← Eesti

3-09-1674/66

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1674 Haldusasi E.P.e ja H.P.e kaebused

§ 28; § 31 lg 4).

1 ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

  1. Harju Maakonna Valitsuse
  2. aprilli 1991 määrusega nr 57 (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik nr
  3. edaspidi VTT lk. 25) pandi Loksa alevinõukogule kohustus tagastada Loksa alevis Tallinna mnt 20 asuv elumaja represseeritu R. R. pärijatele K. R.le ja T. R.le. Nimetatud määruse alusel otsustas Loksa Alevi Volikogu
  4. mai 1991 otsusega (VTT lk. 26) anda Loksa Alevi Täitevkomitee bilansis olev elamu aadressil Loksa alev Tallinna tänav 20 (uue aadressiga Tallinna tn. 10) tagasi endise omaniku R. R. pärijatele.
  5. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni
  6. augusti 1993 otsusega nr 1245 (VTT lk. 31) tunnistati K. R. ja T. R. õigustatud subjektideks Loksa linnas Tallinna mnt 12 asuva elumaja suhtes ning Loksa Linna Volikogu
  7. juuni 1995 otsusega (VTT lk. 35) tagastati see K. R. ja T. R..
  8. H.P. esitas
  9. juunil 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida menetluse käigus täpsustas (VTT lk. 180) ning milles taotles ka Loksa Linna Volikogu
  10. juuni 1995 ja Loksa Alevi Volikogu
  11. mai 1991 otsuse tühistamist. Tallinna Halduskohtu
  12. novembri 2001 määrusega haldusasjas 3-1167/2001 (VTT lk. 183) lõpetati Loksa Linna Volikogu 13.06.1996 otsuse ja Loksa Alevi Volikogu
  13. mai 1991 otsuste tühistamise osas kaebuse menetlus halduskohtumenetluse (

) § 12 lg 3 alusel.

  1. K. R. pärijaks on E.R. ning T.R. pärijaks E.R..
  2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni
  3. aprilli 994 otsusega nr 3335 tunnistati E.P. ja H.P. omandireformi õigustatud subjektideks Loksa linnas asuva maaüksuse Tööstus-Ärikoht A-72 (endine kinnistu nr 14334) suhtes.
  4. Loksa Linnavolikogu
  5. augusti 1996 otsusega nr 47 tagastati E.P.ele ja H.P.ele õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt (ca 6200 m2) ning jäeti tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate Tallinna tn 10 ja 12 hoonete teenindusmaa ca 600 m
  6. Samal päeval vastu võetud otsusega nr 41 määras linnavolikogu Tallinna tn 10 hoone teenindusmaaks 160m2 ja otsusega nr 42 määrati Tallinna tn 12 teenindusmaaks 440m
  7. H.P.e kaebuse alusel tunnistas Harju Maakohus
  8. oktoobri 1997 otsusega haldusasjas 3-70/97 eelnimetatud otsused nr 41, 42 ja 48 seadusevastaseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  9. detsembri 1997 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.
  10. Loksa Linnavalitsuse
  11. veebruari 1998 korraldusega nr 39a (VTT lk 85) määrati Tallinna tn 10 ja 12 elamute juurde teenindusmaa suurusega ca 1677 m2 ning sama päeva korraldusega nr 51a (VTT lk 87) otsustati E.P.ele ja H.P.ele tagastatada õigusvastaselt võõrandatud maast ca 4085 m
  12. Nimetatud otsused tunnistas Harju maakohus
  13. augusti 2998 otsusega haldusasjas 3/1-69/98 seadusevastaseks.
  14. Loksa Linnavalitsuse
  15. oktoobri 1998 korraldusega nr 198 otsustati alustada katastriüksuse moodustamise eeltoimingutega mh. Tallinna tn 10 ja 12 hoonete juurde. Harju maakohtu
  16. aprilli 1999 otsusega haldusasjas 3/1-32/99 jäeti E.P.e ja H.P.e kaebused eelnimetatud korralduse tühistamise nõudes rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  17. juuni 1999 otsusega maakohtu otsuse muutmata. 2
  19. oktoobril 2005 edastas Loksa Linnavalitsus E.R.le ja E.R.ile erastamisele kuuluva Tallinna 10/12 piiride kulgemise ja suuruse ettepaneku, milles on märgitud taotletava maa-ala pindalana ca 0,35 ha. Selle alusel tellis E.R. OÜ-lt EKE Projekti Maamõõdubüroo katastrimõõdistamise tööd maa ostueesõigusega erastamiseks.
