KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 24. novembril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-09-570 Haldusasi H.K.i,

) § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega Riigikohtu poolt ning osutas sellest tulenevatele järelmitele. Ringkonnakohus märkis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonil tuleb Riigikohtu otsusest lähtuvalt uuesti läbi vaadata nii kaebajate kui ka I. S. avaldused. Seejuures lisas ringkonnakohus, et

§ 7lg 1 ei välista nende isikute vara tagastamist, kes ei olnud 16.

juuni 1940. a seisuga Eesti Vabariigi kodanikud ega elanud Eesti territooriumil, kuna

§ 7

lg 1 p 7 kohaselt on sellise vara tagastamist õigus nõuda

§-s 8 nimetatud pärijatel. Täiendavaks aluseks lisaks

§ 7

lg-s 1 loetletud alustele on endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (edaspidi: õdedele ja vendadele tagastamise seadus) § 1, millega ei seata vara tagastamise nõudeõiguse olemasolu sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest

1. juunil 1940 ega Eestis elamisest omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal.
2. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
3. veebruari
4. a otsusega nr 1 jäeti rahuldamata H.K.i, P.T.i ja R.T.i avaldused vaidlusaluse vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on vara endisel omanikul

§-le 8 vastav pärija, kelleks on tema lapselaps I. S.. Seetõttu on välistatud taotlejatele vara tagastamine õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 kohaselt. 5. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 3. märtsi 2009. a otsusega jäeti

§ 7lg 1 p 7, § 7 lg 2, § 8 lg 3 p 2 ja lg 5, § 19 lg 1 ning Maa

RS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel õigustatud subjektiks tunnistamata ka I. S., kuna tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise hetkel (

1. juuni 1991) Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil.
2. H.K., P.T. ja R.T. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused (kohus liitis ühte menetlusse), paludes tühistada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
3. veebruari
4. a otsuse nr
5. Kaebuse esitajad palusid kohustada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni uue otsuse tegemiseks.
6. Tallinna Halduskohus rahuldas
7. juuni
8. a otsusega haldusasjas nr 3-09-570 kaebused ja tühistas ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni vaidlustatud otsuse. Kohus kohustas vastustajat kaebajate
9. märtsi
10. a avaldused uuesti läbi vaatama ja tegema uue otsuse kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul puudus vaidlus selles, et kõnealuse vara õigusvastase võõrandamise aegne omanik H. J. S. lahkus
11. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale ning oli
12. juuni
13. a seisuga Saksa kodanik. Nii kaebajad (H. J. S. venna lapselapsed) kui ka H. J. S. lapselaps I. S. on tähtaegselt esitanud avaldused H. J. S.le kuulunud vara tagastamiseks. Kuigi I. S. kuulub

§ 8

lg 3 p-s 2 loetletud pärijate hulka, tuleb seda sätet vaadelda koosmõjus

§ 7lg 1 p-ga 7.

Nimetatud sättest tulenevalt ei ole nõudeõigust välisriigi kodaniku vara tagastamiseks pärijal, kes pole Eesti kodanik ega elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Seega ei saa I. S. kui pärija olemasolu välistada kaebajate nõudeõigust. Ka Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määrusega nr 161 kinnitatud 2 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" (edaspidi Kord) p 4 üheksandast lõigust tuleneb põhimõte, et omandireformi õigustatud subjektide ringi kindlakstegemisel võetakse arvesse vaid isikuid, kelle nõudeõigus tuleneb seadusest ning kes otsustavad seda ka tegelikult kasutada. Kohus märkis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon peab avalduste uuel läbivaatamisel hindama oma pädevuse piires kõiki asjassepuutuvaid tõendeid ja tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud, arvestades seejuures varasemates kehtivates haldusaktides ja jõustunud kohtulahendites tuvastatud asjaolusid ning käesolevas ja varasemates asjassepuutuvates kohtuotsustes antud õiguslikke juhiseid. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
5. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas
6. aprilli
7. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-3-1-10-10 osaliselt ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu
8. juuni
9. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
10. novembri
11. a otsuse haldusasjas nr 3-09-570 ning saatis asja uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus jätkas haldusasja menetlemist ning palus pooltel esitada oma täiendavad seisukohad, võttes arvesse Riigikohtu otsuses toodut. KAEBAJATE SEISUKOHT
12. Keskseks küsimuseks on asjaolu, kes on esitanud vara tagastamiseks avalduse (kas endine omanik ise või pärija) ja ka see, milline on avalduse esitamise aeg (kas enne või pärast

