Obsah (4)

§ 26§ 92§ 31§ 93

3-10-1240 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 05. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1240 Haldusasi Kaitsevä

§ 26lg 1 p 6).

Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda (

§ 92lg 1, § 93 lg 1).

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 05.04.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 ASJAOLUD 1. Kaitseväe Staabi- ja Sidepataljoni (edaspidi StSP) ülema 30.09.2009 käskkirjaga nr 271P arvati reamees G.G. ajateenistusse StSP õppekompanii koosseisus. Pataljoniülema 28.12.2009 käskkirjaga nr 343P määrati staabikompanii ajateenija G.G. alates 17.12.2009 põhijuhtimispunkti laskuri ametikohale ning 03.03.2010 käskkirjaga nr 53P määrati rms G.G. alates 01.02.2010 StSP õppekompanii autojuhi ametikohale /tl 10 pöördel-11, 16-19/. Reamees G. on kehtiv Eesti Kaitsejõudude sõidukijuhi tunnistus nr 301-SP ning juhiluba nr ET646724, juhtimaks B, C ja D- kategooria sõidukeid. Hoiatused ja karistused tema sõidukijuhi tunnistusel puuduvad /tl 13 pöördel-14/. 2. StSP 12.03.2010 sõidukite kasutamise päevakorralduse alusel oli Swedbank Autopargi Juhtimise AS-le kuuluv (rendileping nr 1060045), StSP valduses ja kasutuses olev sõiduauto Opel Astra Station Wagon, riikliku registreerimisnumbriga 652 BBA, määratud Kaitseväe Peastaabi operatiivohvitseri teenindamiseks ning autojuhiks rms G.G. /tl 14 pöördel-15/. 12.03.2010 kell 11.00 toimus StSP territooriumilt väljasõidul, enne pääsla tõkkepuud liiklusintsident, milles osales rms G.G.i juhitud Opel Astra Station Wagon (652 BBA). Reamees G., sõites eelnimetatud sõidukiga pataljoni territooriumilt välja Kaitseväe Peastaapi teenistuskohustusi täitma, ei saanud talviste, libedate teeolude tõttu sõidukit pidama enne pataljoni pääsla tõkkepuud paiknevat magnetkaardi registreerimise posti, mille tagajärjel sai sõiduk värvikahjustusi. Nimetatud liiklusintsidendi kohta viidi Kaitseväes, StSP-s läbi teenistuslik juurdlus nr 0.2-1.1/1770 juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks, mille kokkuvõtte on 07.04.2010 kinnitanud pataljoniülem major Veikko Kannel. StSP ülem mjr Kannel otsustas rms G. mitte karistada distsiplinaarkorras, kuid nõuda vastustajalt tekitatud materiaalse kahju osalist hüvitamist (2000.- krooni), omavastutuse kogusummast (4000.- krooni) /tl 9-10/. 3. 23.04.2010 esitas StSP ülem mjr V. Kannel rms G.G.ile kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS) § 187 lg 1, lg 3, lg 4 ja avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 891 ja § 892 alusel kirjalikult ettepaneku tekitatud kahju osaliseks hüvitamiseks summas 2000.- krooni kahes osas. Kahju hüvitamise ettepanekule oli lisatud koopia Swedbank Autopargi Juhtimise AS 20.04.2010 kulude hüvitusnõudest nr 602760045 /tl 7 pöördel-8 pöördel/. 27.04.2010 esitas rms G.G. kirjaliku vastuse StSP ülema ettepanekule ning teatas, et keeldub hüvitama tekitatud varalist kahju summas 2000.- krooni, kuna ta on seisukohal, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi /tl 7/. 4. 