← Eesti

2-10-9497/23

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-10-9497 Tsiviilasi H. H. hagi S. AS-i vastu lisatasu saamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 13.534, 82 krooni (865, 04 eurot) Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a. otsus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. H. apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja H. H. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XX-XX XXXXXXX), õigusabi korras määratud esindaja adv. Tiia Kruusmaa Kostja S. AS (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXX-XXXXXXX XX/XX, XXXXXXX), seaduslik esindaja E. O., lepinguline esindaja Marge Litvinov Kirjalik menetlus Menetluse liik RESOLUTSIOON:
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. detsembri
  7. a. otsus H. H. hagis S. AS-i vastu lisatasu saamiseks.
  8. Uue otsusega rahuldada hagi osaliselt, mõistes S. AS-ilt H. H. kasuks välja lisatasu 444, 05 eurot (6948 krooni).
  9. Kummagi menetlusosalise menetluskulud jätta tema enda kanda.
  10. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
  11. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 2 Selgitused:
  12. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
  13. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
  14. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
  15. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  16. veebruaril
  17. a. esitas H. H. Harju Maakohtusse hagi S. AS-i vastu saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks. Menetluse käigus hageja täpsustas nõuet ja palus kostjalt välja mõista ajavahemiku eest
  18. jaanuarist
  19. a. kuni
  20. augustini
  21. a. kategooria lisatasu 12.034, 82 krooni ja ajavahemiku eest
  22. septembrist
  23. a. kuni
  24. augustini
  25. a. saamata objektivanema lisatasu 1500 krooni. Hageja sooritas
  26. juulil
  27. a. B. turvatöötaja kvalifikatsiooni-eksami ja talle omistati turvatöötaja kvalifikatsioon. Hageja töötas kostja juures poolte vahel
  28. augustil
  29. a. sõlmitud töölepingu alusel turvatöötajana kuni
  30. septembrini
  31. a. ja täitis oma tööülesandeid valveobjektil C. (AS T. territooriumi ja hoonetes asuva vara valvamine). Töölepingu p.
  32. 1 järgi koosnes hageja töötasu põhipalgast (tunnitasu) ja lisatasust.
  33. novembril
  34. a. sõlmisid pooled kokkuleppe, mille kohaselt lisaülesannete täitmise eest pidi kostja maksma hagejale nn. objektivanema lisatasu 300 krooni kuus. Kategooria lisatasu maksmine nähti ette alates
  35. a. kehtima hakanud palgasüsteemiga.
  36. a. korralise atesteerimise käigus omistati hagejale turvatöötaja II kategooria, mis kehtis üks aasta. Kostja kehtestatud turvatöötajate iga-aastane atesteerimine toimus kaks korda aastas: mais-juunis või novembris-detsembris. Turvatöötaja kategooria antakse töötajale, kes õigeaegselt läbib vastava kategooria nõuded ja kategooria kehtib ühe aasta jooksul. Atesteerimise tulemusi said töötajad näha, kirjalikku tõendit turvatöötaja kategooria omistamise kohta töötajatele ei antud. Hagejale teadaolevalt toimus viimane korraline atesteerimine valveobjekti C. töötajatele, sealhulgas hagejale,
  37. a. Alates
  38. a. suvest eiras hageja vahetu juht kostja juures kehtivat atesteerimise korda ja vaatamata hageja korduvatele pöördumistele ei võimaldanud hagejal osaleda korralisel atesteerimisel, mistõttu hageja ei saanud oma kategooriat säilitada. Alates
  39. a. kuni septembrini
  40. a. ei atesteeritud ühtki C. objekti töötajat. 3
  41. jaanuaril
  42. a. esitas hageja vahetu juht hagejale allkirjastamiseks töölepingu punktide
  43. 1 ja
  45. 1 muudatused, mille sisu jäi hagejale arusaamatuks. Alates
  46. jaanuarist
  47. a. oli hageja põhipalk oma töökohustuste täitmise eest 27 krooni tunnis ja vastavalt kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile maksti lisatasu, mille maksmise otsustas töötaja otsene juht vastavalt juhatuse poolt kinnitatud kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile.
  48. a. palgasüsteemi p.
  50. 1 ja
  51. a. palgasüsteemi p.
  53. 4 kohaselt sõltub kategooria lisatasu suurus turvatöötaja vastavusest kategooria nõuetele, valveobjekti kategooriast, kus turvatöötaja alaliselt töötab, atesteerimisel osalemisest ja selle tulemustest ning töötaja töö kvaliteedist. Kostja määratluse järgi on valveobjekt C. II kategooria objekt, mida võib kostja töökorralduse järgi turvata vähemalt II kategooria turvatöötaja. Kuna hageja jätkas töötamist eelnimetatud valveobjektil kuni
  54. augustini
  55. a., pidi tal olema kostja poolt aktsepteeritav turvatöötaja II kategooria. Seega, kostja
  56. a. palgasüsteemi kohaselt oli hagejal õigus saada lisatasu vastavalt Tallinnas töötava II kategooria turvatöötaja kategooria lisatasu määrale 3 - 8 krooni/tund. Korralisel atesteerimisel peavad käima turvatöötajad, kes ei ole aasta jooksul oma kategooriat tõstnud või kellel korralise atesteerimise perioodil täitub 1 aasta eelmisest atesteerimisest või kategooria omistamisest.
  57. a. osas ei ole kostja tõendanud atesteerimise läbiviimist.