-e § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks tunnistamist). Kuna H. J. S. on surnud enne

-e jõustumist, siis sattus temalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine

§ 7

lg 3 kehtivuse kadumisel

§ 7lg 1 p 7 toimealasse.

Tähtsust ei oma asjaolu, et H. J. S. oli Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Eestist lahkunud isik. Selle asjaolu mõju kadus seadusest alates 12.10.2010 ning on põhiseadusevastane tuletada sellest, et H. J. S. oli nn ümberasuja, kaebajatele negatiivseid tagajärgi.

§ 7lg 3 kehtivuse kadumisel tekkiski H.

J. S. nõudeõigus temalt õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes

-e alusel, sest ta oli vara omanik võõrandamise ajal. See nõudeõigus realiseerub vara tagastamise käigus tema pärijatele, kuna komisjon kohustub kohaldama

-e sätteid tervikuna, k.a

§ 7lg 1 p 7.

10. Riigikohtu 28.04.2010 otsuse punktist 20 kohtuasjas nr 3-3-1-10-10 tuleneb väide, et

§ 7

lg 1 p 7 tekstist ega asjaolust, et

§ 7

lg 2 kohaselt ei lahendata

§ 7

lg 1 p-des 1-4 ja p-s 7 nimetatud isikute taotlusi riikidevahelise kokkuleppega, ei saa veel teha järeldust, et

§ 7

lg 1 p-s 7 nimetatud isikutele laieneks nõudeõigus sõltumata sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist.

§ 7

lg 1 p-s 7 sätestatakse vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad nõuded võrreldes

§ 7lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega.

Kaebajatele on vara tagastamine takistatud, kuna

§ 7

lg 2 kohaselt sõltub kaebajate nõudeõigus sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Juhul kui see nii on, siis sarnaselt

§ 7

lg-ga 3 on

§ 7

lg 2 põhiseadusevastane.

§ 7

lg 3 sõnastus andis võimaluse tõlgenduseks, et ümberasunutele ja nende pärijatele ei tagastata vara

-ga sätestatud tingimustel ja korras, kuid andis neile endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. 3 Samamoodi annab välisriigi kodanikele lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks

§ 7

lg 2, kuna välisriigi kodanikele ja nende pärijatele ei tagastata vara

-ga sätestatud tingimustel ja korras. Riigikohtu üldkogu jõudis

§ 7

lg 3 osas järeldusele, et vaidlusalune säte ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning on seetõttu vastuolus Põhiseaduse (PS) § 13 lg-s 2 ja §-s 14 sätestatuga nende koostoimes. Õigusselgusetusega on tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ja teistele säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada kasutatavat vara. Selline olukord eeldab Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu tõhusat sekkumist, et oleks tagatud õigus üldisele korraldusele ja menetlusele. Sarnased põhimõtted kehtivad ka

§ 7

lg 2 põhiseadusevastasuse kohta juhul, kui see säte on takistuseks vara tagastamisel, nagu on komisjon käesolevas menetluses väitnud. 11.

