← Eesti

3-09-1581/58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-1581 Haldusasi J. O. kaebus Sisekaitseakadeemia eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 protokollilise otsuse ning rektori 04.06.2009 käskkirja nr 6.1-5/191 tühistamiseks Kaebuse esitaja – J. O. Vastustaja – Sisekaitseakadeemia Tallinna Halduskohtu 23.12.2010 otsus Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine J. O. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.12.2010 otsus ja teha asjas uus otsus kaebuse rahuldamise kohta.
  3. Tühistada Sisekaitseakadeemia eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 protokolliline otsus J. O. lõputöö kaitsmisele mittelubamise kohta ja Sisekaitseakadeemia rektori 04.06.2009 käskkiri nr 6.1-5/191 „Politseikolledži üliõpilase J. O.’i eksmatrikuleerimine“.
  4. Välja mõista Sisekaitseakadeemialt 31,94 € (kolmkümmend üks eurot 94 senti) J. O. kasuks menetluskulude katteks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. J. O. õppis Sisekaitseakadeemia (SKA) Politseikolledži politsei eriala riigieelarvevälisel kaugõppekohal. Politseikolledži lõputööde eelkaitsmise komisjon lubas 24.04.2009 protokolliga J. O. lõputöö kaitsmisele tingimisi. 3-09-1581
  6. Eelkaitsmiskomisjon otsustas 15.05.2009 protokollilise otsusega J. O. lõputööd kaitsmisele mitte lubada, sest üliõpilane „ei täitnud eelkaitsmisel tehtud märkusi“ (tl 116-122).
  7. SKA rektor eksmatrikuleeris 04.06.2009 käskkirjaga nr 6.1-5/191 J. O. Politseikolledži direktori esildise alusel, sest üliõpilane ei esitanud ettenähtud tähtajaks nõuetekohast lõputööd (tl 4).
  8. J. O. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA rektori 04.06.2009 käskkirja tühistamiseks.
  9. Tallinna Halduskohus rahuldas 13.10.2009 otsusega kaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, leides, et rektori käskkirja tühistamine eeldab eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 otsuse vaidlustamist.
  10. Tallinna Halduskohus võttis 01.11.2010 määrusega menetlusse J. O. täiendava taotluse SKA eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 otsuse tühistamiseks.
  11. J. O. kaebuse põhjendused olid järgmised: 1) Eksmatrikuleerimise faktiliseks aluseks oli SKA ametnike subjektiivne hinnang, et lõputööst nähtub negatiivne suhtumine riiki, valitsusse ja reeglitesse. Lõputöös on kajastatud erinevate riikide ja rahvaste hulgas läbiviidud vaatluste ja küsitluste lihtsustatud tulem, kuid see ei tähenda, et need kajastaksid kuidagi kaebaja negatiivset tegevust. SKA ei ole poliitkool, samuti ei ole õigusaktides sätestatud, et teatud teemade käsitlemine on ebasoovitav. SKA ei saa rakendada üliõpilase suhtes sanktsioone üksnes seetõttu, et õppejõudude ja üliõpilase vaated erinevad. Kaebaja on sooritanud kõik lõputöö esitamise eelduseks olevad eksamid, arvestused ja praktilised tööd ning esitanud eelkaitsmisele lõputöö, millest on kõrvaldatud grammatilised ja vormilised ebakorrektsused, millele komisjon eelkaitsmisel osundas. Kaebaja lõputööd on hinnatud poliitiliste veendumuste alusel, rikkudes põhiseaduse § 45, mille kohaselt ei ole Eestis tsensuuri. 2) Kaebaja kasutas lõputöö kirjutamisel eri aegade riigimeeste kõnesid, esitatud seisukohti, eri riikide ja rahvusvaheliste jõustruktuuride tegevusjuhiseid ning eri riikide ülikoolide poolt avalikustatud teoseid, trükiseid ja kriisipiirkondades teeninud ametnike tähelepanekuid. Kui kehtib mingi piirang teatud riikide suhtes, siis pole seda avalikustatud ja seega on kitsendus irrelevantne. Samuti tuli kaebajal kõrvaldada tööst viited Lev Trotskile ja Mao Zedongile, kuigi talle ei selgitatud, miks need isikud on Eesti kõrgkoolis tabuteemad, kui teistes Euroopa riikides kasutatakse nende seisukohti teaduslikes uuringutes ja sõjaväeliste kõrgemate juhtide töödes. 3) Kuigi rektor ei saa eelkaitsmiskomisjoni protokollilist otsust muuta, saab ta kontrollida otsustusprotsessi õiguspärasust. Lõputöö kohta esitatud viited „liiga trotslik“ ja „kumab vaenu riigi ja korra vastu“ oleksid pidanud tekitama rektoris küsimuse, kas tegu pole põhiõiguste piiramisega või väärteoga ja politseiasutuste volitustest väljumisega. Kaebaja õigust enda ja oma seisukohtade kaitsele piirati, sest protokollilise otsuse aluseid ei avaldatud ja kaitsmisele kaebajat ei lubatud. Eelkaitsmisel ei esitanud komisjon ühtegi küsimust, millele kaebaja poleks suutnud vastata.
  12. Sisekaitseakadeemia palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Eelkaitsmiskomisjon otsustas lubada kaebaja lõputöö kaitsmisele tingimisi, määrates puuduste kõrvaldamise ja lõputöö uuesti esitamise tähtajaks 08.05.
  13. Erandina lubati kaebajal esitada lõputöö järgmisel päeval pärast määratud tähtaega, eeldades, et lõputöö juhendaja on tutvunud tehtud parandustega. Töö esitamisel selgus, et juhendaja ei olnud sellega eelnevalt tutvunud ega andnud omapoolset hinnangut töö valmiduse kohta. Eelkaitsmiskomisjoni protokollilise otsuse p-s 5 on toodud märkused ja ettepanekud kaebaja lõputöö osas. 2

(11)3-09-1581 2) Kaebaja poolt eelkaitsmisele esitatud lõputöö „Politseioperatsioonide korraldamise taktika modernses ühiskonnas“ esimene peatükk „
  1. Modernse ühiskonna konfliktid“ lõpeb
  2. alapeatüki „1.
  3. Vastuhaku vormid“ p-ga 2 ,,1.5.
  4. Kollektiivne vastuhakk“, samas teine peatükk „
  5. Politseioperatsioonide korraldamise taktika“ algab
  6. alapeatükiga „2.