  20. jaanuaril 2006 on maamõõtja koostanud Tallinna 10/12 katastriüksuse plaani, kus katastriüksuse suuruseks on märgitud 3494 m
  22. Loksa Linnavalitsuse
  23. novembri 2006 korraldusega nr 155 määrati Tallinna tn 10 ja 12 hoonete aluse ja teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 1576 m2 (VET lk. 59). Kõnealune korraldus tunnistati kehtetuks Loksa Linnavalitsuse
  24. veebruari 2007 korraldusega nr 27 (VET lk. 60) .
  25. Loksa Linnavalitsuse
  26. oktoobri 2007 korraldusega nr 187 muudeti Loksa Linnavalitsuse
  27. oktoobri 1998 korraldust nr 198, määrates Tallinna tn 10 elamu teenindamiseks vajalikuks maaks 254 m2 ja Tallinna tn 12 teenindamiseks vajalikuks maaks 403 m
  28. Tallinna Halduskohtu
  29. aprilli 2008 otsusega haldusasjas 3-07-2289 tühistati Loksa Linnavalitsuse korraldus nr 183 ning tehti linnavalitsusele ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  30. detsembri 2008 otsusega halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati E.P.e ja H.P.e kaebused. Halduskohtu otsuse Loksa Linnavalitusse
  31. oktoobri 2007 korralduse nr 183 tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks kohustamise osas jättis ringkonnakohus muutmata.
  32. Loksa Linnavalitsuse
  33. aprilli 2009 korraldusega nr 114 määrati Loksal Tallinna tn 10 ja Tallinna tn 12 teenindamiseks vajaliku maana 3494 m2 ning otsustati see erastada E.R.le ja E.R.ile. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  34. E.P. ja H.P. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Loksa Linnavalitusse
  35. aprilli 2009 korralduse nr 114 tühistamiseks. Esmalt toovad kaebuse esitajad välja, et juba Tallinna 10 ja Tallinna 12 hoonete tagastamine kolmandatele isikutele on olnud väär, kuna tegemist ei saa olla samade hoonetega, mis kolmandate isikute õiguseellaselt Lepispealt võõrandati. Kohtuistungil möönis kaebuse esitajate esindaja siiski, et kõnealuste hoonete tagastamist enam vaidlustada võimalik ei ole.
  36. Teiseks leiavad kaebuse esitajad, et maareformi puudutavate õigusaktide muutmisega on rikutud nende õiguspärast ootust sellele, et neile maa tagastamise küsimus lahendatakse menetluse alguses kehtinud normide alusel ning selgitavad, et lootes õigusliku raamistiku kehtimajäämisele, on nad varem vaidlustanud erinevaid maa tagastamist või kolmandate isikute ehitistele teenindusmaa määramist puudutavaid haldusakte. Kaebuse esitajad selgitavad, et enne
  37. juunit 2000, mil jõustus maareformi seaduse (MRS) § 7 lg 5, tulnuks Tallinna 10 ja Tallinna 12 ehitiste juurde määrata nende teenindamiseks vähim vajalik maa. Kaebuse esitajad selgitavad ka, et maa erastamine nende hoonete juurde ei olnud võimalik kogu nõukogudeaegse maaeralduse piires, kuna sellel maaeraldusel asus ka kaebuse esitajatele kuuluv majandushoone, mistõttu tulnuks Tallinna tn 10 ja Tallinna tn 12 ehitistele määrata nende teenindamiseks vajalik maa. Kaebuse esitajad märgivad, et kui Loksa Linnavalitsus oleks viivitamatult määranud Tallinna tn 10 ja 12 ehitistele teenindamiseks vajaliku vähima maa ettenähtud suuruses, oleksid kaebuse esitajad valdava osa käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktidega erastamisele määratud maast tagasi saanud. Kaebuse esitajad leiavad, et 3 põhiseaduses sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest ning võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt ei saa
  38. juunil 2000 jõustunud MRS § 7 lg 5 väärata kaebuse esitajate õigust saada maad tagasi varasematel alustel, kui need on kaebuse esitajatele soodsamad.
