Obsah (5)

§ 19§ 210§ 9§ 8§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-27003 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.05.2011, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom J. O.

1. peatüki
2. jaos sätestatut.

§ 19

lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Sama paragrahvi lg 2 p 2 ja 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel või kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kuna kostja on taotlenud kõrvale kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest, kontrollib kohus, kas selleks on alust lähtuvalt

§ 19lg-s 2 sätestatust.

Kuivõrd hagi on esitatud varemkehtinud perekonnaseaduse ajal, siis tulenevalt

§ 210

lg-st 2 kohaldas kohus varem tekkinud asjaoludele kuni 01.07.2010 kehtinud

sätteid. Vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid 21.12.1997 abieluvaralepingu, mis on vastavalt Soome seadustele nõuetekohaselt Soome Vabariigis registreeritud. Nimetatud lepingu kohaselt ei ole kummalgi abikaasal õigust teise abikaasa varale (ega sellest saadavale sissetulekule ega selle asemele tulnud varale).

§ 9

lg 1 sätestab, milles võivad abikaasad abieluvaralepinguga kokku leppida.

§ 8

lg-st 2 tulenevalt, kui abieluvaraleping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse hõlmamata vara suhtes käesoleva peatüki 3. jaos sätestatut. Vastavalt sellele tuleb maakohtul ka vaidlus lahendada.

§ 7

järgi määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses või abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. Kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse abikaasade vara suhtes perekonnaseaduse kolmanda peatüki 3. jaos sätestatut. Selle jao § 14 lg 1 kohaselt on abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Kostja tuginemine

§ 19

lg 2 p-le 3 ei ole kohtu arvates asjakohane, mistõttu kohus leiab, et kostja nõue kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, kuna ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel, ei kuulu rahuldamisele.

§ 19lg 2 loetleb alused, mil kohus võib kõrvale kalduda poolte võrdsusest.

Antud juhul on kostja viidanud sellele, et ta on panustanud kinnistu väärtusesse oluliselt enam kui hageja – ta on tasunud kõik kinnistuga seotud maksed, kommunaalteenused, remondikulud, pangalaenumaksed.

§ 19

lg 2 p 3 näeb kõrvalekaldumise alusena ette aga seda, et kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Seega kostja väide on alusetu, kuna ei ole seadusest tulenev. Eelviidatud seadusesätte koosseis eeldab seda, et kostja, kes sellel tugineb tõendab, et tema lahusvara arvel on toimunud ühisvara omandamine. Kostja on väitnud antud asjas, et ta on panustanud kinnistu väärtusesse oluliselt enam kui hageja. See ei ole seadusejärgne alus, kuna maksete tasumise näol ei ole tegemist ühisvara omandamisega. Seetõttu jättis kohus ka tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendid sotsiaalmaksu arvestuse kohta, kostja pangakonto väljavõtted, Nordea Panga ja Hansapanga tõendid sooritatud ülekannete kohta, ehitustööde eelarve ning Maksu- ja Tolliameti tõendi maamaksu tasumise kohta. 3 Ka kostja nõue kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, kuna abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, ei kuulu rahuldamisele. Ka Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-101-08, et nii

§ 19

lg-st 1 kui ka

§ 19

lg 2 p-st 2 tuleneb see, et abikaasade ühisvara jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Viidatud sätete järgi saab ühisvara jagamisel kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus kõrvale kalduda ühisvara jagamise võrdsuse põhimõttest. Seega on poolte osad ühisvaras võrdsed.

§ 19

lg 3 kohaselt määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Sellest tulenevalt on võimalik ühisvarasse kuuluv asi jätta abikaasade kaasomandisse mõttelistes osades või ühe abikaasa ainuomandisse.