  7. Politseioperatsioonide süsteem“. Esimese ja teise peatüki vahel puudub sisuline ja loogiline seos ning need ei moodusta töö teemale vastavat tervikut. Kaebaja muutis eelkaitsmiskomisjoni ettepanekul küll töö pealkirja („Politseioperatsioonide korraldamine sõjaväelise juhtimise valguses“), kuid ei muutnud pealkirjast tulenevalt töö põhiosa sisu. Samuti jäid osundatud peatükid omavahel sidumata. 3) Kaebaja poolt eelkaitsmisele esitatud lõputöös on jäänud joonealused märkused tõlkimata lk-del 8 (viide 1), 14 ja 15 (viited 7, 8, 9 ja 11), 17, 18 (viide 19) ja 19 (viited 21 ja 22). Kaebaja poolt teistkordselt esitatud lõputöös on joonealused märkused jäänud tõlkimata lk-del 23 (viited 38, 39 ja 43), 25 (viide 52) ja 28 (viide 58). 4) Kaebaja poolt eelkaitsmisele esitatud lõputöös ei vastanud viitamine SKA vormistamisjuhendi alapunktidele 4.
  8. ja 4.5 lk-del 8, 9, 12, 14-20, 23, 26,
  9. Üldjuhul puudusid viited ka teises peatükis (lk-d 22-38). Kaebaja poolt teistkordselt esitatud lõputööst on viited Wikipediale ja Mao Zedongile välja jäetud, kuid endiselt ei vastanud lõputöö viitamine kehtestatud nõuetele lkdel 5, 8, 14-
  10. Üldjuhul puudusid viited teises (lk-d 30-34) ja kolmandas (lk-d 34-52) peatükis. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik eristada refereeringuid autori seisukohtadest, mistõttu võimaldasid töös toodud väited eelkaitsmiskomisjonil asuda seisukohale, et tööst kumab läbi negatiivne suhtumine riiki, valitsusse ja reeglitesse. 5) Kaebaja poolt eelkaitsmisele esitatud lõputöös kajastatud negatiivne suhtumine riiki, valitsusse, reeglitesse jm on taunitav seetõttu, et lõputöö on esitatud politsei eriala rakenduskõrgharidusõppe õppekava lõputööna, kusjuures õppekava eesmärgiks on politseivanemametnike ettevalmistamine, kes lahendavad teenistusülesandeid kriminaal- ja korrakaitsepolitsei ning kriminalistikateenistuse valdkonnas. Vabariigi Valitsuse 29.11.2007 määrusega nr 240 kinnitatud „Sisekaitseakadeemia põhimäärus“ § 28 lg 4 kohaselt laienevad üliõpilastele avaliku teenistuse seaduse lisas 1 Avaliku teenistuse eetikakoodeks sätestatud põhimõtted ja kohustused ning riigiametnikule ettenähtud kohustused, k.a eetikakoodeksi p-des 12 ja 13 sätestatud kohustused lähtuda otsustamisel avalikest ja üldarusaadavatest kriteeriumidest ja hoiduda ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. 6) SKA nõukogu 16.09.2008 otsusega nr 0-7.1/53 kinnitatud Sisekaitseakadeemiasse vastuvõtmise ja Sisekaitseakadeemiast väljaarvamise tingimuste ja korra § 28 lg 3 p 2 sätestab, et üliõpilane eksmatrikuleeritakse SKA algatusel, kui ta ei esita lõputööd ettenähtud tähtajaks. Eelkaitsmiskomisjon tutvus kaebaja poolt uuesti esitatud lõputöösse sisseviidud parandustega ja jõudis üksmeelselt arvamusele, et eelkaitsmisel esitatud märkustega ei ole täiel määral arvestatud ja lõputöö ei vasta lõputöö kaitsmisele lubamise nõuetele. Kaebaja töö loeti seetõttu tähtajaks mitteesitatuks.
  11. Tallinna Halduskohus jättis 23.12.2010 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Ringkonnakohus asus 31.08.2010 otsuses seisukohale, et rektoril puudus kaebaja eksmatrikuleerimisel kaalutlusõigus: SKA nõukogu poolt kinnitatud Sisekaitseakadeemiasse vastuvõtmise ja Sisekaitseakadeemiast väljaarvamise tingimuste ja korra § 28 lg 3 p 2 kohaselt eksmatrikuleeritakse üliõpilane SKA algatusel, kui üliõpilane ei esita lõputööd ettenähtud tähtajaks. Seetõttu eeldas rektori käskkirja tühistamine ühtlasi eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 otsuse vaidlustamist, millega kaebajat ei lubatud lõputöö kaitsmisele. Eelkaitsmiskomisjoni protokolliline otsus on sisuliselt rektori käskkirja andmist tingiv eelhaldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 tähenduses. Kuigi ringkonnakohus tuvastas ka rektori käskkirja mittevastavuse vorminõuetele, ei toonud selline vormiviga kaasa HMS § 58 alusel käskkirja kehtetuks tunnistamist. 3
(11)3-09-1581 Seega sõltub rektori 04.06.2009 käskkirja seaduslikkus eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 protokollilise otsuse seaduslikkusest. 2) SKA nõukogu 18.08.2008 otsusega nr 0-7.1/44 kinnitatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja (Eeskiri) p 244 kohaselt eelneb lõputöö kaitsmisele eelkaitsmine, mille eesmärgiks on hinnata töö nõuetele vastavust ja otsustada töö lubamine kaitsmisele. Otsus lõputöö lubamise kohta kaitsmisele vormistatakse komisjoni protokollis alljärgnevalt: lubatud kaitsmisele; lubatud kaitsmisele tingimisi; ei lubata kaitsmisele. Tingimisi kaitsmisele lubamisel tuuakse välja lõputöö puudused ja määratakse täiendav kuupäev puuduste likvideerimiseks. Kaitsmisele mittelubamist tuleb kirjalikult põhjendada. Prorektori 14.10.2008 käskkirjaga nr 5-5/134 kinnitatud Sisekaitseakadeemia lõputööde korra (Kord) p 9 kohaselt peab eelkaitsmiseks lõputöö vastama SKA