  39. Kaebuse esitajad selgitavad samas, et
  40. aasta maaeralduse näol ei olnud tegemist elamukrundi eraldamisega, vaid sideministeeriumile üle antud endise kinnistu jagamisega seoses maal asunud elamute üleandmisega kohaliku täitevkomitee bilanssi. Kaebuse esitajate väitel tuleb MRS § 6 ja § 7 mõistes eristada krunti kui mõõdistamise ja maa looduses eraldamise aktiga moodustatud konkreetset maavaldust, ning elamukrunti, kusjuures viimane oli nõukogude õiguses määratletud individuaalelamule eraldatud kuni 600 m2 suuruse õuemaa maakasutusõigusena. Kaebuse esitajad selgitavad ka, et linnades korterelamutele (milliseks oli ka Tallinna tn 12 elamu) eraldi krunti ei määratud, kuid mitmeid majavaldusi ja muid ehitisi hõlmav suurem maavaldus oli sellegipoolest eraldatud riiklikule institutsioonile, kelle bilanssi elamu kuulus. Seega leiavad kaebuse esitajad, et Harju Rajooni TSN TK 26.10.1961 otsuse nr 167 alusel ei toimunud elamukrundi eraldamist. Seetõttu leiavad kaebuse esitajad, et endise kinnistu osa ei ole eelpool selgitatult MRS tähenduses erastamise aluseks oleva elamute individuaalseks maaeralduseks kunagi olnud ning endise kinnistu jääkmaa kommunaalmajavalitsusele eraldamise formaalne käsitlemine MRS § 7 lõikele 51 vastava "õiguspärase maakasutusena" on vastuolus nii MRS-ga. Ka toovad kaebuse esitajad välja, et vaidlusalune endise kinnistu osa ei ole kogu ulatuses nimetatud elamute teenindamiseks tegelikult vajalik. Kaebuse esitajad leiavad ka, et
  41. aasta "maa-ala kohaliku majavalitsusele eraldamise" otsuse puhul tegemist maa kasutamiseks andmise otsusega, mida saab siduda sellel asunud kolme elamuga, kuid mitte pidada üksnes Tallinna 12 või ka Tallinna 10 elamu maakasutuseks ning seega oleks kogu selle maa erastamine kahe elamu juurde ebaõiglane.
  42. Kaebuse esitajad leiavad samuti, et maa erastamine Tallinna 10 ja 12 hoonete juurde on välistatud seetõttu, et kõnealused hooned on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Kaebuse esitajad leiavad, et hoonet tuleb MRS § 6 lg 31 kohaselt kasutusest väljalangenuks lugeda, kui hoone ei ole sihipäraselt kasutatav, elamu puhul juhul kui see ei ole elamiskõlblik. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  43. Loksa Linnavalitus peab E.P.e ja H.P.e kaebuseid põhjendamatuks ning taotleb nende rahuldamata jätmist, leides et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ning selle andmisel on lähtutud Tallinna Ringkonnakohtu
  44. detsembri 2008 otsusest ning tugineti ostueesõigusega erastatava maa piiride määramisel senise maakasutuse õiguspärasusele ning
  45. oktoobril 2005 tehtud piiride kulgemise ettepanekust. Vastustaja hinnangul on erastatava maa suurus määratud vastavuses MRS § 7 lõikega
  46. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et Tallinna tn 10 ja 12 elamud on lagunenud või kasutusest välja langenud, kuna need vastavad ehitusseaduses sätestatud hoone tunnustele. KOLMANDA ISIKU E.R. SEISUKOHT
  47. Kolmas isik E.R. peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Kolmas isik selgitab esmalt, et Tallinna 10 ja 12 ehitised on käsitatavad ehitistena MRS mõistes ega ole lagunenud või kasutusest väljalangenud. Kolmanda isiku hinnangul on vaidlusalune korraldus õiguspärane ning vastavuses Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-07-2289 tehtud otsuses esitatud seisukohtadega. Kolmas isik selgitab, et 4 Tallinna tn 10 ja 12 (endise aadressiga Tallinna tn 20-b ja 20 c) juurde on maa-ala ehk krunt eraldatud juba enne omandireformi aluste seaduse jõustumist Harju Rajooni TSN TK 26.10.1961 otsusega nr 167 ning MRS § 7 lg 51 kohaselt tuleb see tervikuna arvata ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka. Kolmanda isiku väitel ei välista MRS ka võimalust ühte katastriüksusesse liita omaniku mitut ehitist ning seadus ei nõua, et iga elamu juurde moodustatakse eraldi katastriüksus, oluline on vaid see, et ehitiste omanikud oleksid samad. KOLMANDA ISIKU E.R.I SEISUKOHT
  48. E.R. vaidles kohtuistungil kaebusele vastu, kinnitades et nõustub A. E. poolt esitatud seisukohtade ja põhjendustega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  49. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et E.P.e ja H.P.e kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.