§ 19

lg 4 kohaselt kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Kohus asub seisukohale, et poolte ühisvaraks olev Tallinnas XXXXXXXX XX asuv kinnistu, on õiglane jätta kohtuotsusega abikaasade kaasomandisse mõttelistes osades. Nimetatud järeldusele asub kohus seetõttu, et kostjal ei ole sissetulekut ega muid rahalisi vahendeid, et ta saaks tasuda hagejale rahalise hüvitise. Kuigi Riigikohus on öelnud lahendis nr 3-2-1-52-05, et kinnistu jätmiseks kaasomandisse sel põhjusel, et poolel puudub hetkel raha teisele poolele hüvitise maksmiseks, puudub õiguslik alus, on kohtu hinnangul siiski mõistlik jätta kinnistu kaasomandisse, kuna mõlemad pooled on sellise ühisvara jagamise viisiga nõustunud. Kohus pidas vajalikuks selgitada pooltele ka seda, et

§ 19

lg 3 järgi ei ole võimalik jagada ühisvara selle müügi teel ja jagada raha abikaasade vahel, nagu näeb ette AÕS § 77 lg 2 kaasomandi jagamise puhul. Ühisvara jagamisel tuleb väärtus määrata omandi kaotamise aja seisuga. Hageja kaotas omandi 2006.a juunil, mil ta lahkus poolte ühisest elukohast. Seega tuleb kinnistu väärtus määrata 2006.a juuni seisuga. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud ekspertiisiakti juuni 2006.a seisuga, lähtus kohus kolmest ekspertiisiaktist, arvutades nendest lähtuvalt keskmise turuväärtuse. Seega on kinnistu keskmine väärtus 2 966 666,66 krooni. Volvo V70 XC on hagejale üle antud 24.05.2006. Seda kinnitab ka poolte 24.05.2006 leping, mille kohaselt on hageja andnud kostjale ühisvarast 290 000 krooni, mille sisse kuulub sõiduauto Volvo V70 XC AWD. Hageja on vara kättesaamist allkirjaga kinnitanud. Kohus nõustus Harju Maakohtu 05.08.2009 otsuses väljendatud seisukohaga, et hagi sõiduki jätmiseks hagejale on esitatud põhjendamatult. TsMS § 3 järgi on kohtusse pöördumise eelduseks eeldatav ja seadustega kaitstud õiguse rikkumine. Kostja ei ole rikkunud hageja õigust sõidukile. Vara on hageja valduses. Hageja ei ole esile toonud, et kostja oleks sõiduki omandile või valdusele pärast 24.05.2006 pretendeerinud. Seega ei ole kostja põhjustanud hageja kohtusse pöördumist. Hageja ei ole esile toonud, milles seisneb sõiduki osas eeldatav kostja käitumine, mis hageja õiguste väidetava riive kõrvaldaks. Samuti ei oma vara edasine saatus määravat tähendust. Eeltoodud põhjendustel ei ole asjakohased ka hageja väited lepingu rahatuse kohta ja tõendid, mis kinnitavad sõiduauto turuväärtust 2006 II kvartalis. Pooltel on ka ühised laenukohustused Nordea Panga ees. Kuivõrd kostja kasutab elamiseks vaidlusalust elamut, on mõistlik jätta laenukohustuste täitmine kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis

§ 19lg 4 alusel ½ laenulepingute jäägist.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Kohus on jätnud hindamata poolte tegeliku tahte ja faktilised asjaolud kinnistu soetamise ja 4 kasutamisega seoses. Poolte vahel on sõlmitud kehtiv abieluvaraleping ning pooled käsitlesid kogu abielu vältel kinnistut kostja lahusvarana. Kohtu põhjendused ja järeldused antud lahendusele jõudmisel on segased, vastuolulised ja ebamõistlikud ning ei tugine asjas kogutud tõenditele, poolte ütlustele ja faktilistele asjaoludele. Kinnistu kostja nimele registreerimine ja edasine poolte käitumine kinnitab üheselt, et 1997.a kuni 2006.a käsitlesid pooled kinnistut kostja lahusvarana. Kohus ei ole andnud hinnangut kostja esitatud tõenditele, mis kõik tõendavad, et kümne aasta jooksul käsitlesid pooled kinnistut kostja lahusvarana. Muuhulgas esitas kostja tõendid (kostja 06.02.2008 vastus ja lisad nr 4-11), mis tõendavad, et just kostja on üksi kandnud enamuse kinnistuga seotud kulusid. Kostja ei nõustu kohtuga, et leping ei reguleerinud üldse tulevikus omandatava vara omandisuhet. Jääb arusaamatuks, miks kohus tõlgendab lepingu sisu kitsendavalt kostja kahjuks, kui kostja on käesoleva menetluse jooksul tõendanud, et poolte tahe lepingu sõlmimisel oli teine (leping oli suunatud nii olemasoleva kui tulevikus soetatava vara lahusvaraks jätmisele). Abieluvaralepinguga ei välistatud tulevikus lahusvara tekkimine, vaid pigem tuleks ikkagi lähtuda, et antud lepingu mõte on eelkõige poolte poolt varalahususe soovimine. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta 28.03.2003 kinnistu müügilepingus toodud asjaoludega, et kinnistu omand kanti üksnes kostja nimele ja hageja osales vaid „abikaasana“. Lepingus sisalduv p 2.3 viitab ka sellele, et pooled ei ole sõlminud lahusvara staatust muutvaid lepinguid, mis iseenesest otsetõlgenduses tähendab, et järelikult nõustusid pooled, et lahusvara leping oli juba olemas ja seda nad muutnud ei ole. Järelikult saab vara omandaja lahusvaraks. Ringkonnakohus juhtis oma 05.05.
2. lahendis tähelepanu, et maakohus peab antud lepingu sisu hindama, kuid kohus seda teinud ei ole. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit perekonna huvides raha kulutamise kohta, kuid maakohus on vaatamata sellele lugenud selle asjaolu hageja kasuks tõendatuks. Kohus märkis, et kahe liikme kulutused aastas on 1 236 778 krooni, kuigi hageja esitatud kalkulatsiooni (hageja 27.09.
3. vastuse lisa nr 2) kohaselt on sama summa perioodi 2001.a kuni 2006.a eest. 02.09.2008 istungil väitis hageja ise, et ostis 1,6 miljoni krooni eest perekonnale toitu. Seega oleks hageja pidanud kulutama toidule 59 259 krooni kuus (1 600 000:27), mis on selgelt absurdne, ülepaisutatud ja ebamõistlik, eriti arvestades asjaolu, et kostja esitas pangakaardi väljavõtted, mille kohaselt on ise ennast majandanud, sh toidukauplustest toitu ostnud (20.01.2009 vastuse lisa nr 2). Kohus ei ole põhjendanud miks arvestab poolte koosoleku lõppemist 2006.a, mitte 2003.a, kui kooselu reaalselt lõppes. Kohus on tuvastanud, et hageja on 24.05.2006 lepingu alusel üle andnud hagejale 290 000 krooni, kuid samas on jätnud antud asjaolu kinnistu kaasomandisse jagamisel täiesti arvestamata. Eeltoodud olulise asjaolu arvestamata jätmine on viinud ebaõige kohtulahendini, s.h kaasomandi ebaõigele jagamisele. Kohus ei ole võtnud seisukohta 21.04.2008 kostja poolt esitatud tõendite osas. Kohus oleks pidanud eeltoodut arvestama kinnistu kaasomandisse jagamisel. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks on kostja eelnimetatud väited ja tõendid jäetud arvestamata. Samuti ei ole kohus põhjendanud kostja 06.02.2008 vastuses esitatud tõendite mittearvestamist. Kohus jättis põhjendamatult kõik kinnistuga seotud laenukohustused kostja kanda. Kui kostja panga ees nõuded täidab, aga hageja kostjale hüvitist ei maksa, siis sellisel juhul saab hageja ikkagi pangakohustustest vaba kinnistu kaasomanikuks. Hageja on ise esitanud kohtule tõendid (menetlusabi taotluse lisana), et tema suhtes on Soomes sundtäitmisel nõudeid 39 934,55 euro suuruses summas, mis tähendab, et hageja on juba praegu sisuliselt maksejõuetu ning kostjal puudub võimalus oma nõuet täita. Kui kohus leiab, et hagejale kuulub kaasomandi osa kinnistust, siis peab hageja kindlasti olema vastutav ka vastavas osas pangakohustuste eest. Vastasel juhul on 5 tegemist poolte ebavõrdse kohtlemise ning äärmise ebaõiglusega kostja suhtes. Kohus ei ole