üliõpilastööde koostamise ja vormistamise juhendi nõuetele ning olema sisuliselt valmis, kuid ei pea olema köidetud ja lõplikult vormistatud. Töö peab olema terviklik (läbivalt allutatud töös püstitatud eesmärgile), teoreetilised seisukohad ja praktilised uurimistulemused peavad olema loogiliselt esitatud ja analüüsitud. Töö tulemusena peavad olema välja töötatud ettepanekud või võimalikud lahendusvariandid, praktilist laadi teemade puhul võib tööl olla konkreetne tulem (programm, juhend vms). Korra p 10 kohaselt lubatakse töö tingimisi lõppkaitsmisele juhul, kui vead ei ole põhimõttelised (sisulised). Tingimisi kaitsmisele lubamisel toob komisjon välja lõputöö puudused, mis tuleb üliõpilasel likvideerida vastavalt kehtestatud ajakavale või kehtestatud ajakava puudumisel hiljemalt
  1. maiks. 3) Eelkaitsmiskomisjoni 24.04.2009 otsusest nähtuvalt lubati kaebaja lõputöö kaitsmisele tingimisi, kui ta parandab lõputöös järgmised puudused: „I ja II ptk pole praegu omavahel seotud, teema käsitlus on ühekülgne. Tööst kumab läbi negatiivne suhtumine riiki, valitsusse, reeglitesse jm. Mõelda terminite kasutamise peale, nt „taasdemokratiseeruv maailm“ – ei sobi antud kontekstis. Allikana ei tohi kasutada Wikipediat, samas tuleks hästi põhjendada, miks on viidatud nt Mao Zedongile. Võõrkeelsed joonealused märkused tuleb tõlkida ja näidata seos tekstiga. Kasutada üliõpilastööde vormistamise juhendis ette nähtud viitamissüsteemi. Võiks muuta pealkirja (nt Politseioperatsioonide kriitiline analüüs sõjaväelase aspektist vaadatuna) ja sisu. On palju erinevaid teooriaid rahvamasside käitumise kohta – millal läheb rahutuseks. Käsitlemata on eelstsenaariumide osa ehk nö luure. Näidata, millistele allikatele II ptk-s toetutakse“. Kaebaja muutis lõputöö pealkirja ja ei tuginenud allikatena enam Wikipediale ja Mao Zedongile. Samas selgitas vastustaja, et ka uuesti esitatud lõputöös esinesid kõrvaldamata puudused: 1) puudused I ja II peatüki sisulises ja loogilises seoses; 2) lõputöö muudetud pealkirjast tulenevalt ei olnud muudetud töö põhiosa sisu; 3) tõlkimata on joonealused märkused (viited 38, 39, 43, 52 ja 58); 4) viitamine lõputöös ei vastanud kehtestatud nõuetele lk-del 5, 8, 14-28 ning üldjuhul puudusid viited lk-del 30-34 ja 34-52, mistõttu ei olnud võimalik eristada refereeringuid autori seisukohtadest, seda ka lk-del 8, 27 ja
  2. Vastustaja peab teistkordselt esitatud lõputöö lk-del 8, 27 ja 29 märgitud seisukohti riiki, valitsusse ja reeglitesse negatiivse suhtumise märgiks, mis oleks rakenduskõrghariduse omandanud politseivanemametniku puhul taunitav. Eeltoodud puudustest tulenevalt kaebajat lõputöö kaitsmisele ei lubatud. 4) Arvestades Riigikohtu 05.03.2009 määruses nr 3-3-1-97-08 toodut, omavad vaidlustatud otsused kaebaja jaoks olulist tähendust, mistõttu juhindub kohus käesolevas vaidluses eeltoodud Riigikohtu seisukohast. Selleks uurib kohus esmalt, kas lõputöös märgitud puudused tuginevad õigusaktide nõuete täitmata jätmisele ja kas vastustaja väide puuduste jätkuva esinemise kohta vastab tõele. Seejärel uurib kohus, kas eelkaitsmiskomisjoni otsus kaebaja lõputöö kaitsmisele mittelubamise kohta on proportsionaalne ja kaalutletud. 5) SKA rektori 23.02.2009 käskkirjaga nr 6.1-5/58 kinnitatud Kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhendi (Juhend) p 3 kohaselt oleneb töö põhiosa ülesehitus töö liigist ja käsitletavast teemast. Tööst parema ülevaate saamiseks võib töö põhiosa teksti liigendada peatükkideks, 4
(11)3-09-1581 alapeatükkideks, punktideks ja alapunktideks. Peatükid ja nende alljaotised peavad olema nii sisuliselt kui ka loogiliselt üksteisega seotud ning moodustama teemale vastava terviku. Juhendi p 4.2 kohaselt kirjaliku töö teksti liigendamiseks moodustatakse peatükke ja alapeatükke, millele pannakse lihtsad ja täpsed nimetused, mis annavad edasi antud osa keskset sisu. Eeltoodust tulenevalt peab lõputöö põhiosa tekst olema ühtne ja seotud ning erinevad peatükid ja alapeatükid teksti liigendajatena teenivad teksti parema arusaadavuse huve. Eelkaitsmiskomisjoni märkus I ja II peatüki seotuse kohta tugineb Juhendi nõuetele. Lõputöö pealkirjaks on „Politseioperatsioonide korraldamine sõjaväelise juhtimise valguses“. Töö põhiosast moodustab samas olulise osa esimene peatükk „Modernse ühiskonna konfliktid ja nende teostumine“. Kuigi töö esimene peatükk politseioperatsioonide korraldamist ei käsitle, tuleb peatükki pidada järgnevaid peatükke sissejuhatava teemana vajalikuks. Samas tuleb nõustuda vastustajaga, et puudub loogiline üleminek modernse ühiskonna konfliktide ja nende teostumise kirjeldamiselt esimeses peatükis politseioperatsioonide korraldamise süsteemi käsitlemisele teises peatükis. Seda ilmselt seetõttu, et I peatüki lõpus puudub teemat kokkuvõttev ja järgmiseks peatükiks edasiarendav osa. Seega jäi eelkaitsmiskomisjoni märkus, siduda omavahel I ja II peatükk, kaebaja poolt täitmata. 6) Eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 protokolli sõnastusest „Võiks muuta“ nähtub, et tegemist on ettepanekuga, mitte imperatiivse nõudega. Seega ei saanud kaebaja eeldada, et töö pealkirja ja/või sisu muutmata jätmine toob kaasa kaitsmisele mittelubamise. Arvestades ka Korra p 10, mille kohaselt lubatakse töö tingimisi kaitsmisele juhul, kui vead ei ole põhimõttelised (sisulised), ei saanud kaebaja eeldada, et tal on tingimisi kaitsmisele lubamisel kohustus teha lõputöös sisulisi muudatusi. Lisaks jääb eelkaitsmiskomisjoni ettepaneku põhjal lahtiseks, millistes peatükkides ja millises ulatuses pidi kaebaja muudatusi tegema, sest ettepanek on selleks liiga üldsõnaline. Analoogiliselt Riigikohtu 05.03.2009 määruses nr 3-3-1-97-08 tooduga peavad eelkaitsmiskomisjoni märkused olema sedavõrd konkreetsed ja üheselt tõlgendatavad, et nad võimaldavad lõputöö kaitsjal mõistlikul viisil märkusi arvesse võtta ja hinnata, kas märkuse tegemisel on isiku õigusi rikutud või mitte. Ülaltoodud märkus seda ei võimalda. Seetõttu ei ole vastustaja otsus, mitte lubada kaebajat kaitsmisele lõputöö põhiosa sisu muutmata jätmise tõttu, vastavuses Korra p 10 nõuetega ja asjaolu, et kaebaja eelkaitsmiskomisjoni ettepanekut ei täitnud või ei osanud täita, ei saa kaasa tuua töö kaitsmisele mittelubamist. 7) Tingimisi kaitsmisele lubamisel pidi kaebaja eelkaitsmiskomisjoni otsuse kohaselt võõrkeelsed joonealused märkused tõlkima ja näitama nende seose tekstiga. Juhendi p 1 kohaselt välditakse kirjalikes töödes võõrkeelte liigset mõju eestikeelsele tekstile ning tõlkevääratusi. Vastustaja seletuse kohaselt kõrvaldas kaebaja uue lõputöö esitamisel joonealustel viidetel 1, 7, 8, 9, 11, 19, 21 ja 22 esinenud puudused ja asendas inglisekeelsed viited eestikeelsete viidetega. Vastustaja väide, et endiselt jäid tõlkimata viited 38, 39, 43, 52 ja 58, on õige. Kuigi Juhendis ei sisaldu selgesõnalist nõuet vormistada lõputöö eesti keeles, saab Juhendi p-st 1 tuletada, et võõrkeelsed tsitaadid peavad olema teksti arusaadavuse huvides tõlgitud. Seega tulenes eelkaitsmiskomisjoni märkus Juhendis väljendatud nõuetest. Juhendi p 4.5 kohaselt kajastab viide bibliograafiaandmeid allika kohta, millest tsitaat või refereering pärineb. Juhendi p 4.6 järgi peab igale viitele töö lõpus esitatavas viidatud allikate loetelus vastama kirje. Nii joonealustes märkustes kui ka töö lõpus esitatud kasutatud kirjanduse loetelus puuduvad bibliograafiaandmed joonealuste märkuste 38, 39, 43, 52 ja 58 täpse allika kohta, mistõttu ei ole võimalik kontrollida tsitaatide õigsust. 8) Vastustaja leidis, et viitamine lõputöös ei vastanud kehtestatud nõuetele lk-del 5, 8, 14-28 ja üldjuhul puudusid viited lk-del 30-34 ja 34-52, mistõttu ei olnud võimalik eristada refereeringuid autori seisukohtadest, seda ka lk-del 8, 27 ja 29. Samas saab vastustaja seletusest järeldada, et hilisemas lõputöös kõrvaldas kaebaja viitamise puudused lk-del 9 ja 12. Eelkaitsmiskomisjoni märkus „Kasutada üliõpilastööde vormistamise juhendis ette nähtud viitamissüsteemi“ on liiga üldine, et kaebaja saanuks selle põhjal üheselt järeldada, kas ja milliseid vigu ta on viitamisel teinud. Vastustaja üldsõnaline selgitus, et viitamine lõputöös ei vastanud kehtestatud nõuetele lk5
(11)3-09-1581 del 5, 8, 14-28, on küll mõnevõrra konkreetsem, kuid endiselt on põhjendamata kaebaja vead viitamisel. 9) Samas on õige vastustaja väide, et kaebaja lõputöös ei ole olulises osas võimalik eristada refereeringuid autori isiklikest seisukohtadest. Lk 14 leiab kaebaja: „Riikliku suveräänsuse taastamisega omandas Eesti kõik vajalikud omadused, mis ühel suveräänsel riigil peavad olema: territoriaalne terviklikkus, kodanikkond ja avalik võim.“ Eeltoodud väidet toetab joonealune viide G. Jellinekile. Vaevalt G. Jellinek kunagi Eesti kohta eeltoodut väitis, küll aga võis ta loetleda suveräänse riigi omadused. Eeltoodud väitest koos viitega jääb aga mulje, nagu pärineks lause tervikuna viidatud allikast. Viited on korrektsed lk 15, kus väite autor on konkreetselt tuvastatav („Professor Ivar Aimre on öelnud…“; „Professor Robert Alexy on märkinud…“; „Saksa õigusfilosoof Georg Jellinek on defineerinud…“). Kuigi vastustaja poolt esile toodud järgnevatel lehekülgedel (16-22) ei ole väite seos allikaga peale mõningate erandite nii konkreetselt seostatav kui lk 15, on autori ja teiste allikate väited siiski teineteisest eristatavad. Alapeatükkides „1.
  1. Esindusdemokraatia riskid“, „1.
  2. Vabaturumajanduse peidetud konfliktid“ ja „1.
  3. Vastuhaku vormid“ (lk-d 23-28) kasutatud viitamise viis tekitab küsitavusi selles, kas tegemist on kaebaja väitega, allika väitega, mõlemaga koos või on kaebaja andnud hinnangu ehk vabalt tõlgendanud allika väidet. Ühtlasi puuduvad viited lk 28 alapeatükis „1.5.