  50. Käesolevas asjas on kaebuse esitajad, olles õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks, vaidlustanud haldusakti, millega määratakse 3494 m2 suurune tükk õigusvastaselt võõrandatud maast seal asuvate ehitiste juurde erastamisele kuuluva maana. Kokkuvõtvalt tuginevad kaebuse esitajad neljale kesksele teesile. Esiteks on kaebuse esitajad seisukohal, et Tallinna 10 ja 12 hooned on kolmandatele isikutele tagastatud õigusvastaselt. Teiseks on nad seisukohal, et nende hoonete juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramine peaks toimuma lähtudes MRS varasemast redaktsioonist, mis ei näinud ette terve krundi erastamist, vaid üksnes ehitise teenindamiseks vähima vajaliku maa erastamise. Kolmandaks on kaebuse esitajad seisukohal, et Tallinna tn 10 ja 12 juurde ei ole moodustatud krunte MRS § 6 ja 7 tähenduses ning neljandaks leiavad kaebuse esitajad, et Tallinna tn 10 ja 12 asuvad hooned on lagunenud ja kasutusest välja langenud ning seetõttu ei ole nende juurde maa ostueesõigusega erastamine sootuks võimalik.
  51. Kohtu hinnangul tuleb käesoleva vaidluse seisukohast asjakohatuks pidada kaebuse esitajate väiteid, mis puudutavad Tallinna mnt 10 ja Tallinna mnt 12 hoonete tagastamist kolmandate isikute õiguseellastele ning seda, et tegemist ei ole samade hoonetega, mis R.R. õigusvastaselt võõrandati. Tallinna mnt 10 hoone tagastati K. R. ja T. R. juba enne omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist Harju Maakonna Valitsuse
  52. aprilli 1991 määruse nr 57 alusel välja antud Loksa Alevi Volikogu
  53. mai 1991 otsusega. Kõnealune hoone tagastamise õiguslik alus tulenes Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  54. veebruari 1989 määrusest nr 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta.“ Tallinna mnt 12 hoone on K. R. ja T. R. tagastatud Loksa Linna Volikogu
  55. juuni 1995 otsusega. H.P. taotles eelnimetatud elamute tagastamise otsuste tühistamist halduskohtule
  56. aastal esitatud kaebuses ent Tallinna Halduskohtu
  57. novembri 2001 määrusega haldusasjas 3-1167/2001 lõpetati kaebuse menetlus. Seega on tegemist kehtivate haldusaktidega, mille vaidlustamine ei ole enam halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 11 lg 31 p 2 kohaselt võimalik. Siinkohal tuleb märkida, et käesolevas kaebuses ei ole kaebuse esitajad iseenesest ka eeltoodud aktide tühistamist taotlenud, ent see ei oleks ka võimalik ning sellises olukorras on nende aktide õigusvastasusele tuginemine käesoleva kaebuse põhjendustes alusetu. Asjaolu, et R. R. õigusjärglased on õiguslikul alusel saanud Tallinna tn 10 ja 12 elamute omanikuks on tuvastatud ka juba Tallinna Ringkonnakohtu

  1. detsembri 5 1997 kohtuotsuses haldusasjas II-3/327/
  2. Järgnevates Loksal Tallinna mnt 10 ja 12 elamute teenindusmaa määramise üle toimunud kohtumenetluses ei ole kaebuse esitajad seejuures tuginenud väitele, et elamute tagastamine oleks olnud õigusvastane.
  3. Teiseks ei nõustu kohus kaebuse esitajate seisukohaga, et Loksal Tallinna tn 10 ja 12 paiknevad ehitised on lagunenud ja kasutusest väljalangenud ega ole seetõttu MRS § 6 lg 31 kohaselt käsitatavad hoonete ega rajatistena maareformi kontekstis.
  4. detsembril 2008 haldusasjas 3-07-2289 tehtud kohtuotsuses asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et vaidlusaluste hoonete juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel ei oma tähtsust Tallinna tn 10 ehitise tehniline seisukord, kuivõrd krundil asub ka teine MRS § 6 lg 3 nõuetele vastav ehitis. Ringkonnakohus tuvastas seega, et Tallinna tn 12 hoone vastab MRS § 6 lõikes 3 sätestatud ehitise tunnustele. Kohus ei näe ka käesolevas asjas kogutud täiendavate tõendite pinnalt võimalust asuda põhimõtteliselt teistsugusele seisukohale. Käesolevas haldusasjas läbi viidud vaatluse tulemusena on kohus veendumisel, et ei Tallinna tn 10 ega Tallinna tn 12 asuvat ehitist ei saa käsitada lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitisena MRS § 6 lg 31 mõistes. MRS § 6 lg 3 kohaselt on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Sama paragrahvi lõikes 31 sätestatakse, et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Ehitusseaduse (ES) § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi ning ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Sama paragrahvi
  5. lõike kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Vaatamata kaebuse esitajate poolt kohtuistungil esitatud vastuargumentidele jääb kohus käesolevas haldusasjas
