) § 14 lg-le 1 viidates taotleb kaebaja, et halduskohus tuvastaks temale 22.aprillil 2010 vanglasse vastuvõtmisel tervisekontrolli mittevõimaldamise õigusvastasuse. Põhjendatud huvina märgib kaebaja vastustaja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist tulevikus, samuti tagab tema kaebuse rahuldamine julgeolekuosakonna teenistuja karistamise. Vastustaja vastuväited Tartu Vangla saatmisosakonna ametnikud Tõnu Männaste ja Voldemar Koskor andsid teenistusülesannete täitmise eesmärgil 22.04.2010 Viru Vanglas kinnipeetav Jaak Reinomäele mitmel korral seadusliku korralduse asetada käed käeraudade paigaldamiseks ette. J.Reinomägi jättis korraldused täitmata ka peale ametnike põhjendavaid selgitusi, karjus ja hoidis käsi kramplikult kehast eemal, takistades sellega käeraudade paigaldamist. Teenistusülesande täitmiseks olid T.Männaste ja V.Koskor sunnitud kasutama J.Reinomägi suhtes jõudu: T.Männaste võttis tal ühest ja V.Koskor teisest käest kinni, surusid need jõuga selja taha ning paigaldasid käerauad. Sellega jõu kasutamine lõppes. Edasi saadeti J.Reinomägi saatebussi ja kuna ta kinnitas, et on rahunenud, asetati käerauad selja tagant ettepoole. Samal päeval Tartu Vanglasse jõudes koostasid T.Männaste ja V.Koskor juhtunu kohta ettekanded. Tartu Vanglasse vastuvõtmisest 22.04.2010 kuni Viru Vanglasse naasmiseni 29.04.2010 ei palunud J.Reinomägi arsti kutsuda, end ravijärjekorda panna ega kaevanud terviseseisundi üle, samuti ei ilmnenud tal silmaga nähtavaid kehavigastusi või muud tervisekahjustust, mida vanglaametnikud oleksid pidanud tähele panema ja seetõttu omal algatusel J.Reinomäe arsti vastuvõtule suunama, mistõttu ei ole ajavahemikul 22.-29.04.2010 talle Tartu Vanglas tervishoiuteenuseid osutatud. Arvestades sündmuse asjaolusid ei ole tõenäoline, et kaebajale üldse sai tekkida selliseid vigastusi, mille tõttu ta võis arstiabi vajada. Seda kinnitab ka väljavõte kaebaja tervisekaardist, millest nähtub, et 29.04.2010 Viru Vanglasse saabudes J.Reinomäel tervise osas kaebusi ei ole.
lg 1 ega ükski teine õigusakt ei kohusta vanglat kontrollima eranditult iga vanglasse saabuva kinnipeetava terviseseisundit. Nimetatud säte kohustab üksnes vabadusest karistuse kandmisele saabunud kinnipeetavat alluma tervisekontrollile, kui see mingil põhjusel vajalikuks peaks osutuma. Kuna kaebaja kannab vangistust juba alates 8.aprillist 2009, on tal
lg-s 1 sätestatud tervisekontrollile allumiskohustus juba möödunud ja temale osutatakse tervishoiuteenuseid üldjuhul ravijärjekorra alusel või vältimatu abina olukorras, kus arstiabi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 annab nõudeõiguse kahju hüvitamiseks vaid isikule, kelle õigusi on rikutud. Kuna kaebaja õigusi rikutud ei ole ja talle ei ole saabunud ühtki RVastS § 9 lg-s 1 loetletud kahjulikku tagajärge, on kahjuhüvitise nõude rahuldamine välistatud. Samuti puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda ühe või teise ametniku karistamist. Et põhjendatud huviks ei saa olla kohustust rikkunud poole karistamine, ei kaasneks kohtuotsusega kaebajale mingisugust kasu ja kaebuse esitamiseks puudub põhjendatud huvi. Kohtu põhjendused ja otsus 2 J.Reinomägi vaidlustab Tartu Vangla toimingu – 22.aprillil 2010 tema vastuvõtmisel Tartu Vanglas tervisekontrolli mittevõimaldamine, õigusvastaseks tunnistamist. Põhjendatud huvina kaebaja poolt välja toodud kahju hüvitamise nõude esitamine on põhjendatud huvina aktsepteeritav. Põhjendatud huviks ei saa olla aga vangla ametnike karistamine, kuna ka vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei anna alust kellegi karistamiseks ega puuduta kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja on seisukohal, et
lg 1 alusel oli Tartu Vangla kohustatud teostama tema tervisekontrolli tema etapeerimisjärgsel vastuvõtmisel Tartu Vanglas. Kaebaja väitel jäi tervisekontrolli teostamata jätmise tõttu fikseerimata med.töötajate poolt tema vigastused, mis olid tekitatud käeraudade kasutamisest. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Nähtuvalt vangistusseaduse sõnastusest, sätestavad vangistusseaduse §-d 13 - 18 vangla kohustused kinnipeetava vanglasse esmasel vastuvõtmisel. Nii sätestab
, et isik võetakse vanglasse vastu jõustunud kohtuotsuse või –määruse ärakirja ning isikut tõendavate dokumentide või nende puudumisel politsei koostatud isikusamasuse tuvastamise dokumentide alusel.