§ 7

lg 1 p 7 mittekohaldamine kaebajate suhtes oleks põhiseadusevastane, kuna sellisel juhul koheldaks kaebajaid alusetult ebavõrdselt võrreldes nende pärijatega, kelle õiguseelneja ei asunud Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Saksamaale, kuna viimatinimetatud isikutel on vara tagastamise nõudeõigus. Kaebuse esitajad nõustuvad riigikohtunik Jüri Põllu seisukohaga, et erinevat kohtlemist ei saaks põhjendada väitega, et võib-olla on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon juba määratud. Kompensatsioon võib olla määratud õigusvastaselt võõrandatud vara eest ka teistele isikutele, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. 16. juunil 1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest välisriikide poolt kompensatsiooni maksmise kohta tõsikindlad andmed praegu puuduvad. Kõigile omandireformi seaduste alusel vara tagastamise või kompenseerimise taotluse esitanud isikutele laieneb

§ 17lg 5.

Kui ilmneb, et konkreetne isik on saanud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni, siis jääb vara tagastamata või kompenseerimata.

1. Kui
2. märtsil 1997 jõustus
3. jaanuaril
4. a vastu võetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus (

e muutmise seadus), mis andis välisriigi kodanikest endiste omanike pärijatele suuremad õigused vara tagastamist nõuda kui õiguseelnejatel oli, siis tuleks neid õigusi laiendada ka kaebajatele.

§ 7lg 3, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas 28.

oktoobri

1. a otsusega põhiseadusevastaseks, oli seni takistanud ümberasunud isikutele kuulunud vara tagastamist.
2. oktoobri
3. a otsuses leidis Riigikohtu üldkogu, et

§ 7

lg 3 on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldine korraldus-ja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitiline kokkulepe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnumi vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta. Üldkogu tunnistas kohtuotsuse resolutsioonis

§ 7lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes.

1. Haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tehtud Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. Osaotsuses leiti, et

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata. 6. detsembril 2006. a samas asjas tehtud teise osaotsuse punktis 5 võttis üldkogu, eristamata 1939. a lepingu alusel ümberasunuid ja järelümberasunuid, järgmise seisukoha: „Üldkogu on 4 seisukohal, et

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.[…]“. Käesolevas asjas leidis riigikohus, et seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid seadusandja pole seni seda teinud. Kui jaatada väidet, et Riigikohus ei ole oma üldkogu

1. detsembri
2. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tulenevalt soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest, ja samas seadusandja ei ole ka reguleerima asunud välisriigi kodanikest isikutele, kes Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asusid, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, siis on tekkinud põhiseadusevastane olukord.
3. Kaebajate õigusi kitsendab

§ 7

lg 1 p 7 kohaldamata jätmine põhjusel, et puudub vastav norm

-es. Selle normi puudumine on põhiseadusevastane ja on sisuliselt seadusandja tegemata töö. Olukorras, kus Saksamaale mitteümberasujatest välisriigi kodanike pärijate nõudeõigus on ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest

§ 7

lg 1 p 7 olemasolu tõttu (mis on seega seadusandja tahe), tuleb kaebajaid kohelda eeltoodud isikutega võrdselt ja kehtestada samane reegel ka kaebajate suhtes. Kaebajate õiguseelneja oli välisriigi kodanik. Kuna ümberasumise fakt on õiguslikult muutunud selle põhiseadusevastasuse tõttu ainetuks, siis ei saa nimetatud fakt olla põhjuseks, miks eristada kaebajaid teistest sarnastest vara tagasi taotlevatest pärijatest. Sisuliselt kohtleb

antud juhul sarnaseid isikuid ebavõrdselt. Samuti on seadusandja poolt täitmata jäänud kohustus luua õiguslik normistik taoliste avalduste menetluseks. Menetluse olemasolu on oluline põhiseaduses sätestatud isiku põhiõigus. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vaidlust ei ole selles, et H. J. S. oli Saksa kodanik ja lahkus
2. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale. Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6305 asus üldkogu

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärje osas seisukohale, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele

-es sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.