  58. a. juunis väidetavalt toimunud kordusatesteerimise ajal viibis hageja graafikujärgsel puhkusel, mistõttu tulnuks kostjal hagejaga kokku leppida järeltesti päev, sest atesteerimise kord nägi ette sel juhul erakorralise atesteerimise turvatöötaja vahetu juhi taotlusel, mida kostja ei ole tõendanud. Kostja kehtestatud palgasüsteem ei võimalda kategooria lisatasu äravõtmist suvalisel põhjusel; üksnes töötaja töökohustuste süülise täitmata jätmise korral on õigus peatada kategooria lisatasu maksmine kuni 4 kuuks. Kostja ei ole tõendanud
  59. –
  60. a. süülist tegu, mis välistanuks hagejale lisatasu maksmise vähendamise või peatamise. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud poolte kohustus käituda töösuhetes hea usu põhimõttest lähtuvalt hõlmab tööandja kohustuse sõnastada muudetud töölepingu tingimusi selliselt, et töötaja neist üheselt aru saaks. Töötaja eksitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, samuti kostja käitumine, mille eesmärgiks oli hageja muutmine turvatöötajaks, kellel ei ole enam kehtivat kategooriat, kuigi samas nõuti hagejalt endiselt II kategooria valveobjekti turvamist. Hageja
  61. a. kategooria lisatasu nõue on 1816 töötunni eest summas 7500, 08 krooni (lähtudes
  62. a. keskmisest lisatasust 4, 13 krooni/tund).
  63. aasta palgateatiste alusel oli hagejal töötunde 1098 ja kostja on hagejale jätnud alusetult maksmata kategooriatasu 4534, 74 (1098 x 4, 13) krooni. Seega on hageja kategooria lisatasu nõue ajavahemiku eest
  64. jaanuarist
  65. a. kuni
  66. augustini
  67. a. 12.034, 82 (7500, 08 + 4534, 74) krooni. Poolte vahel
  68. novembril
  69. a. sõlmitud lisakohustuste täitmise kokkuleppe p. 6 näeb ette kostja kohustuse maksta hagejale lisakohustuste nõuetekohase täitmise eest lisatasu kuni 300 krooni kuus. Kostja maksis hagejale lisakohustuste täitmise eest igakuuliselt 300 krooni kuni septembrini
  70. a.: sel kuul maksti hagejale objektivanema lisatasu 150 krooni, novembris tasu ei makstud ja detsembris maksti 500 krooni. Seega on hagejal objektivanema tasu
  71. a. saamata 250 krooni.
  72. a. ei maksnud kostja hagejale objektivanema lisatasu jaanuaris, veebruaris ja augustis, aprillis maksti 100 krooni ja mais 150 krooni. Seega on jäetud hagejale maksmata lisatasu 1250 krooni. Kokku on hagejal saamata objektivanema lisatasu 1500 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et hageja töö suhtes oli esitatud pretensioone seoses tööülesannete mittenõuetekohase täitmisega, mistõttu kostjal puudus õigus nõuda hagejalt täiendava töö tegemist ning jätta selle eest tasumata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Et hagejal olnuks õigus saada
  73. a. turvatöötaja II kategooria lisatasu, pidi ta
  74. aastal läbima edukalt turvatöötaja II kategooria 4 atesteerimise, sest tulenevalt kostja
  75. a. „Turvatöötajate atesteerimise korra ja kategooriate süsteemi“ punktist
  76. 2 kehtis turvatöötajale omistatud kategooria ainult ühe aasta. Hageja ei ole tõendanud, et ta on osalenud
  77. a. toimunud atesteerimisel ja selle edukalt läbinud.
  78. aastal kostja ettevõttes turvatöötajate korralisi atesteerimisi seoses huvi puudumisega ei toimunud, mistõttu ei saa kostja esitada kohtule dokumente atesteerimiste kohta. Seega ei ole võimalik, et hageja omandas
  79. aastal turvatöötaja II kategooria. Hageja väide, et talle omistati turvatöötaja II kategooria
  80. aastal B. lõpetamisel antud tunnistusega, on asjakohatu. See tunnistus kinnitab üksnes, et hagejale on omistatud turvatöötaja kvalifikatsioon, mitte kostja kehtestatud kategooria. See on eelduseks, et isik saab turvatöötajana töötada, kuid selle alusel ei saa kohustada turvaettevõtjat töötajale lisatasu maksma. Hageja nõue
  81. aasta eest turvatöötaja II kategooria lisatasu saamiseks on tõendamata.
  82. jaanuari
  83. a. töölepingu lisale nr. 383 on nii kostja kui hageja alla kirjutanud ja ühemõtteliselt kokku leppinud, et hagejale
  84. aastal kategooria lisatasu ei maksta. See kokkulepe tugineb mõlema poole teadmisel, et hagejal ei olnud
  85. aasta alguseks ühtegi kehtivat turvatöötaja kategooriat. Kokkulepe on vastavuses väitega, et hageja ei osalenud
  86. turvatöötaja kategooria atesteerimisel, ning on ka kooskõlas
  87. aastal kehtinud palgasüsteemiga, mis andis kostjale õiguse maksta turvatöötajale 0 krooni kategooria lisatasu, kui töötajal puudus turvatöötaja kategooria. Hageja on täisealine, õigus- ja teovõimeline isik ning tõsiselt võetav ei ole tema väide, et töölepingu lisa sõlmides ei saanud ta aru, millele alla kirjutab. Et saada
  88. aastal lisatasu turvatöötaja II kategooria eest, oleks hageja pidanud
  89. a. edukalt läbima turvatöötajate atesteerimise. Kostja ei ole jätnud hagejale teatamata
  90. a. toimunud korralise atesteerimise aegadest ega ole teinud hagejale mingeid takistusi osalemiseks.
  91. a. juuni töögraafikuga teavitas kostja hagejat korralise atesteerimise päevadest 13.,
  92. ja
  93. juunil ning hageja kinnitas töögraafikuga tutvumist oma allkirjaga. Hageja jättis nõuetekohaselt täitmata enda kui objekti vanema ülesanded, s. t. ei kooskõlastanud talle teatavaks tehtud atesteerimise kuupäevi teiste sama objekti turvatöötajatega.
  94. a. turvatöötajate kategooria testidel hageja ei osalenud, mistõttu puudub hagejal alus ja õigus nõuda turvatöötaja II kategooria lisatasu ka
  95. aastal. Hageja on turvatöötaja II kategooria lisatasunõude 12 034, 82 krooni arvutanud selliselt, et korrutanud oma töötunnid 2914 lisatasu määraga 4, 13 krooni. Juhatuse
  96. jaanuari
  97. a. otsusega jõustus
  98. aastast kostja ettevõttes turvatöötajate kategooriate süsteemis muutus, et varasematest 8 kategooriast osa liideti ja alles jäi turvatöötajate 5 kategooriat.