võtnud seisukohta laenumaksete osas, mis kostja on üksinda tasunud perioodil 2006.a kuni 2010.a. 20.10.2010 esitas kostja tõendi, et on tasunud 2006-2010.a lahusvara arvelt laenumakseid 356 565,60 krooni (22 788,69 eurot). Kohus ei ole analüüsinud ega põhjendanud kostja poolt esitatud hüvitisekalkulatsiooniga mittearvestamist. Hageja esitas teadlikult korduvalt kohtule valeandmeid, mida kostja tõenditega ümber lükkas, kuid maakohus arvestas ikkagi hageja väidetega. Hageja pidevate valeväidete esitamine peaks seadma kahtluse alla ka muude hageja väidete usaldusväärsuse. Maakohus luges vastupidiselt kõik kostja paljasõnalised väited raha kasutamise kohta tõendatuks ning tõlgendas asjaolusid vaid kostja kahjuks. Maakohus ei ole järginud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, jättes põhjendamata, miks ta lähtub tõendite tõlgendamisel vaid hageja poolt esitatud väidetest, mitte poolte faktilisest käitumisest ja tegelikust tahtest ning kostja esitatud tõenditest. Jättes eeltoodud asjaolu põhjendamata, rikkus kohus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet. Samuti on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, sest ei ole otsust rajanud ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus on eiranud TsMS § 658 lg 2 sätestatud põhimõtet, kuna vaatamata ringkonnakohtu juhistele tõendite hindamise kohta on kohus jätnud olulistele tõenditele hinnangu andmata. Osade tõendite tõlgendamisel on aga kohus jõudnud valedele järeldustele, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Viimasel kohtuistungil 09.11.2010 esitas hageja täiesti uued seisukohad ja vastuväited, mida kohus vaatamata kostja vastuväidetele arvestas kohtuotsuse tegemisel. Hageja üllatas pahatahtlikult kostjat viimasel kohtuistungil, kui loobus varem korduvalt esitatud kinnitustest. Alles viimasel kohtuistungil, kohtuvaidluste käigus, ilmus hageja välja täiesti uue asjaoluga. Hageja loobus oma varem antud kinnitusest ning kinnitas, et vastutab ainult 350 000 krooni ühiskohustuste eest. Kohus võttis 09.11.2010 istungil vastu hageja kirjalikud seisukohad, mis tuli esitada hiljemalt 01.11.
4. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja asi saata uueks lahendamiseks maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel. Vastavalt TsMS § 658 lg-le 2 on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Vaidlustatud maakohtu otsuses eelnimetatud nõuet järgitud ei ole, mis on kaasa toonud TsMS § 436 lg 1 rikkumise. Ringkonnakohus leiab, et eelmenetluse läbiviimata jätmine on asjaolu, mida ei ole võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus käesolevas asjas viinud läbi eelmenetlust viisil, mis oleks taganud asja õige lahendamise. Juhul, kui pooled ei ole ühisvara jagamise asjas ühel meelel ei ühisvara koosseisu ega ka väärtuste osas ja oma väidete kohta tõendeid esitanud ei ole, tuleb eelmenetluse ülesannete täitmiseks kohtul selgitada pooltele vajadust tõendada asjaolusid, millele nende väited ja vastuväited tuginevad. Eelmenetluses on 6 TsMS § 392 lg 3 järgi kohtul õigus pooli küsitleda ja nõuda neilt täiendavaid selgitusi. Kohaselt läbiviimata eelmenetluse tõttu ei olnud maakohtul võimalik asja õigesti lahendada. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas TsMS §s 438 sätestatuga hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. TsMS § 348 lg 1 kohaselt kohus juhib kohtuistungit ning selgitab välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes ja kõrvaldab asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähtsust. Kohtuotsuses puudub tõendite analüüs ja otsus ei vasta TsMS §-le
7. Eelmenetluse puudulikkus on kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse, s.t kohtuotsuses puudub seadusele vastav resolutsioon. Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11 p 37). Õige on apellandi väide, et maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta seadusele. Apellatsioonikohus ei saa ülalkirjeldatud menetlusnormide rikkumisi kõrvaldada, sest apellatsioonimenetluses ei ole võimalik täita esimese astme kohtu menetluses täitmata jäänud eelmenetluse ülesandeid. Uute tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 ja TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Ulvi Loonurm Mare Merimaa Tiit Kollom Parandatud 16 06 2011 määrusega Resolutsioon:
8. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2011 otsuse sissejuhatus, märkides, menetluse liik- kirjalik menetlus TsMS § 646 korras. 7