← Eesti

3-05-219/47

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-05-219 Otsuse kuupäev

  1. jaanuar 2009 Kohtunik Kolleegium koosseisus kohtunikud Eda Muts, Roby Koik ja Mai Saunanen Kohtuasi Evi Ilves-Schalki, Raimund Kallase, Ruth Sooni, Ellen Hanseni ja Ülle Kallase kaebus Tartu Linnavalitsuse ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev
  2. detsember 2008 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitajad Evi Ilves-Schalk, Raimund Kallas, Ruth Soon, kaebuse esitajate esindajad vandeadvokaat Karl Haavasalu ja vandeadvokaat Mikk Lõhmus, vastustaja Tartu Linnavalitsuse esindajad vandeadvokaat Margo Lemetti ja Urmas Ahven ning kaasatud isiku Maa-ameti esindajad Francsisek Staškevitš ja Eve Rohtmets. Resolutsioon
  3. Jätta kaebus rahuldamata.
  4. Mõista menetluskuludena Tartu Linnavalitsuse kasuks välja: 1) Evi Ilves-Schalk`ilt 11485 (üksteist tuhat nelisada kaheksakümmend viis) krooni; 2) Raimund Kallaselt 1914 (tuhat üheksasada neliteist) krooni; 3) Ruth Soonilt 1914 (tuhat üheksasada neliteist) krooni; 4) Ellen Hansenilt 1914 (tuhat üheksasada neliteist) krooni; 5) Ülle Kallaselt 1914 (tuhat üheksasada neliteist) krooni. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik
  5. Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 24.03.1994.a. protokollilise otsusega nr 42, tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara kinnistu 6846, Tamme A-20 talu krundi osas (asukoht Räni-Soinaste-Variku küla) omandireformi õigustatud objektiks ja Evi Ilves, Ellen Hansen, Johannes Kallas, Raimund Kallas, Rein Kallas, Ilmar Kallas, Helja Toode ja Ruth Soon omandireformi õigustatud subjektideks. Õigustatud subjektid Rein Kallas, Ilmar Kallas ja Helja Toode esitasid taotluse õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni saamiseks, Johannes Tamm, Evi Ilves, Ellen Hansen, Johannes Kallas, Raimund Kallas ja Ruth Soon esitasid taotluse maa tagastamiseks.
  6. Endise Tamme A-20 talu naaber ida pool oli endine Kalda A-21 talu, kinnistu
  7. Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega nr 14, 15.01.1993.a. tunnistati õigustatud subjektiks Kalda A-21 talumaade osas Olga Binsol, kes taotles maa tagastamist.
  8. Tartu Linnavalitsuse
  9. juuni 1995.a korraldusega nr 926 otsustati tagastada Olga Binsolile õigusvastaselt võõrandatud Kalda A-21 talumaast 13 252 m2, maakasutuse sihtotstarbega elamumaa ja aadressiga Aardla
  10. Kinnistu Aardla 107 omaniku Olga Binsoli taotlusel otsustati Tartu Linnavalitsuse 19.12.1995.a korraldusega nr 1862 jagada kinnistu Aardla 107 kolmeks reaalosaks: Aardla 107 pindala 2479 m2, ärimaa; Ringtee 81 pindala 3326 m2, ärimaa ja Ringtee 79 pindala 7447 m2, ärimaa. 01.03.1996.a. sõlmiti Olga Binsoli volitatud esindaja Lembit Binsoli ja AS Mecro & Mate vahel ostu-müügileping, mille alusel Lembit Binsol müüs kinnistu Ringtee 79 pindalaga 7447 m2 ASle Mecro & Mate.
  12. juulil 1997.a esitasid Evi Ilves, Johannes Kallas, Raimund Kallas, Ellen Hansen ja Ruth Soon Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada seadusevastaseks Tartu Linnavalitsuse 28.06.1995.a korraldus nr 926 seetõttu, et 1600 m2 Tamme A-20 talumaast on tagastatud Kalda A-21 talumaana õigustatud subjektile Olga Binsolile.
  13. Tartu Halduskohtu 05.12.1997.a. kohtuotsusega tunnistati Tartu Linnavalitsuse 28.06.1995.a korraldus nr 926 täielikult seadusevastaseks.
  14. mail 1998.a jättis Tartu Ringkonnakohus Olga Binsoli apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.12.1997.a. otsuse muutmata. 22.08.2002.
  15. korraldusega nr 1982 tunnistas Tartu Linnavalitus 28.06.1995.a korralduse nr 926 kehtetuks.
  16. Tartu Linnavalitsuse
  17. oktoobri 1996.a korraldusega nr 2003 otsustati tagastada Tamme A20 talu maa kahe eraldi kinnistuna aadressiga Riia 148 pindalaga 33 700 m2 ja aadressiga Ringtee 77 pindalaga 5710 m
  18. Sama korralduse punktis 1.3 kinnitati õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jääva maa maksumus ning punktis 1.4 määrati tagastamata jääva maa eest kompensatsioon.
  20. novembril 1996.a esitasid E. Ilves, J. Kallas, R. Kallas, E. Hansen ja R. Soon Tartu Halduskohtule ühise kaebuse, milles nad palusid tunnistada seadusevastaseks Tartu Linnavalitsuse
  21. oktoobri 1996.a. korralduse nr 2003 punktid 1.3 ja 1.4, kuna nad ei ole kompensatsiooni taotlenud. Tartu Halduskohus tunnistas oma 04.07.
  22. a kohtuotsusega korralduse punktid 1.3 ja 1.4 ( kompensatsiooni määramine) seadusevastaseks. Maa tagastati ja on kantud kinnistusraamatusse 15.02.
  23. 2
  24. 27.12.2004 esitasid E. Ilves-Schalk ja R. Kallas Tartu Linnavalitsusele kahju hüvitamise taotluse seoses 1600 m2 Tamme A-20 talumaa õigusvastase tagastamisega O. Binsolile. Tartu Linnavalitsus jättis 22.02.2005.a. korraldusega nr 277 taotluse rahuldamata.
  25. 31.03.2005 esitasid Evi Ilves-Schalk, Raimund Kallas, Ruth Soon, Ellen Hansen ja Ülle Kallas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. 29.04.2005 võttis kohus kaebuse menetlusse ning 06.06.2005 määrusega andis läbivaatamiseks kolmeliikmelisele kohtu koosseisule. 23.01.2006 määrusega kaasas kohus katastriüksuste kontrollmõõdistamise tegemiseks ja arvamuse andmiseks menetlusse Maa-ameti.
  26. 17.10.2006 määrusega peatas kohus poolte vahel kompromissläbirääkimiste pidamise ajaks menetluse kuni tulemuste selgumiseni . Kaebuse esitajate 07.02.2007, 01.08.2007, 07.03.2007, 15.10.2007, 04.01.2008, 17.03.2008, 17.06.2008, 26.06.2008 ning 03.09.2008 taotluste alusel määras kohus kompromissläbirääkimisteks täiendava aja. 03.09.2008.a. uuendas kohus menetluse ja määras asja kuulamisele. Kaebuse taotlus ja põhjendused
  27. Esialgses kaebuses taotlesid kaebuse esitajad välja mõista vastustajalt kaebuse esitajate kasuks kahjuhüvitis summas 3 miljonit krooni. Menetluse jooksu muutsid kaebuse esitajad korduvalt kahjunõude suurust ning kaebuse esitajate lõplikuks taotluseks on välja mõista vastustajalt kaebuse esitajate kasuks kokku kahjuhüvitis summas 7,5 miljonit krooni, sealjuures:
  28. Evi Ilves-Schalk kasuks kahjuhüvitis summas 4 500 000 (neli miljonit viissada tuhat) Eesti krooni;
  29. Raimund Kallase kasuks kahjuhüvitis summas 750 000 (seitsesada viiskümmend tuhat) Eesti krooni;
  30. Ruth Sooni kasuks kahjuhüvitis summas 750 000 (seitsesada viiskümmend tuhat) Eesti krooni;
  31. Ellen Hanseni kasuks kahjuhüvitis summas 750 000 (seitsesada viiskümmend tuhat) Eesti krooni
  32. Ülle Kallase kasuks kahjuhüvitis summas 750 000 (seitsesada viiskümmend tuhat) Eesti krooni.
  33. Kaebuse esitajad on seisukohal, et vastustaja poolt neile kahju tekitamine on saanud alguse vastustaja 28.06.1995 korraldusest nr
  34. Vastustaja 28.06.1995 korraldusega nr 926 otsustati tagastada O.Binsolile koos Kalda A-21 maaüksuse maadega ka osa Tamme A-20 maast, mis oleks tulnud tagastada kaebuse esitajatele. Kuna endise olukorra taastamine on käesoleval ajal võimatu, tuleb Tartu Linnavalitsusel hüvitada tekitatud kahju.
