Obsah (4)

§ 10§ 3§ 9§ 1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.12.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-09-2457 Haldusasi AÜ Kõivu kaebus Kiili Vallav

) § 3 lg 3 kohaselt võib kinnisomandile seada üksnes seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi.

1. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on vaidlustataval korraldust põhjendanud alljärgnevalt: - AÜ Kõivu üldmaa kinnistu (30202:010:0200) pindalaga 10324 m2 koosseisus on AÜ Kõivu siseteed ja üldkasutatav haljasala pindalaga ca 7800 m
2. 2 - Kehtiva AÜ Kõivu detailplaneeringu kohaselt on taotletav planeeringuala ette nähtud ühiskasutuses olevaks rekreatsiooni ja puhkealaks. Taotletav detailplaneeringu koostamise eesmärk on vastuolus koostatava Kiili valla üldplaneeringu põhimõtetega. Haljasala säilitamine ja olemasolev elukeskkond kaaluvad üles asjast huvitatud isiku huvi muuta senine rekreatsiooniala elamumaaks eesmärgiga ehitada kinnistutele elamud. Rohealade muutmine elamumaaks ning uute hoonete ehitamine vaadeldavasse piirkonda hävitab olemasoleva loodusliku haljasala ning on tagasipöördumatu protsess. Väärtuslikku roheala hiljem taastada ei ole võimalik. Kaebaja hinnangul ei ole korraldus kooskõlas kehtiva õigusega. Riigikohus on oma lahendis 3-3-1-13-02 p-is 14 märkinud, et faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepooles, kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Käesoleval juhul ei ole vastustaja oma põhjenduses sidunud faktilisi asjaolusid õigusliku motivatsiooniga viisil, mis tekitaks kaebajas veendumuse, et detailplaneeringu koostamise algatamata jätmine on põhjendatud ja õiguspärane. Vaidlustatava korralduse näol on tegemist kaalutlusotsusega HMS § 4 lg 1 tähenduses nagu vastustaja õigesti on viidanud. Vastavalt HMS § 4 lg 2 tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg 3 kohustab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkima kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et pelgalt konstateeringust, et arvestatud on ühe või teise asjaoluga ei piisa haldusakti põhjendamiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-62-02 toonud esile, et kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtudes haldusakti põhjendustest. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaalutlusõiguse alusel tehtavates otsustes tuleb välja tuua antud olukorras võimalikud lahendusvariandid, et nähtuks, et kaalumine erinevate variantide vahel on tõepoolest toimunud. HMS § 56 lg 1 on rõhutanud eriliselt vajadust põhjendada kirjalikult soodustava haldusakti andmisest keeldumist. Halduse diskretsioon on valiku tegemine seadusega ettenähtud võimaluste seast, mille korral tuleb otsustust õiguslikult ja faktiliselt hoolikalt ja üksikasjalikult põhjendada. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja komplekssem õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Kaebaja hinnangul ei vasta üldsõnaline viide vastuolule koostatava (s.t koostamisel oleva mitte kehtiva) Kiili valla üldplaneeringu põhimõtetega haldusakti põhjendamisele kehtestatud nõuetele. Korraldusest ei nähtu, missugused konkreetsed põhimõtted on takistavaks asjaoluks taotletud detailplaneeringule. Korraldusest ei selgu, kuidas saab planeeringu eesmärk, s.o kavandada elamumaale elamute ehitamist, minna vastuollu koostatava üldplaneeringuga. Haldusaktiga ei ole ka põhjendatud, kuidas saavad hetkel veel mitte kehtiva üldplaneeringu põhimõtted olla kaebajale juhindumiseks kohustuslikud. Vastustaja korraldusest kumab läbi eeldus, et detailplaneeringu alal on vaatluslik roheala ning selle hoone ehitamine vaadeldavasse piirkonda hävitaks loodusliku haljasala. Haldusaktist samas ei selgu, mida konkreetselt peab vastustaja säilitamist väärivaks taimestikuks. Kaebaja arusaamise kohaselt katab ala aastate jooksul kasvanud võsa. 3 Korralduses on vastustaja ilma faktilist olukorda kaalumata asunud seisukohale, et maa-ala kasutatakse rekreatsioonialana. Tegelikkuses on Kõivu endisest suvilakooperatiivist kujunenud käesolevaks ajaks asundus, kus üle 50% aiandusühistu liikmetest, elab juba aastaringselt. Arvestades, et tegemist on eramupiirkonnaga, on igal perekonnal oma nn roheala ja kunagi ühiskasutusse jäetud maa-ala vabal ajal puhkamiseks ei kasutada. Seetõttu ei ole kaebaja, kelle liikmeteks maaomanikud on, pidanud otstarbekaks ka teha kulutusi vaba maa-ala kasutuselevõtuks puhkealana. Haldusotsuses on konkretiseerimata, kelle elukeskkonna huvide kahjustamist on vastustaja silmas pidanud, kui jättis sellel alusel detailplaneeringu algatamata. Kaebajale jääb põhjenduse sisu arusaamatuks, kuna ainsaks ala potentsiaalseks kasutajaks on AÜ Kõivu liikmed. Nimelt on tegemist kinnise ühistu territooriumiga, millele kõrvalistele isikutele ei ole juurdepääsu. Samas on ühistu liikmed ise võtnud vastu otsuse, et kasutult ja tühjana seisvale maa-alale tuleks kavandada hoonestus, mis tagaks ka nende kruntide korrashoiu tulevikus. Järelikult ei ole põhjendus selles osas asjakohane. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et Küli Vallavalitsuse 22.09.2009 korraldus on olulises ulatuses põhjendamata, kaalutlusvigadega ning ebaproportsionaalne ning tuleb seetõttu tühistada.
3. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-42-02 märkinud, et kaalutlusõiguse teostamine peab toimuma vastavuses kaalutlusõiguse eesmärgiga. Silmas tuleb pidada, et planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on ka planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kohtu järelduste kohaselt võib diskretsioonireeglite rikkumine seisneda ka diskretsiooni mittekasutamises. Tegemist on olukorraga, kus diskretsiooni teostamiseks pädev haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada. Vaidlustatavast korraldusest, mille faktilised asjaolud ehk otsustuse eeldused ei vasta tegelikkusele, on ilmne, et. vastustaja ei ole teinud kõike endast olenevat, et selgitada välja otsustamiseks olulisi tähtsust omavad asjaolud ning teha neile tuginedes motiveeritud lahend.
4. 08.03.2010 esitas kaebaja kohtule seletuse, mille kohaselt Harju maavanema 27.04.1999 korralduse nr 1780 punktist 2 tuleneb, et ostueesõigusega erastatava maa ehk AÜ Kõivu üldmaa sihtotstarbeks loetakse elamumaa. Ka nimetatud korralduse alusel 03.06.1999 sõlmitud ostu-müügilepingu punktist 4.1 nähtub, et ostja (kaebaja) ostab maa elamumaana. Seega on maa sihtotstarbeks olnud elamumaa kogu aja, kui kaebaja on olnud maa omanik. Kaebaja esialgne kavatsus oli taotleda detailplaneeringu koostamist, mis vaidlusaluse Kiili Vallavalitsuse korraldusega on takistatud.
5. 01.04.2010 esitatud kaebaja seisukohas märgib kaebaja, et 09.02.2010 on Kiili Vallavalitsus võtnud vastu korralduse nr 45, mis anti kaebaja esindajale 15.03.2010 kohtuistungil, AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise algatamise kohta. Samas on vastustaja jätnud rahuldamata kaebaja vastava taotluse, millest keelduva korralduse õiguspärasuse on üle toimub käesolev vaidlus. Kohtu täpsustavatele küsimustele on vastustaja selgitanud, et uus korraldus ei ole seotud käesoleva vaidlusega ja Kiili Vallavalitsus on omaalgatuslikult otsustanud algatada AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu. Uuest korraldusest nähtub, et detailplaneeringu eesmärgiks on Luige alevikus AÜ Kõivu üldmaa kinnistu jagamine, sihtotstarbe määramine vastavalt krundi tegelikule maakasutuse otstarbele ning heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsu teede, parkimise ja tehnovõrkudega varustamise lahendamine. Kaebaja 05.08.2009 detailplaneeringu algatamise taotluses (mille vastustaja jättis rahuldamata) on planeeringu eesmärgiks seatud kolm elamukrunti hoonestamise õigusega 4 ja puhke- ja virgestusala. Eeltoodud kaebajapoolsest rõhuasetusest nähtub, et erinevast sõnakasutusest hoolimata kattub planeeringu eesmärk olulises osas sisuliselt kaebaja poolt taotletuga. Samas on vastustaja korduvalt rõhutanud, et tema hinnangul ei mõjuta uue korralduse vastuvõtmine vaidlustatud korralduse kehtivust. Jättes tähelepanuta korralduse võimalikud formaalsed erinevused (eelkõige viited õigusnormidele), millised vastuväited on kaebaja hinnangul sisutud, ei saa välistada, et tegemist on siiski korraldusega, mis tühistab eelneva, kaebaja poolt vaidlustatud korralduse, ehkki vastustaja vaidleb igakülgselt sellisele järeldusele asumisele vastu. Seni, kuni kaebajal ei ole õiguskindlust, kas vastustaja viib tema poolt algatatud detailplaneeringu koostamise ka lõpuni, arvestades seejuures kaebaja õigustatud huvidega, peab kaebaja vajalikuks käesoleva kohtumenetluse jätkamist. Arvestades, kui ootamatult vastustaja AÜ Kõivu maa suhtes planeeringu koostamise algatas, võib selle kaebajale sama üllatuslikult ka lõpetada, kuna algatatud planeering ei tähenda igal juhul vastuvõtmist ja kehtestamist. Riigikohtu otsuses 3-3-1-42-02 on sedastatud, et planeeringu menetlemine võib lõppeda ka planeeringu vastuvõtmise staadiumis, ilma et avalikku väljapanekut üldse korraldataks ja kohtud on õigesti leidnud, et seadusest ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus algatatud ja koostatud planeering igal juhul ka vastu võtta.
6. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et DP algatamise taotluses on viidatud üldiselt üldkasutuses olevale maale. See tähendab, et kaebaja kogu kinnistu on ümbritsetud aiaga ja selle piires on üksikud krundid, mille peal on liikmete elamud ja kruntide vahel on tee ning ala, mida keegi ei kasuta ja mis on võsastunud. Seda ala oleks kaebaja soov kruntida, et sinna saaks rajada elamud. Kaebaja soovib sealsed krundid võõranda, ühiskasutatavale maale on planeeritud kolm krunti. Juhul kui jääb veel maad üle, jääks see ühiskasutusse. Vaidlust ei ole, et vana projekti järgi pidi see ala jääma lõõgastus ja puhkealaks. Kaebaja liikmetel on kasutada õue ja puhkealad ning see ühiskasutuseks mõeldud ala ei leia kasutust, ta jääb hooldamata territooriumiks, mistõttu leiab kaebaja, et nende pakutud lahendus oleks kõige otstarbekam. Kuna tegemist on võsastunud ja hooldamata alaga, siis on ka turvalisuse kaalutlustel samuti AÜ Kõivu lahendus mõistlik. Kaebaja põhimõtteliselt nõustub valla toodud suurusjärkudega, et ala suurus on 10 324 m2 ja 7800 m2 on üldkasutatav maa (siin on ka teed sisse arvatud). Kaebaja leiab, et detailid, mis kaasneks kaebaja taotluse menetlemisega, on ju DP-mise küsimus. Missugune oleks lõplik projekt, see oleks DP küsimus. Taotluse esitamisel ei pea kaebaja täpsemaini oskama planeerida ja planeerimine annaks vastused küsimustele, mida oleks võimalik sellele alale rajada. Haldusaktist ei nähtu keeldumise kaalutlusi. Vastamisel on veel märgitud mitmeid erinevaid asjaolusid, mida akt ise ei sisalda. Näiteks on väidetud, et vastavalt üldplaneeringu põhimõttele, peab olema sotsiaalmaa osakaal mitte väiksem kui 15 %. Kuid praegu ei tule kuskilt välja, et see oleks väiksem. See oleks isegi rohkem, kui vastustaja on märkinud (oleks ca 25%). Planeeritavat või kavandatavat üldplaneeringut ei ole kaebaja näinud. Praegu on vaidlustatud haldusaktis esitatud vaid faktiväited: soovitakse säilitada praeguse DP-ga määratud puhkeala. Kaebaja leiab, et samas on ikkagi puudu hinnangud, kuidas oleks vastuolus avalike huvidega ja nende isikute huvidega, kes seda ala kasutavad, see ala kruntida ja sinna rajada elamud. Erahuvi ja avalik huvi peab olema tasakaalus ning seda ei ole hinnatud. Kõrghaljastust seal alal ei ole. Praegu on seal suured puud: lepp, haab mänd, toomingas, kask. On ka võsastunud ala, kuid küsimus ei ole selles, kas seal on suured puud või mitte, vaid selles, kas sinna vahele saab hoonestust rajada. Kaebaja heidab vastustajale ette, et korraldusest ei nähtu põhjendused ja selle seostus hetkelise tegeliku olukorraga. Alal on vanu puid, mis tuleks maha võtta, kuid selle lootis kaebaja lahendada DP käigus. Samas korraldusest ei nähtu 5 ühtegi põhjendust, miks need puud peaks seal säilima. Kaebaja möönab, et võib-olla oleks võimalik ehitada vaid üks elamu, kuid see selguks DP käigus. Vald ei ole põhjendanud haldusakti sellega, kui palju puid tuleks maha võtta. Vaidlustatud korralduse esimene punkt ei ole motiveeritud ning teine punkt on faktiväide, mis ei ole motiveeringu osa. Kuidas oli mõeldud projektikohaselt puhkeala kasutamine, seda kaebaja ei oska öelda. Üldkasutusse määratud alal ei ole tänase päevani midagi tehtud, see on fakt. See on olenemata sellest, mida sinna kunagi mõeldi teha. Faktiliselt on tegemist alaga, mis on hästi madal, sagedased on üleujutused ja keegi ei ole huvitatud ühistu liikmetest sinna puhkeala huvides midagi rajama. Igale liikmele piisab oma krundist ning ehitamise soov on liikmete tegelik huvi ja liikmete ühine otsus. Kolmas punkt korraldusest on samuti vaid faktiväide, kuna põhimõtteid ei ole lahti kirjutatud. Järgnev säte räägib haljasalast, see sisaldab järeldusi, millele ei ole põhjendust, ei nähtu, kuidas vald tuvastas AÜ Kõivu huvi ja ühistu liikmete huvi ja avalikku huvi, kas rekreatsiooniala ja puhkeala kadumine rikuks nende huvisid. Kuna ühiskasutuses oleva maa osas on juba määratud elamumaa funktsioon (kehtiv sihtotstarve on elamumaa), siis ongi kaebajal õigustatud ootus sinna ehitada. Tähtsust ei oma asjaolu, kui suuri krunte ühistu antud hetkel planeeris, kuna DP algatamisest ei keeldutud selle tõttu, et krunt oleks ehitamiseks ebapiisav. Kaebaja möönab, et ühistul on kohustus hoida vaidlusalane ala korras, kuid ühistu ei pidanud vastamisel silmas, et see põhjus tingib DP vajaduse. Kaebaja ei ole pidanud seda selles mõttes oluliseks korras hoida, et ühistul endal puudub vajadus haljasala kasutamiseks puhke- ja virgestusalana. Ühistu liikmete üldkoosolekul on arutatud DP taotlust ja kõigi ühistu liikmete ühine soov on vaadata asja tänapäevase pilguga. Seda, millisel kujul muudatus aset leiab, ei ole üldse valla poolt kaalutud. DP algatamine ei ole selline toiming, mis viiks DP sellisel kujul vastuvõtmiseni. Vald algatas ka DP ja seal teises DP-s on öeldud, et võib-olla DP-ga nähakse sinna ette kruntide moodustamine. Seega ei pea ka vald ise võimatuks ehitamist, seda enam on vaidlusalune korraldus õigusvastane, kuna kaebajale jäeti mulje, et sinna ongi võimalik elamukrunte rajada. Tegemist on keelduva haldusaktiga, mis peaks olema kirjalikult motiveeritud, üksnes asjaolude esitamisest kirjalikult ja nende mitteseostamist tegeliku olukorraga ei piisa.