  4. Rahutused on kollektiivne protest“. Tekstist ei nähtu, millistele allikatele tugineb kaebaja poolt tehtud üldistus: „Tihti protestitakse üldise olukorra vastu“. Ka lk 29 ei ole võimalik eristada refereeringuid autori seisukohtadest. Kaebaja on eeltoodud leheküljel analüüsinud mõiste „kollektiivne vastuhakk“ erinevaid vorme viiteid tegemata. Kuna selline analüüs eeldaks tuginemist autoriteetsetele allikatele, jääb arusaamatuks, kas kaebaja on kollektiivse vastuhaku vormid ise leiutanud või on lihtsalt viitamine puudulik. Õige on vastustaja väide, et üldjuhul puuduvad viited ka lõputöö teises (lk-d 30-34) ja kolmandas (lk-d 34-52) peatükis. Arvestades asjaolu, et just nimetatud peatükid keskenduvad lõputöö teema avamisele, kasutades selleks erinevaid mõisteid, erinevate tegurite, piirangute, vahendite liigitamist ja avaliku korra taastamisele suunatud operatsioonide erinevate liikide kirjeldamist, tuleks eeldada, et kaebaja tugineb teema käsitlemisel autoriteetsetest allikatest pärit seisukohtadele. Eelkaitsmiskomisjoni märkus „Näidata, millistele allikatele II ptk-s toetutakse“ sellele ka osundab. Seega on eelkaitsmiskomisjoni viidatud märkus jäänud kaebaja poolt tähelepanuta. Kuigi on õige vastustaja väide, et sama puudus on ka III peatükil, ei saa vastustaja sellele väitele tugineda, sest eelkaitsmiskomisjon kaebajale viidete puudumist lõputöö III peatükis ette ei heitnud. 10) Eelkaitsmiskomisjon tegi kaebaja töö suhtes märkuse, et tööst kumab läbi negatiivne suhtumine riiki, valitsusse, reeglitesse jm. Vastustaja peab lõputöö lk-del 8, 27 ja 29 märgitud seisukohti riiki, valitsusse ja reeglitesse negatiivse suhtumise märgiks, mis oleks rakenduskõrghariduse omandanud politseivanemametniku puhul taunitav. Kaebaja negatiivse suhtumise ilminguks on vastustaja pidanud eeltoodud lehekülgedel esitatud lauseid, mis ei ole vormistatud ühegi teise allika tsitaadina: „Avalik meeleavaldus on demokraatlikes riikides (ja mitte ainult) rahva põlise õiguse väljend oma tahet avaldada, kuid emotsionaalsusest ja olustikust tulenevalt võib see väljuda lubatud raamidest“; „Kas demokraatlikus riigis saab üldse arvamusavaldusi lugeda vastuhakuks? Ultimatiivselt lähenedes ehk küll. Kuid avalik protest, vastuhakk, ongi elanikkonna ainuvõimalus teostada ülimat võimu õigeaegselt, sest valimisõiguse ja sellest tulenevalt seadusandliku institutsiooni muutmisega võib lootusetult hiljaks jääda (igal protsessil on oma kiirus ja pöördumatus koos järelmõjudega)“; „Kollektiivsel vastuhakul, mässul, on mitmeid vorme, avalikke ja varjatuid. Varjatud mässu (Riot of the Mind, Silenced Riot) tunneme ära kollektiivses (laiaulatuslikuna, kollektiivsus ei osuta alati organiseeritusele, esineb ka samaaegsus) üldiste kehtestatud reeglite kestvas eiramises. Peamine eesmärk ei ole kasu teenimine, vaid enesetõestus „Ma tahan oma elu lõpuks ise elada“. (Näited: piraatkoopiate tegemine, liikluseeskirja valikuline teadlik eiramine jne). Enese teadlik proovilepanek olukorras, kus vahelejäämine peaks olema 6
(11)3-09-1581 garanteeritud, kuid enesetõestuseks (kumb on üle, järelevalve või mina) tegu siiski sooritatakse (Näide: seltskondlik võistlus, et kellel on teatud masinaklassis kõige suurem ametlik kiirusrekord teatud teelõigul. Ametlik tähendab siinkohal registreeritud kiiruspiirangu rikkumist, st politsei poolt mõõdetud ja vormistatud sündmust)“. 11) Eeltoodud laused ei kajasta kaebaja negatiivset suhtumist riiki. Kaebaja poolt lõputöö lk 8 esitatud väidet avaliku meeleavalduse kohta ei saa kuidagi pidada põhiseaduse ja seadustega vastuolus olevaks. Põhiseaduse § 47 kohaselt on kõigil õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Seega ei saa avalikku meeleavaldust iseenesest pidada taunimisväärseks. Samuti tuleb nõustuda töö autoriga, et pole välistatud, et teatud asjaoludel võib meeleavaldus väljuda lubatud raamidest. Politseioperatsioonide korraldamine sellistes olukordades ongi teema, mida lõputöö uurib. 12) Lõputöö alapeatükist „1.
  1. Vastuhaku vormid“ väljavõetud arutlusest võib järeldada, et kaebaja kaitseb isikute õigust vabalt arvamust avaldada. Põhiseaduse § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seega ei saa isikute õigust vabalt arvamusi avaldada iseenesest taunida. Lõputöö tekstist võib jääda mulje, nagu arvaks kaebaja, et vaba arvamusavaldus on võimalik vaid läbi avaliku protesti ja elanikkonna vastuhaku ning et kaebaja õigustab elanikkonna vastuhakku võimule. Kategoorilist järeldust, nagu suhtuks kaebaja Eesti riiki, valitsusse ja reeglitesse seeläbi negatiivselt, eeltoodud teksti põhjal siiski võimalik teha ei ole, kuna kaebaja seda üheselt ei väljenda ega ole lahti kirjutanud, mida ta peab silmas avaliku protesti ja vastuhaku all. Küsimus „Kas demokraatlikus riigis saab üldse arvamusavaldusi lugeda vastuhakuks?“ võib viidata ka sellele, et kaebaja loebki elanikkonna arvamusavaldusi avaliku protesti ehk vastuhaku üheks vormiks. Arvamusavalduste käsitlemine vastuhaku ühe vormina võib eelkaitsmiskomisjoni arvates olla küll sisult ekslik, kuid vaieldamatult ei iseloomusta see kaebaja suhtumist võimu. 13) Lõputöö alapeatüki „1.5.
