Obsah (7)

§ 60§ 61§ 108§ 230§ 231§ 210§ 213

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 11.05.2011, Tallinn Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-10-1693

§ 60

kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ning sama seaduse § 61 lg 1 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja kasuks.

§ 61

lg 2 kohaselt määrataks elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Samad põhimõtted on sätestatud ka alates 01.07.2010 kehtivas

-s. Seaduse mõtte kohaselt tuleb esimeses järjekorras lähtuda lapse tõendatud vajadustest, vanemate varaline seisund aga saab olla aluseks lapse vajadustele põhineva elatisemäära korrigeerimisel.

1. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja nõutav elatis on suurem kui seadusega ettenähtud miinimum, tuleb kulutusi lapsele tõendada. Hageja ei ole tõendanud ühtegi lapsele tehtavat kulutust. Hageja väide, et ta ei saa esitada ühtegi kuludokumenti, kuna viimased kolm aastat pole saanud töötasu, tõendavad, et hageja pole lapsele teinud kulutusi kuus summas 11 427 krooni. Kohus aktsepteeris hageja väiteid, et kommunaalkulude lapse osa kuus võib olla 193 krooni (vesi, elekter, prügivedu). Kohus nõustus kostja vastuväidetega, et kuna XXXXXX XXX, Tallinn asuv kinnistu ei kuulu ei hagejale ega pojale, siis väidetavad kulutused seoses maja soojustamisega, kanalisatsiooni remondi ja vahetusega ei ole lapse vajadustega seonduv. Lisaks ei ole ühtegi kinnistuga seotud kulutust, sealhulgas lapse toa ehitusega seotud kulutust, hageja tõendanud. Hageja ei ole tõendanud lapsehoiule tehtavaid kulutusi 2000 krooni kuus. Kohus ei pidanud lapse vajalikuks kulutuseks ema kuukaarti, 3-aastane laps sõidab ühistranspordis tasuta. Lapsevanema kuukaardi vajadus ei tulene lapse olemasolust. Hageja sõnade kohaselt puudub tal sõiduauto. Seega ei ole tõendatud lapse transpordikulud 900 krooni kuus.
2. Kohus aktsepteeris hageja väiteid, et 3-aastase lapse toidukulu on 1500 krooni kuus. Ka kostja ei vaidle toidukulu üle. Tervishoiule (vaktsiinid, vitamiinid, mesi, loodustooted) võib kuluda 200 krooni kuus, raamatutele, arendatavatele mängudele 200 krooni, meelelahutusele 250 krooni, riietele, jalanõudele 420 krooni, muud vajalikud kulutused – kääbusküülikutele tehtavad kulutused 480 krooni. Seega kulub lapsele kuus kokku 3243 krooni.
3. Vanemate kohustused oma laste suhtes on võrdsed, seega jääb kostja kanda pool lapsele tehtavatest kulutustest, millele lisandub tulumaks. Kostja on nõus kandma lapse ülalpidamiskohustust 3000 krooni kuus. Kostja varanduslik seisund võimaldab tal maksta ülalpidamist 3000 krooni kuus, mis katab üle poole lapsele tehtavatest vajalikest kulutustest.
4. Kohus mõistab vanema nõude alusel teiselt vanemalt välja elatise lapse ülalpidamiseks. Jäneste ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks puudub seaduslik alus. Hageja väited jäneste 3 ülalpidamiskulutuste suuruse kohta on ka paljasõnalised ja tõendamata. Liiatigi arvestas kohus lapse vajaduste kindlakstegemisel lapse lemmikloomadele tehtavaid kulutusi muude kulutuste hulka. 19.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtusse esitamist. Hagi on kohtusse esitatud 13.04.