§ 10

lg 1, mida vastustaja nimetab keeldumise õiguslikuks aluseks, ei ole kohane, kuna tegemist on volitusnormiga, mis annab vallale õiguse keelduda DP alustamisest, kuid see ei ole sisuline säte, millega põhjendada korralduse õiguspärasust. Säte annab võimaluse keeldumiseks põhjendatud juhtumitel. Põhjendust kaebaja hinnangul ei nähtu. Menetluse käigus antud lisaselgitused palub jätta kaebaja korralduse õigusvastasuse hindamisel arvesse võtmata. Tagantjärgi ei ole võimalik kontrollida, kas põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Korraldusest peaks lähtuma ülekaalukas avalik huvi ja seda ei nähtu. Vastustaja on püüdnud moonutada kaebaja seisukohti, justkui oleks ühelt poolt teemaa väljamõõtmisega nõustumine vastuolus rekreatsiooniala kasutamisega elamumaana. Teemaa väljamõõtmise suhtes ei ole vastuväited. See ala mida kaebaja sooviks DP-ga muudel eesmärkidel kasutada, ei ole tänasel päeval puhkealana kasutuses ja kui ühistu ise ei soovi seda puhkealaks, siis ei arvestata tema huvidega. Kaebaja taotlus DP algatamiseks on esitatud augustis 2009, kaebaja on väljendanud soovi, et ta soovib krundil näha midagi muud, kui rekreatsiooniala. Vastustaja ei saa öelda, et kaebaja ei ole avaldanud selliselt soovi üldplaneeringu menetluses muudatusteks. Kui vald väidab, et avaliku huvi tuvastas vald AÜ Kõivu osas ka 6 üldplaneeringule vastuväidete puudumisega, siis AÜ Kõivu, kelle huve ta sellega kaitseb, liikmed on esitanud oma seisukoha läbi DP taotluse esitamise ja sellega on ta avaldanud huvi teistsuguseks planeerimiseks. Vald teadis, et sellega nad esitasid uue DP alustamise taotluse, mis väljendabki nende huvi ehitamise vastu. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja tasunud riigilõivu 250 krooni ja õigusabi kuludeks on läinud 12 600 krooni (koos käibemaksuga), kokku soovib kaebaja välja mõista vastustajalt 12 850 krooni. Kohtul palub kaebaja tagastada enamtasutud riigilõiv 30 krooni. Toimiku lk 10 järgi on tasutud 280 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 10. Esitatud kaebus on põhistamata. Vaidlustatud korraldus on vastustaja poolt vastuvõetud kooskõlas kehtiva õigusega ning kõiki objektiivseid ja võimalikke subjektiivseid asjaolusid arvesse võttes. 11.Korraldus on antud lähtudes

ja kooskõlas HMS seaduses sätestatuga.