  2. Kollektiivne vastuhakk“ teksti ülesehitus ei viita sellele, et kaebaja oleks andnud isikliku hinnangu kollektiivsele vastuhakule; pigem jääb mulje, et tekst on tõlgitud mõnest alternatiivsest allikast. Seda veendumust kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on tekstis sulgudes välja toonud varjatud mässu inglisekeelsed vasted. Kuigi nimetatud alapeatükis toodud näited väljuvad ühiskonnas aktsepteeritud käitumise raamidest, ei saa lõputöö teksti põhjal järeldada, nagu kutsuks kaebaja lugejat üles näidetes osundatud viisil toimima. Lõputöö sissejuhatuse kohaselt on töö eesmärk vaadelda avaliku korra taastamisele suunatud politseioperatsioonide korraldamist ja töö esimeses peatükis on ära toodud loetelu juhtumitest, mis võivad avalikku korda ohustada ja kaasa tuua politsei sekkumise vajaduse. Seega puudub alus tuvastada kaebaja negatiivset suhtumist riiki, valitsusse ja reeglitesse. 14) Kokkuvõtlikult võib kaebajale teistkordselt esitatud lõputöös ette heita seda, et ta ei täitnud eelkaitsmiskomisjoni nõudeid siduda omavahel I ja II peatükk; ei tõlkinud täielikult kõiki joonealuseid märkusi (märkused 38, 39, 43, 52 ja 58); ei näidanud, millistele allikatele ta tugineb lõputöö II peatükis. Eeskirja p-st 244 ja Korra p-st 10 tuleneb, et üliõpilane peab lõputöö puudused ettenähtud tähtajaks kõrvaldama. Sellest võib järeldada, et puuduste kõrvaldamata jätmisel või osalisel kõrvaldamisel üliõpilast lõputöö kaitsmisele ei lubata. Juhendi p-s 1 on märgitud, et kirjalike tööde puhul on kõige olulisem töö sisu, vormistusnõuded on kehtestatud selleks, et töö oleks lugejale arusaadav ja selge. Seega tuleb ka kaebaja lõputöö hindamisel pidada eelkõige oluliseks lõputöö sisu, mitte vormistuslikku külge. Samas märgitakse Juhendi p-s 1: „Töö koostamisel järgitakse eetilisi reegleid. Lubamatu on teiste autorite tekstide, andmete, tsitaatide ja mõttekäikude kasutamine algallikale viitamata. Sellisel juhul on tegemist plagiaadiga. Üliõpilane peab teadma, et mõne teise uuringu raames kogutud ja avaldatud andmete kasutamisel oma 7
(11)3-09-1581 töös peab olema luba andmete valdajalt või kaasautoritelt. Luba peab olema ka juhul, kui töö autor ise osales uurimisgrupis või andmete kogumisel.“ Arvestades asjaolu, et kaebaja ei osundanud lõputöö II peatükis allikaid, millele ta tugineb, ja peatüki teksti põhjal ei saa eeldada, et nimetatud peatükk sisaldaks kaebaja isiklikke seisukohti, on tegemist olulise eksimusega mitte ainult viitamise reeglite, vaid ka Juhendi p-s 1 märgitu vastu. Eeltoodut arvesse võttes on eelkaitsmiskomisjoni otsus mitte lubada kaebajat kaitsmisele proportsionaalne ja kaalutletud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. J. O. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada, kaebuse rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. 1) Kriitiline suhtumine kehtivatesse doktriinidesse ei ole õigusaktidest tulenev kaitsmisele mittelubamise alus. Halduskohus kinnitas küll, et vastustaja osundatud laused töös ei võimalda järeldada töö autori negatiivset suhtumist riiki, ent vältis küsimust, kas selline „suhtumine“ on üldse kriteerium, mida eelkaitsmiskomisjon võiks otsuse tegemisel arvestada, minemata vastuollu põhiseaduse §-dega 38, 41, 42 ja
  2. Kaebaja ei ole lõputöös kuidagi väljendanud oma negatiivset suhtumist riiki ja on lojaalne kodanik. Samas kaitseb põhiseadus õigust avaldada ka negatiivset arvamust riigi ja valitsuse suhtes. Põhiseadus ei näe ette avalikku teenistusse pürgijate või avalike teenistujate represseerimist kriitiliste mõtteavalduste pärast. SKA eesmärgiks on sisejulgeolekualase õppe-, teadus- ja arendustegevuse ning ausate ja pädevate riigiametnike koolituse kaudu suurendada turvalisust ning luua tingimused ühiskonna stabiilseks arenguks kogu Eestis (SKA põhimääruse § 2). Arendustegevus ei ole mõeldav ilma kehtivasse dogmaatikasse kriitilise suhtumiseta. Kaebaja käsitles lõputöös politseioperatsioone, mis on vajalikud olukorras, kus avaliku meelsuse väljendused väljuvad piiridest. Eduka operatsiooni aluseks on massirahutusi motiveerivate faktorite ja massirahutuste dünaamika mõistmine. Eelkaitsmiskomisjoni otsus tuleb tühistada, sest lähtutud on kriteeriumidest, mis ei tulene õigusaktidest ja mida ei või arvestada. 2) Kohus eksis töös viitamisvigade tuvastamisel. Kohus ei arvestanud kaebaja taustaga. Kaebaja on staažikas kaitseväe ohvitser, kes on mh massirahutuste ja nende ohjamisega seonduvat õppinud erinevates välismaa sõjaväeõppeasutustes. Samuti on ta teeninud mitmes sõjakoldes ja omab isiklikku empiirilist kogemust. Et rahvusvahelise sõjalise koostöö ja koolituse keel on inglise keel, ei ole midagi kummalist ega mingist konkreetsest võõrkeelsest allikast tõlkimisele viitavat selles, kui autor töös erialaseid oskustermineid kasutades ka nende inglisekeelsed vasted annab. Kaebaja on loova ja loogilise mõtlemisega, mistõttu erinevate seaduspärasuste äratundmine ja liigituste või loetelude koostamine kaebaja enda mõtteprotsesside tulemusena on loomulik. Kuigi kogu töö ega ka selle
  3. peatükk ei tugine ainult kaebaja enda kogemustele, on esitatu süntees erinevais õppeasutustes omandatud teadmistest ja isikliku kogemuse põhjal järeldatust, mistõttu konkreetsele allikale viidata ei oleks korrektne. Kaebajal puudub võimalus tõendada negatiivset asjaolu – seda, et ta ei tegelenud plagiaadiga. Plagiaadis süüdistamine eeldab, et tuvastatakse konkreetne allikas, mida on plagieeritud. Ühtegi plagieeritud allikat välja toodud ei ole. Kuna vastustaja keelas kaebajal kasutada allikatena Mao Zedongi, Karl Suurt ja Lev Trotskit, oli kaebaja sunnitud töösse muudatusi tegema ja isegi, kui mõne seisukoha kuulsaimaks väljendajaks oli mõni neist kolmest, poleks saanud neile viidata. Kohtu järeldus plagiaadi sisaldumisest kaebaja lõputöös on tõendamata ja oletuslik. Seetõttu on alusetu ka järeldus, et töös esineb selliseid puudusi, mis tingiksid selle kaitsmisele mittelubamise. 3) Lõputöös esinenud vead olid osaliselt parandatud ja ekslik on kohtu järeldus, et puuduste osalise kõrvaldamise korral puudub eelkaitsmiskomisjonil kaalutlusõigus otsustamaks üliõpilase kaitsmisele lubamise üle. Vastustajale oli teada, et kaebaja viibis kuni parandatud lõputöö esitamiseni välislähetuses kaitseväelisi teenistuskohustusi täitmas ega saanud seetõttu arvutit ega 8
