Obsah (4)

§ 61§ 64§ 67§ 154

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-834 Haldusasi RKO Platvorm OÜ kaebus Ma

§ 61

lõike 1 esimesest lausest on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks ning lähtudes

§ 61

lõikest 3 annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe nõudmiseks

§-s 46 2 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus.

§ 61

lõikes 1 nimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Ühe keeldumise alusena võib isik

§ 64

lg 1 p 6 järgi keelduda teabe andmisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64lg 1 punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Vastustaja on seisukohal, et korralduse õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga ning korraldus ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda mittesüüstamise privileegile. Pärast korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus hüpoteetiliselt tugineda n-ö vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse seaduspärasust. Vastustaja hinnangul ei ole

§ 64lg 1 p 6 teabe ja tõendite esitamise korralduse andmist reguleeriv norm.

Seetõttu leiab vastustaja, et maksuhaldur ei pea teabe ja dokumentide korralduse andmisel

§ 64lg 1 sätestatud aluste puudumist ennetavalt kontrollima.

Samas on oluline märkida, et PMTK täitis selgitamiskohustuse ning tagas kaebajale kaitse enese süüstamise eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja kohustuste kohta. 9. Mittesüüstamise privileegile tuginemise osas peab vastustaja vajalikuks rõhutada kahte asjaolu. Esiteks leiab vastustaja, et teabe andmisest keeldumise õiguse kasutamine eeldab haldusakti adressaadilt aktiivsust. See tähendab, et isik peab maksuhaldurile mõistlikult teada andma, et keeldub teabe andmisest või tõendite esitamisest

§ 64lg 1 p 6 alusel.

Nii nagu kriminaalmenetluses ei või jätta pelgalt enese mittesüüstamise privileegi olemasolu tõttu menetlustoimingule ilmumata, ei saa maksumenetluses tegevusetusest tuletada lubatud vaikimisõiguse kasutamist. Kusjuures enese mittesüüstamise privileegi kasutamine ei saa olla suvaline, vaid vahetult seostatav potentsiaalse süüstava tagajärjega. Vastasel juhul saaksid isikud alati keelduda haldusakti täitmisest, mis ei ole vastava regulatsiooni sätestamisel olnud kindlasti seadusandja eesmärk. Vastustaja toonitab taas, et kaebaja ei ole õigeaegselt teavitanud maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamise soovist. Teiseks ei too mittesüüstamise privileegile tuginemine kaasa haldusakti õigusvastasust.

§ 64

lg 1 p 6 loob isikule üksnes seadusliku aluse loobumaks teda või tema lähedasi süüstava teabe esitamisest ning vaikimisõiguse lubatud kasutamise korral ei saa teabe esitamata jätmine tuua kaasa isikule sunniraha tasumise kohustust või väärteo karistust.

1. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et maksuhalduril puudub seadusest tulenev õigus anda kinnitusi selle kohta, et maksumenetluses esitatud tõendeid ei kasutata hiljem väärteo- või kriminaalmenetluses. Vastustaja selgitab täiendavalt, et maksumenetlus ja kriminaalmenetlus on erinevad menetlused, mille otsustamisprotsessi juhivad teineteisest sõltumatult erinevad institutsioonid, samuti ei pruugi kattuda ka kogutavate tõendite ring. Vastustaja juhib kaebuse esitaja tähelepanu faktile, et kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt vastutab kohtueelse menetluse tulemuslikkuse eest prokuratuur ning prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele. Kaebuse esitaja poolt kirjeldatud kinnituse taotlemine maksuhaldurilt on põhjendamatu. Kaebuse esitaja on ilmselt ekslikult kujundanud arvamuse, justkui maksuhaldur saaks või tohiks maksumenetluses tõendeid kogudes ette ära otsustada, milliseid tõendeid hilisemas võimalikus süüteomenetluses kasutada võib või milliseid ei ole lubatud kasutada.
2. Vastustaja on seisukohal, et korralduste andmisel on maksuhaldur järginud kõiki olulisi haldusja maksumenetluse põhimõtteid ilma maksukohustuslase õigusi riivamata. Vastustaja leiab, et PMTK korraldused on motiveeritud ja seaduslikud ning puudub alus nende tühistamiseks. Lähtuvalt eeltoodust palub vastustaja jätta OÜ RKO Platvorm kaebused rahuldamata. 3 KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
4. Kaebaja on haldusmenetluses ja ka käesolevas kohtumenetluses õigustanud teabekorraldustele vastamata jätmist sellega, et on tuginenud enese mittesüüstamise privileegile seoses juhatuse liikme Raivo Paala ja temaga seotud äriühingu OÜ Rosneft Partners suhtes kahe kriminaalmenetluse ja ühe väärteomenetluse toimumisega.