  35. 1995 juunis reguleeris lepinguvälise kahju hüvitamist TsK
  36. peatükk. Nähtuvalt TsK § 448 lg-st 1, kuulub kodaniku isikule või varale tekitatud kahju täies ulatuses hüvitamisele. Käesolev kaebus kuulub rahuldamisele, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) kaebuse esitajatele on tekitatud kahju; 2) vastustaja tegevus avalik-õiguslikus suhtes on olnud õigusvastane; 3) esineb põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ning kaebuse esitajatele tekkinud kahju vahel; 4) vastustaja on kaebuse esitajatele kahju tekkimises süüdi.
  37. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul on kõik eelnimetatud tingimused täidetud ning põhjendavad oma seisukohta järgnevalt: Asjaolu, et vastustaja on ebaõigesti tagastanud osa Tamme A-20 maaüksusest, mis oleks tulnud tagastada kaebuse esitajatele, O.Binsolile, on leidnud tuvastamist Tartu Halduskohtu poolt 05.12.1997 haldusasjas nr 3-96/97 tehtud kohtuotsusega ning Tartu Ringkonnakohtu poolt 18.05.1998 haldusasjas nr 2-3-46/98 tehtud kohtuotsusega. Samuti on vastustaja ise omaks 3 võtnud, et O.Binsolile maa tagastamine Tamme A-20 maaüksuse arvelt on olnud maakorralduslikult ja juriidiliselt ebakorrektne.
  38. Seonduvalt kaebuse esitajatele kahju tekitamisega omavad tähtsust järgmised küsimused: 1) kui suur on see osa endisest Tamme A-20 maaüksusest, mis on ebaõigesti jäetud tagastamata kaebuse esitajatele ning on koos Kalda A-21 maaüksuse maadega ebaõigesti tagastatud O.Binsolile); 2) kas ja millist õiguslikku tähendust omab tõik, et kaebuse esitajatele on tagastatud umbes 2053m2 Mäeotsa talu maadest, mis ei kuulunud Tamme A-20 maaüksuse sisse 3) kui suur on kaebuse esitajatele tekitatud kahju ning milliste tõenditega on kahju selline suurus tõendatud.
  39. Õigusvastaselt võõrandatud maa piiride ja suuruse kindlaks määramisel tuleks lähtuda eelkõige enne maa natsionaliseerimist koostatud dokumentidest. Käesoleval juhul on selliseks enne maa natsionaliseerimist koostatud dokumendiks
  40. aastast pärinev skemaatiline ruutskeem. Kalda A-21 ning Tamme A-20 maaüksuste suurused nähtuvad just nimelt
  41. aasta skeemiliselt kaardilt.
  42. aasta skeemiliselt kaardilt ilmneb, et Tamme A-20 ja Kalda A-21 maaüksuste suuruseks kokku oli umbes 17 hektarit. Ka vastustaja on omandireformi läbiviimisel lähtunud Tamme A-20 ja Kalda A-21 maaüksuste suuruste kindlaksmääramisel just nimelt
  43. aasta skeemilisest kaardist. Kaebuse esitajate seisukoht on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu halduskolleegium on 19.10.2006 haldusasjas nr. 3-3-1-50-06 tehtud kohtuotsuse punktis 9 selgitanud, et maa tagastamisel ORAS-e ja MaaRS-i alusel on tagastamise üheks põhieesmärgiks endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Sellest eesmärgist tuleneb nõue, et maa tagastataks võimalikult endistes piirides. Ka MaaRS § 6 lg 1 esimene lause sätestab, et maa tagastatakse endistes piirides, kui Maareformi seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Seega on õigustatud subjektil õigus nõuda maa tagastamist endistes piirides, kui see on võimalik.
  44. 28.11.1995 korraldusega nr 1785 on vastustaja tuvastanud Tartu linna haldusterritooriumile jääva Kalda A-21 suuruse 83 700m
  45. Vastustaja 29.10.1996 korralduses nr 2003, 12.03.1996 korralduses nr 317 on nimetatud Tartu linna haldusterritooriumile jääva endise Tamme A-20 maaüksuse suurusena ära 88 700m
  46. Liites 83 700m2 ja 88 700m2, on tulemuseks 172 400m2, mis on võrdne 17,24 hektariga.
  47. Vastustaja ja kaasatud isik on omistanud suurt tähtust
  48. aasta aerofotodele ning nimetatud fotodelt nähtuvale puudereale Tamme A-20 ja Kalda A-21 maaüksuse vahel, mis väidetavalt kujutavad piiri nimetatud maaüksuste vahel. F.Virma arvamuses on asutud seisukohale, nagu ei oleks andmed Tamme A-20 ja Kalda A-21 maaüksuste suuruste osas usaldusväärsed. F.Virma on seisukohal nagu oleks Tamme A-20 maaüksus olnud väiksem Kalda A-21 maaüksuse suurusest.
  49. Haldusasja materjalide hulgas on talu nr 20 (mille põhitükiks oli Tamme A-20 maaüksus) kohta ning talu nr 21 (mille põhitükiks oli Kalda A-21 maaüksus) kohta sõlmitud rendilepingud. Talu nr 20 (mille põhitükiks oli Tamme A-20 maaüksus) kohta sõlmitud rendilepingust nr 3234 nähtub, et rendile on antud 27,9 vakamaad põldu ja 3,5 vakamaad heinamaad. Talu nr 21 (mille põhitükiks oli Kalda A2-1 maaüksus) kohta sõlmitud rendilepingust nr 3233 ilmneb, et rendile on antud 24 vakamaad põldu ja 3 vakamaad heinamaad. Rendilepingutega seonduvalt omab olulist tähtsust 17.04.1920 koostatud Räni mõisa tükeldamise kava. Räni mõisa tükeldamise kavast nähtub, et talule nr 20 on antud 9,30 tiinu põllumaad 4 põhitükina (see on Tamme A-20 maaüksusena) ning 1,10 tiinu heinamaad lahustükina. Talule nr 21 on antud 8 tiinu põllumaad põhitükina (see on Kalda A-21 maaüksusena) ning 1,10 tiinu heinamaad lahustükina. Räni mõisa tükeldamise kava on kinnitatud Põllutööministeeriumi Planeerimise Peakomisjoni 15.05.1920 protokolliga nr
  50. Räni mõisa tükeldamise kavast ilmneb, et põhimaatükid ja üks lahustükk anti talule nr 20 ja talule nr 21 eraldi ning ka rendilepingutes nr. 3233 ja 3234 on põllumaana tähistatud põhitükki ning heinamaana põllumaast eraldi asuvat lahustükid. Samuti on oluline, et nii Räni mõisa tükeldamise kava kui ka rendilepingute nr. 3233 ja 3234 kohaselt on Tamme A-20 maaüksus suurem kui Kalda A-21 maaüksus. Asjaolu, et Tamme A-20 maaüksus oli suurem kui Kalda A-21 maaüksus, kinnitab ka
  51. aasta talundite külvipindade plaan. Selle plaani kohaselt oli Tamme A-20 maaüksuse külvipinnaks 8,70 ha ning Kalda A-21 maaüksuse külvipinnaks 8,30 ha.
  52. Kaebuse esitajad on esitanud E.Tilk' asjatundjaarvamuse, mille juures on
  53. aastal koostatud Lagendiku A-24 kinnistu plaan. Nimetatud plaanile on Lagendiku A-24 kinnistu edelatippu kantud joon, mis peaks tähistama Kalda A-21 ja Kalju A-22 maaüksuste vahelise piiri algust. Paraku erineb Lagendiku A-24 kinnistu plaanile märgitud Kalda A-21 ja Kalju A-22 vahelise piiri algus
  54. aasta skemaatilisel kaardil tähistatud Kalda A-21 ja Kalju A-22 maaüksuste vahelisest piirist. Kuna puuduvad igasugused andmed ja neid kinnitavad tõendid Kalda A-21 ja Kalju A-22 maaüksuste vahelise piiri muutmise kohta
  55. aasta skeemilisel kaardil tähistatuga võrreldes, siis tuleb asuda seisukohale, et ilmselt on Kalju A-22 maaüksuse omanik mingil põhjusel hakanud kasutama osa Kalda A-21 maaüksuse maast. Selline Kalju A-22 maaomaniku või maavaldaja poolne Kalda A-21 maaüksuse maa osaline kasutamine on täheldatav ka
  56. aasta aerofotodelt, kust võib järeldada, et Kalda A-21 maaüksuse ja Kalju A22 maaüksuse vaheline piir on nihkunud lääne poole.
  57. Ajaliselt peale maa natsionaliseerimist koostatud dokumentidest saaks õigusvastaselt võõrandatud maa suuruse ja piiride kindlaks määramisel lähtuda ainult siis, kui on olemas kindlus selles, et maaüksuse suuruse ja piiride kindlaks määramist võimaldavad tehiolud on alates maa natsionaliseerimise hetkest kuni pärast maa natsionaliseerimist vormistatud dokumendi koostamiseni säilinud muutumatutena.
