KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2812 Haldusasi OÜ Logtehnika kaebus Maks

§ 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi maksuhaldur või vastustaja)
2. oktoobri 2010 maksuotsusega nr 12.2-3/2405-16 pandi OÜ-le Logtehnika kohustus tasuda 120 473 krooni käibemaksu ning 211 765 krooni tulumaksu. Maksuotsuses leiti, et OÜ 1 Logtehnika ei ole kontrollitaval perioodil (oktoober 2007 kuni detsember 2008) saanud reaalselt teenuseid ja kaupa OÜ Romul Grupp, OÜ Countri Classik ja Aljava Tehnotööde OÜ nimel esitatud arvete alusel ning seega on OÜ Logtehnika käibedeklaratsioonides esitanud sisendkäibemaksu osas valeandmeid, mille tõttu on riigieelarvesse tasumiseks arvestatud ja tasutud vähem käibemaksu ning jäetud arvestamata ja deklareerimata tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt.
3. OÜ Romul Grupp arvete osas tugineb maksuotsus järgmistele asjaoludele ja nende pinnalt tehtud järeldustele:
   A. H., kes oli OÜ Logtehnika seletuse kohaselt nende eelnev tuttav ja kes väidetavalt esitas tarnitud kauba kohta arved OÜ Romul Grupp kaudu, ei tea kedagi OÜ-st Logtehnika ega OÜ-st Romul Grupp ning samas ei tundnud OÜ Logtehnika juhatuse liige Ain Puhm A. H. fotolt ära;
   OÜ Romul Grupp arvetel näidatud varuosade järele puudus vajadus, kuna OÜ Logtehnika poolt oma klientidele väljastatud arvetel kajastatud varuosade nimetused ei kattu OÜ Romul Grupp arvetel nimetatuga, mis viitab sellele, et edasi müüdud varuosasid ei hangitud OÜ-lt Romul Grupp;
   Skanska EMV AS, kellele OÜ Logtehnika kaupa edasi müüs, ei tea, et need oleksid hangitud OÜ-lt Romul Grupp, vaid teab, et OÜ Logtehnika tarnib neid väidetavalt Itaaliast;
   Varuosade edasimüügiarved kannavad hilisemaid kuupäevi kui soetamise arved (mis viitab sellele, et OÜ Logtehnika hankis varuosad mujalt) või on realiseerimise aeg ebamõistlikult pikk;
   OÜ-l Romul Grupp ei ole töötajaid;
   OÜ Romul Grupp on varifirma, kuna arvelduskontole OÜ Logtehnika poolt üle kantud raha võetakse kohe sularahas välja ning arvelduskontolt ei tehta ühtegi normaalse majandustegevusega seotud väljamakset, ka deklareeritud töötasu maksmist Riho Kallasele arveldusarvelt ei nähtu, samuti ei tea OÜ Romul Grupp juhatuse liige ja ainuosanik Riho Kallas sellest äriühingust midagi, väidetavalt Riho Kallase poolt volitatud Margus Suits äritegevusega ei tegelenud;
4. OÜ Countri Classik arvete osas tugineb maksuotsus järgmistele asjaoludele ja nende pinnalt tehtud järeldustele:
   Menetluse ajaks surnud G. M., kes oli OÜ Logtehnika seletuse kohaselt Ain Puhmi ammune tuttav ja OÜ Countri Classik direktor, oli lähedaste sõnul vaimse puudega ega olnud võimeline arvetel näidatud tehinguid tegema;
   OÜ Countri Classik arvelduskontoga seotud pangakaart töötas ka pärast G. M. surma, ning on võimalus, et see oli juba varem kellegi teise kasutada;
   Kalle Kama, kes sai OÜ Countri Classik juhatuse liikmeks pärast G. M. surma, kinnitab, et tegutses variisikuna;
   OÜ-l Countri Classik puudusid lepingulised töötajad ning G. M. ei olnud suuteline teostama hüdraulika mootori ja pumba remonti, samas kui OÜ Logtehnika töötaja S. S. väitel on tema
5. aastal sarnaseid töid teinud, mistõttu on alust arvata, et OÜ Countri Classik 01.10.2008 arvel nr 41 nimetatud tööd tegi OÜ Logtehnika ise;
   OÜ Logtehnika poolt oma klientidele väljastatud arvetel kajastatud varuosade nimetused ei kattu OÜ Countri Classik arvetel nimetatuga, mis viitab sellele, et edasi müüdud varuosasid ei hangitud OÜ-lt Countri Classik;
   OÜ-l Countri Classik ei ole töötajaid, et OÜ Logtehnika tellimusi täita;
   OÜ Countri Classik on varifirma, kuna arvelduskontole OÜ Logtehnika poolt üle kantud raha võetakse kohe sularahas välja ning arvelduskontolt ei tehta ühtegi normaalse majandustegevusega seotud väljamakset; 2
6. Aljava Tehnotööde OÜ arvete osas tugineb maksuotsus järgmistele asjaoludele ja nende pinnalt tehtud järeldustele:
   Aljava Tehnotööde OÜ juhatuse liige ja ainuomanik Kaupo Surva ei tea Aljava Tehnotööde OÜ tehingutest mitte midagi, volitatud isik J.T. väidab, et soetas Logtehnika OÜ-le müüdud lõiketerad Kalle Kamalt, kes omakorda väidab, et ei tea J.T.i ning oli OÜ Countri Classik juhatuse liikmena variisik, millest järeldub, et Aljava Tehnotööde OÜ ei saanud lõiketerasid osta OÜ-lt Countri Classik ega neid järelikult ka edasi müüa OÜ-le Logtehnika;
   Väidetavalt Aljava Tehnotööde OÜ-lt 25.11.2008 ja 08.12.2008 arvete alusel soetatud kauba on OÜ Logtehnika väidetavalt Skanska EMV AS-ile edasi müünud 01.10.2008 ja 21.11.2008 arvete alusel, seega enne soetamist, samas kui Skanska EMV ASi seletuse kohaselt ei tasutud Logtehnika OÜ-le ettemaksuarvete alusel, millest järeldub, et OÜ Logtehnika hankis need varuosad mujalt;
   Väidetavalt Aljava Tehnotööde OÜ-st soetatud lõiketerade edasi müümise puhul Skanska EMV AS-ile oleks kauba vahendustasu ebamajanduslikult väike;
   Aljava Tehnotööde OÜ-l ei ole töötajaid, et OÜ Logtehnika tellimusi täita, palgatu tööleping J.T.iga ja talle antud volitus viitab sellele, et J.T. oli üksnes näiliselt seotud selle äriühinguga;
   Aljava Tehnotööde OÜ on varifirma, kuna arvelduskontole OÜ Logtehnika poolt üle kantud raha võetakse kohe sularahas välja ning arvelduskontolt ei tehta ühtegi normaalse majandustegevusega seotud väljamakset;
7. Lisaks eeltoodule asuti maksuotsuses seisukohale, et OÜ Logtehnika juhid olid varem tuttavad ja usaldasid OÜ Romul Grupp, OÜ Countri Classik ja Aljava Tehnotööde OÜ kontaktisikuid ja juhatuse liikmeid ja olid seega teadlikud, et kaupade müüjaks ja teenuste osutajaks ei olnud need äriühingud ning peeti võimalikuks, et OÜ Logtehnika poolt eelnimetatud kolme äriühingu arvelduskontodele kantud summad võisid liikuda kolmandate isikute kätte või tagasi OÜ-le Logtehnika, kuigi raha edasist saatust revisjoni käigus tuvastada ei suudetud. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
8. OÜ Logtehnika esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
9. oktoobri 2009 maksuotsuse nr 12.2-3/2405-6 tühistamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuhaldur on kogutud tõendeid ebaõigesti hinnanud ning tuginenud maksuotsuse tegemisel lubamatutele tõenditele ja rikkunud maksumenetluse põhimõtteid.
10. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et maksuotsuse on teinud selleks mittepädev haldusorgan, kuna Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse põhimääruse p. 8 kohaselt on selle organi tööpiirkonnaks Harju maakond ning väljaspool tööpiirkonda saab piirkondlik asutus toimetada Maksu- ja Tolliameti põhimääruse § 29 lg 1 p 12 kohase Maksu- ja Tolliameti peadirektori nõusoleku alusel. Kaebuse esitaja toob välja, et tema asukohaks maksuotsuse tegemise ajal oli Tartu.
11. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema tehingupartnereid ja nende majandustegevust iseloomustavad andmed ei saa olla aluseks tema maksukohustuse kindlaksmääramisel, kuna kaebuse esitajal ei ole kohustust vastutada oma tehingupartnerite õiguskuuleka käitumise eest. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri väitega, et tehingupartneritel majandustegevus puudub, kuna lisaks panga kaudu arveldamisele on võimalik arveldamine ka sularahas. Samuti ei puuduta kaebuse esitaja maksukohustust ega tõenda kaebuse esitaja osalemist 3 maksupettuses kuidagi see, et mõne tehingupartneri juhatuse liige nimetab ennast tankistiks. Kaebuse esitaja selgitab, et tuvastas tehingupartnerid nõuetekohaselt, tasudes esitatud arvete alusel pangaülekandega ning rõhutab, arvete summad ei olnud nii suured, et tal oleks kohustus isikusamasust täiendavalt tuvastada. Ka leiab kaebuse esitaja, et tema maksukohustuse seisukohast ei saa tähtsust olla sellel, kuidas või kellelt soetas varem kauba tema tehingupartner.
12. Kaebuse esitaja peab lubamatuks seda, et maksuhaldur on tuginenud tehingupartnerite pangakonto väljavõtetele, ilma et kaebuse esitajal oleks olnud võimalik nendega tutvuda. Ka leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur on pöördunud isikute poole, kes ei ole OÜ Logtehnika revisjonis kolmandateks isikuteks ega ole seotud OÜ-ga Logtehnika, rikkudes sellega MKS § 61 lõiget 2, kuna maksuhalduri poolt nõutud teavet ega dokumente (pangakonto väljavõte jms) ei ole ega saagi olla OÜ-l Logtehnika, mistõttu ei ole sellist teavet lubatud nõuda ka kolmandalt isikult. Kaebuse esitaja hinnangul on maksuhaldur rikkunud tõendite kogumise nõudeid ka sellega, et on võtnud seletusi telefoni teel, mida maksukorralduse seadus ette ei näe ning samuti on võetud seletusi asjasse mittepuutuvatelt isikutelt (nt. G.M. vend A. M., M. S. lähedased), kelle antud ütlusi ei saa tõendina kasutada.
13. Kaebuse esitaja rõhutab sedagi, et tehingupoolte vahel ei ole tuvastatud mistahes seost ning maksuhaldur ei ole tõendanud, et tehingupartnerite arveldusarvetelt välja võetud raha oleks jõudnud tagasi OÜ Logtehnika valdusesse. Asjakohatuks peab kaebuse esitaja maksuhalduri väiteid seoses lepingute, hinnapakkumise ja kaupade üleandmise ja vastuvõtmise aktide puudumisega, kuna tehinguid tõendavad arved ja pangaülekanded.
14. Põhjendamatuks peab kaebuse esitaja seda, et maksuhaldur on soetatud kauba edasimüümise asjaolude kindlakstegemisel eelistanud teiste isikute (S. S., AS Karotrans ja Skanska EMV) ütlusi, arvestamata seejuures kaebuse esitaja juhatuse liikme selgitust, et kaupade nimetuste erinevused ostu- ja müügiarvetel on tingitud eksimusest. Ka ei saa kaebuse esitaja hinnangul tehingute mittetoimumist kinnitada see, et kaup on edasi müüdud maksuhalduri hinnangul varem kui see soetatud või et vahendustasu on olnud ebamõistlikult väike. Seejuures leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja selgitused ettemaksuarvete kohta ning liiatigi ei ole maksuhalduril voli otsustada, kas vahendustasu suurus on majanduslikult mõistlik või mitte, kuna teatud juhtudel ei pruugi eesmärgiks olla vahendustasu omaette, vaid näiteks klientide hoidmine.
15. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-09 ja leiab, et maksukohustuslane peab esitama täiendavaid tõendeid tehingu toimumise kohta juhul, kui ei ole täidetud hoolsuskohustust tehingu teise poole tuvastamiseks või on põhjendatud kahtlus, et osaletakse maksupettuses, ent OÜ Logtehnika puhul kumbagi alust ei esine. Kaebuse esitaja leiab, et ühtegi viidet sellele, et ta oleks osalenud maksupettuses, ei ole, viidates seejuures Riigikohtu otsustele nr 3-1-50-03 ja 3-3-1-39-
17. Ka märgib kaebuse esitaja, et käibemaksu mittetasumine müüja poolt, ei saa olla aluseks ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks, kuna maksuhaldur ei ole tuvastanud, et tehingupartnerid oleksid tegutsenud kaebuse esitaja huvides, siinkohal viitab kaebuse esitaja Riigikohtu lahenditele nr 3-4-1-1-02 ja 3-3-1-63-
18. Kaebuse esitaja ei välista, et keegi ostumüügiahelas võis olla pettusega seotud, kuid OÜ Logtehnika ei teadnud ega pidanud sellest teadma. Oma seisukoha kinnituseks viitab kaebuse esitaja ka Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades C-439/04: Axel Kittel, C-440/04: Belgia; C-354/03: Optigen Ltd, C-355/03: Fulcrum Electronics Ltd ja C-484/03: Bond House Systems Ltd. 4
19. Ka leiab kaebuse esitaja, et on olnud heauskne, ega ole rikkunud hoolsuskohustust, olles tuvastanud tehingu teise poole, tasudes pangakontolt pangakontole, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-21-
20. Kaebuse esitaja märgib ka, et maksuhaldur ei ole tõendanud, et esineks mõni Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-43-03 nimetatud asjaolu, mis andnuks kaebuse esitajale põhjuse kahelda, et arvel näidatud isik pole tegelik müüja või mis annaks alust arvata, et kaebuse esitaja seda teadis.
21. Kaebuse esitaja märgib ka, et käibemaksuseadus ei näe ette võimalust, et KMS §-le 37 vastava arve olemasolul on sisendkäibemaksu mahaarvamine keelatud ning isegi kui tehinguid ei oleks toimunud, on arvel käibemaksu märkinud isikud kohustatud käibemaksu riigile tasuma. Kaebuse esitaja leiab, et kuna maksuhaldur on kohustatud arvetel märgitud käibemaksu sisse nõudma arveid esitanud äriühingutelt, on ostjalt sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamise puhul tegemist topeltmaksustamisega.
22. Tulumaksu osas märgib kaebuse esitaja, viidates TuMS § 51 lg 2 p 3, et mittenõuetekohase kuludokumendiga on tegemist siis, kui tasutakse sularahas tundmatule isikule, ent antud juhul on tasutud panga kaudu ja isik ei olnud tundmatu. Samuti rõhutab kaebuse esitaja, et maksuhaldur ei ole tõendanud, et OÜ Logtehnika teadis või pidi teadma, et tegelikud müüjad ei ole vaidlusalused äriühingud. Kaebuse esitaja hinnangul on tulumaksu määramine vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi otsustes nr 3-3-1-52-03 ja 3-3-1-34-06 võetud seisukohtadega. Kaebuse esitaja rõhutab, et asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mille kohaselt pidi OÜ-l Logtehnika tekkima põhjendatud kahtlus, et tehingu teinud isikud ei tegutse enda nimel või arvel ning nimetatud tehingute kohta ei ole sätestatud erinõudeid.
23. OÜ Romul Grupp puhul märgib kaebuse esitaja täiendavalt seda, et maksuhaldur tugineb varasemate maksumenetluse seletusele, kuid ei märgi, kes ja millises menetluses ja millal on maksuotsuses kajastatud ütlusi antud. Kaebuse esitaja leiab, et tema eest andmete varjamine, millele maksu määramisel on tuginetud, on õigusvastane. Ka toob kaebuse esitaja välja, et Riho Kallase kinnitus, et ta volitas M.S.i OÜ Romul Grupp nimel tehinguid tegema ning ka asjaolu, et OÜ Romul Grupp on deklareerinud Riho Kallasele makstud töötasu, kinnitab majandustegevuse toimumist. Põhjendamatuks peab kaebuse maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolusid seoses M. S.ga, kuna Riho Kallas nimetas M.S.i nimelist isikut ning maksuhaldur on põhjendamatult võtnud suvalise, kirjapildilt sarnase nime ning asunud sellenimelise isiku lähedasi küsitlema. Mingisugust tõendit, et tegemist oleks tõepoolest Riho Kallase poolt volitatud isikuga, ei ole ning isegi kui tegemist oli tõepoolest sama isikuga, ei kinnita tõendid, et ta ei olnud nende tehingutega seotud. Kaebuse esitaja rõhutab, et OÜ Romul Grupp arve on saadud A. H. e-posti aadressilt xxxxxxxxx Samuti toob kaebuse esitaja välja, et OÜ Romul Grupp juhatuse liige on väitnud, et andis volituse M. S. ning M. S. poolt edasivolitamine ei ole välistatud.