(11)3-09-1581 raamatukogu kasutada. Selle asemel, et juhtida tähelepanu töösse kiirustamise ja arusaamatuse tõttu sisse jäänud puudustele ja anda kaebajale võimalus need kiiresti korrigeerida, otsustati lõputööd kaitsmisele mitte lubada. Parandamata jäänud puudused olid peamiselt tehnilist laadi ja nende korrigeerimine oleks võtnud kaebajal aega mitte rohkem kui kaks päeva. Kaitsmisnimekirja kinnitamiseni oli sel hetkel veel neli päeva. Olukorras, kus suur osa konkreetsetest osundatud puudustest oli parandatud lõputöös kõrvaldatud, ei tulene eelkaitsmiskomisjoni kohustust tööd kaitsmisele mitte lubada üksikute tehniliste puuduste tõttu. Vormistamisest olulisem on töö sisu. Lõputöö puudused oleksid võinud kajastuda kaitsmise eest pandavas hindes. Seega oli kaitsmisele mittelubamine ebaproportsionaalne. 4) Vastustaja rikkus haldusmenetluse reegleid ja halduskohus jättis selle tähelepanuta. SKA õppekorralduse eeskirja § 244 kohaselt tuleb kaitsmisele mittelubamist kirjalikult põhjendada. Selle sätte eesmärk on täita haldusorgani põhjendamiskohustust ja võimaldada üliõpilasel kaitsmisele mittelubamise otsust vaidlustada. Käesoleval juhul kaebajale eelkaitsmiskomisjoni protokolli vaatamata tema korduvatele nõudmistele ei edastatud ja kaebaja sai selle alles
  1. a kohtumenetluse käigus. Eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 protokoll on üheselt kattuv 24.04.2009 eelkaitsmiskomisjoni protokollis esitatuga, seda hoolimata asjaolust, et mitmed 24.04.2009 otsuses tehtud märkused olid juba täidetud. See viitab asjaolule, et komisjon kaebaja muudetud tööga põhjalikult ei tutvunudki, samuti on kaheldav, kas komisjon reaalselt koos käis. Sellises olukorras ei ole võimalik rääkida komisjoni kaalutletud otsusest – tõendid osutavad pigem sellele, et kaalutlemist tegelikult ei toimunudki. 5) Rektori käskkirja kohaselt oli selle aluseks eelkaitsmiskomisjoni 24.04.2009 protokolliline otsus, kuigi vastustaja väidab kohtumenetluses, et eelhaldusaktiks on hoopis eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 protokolliline otsus. Kui käskkirja õiguslikuks aluseks on siiski 24.04.2009 otsus, on käskkiri antud alusetult ja õigusvastaselt, sest nimetatud otsus ei sisalda otsust kaebaja lõputöö kaitsmisele mittelubamise kohta. Tingimisi kaitsmisele lubamine ei ole eksmatrikuleerimise aluseks.
  2. Sisekaitseakadeemia palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. 1) Apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Apellatsioonkaebuses ei ole ära näidatud, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi rikkunud. 2) Kaebaja sai eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009 protokollilise otsuse kätte koos SKA apellatsioonkaebusega
  3. a lõpus, mitte
  4. a. Kaebajal oli võimalus juba eelneva ringkonnakohtus toimunud menetluse käigus põhjendada rektori 04.06.2009 käskkirja õigusvastasust sellega, et käskkirja aluseks oleks pidanud olema eelkaitsmiskomisjoni 15.05.2009, mitte 24.04.2009 protokolliline otsus, kuid ta ei teinud seda. Sellele vaatamata on ringkonnakohus seda oma 31.08.2010 otsuses käsitlenud ja leidnud, et selline vormiviga ei toonud kaasa käskkirja kehtetuks tunnistamist. Rektoril puudus kaebaja eksmatrikuleerimisel kaalutlusõigus: kaebaja ei esitanud lõputööd ettenähtud tähtajaks, samuti ei läbinud ta õppekava õppe nominaalaja jooksul ja lõputöö kaitsmisele mittelubamise tõttu ei olnud see enam võimalik. Ringkonnakohtu seisukoht oli halduskohtule asja uuel läbivaatamisel siduv. Halduskohtul tuli ringkonnakohtu märkustest tulenevalt kindlaks teha, kas kaebajat ei lubatud 15.05.2009 protokollilise otsusega lõputöö kaitsmisele kaalutlusvigade või õigusaktidest mittetulenevate nõuete täitmata jätmise tõttu. 3) Tõele ei vasta kaebaja väide, et eelkaitsmiskomisjoni 24.04.2009 otsuses väljatoodud märkused – tööst kumab läbi negatiivne suhtumine riiki, valitsusse ja reeglitesse, allikana ei tohi kasutada Wikipediat ja Mao Zedongile viitamist peab hästi põhjendama – olidki tema lõputöö kaitsmisele mittelubamise olulised põhjused. Need olid küll ühed asjaolud, mida eelkaitsmisko9
(11)3-09-1581 misjon oma 15.05.2009 otsuse tegemisel kaalus, kuid mitte olulised asjaolud. Selgitused kaebaja enda empiiriliste kogemuste kajastamisest lõputöös ei vasta tõele. Lõputöö lk 30 toodud viites 61 märgib autor: „operatsioonide korraldamise kirjeldamisel on tuginetud US, UK ja EKJ välitegevuse juhenditele, peamiselt FM 2-22-3 (Inimluure teostamine); FM 100-23) (Rahutagamiseoperatsioonid) FM3-07 (stabiilsust toetavad operatsioonid) Washington, DC, 2008.“ Samuti ei olnud tegu üksikute tehniliste puudustega. 4) Kaalutlusõiguse kohaldamisel tuleb silmas pidada ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Antud juhul puudus vajadus kohelda kaebajat erinevalt teistest eelkaitsmisel osalenud üliõpilastest. Kui kaebaja leidis, et teenistuskohustused ei võimalda tal nõuetekohast lõputööd tähtaegselt esitada, oli tal võrdselt teiste üliõpilastega võimalus taotleda akadeemilist puhkust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  2. Arvestades käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu poolt 31.08.2010 tehtud otsuse seisukohti, on eelkaitsmiskomisjoni protokolliline otsus rektori käskkirja suhtes eelhaldusakt HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes. Eeltoodu tähendab, et HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse selle otsuse suhtes haldusakti sätteid. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja p-st 244 tulenevalt hindab eelkaitsmiskomisjon töö nõuetele vastavust ja otsustab töö lubamise kaitsmisele. Eelkaitsmiskomisjon vormistab otsuse lõputöö kaitsmisele lubamise kohta komisjoni protokollis, kusjuures kaitsmisele mittelubamist tuleb kirjalikult põhjendada.