§ 64

lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64lõike 1 punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Eeltoodud sättes nimetatud õigus laieneb ka juriidilisele isikule. Seda kinnitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2007 otsuses asjas nr. 3-31-47-07 (p 16) ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.10.2008 otsuses asjas nr. 3-1-1-52-08 (p 7.3) väljendatud seisukohad. Kohus leiab, et õigusest korralduse täitmisest keelduda tuleneb riigile keeld kohaldada korralduse täitmiseks sunnivahendit ja karistada isikut korralduse mittetäitmise eest. Käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid, millest ilmneks, et maksuhaldur kohaldas kaebaja suhtes vaidlustatud korralduste täitmata jätmise eest sunnivahendit (eelkõige sunniraha) või võttis tarvitusele muid karistuslikke meetmeid (nt väärteomenetluse algatamine). Samuti ei ilmne toimiku materjalidest, et maksuhaldur oleks kohustanud kaebajat riikliku sunnijõu ähvardusel eraldi põhjendama, miks vaidlustatud korralduste täitmine võiks juhatuse liiget Raivo Paalat kriminaalmenetluses ohustada. Eeltoodust tulenevalt on kaebuses väljendatud selleteemalised arutlused, viited Riigikohtu 10.06.2010 määrusele asjas nr. 3-4-1-3-10 ning EIÕK kohtuasjadele (Heaney ja McGuinness vs Iirimaa; Brusco vs Prantsusmaa; Sanoma Uitgevers B.V vs Holland) asjakohatud. Kohus möönab, et korraldustes hoiatab maksuhaldur kaebajat viitega

§ 67

lg 1 ja § 135 lg 1 korralduse täitmata jätmisest tuleneva võimaliku tagajärje - sunniraha määramise eest. Samas ei ole maksuhaldur seda siiski kasutanud. 14. Kohus peab vajalikuks märkida, et enese mittesüüstamise privileegile tuginemine maksukohustuslase poolt

§ 64lg 1 p 6 alusel ei too kaasa maksuhalduri poolt läbiviidava menetluse peatumist.

Maksuhaldurile on

§-st 11 tulenevalt uurimisprintsiibile tuginedes õigus selgitada välja menetluses tähendust omavad asjaolud ja teha nende põhjal otsustus ning seda sõltumata sellest, kas kolmas isik annab informatsiooni või tugineb

§ 64lg 1 p-le 6.