24. OÜ Countri Classik osas toob kaebuse esitaja välja, et kuna G.M. on surnud, ei ole ega saagi olla maksuhalduril ühtegi tõendit, mis kinnitaks tehingute mittetoimumist, kuna teiste isikute iseloomustavad ütlused kellegi kohta ei saa olla tõendiks maksumenetluses. Põhjendamatuks peab kaebuse esitaja maksuhalduri järeldust, et Ain Puhm pidi teadma, et G.M. ei olnud tehingute tegemise ajal vaimselt ja füüsiliselt võimeline hankima Eesti mittetoodetavaid rasketehnika varuosi ega teostama nende komponentidele remonti, samuti pole G.M.i vaimne seisund tehingute mittetegemise võime kohta tõendatud. Samas viitab kaebuse esitaja G.M.i lähedalt tundva V. J. selgitusele, millest ei nähtu, et G.M. ei oleks võimeline olnud tegelema äritegevusega. Ka ei nõustu kaebuse esitaja sellega, et V. J. on hiljem saadetud kirjaga püüdnud ühtlustada 10.09.2009 e- kirja ja 18.09.2009 antud selgituste sisu. Kaebuse esitaja leiab, et juhul, kui ütlustes esineb vastuolu, on isikul endal võimalik oma 5 emakeeles asjaolusid selgitada. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et 18.09.2009 suuliste seletuste protokollist ei nähtu, et menetlusse oleks kaasatud tõlk ning kuigi isik on kinnitanud, et eesti keelne tekst on talle arusaadav, ei pruukinud see nii olla. Viimaks leiab kaebuse esitaja sedagi, et G.M.i lähedaste ütlused ei ole erapooletud, vaid tingitud perekondlikest kogemustest, omavahelisest läbisaamisest ja emotsioonidest, mida ei saa samastada isiku tööalase tegevusega. Veel märgib kaebuse esitaja, et K. K. ja T. M. on andnud ütlusi, et RW-5 ja RW-6 lõiketerad on välimuselt sarnased, mistõttu ei ole arvel märgitud eksimuses midagi kummalist.
25. Aljava Tehnotööde OÜ-ga tehtud tehingute osas toob kaebuse esitaja välja, et see, kas Aljava Tehnotööde OÜ-l oli võimalik vaidlusaluseid lõiketeri osta OÜ-lt Countri Classik või mitte, ei oma mingit tähtsust kaebuse esitaja kontrolli seisukohast, kuna kaebuse esitajal ei olnud seadusest tulenevat kohustust selgitada, kust müüja kauba sai. Kaebuse esitaja rõhutab, et Aljava Tehnotööde OÜ juhataja Kaupo Surva kinnitab, et on volitanud J.T.i, J.T. on kinnitanud tehingute tegemist OÜ-ga Logtehnika ning samuti kauba ostmist OÜ-lt Countri Classik. Asjaolu, et J.T. on väitnud, et andis raha Kalle Kama kätte ja viimane eitas tehingute tegemist, ei oma kaebuse esitaja hinnangul tähendust OÜ Logtehnika seisukohast, kuna OÜ Logtehnika on teinud tehingu volitatud isikuga, volitatud isik on kinnitanud tehingu tegemist, raha on tasutud panga kaudu ning OÜ Logtehnika ei teadnud ega pidanud teadma mingisugusest pettusest. VASTUSTAJA SEISUKOHT
26. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ja palub see rahuldamata jätta. Vastustaja leiab, et maksuotsuse on teinud selleks pädev haldusorgan, kuna MKS § 5 lg 1 kohaselt on riiklike maksude maksuhalduriks Maksu- ja Tolliamet ning Põhja maksu- ja tollikeskus on üksnes selle struktuuriüksus. Samas toob vastustaja välja, et nii OÜ Logtehnika revisjoni alustamise kui ka revisjoni lõpetamise ajal oli OÜ Logtehnika asukohaks Tallinn ning asukohamuutus registreeriti äriregistris alles pärast kontrollakti väljastamist. Vastustaja hinnangul ei piira Maksu- ja Tolliameti piirkondlike struktuuriüksuste põhimäärustes kindlaksmääratud tööpiirkonnad maksuhalduri pädevust ning selgitab, et Maksu- ja Tolliameti peadirektori nõusolek on vajalik juhul kui kontrollimenetlust planeeritakse algusest peale teise piirkondliku struktuuriüksuse tööpiirkonnas.
27. Vastustaja selgitab, et vaidlusalustel arvetel näidatud tehingupoolte vahel ei ole tegelikult tehinguid toimunud, vaid kaup on ostja poolt soetatud hoopis tundmatult kolmandalt isikult, mistõttu on täitmata sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse aluseks olev tingimus, et kaup on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. Vastustaja leiab, et müüja poolt käibemaksu deklareerimine ei oma antud asjas tähtust ja samuti on asjakohatu kaebuse esitaja viide topeltmaksustamisele, kuivõrd on kindlaks tehtud, et tehinguid poolte vahel tegelikult ei toimunud. Vastustaja peab asjakohatuteks kaebuse esitaja väiteid seoses tehingu teise poole identifitseerimisega, kuivõrd tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates on jõutud järeldustele, et ostja poolt kirjeldatud viisil ei ole olnud võimalik kaupa ja teenust soetada ning ostja pidi teadma, et arvel näidatud müüja ei ole tegelik müüja.
28. Vastustaja selgitab ka, et üldjuhul viitab tasutud summade pangakontolt väljavõtmine, samuti see, et arve esitanud äriühing ei ole maksnud töötasusid, ning juhatuse liikmete selgitused, et neil endal puuduvad äriühingu dokumendid ja pangakaardid ning nad vormistati juhatuse liikmeteks kellegi palvel, sellele et neil äriühingutel tegelikku majandustegevust ei ole. 6
29. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et maksumenetluses ei tohtinud nõuda arveid esitanud isikute pangakontode väljavõtteid, kuivõrd selline õigus tuleneb vahetult MKS § 61 lõikest 1 ning MKS § 59 lg 1 kohaselt on need maksumenetluses tõendiks. Ka märgib vastustaja, et kogutud tõenditega oli kaebuse esitajal alati võimalik maksuhalduri juures tutvuda, kui ta seda oleks soovinud. Ka nõustub vastustaja sellega, et telefoni teel võetud suulised selgitused ei ole samaväärsed protokollitud ütlustega, ent maksuhaldur otsustas siiski informatiivselt vastava info maksuotsusesse lisada. Samuti märgib vastustaja, et järeldused tehingute mittetoimumisest on tehtud siiski usaldusväärsematel ja põhjapanevamatel tõenditel. Ka märgib vastustaja, et telefoni teel on võetud selgitusi 75- aasta vanuselt E. M. ning tema maksuhalduri juurde kutsumist ei peetud vanusest tingitult proportsionaalseks, kuna sama informatsiooni M. S. kohta on maksuhaldur saanud ka teistest allikatest, ülejäänud telefoni teel võetud ütlusi on aga isikud hiljem oma e-kirjades kinnitanud.
30. Mis puudutab väidet, et vaidlusaluste tehingute kohta puuduvad lepingud, üleandmisaktid, kirjalikud hinnapakkumised jne, siis märgib vastustaja, et nende dokumentide puudumise maksuhaldur tõepoolest tuvastas, ent üksnes selle fakti põhjal ei ole tehtud mingeid konkreetseid põhjapanevaid järeldusi. M. S. puudutava teabe osas märgib vastustaja, et maksuhaldur rakendas maksimaalselt uurimisprintsiipi, et püüda selgitada välja kõik võimalikud tehingutega seotud asjaolud ja välistada puuduliku info pinnalt otsustuse tegemist, samas kui oleks võinud piirduda üksnes tõdemusega, et A.H. seotus kõnealuste tehingutega on tõendamata, et OÜ Romul Grupp seaduslik esindaja Riho Kallas ei kinnita tehingute toimumist ning tema poolt nimetatud volitatud esindajat M.S.i ei eksisteeri.
31. Vastustaja on ka jätkuvalt seisukohal, et G.M. ei olnud võimeline ei vaimselt ega füüsiliselt tegelema äriga ning selle kohta saavad kõige paremini anda ütlusi tema lähedased ning ka V. J. e-kirja teel antud selgitused ei lükka ümber maksuhalduri järeldusi.
32. Vastustaja selgitab ka, et ainult arve esitamine ning selle tasumine pangaülekandega ei tõenda tehingute toimumist ning antud juhul on jõutud järelduseni, et ostja ei saanud tema poolt kirjeldatud viisil müüjatelt kaupa ja teenust soetada. Samuti selgitab maksuhaldur, et maksumenetluses ei pea ilmtingimata tõestama maksupettust ning asjaolust, et OÜ Logtehnika poolt arve esitajatele tasutud raha on sularahas kohe välja võetud, ei ole iseseisvalt tehtud järeldusi, mis oleksid olnud maksu määramise aluseks.
33. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-34-07 ja leiab, et ka juhul kui väljamakse tegemises ega kuludokumendi vormilises nõuetekohasuses pole kahtlust, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Samuti leiab vastustaja, viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-06-650, et kui täiendava tulumaksu määramise aluseks on asjaolu, et väljamakseid on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust, on tulumaksu määramine põhjendatud. Vastustaja selgitab, et antud juhul ei ole arvel näidatud poolte vahel tehinguid toimunud. Ka toob vastustaja välja, et käesoleval juhul ei ole kahtlust, nagu sularahaga arveldamise korral, et äkki siiski maksti see sularaha tegelikule müüjale. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
34. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et OÜ Logtehnika kaebus on osaliselt põhjendatud ning vaidlusalune maksuotsus tuleb tühistada osas, millega kohustati kaebuse esitajat tasuma käibeja tulumaksu tehingutelt OÜ-ga Countri Classik ja Aljava Tehnotööde OÜ-ga. Nende 7 tehingute osas ei saa põhjendatuks pidada maksuhalduri seisukohta, et kaebuse esitaja teadis või pidi teadma, et arve esitanud isik ei olnud kauba tegelik müüja ning samuti ei saanud maksuhalduril tuvastatud asjaolude pinnalt olla põhjendatud kahtlust, et OÜ Logtehnika osales maksupettuses. OÜ-ga Romul Grupp tehtud tehingute osas nõustub kohus aga maksuhalduri lõppjäreldustega.
35. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusel puudus OÜ Logtehnika suhtes maksuotsuse tegemiseks pädevus. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et OÜ Logtehnika registrijärgseks asukohaks oli revisjoni alustamise ajal ning isegi revisjoni põhjal koostatud revisjoniakti tegemise ajal Tallinn, mis kuulub Põhja maksu- ja tollikeskuse tööpiirkonda. Asjaolu, et kaebuse esitaja maksumenetluse ajal oma asukohta muutis ning et maksuotsuse tegemise ajaks oli tema asukohaks juba Tartu, ei anna alust väita, et Põhja maksu- ja tollikeskusel puudus pädevus maksuotsuse tegemiseks. maksukorralduse seadus (MKS), Maksu- ja Tolliameti põhimäärus, samuti mitte Põhja ega Lõuna maksu- ja tollikeskuse põhimäärused ei sätesta, kuidas lahendada menetlusalluvuse küsimus juhul, kus isiku asukoht maksumenetluse kestel muutub. MKS § 45 kohaselt kohaldatakse maksumenetluses haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatut, kui MKS-is, maksuseaduses või tolliseadustikus ei ole ette nähtud teisiti. HMS § 9 lõike 3 kohaselt peab haldusorgani pädevuse muutumisel asja menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpule. Eeltoodud sättest tuleb kohtu hinnangul, et sõltumata sellest, kas maksu- ja tolliasutuste põhimäärustes sätestatud piirkondlik alluvusjaotust saab käsitada maksuhalduri pädevuse piiranguna või mitte, peab kohalik maksu- ja tollikeskus, kes oma menetlusalluvuse piires kontrollimenetlust alustanud on, selle menetluse lõpuni viima sõltumata sellest, et menetlusalluvust määravad asjaolud, sealhulgas maksukohustuslase registrijärgne asukoht, muutuvad. Seega toimis Põhja maksu- ja tollikeskus kaebuse esitaja suhtes alustatud maksumenetlust lõpuni viies ja maksuotsust tehes õiguspäraselt ning maksuotsust ei saa käsitleda pädevust ületades antud tühise haldusaktina ega tühistada selle teinud haldusorgani pädevuse puudumise tõttu.
36. Kohus leiab, et maksumenetluse käigus isikutelt võetud selgitusi ei ole alust maksukohustuse kindlaksmääramiseks vajalike asjaolude tuvastamisel kõrvale jätta üksnes seetõttu, et nende võtmisel ei ole maksuhaldur eelnevalt teinud MKS §-s 46 sätestatud nõuetele vastavat korraldust või et suulised seletused ei ole protokollitud MKS § 60 lõikes 4 sätestatud korras. MKS § 61 lõikes 3 sätestatakse tõepoolest, et kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab maksuhaldur haldusakti tunnustele vastava korralduse, ent selle sätte eesmärk on kaitsta selle isiku õigusi, kellelt teavet nõutakse, mis tähendab seda, et kolmas isik võib teabe andmisest keelduda, kui maksuhaldur nõuetekohast korraldust ei esita, ent see ei tähenda seda, et maksuhaldur ei võiks kontrollitavate asjaolude tuvastamisel kasutada teavet, mille ta on saanud kolmandatelt isikutelt ilma neile MKS § 61 lõikes 3 nimetatud korraldust andmata.
37. Kaebuse esitaja märgib õigesti, et MKS § 61 lg 4 kohaselt tuleb kolmandate isikute suuliselt antud seletused protokollida ning võtta seletuse andjalt protokollile allkiri. Protokolli eesmärk on fikseerida suuliselt antud selgituse sisu ning tagada hiljem võimalus kontrollida, et isik tõepoolest selliseid ütlusi andnud on. Suulise seletuse protokollimise nõue ei välista iseenesest seda, et maksuhaldur pöördub teabe saamiseks kolmanda isiku poole telefoni teel, kuid protokollimata telefonivestlusest ei saa tekkida tõendit, millele maksuhaldur saaks maksuotsuse tegemisel tugineda. Vaidlusalusest maksuotsusest nähtuvalt on ainsaks isikuks, kellelt maksuhaldur on teavet kogunud telefoni teel, ilma et selle teabe saamine kuidagi fikseeritud oleks, E. M., kes on maksuotsuse kohaselt andnud selgitusi M. S. kohta. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et E. M. selgitus ei saa olla tõendiks maksuotsuse tegemisel, kuna 8 antud selgituse sisu pole mistahes taasesitamist võimaldavas vormis fikseeritud. Samas on ilmne, et nimetatud selgitusel ei ole maksuotsuse seisukohast olnud sedavõrd määravat tähtsust, et selle tõendite hulgast välistamine tooks kohe kaasa maksuotsuse tühistamise.
38. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur telefoni teel pöördunud veel mitme teise isiku poole (S. S., A.H., M. L., A. M.), ent nimetatud isikutega peetud telefonivestlustest saadud teave on hiljem fikseeritud nende isikute poolt maksuhaldurile saadetud e-kirjades. Kohus leiab, et MKS ei keela maksuhalduril võtta kolmandatelt isikutelt seletusi e-kirja teel. On ilmne, et vaidluse korral on allkirjastamata e-kirjaga saadetud seletuse tõendusväärtus väiksem, võrreldes isiku poolt omakäeliselt allkirjastatud seletusega, ent omakäelise või digitaalallkirja puudumine seletuselt ei välista iseenesest selle kasutamist tõendina. Siinkohal tuleb märkida, et kaebuse esitaja ei ole e-kirja teel maksuhaldurile esitatud kolmandate isikute seletusi kahtluse alla seadnud motiivil, et need ei pruugi olla tegelikult antud neis e-kirjades nimetatud isikute poolt. Juhul kui kaebuse esitaja seda teinud oleks, oleks olnud võimalik isikud kohtumenetluses tunnistajana üle kuulata. Seda kaebuse esitaja taotlenud ei ole. Kohus möönab siinkohal, et võttes isikult seletuse allkirjastamata e-kirja teel riskib maksuhaldur sellega, et seletuse andnud isik võib hiljem väita, et ta pole sellist seletust andnud ning sel juhul on maksuhalduri kohustus tõendada, et esialgse seletuse ikka andis see isik, ent käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi põhistatud väidet selle kohta, et e-posti teel seletusi andnud isikud ei ole need, kes e-kirjadest paistavad.
39. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et maksuhaldur on pöördunud isikute poole, kes ei ole OÜ Logtehnika suhtes kolmandateks isikuteks. MKS § 11 kohaselt on maksuhalduril ülesanne maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestada kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi
40. lõike kohaselt otsustab maksuhaldur kontrollimisega seotud toimingute tegemise iseseisvalt ega ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ja tõenditega. Maksuhaldur peab uurimispõhimõttest tulenevalt ise defineerima, millised on maksukohustuse kindlakstegemise seisukohast olulised asjaolud ning koguma tõendeid, mis nende asjaolude esinemist kinnitavad. MKS § 61 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Kolmandate isikutena MKS mõttes tuleb mõista kõiki teisi isikuid peale kontrollitava maksukohustuslase ja maksuhalduri ning kaebuse esitaja väide, et teatud isikud ei ole OÜ Logtehnika suhtes kolmandateks isikuteks, on sisutu. Samuti ei saa MKS § 61 lõikeid 1 ja 2 mõista selliselt, et kolmandatelt isikutelt võiks nõuda üksnes sellist teavet, mis põhimõtteliselt võiks olla olemas ka kontrollitaval maksukohustuslasel, ent mida maksukohustuslane ei ole, vaatamata maksuhalduri nõudmisele, esitanud. MKS § 61 lõikes 2 sätestatud kohustus pöörduda enne kolmandalt isikult teabe nõudmist maksukohustuslase poole, on samuti sätestatud selleks, et kaitsta kolmandaid isikuid maksuhalduri-poolse põhjendamatu tülitamise eest ehk teisisõnu peab see säte tagama, et maksuhaldur ei asuks panema menetluses kohustusi kolmandatele isikutele enne kui on ilmnenud, et kogu maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast vajalikku teavet ei ole võimalik saada maksukohustuslaselt endalt. Kohtu hinnangul tuleneb maksumenetluse uurimispõhimõttest ning haldusmenetluse üldisest põhimõttest, et menetlus tuleb läbi viia võimalikult kiiresti ja tõhusalt, et maksuhaldur võib ilma eelnevalt maksukohustuslase poole pöördutama, nõuda asjas tähtsust omavat teavet kolmandatelt isikutelt, kui on ilmne, et kaebuse esitajal sellist teavet olla ei saa. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja seisukohaga, kaebuse esitajale arveid esitanud äriühingute pangakonto väljavõtted või nendega äriühingutega seotud, ent maksumenetluse ajaks surnud isikute lähedaste seletused oleksid põhimõtteliselt asjakohatud tõendid. Maksuotsusest nähtuvalt soovib maksuhaldur nendega tõendada seda, et arvetel näidatud tehinguid ei ole toimunud. See, kas nende tõendite pinnalt tuvastatud asjaoludel 9 (näiteks see, et arved esitanud isikute pangakontole laekunud raha võeti sealt kohe sularahas välja vms), on kaebuse esitaja maksukohustuse seisukohast mingi tegelik tähtsust või mitte, on juba sisulise vaidluse küsimus, ent kuidagi ei saa väita, et tegemist oleks tõenditega, mille kogumine olnuks maksuhaldurile lubamatu ja mis tuleks seetõttu kaebuse esitaja maksukohustuse kontrollimisel üldse välistada. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebuse esitaja väidet, et tal ei ole võimaldatud tutvuda kolmandate isikute pangakontode väljavõtetega, millele maksuhaldur viidanud on. Vastavad viited olid tehtud juba revisjoniaktis ning kaebuse esitaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust väita, et maksuhaldur keeldus neid kontoväljavõtteid kaebuse esitajale tutvustamast, olgugi et kaebuse esitaja selleks soovi avaldas.
41. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, kas kaebuse esitajal oli õigus arvata tasumisele kuuluvast käibemaksusummast maha sisendkäibemaks OÜ Romul Grupp, OÜ Countri Classik ja Aljava Tehnotööde OÜ arvete alusel või mitte ning kui leiab tuvastamist, et ei olnud, siis kas tegemist on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega, mis kuulub maksustamisele tulumaksuga. Poolte vahel ei ole vaidlust seejuures selles, et maksuotsuses käsitletud tehingute tegemise ajal olid nii OÜ Logtehnika kui ka OÜ Romul Grupp, OÜ Countri Classik ja Aljava Tehnotööde OÜ registreeritud käibemaksukohustuslastena, viimatinimetatud kolme äriühingu poolt OÜ-le Logtehnika esitatud arved vastasid formaalsete tunnuste alusel KMS §-s 37 sätestatule ega selles, et OÜ Logtehnika tasus arvete alusel pangaülekandega arve esitanud isiku pangakontole.
42. Eestis tekkinud maksustatava käibe (KMS § 1 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lõikest 1 tulenevalt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvaks käibemaksusummaks maksustamisperioodil maksustatava käibena kvalifitseeruvatelt tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks […] kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sisendkäibemaks on määratletud KMS § 29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on tähtis selle lõike esimene punkt, mille kohaselt on sisendkäibemaksuks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sama paragrahvi
43. lõike punktide 3-5 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, samuti kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks või ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks.
44. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et käibemaksukohustuslasel on teiselt käibemaksukohustuslaselt saadud vorminõuetele vastava arve alusel igal juhul õigus sisendkäibemaks maha arvata. Arve alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei ole ostjal siiski juhul, kui arvel näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja ning ostja ei ole tehingu tegemisel tegutsenud heas usus. Riigikohus on korduvalt (nt. haldusasjades 3-3-1-29-03, 3-31-43-03, 3-3-1-52-03, 3-3-1-50-03) selgitanud, et käibemaksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja tuvastamiseks. Haldusasjas 3-3-1-50-03 selgitas Riigikohus, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Haldusasjas 3-3-1-39-03 leidis Riigikohus aga, et osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Samas leiti, et osavõtt maksupettusest 10 võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele ning ostja seotusele maksupettusega võivad viidata mitmesugused asjaolud, näiteks ostja juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega või andmed selle kohta, kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha. Eeltoodud seisukohti arvestades tuleb esmalt kontrollida, kas maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et OÜ Romul Grupp, OÜ Countri Classik ja Aljava Tehnotööde OÜ ei ole OÜ-le Logtehnika esitatud arvetele näidatud kaupade ja teenuste tegelikuks müüjaks. Kui maksuhalduri selline seisukoht on õige, siis tuleb järgnevalt kontrollida, kas maksuhalduri kahtlus, et kaebuse esitaja osales maksupettuses, oli põhjendatud ning kui oli, siis kas kaebuse esitaja on siiski suutnud tõendada, et tegutses eelnimetatud äriühingutega kaupa tehes heas usus. Haldusasjas nr 3-3-1-34-06 tehtud otsuses on Riigikohus leidnud, et kui hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, on tulumaksu määramine põhjendatud juhul kui ostja teadis või pidi teadma, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, kusjuures tulumaksu määramine on põhjendamatu, kui ostja põhjendatult eeldas, et arvel näidatud isik on kauba tegelik müüja.
45. Kohtu hinnangul on maksuhaldur õigesti leidnud, et kaebuse esitaja ja OÜ Romul Grupp vahel ei ole viimase poolt esitatud arvetel kajastatud sisuga tehinguid toimunud. Sellele, et OÜ Romul Grupp arvetel näidatud kaupa tegelikult OÜ-le Logtehnika ei müünud, viitab eelkõige asjaolu, et OÜ Romul Grupp vastab igati reaalse majandustegevuseta variäriühingu tunnustele – selle juhatuse liige väidab, et ei ole äriühingu tegevusega kursis ning on volitanud äriühingu nimel tegutsema isiku, kelle üle tal mingisugust kontrolli ei ole, äriühingu pangaarvelt võetakse praktiliselt kogu sinna laekuv raha sularahas välja, samas kui pangaarvelt ei tehta mingisuguseid tavapärase ettevõtlusega kaasnevaid väljamakseid. Sellistele tunnustele vastava äriühingu puhul on igati alust arvata, et selle tegevuse tegelikuks sisuks on fiktiivsete arvete väljastamine maksupettuse toimepanemise eesmärgil. Kaebuse esitaja väide, et majandustehinguid saab teha ka sularahas, on põhimõtteliselt õige, ent selline majandustegevus, iseäranis kui selle väidetavaks sisuks on välismaal toodetud spetsiifiliste detailide ost-müük, on äärmiselt ebausutav. Ka asjaolu, et OÜ Romul Grupp on esitanud käibedeklaratsioone, ei kinnita iseenesest majandustegevuse olemasolu või vaidlusaluste tehingute tegemist. Variäriühingu poolt käibedeklaratsioonide esitamise eesmärk ongi näiliselt kinnitada tegelikult mitte aset leidnud tehingute toimumist ning tekitada lõppkokkuvõttes olukord, kus variäriühingut reaalselt kontrollivad isikud rikastuvad arvetel näidatud või arvete alusel sisendkäibemaksuna maha arvatud käibemaksusummade arvelt, samas kui näiliselt jääb vastav käibemaksukohustus variühingule, kes seda kohustust kunagi ei täida ega täita saagi. Kohus leiab, et eeltoodud variäriühingu tunnustele vastava müüja puhul saab eeldada, et tegelikult kauba müüjaks olnud ei ole.