  3. Käesoleval juhul on komisjoni otsus lõputöö kaitsmisele mittelubamise kohta vormistatud selliselt, et 24.04.2009 eelkaitsmiskomisjoni protokollilisele otsusele, millega kaebaja lubati kaitsmisele tingimisi ja mis sisaldas loetelu lõputöö puudustest, on 15.05.2009 protokollilise otsusega lisatud uus resolutsioon „Kaitsmisele mitte lubada, kuna ei ole täitnud eelkaitsmisel tehtud märkusi“ (vrd tl 27 pöördel ja tl 117). Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja p 244 nõudis lõputöö kaitsmisele mittelubamise korral otsuse kirjalikku põhjendamist, mis tähendab, et otsuses tuli HMS § 56 lg-t 2 arvestades välja tuua lõputöö kaitsmisele mittelubamise põhjused koos viidetega vastavatele regulatsioonidele (antud juhul nt Sisekaitseakadeemia lõputööde kord või Sisekaitseakadeemias kehtestatud kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhend). Käesoleval juhul tuleb haldusakti põhjendustena hinnata 24.04.2009 protokollilises otsuses esile toodud puudusi, sest uusi põhjendusi pole kaitsmisele mittelubamise kohta esitatud.
  4. Sellised põhjendused võiksid olla aktsepteeritavad, kui lõputöö autor poleks ühtegi varasemalt esile toodud puudust kõrvaldanud. Nagu kohtumenetluses selgus, on antud juhul osa esile toodud puudustest hiljem kõrvaldatud. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et juhul, kui tingimisi kaitsmisele lubatud lõputöös üksnes osa puudusi kõrvaldatakse, on alus tööd kaitsmisele mitte lubada. Arvestades seda, et kaitsmisele mittelubamine nõuab eraldi kirjalikku põhjendust, on ilmne, et arvestada saab ikkagi puudustega, mis otsustamise hetkel olemas on. Lisaks, kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kaalutlusotsusega, oleks otsus pidanud HMS § 56 lg 3 kohaselt sisaldama ka kaalutlusi, miks kõrvaldamata jäänud puudused on sellise kaaluga, et lõputööd kaitsmisele lubada ei saa. Selliseid kaalutlusi otsusest ei nähtu, mis annab aluse kahtluseks, et tegelikult kaalumist läbi ei viidudki. Igal juhul on sellise vormiveaga otsuse õiguspärasuse sisuline kontroll raskendatud või koguni võimatu (vt Riigikohtu 12.05.2008 otsus nr 3-3-1-1808, p 12). 10
(11)3-09-1581
  1. Halduskohus on siiski asunud eelkaitsmiskomisjoni asemel lõputöö nõuetele vastavust hindama. Siinkohal tuleb märkida, et vaidluse esemeks on siiski eelkaitsmiskomisjoni otsus ning kohus ei saa asuda ise haldusorgani ülesandeid täitma. Halduskohus on otsuse p-s 35 leidnud, et kaebajale võib teistkordselt esitatud lõputöös ette heita seda, et ta ei täitnud eelkaitsmiskomisjoni nõudeid siduda omavahel I ja II peatükk; ei tõlkinud täielikult kõiki joonealuseid märkusi (märkused 38, 39, 43, 52 ja 58) ning ei näidanud, millistele allikatele ta tugineb lõputöö II peatükis. Vastustaja poolt ühe töö puudusena esile toodud asjaolu, et tööst kumab läbi negatiivne suhtumine riiki, valitsusse, reeglitesse jm, halduskohus kaebaja töös ei tuvastanud.
  2. Kaebaja on apellatsioonkaebuses kohtule ette heitnud, et kohus oleks pidanud eelnimetatud asjaolu näol tuvastama lubamatult arvesse võetud kaalutluse ning kaalutlusvea tõttu vaidlustatud otsuse tühistama. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tegemist ei ole asjakohase kaalutlusega. Vastustaja on kaalutluse arvesse võtmist põhjendanud kohtumenetluses asjaoluga, et tegemist on politseiametnike koolitamisega, kes peavad järgima Avaliku teenistuse eetikakoodeksis kehtestatud nõuet lähtuda otsustamisel avalikest ja üldarusaadavatest kriteeriumidest ja hoiduda ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla nende erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Ringkonnakohtu arvates ei ole viide eetikakoodeksile antud kontekstis asjakohane. Lõputöö on Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja p 258 kohaselt üliõpilase iseseisev uurimistöö, mis Sisekaitseakadeemia lõputööde korra p 9 kohaselt peab olema terviklik, teoreetilised seisukohad ja praktilised uurimistulemused peavad töös olema loogiliselt esitatud ja analüüsitud. Seega pole lõputöö näol tegemist ametniku otsusega, mille puhul eetikakoodeks kohalduks. Kuna tegemist on eelkaitsmiskomisjoni laialdast diskretsiooni omava otsusega, on asjakohatu kaalutluse arvestamine selline kaalutlusviga, mis toob kaasa otsuse tühistamise.
  3. Ringkonnakohus peatub siiski veel kohtuotsuses esile tõstetud lõputöö sisulisel puudusel, mis seisneb Juhendi p 1 rikkumisel. Eelkaitsmiskomisjon heitis kaebajale ette, et lõputöö II peatükis pole näidatud allikaid, millele toetutakse. Kohus asus seisukohale, et eeltoodu võib viidata plagiaadile. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et plagiaadis süüdistamine eeldab, et tuvastatakse konkreetne allikas, mida on plagieeritud. Kohtu järeldus plagiaadi sisaldumisest kaebaja lõputöös on aga tõendamata ja oletuslik. Kaebaja pole väitnud, et tema seisukohad ei tugine välistel allikatel, vastupidi, ta on lõputöö parandatud variandis teinud II peatüki alguses viite nr 61, mille kohaselt operatsioonide korraldamise kirjeldamisel on tuginetud US, UK ja EKJ välitegevuse juhenditele, peamiselt FM 2-22.3 (Inimluure teostamine); FM 100-23 (Rahutagamisoperatsioonid); FM 3-07 (Stabiilsust toetavad operatsioonid) Washington, DC, 2008 (tl 200 pöördel). Seega võib käesoleval juhul olla tegemist viitamisnõuete rikkumisega, mida ei pruugi käsitleda töö sisulise puudusena.
  4. Ringkonnakohus leiab, et eelkaitsmiskomisjoni otsus tuleb tühistada. Eelkaitsmiskomisjon on rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust, samuti on otsuse langetamisel arvesse võetud mitteasjakohaseid kaalutlusi. Kuna rektori käskkiri põhineb eelkaitsmiskomisjoni otsusel, on ka rektori käskkiri õigusvastane ja tuleb tühistada.
  5. HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kokku 31,94 €. Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.