§ 10

lg 1 sätestab detailplaneeringu algatamise põhimõtted, mille kohaselt iga isik võib teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku. Planeeringu koostamise algatamise otsustamisel võib põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Lähtudes

§ 10

lg 1 teises lauses sätestatust on olemas õiguslik alus (reservatsioon), korralduse andmise eeldusena, PS § 32 mõistes, mille olemasolu puudumisele kaebaja on viidanud. Eeltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et õigeks ei saa lugeda kaebaja väidet, et korraldus on antud vastuolus põhiseadusega ning rikub ilma õigusliku aluseta kaebaja üht põhiõigust - omandiõigust. Eeldusel, et edaspidi puudub vaidlus asjaolu üle, et kas Korraldus kitsendab ilma õigusliku aluseta kaebajate omandiõiguse teostamist, tuleb vastustaja hinnangul kontrollida, kas antud korraldus on kooskõlas

§ 10

lõikes 1 sätestatud algatamata jätmise eeldusega, mille kohaselt võib põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Vastustaja on seisukohal, et korralduses on sätestatud sisulised põhjendused, miks korraldusega otsustati jätta detailplaneering algatamata. Täiendavalt, lisaks korralduses sätestatule, märgib vastustaja alljärgnevalt selgitused ja asjaolud, miks vastustaja on keeldunud detailplaneeringu algatamisest: • • AÜ Kõivu kinnistu (kat. tunnus 30404:010:0200), kinnistusraamatu registriosa nr 2208902, on moodustatud endise aianduskooperatiivi detailplaneeringu järgsetest siseteedest ja aianduskooperatiivi üldkasutatavast maast. Nimetatud detailplaneeringut ei ole kehtetuks tunnistatud. AÜ Kõivu (nagu kõik endised aiandus- ja suvilakooperatiivid) on välja ehitatud ja arendatud vastavalt kehtestatud planeeringutele. Seda näitab ka toimunud erastamine. Planeeringutega ettenähtud aiamajade (ka ainult ehitusluba omanud, kuid veel ehitamata hoonete) juurde erastati hoone teenindamiseks vajalik maa hoone või ehitusloa omanikule. Üldkasutatav maa ja siseteed erastati ühistu liikmete kaasomandisse. Seega AÜ Kõivu omandis olev kinnistu AÜ Kõivu üldmaa (30404:010:0200) oli planeeringu järgselt ette nähtud ühistu 7 • • • • • ühiskasutuses oleva rekreatsioonialana ja siseteede aluse maana. Erastamisel on ebaõigesti (vastustajale teadmata põhjendustel) siseteedest ja üldkasutatavast maast moodustatud elamumaa kinnistu. Erastatud on eelnimetatud kinnistu elamumaana, kuigi vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusele nr 155 Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord § 6 sätestatule on elamumaa alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja garaažide maa. Elamu, sh korterelamu, suvila, aiamaja alune ja selle juurde kuuluva majapidamis- ja abiehitise alune ja neid ehitisi teenindav maa. Ilmselge on asjaolu, et kinnistutele ettenähtud juurdepääsutee sihtotstarve ei saa olla elamumaa. Kõnealuse AÜ detailplaneering koostati sel ajal kehtinud normide (SNIP 11-6075) järgi, mis nägid ette puhke- ja rekreatsiooni alade planeerimise. Sarnane praktika oli ka teiste aianduskooperatiivide planeerimisel. Lähtudes kaebaja väitest, mille kohaselt 50% aiandusühistu liikmetest kasutab oma kinnistuid aastaringselt, on iseenesest eeldus, mille kohaselt eksisteerib piirkonnas puhke-ja rekreatsiooniala vajadus (laste mänguväljakud jne). Muuhulgas nähtub, et piirkonnas teiste ühistute üldmaad on niisamuti hoonestamata. Vale on kaebaja väide, mille kohaselt alal, mille osas sooviti algatada detailplaneering, asub võsa. Kõivu AÜ üldkasutatav maa on kõrghaljastatud. Kiili valla üldplaneering on vastu võetud Kiili Vallavolikogu 27.06.2006 otsusega nr

1. Vastustaja möönab, et üldplaneeringut ei ole veel kehtestatud, kuid märgib, et üldplaneeringu menetlemine on kehtestamise eelses seisus, mistõttu oleks ilmselgelt meelevaldne eirata vastuvõetud, avalikustatud ja kooskõlastatud ning vaid Maavanema heakskiitu ootava üldplaneeringu põhimõtteid. Vastavalt vastuvõetud üldplaneeringu põhimõtetele on avalikult kasutatava sotsiaalmaa osakaal mitte vähem kui 15% planeeritavast alast. Seega ka AÜ Kõivu territooriumist peaks üldkasutatava maa osakaal olema 15%.
2. Vastustaja on HMS § 58 sätestatule tuginedes seisukohal, et juhul kui kohus leiab, et korraldus on sisuliselt õiguspärane, puudub kaebajal alus nõuda korralduse tühistamist. Kaebaja ei ole kaebuses viidanud ühelegi materiaalõigusnormile või välja toonud sisulist põhjendust, mille alusel võiks nõuda korralduse tühistamist. Kohtul on õigus ja ka kohustus selgitada kohtumenetluse käigus välja, et kas kaevatavas korralduses esinevad puudused on vormiliselt kõrvaldatavad või on tegemist niivõrd oluliste menetlusnormide rikkumisega, mis iseenesest oma iseloomu tõttu eeldavad haldusakti tühistamist. Juhul kui kohus tuvastab, et korralduses esinevad menetlus- või vormivead ning need vead on oma iseloomult sellised, milliste puudumisel oleks vastustaja teinud samasisulise otsuse, on kohtul kohustus tuvastada korralduse õigusvastasus, aga mitte rahuldada kaebus korralduse ühistamise nõudes. Vastustaja palub kohtul jätta tähelepanuta kaebuses esitatud hulk viiteid Riigikohtu lahenditele, kuna PS § 146 järgi saab Eesti Vabariigis tugineda kohtuotsus vaid kehtivale õigusele, mitte kohtulahenditele.
3. 19.03.2010 märkis vastustaja, et tänasel hetkel, vaatamata asjaolule, et vastustaja on 09.02.2010 vastu võtnud korralduse nr 45, millega algatas AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu, on vaidlustatud haldusakt endiselt kehtiv. Sisuliselt kui ka vormiliselt on tegemist kahe erineva haldusaktiga. Kaevatava haldusakti volitusnorm tuleneb planeerimisseaduse § 10 lõikest 1, mis sätestab, et planeeringu koostamise algatamise otsustamisel võib põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Planeeringu algatamata jätmise tingis asjaolu, et kaebaja poolt esitatud detailplaneeringu algatamise avalduse eesmärk oli planeerimisseaduse tähenduses kruntimine, so ehitamiseks kavandatud maaüksuste moodustamine. Eeltoodud alustel ja eesmärgil keeldus vastustaja AÜ Kõivu 8 detailplaneeringu algatamisest ning kaebaja vaidlustas vastustaja poolt antud vastavasisulise haldusakti halduskohtus. Haldusakt, mille alusel vastustaja otsustas algatada AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise algatamise, erineb oma sisult oluliselt kaevatavast haldusaktist. Vastustaja on algatanud AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu eesmärgiga: AÜ Kõivu üldmaa (katastritunnus 30404:010:0200) kinnistu jagamine, sihtotstarbe määramine vastavalt krundi tegelikule maakasutuse otstarbele ning heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsu teede, parkimise ja tehnovõrkudega varustamise lahendamine. Detailplaneeringu menetlemine ei hõlma kruntimist

mõistes. 14. 24.03.2010 esitatud vastuses vastustaja nõustub sellega, et kaevatavas korralduses on sätestatud vääralt ühe korralduse andmise alusena

§ 10lg 5.

Vastustaja on seisukohal, et tegemist on vormiveaga. Samas ei saa olla selline ebatäpsus tühistamiskaebuse rahuldamise aluseks. Kaebaja nimetatud asjaolule oma kaebuses viidanud ei ole. Vastuses esitatud andmeid ei ole vald käsitlenud moonutatult või sooviga kohut eksitada. Vastustaja on oma seisukoha esitanud lähtudes menetluses olevast kaebusest ja tuginedes kehtivatele materiaalõiguse normidele. Puudub vaidlus osas, et detailplaneeringu läbiviimist korraldab kohalik omavalitsus. Puudub kausaalne seos AÜ Kõivu poolt esitatud detailplaneeringu algatamise ettepaneku ja Kiili Vallavalitsuse otsuse vahel, mille kohaselt Kiili Vallavalitsus otsustas algatada AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise. Vaatamata sellele, et Kiili Vallavalitsus otsustas algatada AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise, on tänasel hetkel kehtiv AÜ Kõivu poolt Tallinna Halduskohtus vaidlustatud Kiili Vallavalitsuse 22.09.2009 korraldus nr 500 „AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise algatamata jätmine", millega Kiili Vallavalitsus otsustas AÜ Kõivu ettepaneku alusel detailplaneeringu algatamisest keelduda. Kiili Vallavalitsuse 09.02.2010.a korraldus nr 45 „AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise algatamine" on algatatud Kiili Vallavalitsuse poolt ning detailplaneeringu menetlemise eesmärgid erinevad oluliselt AÜ Kõivu poolt detailplaneeringu algatamise ettepanekus märgitust. Detailplaneering AÜ Kõivu maadel viiakse läbi Kiili Vallavalitsuse taotluse alusel lähtudes