1. Kohtuistungil on poolte seletustega leidnud tõendamist, et ajavahemikul 2009.a maist augustini. elasid pooled koos lastega kostja juures XXXXXXX talus XXXXXX, kulutused kandis kostja. Seega on kostjal elatise maksmise kohustus alates septembrist 2009.a. Kostja ütluste kohaselt on alates septembrist 2009.a elatise maksmine toimunud sularahas, alates 2010.a ülekannetega. Kuna hageja sularaha ülekandeid ei kinnita, leidis kohus, et kostja väited ei ole tõendatud ja kohus mõistis elatise välja alates 2009.a septembrist. Kostja 2010.a ülekantud elatis kuulub tasaarveldamisele kohtu väljamõistetud elatisega. Apellatsioonkaebuse põhjendused
2. Hageja esitas Harju Maakohtu 26.11.2010 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub mõista pojale igakuise elatise 3 626 krooni ehk 231,74 eurot, millele lisandub tulumaks, tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist. Hageja palus mõista välja elatis ka mai, juuni, juuli, august 2009.a eest, kuna sel perioodil hagejat ja last reaalselt ülal ei peetud. Tühistada väide, nagu oleks hageja
3. septembril lahkunud XXXXXX sõna „lahkuma“ tähenduses.
4. Hageja väited kostja oluliselt suurematest sissetulekutest jäid tõestamata, kuna kohus ei rahuldanud maksuameti ja FIE erikontode väljavõtu taotlust. Tsiviilasjas 2-10-19421 selgus, et ainuüksi 2009.a. investeeris kostja FlE-na oma elustiili ja heaolusse 396 793 krooni, samas kui puhastuluna näidati vaid 1144 krooni. Käesolevas asjas on maakohus leidnud, et

§ 61

lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Kohtuotsuses vanemate varalist seisundit ei arvestatud. Samad põhimõtted on sätestatud ka alates 01.07.2010 kehtivas

-s. Kohus tõlgendas seadust, et esimeses järjekorras tuleb lähtuda lapse tõendatud vajadustest, vanemate varaline seisund aga saab olla aluseks lapse vajadustele põhineva elatisemäära korrigeerimisel. Juhindudes ainult tõendatud kulutustest ei kuulu kulutuste hulka lastehoid ega transport. Kuna hagejal puudub sõiduauto, siis ei olevat tõendatud poja transpordikulud 900 krooni kuus. Ka ühistranspordis peaks 3-aastane laps arsti juurde, nukuteatrisse või lasteaeda sõitma üksi ja tasuta. Kohus ei ole ka lastehoiule mingit raha ette näinud, sest laps lasteaias ei käi (on järjekorras) ja vanaema peaks hoidma last tasuta või ema peaks hoidma ja tööl mitte käima. Kohus aktsepteerib, et lapse osa kommunaalkuludest võib olla 193 krooni kuus, kuid ei aktsepteeri, et lapsel võiks olla voodi ümber toa seinad, rääkimata soojustatud seintega oma toast. Kohus ja kostja ei tunnistanud poeg R. H. elamispinnana poolõe A. I. A. kuuluvas elamuosas. Samas ei täpsustatud ka, kus võiks asuda elamispind, mille eest midagi maksma ei pea. Kostja ei selgitanud ka kui vanana vääriks peagi 4-aastaseks saav poeg oma tuba, millistest vahenditest, kuhu ja kes selle toa peaks ehitama. arvestades Tallinna elamuruutmeetri üüri ja ehituse hinda. Poeg R. H. soovib elada koos oma ema ja poolõega rahulikus keskkonnas ning asuda õppima koos õega T.. Kostja väitel elab poeg R. H. hagejaga ühes toas, millises on lapsel oma voodi, samuti riiul mänguasjadega, toa sisustus on kaasaegne. Kostja on seisukohal, et arvestades lapse vanust on tegemist lapse jaoks normaalsete elamistingimustega. Kostja unustab märkida, et ükski mööbliese pole tema ostetud ja on mitukümmend aastat vana.