  58. aasta aerofotodelt ilmneb maakasutus seisuga
  59. aastal. Siinjuures on oluline, et maakasutus
  60. aasta seisuga ei pruukinud olla samane maakasutusega seisuga enne maa natsionaliseerimist 1949.a. Maakasutus ei pruugi näidata maa õigusvastaselt võõrandamise hetkel olnud omandiõigust Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, nagu oleksid
  61. aasta aerofotodelt nähtuvad puud kasvanud Tamme A-20 ja Kalda A-21 maaüksuste vahel ka juba maa natsionaliseerimise hetkel. F.Virma on oma 23.11.2005.a. asjatundjaarvamuses Tamme A-20 ja Kalda A-21 vahelisele piirile leidnud 1949.a. fotoplaanil kaks võimalikku piiri asukohta ja möönnud, et kumb nendest piiridest õige on ei saa kaljukindlalt väita. Kaebuse esitajad on maamõõtja Elmo Tilk'i poolt 2008.a. novembris teostatud täiendava mõõdistuse tulemusena tuvastanud selle osa suuruse Tamme A-20 maaüksusest, mis on ebaõigesti tagastatud Kalda A-21 maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikule. Kaebuse esitajad lähtuvad kahju hüvitamise nõudes kõige väiksemast maamõõtja Elmo Tilk`i poolt tuvastatud maatüki suurusest, mis jäeti kaebuse esitajatele endisest Tamme A-20 maaüksusest õigusvastaselt tagastamata - 4634m
  62. 5
  63. Kaebuse esitajate arvates on vastustaja ja kaasatud isik teinud Tamme A-20 maaüksuse suuruse ning selle osa Tamme A-20 maaüksusest suuruse, mis ebaõigesti tagastati O.Binsolile, kindlaks määramisel mitmeid olulisi vigu. Vastustaja tagastas Kalda A-21 talumaad skeemilise kaardi järgi. Kaebuse esitajatele jääb seetõttu arusaamatuks, miks ei tuleks selle osa Tamme A-20 maaüksusest, mis jäi kaebuse esitajatele õigusvastaselt tagastamata, suuruse kindlaks määramisel lähtuda
  64. aasta skemaatilisest ruutskeemist. Samuti on oluline, et Kalda A-21 maaüksus tagastati suuremana, kui Kalda A-21 maaüksus oli 1938 aasta skemaatilise ruutskeemi andmetel. Kaebuse esitajad rõhutavad, et neljast dokumentaalsest tõendist - Räni mõisa tükeldamise kavast, rendilepingutest nr 3233 ja 3234 ning
  65. aasta talundite külvipindaladest - ilmneb üheselt, et Tamme A-20 maaüksus on olnud Kalda A-21 maaüksusest suurem.
  66. Vastustaja 29.10.1996 korralduses nr 2003, mille alusel tagastati kaebuse esitajatele 2053m2 suurune maatükk Mäeotsa maaüksusest, ei olnud viidatud sellele, nagu sooviks vastustaja sellega kompenseerida kaebuse esitajatele Tamme A-20 maaüksuse ebaõiget tagastamist O.Binsolile. Vastustaja tagantjärele esitatud väited on paljasõnalised ja põhjendamatud.
  67. Kaebuse esitajad on seisukohal, et 2053m2 suuruse maa tagastamine kaebuse esitajatele endises Mäeotsa maaüksusest oli tingitud maakorraldusnõuetest. Ka siis, kui vastustaja ei oleks õigusvastaselt tagastanud osa Tamme A-20 maaüksusest O.Binsolile oleks vastustaja tulenevalt MaaRS § 6 lg-st 1 ning MaaKS § 5 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 4-6 ikkagi pidanud 2053m2 suuruse maa endisest Mäeotsa maaüksusest tagastama kaebuse esitajatele. Seega puudub igasugune puutumus 2053m2 suuruse maa endisest Mäeotsa maaüksusest kaebuse esitajatele tagastamise ning 4634m2 suuruse maa Tamme A-20 maaüksusest kaebuse esitajatele õigusvastase tagastamata jätmise vahel. Kui 2053m2 suurust maad endisest Mäesotsa maaüksusest ei oleks tagastatud kaebuse esitajatele, oleks rikutud järgmiseid MaaKS § 5 lg 2 p-des 4-6 sätestatud maakorraldusnõudeid: maaüksusele ei oleks olnud tagatud otstarbekat juurdepääsuteed; 2053m2 suuruse iseseisva kinnistu moodustamine oleks olnud vastuolus kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamise ning kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimise nõuetega. Vastavalt MaaRS § 6 lg-le 1 on võimalik, et maakorralduse nõuetest tulenevalt tagastatakse maareformi käigus endise maaüksuse suurusest kuni 8% rohkem maad.
  68. Kaebuse esitajatele tekitatud kahju suurusega seonduvalt omab tähtsust kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitise välja mõistmisel lähtuda kohtuotsuse tegemisele ajaliselt kõige lähematest andmetest kahju suuruse kohta. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu halduskolleegium 18.06.2002 haldusasjas nr. 3-3-1-33-02 (kohtuotsuse p 13). Kaebuse esitajad on selgitanud välja, kui suur on seonduvalt 4634m2 suuruse maaüksuse kaebuse esitajatele tagastamata jätmisega tekitatud kahju seisuga 2008.a. novembris. Selleks on kaebuse esitajad tellinud AS-ist Pindi Kinnisvara kaks asjatundjaarvamust, 05.11.2008 koostatud asjatundjaarvamus nr 081029-12099-461 ning 15.12.2008 koostatud asjatundjaarvamus nr 081212-12099-
  69. AS-i Pindi Kinnisvara ekspertarvamuse kohaselt on kaebuse esitajatele seonduvalt 4634m2 suuruse maatüki tagastamata jätmisega tekitatud kahju suuruseks 7,5 miljonit Eesti krooni.
  70. Kaebuse esitajad on seisukohal, et vastustaja on vähemalt 4634m2 suuruse maa endisest Tamme A-20 maaüksusest tagastamata jätmisel kaebuse esitajatele rikkunud MaaRS § 6 lg 1 esimeses lauses nimetatud maa endistes piirides tagastamise nõuet. Õigusvastaselt võõrandatud 6 maa osaline tagastamine on võimalik üksnes MaaRS § 6 lg-s 2 nimetatud juhtudel. Käesoleval juhul puuduvad andmed igasuguste takistuste kohta, mis MaaRS § 6 lg-st 2 tulenevalt oleksid õigustanud 4634m2 suuruse maa Tamme A-20 maaüksuse mittetagastamist kaebuse esitajatele ning nimetatud maa tagastamist koos Kalda A-21 maaga O.Binsolile.
  71. Vastustaja tegevuse õigusvastasus osa Tamme A-20 maaüksuse maa tagastamisel O.Binsolile koos Kalda A-21 maaüksuse maaga, on leidnud tuvastamist ka Tartu Halduskohtu poolt 05.12.1997 haldusasjas nr. 3-09/97 tehtud kohtuotsusega ning Tartu Ringkonnakohtu poolt 18.05.1998 haldusasjas nr. II-3-46/98 tehtud kohtuotsusega.
  72. Kaebuse esitajate arvates on põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse, mille tõttu jäeti kaebuse esitajatele vähemalt 4634m2 suurune maa Tamme A-20 maaüksusest tagastamata, ning kaebuse esitajatele 7 500 000 Eesti krooni suuruse kahju tekkimise vahel ilmne. Juhul, kui vastustaja oleks tagastanud kaebuse esitajatele Tamme A-20 maaüksuse, välja arvatud Füüsikainstituudi hoonete alla ja teenindamiseks jääv maa, nõuetekohaselt ning ei oleks õigusvastaselt jätnud sellest maaüksusest tagastamata vähemalt 4634m2 suurust maad, ei oleks kaebuse esitajatele 7, 5 miljoni Eesti krooni suurust kahju tekkinud.