  6. märtsil 2010 tehtud ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmise määruses võetud seisukohale, et hoone saab lagunenuks või kasutusest väljalangenuks lugeda eelkõige siis kui selle katus või välispiirded on sedavõrd kahjustatud, et nad olulisel määral ei eralda siseruumi väliskeskkonnast (nt. hoonel puudub katus, üks või mitu välisseina on maha langenud vms) või kui muud olulised hoone konstruktsioonielemendid on kas täielikult hävinud või hoonest kui tervikust eraldunud (nt. vahelaed on sisse langenud, kandvad siseseinad on pikali kukkunud vms). Kohus leiab jätkuvalt, et hoonet, millel on olemas terviklikud, siseruumi väliskeskkonnast eraldavad välispiirded, ei saa pidada lagunenuks ega kasutusest välja langenuks seetõttu, et hoone konstruktsioonielementide ehitustehniline seisukord on halb või et hoonet ei ole võimalik mugavalt kasutada eesmärgil, mis talle ehitamisel antud on. Käesolevas asjas läbi viidud vaatluse käigus ilmnes üheselt, et nii Tallinna mnt 12 kui Tallinna mnt 10 majadel olid ümber seinad ja peal katus, ees välisuksed ja -aknad. Seega oli siseruum väliskeskkonnast katuse ja piiretega eraldatud. Kohtu hinnangul ilmneb vaatlusprotokollist ning sellele lisatud fotodest üheselt ja ilma ehitusalaste eriteadmisteta, et hoonete seisukord oli vaatluse ajal väga halb ning inimväärselt neis majades elada ei oleks ilmselt võimalik. Samas leiab kohus, et asjaolud, et hoonete välisseinad on mõnevõrra kõveraks vajunud, et hoone seintesse on hoone ebaühtlase vajumise tõttu tekkinud praod, et Tallinna mnt 10 hoone võib edaspidise jõesängi poole vajumise korral variseda, et põrandad on osaliselt ilmselt mädanenud ja seintel ja põrandatel on hallitust ja seenkahjustusi, et hoonetes ei ole elektri- ega veevarustust ega ka see, et hoonetes olevad küttekolded ei ole tõenäoliselt olemasoleval kujul ohutult kasutatavad, ei anna alust väita, et hooned oleksid lagunenud või kasutusest välja langenud. Kohus leiab, et MRS § 6 lg 31 eesmärk ei ole võimaldada maa erastamist üksnes igati korrasolevate ja kohe sihipäraselt kasutatavate ehitiste juurde, vaid eesmärk on välistada maa erastamine hoonevaremete juurde ehk neil juhtudel kui tegelikult hoonest kui sellisest ei oleks põhjust rääkida. Käesoleval juhul on kohus vaatluse tulemuste 6 põhjal veendunud, et olgugi, et olles ilmselt halvas seisukorras, ei saa vaidlusaluseid hooneid pidada lagunenuiks ega kasutusest väljalangenuiks. Hoonet ei saa kasutusest väljalangenuks lugeda üksnes seetõttu, et mingil konkreetsel ajal seda aktiivselt ja eesmärgipäraselt ei kasutata. Seejuures nähtus vaatluse käigus, et Tallinna mnt 12 asuvat hoonet kasutatakse vähemalt osaliselt asjade hoidmiseks. Kasutusest väljalangenuks saaks kohtu hinnangul mingit hoonet pidada eelkõige juhul kui seda ei ole väga pikka aega mistahes mõistlikul moel kasutatud ning on vähemalt aimatav selle kunagise omaniku või kasutaja soov seda mitte enam kasutama asuda. Kasutusest väljalangenuks saaks pidada nii-öelda mahajäätud hooneid. Samuti leiab kohus, et ehitise kasutusest väljalangenuks lugemisel tuleb arvestada ka selle kasutusest väljalangemise asjaolusid. Käesoleval juhul on kolmandad isikud selgitanud, et vaidlusaluseid hooneid ei ole parendatud peaasjalikult seetõttu, et erinevate kohtuvaidluste tõttu ei ole olnud võimalik maa erastamine ehitiste juurde ning seetõttu ei ole neid saanud kasutada tagatisena laenule, millest saaks ehitiste parendamist finantseerida. Seega on ehitiste seisukorra halvenemisel viimaste aastate jooksul igati mõistlik põhjus, ning ka seetõttu ei saa ehitiste halb seisukord olla argumendiks ehitiste omanike õiguste mahu kindlaksmääramisel. Eeltoodud põhjustel jättis kohus rahuldamata ka kaebuse esitajate taotluse Tallinna tn 10 ja 12 ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et seda, et MRS § 6 lõigete 3 ja 31 kohaldamine ei eelda hoone üksikasjaliku ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimist ega seda, et tehtaks kindlaks elamuna kasutamiseks mõeldud hoone elamiskõlblikkus (vastavus eluruumidele ettenähtud nõuetele) kinnitab ka see, et erinevalt näiteks ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamisest, ei ole õigusaktides kehtestatud mingit kindlat metoodikat, kuidas või mille põhjal tuleks ehitise olemasolu või lagunemist kontrollida. Omandireformi üldiste põhimõtete valguses tuleneb sellest, et ehitise saab lagunenuks või kasutusest väljalangenuks tunnistada, kui see on ilmne. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et käesoleval juhul ei ole Tallinna tn 10 ja 12 ehitiste lagunemine ega kasutusest väljalangemine ilmne.