§ 10

lg 5 sätestatust ning planeerimismenetluse finantseerijaks on Kiili Vallavalitsus ning seda põhjusel, et Kiili Vallavalitsus soovib korrastada tekkinud olukorda, kus teemaa ja rekreatsiooni ala sihtotstarbeks on ebaõigesti märgitud elamumaa. Niisamuti on AÜ Kõivu teavitatud Kiili Vallavalitsuse 09.02.2010.a korraldus nr 45 „AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise algatamine" vastu võtmisest. Nimetatud asjaolu nähtub ka korraldusest endast, kus on märgitud ärakirja saajad. 15. 26.04.2010 esitatud selgituses kohtule märgib vastustaja, et Kiili Vallavalitsuse 09.02.2010 korraldus nr 45 „AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise algatamine" tähendab sisuliselt seda, et Kiili Vallavalitsus on algatanud AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise. Nimetatud korraldus ei ole ei formaalselt ega ka sisuliselt seotud 22.09.2009 korraldusega nr 500, millega otsustati keelduda AÜ Kõivu üldmaa kinnistu detailplaneeringu koostamise algatamisest. Korralduses nr 45 on lähtutud järgmistest planeerimise eesmärkidest: algatatud detailplaneeringu eesmärgiks on Luige alevikus AÜ Kõivu üldmaa kinnistu jagamine ja sihtotstarbe määramine vastavalt tegelikule maakasutusele. AÜ Kõivu üldmaa kinnistu, katastritunnusega 30404:010:0200, on katastrisse kantud sihtotstarbega elamumaa. Tegelik maakasutus käesoleval ajal ja ka varem koostatud detailplaneeringu järgi on ühistu sisetee ja üldkasutatav haljastu. Seega ei vasta katastrisse kantud maa 9 sihtotstarve tegelikule maakasutusele. Detailplaneeringu järgselt määratakse olemasolevale teele teemaa kinnistu, sihtotstarbega transpordimaa ja üldkasutatavale haljasala kinnistule sihtotstarve sotsiaalmaa, alaliigiga üldkasutatav maa. Vastustaja viitab

§ 3lg 2 ja Maakatastriseaduse (Maakat

S) § 18 lg 2 ja 3, samuti Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 § 2 lg 1, 2 ja 3, millest tulenevalt saab järeldada, et detailplaneeringu koostamine on kohustuslik; detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel; ehitise (näiteks tee) alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale määratakse kogu ulatuses ehitise kasutusotstarbest tulenev sihtotstarve. 16. Kohtuistungil selgitas vastustaja täiendavalt, et vastustaja on kohapeal käinud tutvumas olukorraga enne korralduse väljaandmist ja vastupidine oletus on väär. Haljastu näol on tegemist kõrghaljastuse alaga, mitte võsaga. Kahest meetrist ülespoole ulatuv puu loetakse kõrghaljastuseks. Kiili vallas kehtivas korras on täpselt kirjas, mis on võsa ja millest alates on tegemist kõrghaljastusega. Kaebaja tõlgendab Planeerimisseadust kaootiliselt ja kaebuse keskselt. Kui kohus küsis, kui suur ala jääb puhkealaks, siis kaebaja vastab, et see on planeerimismenetluse küsimus. Samas on planeerimisseaduses ette nähtud norm (§ 10 lg 1), et on õigus keelduda DP algatamisest, kui KOV-le on näha, et sellisel kujul, kui on esitatud taotlus, ei ole DP-d võimalik hiljem vastu võtta, kui on näha, et see on perspektiivitu kindlatel põhjustel. Korralduses on ekslikult viidatud

§ 10

punktile 5, kuid see ei muuda sisulist otsust, kuna tegemist on vormiveaga, mis ei mõjuta otsuse sisu. Vald ei nõustu, et neli haldusaktis äratoodud punkti oleks ainult faktid; vald arvab, et need ongi argumenteeritud põhjendused, mis selgitavad, miks ei taheta planeeringut algatada. Kaebaja ei ole tutvunud ühistut puudutava planeerimis-projektiga ja kehtiva DP-ga, seetõttu väidab kaebaja, et need põhjused ei oma sisu. Tegelikkuses see nii ei ole. Punkt kahe osas on selgitava tähendusega punkt 4, mis selgitab sisuliselt, mida vald pidas vastamisel ja otsustamisel silmas. Valla algatatud DP osas märgiks, et siin tuleb eristada kahte asjaolu: Kiili vald algatas DP eesmärgiga kruntida välja teed ja tehnovõrgud, mis on praegu märgitud elamumaa sihtotstarbega, see ei ole tegelikkust kajastav olukord ja kaebaja tõlgendab valla seisukohti valesti, ka ei ole vald andnud siduvaid lubadusi, mis oleks vastuolus senise valla tegevusega. Kuna kaebaja nõustub, et teed on praegu arvatud elamumaaks, siis ta nõustub ka sellega, et tuleks teha muutus. Samas see asjaolu, et rekreatsiooniala on valesti määratud elamumaaks, teda ei häiri, kuna siis kaebaja leiab, et see peabki jääma elamumaaks. Kaebaja leiab, et sõnakasutus on korralduses vale, vastustaja leiab aga, et teistmoodi ei ole võimalik end väljendada, sisuliselt on see otsus põhjendatud. Haldusaktis ei saanud kirjutada, et isiku huvi on rekreatsiooniala muuta mingiks muuks otstarbeks kasutatavaks maaks. Selgelt on määratletud mida, kus ja millisel otstarbel teha võib. Kiili Valla üldplaneeringu menetluses ei ole keegi taotlenud selle ala muutmist muuks alaks, siit ka nähtub, et vallas ei ole tekkinud avalikku huvi muuta senist metsa või puhkeala muuks maakasutuseks. Üldplaneering on sellises menetlusfaasis, kus avalikud arutelud on juba lõppenud ja keegi seda enam muuta ei saaks, st ka uusi ettepanekuid ei teki. Kaebaja sel ajal ei olnud teinud muid ettepanekuid. Seega on võimalik väita, et avalikku huvi roheala mittemuutmiseks kinnitab läbitud üldplaneeringu menetlus. Harju maakonna üldplaneering ja valla kavandatav üldplaneering on seejuures igati kooskõlas. Harju maakonnaplaneering määratleb kohustused proportsionaalselt, määrab ainult printsiibid, ta ei saa kinnistute täpsusega anda andmeid. Kehtestatav üldplaneering määrab roheala üksuste kohad. Üldplaneeringu menetluses kaebajad ei ole esitanud 10 ettepanekuid. Valla algatatud DP menetluses on korraldatud esimene eskiislahenduse avalik arutelu, AÜ Kõivu on esitanud taotluse viia läbi korduv eskiislahenduse arutelu ja vald sellega nõustus. Info ei liikunud piisavalt kiiresti inimesteni, seetõttu määrati uus arutelu aeg.

§ 10

lg 1 korral on tegemist volitusnormiga, mis annab õiguse DP algatamisest keelduda, vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga, et haldusaktiga tuleb keeldumist põhjendada. Erinevalt kaebajast jääb vald seisukohale, et haldusaktis on vastavad põhjendused esitatud. Kaevatavat haldusakti on võimalik tagant järgi kontrollida nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Teealust maad on ühistul vaja määratleda vastavuses sihtotstarbega ja teine algatatud DP seda ka teeb, et korrastada suhted. Diskretsiooniõigus ongi antud vallale selle tõttu, et kõik maaomanikud tahaksid võimalikult palju ehitada, kõigi esmaseks sooviks oleks raha teenimine maade kruntimisest ja müügist, kuid vald ongi selleks seatud, et ta säilitab stabiilsuse ja proportsioonid maa kasutamisel. Vaadates Kõivu ühistu ringplaneeringut näeme, et suhteliselt väiksel maa-alal on koondatud palju elanikke, kui seda ala veelgi elanikega tihendada ja siis vähendada roheala, siis proportsiooni hinnates ei julgenud vastustaja võtta endale seda vastusutust, mis ei arvesta tulevikku ja arengu pikema perspektiiviga ja mis on elukeskkonnale vajalik. Ei ole mõjuvat põhjust, et lasta veel moodustada kolme uut elamukrunti. 10 aasta perspektiivis võivad nende ühistu liikmete endi huvid muutuda, vald niimoodi mõtlemata tulevikuperspektiivile kaebaja hetkeajendi soovile arengut rajada ei saa. Kiili vald peab seisma selle eest, et mingisugune õiguskindlus ja stabiilsus olukorras säiliks, seda aga tagavad generaalplaneeringud ja ühistute varem kehtestatud planeeringud ning nende kergekäeline muutmine ei ole lubatav. Neil planeeringutel oli kindel eesmärk ja nüüdseks on juba üldine valla ka selle piirkonna roheala jäänud veelgi väiksemaks. Üks eesmärk on valla algatatud DP-ga teemaa sihtotstarbeliselt korda seada. Teine eesmärk on sh ka rekreatsiooniala läbivaatamine, mille sihtotstarve hetkel on elamumaa. Kaebaja esitas valla nägemuse ja seletused siinkohal valesti. Tegevuse käigus ja planeerimismenetluse käigus saab hinnata, kui kaebaja seda soovib ja teeb ettepanekud, kui suur on rekreatsiooniala vajadus ühistus ja kas on hädavajadus midagi muuta; vald ei tea, mitu krunti sinna oleks võimalik teha, kuid olukorra muutmine peab olema eesmärgistatud ja kaebaja on vastustajast valesti aru saanud. Ei saa algatada DP põhieesmärgiga planeerida sinna elamukrundid. Nimetatud põhjus on see, miks otsustati eelkõige jätta vastav planeering agatamata. Ilmselgelt oli vastustajale teada perspektiiv tollel hetkel, proportsioonid olid nii, et kaebaja soovis rajada kolm elamukrunti. Vald on aga seisukohal, et kolme krunti ei ole võimalik kindlasti täis ehitada elamute alla. Rekreatsiooniala peab ära katma kogu AÜ Kõivu planeeringuala vajaduse. DP alusel toodi välja avalik huvi. Käimasolevas valla üldplaneeringus ei ole AÜ Kõivu väljendanud soovi, et midagi üldkasutuses oleva maa, sj puhkeala maa osas, muuta, neid andmed ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Kiili Vald soovib, et õiguskindlus olemasoleval kujul säiliks ja ühistuid ei kohelda erinevalt. Rohekoridoride osas põllumehed esitasid uue üldplaneeringu suhtes rohealade osas vastuväiteid, kuna neile tundus, et koridorid võiksid olla kitsamad. Üldplaneeringu menetluses ei olnud esitatud soovi muutusteks. Oluline ei ole teadmine, millised on kaebaja täpsemad majanduslikud eesmärgid, vald tahab rõhutada, et vallal tuleb vahet teha eraisiku ja avaliku huvi vahel. Kaebajal on majanduslik huvi, see oli arusaadav. Vald ei pea raiskama ressurssi avalike huvide vastaselt, et arvestada vaid kaebaja erahuvidega. Vald kaitseb avalikku huvi 10 aasta perspektiivis, et ka Kõivu AÜ ühistu liikmed saaksid elada heas ja tervislikus keskkonnas, piltlikult öeldes mitte nagu 11 Lasnamäel. Vallal on piisav kogemus uute elurajoonide osas, st et juba praeguses ajas on uuselamurajoonides suur nõudlus laste mänguväljakute, ühistegevuse vms järgi ja paraku mõistsid elanikud seda vajadust liiga hilja.

