TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-10-1301 Määruse kuupäev 25. mai 2011 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Viktor Balabini (Balabin) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Pr

) § 2 lgst 2 tulenevat kohustust, kuid ei teinud seda. Kaebaja sõnul on ta pöördunud taotlusega hüvitise saamiseks ka Rahandusministeeriumi poole.

1. Tartu Halduskohtu 01.09.
2. a määrusega jäeti V. Balabini kaebus teistkordselt käiguta. Kaebajal tuli välja tuua täpne aeg, millal ta viibis väidetavalt alusetult vahi all, et kohus saaks kontrollida kaebuse esitamise tähtaegsust.
3. 13.09.
4. a on kohtule saabunud V. Balabini vastus, milles ta selgitab, et vaidlustas Lõuna Prefektuuri toimingut
5. aastal, kuna ei teadnud varem, et seda üldse vaidlustada saab. V. Balabini väitel ei tea ta öelda täpset aega, millal ta alusetult vahi all viibis, kuid leiab, et kuna kohtunik andis vahi all hoidmiseks loa, siis peab see olema kusagil kirjas.
6. Tartu Halduskohus võttis 21.09.
7. a määrusega V. Balabini kaebuse menetlusse kui kaebuse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning tunnistas vastustajaks Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri.
8. 13.10.
9. a esitas Lõuna Prefektuur kirjaliku vastuse kaebusele, milles avaldab seisukohta, et kaebus on esitatud pärast selleks seadusega sätestatud tähtaegade möödumist. Lõuna Prefektuur on seisukohal, et
10. aastal alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju nõude puhul tuleb lähtuda enne riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse jõustumist kehtinud korrast.

jõustus alates 01.01.1998 ja selle § 10 kohaselt hüvitatakse isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju nimetatud seaduse alusel siis, kui õigus hüvitist taotleda (§ 2 lõige 1) tekkis isikul pärast selle seaduse jõustumist.

§ 2

lõike 1 kohaselt tekkib isikul hüvitise taotlemise õigus kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Kaebuse ja selle lisades toodud andmete alusel pidi Viktor Balabinil hüvitise taotlemise õigus tekkima enne 1998. aasta 1. jaanuari. Enne

jõustumist tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine toimus tsiviilseadustiku üldosa seaduse sellel ajal kehtinud redaktsiooni §-de 23-26 ja 172 alusel ning arvestades sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega. Seega on vastustaja seisukohal, et kuivõrd väidetavalt

1. aastal tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on igal juhul möödunud ja mingeid aegumistähtaja kulgemise peatumist tingivaid asjaolusid kaebuse esitaja esitanud ei ole, tuleks selle nõude suhtes halduskohtul kohaldada aegumist. Vastustaja on esitanud seisukoha ka kahjunõude osas, mis tuleneb kaebuse esitaja poolt viidatud kahe ööpäeva pikkusest alusetust Tartu arestimajas viibimisest
2. aastal. Vastustaja viitab sealjuures varasemale kirjavahetusele kaebajaga. Vastustajale teadaolevalt esitas Viktor Balabin oma sellekohase avalduse Rahandusministeeriumile 22.06.
3. a, selle avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise kohta kaebuses andmed puuduvad. Vastustaja leiab, et igal juhul on kaebuse esitaja mööda lasknud nii

§ 4

lõikes 2 Rahandusministeeriumile avalduse esitamiseks sätestatud kuuekuulise tähtaja kui ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 9 lõikes 4 ettenähtud kolmeaastase tähtaja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks. 2 Vastustaja leiab eeltoodule tuginedes, et haldusasjas nr 3-10-1301 tuleks menetlus HKMS § 12 lg 3 kohaselt määrusega lõpetada.