  73. Eesti õiguses kehtib süüpresumptsioon, mille kohaselt süüd kohustuse rikkumisel eeldatakse. Kaebuse esitajad on seisukohal, et vastustaja ei ole tõendanud oma süü puudumist kaebuse esitajatele kahju tekkimisel. Kaebuse esitajate arvates on vastustaja kaebuse esitajale kahju tekitanud vähemalt raske hooletuse, aga võimalik, et ka kaudse tahtluse läbi. Vastustaja süü hindamisel on ka oluline, et Tartu Linnavalitsusel istungitel 12.09.1996.a. ja 03.10.1996.a. arutati O.Binsolile maa valesti tagastamise küsimust ja tunnistati vastustaja 28.06.1995 korraldus nr. 926 maakorralduslikult ja juriidiliselt ebakorrektselt koostatuks. Pärast vea avastamist ja selle tunnistamist ei võtnud aga vastustaja ette mitte midagi tekkinud olukorra lahendamiseks ning ootas 4 kuud tegevusetult kuni tagastatud maa edasi müüdi. Samuti on oluline, et vastustaja ei ole kuni käesoleva ajani täitnud Tartu Ringkonnakohtu 18.05.1998 otsust haldusasjas nr. II-3-46/
  74. Tartu Linnavalitsuse seisukohad
  75. Tartu Linnavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja seisukoht on kokkuvõtlikult järgmine: Vastustaja veendumusel puudub Tartu Linnavalitsuse käitumises vastutuse kohaldamise eelduseks olev õigusvastasus. Endise Kalda A-21 talumaade tagastamisel lähtuti planeeringu ja maakorralduslikest nõuetest eesmärgiga tagada moodustatavatele kruntidele otstarbekas kuju ning ligipääs. Tartu Linnavalitsus on oma esialgses vastuses ja 20.12.2005.a. seisukohas kohtule selgitanud, et endise Kalda A-21 talu maade tagastamisel moodustati katastriüksus vastavuses planeeringu ja maakorralduslike nõuetega. Linnavalitsus pidas vajalikuks tagada Aardla 107 kinnistule juurdepääs ka Riia tänavalt, kasutades selleks Füüsika Instituudi kasutuses olnud sissesõiduteed. Nimetatud lahendus on end õigustanud, kuivõrd Aardla 107 kinnistu jagamise tulemusena moodustunud Ringtee 79 kinnistu on iseseisva juurdepääsuteega varustatud ja seega planeerimise seisukohalt kasutatav. 7
  76. Käesolevas asjas puudub vajadus ja ka võimalus hinnata O. Binsolile tagastatud kinnistu kuju vastavust ja põhjendatust maakorralduslikele ja planeeringu nõuetele. Tegu oli vastustaja diskretsiooniotsusega, mida ei ole selles osas vaidlustatud ja selle ümberhindamiseks puudub alus.
  77. Kaebajate arvates ei olnud äralõige Tamme A-20 maaüksusest Kalda A-21 maaüksuse kasuks vajalik, sest Binsolile tagastati maa ühes tervikus ning sellele tagastatud maale oli mujalt ligipääs olemas. Kuivõrd tagastatud maaüksus oli riba kujuline ja piirnes kogu ulatuses riigimaanteega, millele peale- ja mahasõit ei ole võimalik, siis maa sihipärase kasutatavuse tagamiseks oli otstarbekas näha ette ligipääs ka Riia tänavalt sealt algava ligipääsutee kaudu. Vastustaja leiab, et sellisel viisil krundile kuju andmisega ja ligipääsude planeerimisega on täidetuid ka MRS § 2 sätestatud maareformi eesmärk luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks.
  78. Vaidlust ei ole selles, et O. Binsolile ega ka kaebuse esitajatele ei olnud võimalik tagastada õigusvastaselt võõrandatud maad endistes piirides ega ka ulatuses. Maa tagastamisel tuli paratamatult arvestada olemasolevat situatsiooni, s.h lisandunud kolmandatele isikutele kuuluvat hoonestust, tänavakoridoride paiknemisi aga ka linna perspektiivset arengut. Seega tuli linnavalitsusel järgida ka endiste Tamme ja Kalda talude maade tagastamisel planeeringu ja maakorralduslikke nõudeid. Nimetatud nõuete järgimine tõi kaasa kõrvalekaldeid endistest talu piiridest. Seadusandja on võimalikke kõrvalekaldeid endistes piirides maade tagastamisel reguleerinud MRS § 6 lg 1 kaudu, mille kohaselt planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 protsenti, kuid mitte rohkem kui 5 ha. Ringtee 77 krundi moodustamisele kohaldubki seega MRS § 6 lg 1 sätestatud regulatsioon. Kaebuse esitajatele on tagastatud Tartu linnas maad kokku 51 770 m2 (so Ringtee 77 - 5719 m2 ja Riia 148 - 46 060 m2). Väidetav ja vaidlusalune õigusvastaselt tagastamata jäänud osa suurus on sõltuvalt arvutustest 1600 - 4634 m
  79. Tagastamata jäänud maaüksus moodustab tagastatud maast kokku seega sõltuvalt arvutustest 3-8,9%. Kuna erinevus jääb 8% piiresse, siis MRS § 6 lg 1 kohaselt täiendavalt õigustatud subjektile kompensatsiooni ei maksta. Sisuliselt on tegu lubatava pindalalise kõikumisega, mille raamesse mahtumine ei too kaasa mingeid rahalisi kohustusi ega nõudeid.
  80. Linnavalitsuse tegevusele 1995.aastal hinnangu andmisel tuleb arvestada, et maareform oli sellel hetkel alles algfaasis, kus tehnilised võimalused aga ka ajalised ressursid olid piiratud. Tamme A-20 ja selle naabriks olnud Kalda A-21 talumaade kohta puudusid täpsed plaanid. Tagastamise käigus lähtuti kättesadavast ruutskeemist ja skemaatilisest kaardist, kus eksimise võimalused olid lähtuvalt kaardi suurest mõõtkavast ja kindlate piiride puudumisest äärmiselt suured ja võimalikud vead sellest tulenevalt paratamatud. Nimetatud asjaolu kinnitab vastustaja poolt kohtule esitatud asjatundja Feliks Virma arvamus ja selles toodud näited.
  81. Kaebuse esitajad on oma nõude rajanud asjatundja Elmo Tilk arvamusele ja arvutustele. Nende arvutuste õigsust on kontrollinud Eesti parim selle ala asjatundja Feliks Virma ja leidnud, et E. Tilk arvestused ja lähteandmed ei ole õiged. F. Virma on oma 05.12.2008.a. kokkuvõttes „ Täiendavaid märkusi Tamme A-20 talu suuruse ja piiride kohta" järeldanud, et 1949.a. fotoplaanil eristatavad maakasutuspiirid on 1940.a. talupiirid ja neis pole muutusi toimunud.
  82. F. Virma järelduste kohaselt ei ole kaebuse esitajate poolt esitatud E. Tilga arvamuses arvestuste aluseks võetud 1939.a. skeemiline kaart täpne ja selle alusel ei ole võimalik määrata ei talu täpseid piire ega ka pindalasid. F. Virma seisukoha kohaselt saab õige pindalana käsitleda vaid maa tagastamise käigus kindlaksmääratud pindala, mitte aga enne maa õigusvastast võõrandamist mõõdetud või skemaatilise kaardi alusel määratud pindala. Niisamuti ei saa lähtuda pindala määramisel arhiiviteatistes mainitud pindaladest, kuivõrd need on ligikaudsed ja äärmiselt ebatäpsed. Kuivõrd F.Virma tõestab oma uurimuses Tamme talu maakasutust puudutavates dokumentides sisalduvate vigade rohkust, siis ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt kaebuse esitaja poolt 8 esitatud tõendid tähtsust ja need ei tõenda Tartu Linnavalitsuse eksimust talu piiride määramisel ja Kalda A-21 ning Tamme A-20 talumaade tagastamisel.
  83. Ka menetlusse kaasatud Maa-amet on oma arvamuses ning 05.09.2006.a. täiendavas selgituse kokkuvõttes leidnud, et Tamme A-20 ja Kalda A-21 talude endiste piiride asukoha määramine ei ole algandmete puudulikkuse tõttu võimalik Nii Maa-amet kui ka F.Virma on pidanud taludevahelise piiriks 1949.a. aerofotolt nähtuvat puuderida ja selle pikendust. Maa-Ameti seisukoha kohaselt võib Tamme A-20 talult Kalda A-21 talule (käesoleval hetkel Ringtee 79 katastriüksusele) tehtud äralõike suurus olla ca 2046 m2
  84. Kuna Kalda A-21 talumaa tagastamise käigus on lähtutud maakorralduslikest nõuetest krundile kuju andmisel ning võimaliku äralõike ulatus mahub MRS § 6 lg 1 sätestatud piiresse, ei saa Tartu Linnavalitsuse käitumist lugeda õigusvastaseks ja mis oleks toonud kaasa kaebuse esitajate õiguste riive.
  85. Kaebuse esitajad on ekslikul arvamusel nagu oleks varasemas halduskohtumenetluses tuvastatud Tartu Linnavalitsuse õigusvastane käitumine Tamme A-20 maade tagastamisel. Ei Tartu Halduskohtu 08.12.1997.a. otsusega haldusasjas 3-96/97 ega ka Tartu Ringkonnakohtu otsusega ei ole nimetatud asjaolu tuvastatud. Viidatud kohtuotsusega on tunnistatud täielikult seadusevastaseks vaid Tartu Linnavalitsuse korraldus, millega on tagastatud endise Kalda A-21 talu maa O. Binsolile. Kohtuotsusega on kohus küll tuvastanud, et vaidlustatud korraldus rikkus kaebuse esitajate huve ja õigusi, kuid sellest ei saa vahetult järeldada, et nimetatud kohtuotsusega oleks tuvastatud linnavalitsuse õigusvastane käitumine Tamme A-20 maa tagastamisel.