  7. Kolmandaks ei nõustu kohus kaebuse esitajate seisukohaga, et Tallinna 10 ja Tallinna 12 hoonete juurde ei ole määratud krunti. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjas II-3/173/99
  8. juunil 1999 tehtud otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt
  9. detsembril 2008 haldusasjas 3-07-2289 tehtud otsuses võetud seisukohaga, et Tallinna tn 10 ja 12 juurde eraldati krunt Harju Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee (edaspidi RSN TK)
  10. oktoobri 1961 otsuse nr 167 alusel
  11. detsembril 1961 koostatud aktiga, kusjuures sellest krundist eraldati Harju RSN TK
  12. märtsi 1970 otsuse nr 37 alusel käesoleval ajal Tallinna tn 8 aadressi kandva elamu juurde 265 m2 suurune krunt, mille suurust on hiljem täpsustatud Loksa Alevi RSN TK
  13. juuli 1981 ja
  14. novembri 1983 otsustega. Seega kuulub Tallinna 10 ja Tallinna 12 elamute juurde krundina 3361 m2 suurune maatükk. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu
  15. detsembri 2008 otsuses esitatud vastavasisulise õigusliku põhjendusega ega korda seda siinkohal. Kaebuse esitaja poolt käesolevas kohtumenetluses esitatud väiteid ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebuse esitajate väide, et MRS mõttes saab krundina käsitada üksnes ühe konkreetse elamu ehitamiseks eraldatud ehituskrunti, on õiguslikult põhjendamata. Kuigi varasemates kohtumenetlustes on kaebuse esitaja seisukohta sellele korduvalt juhitud, ei ole nad ka käesolevas asjas viidanud ühelegi õigusnormile, kust tuleneks, et
  16. aastal toimunud maa eraldamine toonaste Tallinna 20-a, 20-b ja 20-c juurde ei tähendanud nende hoonete juurde maa eraldamist krundina. Kaebuse esitajad ei ole ümber lükanud ringkonnakohtu
  17. detsembri 2008 otsuses esitatud õiguslikku põhjendust kruntide eraldamise kohta nõukogude õiguse kohaselt. Õige ei ole kaebuse esitajate seisukoht nagu võimaldataks vaidlusaluse korraldusega erastada Tallinna tn 10 ja 12 hoonete omanikul kogu maa, mis
  18. aasta 7 maaeralduse kohaselt määrati kolme elamu juurde.
  19. aastal eraldati maa ehitiste juurde, mis täna kannavad aadresse Tallinna 8, Tallinna 10 ja Tallinna 12, seejuures Tallinna 8, mis
  20. aastal kandis aadressi Tallinna 20-a juurde on
  21. aastal moodustatud eraldi krunt, mille suurust täpsustati vastavalt
  22. ja
  23. aastal, seega ülejäänud
  24. aastal tehtud maaeraldus jäi seotuks just Tallinna 10 ja Tallinna 12 elamutega ning pärast Tallinna 8 elamu juurde uue krundi eraldamist saab
  25. aasta maaeraldust koos 1970, 1981 ja
  26. aastal tehtud äralõigetega käsitada nende kahe ehitise juurde krundina eraldatud maana. Seejuures ei oma tähtsust see, kas kogu 3361 m2 suurune krunt oli/on Tallinna 10 ja 12 elamute teenindamiseks vajalik või mitte.
  27. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitajate seisukohaga, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest lähtudes oleks tulnud neile maa tagastamise küsimus, sealhulgas maal asuvate teisele isikutele kuuluvate ehitiste juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramine pidanud toimuma MRS varasema redaktsiooni kohaselt. Vaidlusaluse korralduse andmise õigusliku alusena on nimetatud muuhulgas MRS § 7 lõiked 5 ja
  28. Viimatinimetatud säte lisati maareformi seadusesse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega ja see jõustus
  29. juulil
  30. Kaebuse esitaja seisukoht, et enne MRS § 7 lõike 51 jõustumist ei oleks Tallinna 10 ja 12 hoonete juurde saanud määrata üksnes vähima teenindamiseks vajaliku maa, ei ole õige. Enne
  31. juulit 2000 oli MRS § 7 lõike 5 teises lauses sätestatud, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu elamu omaniku õiguslikus kasutuses olev maa. Seega sisaldas MRS alates
  32. juulist 2000 selle § 7 lõikes 51 sätestatuga samasugust regulatsioon ka varem. Seejuures tulenes linnas asuva elamu omaniku õigus erastada maad varem kindlaks määratud krundi piires juba
  33. juunil 1996 jõustunud MRS § 7 lõike 5 redaktsioonist, kus sätestati, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas.
