lg-s 1 kasutatud mõiste “soetamine” sisustamisel lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt loetakse eluaseme soetamiseks eluaseme omandamist. Nimetatud säte eeldab elamu omandamist, mitte ainult selle kasutamise fakti. Eluaset kasutab faktiliselt ka näiteks selle üürija, ja juhul, kui lugeda eluaseme soetamiseks ka selle üürimist, peaks olema üürnikul õigus arvestada maha ka üüri tasumiseks võetud laenult tasutud intresse. Täiendavalt viitab soetamise ja omandamise mõiste samastamisele TuMS § 38 lg 1, mis sätestab, et soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Samuti viitab vastustaja sellele, et valitsusel ja ministritel on õigus anda maksuseaduste rakendamiseks määrusi, millel on abistav ja selgitav iseloom. Rahandusministri poolt on vastu võetud 26.11.2007.a määrus nr 53 “Residendist füüsilise isiku tulu deklareerimine”, milles on koostatud maksumaksja abistamiseks tuludeklaratsiooni täitmiseks põhjad vastavalt asjaoludele. Eelviidatud määruse lisas 2 on lisaleht tabelile 9.3, millega deklareeritakse tasutud eluasemelaenu või eluasemega seotud liisingu intress. Ka antud tabelist on näha, et intresside mahaarvajaks saab siiski olla ainult eluaseme omanik, kes on võtnud laenu. Ülaltoodust lähtuvalt on selge,
lg 1 kohaselt on soetamise all mõeldud just eluaseme omandamist, mistõttu on kaebuse esitaja väited kohatud ega saa olla piisavad Maksuotsuse tühistamiseks. 7.2 Kuna on selge,
lg 1 alusel puudus kaebuse esitajal õigus 2008.a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareeritud eluasemelaenult tasutud intresside mahaarvamiseks 2008..a maksustatavast tulust, siis on vastustaja viide MKS § 92 lg 1 p-le 3 põhjendatud ning kaebaja väited tuleb jätta tähelepanuta. 7.3 Kaebaja ei arvesta fakti, et nimetatud summa puhul toimus automaatne tagastus. Konkreetset kontrolli tagastatud summa osas alustati aga 03.07.2009..a. Kontrolli läbi viimiseks oli maksuhalduril seadusest tulenev õigus ning kohustus, mistõttu ei ole kaebaja väide käesoleva asja otsustamisel oluline. 7.4 Kaebaja on viidanud, et haldusaktile tuginedes ei ole võimalik üheselt selgeks teha kodu soetamiseks võetud laenu intresside tulust mahaarvamise keelu faktilisi ja õiguslikke aluseid, kuid ei ole enda seisukohta mitte kuidagi konkretiseerinud. Kaebusest johtuvalt ei teki küll küsimust, et kaebaja ei oleks aru saanud maksuotsuse faktilistest ning õiguslikest alustest. Samuti ei saa jätta tähelepanuta fakti, et maksuhaldur selgitas kaebajale kõiki käesoleva vaidluse esemega seotud küsimusi juba enne maksuotsuse väljastamist. Isegi kui kohus leiab, et vaidlusalune otsus on motiveerimata, on vastustaja seisukohal, et maksuotsus ei kuulu tühistamisele. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. KOHTU PÕHJENDUSED 8. Kohus kuulanud ära poolte seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta järgnevatel põhjendustel HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. 8.1 Kohus ei nõustu kaebuse seisukohaga, et kaevatav maksuotsus on motiveerimata, mistõttu kaebaja oli õiguste kaitseks „sunnitud [---] otsima ja aimama erinevaid võimalikke argumente [--], millele tuginedes on maksuhaldur mingisugusele järeldusele jõudnud”. Kohtu hinnagul on 4 Haldusasi nr 3-09-2392 maksuotsus piisavalt motiveeritud ja kontrollitav. Maksuotsuses sisalduvad nii viited maksuseadustele ja kaebaja tegevuse kvalifikatsioon (maksu määramise õiguslik põhjendus), kui ka viited maksu määramise aluseks olevatele tõenditele ja maksusumma arvutamise käik (maksu määramise faktiline põhjendus). Puudub vaidlus, et eelnevalt on vastustaja kaebajale 29.07.2009.a saadetud kirjas selgitanud eluasemelaenu intresside mahaarvamise tingimusi (tl 35p) ja selles, et kaebaja on selle kirja kätte saanud. Asjaolust, et kaebaja ei ole peale kirja saamist vastustaja poole selgituste saamiseks pöördunud, võib järeldada, et selles esitatud põhjendused olid talle arusaadavad. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja tegelikult ka aru saanud, millistel asjaoludel ja milliste põhjendustega on maksuotsus tehtud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu maksuotsuse põhjendusega, ei anna alust rääkida selle motiveerimatusest. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga selles, et vastustaja tegevus pole olnud kooskõlas maksumenetluse üldpõhimõtetega. Kaebaja viidatud tulumaksutagastus ei anna alust rääkida MKS § 10 lg-s 3 sätestatud nõuete ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisest. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saa käesoleval juhul tugineda usaldusele, kuna: esiteks, puudus kaebajal alus arvata, et tulumaksu automaatsele tagastusele selle õigsuse hilisemat kontrolli ei järgne, kuivõrd MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ei olnud maksuotsuse koostamise ajaks möödunud; teiseks, on kaebaja usalduse kaitse välistatud ka seetõttu, et kaebaja on ise 2008.a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis esitanud ebaõigeid andmeid (vt otsuse p 8.2). 8.2 Asjas on vaidlus TuMS § 25 lg-s 1 kasutatud mõiste „soetamine” sisustamise üle. Kaebaja leiab,
lg-s 1 ei ole tulumaksu mahaarvamine seotud omandiõigusega; ta leiab, et kuna on võtnud laenu eluaseme soetamiseks, kasutab seda oma alalise ja peamise elukohana ning selle majanduslikke hüvesid, siis on ta eluaseme soetaja TuMS § 25 lg 1 tähenduses. Vastustaja leiab,
MS § 25 lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid, mis on maksustamisperioodil tasutud Euroopa Liidu liikmesriigi residendist krediidiasutusele või sellise äriühinguga samasse kontserni kuuluvale finantseerimisasutusele, samuti mitteresidendist krediidiasutuse Eesti äriregistrisse kantud filiaalile. Sama lõike kohaselt võib samadel tingimustel tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid. Eeltoodust nähtuvalt on käsitleb TuMS § 25 lg 1 eluaseme soetamist kahel viisil: lisaks eluaseme soetamiseks võetud laenule lubab TuMS § 25 lg 1 mahaarvamist teha ka juhul, kui eluase soetati kapitalirendi (liisingu) korras (vt Lehis, Lasse. Kommentaarid – Eesti maksuseadused koos rakendusaktidega. Õigusaktide kogumik seisuga 1.aprill 2010, III köide, koost. M. Huberg, G. Kuusik ja M. Uusorg, Maksumaksjate Liidu Kirjastus, Tartu, 2010, lk 114). Erinevalt vara soetamisest laenu abil toimub vara soetamisel kapitalirendi korras vara soetaja omandisse andmine tulevikus. Siiski loetakse ka kapitalirendi korras vara soetamisel see maksumaksja varaks juba valduse ülemineku hetkest (vt Lehis, Lasse. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne, Casus, Tartu, 2000, lk 683). Seega ei ole soetamine TuMS § 25 lg 1 tähenduses küll samastatav omandamisega (esimese tähendus on laiem), kuid mõlemad TuMS § 25 lg-s 1 märgitud vara soetamise viisid on seotud omandiõiguse tekkega (st mõlemal juhul saab soetajast vara omanik). Kaebaja ei ole käesoleval juhul soetanud eluaset kummalgi eelnimetatud viisil. Kaebaja on küll võtnud koos oma emaga laenu eluaseme ostmiseks (tl 37-37p), kuid kuivõrd kõnealuse eluaseme on nimetatud laenu abil omandanud kaebaja ema (tl 36-36p), mitte kaebaja, ei ole viimane ka selle eluaseme soetaja. Puudub vaidlus ju selles, et asjaõiguslepingu on sõlminud ja kinnisturaamatusse on omanikuna kantud kaebaja ema, mitte kaebaja (tl 83-84). Tegemist ei ole 5 Haldusasi nr 3-09-2392 formaalsusega - kinnisvara omandamine toimubki üksnes asjaõiguslepingu alusel ja kinnistusraamatu kande kaudu, mis koos põhjustavad õigusmuudatuse (vt Pärna, Priidu. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, Tallinn, 2004, lk 239). Olukord oleks teistsugune, kui laenu abil soetatud eluase oleks mõlema laenusaaja kaasomandis. Kuivõrd kaebaja ei omandanud kinnistut, siis ei muuda teda selle soetajaks ka kaebuses märgitud mittevaieldavad asjaolud, et kaebaja on kõnealuse laenu võtmisel osalenud ning ka kasutab selle laenu abil soetatud kinnistut eluasemena. Seega nõustub kohus vastustajaga, et kuna kaebaja ei soetanud vaidlusalust eluaset, puudus tal TuMS § 25 lg 1 alusel õigus laenuintresside maksustamisperioodi tulust maha arvamiseks. Maksuotsus on kaevatavas osas õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 9. Menetluskuludest. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja esindajakulud) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.