§ 7

lg 1 punktidest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise nõudeõigus on vara endistel omanikel, kellel oli

1. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus või kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Vaidlust ei ole selles, et kumbki eelnimetatud tingimus H. J. S. puhul ei olnud täidetud.
2. Kui kohaldataks Saksamaale ümberasujate vara tagastamisel või kompenseerimisel pärast

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist üldalusena

§ 7

esimest lõiget igal juhul, võimaldaks see vara tagastamist ja kompenseerimist välisriikide kodanike pärijatele olukorras, kus välisriikide kodanikele endile nõudeõigust vara tagastamise üldiste aluste hulgas ei sätestata. Kui üldaluseid järgida, siis

§ 7

lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus, kui omanik on surnud,

§ 7

lg 1 p 1 ja p2 nimetatud tunnustele vastavate isikute pärijatel

§-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Ka Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei tulenenud, et vara tagastamise otsustamisel

üldistel alustel ja üldises korras tuleks õigustatud subjektidena igal juhul käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid. 5 17. Vastustaja nõustub Riigikohtu otsuse p-s 17 avaldatud seisukohaga, et

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamine omandireformi üldaluseid järgides ei saanud muuta omandireformi põhimõtteid ja tekitada olukorda, kus ümberasunud välisriigi kodaniku vara igal juhul mistahes pärijale, kes avalduse on esitanud, kuuluks tagastamisele

§ 7

lg 1 p 7 alusel.

§ 7

lg 1 p 7 viitab

§-le 8.

§ 8

lg-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud, on vara õigustatud subjektid: 1) omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades; 2) omaniku lapse abikaasa, omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased.

§ 8

lg 5 kohaselt käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena ainult selles paragrahvis tähendatud isikuid. Kui omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud § 8 lg 3 p-s 2 tähendatud isikud (lapselapsed). Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 näeb ette, et kui maaomanik on surnud ja

§-s 8 nimetatud pärijaid ei ole, siis õdede-vendade alanejad sugulased võivad taotleda ka sellel maal asuvate hoonete tagastamist, kui maaomanikul olnuks maa tagastamise nõudeõigus. ÕVVTK on jätkuvalt seisukohal, et kuna vara endisel omanikul on

§ 8

lg 3 p-s 2 nimetatud pärija (lapselaps), pole põhjendatud endise omaniku venna lapselaste tunnistamine omandireformi õigustatud subjektideks ka seetõttu.

1. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 kohaldatakse koostoimes MaaRS § 5 lg 1 punktiga 2, mis viitab omakorda § 5 lõike 1 punktile
2. Sellest tulenevalt on MaaRS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi maa tagastamise nõudeõigus 1) endistel omanikel, kui neil oli
3. aasta
4. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid
5. aasta
6. juunil alaliselt Eestis ; 2) eelnimetatud tunnustele vastava omaniku pärijatel vastavalt

§-le

1. Kui §-s 8 märgitud isikuid ei ole, siis Eesti kodakondsusega või Eestis elanud endise omaniku õdedevendade alanejatel sugulastel. Vastustaja nõustub Riigikohtu järeldusega selles, et olukorras, kus endisel omanikul puudub nõudeõigus talle kuulunud vara tagastamiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku õe või venna alanejate sugulaste jaoks. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon on vaidlustatud otsuse kujundamisel järginud omandireformi põhimõtteid ja üldiseid aluseid ning lähtunud kehtivast õigusest, mida ei ole ümber lükatud ka Riigikohtu 28.04.2010 otsuses avaldatuga. Kui kaebajad leidsid, et seaduses ei ole sätteid, mis tagaksid neile õigused nende soovitavas piisavas mahus, tuleks ehk pöörduda seadusandja poole. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas vaidluses on kohtud siduvalt kindlaks teinud järgnevad faktilised asjaolud: 1) Haapsalus, Lossiplats 6 asunud vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal H. J. S., kes oli Saksa kodanik ja lahkus
3. a. riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale; 2) vara tagastamiseks on tähtaegselt avaldused esitanud nii H. J. S. lapselaps I. S. kui ka tema venna lapselapsed H.K., P.T. ja R.T. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi asjas nr 3-3-1-10-10 28.04.2010 tehtud otsuse p. 11). Vaidlus puudub ka selle üle, et vara endine omanik on surnud ning pärast vaidlustatud otsuse tegemist on I. S. jäetud ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
4. märtsi
5. a otsusega õigustatud subjektiks tunnistamata, kuna tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. Riigikohtu üldkogu
6. aprilli
7. a otsusega haldusasjas nr. 3-3-1-63-05 tunnistati alates
8. oktoobrist 2006 kehtetuks

