeeriumisse taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Vallavalitsus andis taotlejale detailplaneeringu koostamiseks tähtaja, mille rikkumise tõttu tühistas vallavolikogu 01.11.2004 otsusega nr 82 detailplaneeringu algatamise (tl 67). 01.10.2002 jättis Keskkonnaministeerium kinnistu omaniku taotluse rahuldamata ning leidis, et majad nende asukohas tuleb likvideerida (tl 66). Asjas esitatud tõendite kohaselt eelpool nimetatud otsustusi vaidlustatud ei ole ning need on jõustunud ja kehtivad. Kaebajate hinnangul on majad ilusad, keskkonnasõbralikud ja sobivad saarele. Ettekirjutuse koostaja kaebajatega ei nõustu. Manija maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 1 lg 2 kohaselt on üheks Manija maastikukaitseala kaitse eesmärgiks pärandkultuurmaastike säilitamine. Pärandkultuurmaastik on tekkinud inimese ja looduse pikaajalise kooseksisteerimise tulemusel, seega on see igas piirkonnas ainulaadne. Pärandkultuurmaastik on avalik ruum, milles on oluline osa inimese ehitatud keskkonnal. Kultuurmaastikuks ei ole ainult loodus, vaid ka majad, ehitised, teed. Seega on pärandkultuurmaastike kaitsmisel ja säilitamisel oluline avalik huvi. 6 3-09-990 Manija maastikukaitsealal on võimalik ehitada kaitseala valitseja nõusolekul. Manija maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 3 kohaselt on kaitseala valitseja Keskkonnaamet, kelle hinnangul hooned rikuvad saare pärandkoosluse ilmet ega sobi maastikukaitsealale. Samas ei ole ainuüksi pärandkultuurmaastiku ja loodusväärtuste säilitamine piisavad kaalutlused, et keelata ehitustegevus piirkonnas. Juba väljakujunenud tavasid ja inimeste ootusi tuleb arvestada üldplaneeringu koostamisel. Üldplaneering on dokument, milles lepitakse kokku, millist maastiku kaitstakse ning kus on keelatud ehitustegevus. Tõstamaa vald üldplaneeringut muutnud ei ole ning ehituskeeluvööndit vähendanud ei ole. Seega välistab ehitustegevuse/vaidlusaluste hoonete paiknemise vaidlusalusel maa-alal kinnistu asumine ehituskeeluvööndis. Tulenevalt eelpool tuvastatud asjaoludest ning hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Vastustaja vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Annika Vendik Kohtunik 7