1. Haldusakt on seda kõike silmas pidanud ning seda kokkuvõtlikult just niimoodi ka motiveerinud, mistõttu tuleb jätta haldusakt tühistamata ja ettekirjutus tegemata ning menetluskulud jätta vallalt välja mõistmata. Kohtukulude osas märgib vastustaja, et kolmas arve tundub ebaproportsionaalne. See on samas mahus, kui kaebuse koostamine ja vastustele vastamine. Viimase arvega nr 3 vastustaja ei nõustu, kuna selle kaebuse raames vastustaja kaebaja esindajaga ei kohtunud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
3. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et omandiõigust antud juhul piirata ei saaks, kuivõrd nii Põhiseaduse § 32 lg 2 kui ka asjaõigusseaduse § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata omandiõiguse teostamist seadusega. Antud põhimõtet ei saa piirata ka olukord, mil kaebaja oli Harju Maavanema korraldusega 27.04.99 nr 1780 omandanud ostueesõiguse korras ühistu üldmaana kasutada oleva maa elamumaana. Üheks omandiõiguste piiramatut kasutamist kitsendavaks seaduseks on planeerimisseadus. Planeerimisseadus annab ruumilise planeerimise mõiste selle § 1 lg 3 ning § 9 lg 2 p 1 kaudu, mis sätestab, et detailplaneeringu eesmärgiks on planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine. Ehitiste püstitamine toimub Ehitusseaduse regulatsiooni kohaselt. EhS ükski säte ei anna õigust ehitamiseks üksnes seetõttu, et katastriüksusel on elamumaa sihtotstarve. Seega juhul, kui kaebaja soovib kinnistut jagada või kinnistule ehitada, tuleb läbi viia planeerimismenetlus, mis peab vastama planeerimisseaduse § 1 lg 3 tingimustele, st arvestama tasakaalustatult kultuurilise ja looduskeskkonna pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Need pikaajalised suundumused ja vajadused on kõige selgemini enamasti väljendatud üldplaneeringutes. Antud juhul on valla väidetel valdade liitmisprotsessides vallal uus vajalik üldplaneering kehtestamata ja selle menetlus on sisulises osas valla vajadused kindlaks teinud, kuna see võeti vastu volikogu poolt 27.06.06.a. otsusega nr
4. Kohus nõustub kaebajaga, et veel kehtestamata planeeringule ei saaks vald keelduva otsuse tegemisel toetuda, kuid erinevalt kaebajast leiab kohus, et isegi kui vaidlustatud haldusaktist tuleks välja lugeda, et üks DP algatamisest keeldumise põhjus peitub kehtestamata planeeringus, ei tooks see kaasa automaatselt haldusakti õigusvastasust. Kohtule nähtub, et kokkuvõttes on vald nimetanud ära olulised takistused, mis ei võimaldanud vallal teistsuguse tulemuseni jõuda ja vastustaja seletustel tuleks tema seisukohti keelduva otsuse tegemisel lugeda teistmoodi, kui seda teeb kaebaja. Valla ruumilise ja tasakaalustatud arengu pikema-ajalisi suundi on üldplaneeringu menetluses äsja kontrollitud ja menetlusosaliste seisukohtadest nähtub, et seniste puhke-ja virgestusalade vähendamise ja muutmise ettepanekut endiste aianduskooperatiivide maa-alade suhtes siiski ei esitatud, mis kinnitab valla seisukohta, et viide menetluses olevale planeeringule aitab mõista ja kinnitada avaliku huvi puudumist seni kooperatiivide moodustamisel generaalplaanide ja kehtivate DP-dega kujundatud ruumilise arengu väljakujunenud maakasutuse muutmiseks. 12 Kaebaja väide, et tema taotlus DP algatamiseks juba kinnitab eelmise väite alusetust, ei ole õigustatud, kuivõrd kohtule nähtub, et valla veel kehtestamata üldplaneeringu menetluses ei ole ühistu ise seisukohti ja muudatuste ettepanekut esitanud, kuivõrd ajaliselt oli valla üldplaneeringumenetlus selles osas kaebaja DP taotluse ajaks lõppenud ja et tegemist on siiski ka erinevate menetlustega, siis ei saa väita, et DP taotlust tuleks võtta kui kaebaja esitatud seisukohta üldplaneeringumenetluses. Planeeringu kehtestamine on kaalutlusotsus, mida halduskohus saab kontrollida HKMS § 19 lg 6 alusel. Isikul, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on õigus oma õiguste kohtulikul kaitsmisel nõuda õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist.
5. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kaebaja ainetult viitab Riigikohtu lahenditele, kuna planeerimisega seotud õigusnorme ja õiguslikke kaalutlusi aitavad märgitud lahendid paremini mõista ning neid sisustada. 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. /…./Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ 16.01.2008 lahendis nr 3-3-1-81-07 märgib Riigikohus muuhulgas, et: „Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.“
6. Korraldus on tehtud lähtudes planeerimisseadusega kohalikule omavalitsusele antud diskretsioonist, seega tuleb kontrollida, kas korralduses on otsuse tegemisel järgitud nii menetluslikke kui ka sisulisi õigusnorme, sj järgitud haldusmenetluse seadusest § 4 lg 2 ja § 5 lg 2 tulenevaid nõudeid, kas ei ole väljutud kaalutluse piiridest ega tehtud kaalutlusvigu. 21.09.2009 korraldusega nr 500 jättis Kiili Vallavalitsus kaebaja taotluse eesmärgil rajada AÜ Kõivu ühiskasutuses olevale haljasalale kolm üksikelamu krunti ning hoonestada maatükid kuni kahekorruseliste elamutega – rahuldamata. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et taotletava DP maa-ala asub kompaktse asustusega territooriumi osal, mistõttu nad leiavad, et uute hoonete püstitamiseks on

§ 3lg 2 p-st 1 tulenevalt kohustuslik koostada detailplaneering.

Ka ei ole vaidlust selles, et ükski planeering ei ole sinna kunagi hoonestust ette näinud. Kaebuse esitajal ei ole esitatud tõendeid, mille kohaselt oleks planeeringutega ette nähtud ühistu üldkasutatavale maale eluhoonete ehitamine. Kaebajal on säilinud dokumentidest ENSV Harju rajooni Saku külanõukogu aianduskooperatiiv Kõivu planeerimisprojekt, 1973. Selle kaebajal olemasoleva planeerimisprojekti Arhitektuurplaneerimise ülesanne ehituse projekteerimiseks IV punkt Arhitektuur-planeerimise nõuded p 4 märgib, et maa-alale saab planeerida spordi ja puhkekohad, lõkkeplatsi, laste mänguväljakud ja vajaduse korral arhitektuursed väikevormid (lk 13). Seega saab kohus järeldada, et kaebaja soovib ehitusõiguse andmist alale, kuhu eluhoonete püstitamist pole lubatud mitte ühegi planeeringuga ega muu dokumendiga, seega võib kaebaja taotlus riivata avalikku huvi ruumilise planeerimise tulemusel kujunenud elukeskkonna säilimiseks, kuna ehitusõiguse andmine seda endast sisuliselt kujutab. Samas nõustus kohus kaebajaga, et sellise otsuse langetamine ei tähenda kohaliku omavalitsuse täielikku otsustamisvabadust, vaid otsustus peab olema põhjendatud ja proportsionaalne. 13 Kohus nõustub vastustajaga, et ekslik viide