  86. Tamme A-20 maade tagastamisel on linnavalitsus andnud kaks korraldust: 1) 29.10.1996.a. korraldus nr 2003, millega tagastati osa maast ja mis sai aadressiks Ringtee 77 ning 2) 26.08.2004.a. korraldus nr 1470, millega tagastati suurem osa maast ja millele anti aadressiks Riia
  87. Nimetatud korraldusi ei ole kaebuse esitajate poolt vaidlustatud. Seega on maa tagastamise korraldused kehtivad ja õiguspärased. Kaebuse esitajad on viidatud korralduste alusel tagastatava maaüksuste piiriprotokollid allkirjastanud ilma ühegi vastuväiteta. Oluline on, et just 29.10.1996.a. korraldusega tagastatud Ringtee 77 piiriprotokolli allkirjastamisel ei omanud kaebuse esitajad vastuväiteid moodustatava maaüksuse piiride kulgemisele.
  88. Linnavalitsus ei ole võtnud omaks kaebuse esitajatele kahju tekitamist. Asjaolu, et Tartu Linnavalitsus on oma 03.10.1996.a. istungil tunnistanud O. Binsolile maa tagastamise korralduse maakorralduslikult ja juriidiliselt ebakorrektseks, ei tähenda see, et vastustaja oleks andnud sisulist hinnangut Tamme A-20 talumaade tagastamise küsimusele või et linnavalitsus oleks võtnud omaks, et mingi osa Tamme A-20 maast on antud õigusvastaselt hoopiski Kalda A-21 talumaad tagasi saama õigustatud isikule. Isegi kui möönda, et vastustaja erinevad ametnikud on erinevatel aegadel olnud seisukohal, et Kalda A-21 talumaa ja Tamme A-20 talumaa tagastamise menetluses on tehtud vigu, siis ei anna see alust lugeda linnavalitsuse tegevust automaatselt õigusvastaseks ega muuda kaebuse esitajate nõuet seeläbi põhjendatuks.
  89. Kaebuse esitajate õigused ei ole saanud kahjustatud, kuna Ringtee 77 maaüksusele on liidetud täiendav maaüksus, millise suurus ja väärtus on vähemalt samaväärsed Ringtee 79 katastriüksuse külge liidetud maaüksusega.
  90. Juhul kui kohus erinevalt vastustaja veendumusest tuvastab, et äralõike tegemine Tamme A-20 talumaast on olnud õigusvastane ja kaebuse esitajate õigusi rikkuv, siis palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata põhjusel, et väidetava Tartu Linnavalitsuse õigusvastase tegevusega tekitatud varaline kahju (Maa-ameti arvamuse kohaselt ca 2046 m2 suuruse maatüki tagastatava maa hulgast väljajäämine) on kaebuse esitajatele heastatud nendele tagastatud Ringtee 77 maaüksusele Maa-ameti andmetel ca 2500 m2 suuruse juurdelõike tegemisega. 9 Vastustaja on seisukohal, et liidetud maatükk on tagastamata jäänud maatükiga samaväärse iseloomuga ja arvestuste kohaselt isegi suurem. Kaebuse esitajad ei ole eitanud fakti, et nad on saanud Ringtee 77 maaüksuse koosseisu maad, mis ei kuulunud enne õigusvastast võõrandamist neile.
  91. Kaebuse esitajatele Ringtee 77 maaüksuse tagastamisel ei kehtinud riigivastutuse seadus ega ka võlaõigusseadus. See ei tähenda, et käesoleval hetkel puuduks võimalus kohandada nimetatud seadustest tulenevaid põhimõtteid varasemale tegevusele. Täna kehtiva regulatsiooni kohaselt kohaldatakse kahju tekitamise korral lisaks riigivastutuse seaduse regulatsioonile ka eraõiguse sätteid (RVastS § 7 lg 4). Eraõiguses kehtiva põhimõtte kohaselt on isikul, kes rikub endale võetud või temal lasuvaid kohustusi, võimalus oma olukorra kergendamiseks, näiteks läbi rikkumise heastamise (VÕS § 107). Nii võib kohustust rikkunud isik rikkumise heastada kas mittekohase täitmise parandamise või asendamisega või muul kohasel viisil. Vastustaja leiab, et Ringtee 77 maaüksusele täiendava maa juurdemääramisega on kaebuse esitajatele heastatud võimalik kahju, mis tekkis omakorda Kalda A-21 endise talumaa tagastamisega.
  92. Tartu Linnavalitsuse 19.02.2008.a. korralduse nr 221 kohaselt on algatatud Ringtee 77 krundi detailplaneering ning väljastatud on lähteülesanne. Lähteülesande kohaselt on krundile antud ehitusõigus sihtotstarbena ärimaa, krundile on lubatud püstitada 1 põhihoone korruselisusega üle 3 korruse põhifassaadidega Ringtee ja Riia tänavate poole. Viidatud korraldus ja lähteülesanne on väljastatud kaebuse esitajate taotlusel. Seega on kaebuse esitajatel võimalik koostada lähteülesandele vastav detailplaneering ning Ringtee 77 krunt hoonestada. Siinkohal tuleb rõhutada, et viidatud planeeringulahendus on teostatav tänu sellele, et kaebuse esitajatele mõõdeti Ringtee 77 maaüksuse tagastamise käigus juurde endiste talumaade piiride sisse mittejääv maaüksus. Tänane õiguskord aktsepteerib kannatanu õiguste riive kõrvaldamist tema asetamisega olukorda, mis oleks olnud ilma õigusvastase kahju tekitamiseta. Kuivõrd kaebuse esitajad ei ole tõendanud, et täiendavalt juurdesaadud maa oleks vähemväärtuslik nendelt väidetavalt õigusvastaselt äravõetud maast, siis tuleb eeldada kaebuse esitajatel kahju tegelikku puudumist.
  93. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajate arvamusega, et vastustaja oleks pidanud endise Tamme A20 talumaade hulka mittekuuluva maa andma Ringtee 77 kinnistu koosseisu nii ehk nii. MRS § 6 lg 1 kohaselt tagastatakse maa eelkõige endistes piirides. Kaebuse esitajad ei saanuks ühelgi seaduslikul alusel nõuda kohalikult omavalitsuselt endistest talupiiridest väljuva maa kinnistamist enda kasuks. Vastustaja rõhutab, et Ringtee 77 katastriüksuse koosseisu endisest Mäeotsa A-23 talu maast antud maa pidanuks eelkõige jääma reformimata riigimaaks või oleks vastustaja selle perspektiivse liiklusmaana munitsipaliseerinud. Mitte ühelgi viisil ei saa eeldada selle maaüksuse automaatset liitmist kaebuse esitajatele tagastamisele kuulunud maaga.
  94. Kaebuse rahuldamine selles esitatud motiividel ja ulatuses ei oleks põhjendatud kaebuse esitajatest tulenevatel asjaoludel. Vastustaja arvates tuleb kaebuse võimalikul rahuldamisel arvestada kaebuse esitajate käitumist nõude esitamisel ja kohtuasja ajamisel. Vastustaja palub arvestada kaebuse esitajate eneste rolli kahju hüvitamise nõude esitamisel. Esmalt tuleb arvestada kahju hüvitamise nõude esitamisega viivitamist (s.o. periood 1995-2005) ning seejärel arvestada kaebuse esitajate käitumist kohtumenetluse raames (periood 2006-2008). Oleks ilmselgelt ebaõiglane määrata hüvitis 1995.a tekitatud kahju eest 2008.aastal olukorras, kus kogu selle 13 aasta jooksul kaebuse esitajad oma käitumisega soosisid endale kahju suurenemist.
  95. Riigikohus on oma praktikas märkinud, et kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kohustust rikkunud poole karistamine, kusjuures sama põhimõte kehtib ka avalikus õiguses. Kahju hüvitamise eesmärgil väljamõistetav summa peab olema põhjendatud ning hüvise suurus õiglane. 10 Vastustaja arvates ei saa antud juhul kahjunõude hindamisel arvestamata jätta asjaolu, et endise Tamme A-20 talumaade kohta ei ole säilinud piisavalt täpseid plaanimaterjale, mis tõsikindlalt kinnitaksid, et vaidlusalune maaüksus, mis väidetavalt on liidetud Ringtee 79 kinnistuga, üldsegi kaebuse esitajate õiguseellastele vaidlusaluses suuruses kuulus. Seega ei saa välistada, et kaebuse rahuldamisega kaebuse esitajad rikastuksid alusetult (lisaks maaüksusele, mis saadi endisest Mäeotsa A-23 talu maast). Tähelepanuta ei saa jätta, et täpsete talupiiride määramine oli objektiivselt raskendatud ka Riia tänava ümberehitusest tulenenud nihke ja väheste säilinud kindlate situatsioonipunktide tõttu. Talumaade täpsete plaanide puudumise tõttu ei olnud võimalik kahju tekkimine seega ettenähtav. Ka kaebuse esitajad ise ei teinud midagi konkreetsemalt selleks, et aidata linnavalitsusel määrata täpsemalt Tamme ja Kalda talu vahelist piiri enne selle määramist linnavalitsuse ametnike poolt. Võimaliku tekkinud kahju määramisel ei saa arvestamata jätta ka seda, et vastustaja tegevuse tulemusena on kaebuse esitajatele tagastatud krundile liidetud maaüksus, mis tavapärasel juhul ei oleks liitmisele kuulunud. Vastustaja on Tamme A-20 maa tagastamisel saavutanud õigustatud subjektide jaoks sobivaima ja nende huve maksimaalselt arvestava lahenduse. Viidatud asjaolude põhjal oleks alus kahjunõude vähendamiseks nullini.
