Obsah (7)

§ 449§ 436§ 146§ 162§ 174§ 180§ 190

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-08-10986 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2010, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Evi Kool Kohtuasi L. K. hagi N. S. vastu võla 163 200 nõu

§ 449

lg 3 alusel rahuldada kostja taotlus aegumise kohaldamise ja vaheotsuse tegemise kohta. KOHTUISTUNG

1. Kohtuistungil 02.12.2008 lükkas kohus kostja esindaja taotluse vaheotsuse tegemiseks tagasi ja selgitas, et vaheotsus asjas võib jääda ka lõppotsuseks ning asjaolud on ebatäpsed. (tl 67)
2. Hageja selgitas kohtuistungil, et andis kostjale raha selleks, et viimane pidi Venemaalt kaks sõiduautot tooma. Kostjale andis hageja 12 000 USD. Kostja ütles, et tal on võimalus Venemaalt osta sõiduauto 2 000 USD eest. Hiljem selgitas kostja, et tekkisid tolliga probleemid ning ei saanud kaupa ära tuua ning küsis hagejalt veel laenu 10 000 USD. Kostja lubatud sõiduautot ei toonud. Kostja andis pidevalt lubaduisi, et toob autod (ühe hagejale teise hageja pojale), lubadusi andis kõik need 10 aastat. Hageja käis ka kostja juures raha nõudmas, kuid siis kostja väitis, et raha tagastada ei saa, kuna vaja osta seadmeid ja kaupu. Kohtusse ei pöördunud hageja varem seepärast, et juriidilisest büroost öeldi, et võlakiri kehtib 10 aastat. Hageja sõnul palus ta kostjal raha tagastada osade kaupa kui on rahalisi raskusi. Kostja lubas kaupluse vara maha müüa ja siis raha tagasi maksta. Hageja selgitas, et kogus seda raha 30 aastat. Poeg võttis laenu ja raha laenati ka hageja õelt, et saaks hageja endale ja pojale sõiduauto osta. (tl 66-68, 187-190)
3. Tunnistaja S. K. selgitas kohtuistungil 17.03.2010, et tema abikaasa (hageja poeg) andis tunnistaja silme all 1998 aasta aprillikuus ümbriku kostjale. Ümbrikus oli 3000 USD. Raha anti kostjale hageja palvel. Tunnistaja pere soovis osta autot ja kostja lubas selle tuua välismaalt, Saksamaalt. Raha tagastamise kohta teadis tunnistaja niipalju, et seda ei tagastatud, kuigi kostjalt seda küsiti. Kostja andis pidevalt lubadusi, at tagastab raha kui võimalus tekib.
4. aastal hakkas huvi tundma, miks autot toodud ei ole. (tl 188)
5. Tunnistaja S. K. selgitas, et auto, mille ostmiseks kostjale raha anti, oli mõeldud tema emale (so hagejale) Tunnistajal endal oli auto olemas. Tunnistaja ema ja kostja olid juba varem kokku leppinud, tunnistaja andis üle ainult raha. Tunnistaja sai kostjast aru, et toob auto
6. aasta jooksul, jutt oli Opel Omegast. Tunnistaja kostjalt raha tagasi küsimas ei käinud, ainult
7. aastal käis külas ja siis küsiti ka raha kohta, aga kostja lubas, et toob kas auto või tagastab raha. Külas käidi eesmärgil, et teada saada, millal auto tuuakse, rahast juttu ei olnud. (tl 189) 4
8. Tunnistaja S. B. selgitas, et hageja rääkis talle, et kostja on raha võlgu. 31.01.2009 seisti hagejaga piiriületusjärjekorras, järjekorda tuli naisterahvas ning hageja küsis, millal raha tagastab. Naisterahvas vastas, et siin seda küsimust lahendama ei hakata, jooksis minema ja ütles, et kuu aja pärast tasub raha. Tunnistaja naisterahvast isiklikult ei tundnud. Pärast hageja rääkis, et naisterahvas oli talle võlgu auto eest 12 000 USD. Vestlus järjekorras kestis 5-7 minutit. Tunnistaja juuresolekul konkreetsest summast juttu ei olenud, ei olenud juttu ka sellest, mille eest naisterahvas hagejale võlgu oli. (tl 190) Kostja on esitanud kohtule 05.07.2010 uuesti taotluse

§ 449lg 3 alusel aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist.

III KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab kohus, et taotlus hagi rahuldamata jätmise suhtes ja vaheotsuse tegemise suhtes aegumise kohaldamisega tuleb rahuldada ning hagi tuleb jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu.
2. Kostja taotleb aegumise kohaldamist ning vaheotsuse tegemist. Hageja leiab, et nõue aegunud ei ole ning aegumist kohaldada ei saa. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 438 kohaselt hindab kohus otsust tehes, millist õigusakti asjas kohaldada tuleb ning vastavalt

§ 436lg 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Kostja N. S. andis võlakirjad 22.11.1998 tagastamise tähtajaga veebruar 1999.(tl 2-3) ja 15.01.1999 (tl 4-5 ) tagastamise tähtajaga jaanuar
2. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat (välja arvatud nõuded, mille kohta seadus sätestas lühendatud aegumistähtaja või mille kohta aegumist ei kohaldata). Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 lg 1 kohaldatakse TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.
4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja nõue tuleneb tehingust. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS-i järgi oli aegumistähtaeg 10 aastat. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS-i § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Kuna kehtiv TsÜS sätestab tehingust tulenevale nõudele lühema aegumistähtaja kui enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS, tuleb tulenevalt VÕSRakS § 9 lg 2 aegumisele kohaldada alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS-i regulatsiooni.
5. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kohaldada TsÜS § 146 lg 1 sätestatud 3- aastast aegumistähtaega või TsÜS § 146 lg 4 10- aastast, kuna hageja arvates rikkus kostja oma kohustusi tahtlikult. 5 Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 ja 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
6. Poolte vahel on vaidlus ka selles, millal muutus nõue sissenõutavaks. Kuigi tulenevalt VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt hakkab kohus arvestama nõude aegumist alates 01.07.2002, peab kohus siiski vajalikuks märkida, et kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et poolte vahel puudus kokkulepe võlakirjades toodud summade tagastamise tähtaja kohta (võlakirjad laenusuhte kinnitusena on kostja ühepoolsed tehingud) ja et kuna võla tagastamise tähtaja määramine oli hageja õigus, siis algas aegumistähtaeg ajast, mil hageja määras kostjale viimase tähtaja võlakirjades toodud summade tasumise kohta. Igal juhul oli see pärast
7. aastat. (tl 88-89) 22.11.1998 võlakirja alusel on tagasimakse kuupäev 28.02.1999 ning 15.01.1999 võlakirja alusel 31.01.
8. Kohus on seisukohal, et tagasimakse kuupäevad olid poolte vahel kokku lepitud (hageja aktsepteeris neid). Hageja väitele, et võla tagastamise tähtaja määramine oli hageja õigus ning aegumistähtaeg algas ajast, mis hageja määras kostjale viimase tähtaja võlakirjas toodud summade tagastamiseks, märgib kohus järgmist TsÜS § 147 lg 1 ja 2 sätestatud üldreegli kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest ehk ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Võlakirjade kohaselt oli selleks ajahetkeks 28.02.1999 ja 31.01.
9. Asjaolu, et hageja viivitas oma nõudeõiguse teostamisega, ei anna alust moonutada TsÜS § 147 lg 2 sätestatud reeglit.
10. Kuna kohus arvestab aegumise tähtaega alates 01.07.2002, siis tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 01.07.
11. Hagi on kohtule esitatud 25.03.2008, seega on nõue aegunud.
12. Hageja leiab, et kohaldada tuleb TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega kuna kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja arvates tõendavad kostja tahtlust alljärgnevad asjaolud: - kostja ei ole käesoleva ajani raha tagastanud ja taotleb hagi aegumise kohaldamist, sest see vabastaks teda kohustise täitmisest; - kostja ei ole kasutanud kohustise täitmiseks TsK § 181 (so kohustise täitmine rahasumma deponeerimise teel) sätestatud võimalust; -kostja on tahtlikult andnud katteta lubadusi raha tagastamise kohta, ei ole kinnipidanud hageja poolt määratud raha tagastamise tähtaegadest, ei ole raha tagastanud isegi selle faktilisel olemasolul kostjal ; - kostja ei ole iseseisvalt kunagi kontakteerunud hagejaga raha tagastamise küsimuses; Kostja väljastas võlakirjad, milles toodud raha tagastamise kohustust te ei kavatsenudki täita. Kostja ei ole nõus hageja seisukohaga, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult ja leiab, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks enne 30.06.2005 pöördunud võla sissenõudmiseks kostja poole ja kostja oleks võla tasumisest tahtlikult keeldunud. Hageja pole esitanud tõendeid ka selle kohta, et ta üldse on kostja poole võla tagastamise nõudega pöördunud. Kostja leiab, et hageja väide kohustuste tahtliku rikkumise suhtes on paljasõnaline ja alusetu.
13. Kohus on seisukohal, et ei ole tõendatud kostjapoolne tahtlik kohustuste rikkumine. Kostja ei ole tähtaegselt oma kohustusi täitnud. Kohus toetub aegumistähtaja pikkuse hindamisel oma seisukoha kujundamisel Riigikohtu

§ 146lg 4 kohaldamise kitsendavale käsitlusele.