14.05.2010 esitas StSP Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseväele, StSP-le rms G. Grünthali poolt tekitatud kahju 2000 krooni (127,82 eurot) hüvitamiseks /tl 1-6/, mille kohus võttis menetlusse 24.05.2010 määrusega /tl 22/. Vastustajaks tunnistatud G.G. esitas kohtule 28.06.2010 oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 34-35/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja Kaitsevägi märgib, et rms G., sõites sõidukiga Opel Astra Station Wagon 652 BBA pataljoni territooriumilt välja Kaitseväe Peastaapi teenistuskohustusi täitma, ei saanud talviste, libedate teeolude tõttu sõidukit pidama enne pataljoni pääsla tõkkepuud paiknevat magnetkaardi registreerimise posti, kuna teekate oli eelnevalt teiste sõidukite poolt jäiseks ja libedaks pidurdatud. Rms G. sõnul oli tal sõidukiiruseks 5-10 km/h, mille oma sõnul valis vastavalt teeoludele (Sõidukiiruse õigsuse kohta StSP ekspertiisi pädevalt asutuselt ei tellinud, kuna vaidlust ei olnud sõidukiiruse üle, vaid lähtuti menetlustoimingute läbiviimisel rms G. ütlustest). Magnetkaardi registreerimise postile lähenedes alustas rms G. pidurdamist, kuid 2 sõiduk ei peatunud, libisedes edasi. Üritades sõidukit pidama saada, kasutas rms G. seisupidurit, mille kasutamise tagajärjel kaldus külglibisemisse, riivates kokkupõrke tagajärjel tagumise vasakpoolse küljega magnetkaardi registreerimise posti, kahjustades sõiduki värvipinda ning sai seejärel pidama. Reamees G. sõnul vältis ta seisupiduri kasutamisega otsasõitu pääsla tõkkepuule ning seeläbi suurema varalise kahju tekitamist. Liiklusintsidendis sõidukis viibinud autojuht (rms G.) kehavigastusi ei saanud, kuid sõiduki kokkupõrke tulemusena magnetkaardi registreerimise postiga sai kahjustada sõiduauto, mille vasakpoolsele tagumisele küljele tekkis nähtav värvikahjustus ehk materiaalne kahju. Rms G. tunnistab oma 16.03.2010 ja 22.03.2010 seletuskirjades kaitseväesõidukiga eelkirjeldatud liiklusintsidendis osalemist, kinnitades, et tegi endast kõik oleneva hoidmaks ära suurema varalise kahju tekitamist (otsasõitu tõkkepuule) ning ehmatuse peale esmase reaktsioonina kasutas seisupidurit sõiduki pidamasaamiseks. Hiljem, oma tegevust analüüsides leidis rms G., et seisupiduri kasutamine ei olnud mõistlik variant. Liiklusintsidendis end täielikult süüdi ei tunnista ning ei ole nõus tasuma vabatahtlikult omavastutuse summat täies mahus. Eelkirjeldatud liiklusintsidendi kohta on StSP-s läbi viidud teenistuslik juurdlus nr 0.21.1/1770 juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks. Kaitseväe valduses ja kasutuses oleva sõiduki Opel Astra Station Wagon 652 BBA endine olukord on taastatud - sõiduki värvikahjustused likvideeritud ning rms G. tekitatud varalise kahju, kindlustusjuhtumi omavastutuse ulatuses (4000.-) vastavalt rendilepingule nr 1060045 on kandnud Kaitsevägi, StSP. Teenistusliku juurdluse kokkuvõttes leidis kinnitamist rms G. süüline, hooletu käitumine, mis seisnes valesti valitud sõidukiiruses ning ei vastanud talvistele libedatele teeoludele, mistõttu sai võimalikuks eelkirjeldatud liiklusintsident ning varalise kahju tekkimine Kaitseväele. Suurema ohu allika valdajana jättis rms G. arvestamata halvad (libedad) talvised teeolud, põhjustades kokkupõrkel magnetkaardi registreerimise postiga tema poolt juhitud kaitseväe valduses ja kasutuse olevale sõidukile varalise kahju. Autojuht kui suurema ohu allika valdaja ei olnud temalt oodataval mõistlikul viisil veendunud manöövrit sooritades selle ohutus lõpetamises ja liiklusohutuses, oskamata hinnata talviselt väga libedaid teeolusid ning selle tõttu sõiduki pidurdusteekonna pikenemist. Ülalkirjeldatud liiklusavarii oli tingitud hooletusest, mida oleks olnud võimalik mõistlikul viisil, piisava hoolsuskohustuse ning teeoludele vastava sõidukiiruse valimise korral ette näha. Vaatamata asjaolule, et esialgselt tunnistas rms G. end osaliselt liikluskahju tekitamises süüdi, vastas ta 27.04.2010 kirjalikult StSP ülema poolt tehtud ettepanekule hüvitada kahju summas 2000.