§ 10

lg-le 5 on vormiviga, mis ei muuda vaidlusalust otsust sisuliselt valeks ja vastustaja keelduv otsus sisaldab neid olulisi põhjuseid, miks vald jättis kaebaja DP algatamise taotluse rahuldamata. HMS § 58 kohaselt sisuliselt õiguspärast otsust ei pea tühistama vormivigade esinemisel. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka muude selle tegemist reguleerivate seadustega, vastab eeltoodud kohtupraktikas avaldatud seisukohtadele ning on järelikult seaduslik. 22. Riigikohus on oma 10.10.2002 lahendis nr 3-3-1-42-02 märkinud, et „Kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.“ 18.10.2004 lahendis nr 3-3-1-37-04 on Riigikohus täiendavalt märkinud, et “Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus.“ Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et DP algatamine ei vii vältimatult soovitud tulemuseni, so kehtestamiseni. Seejuures on Riigikohtu HK lahendis 3-3-115-01 täpsustanud, et „planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega“. Samas on Riigikohtu HK lahendis 3-3-1-79-09 märkinud, et „Kolleegium rõhutab, et õiguspärane ootus saanuks tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta“. Kaebaja ise on viidanud veel lahendile nr 3-3-1-62-02 ja rõhutanud haldusakti põhjendamiskohustust. 23.Käesolevas asjas soovib kohus esmalt märkida, et kohtu seisukohalt ei ole siiski antud kaebajale ühtegi siduvat lubadust, mille kohaselt oleks vastustajal puudunud kaalutlusõigus ning kaalutlusruum, et keelduda DP algatamisest. Kaebaja märkis, et ta oli omandanud üldkasutuses oleva maa elamumaana. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et Harju Maavanema korraldusega nr 1780 ei saanud siiski kindlaks määrata, et ostueesõigusega erastatav maa kuulub hoonestamisele elamutega, sellist eesmärki märgitud korraldus ei kanna ega saagi seda teha. Kohus juba märkis, et kui kaebaja soovib kinnistut jagada või kinnistule ehitada, tuleb läbi viia planeerimismenetlus. Vastustaja viitab selgitustes õigustatult

§ 3lg 2 ja Maakatastriseaduse (Maakat

S) § 18 lg 2 ja 3, samuti Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 § -le 2 lg 1, 2 ja 3, millest tulenevalt saab järeldada, et detailplaneeringu koostamine on kohustuslik. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel; ehitise (näiteks tee) alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale määratakse kogu ulatuses ehitise kasutusotstarbest tulenev sihtotstarve. Erastatud on eelnimetatud kinnistu elamumaana, kuigi vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusele nr 155 Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord § 6 sätestatule on elamumaa alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja garaažide maa. Elamu, sh korterelamu, suvila, aiamaja alune ja selle juurde kuuluva majapidamisja abiehitise alune ja neid ehitisi teenindav maa.

§ 9

lg 3 kohaselt on krunt ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. 14 Kohus leiab, et vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks ainuüksi elamumaa sihtotstarve kõnealusel maaüksusel ei anna alust väita, et tegemist on ehitamiseks kavandatud maaüksusega. Kuigi kaebaja ei ole täpsemaid andmeid erastamise asjaolude kohta enam lisanud, võis maa sihtotstarbeks tulenevalt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõiguse erastamise korra“ p-st 13 kooskõlas sel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise alustega“ olla määratud elamumaa. Nimetatud määrusest ja Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 155 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise korra“ § 6 lg 1 tulenevalt võib elamumaa olla mitte ainult ehitamiseks, vaid ka ehitise teenindamiseks määratud maa. Maa sihtotstarve ei näita ehitamisõiguse olemasolu, mistõttu kinnistu hoonestamine ilma detailplaneeringut koostamata võimalik ei ole. Kaebajal on säilinud dokumentidest ENSV Harju rajooni Saku külanõukogu aianduskooperatiiv Kõivu planeerimisprojekt, 1973, kaust nr 2, mis samuti ei kinnita, et ehitamiseks kavandatud alale oli ette nähtud eluhoonete rajamine. Planeerimisel arvestati, et suvilakooperatiivid on ette nähtud Tallinna Linna Rohelise vööndisse, seega avaliku huvi eesmärgil tuli järgida planeeringutes, et ehitamist ei teostataks rohealadel. Selle planeerimise ja hoonestusprojekti andmed viitavad samuti, et määratleti alad, kuhu rajada hooned ja teed, kuidas paiknevad kinnistud. Üldmaa asukoht ja paiknemine kaebaja kinnistul on menetlusosalistele teada. Seega saab kokkuvõttes järeldada, et üldmaa kinnistu hoonestamist ei ole ette nähtud üheski planeeringus ja ekslik on kaebaja väide ehitusõiguse andmisest kinnistu erastamisel, kuna kinnistu võimaliku ehitusõiguse üle saab otsustada alles planeerimismenetluses. Ühistule kuuluva maa erastamisega ja sellele sihtotstarbe määramisega ei ole läbi viidud planeerimistoiminguid ega antud kinnistule ehitusõigust. Ehitamiseks soovitud maa asub alal, kus detailplaneeringu koostamine on kohustuslik, mistõttu on kinnistule ehitamiseks vaja läbi viia planeerimismenetlus. Planeerimistoimingud tehakse planeerimismenetluses. MaaKatS ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määrused (24.01.1995 määrus nr 36 ja 23.10.2008 määrus nr 155) peavad juhinduma maakatastriseaduses sätestatud maakatastri pidamise eesmärkidest, milleks on maa väärtuse, maa loodusliku seisundi ja maa kasutamist kajastava informatsiooni kajastamine, kuid mitte ehitusõiguse kindlaksmääramine. Seega ei saa katastriüksusele sihtotstarbe määramine olla kantud muudest eesmärkidest ja maale elamumaa sihtotstarbe määramisega ei ole läbi viidud mingeid planeerimistoiminguid. Elamumaa sihtotstarbe määramine erastamisel Harju Maavanema kaudu ei tähenda samas ka seda, nagu oleks kinnistu hoonestamine kooskõlas piirkonna planeerimispõhimõtetega. Vaidlus puudub selles, et kooperatiivi ja praeguseks moodustatud ühistu kasutuses olev maa ei olnud antud ühelegi isikule hoonestamiseks, vaid ühiskasutuseks puhke- ja rekreatsiooni alana. Kaebaja õigustatud ootusi omandi sihipärasele kasutamisele ei ole eeltoodud põhjustel rikutud, kuna kaebaja saab kasutada talle kuuluvat omandit seadusega ettenähtud viisil ja korras. 24. Kohus viitab ka Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-37-04, milles märgitakse, et „Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st (

-st) tulenevaid kohustusi, mh erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel. Kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb tal piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus“. 15 Käesolevalt on kaebaja jäänud seisukohale, et vastustaja ei ole välja selgitanud isikute huvisid ja neid kaalunud õigesti, sj on kaebaja huvid jäetud välja selgitamata ning tulemus on ebaproportsionaalne ja kaebaja huvisid eirav. Kohus leiab, et vastustaja on välja selgitanud, et esineb oluline avalik huvi just nimelt olemasoleva olukorra säilitamisele ja mitte selle hävitamisele. Piirkonnas on säilinud ja eksisteerib puhke-ja rekreatsiooniala vajadus, st et kõigi valla endiste aianduskooperatiivide maa-alal ei vähendataks ühiskasutuseks olevat maa-ala selliselt, et sinna hakatakse ehitama elamuid. Kohus möönab, et vastustaja ülesanne selles menetlusstaadiumis ei saa olla avaliku huvi mõiste sisustamine sellises detailsuses, kui ehk kaebaja seda eeldaks, kuid olukorras, kus esineb vähimgi kahtlus, et maatükile ehitusõiguse andmine võib tähendada piirkonna arengu vastast huvi, tuleb vastustajal taotlust siiski hinnata, ta ei saa taotlust lahendamata jätta, samas ei oleks põhjendatud ka kaebajale oluliste kulutuste tekitamine DP algatamisega, kui nähtub, et ehitamine antud alal ei osutu perspektiivikaks. Nimetatud asjaolu otsustamiseks on vallavalitsusel ulatuslik kaalutlusõigus, mille teostamisse ei saa kohus sekkuda, kuid kohus saab kontrollida, kas kaalutlused on teostatud õiguspäraselt. Halduskohtud on mitmes haldusasjas rõhutanud, et kaalutlusotsuse kohalik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda ega kaalutlusotsuse tegemisel ei ole esinenud menetlus-ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega ega ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ei ole tehtud diskretsiooniviga ( nt RK HK lahend nr 3-3-1-54-03). Kaebuse esitaja ei osanud kohtule sj tuua näiteid, mis võiks viia teistsuguse järelduseni, sh ei esitatud kohtule ka andmeid, et vald on teiste endiste kooperatiivide maa-alal lubanud ulatuslikku ehitamist või üldse ehitamist aladele, mis olid loodud puhke-ja virgestusaladeks ning aitasid säilitada rohekooslusi. Seega ei saaks kõnelda samal ajal ka ebavõrdsest kohtlemisest aianduskooperatiivide ümberkujundamisel tekkinud aiandusühistute maa-aladel, kuna vald on kõikidel sarnastes oludes olevate ühistute osas talitanud ühteviisi. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebajale kuuluv Luige alevikus AÜ Kõivu üldmaa kinnistu, katastritunnusega 30404:010:0200, on katastrisse kantud sihtotstarbega elamumaa, kuigi tegelik maakasutus käesoleval ajal ja ka varem koostatud detailplaneeringu järgi on ühistu sisetee ja üldkasutatav haljastu. Seega ei vasta katastrisse kantud maa sihtotstarve tegelikule maakasutusele ja kaebaja soovib sinna hakata ehitama. Samas nähtub, et ühistu territooriumile on koondatud suur hulk elamuid, mis kaebaja väidetel on enamuses juba kasutuses aastaringselt, st et vastustaja on õigesti märkinud, et suhteliselt piiratud alale on koondunud suur hulk inimesi, kelle huvidega ei ole vastuolus, kui neile kasutamiseks määratud üldkasutatav roheala on olemas. Vald ei soovi avalikes huvides vähendada puhke-ja rekreatsiooniala ka seotult roheala teemaga, vastavalt sidus ta keelduva otsuse motivatsiooni p 2 ja