  34. Ka eeltoodule vaatamata, leiab kohus, et põhjendamatu on kaebuse esitajate taotlus kohaldada Tallinna 10 ja 12 ehitiste juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel mõnd seaduse varasemat redaktsiooni ning jätta vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud MRS § 7 lg 5 ja 51 kohaldamata nende vastuolu tõttu põhiseadusega. Kaebuse esitajate poolt viidatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest ei tulene isikute absoluutset kaitset selle vastu, et seadusandja aja jooksul õigusnorme muudab. Põhiseaduse §-st 10 tulenev õigusriigi põhimõte annab isikule õiguspärase ootuse eelkõige sellele, et seadusega isikule antud õigus jääb kehtima. Ainuüksi avalduse esitamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsus isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ei anna neile isikutele õiguspärast ootust omandireformi objektiks tunnistatud vara tagastamisele ega sellele, et vara tagastamine otsustatakse näiteks avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni alusel või muul moel kaebuse esitaja jaoks kõige soodsama seaduse kohaselt. Seetõttu ei saa ka vara tagastamist käsitlevate õigusnormide hilisem muutumine iseenesest omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isiku õiguspärast ootust rikkuda. Käesoleval juhul ei ole ka vaidlust selles, et esmakordselt lahendati kaebuse esitajatele Tööstus-Ärikoht A-72 endise kinnistu nr 14334 maa tagastamise küsimus Loksa Linnavolikogu
  35. augusti 1996 otsusega nr 47, seega pärast MRS § 7 lg 5 jõustumist redaktsioonis, kus nähti ette teenindusmaa määramine vaid juhul kui krunti ei ole kindlaks määratud.
  36. Õige ei ole ka kaebuse esitaja väide, et Loksa Linnavalitsuse
  37. oktoobri 1998 korraldusega nr 189 määrati Tallinna 10 ja 12 teenindamiseks vajalik maa selliselt, et sellele maale jäi ka kaebuse esitajate omandis olev majandushoone. Esiteks ei toimunud nimetatud 8 korraldusega Tallinna 10 ja 12 ehituste teenindamiseks vajaliku maa määramist, vaid nimetatud korraldusega vormistati maa erastamise eeltoimingud. Sellisele seisukohale on haldusasjas II-3/173/99 asunud ka Tallinna Ringkonnakohus. Kaebuse esitaja väide, et eelnimetatud korralduse alusel tehtud piiriettepaneku kohaselt jäi moodustatavale katastriüksusele ka kaebuse esitajate majandushoone, ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuivõrd arusaadavalt ei jää see majandushoone käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega määratud erastatava maa piiridesse.
  38. Põhjendamatu on ka kaebuse esitajate seisukoht, et Tallinna tn 10 ja 12 näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitistega asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 mõistes. Vaidlus selle üle, kas tegemist on õiguslikul alusel püstitatud ehitistega, toimus poolte vahel juba haldusasjas II-3/327/97, milles
  39. detsembril 1997 tehtud kohtuotsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 teisest lausest ning samas seaduse §-st 13 tulenevalt tuleb omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üle antud ehitise või selle osa suhtes kohaldada õiguslikul alusel püstitatud ehitise kohta sätestatut. Samas lahendis leidis ringkonnakohus, et nii Tallinna tn 12 kui ka Tallinna tn 10 hooned tuleb lugeda AÕSRS § 14 lg 1 mõttes omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üle antud ehitisena, vaatamata sellele, et Tallinna tn 10 ehitis tagastati enne ORAS jõustumist ning mõlema ehitise olemasolu tingib MRS § 6 lg 2 p 3 kohaldamise. Kohus ei korda siinkohal ringkonnakohtu varasemas lahendis esitatud põhjendusi, nõustudes nendega ning märkides üksnes, et kaebuse esitajad ei ole ka esitanud mistahes õiguslikku põhjendust, mis tingiks ringkonnakohtu varasema seisukoha ümberhindamise. Seega ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitajate kohtuistungil esitatud väidet, et vaidlusaluste ehitiste püstitamiseks puuduvad ehitusload
  40. Käesoleval juhul on Tallinna 10 ja 12 ehitiste juurde moodustatud katastriüksus, mille moodustamisel on lähtutud Loksa Linnavalitsuse
  41. oktoobri 2005 piiriettepanekust. See asjaolu on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu
  42. detsembri 2008 otsuses haldusasjas 3-