- krooni keelduvalt, sest oli asunud seisukohale, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kindlustusjuhtumi omavastutuse nõue Kaitseväele rms G. poolt tekitatud kahju eest oli Swedbank Autopargi Juhtimise AS 20.04.2010 esitatud kulude hüvitusnõude nr 602760045 ja rendileping nr 1060045 alusel 4000.- krooni, mis on Kaitseväe poolt tasutud 27.04.2010 täies mahus. Viitega võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) lepinguvälise vastutuse sätetele, 53 ptk „Kahju õigusvastane tekitamine", II jao „Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest" § 1056 lg 2 ja § 1057, KVTS § 187 ning ATS § 891 lg 4 sätetele märgib kaebaja, et vastustaja rms G. täitis ajateenistuskohustust kaitseväes, StSP-s VTS § 2 lg 3 p 1 ja § 9 alusel, talle kahju hüvitamise ettepaneku tegemisel arvestas pataljoniülem rms G. majanduslikku olukorda, kahju suurust ajateenija igakuise toetusega (1558.-) võrreldes ning teenistuskohustuste iseloomust tulenevat riski kahju tekkimiseks. Mjr Kanneli esitatud kahju hüvitamise ettepanek vastustajale on kooskõlas ATS § 892 sätestatud nõuetega. Süülise, hooletu käitumisega, suurema ohu allika valdajana tekitatud kahjuga on rms G. Kaitseväele tekitanud õigusvastaselt varalist kahju summas 4000.- (neli tuhat) krooni. Varaline kahju seisnes sõiduki kokkupõrkes magnetkaardi registreerimise postiga, mille tagajärjel sai kahjustada sõiduauto Opel Astra Station Wagon (652 BBA), mille vasakpoolsele tagumisele 3 küljele tekkis nähtav värvikahjustus ehk materiaalne kahju ning esineb põhjuslik seos süülise käitumise ja varalise kahju tekkimise vahel. Oma teenistusülesandeid igapäevaselt StSP tagalakeskuses autojuhina täitnud rms G., kes omab B-kategooria sõidukite juhtimisõigust 23.08.2006 alates, oleks temalt mõistlikul viisil eeldades pidanud teadma ja arvestama, et talvised teeolud enne takistust (antud juhul tõkkepuud ja magnetkaardi registreerimise posti) võivad olla tavapärasest libedamad, kuna sellel lõigul toimub aktiivne sõidukite pidurdamine. Seda enam, et alates novembrist 2009 kuni lume sulamiseni 2010. a kevadel asus StSP territooriumilt väljasõidul tagalakeskuse sõidukite parkla juures hoiatava sisuga hoiatussilt kõikidele pataljoni territooriumil liiklevatele autojuhtidele „Ettevaatust, libe tee". Libeda tee eest hoiatavat silti ei olnud autojuhil võimalik mitte märgata ning see oli täiendav üleskutse sõidukijuhile hoolsuskohustuse järgimiseks ning sobiva sõidukiiruse valimiseks talviste teeolude korral. Rms G. täitis kaitseväelasena oma teenistusülesandeid hooletult, mille tagajärjel sai võimalikuks varalise kahju tekkimine Kaitseväele. Vastustaja G.G. palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse esitaja on võtnud nõude esitamisel aluseks „Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest" VÕS § 1056 lg 2 ja § 1057 sätted. Ta on asunud seisukohale, et nimetatud sätete kohaselt loetakse liiklusvahendit ehk mootorsõidukit suurema ohu allikaks ning isegi suurema ohu allika valdajalt oodatava hoolsuskohustuse järgimisel ja rakendamisel on seaduse alusel ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. Mootorsõiduki otsene valdaja on vastutav mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud sätted ei anna alust nõuda vastustajalt kahju hüvitamist. Asjas puudub vaidlus selle üle, et liiklusintsidendis (kaebuse esitaja määratlus) osalenud vastustaja poolt juhitud mootorsõiduki Opel Astra Station Wagon (652 BBA) omanik on Swedpank