  99. a. turvatöötajate palgasüsteemi lisas 3 on märgitud, et
  100. a. turvatöötajate kategooriaks olnud II kategooria on alates
  101. aastast käsitletav turvatöötaja I kategooriana. Seega ei saa hageja kuidagi arvestada alates
  102. aastast endale turvatöötaja II kategooria lisatasu, sest tema puhul saaks sellel ajal teoreetiliselt olla tegu I kategooria turvatöötajaga.
  103. a. palgasüsteemi lisa 1 sätestas, et alates
  104. a. on turvatöötaja I kategooria eest lisatasu 0 - 3 krooni. Seega on vale hageja arvestus, et
  105. a. ja edaspidi pidi arvestatama talle kategooria lisatasu tunni eest 4, 13 krooni. Selleks, et hagejale saanuks maksta alates
  106. aastast kategooria lisatasu maksimumsummas, s. o. 3 krooni tunnis, pidanuks hageja läbima kategooria taseme testid maksimaalse parima tulemusega, sest
  107. a. palgasüsteemi p.
  109. 1 kohaselt töötaja kategooria lisatasu suuruse puhul arvatakse ühe komponendina ka atesteerimisel osalemist ja osalemise tulemust.
  110. a. hageja atesteerimisel üldse ei osalenud ja tema osalemine
  111. a. atesteerimisel on tõendamata. Seetõttu puudub igasugune võimalus hinnata hageja tulemusi
  112. ja
  113. a. toimunud atesteerimistel, mis annaks talle õiguse saada neil aastatel kehtiva palgasüsteemi järgi I kategooria lisatasu maksimumsummas, s. o. 3 krooni tunnis. Hageja on objektivanema lisatasu nõudmisel lähtunud väärast teadmisest, et objektivanema lisatasu maksmine oli kostja absoluutne kohustus ja kostja pidi hagejale iga kalendrikuu eest igal juhul maksma objektivanema lisatasu maksimaalses suuruses. 5
  114. novembril
  115. a. sõlmitud lisatöökohustuste täitmise kokkuleppe punktis 6 lepiti kokku üksnes hageja täiendavate tööülesannete eest lisatasu maksimummäär, s. o., et töötajal on õigus saada täiendavate tööülesannete nõuetekohase täitmise eest kuni 300 krooni kuus. Seega pidi töötajale makstav objektivanema igakuine lisatasu jääma vahemikku 0 - 300 krooni ja kostja ei pidanud maksma objektivanema lisatasu igal juhul maksimumsuuruses. Tulenevalt dokumendi „S. AS turvatöötajate palgasüsteem 2008 ja 2009“ punktist
  116. 8 hindas töötaja töötulemusi ja otsustas objektivanema lisatasu maksmise töötaja otsene juht. Selline õigus oli kostjal, mitte hagejal ja makstava lisatasu täpse suuruse otsustamise õigus oli samuti kostjal. Esimese astme kohtu otsus
  117. detsembri
  118. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuab kostjalt ajavahemiku eest
  119. jaanuarist
  120. a. kuni
  121. augustini
  122. a. turvatöötaja II kategooria lisatasu 12.034, 82 krooni ja ajavahemiku eest
  123. septembrist
  124. a. kuni
  125. augustini
  126. a. saamata objektivanema lisatasu 1500 krooni. Kuna hageja arvates oli
  127. a. talle omistatud turvatöötaja II kategooria, mis kehtis ühe aasta, kuid kostjast olenevatel põhjustel ei saanud hageja
  128. aastal turvatöötajate atesteerimisest osa võtta ja
  129. a. kostja ei viinud läbi turvatöötajate atesteerimisi ning hageja töötas ainult II kategooria objektil C., siis on hageja veendumusel, et tal oli kuni tema töölepingu lõppemiseni turvatöötaja II kategooria ja tal oli tulenevalt kostja
  130. ja
  131. aastal kehtivate palgasüsteemide alusel õigus saada turvatöötaja II kategooria lisatasu, mille kostja on jätnud talle maksmata. Kostja hageja nõudeid lisatasu saamiseks ei tunnistanud ja leidis, et need on täielikult tõendamata. Tuginedes Riigikohtu lahendis 3-2-1-137-08 esitatud põhimõttele ja tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja kostja ei saa ega pea esitama tõendeid hageja väidete tõendamiseks või ümberlükkamiseks, kui hageja oma nõude põhistamiseks ise tõendeid esitanud ei ole; kui ainsaks tõendiks on poolte seletused ja kostja eitab hageja seletuses sisalduvaid hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid, siis lasub nende asjaolude täiendava tõendamise kohustus hagejal. Seega ei saa ega pea kostja esitama vastutõendeid hageja selliste tõendamata nõuete ümberlükkamiseks. Kostja
  132. a. palgasüsteemi p.
  134. 1 ja
  135. a. palgasüsteemi p.
  137. 4 järgi sõltus kategooria lisatasu suurus turvatöötaja vastavusest kategooria nõuetele, valveobjekti kategooriast, kus turvatöötaja alaliselt töötab, atesteerimisel osalemisest ja selle tulemustest ning töötaja töö kvaliteedist. Vastavalt poolte poolt
  138. jaanuaril
  139. a. allkirjastatud töölepingu punktide
  140. 1 ja
  142. 1 muudatustele nr. 383 järgi oli hageja põhipalk alates
  143. jaanuarist
  144. a. 27 krooni tunnis, kategooria lisatasu kuni 0 krooni tunnis. Seega leppisid pooled ühemõtteliselt kokku, et hagejale
  145. a. kategooria lisatasu ei maksta ja selline kokkulepe tugineb mõlema poole teadmisel, et hagejal ei olnud
  146. a. alguseks ühtegi kehtivat turvatöötaja kategooriat. See kokkulepe on vastavuses kostja väitega, et hageja ei osalenud
  147. a. turvatöötaja kategooria atesteerimisel ning on kooskõlas
  148. a. kehtinud palgasüsteemiga. „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades“ andis kostjale õiguse maksta turvatöötajale 0 krooni kategooria lisatasu, kui töötajal puudus turvatöötaja kategooria. Seega on põhjendamatu hageja arvamus, et kostja on kohustatud maksma talle
  149. a. eest turvatöötaja II kategooria lisatasu. Põhjendamatu on ka hageja väide, et ta ei saanud töölepingu muudatusele alla kirjutades selle sisust aru. Hageja ei ole tõendanud, tal oli
  150. aastal kostja juures saadud turvatöötaja II kategooria, mis oleks andnud õiguse saada
  151. aastal turvatöötaja II kategooria lisatasu. Kostja seaduslik esindaja kinnitas kohtuistungil vande all antud ütlustega, et
  152. a. ei korraldatudki kostja ettevõttes turvatöötajatele korralisi atesteerimisi (kategooriate omistamisi), sest töötajatel puudus motivatsioon minna atesteerimistele, kuna seni said nad lisatasudega oma töötasu kätte. Kategooria lisatasu all mõeldi lisatasu ilma atesteerimiseta ja atesteerimist hakkas kostja nõudma alates
  153. jaanuarist
  154. a.