1. Tartu Halduskohus määras kaebaja väidete ja asjaolude selgitamiseks haldusasjas istungi, mis toimus 05.05.
2. Istungil osalesid kaebuse esitaja Viktor Balabin ja vastustaja esindaja Peeter Aleksašin. V. Balabin täpsustas istungil, et
3. a kohtumäärusega võeti ta vahi alla 10 päevaks, kuid oli reaalselt vahi all 8 päeva. Talle oli määratud kaitsjaks vandeadvokaat Mart Sikut. Siiani ei ole kaebaja väitel talle selles asjas süüdistust esitatud. Kaebaja taotles istungil kaebetähtaja ennistamist, põhjendades hilinenud kohtusse pöördumist teadmatusega. Enda sõnul on V. Balabin saanud oma õigusest alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele saanud teada alles
4. a, kui ta luges seadust. Vastustaja leidis, et mõjuvad põhjused kaebuse tähtaja ennistamiseks puuduvad. Kohtu seisukoht
5. Kohus märgib esmalt, et käesolevas kohtumenetluses on kaebaja avaldanud soovi kahju hüvitamiseks üksnes
6. a Viljandi arestimajas alusetult vahi all hoidmisega seonduvalt. Seetõttu ei võta kohus seisukohta kahjunõude osas seoses 2003/
7. a Tartu arestimajas vahi all hoidmisega, mille kaebaja on kaebuse materjalidest nähtuvalt esitanud Lõuna Prefektuurile.
8. HKMS § 12 lg 3 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud kohtusse tähtaegselt ja lahendab kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlused. Kohus on käesolevas haldusasjas korraldanud istungi kaebaja väidete selgitamiseks, et võtta seisukoht kaebetähtaja ennistamise võimalikkuse suhtes. Kohus on käesolevas asjas tuvastanud, et kaebaja eesmärgiks on talle Viljandis
9. aastal alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine. Väidetav kahju tekitati V. Balabinile
10. aastal, seega enne, kui jõustus riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (vastu võetud 11.06.1997, jõustunud 01.01.1998).

§ 10

sätestab, et käesoleva seaduse alusel hüvitatakse isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju, kui õigus hüvitist taotleda (§ 2 lg 1) tekkis tal pärast käesoleva seaduse jõustumist.

§ 2

lg 1 kohaselt tekib hüvitamise õigus isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Kaebajale ei ole siiani asjas, mille menetlemisel teda väidetavalt 1997. a. vahi all hoiti, süüdistust esitatud.

§ 10

kohaldamiseks oleks kaebaja pidanud vabanema seaduse jõustumisele järgneval ajal, s.o 1998. a. Sellisel juhul oleks tekkinud vastaval ametiisikul kaebaja poolt viidatud

§ 2lg-2 sätestatud kohustus.

Kuna

ei olnud väidetava sündmuse – 1997. a alusetult vabaduse võtmine ja vahi alt vabastamine - toimumise ajal veel jõustunud, ei saanud kaebajale

alusel tekkida õigust hüvitisele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest.

1. Kohus vaatleb ka kaebaja võimalust esitada mittevaralise kahju nõue. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 31 lg 2 kohaselt enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üle antud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne riigivastutuse seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul riigivastutuse seaduse jõustumisest arvates. Seega oli nõuet
2. a tekitatud kahju hüvitamiseks võimalik esitada kuni 01.01.
3. Seda 3 piirangut võimaldab vältida sama paragrahvi lg 3, mis sätestab, et lg-t 2 ei kohaldata, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast käesoleva seaduse jõustumist. Sel juhul tuleks käesolevas asjas aegumist arvestada 28.06.1994 vastu võetud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 lg-st 1, mis sätestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat. Kaebaja on küll põhjendanud hilinenud nõude esitamist teadmatusega, kuid kohus leiab, et kaebaja väide teadmatuse kohta õigusest hüvitisele ei ole antud asjas kohane. Kaebaja sõnul on ta saanud oma õigusest alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele teada seadust lugedes. Nagu eespool märgitud, tuletab kaebaja oma nõudeõiguse

-st, kuid nimetatud seadusest ei tulene kaebajale nõudeõigust. Sel põhjusel ei saa

-st teada saamine mõjutada aegumise kulgemist mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul.

1. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks mittevaralise kahju nõude esitamisel. Kaebuse esitaja ei ole esitanud selliseid objektiivseid asjaolusid, mis tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise. Kaebus on esitatud 13 aastat pärast kahju tekitanud sündmuse toimumist. Sellist kaebetähtaja rikkumist ei õigusta kohtu hinnangul seaduste mittetundmine. Nõude esitamiseks ettenähtud 10-aastane tähtaeg pidi andma mõistliku võimaluse tutvuda kõikide vajalike õigusaktidega. Kohus märgib, et seadustega on võimalik tutvuda ka kinnipidamisasutuses. Seega on kaebaja minetanud RVastS § 31 lg 2 kohaselt nõude esitamise võimaluse, samuti ei esine lg-s 3 nimetatud asjaolu. Kohus leiab, et V. Balabini taotlus kaebetähtaja ennistamiseks tuleb HKMS § 12 lg 3 alusel jätta rahuldamata ning kaebuse esitamise tähtaeg ennistamata. HKMS § 12 lg 3 sätestab, et kui kohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Kuna kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus jääb rahuldamata, lõpetab kohus haldusasjas 3-10-1301 menetluse.
2. Kohus selgitab, et HKMS § 24 lg 2 kohaselt menetluse lõpetamise korral ei saa isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas. Roby Koik kohtunik 4