§ 7

lg 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. 6. detsembri 2006. a 6 otsuses samas haldusasjas asus Riigikohtu üldkogu

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärje osas seisukohale, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras (otsuse p 5). 20. Vaidlustatud otsusega jäeti kaebajad endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (edaspidi õdedele ja vendadele tagastamise seadus) § 1, maareformi seaduse (MaaRS) § 5 lg 1 p 2,

§ 8lg 3 p 2 ja lg 5 ning Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.

a määrusega nr. 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi Kord) alusel õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistamata. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja

§-s 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on MaaRS § 5

1. lõike punkti 2 alusel tähtaegselt esitanud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. MaaRS § 5 esimese lõike punktid 1 ja 2 sätestavad: „Maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda: 1) füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli
2. aasta
3. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid Aluste jõustumise ajal (
4. aasta
5. juuni) alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil; 2) füüsilistel isikutel, kes on käesoleva lõike punktis 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste §-le
6. Kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda tema õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal.“ Käesolevas haldusasjas vaidlevad pooled selle üle, kas vastustaja on kaebajate taotlust läbi vaadates õigesti lähtunud eeltoodud õigusaktidest või oleks kaebajate suhtes kuulunud kohaldamisele

§ 7

lg 1 p 7, mille järgi on nõudeõigus välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute paragrahvis 8 sätestatud pärijatel, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. Kohus märgib, et kohus on vaidluse lahendamisel seotud Riigikohtu halduskolleegiumi 28. aprilli 2010 otsuses asjas nr. 3-3-1-10-10 väljendatud seisukohtadega, kuna viidatud otsuse p 22 järgi peab halduskohus hindama vaidlustatud haldusakti õiguspärasust otsuse seisukohti arvestades. 21.

§ 7

lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt on vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus.

§ 7

lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka

§ 7

lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel

§-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Riigikohtu halduskolleegium asus ülalviidatud kohtuasjas nr. 3-3-1-10-10 seisukohale, et Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsusest haldusasjas nr. 3-3-1-63-05 ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või 7 kompenseerimisele nende pärijatele.

§ 7

lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud

§ 7lg 3, oleks kolleegiumi hinnangul kohtu ülemäärane aktiivsus (vt otsuse p 17).

Riigikohus asus

§ 7

lõike 1 punkti 7 analüüsides seisukohale, et isikutele sellise nõudeõiguse võimaldamine, mida polnud pärandajal, ei sobi kokku omandireformi üldise loogikaga (otsuse p 19).

§ 7

lg 1 p-s 7 sätestatakse vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad nõuded võrreldes

§ 7lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega (otsuse p 20).

Riigikohtu halduskolleegium vaatles õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 koostoimes MaaRS § 5 esimese lõike punktiga 2, mis viitab omakorda sama lõike esimesele punktile. Viidatud sätetest koostoimes tegi Riigikohtu halduskolleegium järelduse, et olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või nende alanejate sugulaste jaoks (otsuse p. 21). 22. Kuna vara endine omanik H. J. S. oli Saksa kodanik, kes lahkus 1939. a. riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale, tal ei olnud 1940. aasta 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsust ning ta ei elanud Aluste jõustumise ajal 1991. aasta 16. juunil alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, puudus tal vaidlusaluse vara tagastamise nõudeõigus. Riigikohtu eelpool tsiteeritud seisukohtadele tuginedes tuleb

§ 7

lõike 1 punkti 7 tõlgendada selliselt, et nimetatud säte ei laienda välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute, kes ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal

1. juunil 1991 Eesti Vabariigi territooriumil või kellel ei olnud
2. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsust, pärijate nõudeõigust ehk nimetatud säte ei kujuta endast erandit

§ 7

lõike 1 punktides 1-2 sätestatud füüsiliste isikute nõudeõiguse eelduste üldreeglist.