  96. Tartu Linnavalitsuse hinnangul ei ole kaebuse esitajad suutnud esitada tõendeid, millest lähtuvalt saaks hinnata tekitatud kahju suurust. Kõik senise menetluse kestel esitatud kinnisvara ekspertarvamused on puuduliku sisuga ja tuleb jätta tähelepanuta. Vastustaja on vaielnud vastu ka Pindi Kinnisvara 16.03.2005.a. antud eksperthinnangule ja selle hilisematele täiendustele, peamiselt põhjusel, et arvamuste näol on tegu hüpoteetiliste hinnangutega võimalike maaüksuste väärtuste kohta. Kahju suurust tõendavate tõendite puudumisel tuleb jätta kaebus rahuldamata. Maa-ameti arvamus
  97. Teostanud kohtu taotlusel endiste Kalda 21 ja Tamme A-20 tagastamisel moodustatud katastriüksuste kontrollmõõdistamise, et selgitada välja, kas ja kui palju on endise Tamme A-20 maadest tagastatud Kalda 21 õigustatud subjektile Aardla tn 107 katastriüksuse moodustamisel andis Maa-amet järgneva arvamuse:
  98. Maa-ameti käsutuses olevatest materjalidest lähtudes selgitab Maa-amet, et Kalda A-21 talumaade tagastamisel oli piiride määramise aluseks 1939.a. skeemiliselt kaardilt kaasaegsesse situatsiooni ülekantud talupiir. Lisaks on Tartu Linnavalitsus Kalda A-21 talu maa tagastamisel pidanud vajalikuks muuta talude vahelist piiri maakorralduslikest vajadustest lähtuvalt, st Aardla tn 107 kinnistule otstarbeka juurdepääsu tagamist.
  99. Küsimusele, kas ja kui palju on endise Tamme A-20 maadest tagastatud Kalda 21 õigustatud subjektile Aardla tn 107 katastriüksuse moodustamisel, on eelnevalt püüdnud vastust leida Jõgeva Maamõõdubüroo maamõõtja Elmo Tilk ja EPMÜ geodeesia, maakorralduse ja maakatastri õppejõud Feliks Virma. Maa-amet nõustub Feliks Virma arvamusega, et skeemiline kaart ei ole tõsiselt võttes kaart, vaid skeem, mille täpsuseks parimal juhul on 1 mm, ehk 10 m looduses ning sellest lähtuvalt skeemiliselt kaardilt määratavad piiripunktide asukohad, piirijoonte pikkused ja maakasutuse pindala on ligikaudsed.
  100. Kokkuvõtteks on Maa-amet arvamusel, et Kalda A-21 ja Tamme A-20 talude põhimaatükkide vahelise piirina saab kasutada 1949.a aerofotoplaanilt nr 2619 määratavat puuderida ja selle pikendusel fototoonis eristuvat maakasutuspiiri. Nimetatud asukohta 11 vahepiirina kasutades on Maa-ameti hinnangul:
  101. Tamme A-20 talult Kalda A-21 talule (käesoleval ajal Ringtee tn 79 katastriüksusele) tehtud äralõike suurus ca 2046 m².
  102. Ringtee tn 77 katastriüksusele tehtud juurdelõike suurus Mäeotsa A-23 talu maast ca 2506 m².
  103. Ringtee tn 77 katastriüksusele tehtud juurdelõike suurus Kalda A-21 talu maast ca 137 m².
  104. Kaebuse esitajate taotlusel esitas Maa-amet täiendavad selgitused 03.03.2006 edastatud arvamusele endiste Kalda 21 ja Tamme A-20 piiride määramise metoodika kohta. Maa-amet selgitas, et on kohtule esitatud arvamuses vaadelnud võimalikke variante talude põhimaatükkide vahelise piiri määramiseks, kuid oma lõpliku arvamuse andmisel lähtus Maaamet
  105. a aerofotoplaanist nr 2619, kui Maa-ameti hinnangul kõige täpsemast plaanist, kust on võimalik endisi talude piire tuvastada.
  106. Maa-amet ei nõustu kaebajate väitega, nagu ei võimaldaks aerofoto kvaliteet määrata üheselt maakasutuse piire. Samuti ei nõustu Maa-amet väitega, et aerofoto tegemise ajaks olid endised talupiirid üles küntud ning uued põllud kujundatud selliselt, et need ei kattuks talupiiridega. Ka ei ole Tamme A-20 talust lõunasse jäävate talude maadel aerofoto tegemise ajal eristatav maa harimise suund selgelt erinev endiste talude piiridest. Maa harimise suund on küll erinev
  107. a skeemilisel kaardil kujutatud talude piiridest, kuid hoopis need kaardid on ameti hinnangul informatiivse iseloomuga. Kuna 1949.a. fotoplaanil fototoonis eristatav maa harimise suund antud piirkonnas ühtib teede, kraavide ning puude ridade suundadega, võib täiesti kindlalt väita, et aerofoto tegemise ajal olid taludeaegsed maakasutuse piirid veel säilinud ning 1939.a. skeemilisel kaardil kujutatud talupiirid ei ole võrreldavad tegelike piiridega. Kuna plaanidelt määratud pindalad erinevad arhiiviteatistes märgitud pindaladest ja ka erinevates dokumentides toodud pindalad ei ole omavahel vastavuses, siis ei ole Maa-ameti hinnangul võimalik absoluutset tõde Tamme A-20 ja Kalda A-21 talude põhimaatükkide vahelise piiri osas välja selgitada. Maa-amet on oma kohtule esitatud arvamuses taludevahelise piiri asukohaks valinud paljude variantide hulgast koha, mis tundub Maa-ameti spetsialistidele kõige tõenäolisemana ja teinud arvutused Tamme A-20 talust eraldatud maatüki suuruse kohta sellest lähtuvalt. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
  108. Kaebuse esitajate väitel sai nendele kahju tekkimine alguse Tartu Linnavalitsuse 28.juuni 1995.a. korraldusest nr
  109. Kaebajad on põhjendatult viidanud sellele, et antud juhul tuleb kahjunõude läbivaatamisel lähtuda enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud õigusest. Vastavalt Riigikohtu erikogu 04.02.2002 määrusele 3-3-4-1-02 ning 10.04.2002 määrusele 3-34-2-02, kui kahju tekitati enne
  110. jaanuari 2002, siis kohaldatakse kahju hüvitamisel pärast
  111. jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerisid peamiselt Tsiviilkoodeksi paragrahvid 448-
  113. Kahju hüvitamise põhimõtete kohaldamise kohta enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul on Riigikohtu halduskolleegium 03.04.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-114-02 märkinud, et rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. Halduskolleegium märgib, et see põhimõte on kooskõlas riigivastutuse seaduse 12 § 7 lg-ga 1 ja kohaldatav kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine on reaalselt võimalik.
  114. Kaebuse esitajad on õigesti osundanud ka sellele, et kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peab esinema neli kohustuslikku tingimust: kahju tekkimine, kahju põhjustanud isiku teo õigusvastasus, põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju põhjustanud isiku süü. Kui kasvõi üks nendest tingimustest puudub, siis vastutust ei järgne.
  115. Kohus nõustub kaebajatega selles, et kaebuse lahendamisel on oluline leida vastus küsimustele: 1) kui suur on see osa endisest Tamme A-20 maaüksusest, mis on jäetud tagastamata kaebuse esitajatele ning on koos Kalda A-21 maaüksuse maadega tagastatud O.Binsolile ning 2) kas ja millist õiguslikku tähendust omab asjaolu, et kaebuse esitajatele on tagastatud umbes 2053m2 (Maa-ameti hinnangul 2506 m²- kohtu märkus) Mäeotsa talu maadest, mis tagastatava Tamme A-20 maaüksuse koosseisu ei kuulunud. Just nendest asjaoludest lähtudes hindab kohus kahjunõude põhjendatust ja rahuldamise võimalikkust käesolevas asjas.