  155. aastal oli kõigil 6 turvatöötajatel soovi korral võimalus oma kategooriat tõsta, aga korralisi atesteerimisi ei toimunud turvatöötajate soovi puudumisel. „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades“ andis kostjale õiguse maksta turvatöötajale 0 krooni kategooria lisatasu, kui töötajal puudus turvatöötaja kategooria. Hageja allkirjastas
  156. jaanuaril
  157. a. kokkuleppe ja kinnitas oma allkirjaga nõustumist, et aastal 2008 talle kategooria lisatasu ei maksta. Hageja kinnitas kohtuistungil vande all antud seletuses, et osales kostja ettevõttes turvatöötajate atesteerimistel ja koolitustel kuni
  158. jaanuarini
  159. a. ning kostja süül teda ei teavitatud
  160. a. atesteerimise läbiviimisest. Samas on hageja enda allkirjaga kinnitanud
  161. a. juuni töögraafiku, millel on märgitud
  162. a. täiendkoolituste ja kohustuslike atesteerimiste kuupäevad ning kõik turvatöötajad olid kohustatud kinnitama töögraafiku tutvumise allkirjaliselt hiljemalt
  163. kuupäevaks, seega
  164. juuniks
  165. a.. Seega hageja väide, et temal puudus informatsioon kohustusliku atesteerimise läbiviimise aja kohta
  166. a. juunis ja kostja pahatahtlikult on hagejat hoidnud teadmatuses, on alusetu ja põhjendamatu. Palgasüsteemi lisa 1 sätestas, et alates
  167. a. on turvatöötaja I kategooria eest lisatasu 0 - 3 krooni. Seega on põhjendamatu hageja arvestus, et
  168. a. ja edaspidi pidi arvestatama talle kategooria lisatasu tunni eest 4, 13 krooni. Hageja on ise tunnistanud, et
  169. a. atesteerimisel ta üldse ei osalenud ja
  170. a. atesteerimisel osalemine on tõestamata. Kuna hageja ei ole omandanud
  171. aastal turvatöötaja II kategooriat ega osalenud
  172. aastal toimunud atesteerimisel, mis annaks talle õiguse saada II kategooria lisatasu maksimumsummas, siis puudub hagejal õigus saada turvatöötaja II kategooria lisatasu nii
  173. kui
  174. aasta eest. Hageja tugines objektivanema lisatasu nõude osas poolte vahel
  175. novembril
  176. a. sõlmitud lisakohustuste täitmise kokkuleppe punktile 6, mille kohaselt on kostjal kohustus maksta hagejale lisakohustuste nõuetekohase täitmise eest lisatasu kuni 300 krooni kuus. Kostja vaidles hageja nõudele põhjendatult vastu, kuna lisatasu maksmise korra ja suuruse otsustab tööandja ja kokkuleppe p. 6 kohaselt oli lisatasu suurus määratud kuni 300 krooni, mitte igakuuliselt 300 krooni. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja väitis, et kostja korraldas turvatöötajate (korralisi) atesteerimisi nii
  177. kui
  178. aastal ning maksis talle atesteerimise tulemustest lähtudes II kategooria turvatöötaja lisatasu kuni
  179. jaanuarini
  180. a. Hageja tugines töölepingu lisaks olevatele kokkulepetele
  181. jaanuari
  182. a. kokkuleppele nr. 464 ja
  183. jaanuari
  184. a. kokkuleppele nr. 471, milles on üheselt kirjas, et tööandja maksab töötajale vastavalt atesteerimistulemustele omistatud kategooriale lisatasu, kostja
  185. a. palgateatistele, millest nähtub lisatasu maksmine II kategooria turvatöötajale ettenähtud määras 3, 5 - 4, 5 krooni tund, kostja
  186. a. kehtinud palgasüsteemile, s. h atesteerimiskorra punktile
  187. 5, mis sätestab, et kategooria on eelduseks vastava objekti määramisel ning koos vastava kategooria objektil töötamisega on aluseks lisatasu määramisele, ja atesteerimiskorra lisale 2, mis näeb ette, et II kategooria objekte võib turvata vähemalt II kategooria turvatöötaja, samuti kostja poolt vaidlustamata faktilisele asjaolule, et hageja töötas II kategooria valveobjektil C.. Maakohus ei ole ühtki neist kirjalikest tõenditest analüüsinud ega ka põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Neil asjaoludel ei saa kohus väita, et hageja ei ole oma nõude põhistamiseks tõendeid esitanud ning ainsaks tõendiks on poolte seletused. Kohus on selgelt rikkunud TsMS § 436 lõikes 2 sätestatut ning ainuüksi sel põhjusel on kohtuotsus ebaseaduslik. Kaevatav kohtuotsus on otseses vastuolus kehtiva kohtupraktikaga TsMS § 230 lg. 1 kohaldamisel. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu lahendi 3-2-1-137-07 p. 12). Vale on kohtu seisukoht poolte tõendamiskoormisest ehk et kostja ei saa ega peagi esitama vastutõendeid 7 hageja tõendamata nõuete ümberlükkamiseks. Kuivõrd kohus ei ole asjas kogutud kirjalikke tõendeid hinnanud, siis on ta ebaõigesti ja tõenditega vastuolus nõustunud kostja paljasõnalise väitega. Veelgi enam, kohus ei ole tõendamiskoormise asetamisel vaid hagejale arvestanud sellega, et olukorras, kus kostja ei andnud hagejale mingit dokumenti atesteerimistulemuste ja talle omistatud kategooriate kohta ja väidetavalt ei ole säilinud hageja
  188. a. atesteerimistulemused (kostja
  189. a. palgasüsteemi p.