§ 7lg 1 p 7 seetõttu kaebajate suhtes kohaldamisele ei kuulu.

Lisaks puudub vaidlus selle üle, et kaebajad ei kuulu

§-s 8 märgitud pärijate ringi, mis on samuti üks

§ 7lg 1 p 7 kohaldamise eeldus.

Seetõttu on vastustaja õigesti kohaldanud kaebajate taotluste lahendamisel õdedele ja vendadele tagastamise seadust, mis sätestab

-ega võrreldes endise omaniku õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele täiendava vara tagastamise aluse. 23. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 annab endise omaniku õdedele ja vendadele õiguse taotleda endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist, kui

§-s 8 nimetatud pärijaid ei ole. ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 17.02.2009 otsusega jäeti kaebajate taotlus just nimetatud põhjusel rahuldamata. Vaidlustatud otsuses märgitakse: „Pärija poolt eelnimetatud õiguse realiseerimine välistab komisjoni jaoks taotlejate avalduse rahuldamise võimalikkuse“ (otsuse p 6). Ühtlasi tugines maakonnakomisjon ÕVVTK keskkomisjoni 1998. aastal antud selgitusele, mille kohaselt ei tagastata ega kompenseerita

§-s 8 märgitud taotleja osa teistele taotlejatele ka juhul, kui vara ei peaks kuuluma

§-s 8 nimetatud isikule tagastamisele, kui Vabariigi Valitsuse 28.08.1991. a määrusega nr. 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 4 mõttes pole tegemist vara tagastamise nõudest loobumisega. Kohus märgib, et vaid 14 päeva pärast vaidlustatud otsuse tegemist on ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jätnud H. J. S.’i

§-s 8 nimetatud pärija I. S.’i õigustatud subjektiks tunnistamata, kuna tal puudub Eesti kodakondsus ning ta ei elanud

-s jõustumise ajal 20. juunil 1991 Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. Kohus on seisukohal, et kaebajate taotluse lahendamisega enne I. S.’i taotluse lahendamist eksis vastustaja hea halduse põhimõtte vastu ning ei lähtunud omandireformi eesmärgist. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ei välista endiste omanike õdede ja 8 vendade ning nende alanejate sugulaste õigustatud subjektiks tunnistamist olukorras, kus

§-s 8 märgitud pärija nõudeõiguse puudumise, nõudeõigusest loobumise või muu põhjuse tõttu vara tagastamist taotlevate isikute ringist välja langeb. Kuna I. S.’i nõudeõiguse puudumine ei vajanud eriti põhjalikku faktiliste asjaolude analüüsi ning õigusaktide tõlgendamist, pidi nimetatud asjaolu olema vastustajale ilmne juba vaidlustatud otsuse tegemisel ning kui see ilmne ei olnud, oleks vastustaja pidanud I. S.’i nõudeõiguse olemasolu enne vaidlustatud otsuse tegemist kontrollima. ÕVVTK keskkomisjoni 1998. aastal antud ametlikku selgitust ei saa pidada õigusaktiks, millele tuginedes oleks võimalik omandireformi üldisi eesmärke eirata. Omandireformi eesmärgiks tuleb