1. Kaebaja väide, et igal perel on juba kasutada oma aiamaa, ei selgita, miks see välistab vajaduse ühiskasutuses oleva ala vähendamisele. Iseenesest mõistetava põhjusena ei saa käsitleda asjaolu, et üldmaa on käesolevaks ajaks halvas olukorras, kas sj esineb seal üleujutusi ning et puud vajavad kas hooldust või osaliselt kõrvaldamist. Ühistu ei oleks tohtinud lasta maa-ala võsastuda, kui nn võsastumise väide oleks tõendatud. Isegi kui kaebaja ise ei ole huvitatud sinna rajama mänguväljakuid vms, ei tähenda see, et maa-ala võiks jätta hooldamata. Samas nähtus kohtuistungil, et vastustaja väitel on endiselt tegemist kõrghaljastuga, vastupidist kaebaja ei tõendanud. Kui selle maa-ala endist funktsiooni piirab kaebaja tegevusetus hooldustöödel, ka siis 16 ei ole maa-ala kaotanud rohealana ja virgestusalana oma tähtsust, maa-ala teatud osas võsastumine ei ole pöördumatu protsess ning maa-ala tuleb vältimatult korrastada. Kaebajal olemasoleva dokumendi, so AK Kõivu planeerimisprojekti materjali põhjal saab järeldada, et aianduskooperatiivide maa-alale nähti ette puhke-ja virgestusalade ja rohealade rajamine ja see teenis kindlaid avaliku huvi eesmärke, sj pidas silmas ka kooperatiivi liikmete vajadusi. Vaidlust ei ole küsimuses, et kooperatiivide rajamisel järgiti neid nõudeid ja eesmärke äärmise täpsusega, vastavalt on need maa-alad ka hoonestamata eluhoonetega. Käesoleval ajal ei näe vald mingit põhjust nendest vajadustest taganeda, kuigi kooperatiiv on moodustatud ühistuks ja kaebaja poolt väidetult liikmed ei ole sellisest maa-kasutusest huvitatud. Kohus leiab, et vallal on piisavalt elulisi kogemusi ruumilisel planeerimisel, sj kuidas hinnata isikute vajadusi ja avalikku huvi ning seda ka olukorras, mil konkreetset üldkasutatavat maad omavad isikud ise sellist olulist eesmärki hetkel ei näe ning vald soovib tagada stabiilsuse. Siin põrkuvad erahuvid- saada maa hoonestamisest ja müügist kasumit- vastamisi avalike huvidega, mis soovib säilitada olemasolev olukord nii, et ei teostata tegevusi, mis viivad pöördumatute tagajärgedeni. Asjaolu, et haldusaktis ei märgita ära kaebaja eelmärgitud erahuvi, ei tähenda, et sellise huviga ei arvestatud. Et kaebajal sj puudub huvitatus maa-ala korrastada, ei ole selline ülekaalukas huvi, mis võimaldaks muuta olukorda, kui selleks puuduvad muud olulised põhjused. Ühistut puudutav ja kohtule esitatud AK Kõivu planeerimisprojekti materjal väljendab kohtu arvates liikmete vajadusi, vastupidiselt ei oleks järgitud planeerimisnorme, mis määratlesid puhke-ja virgestusalad ja tagasid roheala teema järgimise. Liikmed, kes sellesse kooperatiivi astusid, nõustusid planeeringuga ja tunnustasid avaliku huvi olemasolu, vastupidiselt ei oleks suvilakooperatiivi moodustatud. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et olemasolevate kruntide haljastus juba põhjendatult välistab vajaduse säilitada puhke- ja rekreatsioonialad, olemasolevad haljakud. Kui see oleks nii, siis ei oleks endisaegsed planeeringud neid alasid ära määratlenud, ka märgitud ajal olid eluhoonete ümber haljastatud krundid. Eluhoonete krundid on sj siiski mõeldud peredele individuaalseks kasutamiseks, need ei ole sealjuures ka eriti suured, ilmselge, et ükski omanik ei ole planeerinud, et nt lastele ühiseks kasutamiseks vajalikke mänguväljakuid võiks asendada tegevus omal krundil ja ilmselgelt ei sooviks keegi enda krundile rajada mänguplatsi, kuhu koguneksid ühistu liikmete lapsed nt pallimängudele. Vald ongi prognoosinud, et puhkeotstarbelised vajadused võivad ajas muutuda, kuid vald ei näe, et kaoks hoopiski vajadus selliselt rajatud puhke-ja virgestusalade kaotamisele, sj valla lähiaja kogemus juba kinnitab, et kontsentreeritud aladele kogunenud inimtegevus eeldab vajadust ühistegevuseks ning virgestus- ja puhkealad peavad asuma elukoha läheduses, vald ei soovi ka vähendada haljastute osatähtsust. Kohtule nähtub, et kui vald eelmärgitud eesmärkidel soovib säilitada olemasolevat olukorda ja anda võimalus nende maade kasutamist edendada, ei saa see kuidagi olla vastuolus kaebaja või avalike huvidega. Kui need võimalused vajalikule vabale maa-alale ehitamisega kaoksid, siis oleksid protsessid aga vältimatult pöördumatud. Valla esindaja seletustest saabki järeldada, et vastustaja kaalus oluliste huvidena olukorra säilitamise vajadust, kuivõrd ehitamine nendele aladele on tagasipöördumatu protsess. Vastustaja ei välista, et ühiskasutuses olev maa võetakse kasutusele senisest otstarbekamalt, vastavalt kaalub ta seda küsimust, kui valla algatatud DP kestel esitatakse kaebaja poolt asjakohaseid ettepanekuid. Puudub alus kahelda, et vald puhkeotstarbeliste maade sihipärast kasutamist või selle edenemist ei soosiks. Kohtu arvates valla esitatud täiendavad selgitused ei ole erinevad sellest, mis ta kokkuvõtvalt ja napisõnaliselt on esitanud keelduvas haldusaktis. 17 Kohus ei nõustu kaebajaga, et haldusakt on motiveerimata nt põhjusest, et selles ei märgita ära, missugust kaebaja majanduslikku huvi kaaluti. Kuna kaebaja esitas DP taotluse, palus selles kaaluda 3 eluhoone rajamist üldkasutuseks mõeldud aladele, siis on selge, et tegemist on majandusliku kaalutlusega ja sooviga mitte kasutada üldmaad senises kehtivas planeeringus märgitud eesmärgil, vaid rajada sinna eluhooned. Kui vastustaja sellele niimoodi eraldiseisvalt ei viita, ei tähenda see, et jäeti välja selgitamata kaebaja eesmärgid. Need eesmärgid avaldas kaebaja taotluses ja taotluse piirest ei ole välja mindud ning taotluse sellist eesmärki saigi käsitleda nii nagu see oli esitatud. Kaebaja ei vaidlusta, et valla esitatud andmed haldusaktis on valed. Nähtub, et AÜ Kõivu üldmaa kinnistu (30202:010:0200) pindalaga 10324 m2 koosseisus on AÜ Kõivu siseteed ja üldkasutatav haljasala pindalaga ca 7800 m
2. Kehtiva AÜ Kõivu detailplaneeringu kohaselt on taotletav planeeringuala ette nähtud ühiskasutuses olevaks rekreatsiooni ja puhkealaks. Haljasala säilitamine ja olemasolev elukeskkond kaaluvad üles asjast huvitatud isiku huvi muuta senine rekreatsiooniala elamumaaks eesmärgiga ehitada kinnistutele elamud. Rohealade muutmine elamumaaks ning uute hoonete ehitamine vaadeldavasse piirkonda hävitab olemasoleva loodusliku haljasala ning on tagasipöördumatu protsess. Väärtuslikku roheala hiljem taastada ei ole võimalik. Kohus ei leia, et vastustaja on kohtule vastamisel ja kohtuistungil laiendanud oma argumentide ringi, kohtule nähtub, et vastustaja on need põhjused haldusaktis kokkuvõtlikult esitanud vastavuses tema üksikasjalisema seletusega.
3. Kohus juba ka märkis, et kohtu arvates arvestas vald kaebuse esitaja seisukohti ning tema olukorda. Antud juhul ei ole kaebaja probleem või soov ehitada tulu saamise eesmärgil selleks erandlikuks asjaoluks, mis võimaldaks jätta arvestamata need põhistused, millele lõppotsus tugineb ja millega ei pooldata eluhoonete ehitamist. Kaebuse esitaja saab jätkata kinnistu sihipärast kasutamist järgides senist kasutuskorda, mis on kujunenud sõltumatult vastustaja tegevusest. Vastustaja vastusest ja kaebaja selgitustest nähtub, et vastustaja ei jätnud kaebaja taotlusega seotud asjaolusid tähelepanuta. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et juhul kui haldusorgan ei nõustu kinnistut jagama, oleks tegu PS § 32 või AÕS § 68 rikkumisega või et rikuti hea halduse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et igasugune kinnistu omaniku soov kinnistut jagada, tuleks tingimusteta täita. Kohus on eelnevalt juba märkinud, et sellise seisukohaga ei saanud nõustuda. 26.

