3-11-1399/7

3-11-1399 Kohtumäärus Pärnus

1. juunil 2011 Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaadanud kirjalikus menetluses läbi M. P’i taotluse riigi õigusabi saamiseks t e g i k i n d l a k s: 26.05.2011 esitas M. P Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajja taotluse riigi õigusabi saamiseks õigusdokumendi koostamiseks, isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus ning isiku muuks õigusnõustamiseks või esindamiseks. Taotleja avaldas soovi lõpetada Halinga Vallavalitsuse ebaseaduslikud tehingud M. Pi vanavanemate maaga. Pärnu Maakohus edastas taotluse 01.06.2011 määrusega (asi nr 2-11-25198) Tallinna Halduskohtule Riigi õigusabi seaduse (edaspidi-RÕA) § 10 lg 7 alusel. M. P poolt esitatud taotluse kohaselt seisneb probleem, milleks riigi õigusabi saada tahetakse selles, et „… vallavalitsuse maanõunik K … Andis võõrale inimesele ilusa metsatuka 2 ha minu uue maja aia taga. Selle maatüki maksin 3000 kr nagu K soovitas …“ 02.03.2010 Halinga Vallavalitsuse istungi protokolli kohaselt on istungil osalenud M. P soovinud saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud Altküla külas asuvat endist A nr A-9 talumaad, kinnistu nr 9024, mis 1940 aastal natsionaliseeriti tema vanaisalt M Pilt. M. P arvates on just temal, kui esimesel pärijal, õigus nimetatud maatükile. 07.06.2011 tegi kohus Halinga Vallavalitsusele päringu, paludes esitada kohtule kõik materjalid, mis on seotud taotlejale Halinga vallas asuva A talu tagastatava/erastatava maaga (tl 14). Halinga Vallavalitsuse poolt 08.06.2011 kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 07.11.1994 otsusega nr 6 loetud tõendatuks, et Halinga vallas asuva A nr A-9 talumaa, kinnistu numbriga 9024, pindalaga 27,9 ha, mis 1940 aastal natsionaliseeriti, omanikuks oli õigusvastaselt võõrandamise ajal M P. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati täies ulatuses endise omaniku M Pi tütar L. P (sündinud P), kes taotles tagastatud maa eest kompensatsiooni (tl 28). 29.11.1994 Halinga Vallavalitsuse korraldusega nr 218 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ kinnitas vallavalitsus A nr A-9 talu võõrandamisaegseks (1940 a.) maksumuseks 2264,80 Eesti krooni (punkt 1). Korralduse punkt 2 alusel määrati õigustatus subjektile L. P’le A nr A-9 talu maa eest kompensatsioon summas 111 602 krooni (tl 29). 2010 aastal pöördus M. P Halinga Vallavalitsuse poole avaldusega, taotledes talle õigusvastaselt võõrandatud A talu täies ulatuses tagastamist. Avaldus oli arutusel 02.03.2010 vallavalitsuse istungil. Istungil avaldas M. P, et tema vanaisa M Pi viimane ellujäänud tütar L. P - avaldaja tädi- oli 24.08.1994 a kirjas soovinud anda maaomandiõigus üle teise ringi pärijale M. P’ile. L.P 24.08.1994 kirja allkirja ehtsuse on kinnitanud notar Tiina Sokk, mille kohta on notari ametitoimingute registris kanne nr
2. L. P suri 12.02.2002.a. Vastavalt L. P viimasele 24.08.1994 kirjas väljendatud soovile palubki M. P kanda A talu maaomandiõigus temale, kui teise ringi pärijale. Istungi protokollist nähtuvalt ei esitanud/näidanud M. P vallavalitsusele viidatud L.P 24.08.1994 aastal koostatud ja notari poolt kinnitatud kirja. Vallavalitsuse esindaja J.K selgitas istungil M. Pile, et isikutel oli Omandireformi aluste seaduse § 16 alusel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.