  190. 5 nõuab atesteerimistulemuste kohta protokolli koostamist), kus töölepingus ei kajastata hageja kategooria astet, vaid üksnes atesteerimistulemustele vastavat palgamäära, ei saakski hagejalt nõuda turvatöötaja II kategooria tõendamiseks muid kirjalikke tõendeid. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja maksis hagejale turvatöötaja II kategooria lisatasu vaid kuni
  191. jaanuarini
  192. a. Seega sõltumata sellest, kas hageja osales või ei osalenud
  193. a. korralistel atesteerimistel, oli tal vaieldamatult õigus sellele lisatasule ajavahemiku eest
  194. jaanuarist
  195. juunini
  196. a. Kohus ei ole seda asjaolu üldse hinnanud, nii otsuse kirjeldavas osas kui ka järeldustes on jäetud täielikult kajastamata ja vastamata hageja põhiseisukoht, et kostja juures kehtivad palgasüsteemid olid kohustuslikud nii kostjale kui hagejale ning palgasüsteemi sai muuta vaid kostja juhatuse kirjaliku otsusega. Kohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja erapoolikult, eelistades kostja esindaja väiteid. Kohus on otseselt rikkunud TsMS §-s 232 sätestatud kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet. Kohus tegi töölepingu kokkuleppest nr. 383 meelevaldse järelduse, et
  197. jaanuari
  198. a. kokkulepe tugineb mõlema poole teadmisel, et hagejal ei olnud
  199. a. alguseks ühtegi kehtivat turvatöötaja kategooriat ning tõendab, et hageja ei osalenud
  200. a. turvatöötajate atesteerimisel. Kohus ei ole hinnanud hageja töölepingu kokkuleppeid nr. 464 ja 471, mis tõendavad sama ühemõtteliselt, et hageja osales kostja atesteerimistel nii
  201. kui
  202. a. ja läbis need edukalt, kuivõrd kostja maksis talle atesteerimise tulemuste põhjal kategooria lisatasu II kategooria turvatöötaja palgamäära tasemel. Töölepingu lisa nr. 383 kinnitab kaudselt ka hageja väidet, et
  203. a. atesteerimist kostja juures ei toimunud, sest sellele kostja kokkuleppes enam ei osunda. Kohus ei ole arvestanud ega vastanud hageja seisukohale, et kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused on vastuolus kostja esindajate kirjalikult esitatud faktiväitega (atesteerimist ei olevat toimunud
  204. a.) ja asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega ning ei ole usaldusväärsed. Dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et kostja 2006 -
  205. a. palgasüsteemide, s. h. kategooria lisatasu maksmise aluste ja atesteerimise korra muutmine, oli võimalik vaid juhatuse kirjaliku otsusega ja ühtki sellist otsust ei ole kostja esitanud. Samas on kohus jätnud arvestamata hageja vande all antud ütlused, mis on kooskõlas dokumentaalsete tõenditega. Kohtuotsuse väide, et olles tuvastanud, et
  206. a. atesteerimisi ei toimunud, olevat kõigil turvatöötajatel soovi korral olnud võimalus oma kategooriat tõsta, on sisult vastuoluline ning asjakohatu, arvestades, et hageja ei soovinud tõsta talle
  207. a. omistatud II kategooriat, vaid osaleda
  208. a. korralisel atesteerimisel. Kohus on eiranud hageja põhjendatud seisukohta, et kostjal oli
  209. –
  210. a. kehtivatest palgasüsteemidest tulenevalt otsene kohustus korraldada töötajatele korralisi atesteerimisi omistatud turvatöötaja kategooria säilitamiseks. Kohtu järeldused on vastuolulised: kohus väidab samaaegselt, et hagejal ei olevat
  211. jaanuari
  212. a. alguseks ühtki kehtivat turvatöötaja kategooriat ja et alates
  213. a. oli kostjal õigus hagejale turvatöötaja I kategooria eest maksta kategooria lisatasu 0 - 3 krooni tunnis, osundades kostja palgasüsteemi lisale „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades”. Kostja juures kehtiva palgasüsteemi kohaselt oli võimalik valveobjektil töötada kas valvetöötajana (0 või I kategooria) või turvatöötajana (kategooriatega I - VIII). 0-kategooriaga (ehk kategooriata) turvatöötajat kostja palgasüsteemis üldse ei eksisteerinud. Samas puudub vaidlus selle üle, et hageja töötas
  214. -
  215. a. turvatöötajana II kategooria 8 valveobjekti turvamisel. Kohtu seisukohtadest nähtub, et kohus ei ole süvenenud ega mõistnud kostja juures kehtivat palgasüsteemi. Kohus asus väärale seisukohale, et kuna hageja ei ole omandanud
  216. aastal turvatöötaja II kategooriat ega osalenud
  217. aastal toimunud atesteerimistel, mis annaks talle õiguse saada II kategooria lisatasu maksimumsummas, s o. 3 krooni tunnis, siis hagejal puudub õigus saada turvatöötaja II kategooria lisatasu nii
  218. kui
  219. a. eest. Kostja
  220. a. palgasüsteemi punktist
  222. 1 nähtub, et korralisi atesteerimisi korraldatakse varasema turvatöötaja kategooria (ehk
  223. a.) säilitamiseks. Kostja nimekiri
  224. a. väidetavalt korralisel atesteerimisel osalejate kohta osundab samuti sellele, et kostja töötajad pidid seal varasemalt omistatud kategooriat uuendama. Kohtu väide, et