§ 1

lg 3 kohaselt on ruumiline planeerimine demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Sama seaduse § 9 lg 2 p 1 sätestab, et DP eesmärgiks on planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine. Seega juhul, kui kaebaja soovib kinnistut jagada, tuleb läbi viia planeerimismenetlus, mis peab vastama

§ 1lg 3 tingimustele.

Kohus nõustub seisukohaga, et isegi kui kaebaja taotletav DP oleks vastuolus üldplaneeringuga, oleks ikkagi DP algatamise taotluse esitamisel võimalik olukorda muuta. Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-79-09 märgitakse, et Kolleegium on

1. aprilli
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-1207 rõhutanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on vaid erandlikult võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral. 18 Kui sellist ülekaalukat erahuvi ei leidu, siis on võimalik kohalikul omavalitsusel DP algatamise ettepanek ka rahuldamata jätta, kui ettepaneku eesmärgiks olev krundijaotus ei ole kohaliku omavalitsusele vastuvõetav. Antud juhul ei olnud see omavalitsusele vastuvõetav. Kuidas lahendub küsimus valla algatatud DP alusel, ei ole teada, kuid kohus märgib, et valla algatatud DP otsusega ei muudetud kehtetuks käesolevalt vaidlustatud haldusakti, seega on kaebajal kaebeõigus ja kohus kontrollis selle tõttu, kas vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja õigusi. Kohus leidis, et vastustaja oli igati teadlik kaebaja erahuvist. Lisaks kinnisasja omanike huvidele peab omavalitsus krundi jagamise küsimuse lahendamisel arvestama vasturääkivaid avaliku või kolmandate isikute huvisid. Kohalikul omavalitsusel on algatamise või mittealgatamise otsuse tegemisel ulatuslik diskretsiooniõigus. Hea halduse põhimõtteid järgides tuleb tagada avaldaja menetlusõigused, järgida huvide kaalumist ning otsuse langetamisel haldusakti vormi ja sisunõudeid. Kohus ei näe menetlusõiguste rikkumist sellest, et vald on ise otsustanud algatada DP, kuigi jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Kinnistu soetamisest arvates on kaasomanikud kasutanud kinnistut nende poolt valitud viisil, täiendavaid piiranguid vastustaja otsusest ei saabunud. AÕS §-s 54 sätestatud omaniku õigust kinnisasja jagada kitsendavad avalik-õiguslikud normid. Arvates RKHK lahendist nr 3-3-1-4100 3.12.07 on kohtupraktikas jäänud muutumatuks seisukoht, et eelkõige on nendeks normideks planeerimisnormid. Riigikohus rõhutas mainitud lahendis kokkuvõtlikult, et kitsendused omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada sätestab seadus. Isikute põhiõigusi riivavaid avalikõiguslikke kitsendusi saab kohalik omavalitsus piirkondade kaitseks kehtestada üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras, eelkõige planeerimismenetluses. Elamumaa hoonestamine toimub seaduses ettenähtud korras. Kaebaja kinnistu jagamata jätmine DP-ga kujutab omandi kasutamise ja käsutamise vabaduse piirangut, kuid need piirangud on õiguspärased, kui need tulenevad seadusest, kui haldusakt on õiguspärane. Omandiõigust saab piirata planeerimisseadusega. Kaebaja suhtes ei ole rikutud võrdsuse põhimõtteid ning antud juhul on tuvastatud olulise avaliku huvi olemasolu, mis määrasid koos teiste argumentide ja kaalutlustega negatiivse otsuse sisu. Vastustaja on need põhistatult esile toonud ja kohus peab neid õiguspärasteks põhistusteks, vastav motivatsioon on mõistetavalt esitatud ning kohus on need olulises osas kokkuvõtlikult esitanud.
3. Kohus nõustub vastustajaga, et juhul, kui valla üldplaneeringut ei ole veel kehtestatud, ei saa jääda kaebaja taotlus lahenduseta.
4. Kaebaja ei ole viidanud, et talle on üks või teine mõiste jäänud haldusaktist arusaamatuks või et seda ei saaks kontrollida kehtivate planeeringute kontekstis, kuigi kaebaja märkis, et talle jääb ebaselgeks puit-taimestikuga seonduv. Määratlemata õigusmõiste puhul on seadusandja loobunud detailsest ettekirjutuse andmisest seaduses eneses, normi täpsustamine on delegeeritud selle rakendajale. Selle sisustamine toimub seadusandja juhiste ja eesmärkide abil (RK HK lahend nr 3-4-1-5-05 p 16). Kohtule nähtub, et kaebajale ei ole jäänud arusaamatuks valla eesmärk, kui märgitakse, miks ei soovita tagasipöördumatute protsesside teket ja mida vald tegelikult väärtustab ja eelistab kaebaja erahuvidele. Vallale on haldusakti ja selgituste kohaselt olulisteks väärtusteks olemasolev väljakujunenud hoonestuse struktuur, millega saavad muuhulgas arvestada ka kinnistuste omanikud, et planeerida oma tegevusi. 19 Kohus nõustub kaebajaga, et krundi piirsuurus on kokkuleppeline piirväärtus, millest väiksemaks enam krunte ei tükeldata ja ka ehitamiseks on kaebaja üldmaa piisavalt suur. Piirsuurusest kinni pidades on võimalik säilitada ajaloolist ja väljakujunenud hoonestuse ja kruntide vahelise piiretega loodud rütmi suuremal maa-alal, kuid antud juhul ei ole vastustaja tuginenud oma keeldumises asjaolule, justkui tekiksid krundid, mis ehitamiseks ei oleks piisavad. Kohus nõustub kaebajaga, et ehitamine tema planeeritud viisil on võimalik, kuid see ei tähenda, et lahendusvariant järgib selle kvartali või piirkonna väljakujunenud krundijaotust ja vajadusi. Pikaajalise väljakujunenud hoonestusstruktuuri ja ühiskasutuseks jäetud hoonestamata alade lõhkumine on antud taotluse korral vältimatud, kuivõrd kooperatiividele kuulunud maa-aladele ehitamisel nähti ette metsa-alade ja rekreatsioonialade säilimine, uues üldplaneeringus samuti ei soovita neid muutusi, mis planeeringutega saavutatud olukorra lõhub. Seega on kaebaja vastupidine soov vastuolus ka pikaajaliselt väljakujunenud ruumilise arengukavaga. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seletusega, et valla uue üldplaneeringu menetlust võib jälgida kui kinnitust, et puudub avalik huvi senise planeeringu ja ruumilise arengu ja korralduse muutmisele kaebajat ja teisi ühistuid puudutavas osas. Vastustaja tõi esile, et vältimatult on seotult maa eraomandisse andmisega vähenenud rohealade pindala, mis omakorda sunnib säilitama seda väärtuslikku, mis veel on olemas. Samas ei ole ümber lükatud vastustaja põhistust, et

§ 1

lg 3 kohaselt tuleb planeerimisel arvestada looduskeskkonna arengu pikaajaliste suundumustega ja vajadustega. Kaebaja viide, et vastustaja ei olegi haldusaktis märkinud puittaimestiku haljastusliku iseloomustuse täpsemaid andmeid, vastab tõele, kuid ka kohtuistungil ei ole ümber lükatud fakt, et juba aianduskooperatiivi DP-st tulenes vajadus säilitada antud kohas olemasolev kõrghaljastu ja et see on seal siiski olemas ning et puudub huvi olukorra säilitamiseks või edendamiseks säilitades nende funktsiooni. Ka kaebaja esindaja seletustest nähtus, et üldkasutusel oleval alal kasvab pikaealisi ning mehhaanilistest vigastustest, haigustest või kahjuritest kahjustamata puid, ehkki on ka vigastatud puid ning sekka on kasvanud võsa. Kaebaja ei esitanud tõendeid, et neil puudel puuduks samal ajal ka maastikukaitseline ja ökoloogiline tähtsus. Ehitamine sellisele alale tähendab ühtlasi haljasmaa vähendamist. Puude kõrvaldamine eeldatult vähendab biomassi osakaalu ja ohtlikuks peetakse arengut, mil kaovad hoonestatud alast senised kindlad puistu säilimisalad. Kohtu arvates on vastustaja siiski piisavalt põhistanud ka antud aspektist, miks kaebaja esitatud vastuväited ei muuda vastustaja vastavaid arutlusi ja kaalutlusi puudulikeks või õigusvastasteks. Iseseisvate kruntide moodustamisel oleks loodusele surve tugevam.

1. Kohalikul omavalitsusel on õigus DP algatamise ettepank jätta rahuldamata igas menetlusetapis, kui krundijaotus ei ole vastuvõetav. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et otsuse tegemisel ei ole järgitud diskretsiooni piire, eesmärki, proportsionaalsuse põhimõtteid. Kohus leiab, et kokkuvõttes on otsuse langetamine kooskõlas HMS § 4 lg 2 nõuetega. Otsuses ei ole selliseid vormivigu, mis ei võimaldaks selle kontrollimist. Otsus on kirjalikus vormis, motivatsioon vastab faktilisele ja õiguslikule selgitusele, sj annab vastuse kaebuse esitaja põhiküsimusele, so tema pakutud DP sobilikkusele. Kaebaja menetlusõiguste rikkumist ei ole tõendatud. Kuivõrd kohus ei tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist, vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ega kuulu tühistamisele, vastavalt puudub alus ettekirjutuse tegemiseks. 20
2. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema kanda – HKMS §
3. HKMS § 92 (menetluskulude jaotus) lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebuse esitaja poolt enammakstud riigilõiv 30 kr (kolmkümmend krooni) kuulub kaebajale tagastamisele kohtuotsuse jõustumisel. Karin Kalmiste Kohtunik 21 22