3. Alliku talu maade osas esitas avalduse ainult L. P, kes tunnistati ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 07.11.1994 otsuse nr 6 alusel Altküla külas asuva endise A talu õigustatud subjektiks ning kelle tahte kohaselt määrati maa eest kompensatsioon summas 111 602 krooni, mis kanti tema erastamisväärtpaberi arvele. Menetlus nimetatud maatüki osas on õigustatud subjekti jaoks lõppenud ja endiste A talu maade tagastamine ei ole võimalik. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldus jäigi mingil põhjusel tähtaegselt 1992 aastal esitamata sai seda Keskkomisjonile mõjuva põhjuse äranäitamisega teha veel kuni 31.03.1993 aastani. Nimetatud komisjon lõpetas oma tegevuse 2000 aastal. Seega oli M. Pil õigus esitada vastav avaldus 18 aastat tagasi. Mis puutub A. A, siis temale tagastati hoonestamata Käära kinnistu. A. A oli omandanud Lepiku talu hooned ja kuna A talu maad jäid seoses kompensatsiooni saamisega vabaks maaks, oli A. A õigus seaduse järgi erastada kuni 50 ha maad. Lepiku taluhoonete omanik A. A kasutas seda õigust ostes riigilt maad (Pärnu maavanema 28.09.2011 korraldus nr 1093-m“Maa ostueesõigusega erastamine“). A. A’ile Aasa külas tagastatud Käära kinnistu on 2002 aastal võõrandatud. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 2 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kohtu poolt kogutud dokumentide põhjal ei ole M. P esitanud kunagi avaldust ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjonile Altküla külas asuva endise A nr A-9, kinnistu nr 9024, pindalaga 27.9 ha tagastamiseks või kompenseerimiseks. Ainus, kes endise A talu maade kompenseerimise avalduse esitas oli M. Pi tädi ja A talu endise omaniku M P’i tütar L. P. L.P tunnistati A talu õigustatud subjektiks ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 07.11.1994 otsusega nr 6 ning tema soovi kohaselt määrati talle A talu maade eest kompensatsioon. Taotleja väidete kohaselt oli L. P loobunud 24.08.1994 aastal maa tagastamise nõudeõigusest tehes selle kohta nõudeõiguse loovutamise avalduse M. P kasuks s.o. enne ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 07.11.1994 otsuse nr 6 tegemist. 2 Maareformi seaduse kohaselt sai maa tagastamise nõudeõigus isikult, kes on tunnustatud õigustatud subjektiks, üle minna teisele isikule kahel viisil, kas nõudeõiguse loovutamise või pärimise teel. See isik, kellele nõudeõigus üle läheb, omandab kõik õigustatud subjektile kuuluvad õigused maa tagastamisel või kompenseerimisel. Nõudeõiguse omandajal oli õigus muuta ka subjekti tahet ja näiteks loobuda maa tagastamise nõudest ning võtta vastu kompensatsioon. Kuid kompenseerimise avaldust tagastamise avalduseks muuta ei saanud. Seega juhul, kui M. P olekski esitanud maakonnakomisjonile enne L. Ple kompensatsiooni määramise otsustamist maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse ei oleks ta saanud enam muuta õigustatud subjekti tahet saada maa eest kompensatsiooni. A talu maade eest kompensatsiooni maksmisega jäid talu maad vabaks ja seda oli seaduse järgi õigus erastada. Nimetatud õigust kasutas A. A erastades osa endise A talu maadest temale kuuluvate hoonete juurde. Mis puutub väidetavasse 3000 krooni maksmisse A. A’il e 2 ha suuruse A talu maatüki eest otsustades olemasoleva materjali järgi pärast A. Aile maa erastamist siis on tegemist eraõigusliku tehinguga. Sellise tsiviilvaidluse lahendamine ei kuulu mingil juhul halduskohtu kompetentsi vaid pädevaks kohtuks on maakohus. Käesolevas kohtumääruses kajastatud ja Halinga Vallavalitsuse poolt antud selgitused on täiesti õiged - M. P kaotas võimalused endise A talu maade tagastamist nõuda 31.03.1993 aastal seoses riigi poolt antud viimase tähtpäeva saabumisega, mil võisid avalduse esitamisega hilinenud isikud pöörduda Keskkomisjoni poole, tuues ära mõjuvad põhjused, miks avalduse esinemisega hilineti. Õigustatud subjektile on tema soovi kohaselt A talu maa kompenseeritud 1994 aastal. Neil asjaoludel ei oleks M. Pi kaebusel eduväljavaateid ka siis, kui teda esindaks kohtumenetluses advokaat. Nendel põhjustel jätab kohus M. P’i taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 471 lg 2, RÕS § 7 lg 1 p 2 ja § 15 lg 8 kohtunik m ä ä r a s:
4. Jätta M. P’i riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul määruse kättesaamise päevast arvates Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kaudu. Aivar Koppel, halduskohtunik 3 4