Autopargi juhtimise AS ja kaebuse esitaja valdab eelmärgitud sõidukit rendilepingu alusel. Asjaõigusseadus (edaspidi AÕS) § 33 sätestab valdaja mõiste. Arvestades eeltoodut puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitaja on AÕS § 33 lg 2 alusel mootorsõiduki Opel Astra Station Wagon (652 BBA) otsene valdaja. Tulenevalt AÕS § 33 lg-st 3 võib eeldada, et puudub vaidlus selle üle, et vastustaja ei ole mootorsõiduki Opel Astra Station Wagon (652 BBA) valdaja, vaid isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korraldusel. Lähtudes eeltoodust ei ole vastustaja mootorsõiduki valdaja, kellele saab vastutuse alusena kohaldada VÕS § 1057 sätestatut, sest antud paragrahvi järgi vastutab mootorsõiduki otsene valdaja (antud juhul kaebuse esitaja) mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Kuigi vastustaja on seisukohal, et kaebuses esitatud õiguslikud põhjendused ei anna alust kaebust rahuldada, vaidleb ta kaebusele vastu ka sisuliselt. Vastustajale jääb arusaamatuks, milles seisneb tema süülisus ja hooletu käitumine mootorsõiduki Opel Astra Station Wagon (652 BBA) juhtimisel. Kaebuse esitaja ei ole viidanud ühelegi sättele, millest see võiks tuleneda. StSP territooriumilt väljasõit Filtri teele on liikluseeskirja (LE) mõistes väga järsu teelanguga. Samas kaebuse esitaja ei olnud midagi ette võtnud selleks, et vähendada tema territooriumil asuva väljasõidu ees oleva tee libedust. Kaebuse esitaja poolt juhitud sõiduk hakkas mäest laskumisel sõidukiirusel 5 km/h libisema juba 15-20 meetrit enne magnetkaardi registreerimise posti, kus toimus mootorsõiduki vasakpoolse külje kriimustamine. Samuti on vastustaja seisukohal, et kogu kahju, mille suurus on 4000 krooni, ei ole põhjendatud. Mootorsõiduki värvipinna parendamine ei saa rahalises mõttes olla nii suur. KOHTU PÕHJENDUSED 4 1. Antud juhul kaitsevägi nõuab rms G.G.i poolt mootorsõiduki Opel Astra Station Wagon (652 BBA) juhtimisel 12.03.2010 kell 11.00 põhjustatud liiklusõnnetusega tekitatud varalise kahju hüvitamist. KVTS § 187 lg 1 kohaselt kaitseväelane on kohustatud hüvitama riigile süüliselt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 kaitseväelase poolt riigile tekitatud kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ning kahju hüvitamise korra osas kohaldatakse avaliku teenistuse seaduses ametniku varalist vastutust reguleerivaid sätteid. Ametniku varalist vastutust reguleerivad ATS §-d 891 ja 892, mille alusel on kaitseväelase teenistust korraldav ülem (KVTS § 187 lg 4) mjr Kannel teinud vastustajale ka kirjalikult ettepaneku tekitatud kahju osaliseks hüvitamiseks summas 2000.- krooni. Nähtuvalt ATS § 891 lg-st 2 loetakse riigile ametniku poolt tekitatud kahjuks ka riigi poolt makstud hüvitist ametniku teenistuskohustuse rikkumisega kolmandale isikule tekitatud kahju eest. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ametniku majanduslikku olukorda, kahju suurust ametniku palgaga võrreldes, teenistuskohustuse iseloomust tulenevat riski kahju tekkimiseks, teenistusstaažist objektiivselt tulenevat kogemuste puudumist, ametnikule antud teenistusalaseid korraldusi ja juhiseid, samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju täielik hüvitamine ametniku poolt oleks ebaõiglane. ATS §-s 892 on sätestatud kahju hüvitamise kord, sh lg 1 järgi kahju hüvitamiseks teeb ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik ametnikule kirjaliku ettepaneku, näidates ära kahju hüvitamise ulatuse, korra ja tähtaja ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud. Ametnik vastab ettepanekule kirjalikult, näidates ära, kas ta kohustub kahju hüvitama või keeldub sellest. Kohus leiab, et formaalselt on kaitsevägi, StSP järginud eelmärgitud seadusnõudeid: vastustajale on teinud kahju hüvitamise ettepaneku selleks pädev ametiisik, andes rms G. vastamiseks aega vähemalt kaks nädalat, ning saanud keelduva vastuse, on Kaitsevägi pöördunud kahju hüvitamise kaebusega kohtusse. Sisuliselt aga kohus nimetatud kaebusega ei nõustu, põhjendades oma seisukohta alljärgnevalt. 2. Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001. a määrusega nr 48 kehtestatud LE § 2 lg 23 avab termini „Liiklusõnnetus“ sisu: selle all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ §-le 56 juhtumit, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Kuivõrd kaebaja nimetatud “liiklusintsidendi“ tagajärjel sai väidetavalt vigastusi mootorsõiduk Opel Astra Station Wagon (652 BBA) ja kaitseväele tekkis varaline kahju, siis oli tegemist liiklusõnnetusega. LE § 227 sätestab tegutsemise alused liiklusõnnetuse korral: Kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(

1. d)on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruse nr 68 „Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse kord“ (edaspidi Kord) § 2 lg 1 kohaselt juhul, kui liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis ainult varaline kahju sõiduki, veose, tee, liikluskorraldusvahendi või muu ainelise väärtuse kahjustamise või hävimise tõttu ning kui õnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saaja on juhtumi põhjuste hindamisel 5 ja vastutuse küsimuses ühel meelel, ei ole vaja politseile teatada. Osalised vormistavad oma arvamuse kirjalikult käesoleva määruse § 9 kohase teatena liiklusõnnetusest ja tegutsevad vastavalt „Liikluskindlustuse seadusele“. Sama paragrahvi lg 2 nõuab, et kui liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saaja on juhtumi põhjuste hindamisel ja vastutuse küsimuses eriarvamusel või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, peab juht liiklusõnnetusest kohe teatama politseile ja tegutsema politseilt saadud korralduse kohaselt. Vastavalt Korra § 4 lg-le 1 politseiasutus registreerib: 1) kõik liiklusõnnetused, milles saab vigastada või surma inimene; 2) varalise kahjuga liiklusõnnetused, millest politsei saab teada, v.a käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhud. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 3 politsei ei registreeri liiklusõnnetusi, milles osalenud juhid või kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et pooled ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel olemise kohta kirjalikult vormistanud oma arvamust, samas ei ole vormistatud ka liiklusõnnetuse akti (Korra § 8) ega teadet liiklusõnnetusest (Korra § 9), kuigi tegemist ei olnud ka liiklusõnnetusega, mis Korra § 7 kohaselt ei kuulu liiklusõnnetusena registreerimisele. Nimetatud liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamisse ei ole kaasatud isegi mitte kaitsejõudude liikluskomisjoni liikmeid ega StSP liiklusohutuse eest vastutavat isikut, kellel on nähtavasti õigus teha kaitseväelasele hoiatusi LE nõuete eiramise jm sellise eest /tl 14/. Kahtlemata peab ajateenijast autojuht tundma ja täitma kõiki tema teenistust reguleerivaid õigusakte (sh autojuht ka liiklusseadus ja LE) ning nende sätete eiramist saab põhimõtteliselt pidada oma teenistuskohustuste mittekohaseks täitmiseks ja kaitseväedistsipliini rikkumiseks. Samas peab sellekohaseid