lg 1, millele viitab kaebuse esitaja, sätestab, et vanglasse saabumisel kuuluvad kinnipeetav ja tema isiklikud asjad läbiotsimisele. Kinnipeetava läbiotsimise viib läbi kinnipeetavaga samast soost vanglaametnik. Kinnipeetav on kohustatud läbima tervisekontrolli, mida teeb arst. Ka
lõiked 2 ja 3 näevad ette toiminguid, milliseid tuleb vanglal teostada kinnipeetava vabadusest vanglasse saabumisel - selgitatakse kinnipeetavale tema õigusi ja kohustusi vanglas, tutvustatakse kinnipeetavale õigusakte, tehakse kindlaks tema eluloolised ja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks. Ei
lg-st 1 ega ka ühestki teisest õigusaktist ei tulene vangla kohustust kontrollida alati ühest vanglast teise vanglasse saabumisel kinnipeetava tervislikku seisundit.
lg 1 näeb ette kinnipeetava kohustuse vabadusest vanglasse saabumisel alluda tervisekontrollile, kuid antud säte ei pane vanglale kohustust muudel juhtudel kinnipeetava suhtes tervisekontrolli läbiviimist ega anna kinnipeetavale õigust nõuda tervisekontrolli teostamist. Kuna vastustajal ei olnud seadusest tulenevat kohustust kontrollida kaebaja saabumisel halduskohtu istungi ajaks Viru Vanglast Tartu Vanglasse kaebaja tervislikku seisundit, puudub alus tervisliku seisundi kontrollimata jätmise õigusvastaseks tunnistamiseks. Asjaolu, et Viru Vangla on sarnastel asjaoludel tervisekontrolli teostanud, ei tähenda, et seetõttu on selline kohustus ka Tartu Vanglal. Kaebaja väitel taotles ta Tartu Vanglasse saabumisel tervisekontrolli seetõttu, et fikseerida vanglaametnike poolt käeraudade kasutamisega tekitatu. Kaebaja selgituste kohaselt kasutasid vastustaja teenistujad etapeerimisel tema suhtes füüsilist vägivalda. Asjas on tõendatud, et Tartu Vangla 5.veebruari 2010 käskkirjaga nr 1-4/199 kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna väljaspool kinnipeetava elukambrit ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist (tlk.71). Sellest tulenevalt kasutati kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudu ka 22.aprillil 2010 kaebaja konvoeerimisel Viru Vanglast Tartu Vanglasse. Ohjeldusmeetmete kohaldamine käeraudade osas lõpetati 29.aprilli 2010 käskkirjaga nr 1-4/583 (tlk.72). Kaebaja väitel soovis ta arstlikku kontrolli saadud vigastuste fikseerimiseks. Ka Tartu Vanglale 27.aprillil 2010 esitatud vaides (tlk.9)on kaebaja märkinud, et talle ei võimaldatud
lg 1 alusel ette nähtud arstlikku kontrolli, mistõttu jäi fikseerimata konvoi poolt tekitatu. Samas ei ole ei vaides ega ka kohtule esitatud kaebuses märgitud, mida konvoi tekitas. Vaides ei ole sõnagi märgitud vigastuste tekitamisest või et vigastused oleks tekitatud 3 käeraudade kasutamisest. Nähtuvalt vaide põhjendusest, on J. Reinomägi vaidlustanud käeraudade kasutamist Tartu Vangla poolt üldse, ning märkides, et tema sundtoomine Tartu Vanglasse oli õigusvastane. Tartu Vangla saatmisosakonna ametnikud Tõnu Männaste ja Voldemar Koskor on teinud 22.apillil 2010 ettekanded, millede kohaselt ei võimaldanud J. Reinomägi tema konvoeerimisel vabatahtlikult asetada randmetele käeraudu, hoides käsi kehast eemal. Seetõttu olid ametnikud sunnitud käeraudade asetamiseks kasutama füüsilist jõudu. Peale käeraudade kohale panekut jõu kasutamine kaebaja suhtes lõppes. T. Männaste kirjaliku seletuse kohaselt kaebaja hiljem rahunes ning Tartu Vanglasse saabumisel teatas, et tal ei ole pretensioone konvoi tegevusele. Ka kaebaja ise pole väitnud, et ta esitas saatemeeskonna liikmetele, kes tema väitel vägivalda kasutasid, pretensioone käeraudade kasutamisest tekitatud tagajärgede osas. Seetõttu ei pidanud kaebaja vajalikuks ka T.Männaste tunnistajana ülekuulamist kohtuistungil. Julgeolekuosakonna spetsialisti Ilmar Hurt’i kirjaliku ettekande kohaselt vestles I. Hurt kaebajaga 22.04.2010, teavitades kaebajat täiendavate julgeolekuabinõude (isiklike asjade keelamine) lõpetamisest. J. Reinomägi oli olnud ärritatud ning nõudnud käeraudade kasutamise kui ohjeldusmeetme lõpetamist. I. Hurti väitel J. Reinomägi füüsilise jõu kasutamisest vanglaametnike poolt ei rääkinud ega arsti ei nõudnud, samuti ei olevat ta täheldanud väliseid silmaga nähtavaid vigastusi. Seega ei ole leidnud tõendamist, et kaebajal oleks esinenud kehavigastusi, mis oleksid vajanud vältimatut abi. Ka ei ole kaebaja ise väitnud, et tal esines vigastusi, millised oleksid vajanud ravi, vaid ainult seda, et arstliku kontrolli mittevõimaldamise tõttu jäid temale tekitatud füüsilise vägivalla tagajärjed fikseerimata. Vastustaja kinnitusel ei taotlenud J. Reinomägi ka Tartu Vanglas viibides ajavahemikul 22.04.2010 kuni 29.04.2010 arstiabi ega kurtnud terviseseisundi üle. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla ei ole rikkunud
Eda Muts kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.