Informatsiooni andmisest keeldumise korral tuleb teha asjas otsus teistele kogutud tõenditele ja teabele tuginedes. Teabe andmisest keeldumine kaebuse esitaja valik, kuid isik ei saa sellega välistada haldusmenetluses siiski otsustuse tegemist ja seda teiste asjas teadaolevate faktide pinnalt. Enese mittesüüstamise privileeg ei too kaebuse esitajale iseenesest kaasa mistahes olukordades soodsate otsuste tegemist, nagu kaebuse esitaja näikse arvavat. Samuti on oluline, et kui isik ei esita haldusmenetluses temalt nõutud dokumente või informatsiooni, siis ei saa ta esitada seda hiljem, mh näiteks kohtumenetluses ega tugineda ka sellele, et maksuhaldur on ise jätnud selle informatsiooni kogumata. Kaebuse esitaja suhtes käimas olevad kriminaalmenetlused ei saa muutuda iseenesest takistuseks teiste haldusmenetluste läbiviimiseks. 15. Kaebaja on leidnud, et ei esita soovitud teavet niikaua, kui maksuhaldur ei välista sellise teabe potentsiaalset kasutamist osaühingu või juhatuse liikme vastu mitte ainult hetkel käimasolevates vaid ka tulevikus alustada võivates kriminaalmenetlustes. Maksuhalduril puudub aga seadusest tulenev õigus anda kinnitusi selle kohta, et maksumenetluses esitatud tõendeid ei kasutata hiljem väärteo- või kriminaalmenetluses. Sellist kinnitust ei saa anda ükski riigivõimu esindaja, ka mitte kohus või kriminaalmenetlust läbiviiv prokurör. Raivo Paala ja/või temaga seotud äriühingu OÜ Rosneft Partners suhtes on hetkel käimas kaks kriminaalmenetlust (millest ühes on 10.01.2011 teinud esimese astme kohus otsuse Raivo Paala kokkuleppemenetluses süüdi tunnistamise kohta, 4 otsus ei ole hetkel veel jõustunud, kuna Raivo Paala esitas sellele apellatsioonkaebuse). Kui aga kaebuse esitaja leiab, et ta ei soovi anda maksuhaldurile mistahes informatsiooni endaga seotud äriühingute kohta, siis sellise väite juurde saab kaebuse esitaja jääda ka peale käimaolevate kriminaalmenetluste lõppemist. Sellisele käitumisele

§ 64lg 1 p 6 ega muud õigusnormid aga õigustust ei anna.

Seega olukorras, kus riik pärib isikult teavet ja isiku suhtes ei ole käimas sarnaste asjaolude kohta kriminaalmenetlust, ei saa isik end vabandada

§ 64

lg 1 p-ga 6 ning maksumenetluses oleks maksuhalduril õigus kas kohaldada sunniraha (

§ 67

) või algatada väärteomenetlus (

§ 154). 16.

Vaatamata eeltoodule on vaidlustatud korraldused siiski õiguspärased. Seda põhjusel, et haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seadus § 54) ning korraldus ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile või dokumentide ja teabe esitamise võimatus mõnel muul alusel. Pärast korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus hüpoteetiliselt tugineda vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse seaduspärasust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus 30.11.2009 haldusasjas nr 3-09-732). Maksuhaldur ei pea teabe ja dokumentide korralduse andmisel

§ 64lg 1 sätestatud aluste puudumist ennetavalt kontrollima.

Samas täitis vastustaja vaidlustatud korraldustes selgitamiskohustuse ning tagas kaebajale kaitse enesesüüstamise eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja kohustuste kohta. Asjaoludest ei nähtu, et maksuhaldur oleks teabe saamiseks kasutanud sundi, seega ei ole ka asjakohased kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, kus käsitletakse sunni kasutamise keeldu isikult teabe saamiseks olukorras, kus isik võib kasutada õigust vaikida. Loogiline on, et isik teavitab maksuhaldurit oma soovist kasutada vaikimisõigust, mitte aga ei reageeri korraldustele üldse. Isiku soovi tugineda

§ 64

lg 1 p-le 6 ei pea haldusorgan ise ennetavalt eeldama, vaid isik peab selleks ise haldusorganile soovi avaldama. Põhimõtteliselt saab isik esitada oma vastuväited ka vaidemenetluses, kuid korrektsem on siiski teavitada haldusorganit juba eelnevalt asjaoludest, mis isiku hinnangul takistavad haldusakti täitmist. Seega on vaidlustatud korraldused õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. 17. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 5