  116. Tartu Linnavalitsuse 28.juuni 1995.a. korraldusega nr 926 tagastati endise Kalda A-21 maa Olga Binsolile ( Kalda A-21 maa tagastamise toimik lk 10 ). Vaidlust ei ole selles, et teatud osa Tamme A-20 maaüksusest, mis oleks tulnud tagastada kaebuse esitajatele, on Kalda A-21 maaüksuse tagastamisel tagastatud O. Binsolile. See asjaolu on tuvastatud Tartu Halduskohtu 05.12.1997 otsusega haldusasjas nr 3-96/
  117. Kohus on lähtunud sellest, et Tartu Linnavalitsus on ise võimalikku eksimust tunnistanud. Tartu Linnavalitsuse esindaja poolt tehtud arvutustest lähtudes võis seda maad olla 1600 m
  118. Tartu Ringkonnakohus jättis 18.05.1998 otsusega haldusasjas nr 2-3-46/98 halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus märkis, et asja uuel läbivaatamisel peab Tartu Linnavalitsus jätma O. Binsolile tagastatava maa hulgast välja selle maa, mis seaduse järgi kuulub tagastamisele Tamme A-20 õigustatud subjektidele (Tartu HK toimik haldusasjas nr 3-96/97)
  119. Tartu Halduskohtu 05.12.1997 kohtuotsuse kohaselt jäi seega kaebajatele tagastamata ja liideti O. Binsolile tagastatava maaga ca 1600 m
  120. 19.09.2005 on kaebuse esitajad esitanud kohtule maamõõtja Elmo Tilga seletuskirja Tartu linnas Räni linnaosas asuva Tamme A-20 pindala määramise kohta. Nimetatud seletuses on maamõõtja asunud seisukohale, et valesti tagastatud ala suuruseks võib olla 2991m2 (I köide - tl 125-127). 31.03.2005 halduskohtule esitatud kaebuses on kaebuse esitajad märkinud, et 2004.a. toimunud maamõõtmistööde käigus selgus, et ebaseaduslikult on Tamme A-20 krundist äralõigatud maatüki suurus 3600 m2 ning sellest äralõike suurusest lähtuvad kaebajad oma esialgses kaebuses ka kahjuhüvitise suuruse määramisel (I köide - tl 2-4 ). 28.11.2005 esitasid kaebajad kohtule taotluse nõude suurendamiseks. Selles märgitakse, et kohtumenetluse ajal toimus Tamme A-20 talu maade täpsem mõõtmine ning selle tulemusena selgus, et nimetatud maadest on ebaseaduslikult liidetud Ringtee 79-le (silmas peetud end Kalda-21 talu maad) 4634 m
  121. 12.11.2008 esitasid kaebuse esitajad kohtule 04.11.2008 läbi viidud täiendava mõõdistuse dokumendid ja E. Tilga seletuskirja ( tl 188-216). Sellest lähtudes on kaebajad jätkuvalt seisukohal, et Tamme A-20 talu maast on ebaseaduslikult liidetud Kalda-21 talu maale 4634 m2 ning sellele seisukohale jäid kaebuse esitajad ka edasises kohtumenetluses.
  122. Lähtudes sellest, et kaebuse esitajate initsiatiivil oli teostatud mitu maade ülemõõtmist erineva metoodika alusel, kaasas kohus 23.01.2006 menetlusse Maa-ameti. Kohus palus Maaametil teostada katastriüksuste kontrollmõõdistamine, et selgitada välja, kas ja kui palju on endise Tamme A-20 maast tagastatud Kalda A-21 õigustatud subjektile. Kohus palus arvamust nii maa suuruse kui piiride määramise metoodika kohta ( II - tl 60-64).
  123. Maa-amet teostas kontrollmõõdistamise ning esitas kohtule arvamuse 03.03.2006 (II - tl 4953). Maa-amet on arvamusel, et Kalda A-21 ja Tamme A-20 talude põhimaatükkide vahelise 13 piirina saab kasutada 1949.a aerofotoplaanilt nr 2619 määratavat puuderida ja selle pikendusel fototoonis eristuvat maakasutuspiiri. Nimetatud asukohta vahepiirina kasutades on Maa-ameti hinnangul: 1) Tamme A-20 talult Kalda A-21 talule (käesoleval ajal Ringtee tn 79 katastriüksusele) tehtud äralõike suurus ca 2046 m². 2) Ringtee tn 77 katastriüksusele tehtud juurdelõike suurus Mäeotsa A-23 talu maast ca 2506 m². 3) Ringtee tn 77 katastriüksusele tehtud juurdelõike suurus Kalda A-21 talu maast ca 137 m².
  124. Kaebuse esitajate taotlusel esitas Maa-amet täiendava selgituse endiste Kalda 21 ja Tamme A-20 piiride määramise metoodika kohta (II - tl 60-64). Maa-amet selgitas, et on kohtule esitatud arvamuses vaadelnud võimalikke variante talude põhimaatükkide vahelise piiri määramiseks, kuid oma lõpliku arvamuse andmisel lähtus Maa-amet 1949.a. aerofotoplaanist nr 2619, kui Maa-ameti hinnangul kõige täpsemast plaanist, kust on võimalik endisi talude piire tuvastada. Kuna plaanidelt määratud pindalad erinevad arhiiviteatistes märgitud pindaladest ja ka erinevates dokumentides toodud pindalad ei ole omavahel vastavuses, siis ei ole Maa-ameti hinnangul võimalik absoluutset tõde Tamme A-20 ja Kalda A-21 talude põhimaatükkide vahelise piiri osas välja selgitada. Maa-amet on oma kohtule esitatud arvamuses taludevahelise piiri asukohaks valinud paljude variantide hulgast koha, mis tundub Maa-ameti spetsialistidele kõige tõenäolisemana ja teinud arvutused Tamme A-20 talust eraldatud maatüki suuruse kohta sellest lähtuvalt. 22.12.08 kohtuistungil jäi Maa-amet 03.03.2006 esitatud arvamuse juurde.
  125. Kaebuse esitajate arvates tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa piiride ja suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige enne maa natsionaliseerimist koostatud dokumentidest. Käesoleval juhul on kaebajate arvates kõige täpsemaks Tamme A-20 ja Kalda A-21 maaüksuste suurust enne maa natsionaliseerimist näitavaks dokumendiks
  126. aastast pärinev skemaatiline ruutskeem. Ka vastustaja on omandireformi läbiviimisel lähtunud Tamme A-20 ja Kalda A-21 maaüksuste suuruste kindlaks määramisel just nimelt
  127. aasta skeemilisest kaardist. Kaebuse esitajate veendumuse kohaselt kinnitavad nende seisukohta ja nende initsiatiivil tehtud maa ülemõõtmiste õigsust ka dokumentaalsed tõendid: Räni mõisa tükeldamise kava, rendilepingud nr 3233 ja 3234 ning
  128. aasta talundite külviplaanid.
  129. Analüüsinud poolte seisukohti ning hinnanud Maa-ameti, Elmo Tilga ja Feliks Virma arvamusi, asub kohus seisukohale, et endisest Tamme A-20 maaüksusest tehtud äralõike suuruse määramisel, mis on jäetud kaebuse esitajatele tagastamata ning endise Kalda A-21 maa tagastamisel tagastatud O.Binsolile on õige lähtuda Maa-ameti poolt teostatud kontrollmõõdistamisest. Maa-ameti seisukoha kohaselt võib Tamme A-20 talust ära lõigatud ning Kalda A-21 talule (käesoleval hetkel Ringtee 79 katastriüksusele) liidetud maa suurus olla ca 2046 m2, mitte 4634m2 nagu väidavad kaebuse esitajad.
  130. Kaebuse esitajad on oma nõude rajanud asjatundja Elmo Tilk arvamusele ja arvutustele. Nende arvutuste õigsust on oma arvamuses analüüsinud ja hinnanud nii Maa-ameti kui selle ala asjatundja EPMÜ geodeesia, maakorralduse ja maakatastri õppejõud Feliks Virma. Maa-Amet on oma esialgses arvamuses ning 05.09.2006.a. täiendavas selgituses leidnud, et Tamme A-20 ja Kalda A-21 talude endiste piiride asukoha määramine ei ole algandmete puudulikkuse tõttu võimalik. Maa-amet on oma kohtule esitatud arvamuses taludevahelise piiri asukohaks valinud paljude variantide hulgast koha, mis tundub Maa-ameti spetsialistidele kõige tõenäolisemana ja teinud arvutused Tamme A-20 talust eraldatud maatüki suuruse kohta sellest lähtuvalt. 14 F. Virma on oma kirjalikus arvamuses ja 22.12.08 kohtuistungil antud selgituses kohtule veenvalt tõestanud, et E. Tilga arvestuste aluseks võetud 1938.a. skeemiline kaart ei ole täpne ja selle alusel ei ole võimalik määrata ei talu täpseid piire ega ka pindalasid. Samuti on F. Virma selgitanud, millest võivad olla tingitud eksimused ja vead Tamme talu maakasutust puudutavates dokumentides ja mille tõttu on õigem lähtuda aerofotodest (III - tl 8-21; tl 109-110; tl 114-116) F. Virma seisukohta toetab ka Maa-amet (tl 117-118).