1. Kohe 4-aastaseks saav poeg magab oma õelt saadud 11 aastat vanas ribivoodis, samas kus R. I. täisealisele pojale J. K. osteti 10 000 krooni maksev abieluvoodi, mida isa ühisvarana jagada ei taha. Teisele mittetöötavale pojale osteti 35 000 krooni maksnud magamistoakomplekt, mida isa samuti ühisvarana jagada ei taha. Mõlemad voodid on isa kodus ja isa valduses poegade trööbata. Seega isa ei kohtle oma poegi võrdselt.
2. Kohus pole samuti aktsepteerinud, et lapsel võiksid olla hügieenikulutused 180 krooni kuus, sidekulutused 167 krooni. Ilmselt ei näe kohus ette, et poja tarbeks võiks kuluda hügieenitarbeid. Lapsele ei peaks 4 kuluma ka sideteenust. Kohus ei pidanud vajalikuks ka kütte olemasolu, ega selgitanud kui mitmeks aastaks peaks kostja 10 m3 ülehinnatud ja tooretest puudest jätkuma.
3. Arusaamatuks on jäänud ka kostja purjus peaga ja kooskõlastamatult laadalt ostetud küülikute saatus. Kohus ei aktsepteerinud, et nende ülalpidamiseks võiks minna 480 krooni, kuid arvestas lapse lemmikloomadele tehtavaid kulutusi muude kulutuste hulka. Kohus leidis. et lapsele kulub 3243 krooni kuus. Kui jäneste ülalpidamise 480 maha arvutada, jääks poisile elatiseks 2763 krooni, millest ühe vanema osa oleks 1381,50 krooni. Kostja oli nõus kandma lapse ülalpidamiskohustust 3000 krooni kuus. Kohus leidis, et kostja varanduslik seisund võimaldab tal maksta ülalpidamist 3000 krooni kuus, mis katvat üle poole lapsele tehtavatest vajalikest kulutustest. Suurte vaidluste tulemusena pandi kohtuistungi protokolli kirja, et kostja kohustub jänestele sööki tooma 500 krooni eest kuus kui tuleb last vaatama. Kohtuotsus on tehtud 26.11.
4. Vahepealse 2,5 kuu jooksul on kostja toonud jänestele vaid 1 kg kuivtoitu hinnaga umbes 100 krooni. Kostja ei ole oma lubadust pidanud ja seega tuleb liita lapse lemmikloomadele tehtud kulutuse summa lapse elatisega kokku. Kuna kostja ei ole varem kunagi jäneste ülalpidamist toetanud ja elatise hagi ulatub üks aasta hagi esitamisest tagasi, siis tuleb välja mõista lemmikloomade ülalpidamine tagasiulatuvalt 13.04.
5. Jänesed pole kunagi kostja kodus olnud, vaid on olnud poja vanaema ja poolõe kasvatada. Tõendiks jänestele kuluva summa kohta on loomakaupluse www.semule.ee müügiesindaja kalkulatsioon, mis on umbes 20 eurot jänese kohta, ehk siis kokku 40 eurot kuus.
6. Kohtuotsuses ja protokollis on vääriti tõlgendatud ja kontekstist välja kisutud ka väide nagu oleks hageja 2009.a mais koos poolte ühise poja ning hageja tütrega hageja eelmisest abielust kolinud elama kostja elukohta XXXXXXXXX kordonielamusse XXXXXX, olnud kogu seltskonnaga kostja ülalpidamisel ja lahkunud 2009.a augusti lõpus. Seega polevat pojal õigust mingit elatist saada suvekuude eest. Algklassides minnakse suvevaheajale 4-
7. juuni, seega ei saanud hageja koos tütrega maikuus XXXXXX kolida. Pealegi keeldus 11-aastane tütar mainitud aastal üldse kasuisa juurde minemast, kuna oli 2008.a olnud korduvalt koduvägivalla tunnistajaks. Hageja tütar, hageja ja poeg olid paari kilomeetri kaugusel vanaema rahastatud suvekodus ja hageja käis kahe kodu vahel. Hageja käis XXXXXX ainult pisipoega ja pesu pesemas ning koristamas. Pere ülalpidamist kostja väita ei saa.
8. Samuti ei lahkunud hageja augusti lõpus/septembri alguses 2010.a. Hagejal oli juba enne abiellumist kooliealine tütar, kes igal aastal 1.septembril Tallinnas kooli läks. Seega ei saa kostja väita, et hageja lahkus
9. septembril. Hageja oli XXXXXX ja selle lähistel koos pisipojaga ka septembris, oktoobris ja novembris. Novembris sai hageja raske töötrauma, mille tulemusena käis terve detsembri XXXXXX haiglas sidumistel. Hageja läks tütart kooli viima.
10. Manipuleerimine teemal kas abielulised suhted lõppesid 01.09.2009 või lahutuse avalduse sisseandmisega 04.04.2010, on kasulik ainult kostjale, sest võimaldab ühisvara seaduslikust jagamisest kõrvale kalduda. Seetõttu vaidleb hageja vastu kontekstist väljakistud ja hagejat eksitades saadud vastuse nagu oleks hageja lahkunud XXXXXX 01.09.
12. Kulutuste vanemate vahel jaotamise põhimõtte järgi vanem, kelle varaline olukord on parem, kannab ka suurema osa lapse ülalpidamise kuludest. Kostja tegelik majanduslik seis on ühisvara jagamise tsiviilasjas väljaselgitamisel, sest FlE-na töötades on tal kontroll kõikide oma dokumentide ja sularahaarvelduste üle. Kuid tuludeklaratsiooni kuludest on näha, et ainuüksi 2009.a on ta oma elustiili ja heaolusse investeerinud 396 793 krooni. Seega tuleb arvestada lapse elatis proportsionaalselt vanemate sissetuleku ja elustandardi järgi.
13. Möödunud 2,5 kuud on tõestanud seda, et kostjal on poja lemmikloomade ülalpidamiseks toonud vaid kümnendiku lubatust. Samuti ei ole oodata, et kostja tulevikus mingitest suulistest kokkulepetest kinni hakkaks pidama. Vastus apellatsioonkaebusele 5
14. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
15. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse arutluskäik on seaduslik ja põhjendatud, muuta tuleb siiski kohtuotsuse resolutsiooni kehtiva