Riigikohtu praktikas on seostatud kohustuse tahtlikku rikkumist kohustatud isiku pahatahtlikkuse või pettusega. Riigikohus on tahtluse sisustamisel juhindunud VÕS § 6 104 lg 5, mille järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-1509 p 14 ja 3-2-1-79-09 p 11) Riigikohtu arvates ei piisa TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ainult sellest, et võlgnik kohustust tahtlikult ei täitnud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-15-09 p 14 ja 3-2-1-83-08 p 13) Riigikohus on nõudnud sätte kohaldamiseks lisaks võlgniku tahtlusele tema tahet teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (VÕS § 1045 lg 1 p 8 kontekstis st sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis (seega juba algset eesmärgipärast käitumist).

1. Kohus leiab, et kostjapoolset heade kommete vastast teise poole kahjustamise tahet (eesmärki) võlasuhte tekkimisel antud kaasuses tõendatud ei ole. Menetlusosalised ja tunnistajad on menetluse kestel toonud erinevaid põhjendusi, mis põhjusel kostja hagejale võlakirjad andis (auto ostmine Venemaalt (tl 67) (Saksamaalt) (tl 188), kaupluse jaoks, realiseerimiseks mõeldud kauba eest.(tl 197 pöördel). TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise taotluse sisuks on siiski kostjapoolne kohustuse täitmata jätmine. Hageja väited selle kohta, et käidi küsimas kostjalt pidevalt raha tagastamist, on paljasõnalised ning tõendamata. Samas ei ole külaskäigu ajal suusõnaline küsimine võrdsustatav nõudeõiguse teostamisega TsÜS mõttes. Kohus leiab, et hageja on ise põhjendamatult viivitanud oma nõudeõiguse teostamisega. Arvestades hageja väiteid, et raha, mis kostjale sai laenatud koguti 30 aastat (tl 68), ei ole 10 aastane viivitamine selle tagasinõudmisega kooskõlas mõistlikult inimeselt oodatava käitumisega.
2. Kostja tahtlust (eesmärki) tehingu tegemise hetkel hagejat kahjustada, tuvastatud ei ole, mistõttu leiab kohus, et TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks alust ei ole. Kohus toonitab, et aegumise regulatsiooni eesmärgiks ka võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema ning nõuded, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud, peavad õigusrahu ja õiguskindluse tagamise huvides taanduma. Võlgniku huvide teatav eelistamine võlausaldaja huvidele on sellises olukorras õigustatud põhjusel, et võlausaldaja on nõude maksmapanekuga ise ülemäära venitanud.
3. Vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.11.2007 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07)
4. Vastavalt

§ 449

lg 3 võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuna kohus kohaldab aegumist, on käesolev otsus lõppotsus ning kohus tsiviillasja edasi ei menetle. MENETLUSKULUDE JAOTUS 28.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

7 Kohus jätab hagi rahuldamata, seega menetluskulud kannab hageja. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates. (

§ 174lg 1 ) 29.

Viru Maakohtu 21.12.2009 määrusega määrati riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 6 lg 1 ja

§ 180lg 1 p 3 alusel kostjale N.

S.le riigi õigusabi osutaja advokaaditasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Kohus jättis L. K. hagi rahuldamata ja menetluskulud täites ulatuses hageja kanda. Vastavalt

§ 190

lg 5, mõistab kohus menetluskulud, mille tasumisest kostja on vabastatud, hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga, sõltumata sellest, kas ka hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. RÕAS § 23 lg 1, § 25, § 26,

§ 190

lg 5, § 179 lg 5 tulenevalt mõistab kohus kostja õigusabikulud hagejalt välja riigituludesse. Hagejal L. K.l tuleb kostja N. S. õigusabikulud tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul menetluskulude rahalise kindlaksmääramise lahendi jõustumisest arvates. Kohtunik Evi Kool 8