  225. a. ei olevat atesteerimist toimunud ja hagejal ei olnud turvatöötaja II kategooriat, on vastuolus kohtu seisukohaga, et hageja oleks pidanud osalema
  226. a. korralisel atesteerimisel. Kohus leidis ebaõigesti, et
  227. a. oli II kategooria turvatöötaja maksimaalne tunnitasu 3 krooni tunnis, mistõttu olevat põhjendamatu hageja keskmise tunnitasu 4, 13 krooni nõue. Seejuures on kohus osundanud
  228. a. dokumendile „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades”, millest nähtub selgelt II kategooria turvatöötaja kategooria lisatasu 3 - 8 krooni tunnis. Pooltel puudus vaidlus selle üle, et hageja osutas turvatöötajana turvateenust kostja juures ligi üheksa aastat II kategooria valveobjektil C.. Seega pidi hagejal olema turvatöötaja II kategooria, sest kostja on sätestanud – II kategooria objekte võib turvata vähemalt II kategooria turvatöötaja. Kuigi kostja ei võimaldanud hagejal
  229. a. korralise atesteerimise käigus oma turvatöötaja II kategooriat uuendada, tuli tal jätkata töötamist samal valveobjektil. Dokumendi „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades” järgi on turvatöötajate kategooria lisatasu suurus
  230. a. kõige otsesemalt seotud valvatava objekti kategooriaga. Hagejale teadaolevalt
  231. a. ja
  232. a. atesteerimisi ei toimunud. Seega on loomulik, et ta ei saanud neil osaleda, kuigi nõudis, et kostja seda võimaldaks. Kostja püüdis töögraafikuga
  233. a. juunist tõendada, et tegelikult olevat
  234. a. atesteerimine toimunud ja hageja olevat olnud sellest teadlik, sest tema allkiri on töögraafikul ülemisel real. Osundatud tõend ei ole usaldusväärne ainuüksi sel põhjusel, et kostja väidetavas atesteerimiskutses märgitud atesteerimise kuupäevad ei kattu juunikuu töögraafiku allosas märgitud kuupäevadega. Hageja ja teiste töötajate allkirjad vastaval real tõendavad, et juunikuu töögraafikus ei olnud atesteerimise päevi ette nähtud. Siit järeldub, et kostja on püüdnud töögraafikut „täiustada” ja see tõend on ebausaldusväärne. Kohus ei ole mingit hinnangut andnud ka sellele, et
  235. a. atesteerimise toimumist ei ole kostja üldse tõendanud – seda tulnuks teha, lükkamaks ümber hageja väidet, et ka
  236. a. atesteerimist ei toimunud. Kohus ei ole selgitanud, miks ei ole arvestatav hageja seisukoht, et kostja poolt
  237. jaanuaril
  238. a. hagejale allakirjutamiseks esitatud kokkulepe nr. 383 on oma sisult vastuoluline ja seetõttu hagejat tahtlikult eksitav. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning TsMS § 654 lg. 5 nõuet võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta ning seletada, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kohtu paljasõnaline seisukoht, et hagejal puudus motivatsioon osaleda korralistel atesteerimistel, on otseses vastuolus hageja seisukohaga. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus sisuline otsus, millega hagi rahuldatakse osaliselt, 444, 05 euro (6948 krooni) ulatuses. Hagi on esitatud töötasu saamiseks: hageja taotleb kostjalt ajavahemiku eest
  239. jaanuarist
  240. a. kuni
  241. augustini
  242. a. turvatöötaja kategooria lisatasu 9 väljamõistmist summas 12.034, 82 krooni, mis kehtivas vääringus vastab 769, 17 eurole, ja objektivanema lisatasu väljamõistmist summas 1500 krooni, millele vastab 95, 86 eurot. Kolleegium leiab, et hagi
  243. a. eest kategooria lisatasu saamiseks saab rahuldada osaliselt, 348, 19 euro (5448 krooni) ulatuses; rahuldada tuleb ka objektivanema lisatasu saamiseks esitatud hagi summas 95, 86 eurot (1500 krooni).
  244. a. eest kategooria lisatasu saamiseks esitatud hagi ei saa rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja töötas kostja juures turvatöötajana
  245. augustil
  246. a. sõlmitud töölepingu alusel, mida töötamise kestel töötasu puudutavas osas korduvalt muudeti. Alates
  247. jaanuarist
  248. a. kehtinud muudatuse kohaselt lepiti kokku, et hageja põhipalk on 21, 5 krooni (bruto) tunnis (punkt
  249. 1) ning et tööandja maksab töötajale vastavalt töötaja atesteerimistulemusele omistatud kategooriale lisatasu kuni 4, 5 krooni (bruto) tunnis (p.
  251. 1; kd. I, tl. 162). Vaidlust ei ole ka, et
  252. a. kõigil kuudel maksis kostja hagejale lisatasu, mida nimetas kategooria lisatasuks ja mille suuruseks oli keskmiselt 4, 13 krooni tunnis (kd. I, tl. 51 – 56 ja 58). Alates
  253. jaanuarist
  254. a. jõustunud töölepingu p.
  255. 1 muudatuse kohaselt lepiti kokku, et töötaja põhipalk on 27 krooni (bruto) tunnis; töölepingu punkt
  257. 1 sõnastati järgmiselt: „Tööandja maksab töötajale lisatasu vastavalt tööandja juhatuse poolt kinnitatud kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile, st. töötajale makstakse kategooria lisatasu kuni 0 krooni (bruto) tunnis. Kategooria lisatasu maksmise otsustab töötaja otsene juht vastavalt tööandja juhatuse poolt kinnitatud kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile.“ (kd. I, tl. 162 pöördel).