eksliku kohaldamise tõttu. Elatis tuleb alates 01.07.2010 välja mõista R. H. I. kasuks. 32. 01.07.2010 jõustunud

§ 230

järgi tunnistati seni kehtinud perekonnaseadus kehtetuks ning

§ 231

järgi jõustus uus perekonnaseadus, mis laieneb

§ 210

lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse

§ 210

lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Eraldi rakendussäte on ette nähtud lahutatud abikaasa ülalpidamise puhuks (

§ 213). Muudele ülalpidamisnõuetele kohaldatava õiguse kohta erisätted puuduvad.

Ülalviidatud sätetest järeldub, et kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne 01.07.2010, saab kohus 01.07.2010 jõustunud

§ 210

lg 2 järgi mõista kuni 01.07.2010 elatise välja enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 01.07.2010 tuleb

§ 210

lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada kehtivat perekonnaseadust ning mõista elatis välja kehtiva seaduse sätete alusel. 33. Pidades silmas kehtiva

§ 210lg-te 1 ja 2 sisu, tuleb kuni 30.06.2010 elatis välja mõista K-F.

I. kasuks ning alates 01.07.2010 R. H. I. kasuks. Erinevalt varemkehtinud perekonnaseadusest ei näe kehtiv perekonnaseadus ette võimalust, et alaealise lapse ülalpidamiseks vajalik elatis mõistetaks välja alaealise lapse vanema kasuks. Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt saab elatisenõude esitada alaealine laps ise, kes elatise vaidluses saab tegutseda oma seadusliku esindaja (vanema) kaudu. K-F. I. esitas küll elatise nõude eelmise perekonnaseaduse kehtivuse ajal, kuid kuna maakohus tegi otsuse uue seaduse kehtivuse ajal, siis oleks maakohus pidanud lähtuma kehtivas seaduses sätestatust. Tsiviilasja materjalidest saab järeldada, et K-F. I., kes on alaealise lapse seaduslik esindaja, soovis elatishagi esitada selliselt, et selle saaks ka praegu kehtiva õiguse kohaselt rahuldada ja alates 01.07.2010 mõistetaks elatis välja mitte tema, vaid R. H. I. kasuks. Eespool toodust tulenevalt tuleb alates 01.07.2010 lugeda R. H. I. käesolevas tsiviilasjas hagejaks (RKTK 28.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10 p-d 14 ja 18). 34. Enne 01.07.2010 reguleeris vanemalt lapsele elatise väljamõistmist kuni 30.06.2010 kehtinud