46. Järgnevalt tõusetub küsimus, kas kaebuse esitaja ostjana võis eeldada, et kauba müüjaks on siiski OÜ Romul Grupp. Vastus sellele küsimusele on eitav. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et kaebuse esitaja oli teadlik, et OÜ Romul Grupp pole kauba tegelik müüja. OÜ Logtehnika on maksuhaldurile esitatud kirjalikus seletuses (tl. 171) ise kinnitanud, et OÜ Romul Grupp arvetel nimetatud kauba müüjaks oli tegelikult A.H., kes pidi esitama arve oma tuttava firma OÜ Romul Grupp kaudu. Seega polnud kaebuse esitajal mistahes põhjust eeldada, et arvetel näidatud kauba tegelikuks müüjaks ongi OÜ Romul Grupp või et nimetatud äriühingul arvetel nimetatud kaubaga üldse mingi tegelik seos on. Kohus leiab, et maksuhaldur on piisavalt põhjendanud kahtlust, et OÜ Logtehnika on osalenud maksupettuses, mille sisuks oli sisendkäibemaksu mahaarvamine arvete alusel, millel näidatud tehinguid tegelikult toimunud ei ole. Sellist kahtlust õigustavad eelkõige kaebuse esitaja poolt antud selgitused ja dokumendid, mis puudutavad A.H.t ning väidetavalt soetatud 11 kandelaagrite edasimüümist. Kaebuse esitaja väitel oli A.H. varasemast tuttav isik. A.H. ise on maksuhaldurile antud selgituses aga väitnud, et ei tunne OÜ Logtehnika juhatuse liikmeid ega ole OÜ-le Logtehnika kunagi arveid esitanud ega mingisuguseid kandelaagreid kunagi soetanud ega müünud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ja tema esindajate selgitused A.H. isiku osas on ebausaldusväärsed ning on usutav, et A.H.l tegelikult igasugune puutumus vaidlusaluste tehingutega puudus. Kohus leiab, et
47. veebruari 2007 e-kiri (tl. 148), mille väljatrükil on saatjana märgitud „A.H.“ <xxxxxxxxxx> ning saajaks „Ain Puhm“<ain.puhm@logtehnika.com>, ei ole ehtne ning seda ei ole saatnud A.H., kuna nimetatud e-kirjas on märgitud kontaktnumbrina xxxxxxxxxx, mille osas on maksuhaldur aga tuvastanud, et kõnealune telefoninumber oli kasutuses kuni
48. detsembrini
49. On äärmiselt ebatõenäoline, et A.H., pakkudes OÜ-le Logtehnika kaupa müügiks, oleks e-kirjas märkinud endaga kontakti võtmiseks telefoninumbri, mis tegelikult ei tööta. Asjaolu, et väidetava e-kirja väljatrükil on saatja aadressiks märgitud A.H. kasutuses olnud e-posti aadress, ei kinnita, et A.H. poolt sellise kirja saatmist. Ühelt poolt on võimalik, et esitatud väljatrükile vastava sisu ja rekvisiitidega e-kirja üldse olemas ei ole ehk tegu on mitteehtsa väljatrükiga, ning teiseks on üldteadaolevalt võimalik e-kirjade saatmisel ka saatja nime- ja aadressivälju muuta selliselt, et saaja postkastis paistaksid saatja andmed just sellised nagu vaja. Kaebuse esitaja selgitused seoses A.H.ga seab täiendavalt kahtluse alla kohtumenetluse käigus esitatud volikiri (II kd, tl. 11), mille kohaselt volitab Riho Kallas A.H.t OÜ Romul Grupp nimel tehinguid tegema. Sedagi volikirja ei saa pidada ehtsaks, arvestades, et maksumenetluses seletusi andes ei ole kaebuse esitaja kordagi viidanud sellele, et selline volikiri olemas võiks olla, samuti kinnitas Riho Kallas maksumenetluses, et tegi volikirja M.S.ile, rääkimata midagi A.H.le antud volikirjast. Eelnevad asjaolud viitavad üheselt sellele, et A.H.le antud volikiri on koostatud tagantjärele. Volikirja koopia puhul tekitab kahtlust seegi, et kaebuse esitaja on väidetavalt teinud sellest endale koopia, samas tegemata koopiat A.H. isikut tõendavast dokumendist, mis tähendab seda, et millegipärast on vajalikuks peetud talletada volituse olemasolu, ent pole peetud samas vajalikuks talletada volituse alusel tegutsenud isiku isikusamasuse tuvastamist. Eeltoodu viitab samuti sellele, et tegelikult ei ole A.H. vaidlusaluste tehingutega seotud. Kaebuse esitaja ebausaldusväärne selgitus väidetava tehingupartneri kohta tekitab põhjendatult kahtluse maksupettuses osalemisest.
50. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et kaebuse esitaja väited, mis puudutavad OÜlt Romul Grupp soetatud kauba edasimüümist, ei kinnita OÜ Romul Grupp ja OÜ Logtehnika vaheliste tehingute toimumist. Esitatud tõendite põhjal ei saa väita, et kaebuse esitaja oleks oma klientidele edasi müünud neidsamu tooteid, mida väidetavalt soetati OÜ-lt Romul Grupp. Maksuhaldur on põhjendatult välja toonud selle, et OÜ Romul Grupp arvetel kajastatud toodete nimetused ja OÜ Logtehnika edasimüügiarvetel näidatud toodete nimetused ei kattu. Kaebuse esitaja väide, et OÜ Romul Grupp arvetele oli kauba nimetus märgitud ekslikult, ei ole usutav. Kaebuse esitaja töötaja S. S. on maksuhaldurile selgitanud, et kandelaagrit ja kandetala segamini ajada ei ole võimalik. See selgitus tundub ka usutav, arvestades et AS KaroTrans esindaja Märt Leesmendi sõnul on kandelaagrid suured ümmargused asjad. Ka tavakeeles tähistatakse mõistetega laager ja tala väga erinevaid asju ning eksimus, mis seisneb ümmarguse kujuga laagrite nimetamises taladeks, on äärmiselt ebatõenäoline. Seega on usutav, et oma klientidele edasi müüdud kandelaagrid soetas OÜ Logtehnika mingisuguseid muid kanaleid pidi, kindlasti ei soetatud neid aga OÜ-lt Romul Grupp. OÜ Romul Grupp arvetel nimetatud kandetalad võidi soetada kas mõnelt muult isikult või võidi neid ka üldse mitte soetada ning nö. katta OÜ Romul Grupp poolt esitatud kandetalade arvega kelleltki tundmatult kolmandalt isikult juba varem mõne muu arve alusel soetatud kandelaagrid. Viimatinimetatud asjaolu kinnitab aga veelkord kahtlust, et OÜ Logtehnika osales maksupettuses, kuna kaebuse esitaja seletused soetatud kauba kohta on ilmselgelt ebaloogilised ega saa olla tõesed. 12
51. Kohus nõustub kaebuse esitajaga aga selles, et asjakohatuks tuleb pidada maksuhalduri esitatud väiteid seoses M. S.. Nimetatud isiku on maksuhaldur OÜ-ga Romul Grupp seostanud, lähtudes enda sõnul varasemates OÜ Hannover Grupp ja OÜ Romul Grupp maksumenetluses saadud selgitustest. Kes ja mis asjaoludel neid selgitusi andnud on, on kaebuse esitaja ning kohtu jaoks teadmata, seega ei ole ka maksuhalduri väide, et OÜ-ga Romul Grupp oli kuidagimoodi seotud M. S., kontrollitav. Samas ei nõustu kohus kaebuse esitajaga, et tegemist on sedavõrd jämeda menetlusnormi rikkumisega, mis iseenesest tingib maksuotsuse tühistamise. Kohtu hinnangul ei ole M. S. isikuga seotud asjaolud tehingute toimumise ja kaebuse esitaja maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast eriti olulised ning juba eelpooltoodud järeldused tehingute mittetoimumisest tuleks teha ka juhul kui M. S. kohta igasugused andmed puuduksid. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja etteheitega, et maksuhaldur ei ole välja selgitanud, kas OÜ-ga Romul Grupp võis olla seotud mõni isik nimekujuga S. vms. Maksuhaldurilt võib nõuda, et ta kontrolliks asjaolusid, mis seonduvad mõne isikuga, kes on võimalik tuvastada, ent nõuda ei saa seda, et maksuhaldur kontrolliks sisuliselt määramatut hulka isikuid, kelle kohta ei ole teada, kas nad on kuidagi asjaga seotud või mitte.
52. Kohus nõustub ka maksuhalduri seisukohaga, et tehinguid OÜ Logtehnika ja OÜ Countri Classik vahel ei ole tegelikult toimunud ning OÜ Countri Classik ei ole olnud OÜ-le Logtehnika väljastatud arvetel näidatud kaupade tegelikuks müüjaks ega teenuste osutajaks. Ka OÜ Countri Classik arvetel näidatud tehingute mittetoimumist kinnitab eelkõige asjaolu, et OÜ Countri Classik näol oli tegemist majandustegevuseta variühingu tunnustele vastava ettevõttega, mis ilmselgelt ei saanud kaebuse esitajale arvetel nimetatud kaupu ja teenuseid müüa ning seejuures ei ole ilmnenud ühtegi asjaolu, mis kinnitaks vastupidist. OÜ Countri Classik reaalse majandustegevuse puudumisele viitab eelkõige see, et selle äriühingu pangakonto väljavõttelt ei nähtu tavapärasele majandustegevusele omaste väljamaksete tegemist, teadaolevalt ei ole äriühingul olnud töötajaid ning pangakontole laekunud raha on vahetult pärast laekumist sularahas välja võetud.