  258. a. töölepingu tingimusi ei muudetud. Vaidlust ei ole selle üle, et
  259. ja
  260. a. kostja hagejale kategooria lisatasu ei maksnud. Kolleegium leiab, et
  261. a. eest on kostja jätnud hagejale kategooria lisatasu alusetult maksmata. Kostja juhatuse
  262. jaanuari
  263. a. otsusega nr. 1 (kd. I, tl. 85 – 86) kinnitati uus palgasüsteem („S. AS turvatöötajate palgasüsteem 2008“ – kd. I, tl. 85 – 89), mille punkt
  264. 6 oli sõnastatud järgmiselt: „Tööandja maksab töötajale iga töötunni eest kategooria lisatasu, mille maksimaalne määr fikseeritakse töötaja töölepingus. Tallinna ja Kuressaare osakondades on kategooria lisatasud kehtestatud juhatuse otsusega valveobjektide kategooriate lõikes palgavahemikena. Teistes osakondades on kategooria lisatasud kehtestatud juhatuse otsusega turvatöötajate kategooriate lõikes konkreetse määrana.“ Juhatuse
  265. jaanuari
  266. a. otsuse lisana kehtestati turvatöötajate palgamäärad S. AS osakondades ning nende kohaselt oli
  267. a. Tallinnas kategooria lisatasu II kategooria objekti puhul 3 – 8 krooni (kd. I, tl. 94). Et vaidlust ei olnud selle üle, et hageja turvas Tallinnas asuvat II kategooria objekti, kus ta oli objektiülemaks, siis ei sõltunud talle palgasüsteemis ettenähtud kategooria lisatasu maksmine sellest, kas või milline turvatöötaja kategooria talle oli kostja poolt kehtestatud atesteerimistingimuste kohaselt omistatud. Hagejaga
  268. aastaks sõlmitud palgakokkuleppe p.
  270. 1 (kd. I, tl. 162 pöördel) on sedavõrd ebaselge ja vastuoluline, et ei võimalda kokkuleppe sisu mõista. Nii viidatakse selles kostja juures kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile, mis eespooltoodud põhjendusel nägi ette hagejale kategooria lisatasu maksmise, ning ka lepingus kasutatud sõnastuse kohaselt kinnitatakse lisatasu maksmist ning selgitatakse, et selle otsustab hageja otsene juht vastavalt kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile. Samas on lisatasu suuruseks märgitud kuni 0 krooni, mis välistab igasuguse lisatasu maksmise võimaluse. Kolleegium leiab aga ka, et kostja juures kehtivat palgasüsteemi tuli kohaldada kõigi töötajate suhtes ühetaoliselt kooskõlas sel ajal kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 10 lõikega 1, mis keelas seadusevastase eelistamise ja õiguste piiramise, või palgaseaduse (PaS) §-ga 5 ja § 51 lõigetega 1 ja 3, mille mõttest tulenevalt tuleb maksta võrdse töö eest võrdset tasu. Kostja ei olnud õigustatud kohaldama hageja suhtes teistsuguseid palgatingimusi, kui samadel asjaoludel teiste sama tööd tegevate isikute suhtes. Et kostja palgasüsteemis nähti ette Tallinnas töötavale turvatöötajale kategooriatasu maksmine olenevalt turvatava objekti kategooriast, siis oli ka hagejal õigus seda lisatasu vastavalt turvatava objekti kategooriale saada ning kostja ei saanud hagejat töölepinguga turvatöötaja kategooria puudumise põhjendusel taolisest tasust üldse ilma jätta. 10 Eespool on kolleegium osundanud, et kostja juhatuse otsuse lisa kohaselt oli II kategooria objekti turvamise eest makstava lisatasu suurus
  271. a. 3 – 8 krooni (kd. I, tl. 94). Et konkreetne lisatasu määr sõltus palgasüsteemi punkti
  273. 1 kohaselt ka muudest tingimustest peale turvatava objekti kategooria (sealhulgas turvatöötaja vastavusest kategooria nõuetele, atesteerimisel osalemisest ja selle tulemustest, töötaja töö kvaliteedist) ja töötaja töötulemusi oli õigustatud hindama tema vahetu ülemus, kelle pädevuses oli otsustada palgasüsteemis kindlaksmääratud vahemikku jääva lisatasu konkreetse suuruse üle (punkt
  275. 2), siis ei saa kohus kostjalt hageja kasuks välja mõista suuremat lisatasu kui selle alammäär 3 krooni tunnist, millele hagejal vähemalt õigus oli. Et
  276. a. töötas hageja 1816 tundi (1528 + 288), siis tuleb kostjalt hageja kasuks selle aasta eest välja mõista kategooria lisatasu 5448 krooni (1816 x 3, bruto), mis kehtivas vääringus vastab 348, 19 eurole.
  277. aastaks kehtestas kostja palgasüsteemi juhatuse
  278. detsembri
  279. a. otsusega (kd. I, tl. 34 – 35). Selle punkt
  280. 6 sõnastati järgmiselt: „Tööandja võib maksta töötajale iga töötunni eest kategooria lisatasu, mille puhul on tegemist muutuva tasu liigiga (töölepingus määratlus „kuni …“). Kategooria lisatasu määramisel lähtub otsene juht juhatuse otsusega kehtestatud turvatöötajate kategooriate palgamääradest. Palgamäärad on kehtestatud palgavahemikena, arvestades muuhulgas ka regionaalseid eritingimusi.“ (kd. I, tl. 36). Seega muudeti eelmisel aastal kehtinud põhimõtet ja nüüdsest seoti lisatasu maksmine töötajale vastavalt atesteerimise korrale omistatud turvatöötaja kategooriaga. Hageja väitel omistati talle
  281. a. turvatöötaja II kategooria, ta jätkas ka
  282. a. töötamist II kategooria turvaobjektil ning et kostja eiras palgasüsteemiga kehtestatud atesteerimise korra nõudeid ning tekitas olukorra, kus hageja ei saanud kategooriat uuendada, siis oleks tulnud jätkata talle kategooria lisatasu maksmist ka sel aastal. Kostja sellega ei nõustunud ja väitis, et hagejale ei ole omistatud turvatöötaja II kategooriat, atesteerimisi ei ole hageja läbinud, mingeid takistusi atesteerimise läbimiseks aga hagejal ei olnud. Asjaolu üle, et hageja ei ole atesteerimist läbinud ei
  283. ega
  284. a., vaidlust ei olnud. Kolleegium leiab, et asjaolu, et hagejal oli