§ 60lg 1, mille kohaselt on vanem kohustatud ülalpidama oma alaealist last.

Sama seaduse § 61 lg 1 sätestas, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja lapsele elatise nõude esitanud vanema kasuks. Ülalpidamise kohustust on rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole laste vajadusi arvestades piisav.

§ 61

lg 2 kohaselt lähtuti lastele elatise suuruse kindlaksmääramisel enne 01.07.2010 laste vajadustest ja kummagi vanema varalisest seisundist. Samaseisulise regulatsiooni sätestavad alates 01.07.2010 kehtivas

-s §-d 96 –

2. Maakohus on elatise väljamõistmisel seaduse poolt ettenähtud eeldustega põhjendatult arvestanud ja teinud seadusele vastava kohtulahendi. Maakohtu poolt kostjalt igakuiselt välja mõistetud elatis vastab maakohtu poolt tuvastatud lapse vajadustele ja kostja varalistele võimalustele elatist maksta. Kolleegiumil ei ole alust anda nõude aluseks olevatele asjaoludele ja nende kinnituseks esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või teha nende pinnalt hagi põhjendatuse osas maakohtuga võrreldes erinevat järeldust. Maakohus on kolleegiumi arvates hagi osas piisava selgusega seisukoha võtnud ja selgitanud vajaliku põhjalikkusega, miks elatise nõue kuulub rahuldamisele osaliselt ja alates 01.09.
3. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse seisukohtadega, ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et kostja maksab lapse ülalpidamiseks elatist faktiliselt 200 eurot ning kannab lisaks sellele ka lapse kulutused džuudo 6 treeningutele. See tähendab, et kostja kannab tegelikkuses ülalpidamise kulusid suuremas ulatuses, kui maakohus on seda põhjendatuks pidanud.
4. Hageja pahameel selle üle, et kohus ei ole väidetavalt pööranud piisavat tähelepanu kostja heale majanduslikule käekäigule ja vanemate varalise seisu erinevusele, ei ole põhjendatud. Maakohtu järeldus, et kostja on võimeline kohtu poolt väljamõistetud elatist maksma, ei sea võrdusmärki vanemate varalise seisu vahele. Kohus on jätnud hagejaga võrreldes kostja kanda rohkem, kui kümme korda suurema osa lapse rahalistest vajadustest. Hagejal tuleb silmas pidada, et lapse ülalpidamise kohustus lasub mõlemal vanemal. Hageja on töövõimeline naisterahvas, kellel tuleb leida võimalus endale sissetulek leida, et samuti seaduses sätestatud lapse ülalpidamiskohustust täita. Põhjendusi, miks hageja ei ole siiani tööle asunud, ei ole kohtule esitatud. Hageja lapsehoolduspuhkus on lõppenud juba 16.03.
5. Ülalpidamiskohuslase ülesanne lapse eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka seda, et ülapidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses.
6. Apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu töös ei tuvastanud. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.
7. Apellatsioonkaebuse taotlus tühistada maakohtu otsusest väide, et K-F. I. lahkus XXXXXX 01.09.2009 sõna „lahkuma“ tähenduses, tuleb jätta rahuldamata, kuna kohtuotsuse kaevatav osa sellekohast väidet ei sisalda. Pooltevaheline võimalik erimeelsus ühisvara vaidluses väljub käesoleva tsiviilasja raamidest.
8. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Iko Nõmm Margo Klaar Mare Merimaa 7