  43. Ringkonnakohus leidis seejuures, et halduskohus, olles teinud Loksa Linnavalitsusele ettekirjutuse asi uuesti läbi vaadata, on sisuliselt rahuldanud A. E. kaebuses esitatud taotluse kohustada linnavalitsust jätkama maa ostueesõigusega erastamise menetlust
  44. oktoobril 2005 koostatud piiriettepaneku alusel. Halduskohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et ringkonnakohtu eelnimetatud otsusest tuleneb, et maa ostueesõigusega erastamise protsessi tuleb jätkata lähtudes moodustatud katastriüksusest. On tõsi, et moodustatud katastriüksuse pindala on mõnevõrra suurem kui oli Tallinna tn 10 ja 12 juurde krundina kuulunud maa-ala. Arvestades
  45. aastal määratud krundist Tallinna tn 8 majavaldusele tehtud äralõikeid kuulus Tallinna 10 ja 12 elamute juurde krundina 3361 m
  46. Moodustatud katastriüksuse pindalaks on OÜ EKE Projekt Maamõõdubüroo poolt
  47. jaanuaril 2006 koostatud katastriüksuse plaani kohaselt 3493 m2, seega varem määratud krundiga võrreldes 133 m2 enam. Samuti nähtub varasema
  48. aastal koostatud krundiplaani (VET lk 38) ja
  49. koostatud katastriüksuse plaani (VET lk 58) võrdlemisel, et katastriüksus ei ole moodustatud täpselt varasema krundi piiresse. See on selgitatav aga eelkõige sellega, et Tallinna 10 ja 12 elamute juurde krundina kuulunud maale jäi ka kaebuse esitajate omandis olev majandushoone, mille alune ja mille teenindamiseks vajalik maa ei saanuks jääda kolmandatele isikutele erastatava maa hulka, olgugi, et see asus kolmandate isikute omandis olevate elamute juurde määratud krundil. Samuti nähtub plaanide võrdlusest, et vältimaks väikese lahustüki tekkimist olemasolevate katastriüksuste nr 42401:005:0066 (Tallinna 14), 42401:005:0045 (Tallinna 16) ning kolmandate isikute hoonete juurde moodustavata katastriüksuse vahele, oli maakorralduslikult ilmselgelt mõistlik moodustatava 9 katastriüksuse piire võrreldes
  50. aastal koostatud krundiplaanil olevate piiridega korrigeerida (vt.
  51. aasta plaanil piiripunktide 15, 17 ja 18 vahele jääv ala vrd.
  52. aasta plaanil piiripunkti 10 asukoht). Siinkohal tuleb arvestada, et ka ostueesõigusega erastava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel tuleb arvestada maakorralduse nõuetega ka juhul kui erastamisele kuulub varem elamute juurde krundina kuuluv maa. Samuti on tõenäoline, et moodustatud katastriüksuse suuruse erinevus varasema krundi suurusest võib olla tingitud täpsemast mõõtmisest. Seejuures ei ole kaebuse esitajad ka väitnud, et Tallinna 10/12 elamute juurde moodustatud katastriüksus (nr. 42401:005:0014) erineks tegelikult oluliselt nende hoonete juurde
  53. aastal määratud krundist (arvestades sellest hiljem tehtud äralõikeid).
  54. Eeltoodut arvestades, leiab kohus, et E.P.e ja H.P.e kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. MENETLUSKULUD 30.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuste rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitajate kahjuks. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole. Kolmas isik E.R. on taotlenud enda kasuks 12 000 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist.

§ 92

lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kuna halduskohus ei kaasa kolmandat isikut menetlusse kindlal poolel, tuleb menetluskulude väljamõistmisel kolmanda isiku „pool“ kindlaks määrata lähtudes positsioonist, mille kolmas isik menetluses võtab. Käesoleval juhul taotles kolmas isik kaebuse rahuldamata jätmist, osaledes seega vastustaja poolel. Seega tuleb kaebuse esitajatel hüvitada kolmanda isiku menetluskulud. FIE Svetlana Pajupuu sularahakviitung kinnitab, et E.R. on menetluskulud kandnud.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Arvestades käesoleva vaidluse keerukust ja dokumentaalsete tõendite mahtu, samuti sama esemega seotud vaidluste pikka ajalugu ning varasemaid kohtumenetlusi ning seda, et enamasti olid ka käesolevas asjas kolmanda isiku poolt esitatud positsioonid ja seisukohad välja töötatud juba varasemates kohtumenetlustes, arvestades ka kolmanda isiku esitatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu, peab kohus põhjendatuks mõista kaebuste esitajatelt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 7000 krooni. Kristjan Siigur kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.