  285. a. turvatöötaja II kategooria, on tõendatud ennekõike hageja isikukonto andmetega, mille kohaselt kogu selle aasta jooksul maksis kostja hagejale kategooria lisatasu (kd. I, tl. 51 – 56 ja 58); kuna sel aastal kehtinud palgamäärades nähti ette kategooria lisatasu maksmine vastavalt turvatöötaja kategooriale (kd. I, tl. 173) ning ka hagejaga
  286. jaanuaril
  287. a. sõlmitud töölepingu muudatuses nähti ette hagejale lisatasu maksmine vastavalt atesteerimise tulemusele (kd. I, tl. 162), järeldub sellestki, et hagejale faktiliselt makstud lisatasu oli kategooria lisatasu, taolise tasu maksmise eelduseks oli aga kehtiv turvatöötaja kategooria. Mõlemad pooled kinnitasid, et atesteerimise tulemuse kohta ei andnud tööandja töötajale mingit tõendit, seega ei olekski hagejal olnud võimalik taolist tõendit kohtule esitada. Kostja ei ole oma väiteid, nagu oleks hagejale kategooriatasu nimetuse all makstud lisatasu tegelikult olnud kostja suval kohustava aluseta makstud lisatasu, ei ole kostja tõendanud. Siiski ei anna asjaolu, et hagejal oli
  288. a. kostja turvatöötaja II kategooria, talle alust nõuda, et kategooria lisatasu makstaks ka
  289. a. eest. Selle üle, et töötajale omistatud kategooria kehtis atesteerimise korra kohaselt üks aasta ning et hageja ei osalenud ei
  290. a. ega
  291. a. atesteerimistel, mis oleks võimaldanud tal kas kategooriat omandada või seda säilitada, pooled ei vaidle. Asjaolu, et
  292. a. juunis korraldas kostja atesteerimise, on tõendatud hageja tööobjekti töögraafikuga, millel märge atesteerimise kohta 13.,
  293. ja
  294. juunil (kd. I, tl. 191), kutsega atesteerimisele (kuulutusega – kd. I, tl. 118) ja töötajate nimekirjaga, millel märked atesteerimise läbimise või mitteläbimise kohta (kd. I, tl. 207 – 210). Töögraafikul olevad kuupäevad kattuvad kutses märgitud kuupäevadega ning asjaolust, et kutses on kuupäevi rohkem, ei saa iseenesest järeldada vastuolu nendes tõendites. Oma väidet, nagu oleks kostja pahatahtlikult takistanud hagejat sellel atesteerimisel osalemast, ei ole hageja tõendanud.
  295. a. juuni töögraafikus, millel on hageja allkiri, on märgitud kohustusliku atesteerimise kuupäevad ja koht (kd. I, tl. 191). Oma kahtlust, nagu oleks see rida töögraafikule hiljem juurde kirjutatud, ei ole hageja tõendanud. Seda ei saa järeldada ka 11 hageja väidetest, mis puudutavad tema tööülesandeid seoses töögraafiku koostamisega, sest ainuüksi nendest ei saa teha järeldusi selle kohta, kuidas ülesandeid tegelikult täideti. Hageja allkirjast juuni töögraafikul nähtub, et atesteerimisest oli teda teavitatud. Osundatud töögraafikust nähtub samuti, et alates
  296. juunist
  297. a., seega atesteerimise toimumise ajal, oli hageja puhkusel. Kostja poolt kehtestatud atesteerimise korras (kd. I, tl. 90 – 93) nähti niisuguseks puhuks ette võimalus korraldada turvatöötaja vahetu juhi taotlusel erakorraline atesteerimine (p.
  300. 2), kuid sellest ei saa veel järeldada, nagu oleks tulnud niisugune atesteerimine korraldada töötaja huvi ja initsiatiivita ning valmisolekuta sellel osaleda. Oma väiteid, nagu oleks ta vahetult ülemuselt taotlenud, et teda saadetaks atesteerimisele ning esitanud ka sellekohase kirjaliku avalduse, ei ole hageja tõendanud. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja pahatahtlikult jätnud talle atesteerimisest teatamata ning takistanud teda sellel osalemast.
  301. novembril
  302. a. sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus hageja täitma lisatööülesandeid ning kostja kohustus maksma nende nõuetekohase täitmise eest hagejale lisatasu kuni 300 krooni (bruto) kuus (kd. I, tl. 21 – 22). Vaidlustatud ei ole seda, et hageja töötas II kategooria objektil C. (T. AS asukohaga Tallinnas XXXXXXX XXX XX X/XXXXXX XX) ning oli selle objektivanemaks. Vaidlustatud ei ole ka asjaolu, et tegelikult maksis kostja hagejale objektivanema tasu nelja kuu eest ajavahemikul
  303. a. septembrist kuni detsembrini summas 950 krooni ning kaheksa kuu eest ajavahemikul
  304. a. jaanuarist kuni augustini summas 1150 krooni, seega kokku 1500 krooni võrra vähem kui siis, kui lisatasu oleks igakuuliselt makstud summas 300 krooni. Kuigi lepingu kohaselt oli lisatasu suuruseks kuni 300 krooni, maksis kostja hagejale seda lisatasu valdavalt summas 300 krooni kuus. Kokkulepete puudumisel lisatasu täpse suuruse või selle kindlaksmääramise aluste kohta pidi kostja niisugustel asjaoludel lisatasu vähendamist põhjendama, sest lisatasu maksmine täiendavate tööülesannete täitmise eest ei saanud sõltuda kostja suvast. Asjaolusid, mille tõttu vaidlusalusel ajavahemikul jäeti hagejale osa kuude eest lisatasu maksmata ning osa kuude eest seda vähendati, ei ole kostja esile toonud. Seega tuleb tasu vähendamist pidada suvaliseks ja põhjendamatuks. Kokkuvõttes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kategooria lisatasu 348, 19 eurot (5448 krooni) ja objektivanema lisatasu 95, 86 eurot (1500 krooni), kokku 444, 05 eurot (6948 krooni). Nii hagi kui apellatsioonkaebuse nõue rahuldatakse seega ligikaudu 50% ulatuses (6948 : 13524, 82 x 100%). Kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 ja § 171 lõikes 1 sätestatud põhimõttega tuleb kummagi menetlusosalise menetluskulud nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses jätta tema enda kanda. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.