§-le 2 tuginedes pidada siiski omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamist varade tagastamisega, mitte formaalsetel põhjendustel varade tagastamata jätmist. Hoolimata eeltoodust ei mõjuta I. S.’i ning kaebajate taotluste lahendamise järjekord ning eksimus materiaalõiguse kohaldamisel siiski otsuses tehtud lõpliku järelduse õigsust, kuna H.K.’il, P.T.’il ja R.T.’il puudus õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1, MaaRS § 5 lg 1 p 2 ning Riigikohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsusest asjas nr. 3-3-1-10-10 tulenevalt nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud varale, mille endiseks omanikuks oli H. J. S.. Eeltoodust lähtudes on vastustaja jätnud vaidlustatud otsusega õigesti kaebajad Haapsalus Lossiplats 6 asuva vara osas õigustatud subjektideks tunnistamata.
3. Kaebajate väitel on

§ 7

lg 1 p 7 mittekohaldamine kaebajate suhtes põhiseadusevastane, kuna sellisel juhul koheldakse kaebajaid alusetult ebavõrdselt võrreldes nende pärijatega, kelle õiguseelneja ei asunud Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Saksamaale, kuna viimatinimetatud isikutel on vara tagastamise nõudeõigus. Kohtu arvates on kaebajate väide ekslik.

§ 7lõike 1 punktidest 1 ja 2 tulenevad eeldused (Eesti kodakondsuse omamine 16.

juuni

1. a seisuga või Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil elamine
2. juuni
3. a seisuga) kehtivad võrdselt kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust realiseerida soovivatele isikutele, mistõttu on põhjendamatu väita, et teatud inimrühma koheldakse teistest ebavõrdselt. Kuigi Eesti kodakondsuse omamine
4. juuni
5. a seisuga on tingimus, mida Saksamaale ümberasujad ei täida, on ka nimetatud isikute õigustatud subjektiks tunnistamine siiski teise kriteeriumi täitmise eeldusel võimalik. Kohtule ei nähtu, et seadusandja poolt eeltoodud nõudeõiguse eelduste sätestamine oleks Põhiseadusega vastuolus.
6. Kaebajate väitel on kaebajatele vara tagastamine takistatud ka seetõttu, et

§ 7

lg 2 kohaselt sõltub kaebajate nõudeõigus sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ning kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist.

§ 7

lg 2 sätestab: „Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi

1. lõike 1.-
2. ja
3. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega.“ Kohus möönab, et sisuliselt annab eeltoodud säte välisriikide kodanikele lootust taotleda õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamist juhul, kui nad ei vasta

§ 7

lõike 1 punktides 1-2 sätestatud üldistele tingimustele juhul, kui Eesti Vabariik sõlmib kokkuleppe vastava välisriigiga, kuid kuna Eesti Vabariigi ja muu vastava riigi vahel lepinguid sõlmitud ei ole, on säte sisutühi. Kohus märgib, et kaebajate kaebust läbi vaadanud Riigikohus ei pidanud haldusasjas nr 3-3-1-10-10 vajalikuks eeltoodud sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Seda ei pea vajalikuks ka halduskohus, sest sätte kohaldamisest või kohaldamata jätmisest ei olene kaebuse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Ka eeltoodud sätte põhiseadusevastaseks tunnistamise ja kohaldamata 9 jätmise korral ei saavutaks kaebajad taotletud eesmärki – ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 03.03.2009 otsuse tühistamist, kuna vaidlusalune säte ei olnud kaebajate taotluse rahuldamata jätmise aluseks ning säte ei piiranud kaebajate õigust taotleda õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamist. Ka juhul, kui pidada sätet vaidluses asjassepuutuvaks ning jätta säte seetõttu kohaldamata, jääksid kaebajate taotlused endiselt õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1, maareformi seaduse § 5 lõike 1 p 2 ning Riigikohtu poolt eeltoodud sätetele antud tõlgenduse tõttu rahuldamata. Kuna eeltoodud sätted koosmõjus toovad kaasa kaebajate õigustatud subjektiks tunnistamata jätmise, puudub kohtul alus järeldada ka seda, et kaebajad kuuluvad inimrühma, kelle õigused on omandireformi aluste seaduses reguleerimata ning rikutud on Põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldist korraldus- ja menetlusõigust. 26. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Tiina Pappel kohtunik 10