53. Kohtu hinnangul ei saa piisavalt põhjendatuks pidada aga maksuhalduri seisukohta, et OÜ-l Logtehnika puudus õigus OÜ Countri Classik arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Vaidlust ei ole seejuures selles, et arvetel kajastatud tehingute iseloomust tulenevalt mingisugust spetsiifilist tehingu teise poole identifitseerimise kohustust kaebuse esitajal ei olnud ning kaebuse esitaja tasus esitatud arvete alusel pangaülekandega. Kaebuse esitaja seletuse kohaselt ei sõlmitud kauba müüjaga eraldi garantiikokkuleppeid, nagu neid ei sõlmitud ka enamuse kaebuse esitaja klientide või partneritega. Seda väidet kinnitab põhimõtteliselt ka K. K. ja T. M. seletus, mille kohaselt lõiketeradele garantiid ei anta, kuna tegemist on kuluva osaga. Maksuhaldur ei ole tuvastanud asjaolusid, millest järelduks näiteks OÜ Countri Classik arvetel kajastatud tehingute ilmne majanduslik ebamõistlikkus või mis kinnitaksid, et kaebuse esitaja pidi teadma, et OÜ Countri Classik ei ole arvetel näidatud kauba tegelik müüja. Võttes seisukoha, et OÜ Logtehnika oli pidi olema teadlik, et arve esitaja ei ole tegelik müüja, on maksuhaldur tuginenud peaasjalikult sellele, et Ain Puhm ja G.M. olid tuttavad ning seega pidi Ain Puhm teadma, et G.M. pole suuteline äriga tegelema. Kohus sellise käsitlusega siiski ei nõustu ning leiab, et maksuotsuses tuvastatud asjaolud ei ole piisavad, et saaks rääkida põhjendatud kahtlusest, et kaebuse esitaja on osalenud maksupettuses.
54. Kohtupraktikas on tõepoolest asutud seisukohale, et vaidlusaluste tehingute osapooli juhtivate isikute omavahelised tihedad suhted võivad viidata ostja osalemisele maksupettuses. Kohus leiab, et sellisteks tihedateks suheteks ei saa pidada pelgalt asjaolu, et kaks inimest teineteist mingil moel varasemast tunnevad. OÜ Logtehnika on maksuhaldurile antud 13 seletuses märkinud, et Ain Puhm tundis OÜ Countri Classik juhatuse liiget G.M.i lapsepõlvest, mil nad elasid lähestikku, nendevaheline suhtlus katkes
55. aastal ning uuesti said nad juhuslikult kokku
56. aastal enne vaidlusaluste tehingute tegemist. Neist asjaoludest ei saa järeldada, et tegemist oli tihedalt omavahel seotud isikutega. Maksuhaldur ei ole seejuures tuvastanud, et Ain Puhm ja G.M. oleksid ka varasemal perioodil (enne
57. aastat) olnud kuidagi eriti lähedaselt seotud, ei ole ka usutav, et nad oleksid olnud näiteks lähedased lapsepõlvesõbrad vms, arvestades asjaolu, et G.M. oli Ain Puhmist 13 aastat vanem. Tuvastatud asjaoludel on pigem usutav, et tegemist oli inimestega, kes teineteist mingil määral teadsid ja nägupidi tundsid. Selle kohta, et Ain Puhm oleks pidanud olema kursis G.M.i tervisliku seisundiga või et talle oleks pidanud olema ilmne, et G.M. ei suuda mingisuguseid kaupu hankida või mingisuguste teenuste osutamist korraldada, ei ole mistahes tõendeid. Maksuhaldur on G.M.i ema ja venna seletusele tuginedes teinud järelduse, et G.M. ei olnud iseseisvalt võimeline arvetel näidatud tehinguid korraldama. See on põhimõtteliselt ka usutav, ent sellest ei saa teha järeldust, et OÜ Logtehnika sellest teadma pidi. On võimalik, et G.M. tegutses teiste, tundmatute isikute juhtimise ja kontrolli all, ent siiski reaalselt võttis ühendust isikutega, kellele pakkus müügiks kaupu ja teenuseid ning võis ka reaalselt neid kaupu näiteks transportida. Maksuhaldur ei ole kogunud ühtegi tõendit selle kohta, et G.M. ei oleks olnud oma tervisliku seisundi tõttu suuteline selliseid toiminguid tegema. Ka G.M.i lähedaste poolt antud seletustest ei nähtu, et G.M. oleks oma eluga toimetulekuks vajanud pidevat kõrvalabi, M. M. kinnitas seevastu maksuhaldurile, et G.M. sai oma elu korraldamisega iseseisvalt hakkama, sama on põhimõtteliselt kinnitanud ka G.M.i tuttav V. J., kes on maksuhaldurile hiljem esitatud seletuses mõnevõrra oma ütlusi küll korrigeerinud, ent kelle ütlustest ei nähtu ka esimesel korral, et G.M. oleks olnud näiteks asotsiaalne vms. Ka T. K. on maksuhaldurile väitnud (tl. 182), et müüs OÜ Countri Classik G.M.ile, kes maksis talle 7000 krooni sularahas, T. K.a ei väitnud, et G.M. ei oleks selle äriühingu ostmises isiklikult osalenud. Maksuhaldurile antud selgitustest nähtub ka, et G.M. suri insuldi tagajärjel, mis üldteadaolevalt on äkiline ja ootamatu surma põhjus ning ei ole teada ka asjaolusid, mis viitaksid sellele, et G.M.i tervis oleks pikalt enne surma olnud selline, mis välistanuks tal iseseisvalt ringi liikumise, teiste inimestega suhtlemise jms.
58. Kaebuse esitaja on maksumenetluses esitanud OÜ Countri Classik nimel saadetud faksi hinnapakkumisega hüdraulika mootori remondile (tl. 168). Maksuhaldur on küll tõdenud, et nimetatud faksilt ei nähtu selle saatja telefoninumber ning seega on põhimõtteliselt õige ka seisukoht, et ei ole tuvastatav, milliselt numbrilt see faks tegelikult saadetud on, ent samas ei ole maksuhaldur kogunud ühtegi tõendit ega toonud välja ka asjaolusid, miks ei võinud sellist faksi saata näiteks G.M. või tundmatud isikud, kes tegelikult remonditeenuseid osutasid ning OÜ Countri Classik nimel kaebuse esitajale arveid esitasid. Kõnealune faks ei kinnita kuidagi ka seda, et OÜ Logtehnika oleks pidanud teadma, et seda pakkumist ei teinud OÜ Countri Classik. Maksuhalduri seisukoht, et hüdraulika mootori remondi on teostanud OÜ Logtehnika ise, on oletuslik ega ole piisavalt tõendamist leidnud. Üksnes asjaolu, et OÜ-l Logtehnika oli töötaja, kes oli võimeline selliseid tõid teostama ning
59. aastal selliseid töid ka reaalselt tegi, ei välista iseenesest seda, et mõningad remonditööd osteti väljastpoolt. Sigmar Soku seletustest ei nähtu, et S. S. oleks teinud Countri Classik hinnapakkumises näidatud töid või et konkreetseid seadmeid, mida väidetavalt remontis OÜ Countri Classik ning mis maksumenetluse ajal olid väidetavalt OÜ Logtehnika laos olemas, oleks remontinud S. S.
60. Maksuhaldur on ka OÜ Countri Classik arvete puhul välja toonud selle, et arvete alusel väidetavalt soetatud kauba nimetused erinevad OÜ Logtehnika edasimüügiarvetel näidatud nimetustest. Kohus möönab, et nimetatud asjaolu, seab teatud kahtluse alla kaebuse esitaja väite, et OÜ Countri Classik arvete alusel soetatud kaup müüdi edasi kaebuse esitaja poolt 14 viidatud arvete alusel, ent seda ei saa pidada piisavaks, et kahtlustada OÜ-d Logtehnika maksupettuses osalemises kauba ostmisel. Siinkohal ei ole vaidlust ka selles, et kõnealused lõiketerad RW-5 ja RW-6 on välimuselt sarnased, mistõttu on usutav, et saades kauba koos arvega või enne seda ning veendudes, et kaup on tegelikult selline, nagu vaja, ei pööra ostja erilist tähelepanu arvel näidatud kauba nimetuse korrektsusele, eriti kui toote üldnimetus lõiketerad on õige. Maksuhaldur on teinud ka liialt kaugeleulatuva järelduse, et terasid RW-5 ja RW-6 kasutatakse erineval otstarbel, kuna K. K. ja T. M. on maksuhaldurile selgitanud üksnes seda, et need terad on erineva kõvadusega materjalist, RW-5 ja RW-6 tüüpi terade erineva kasutusotstarbe kohta tõendid puuduvad.
61. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et maksuhaldur ei ole veenvalt põhjendanud oma seisukohta, et OÜ Logtehnika teadis või pidi teadma, et OÜ Countri Classik ei ole esitatud arvetel nimetatud kaupade ja teenuste tegelikuks müüjaks ning seetõttu ei ole alust piirata OÜ Logtehnika õigust kõnealuste arvete alusel oma tasumisele kuuluvast käibemaksust sisendkäibemaksu maha arvata. Kohus leiab, et maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud ei ole piisavad selleks, et OÜ-d Logtehnika saaks põhjendatult kahtlustada maksupettuses osalemises seoses OÜ Countri Classik arvetega.
62. Erinevalt eelpoolnimetatud äriühingutest, ei saa kohtu hinnangul põhjendatuks lugeda maksuhalduri seisukohta, et tehinguid OÜ Logtehnika ja Aljava Tehnotööde OÜ vahel ei ole toimunud. Samas leiab kohus, et isegi juhul kui asuda seisukohale, et Aljava Tehnotööde OÜ arvetel näidatud kauba müüjaks ei olnud tegelikult arve esitaja, vaid tundmatu kolmas isik, ei saa põhjendatuks pidada maksuhalduri seisukohta, et kaebuse esitaja seda teadis või oleks pidanud teadma või et maksuhalduril olnuks piisav põhjus kahtlustada kaebuse esitajat maksupettuses osalemises. Tehingute toimumist OÜ Logtehnika ja Aljava Tehnotööde OÜ vahel kinnitab eelkõige see, et nii kaebuse esitaja kui väidetava kauba müüja nimel tegutsenud J.T. kinnitavad tehingu toimumist, J.T. on seejuures maksuhaldurile selgitanud, kust ta arvetel nimetatud kauba sai ning kuidas ta selle kaebuse esitajale transportis. Kohus nõustub küll maksuhalduri järeldusega, et Aljava Tehnotööde OÜ ei saanud OÜ-le Logtehnika müüdud lõiketeri soetada OÜ-lt Countri Classik, kuna eeltoodud põhjustel on ilmne, et sellel äriühingul mingisugust reaalset majandustegevust ei olnud, ent see ei tähenda, et Aljava Tehnotööde OÜ ei saanud arvetel näidatud kaupa müüa kaebuse esitajale. On võimalik, et J.T., tegutsedes Aljava Tehnotööde OÜ nimel, soetas kaebuse esitajale edasi müüdud kauba tundmatutelt kolmandatelt isikutelt ning siiski müüs selle kaebuse esitajale. Aljava Tehnotööde OÜ reaalse majandustegevuse puudumise kohta ei saa piisavaks tõendiks pidada Kaupo Surva poolt antud seletusi. Kaupo Surval, kes oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal Aljava Tehnotööde juhatuse liige, võib olla huvi varjata asjaolusid, mis puudutavad selle äriühingu tegevust ning juhtimist ja kontrolli. Kogutud tõendite pinnalt on usutav, et Kaupo Surva kontrollis tegelikult nii Aljava Tehnotööde OÜ kui ka OÜ Countri Classik tegevust, viimase äriühingu seotusele Kaupo Survaga viitab eelkõige maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolu, et OÜ Countri Classik juhatuse liige G.M. elas Kaupo Surva isale kuuluvas korteris ning ka G.M.i ema teadis Kaupo Survat nimepidi.
63. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et Aljava Tehnotööde OÜ ei olnud arvetel näidatud kauba tegelik müüja, ei saaks nõustuda maksuhalduri järeldusega, et OÜ Logtehnika seda teadis või pidi teadma. Mistahes lähedasi isiklikke sidemeid OÜ Logtehnika juhtide ning Aljava Tehnotööde OÜ nimel esinenud või seda äriühingut reaalselt kontrollivate isikute vahel ei ole maksuhaldur tuvastanud. Tõenditel põhinevaks ei saa pidada maksuotsuses tehtud järeldust, et OÜ Logtehnika juhatuse liikmed tundsid ja olid varem tuttavad ning usaldasid Aljava Tehnotööde OÜ kontaktisikuid ja juhatuse liikmeid. Maksuotsuse kohaselt võisid Aljava Tehnotööde OÜ-ga seotud isikuteks olla J.T., Kaupo Surva ja Kalle Kama. 15 Maksuhaldur ei ole kogunud tõendeid, millest nähtuks, et mõni nendest isikutest oli mingil moel varem tuttav või lähedalt seotud mõne OÜ Logtehnika juhatuse liikmega. Samuti ei saa väita, et kaebuse esitaja oleks äritehingutes Aljava Tehnotööde OÜ-d kuidagi eriliselt usaldanud. Kaebuse esitaja on ise selgitanud, et Aljava Tehnotööde OÜ-ga tehtud tehingutes puudus äririsk, kuna kaup tarniti enne arve tasumist. Maksuhaldur on liialt kaugeleulatuva järelduse teinud ka Aljava Tehnotööde OÜ-lt soetatud kauba edasimüümise osas Skanska EMV AS-ile. Nimelt on maksuhaldur pidanud kauba edasimüümist ebatõenäoliseks seetõttu, et Skanska EMV AS-i esindajate väitel ei esitanud OÜ Logtehnika ettemaksuarveid, samas kui OÜ Logtehnika ise kinnitab ettemaksearvete esitamist. Siinkohal tuleb tähele panna, et K. K. ja T. M. selgitasid maksuhaldurile, et raamatupidamislikult ei esitanud OÜ Logtehnika ettemaksuarveid, ent tegelikult toimus maksmine enne kui saadi varuosad tarnija käest kätte. Seega sisuliselt kinnitasid ka Skanska EMV AS-i esindajad varuosade eest ettemaksu tegemist OÜ-le Logtehnika. Tehingute mittetoimumist ei kinnita käesoleval juhul ka tavapärasest väiksem vahendustasu määr. Tehingute vähene majanduslik otstarbekus võiks olla üheks täiendavaks asjaoluks, mis kinnitab tehingute mittetoimumist, üksnes juhul kui esineksid ka muud, kaalukamad asjaolud, mis sellele viitavad. Käesoleval juhul see nii ei ole ning tehingute vähene kasumlikkus ei anna ka alust väita, et tegemist oleks majanduslikult ilmselgelt ebamõistlike tehingutega.
64. Kokkuvõttes leiab kohus, et puudub alus piirata kaebuse esitaja õigust arvata sisendkäibemaksu maha Aljava Tehnotööde OÜ arvete alusel. Maksuhalduri poolt kogutud tõendite pinnalt on usutav, et OÜ Countri Classik ja Aljava Tehnotööde OÜ olid seotud maksupettusega, ent tuvastamata on, et OÜ Logtehnika seda teadnud oleks või et ta oleks selles maksupettuses osalenud. Eeltoodu tõttu tuleb maksuotsus tühistada osas, millega on määratud käibe- ja tulumaksu OÜ-ga Countri Classik ja Aljava Tehnotööde OÜ-ga tehtud tehingutelt. Maksuotsuse kohaselt (tabel lk. 29) kohustati kaebuse esitajat tasuma OÜ Countri Classik arvete alusel vääralt maha arvatud sisendkäibemaksu 73178 krooni ja Aljava Tehnotööde OÜ arvete alusel 18113 krooni. Seega tuleb maksuotsus tühistada 91291 krooni käibemaksu osas. Tasumisele kuuluv tulumaks on maksuotsuse kohaselt määratud (tabel lk. 31) Countri Classik OÜ arvete alusel 127 522 krooni ja Aljava Tehnotööde OÜ arvete puhul 31563 krooni, seega kokku 159 085 krooni. MENETLUSKULUD 50.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on taotlenud tasutud 15 000 krooni suuruse riigilõivu ning 47 101, 30 krooni suuruste õigusabikulude väljamõistmist. Vastustaja on kohtule teatanud, et peab menetluskulusid põhjendamatult suureks ning leiab, et neid tuleks vähendada 1/3 võrra. Kohus leiab, et advokaadibüroo arvete ning pangaülekannete tõenditega on tõendatud, et menetluskulud on kantud.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohtu hinnangul saab vaidluse keerukust, esitatud õiguslike ja faktiliste väidete ning vaidlustatud haldusakti mahtu ning revisjoniaktile esitatud vastuväidete põhjalikkust, peab kohus mõistlikuks õigusabikuluks 40 000 krooni.

§ 92

lõikes 2 on sätestatud, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vaidlusaluseks summaks oli maksuotsuse kohaselt 332 238 krooni, kohus tühistab maksuotsuse 251 376 krooni osas ehk umbes 75% ulatuses. Seega tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista (15 000+40 000) x 0,757=41 250 krooni. 16 Kristjan Siigur Kohtunik 17