  131. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Räni mõisa tükeldamise kava, rendilepingud nr 3233 ja 3234 ning
  132. aasta talundite külviplaanid ei tõenda E. Tilga arvestuste õigsust ning vastustaja eksimust Kalda A-21 ning Tamme A-20 talumaade tagastamisel. Lähtudes F. Virma arvamusest ja kohtus antud selgitustest ei lükka need dokumendid kohtu arvates ümber ka Maaameti seisukohti.
  133. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et Tamme A-20 talult Kalda A-21 talule (käesoleval ajal Ringtee tn 79 katastriüksusele) tehtud äralõike suurus on ca 2046 m².
  134. Järgnevalt käsitleb kohus, millist tähendust omab kaebuse esitajate kahjunõude rahuldamise seisukohalt asjaolu, et kaebuse esitajatele on tagastatud umbes 2053m2 (Maa-ameti hinnangul 2506 m²) Mäeotsa talu maadest, mis tagastatava Tamme A-20 maaüksuse koosseisu ei kuulunud.
  135. MaaRS § 6 lg 1 esimene lause kohaselt on õigustatud subjektil õigus nõuda maa tagastamist endistes piirides, kui see on võimalik. Kaebuse esitajatele ei olnud võimalik tagastada õigusvastaselt võõrandatud maad endistes piirides ega ka ulatuses. Kaebajatele maa tagastamisel tuli paratamatult arvestada olemasolevat situatsiooni. Olga Binsolile tagastatud kinnistu Aardla 107 oli Tamme A20 maa tagastamise ajaks jagatud kolmeks reaalosaks: Aardla 107 pindala 2479 m2, ärimaa; Ringtee 81 pindala 3326 m2, ärimaa ja Ringtee 79 pindala 7447 m2, ärimaa. Ringtee 79 krunt, mis vahetult piirneb kaebajatele tagastamisele kuuluva maaga, oli selleks ajaks juba võõrandatud kolmandale isikule.
  136. Tamme A-20 maade tagastamisel on linnavalitsus andnud kaks korraldust: 1) 29.10.1996.a. korraldus nr 2003, millega tagastati osa maast ja mis sai aadressiks Ringtee 77 ning 2) 26.08.2004.a. korraldus nr 1470, millega tagastati suurem osa maast ja millele anti aadressiks Riia
  137. Kaebuse esitajatele on tagastatud maa Tartu linnas kahe kinnistuna kokku 51 770 m2 (so Ringtee 77 - 5719 m2 ja Riia 148 - 46 060 m2) (Tamme A-20 maa tagastamise toimik lk 22-24 ja tl 36-38). Nimetatud korraldusi ei ole kaebuse esitajad vaidlustatud. Kaebuse esitajad on viidatud korralduste alusel tagastatavate maaüksuste piiriprotokollid, sealhulgas 29.10.1996.a. korraldusega tagastatud Ringtee 77 piiriprotokolli allkirjastanud ilma ühegi vastuväiteta (Tamme A-20 maa tagastamise toimik-lisad).
  138. Vaidlust ei ole selles, et Ringtee 77 krundile on liidetud maatükk endise Mäeotsa A-23 talu maast, vastustaja väitel on selle suuruseks ca 2053m2, Maa-ameti kontrollmõõdistamise andmetest lähtudes ca 2506 m².
  139. Kaebuse esitajate arvates ei ole tähendust sellel, et Ringtee 77 krundile on liidetud maatükk endise Mäeotsa A-23 talu maast, kuna maa tagastamise korralduses (29.10.1996 korraldus nr 2003) ei olnud viidatud sellele, nagu sooviks vastustaja kompenseerida kaebuse esitajatele Mäeotsa maaüksusest 2053m2 suuruse maatüki andmisega Tamme A-20 maaüksuse ebaõiget tagastamist O.Binsolile.
  140. Kaebuse esitajate väide, et osaliselt oleks maa tagastamine kaebuse esitajatele pidanud toimuma endisest Mäeotsa maaüksusest ka siis, kui vastustaja ei oleks õigusvastaselt tagastanud osa Tamme A-20 maaüksusest O.Binsolile, põhineb kaebajate arvamusel. Kahtlemata tuli linnavalitsusel nii endiste Tamme kui ka Kalda talude maade tagastamisel järgida planeeringu ja 15 maakorralduslikke nõudeid. Samas ei ole kohtul aga alust asuda seisukohale, et kaebuse esitajatel oli igal juhul õigus nõuda endistest talupiiridest väljuva maa liitmist tagastatavale maale. Õige on kaebuse esitajate väide, et 29.10.1996 korralduses nr 2003 ei ole viidatud sellele, et nagu sooviks vastustaja kompenseerida Mäeotsa maaüksusest 2053m2 suuruse maatüki andmisega kaebuse esitajatele Tamme A-20 maaüksuse ebaõiget tagastamist O.Binsolile, samas ei ole viidatud ka muudele põhjustele, miks tagastatakse kaebuse esitajatele 2053m2 suurune maatükk Mäeotsa maaüksusest.
  141. Nagu kohus eelnevalt märkis, kohaldatakse juhul, kui kahju tekitati enne
  142. jaanuari 2002, kahju hüvitamisel pärast
  143. jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel mitte ainult enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid vaid ka kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid (Riigikohtu erikogu 04.02.2002 määrusele 3-3-4-1-02 ning 10.04.2002 määrus 3-3-4-2-02). Kahju hüvitamise põhimõtete kohta enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul on Riigikohtu halduskolleegium 03.04.2002.
  144. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02 osundanud sellele, et rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. Halduskolleegium märgib, et see põhimõte on kooskõlas Riigivastutuse seaduse § 7 lg-ga 1 ja kohaldatav kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine on reaalselt võimalik.
  145. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Ringtee 77 maaüksusele täiendava maa juurdemääramisega on kaebuse esitajatele heastatud võimalik kahju, mis tekkis seoses sellega, et endise Kalda A-21 talumaa tagastamisel liideti osa Tamme A-20 õigusvastaselt võõrandatud maast Kalda A-21 õigustatud subjektile tagastatavale maale. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, oli see maatükk ca 2046 m2, Ringtee 77 kinnistule on liidetud endisest Mäeotsa A-23 maaüksusest vähemalt 2053m2, kui lähtuda Maa-ameti poolt teostatud kontrollmõõdistamise tulemustest, siis 2506 m². Tartu Linnavalitsuse 19.02.2008.a. korraldusega nr 221 on algatatud Ringtee 77 krundi detailplaneering ning väljastatud on lähteülesanne. Lähteülesande kohaselt on krundile antud ehitusõigus sihtotstarbena ärimaa, krundile on lubatud püstitada 1 põhihoone korruselisusega üle 3 korruse põhifassaadidega Ringtee ja Riia tänavate poole (II - tl 254)
  146. Kaebuse esitajate õigused ei ole saanud kahjustatud, kuna Ringtee 77 maaüksusele on liidetud täiendav maaüksus, millise suurus ja väärtus on vähemalt samaväärsed Ringtee 79 katastriüksuse külge liidetud maaüksusega. Seega saab asuda seisukohale, et kaebuse esitajatele ei ole kahju, mille vastustaja peaks kompenseerima, tekkinud. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning tuginedes HKMS § 26 lg 1 p-le 6 jätab kohus Evi IlvesSchalki, Raimund Kallase, Ruth Sooni, Ellen Hanseni ja Ülle Kallase kaebuse rahuldamata. Menetluskulud HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Tartu Linnavalitsus on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kaebuse esitajatelt kokku summas 38 285 krooni. Menetluskulud koosnevad linnavalitsuse poolt tasutud summadest advokaadi abi eest (õigusabikulud). Vastustaja on taotlusele lisanud selgituse kulude kohta (IIItl 90-96). HKMS § 92 lg 10 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Lähtudes HKMS § 92 lg-st 10 peab kohus põhjendatuks mõista 16 Tartu Linnavalitsuse menetluskulud kaebuse esitajatelt välja pooles ulatuses, so summas 19 142 krooni. Kohus mõistab selle summa kaebuse esitajatelt välja proportsionaalselt lähtudes kaebuses esitatud kahjunõude suurusest järgnevalt:
  147. Evi Ilves-Schalk`ilt Tartu Linnavalitsuse kasuks summas 11 485 krooni;
  148. Raimund Kallaselt Tartu Linnavalitsuse kasuks summas 1914 krooni;
  149. Ruth Soonilt Tartu Linnavalitsuse kasuks summas 1914 krooni;
  150. Ellen Hansenilt Tartu Linnavalitsuse kasuks summas 1914 krooni;
  151. Ülle Kallaselt Tartu Linnavalitsuse kasuks summas 1914 krooni. Eda Muts kohtunik Roby Koik kohtunik Mai Saunanen kohtunik . 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.