õigusakte tundma ka kaebaja ise: kui teatud spetsiifiliste teenistuskohustuste rikkumise, antud juhul liiklusõnnetuse põhjustamise korral näevad õigusaktid ette konkreetse toimimise ja rikkumise tuvastamise korra, siis ei ole võimalik pataljoni juristil tagant järele kabinetis laua taga tuvastada liiklusõnnetuse asjaolusid ja süüdlast, kui kõik tähtsust omavad asjaolud on jäetud õigeaegselt ja ettenähtud korras fikseerimata (sh sündmuskohal pole tehtud mõõdistamisi, fotosid jms). Jääb arusaamatuks, kuidas niisugusel juhul ja mille alusel konkreetselt jõudis teenistuslikku juurdlust läbi viinud jurist arusaamale, et vastustaja jättis „piisaval määral arvestamata halvad (libedad) talvised teeolud“ ning et „avarii oli tingitud hooletusest, mida oleks olnud võimalik mõistlikul viisil, piisava hoolsuskohustuse korral ette näha“ (hooletust ette näha?!), eriti olukorras, kus rms G.G. end liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi ei tunnistanud /tl 11 pöördel-12 pöördel/. Kohus leiab, et teenistuslik juurdlus on läbi viinud ühekülgselt, mis on ka mõistetav, arvestades asjaolu, et selle läbiviijal puuduvad spetsiifilised eriteadmised liiklusõnnetuse fikseerimiseks ja uurimiseks, asjatundjaid aga ei kaasatud. Nii on jäänud täiesti tähelepanuta tõik, et võibolla oli kaitseväel kasvõi kaassüü, kui küllaltki järsul ja libedal, sellekohast hoiatamist vajaval teeosal /tl 43/ oli jäetud libedatõrje tegemata. Kaitsevägi ju ise möönab, et „teekate oli eelnevalt teiste sõidukite poolt jäiseks ja libedaks pidurdatud“. Kohus märgib: asjaolu, et praegu tehtud fotodelt nähtub libedatõrje tegemine /tl 77/, ei tõenda, et samasugune oli olukord ka liiklusõnnetuse ajal. Samuti ei ole juurdluse läbiviija igakülgselt hinnanud ega arvestanud, kas käsipiduri kasutamine oli kõnesoleval juhtumil vale juhtimisvõte või hoiti sellega ära hoopis suurem kahju (tõkkepuule otsasõit ja sellest tulenevad täiendavad kahjustused). Kaebusest nähtuvalt peab StSP sõiduki kiirust libedast teekallakust laskumisel (vastustaja sõnul 5-10 km/
2. h)ebasobivaks, kuid taas jääb arusaamatuks, mille alusel kaebaja seda väidab. Kaebuse esitaja ei ole viidanud ühelegi liiklusseaduse või LE sättele, mida vastustaja oleks sõidukit juhtides eiranud. Seega ei ole kaebuse esitaja nõuetekohaselt tuvastanud vastustaja süü, mis on aga vältimatuks eeltingimuseks selleks, et kaitseväelane oleks kohustatud riigile hüvitama teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju. 6 3. Täiendavalt peab kohus vajalikuks rõhutada veel järgnevaid ebatäpsusi ja nõrkusi kaebaja asjaajamises. Selleks, et esitada kahjunõuet kaitseväelase vastu, peab olema kahju tekkinud ja tuvastatud ka põhjuslik seos kahju tekitaja süülise õigusvastase tegevuse ja saabunud kahju vahel. Süü ja põhjusliku seose teemadel kohus eelnevalt juba osaliselt peatus. Asja materjalidest nähtuvalt kaitsevägi ei olnud liiklusõnnetuses osalenud mootorsõiduki Opel Astra Station Wagon (652 BBA) omanik. Väidetavalt kasutas StSP seda rendilepingu nr 1060045 alusel, olles AÕS § 33 lg 2 alusel sõiduki otsene valdaja, st isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata. Väidetavalt kuulus nimetatud sõiduk Swedbank Autopargi Juhtimise AS-le, kes esitas 20.04.2010 (maksetähtajaga 27.04.2010) StSP-le kulude hüvitusnõude nr 602760045 märkusega „Kindlustusjuhtumi omavastutus vastavalt rendilepingule nr 1060045 16.03.2010 652BBA“ summas 4000.- krooni /tl 8 pöördel/. Esiteks, nimetatud summa tasus kaitsevägi alles 03.05.2010 /tl 63/, kuid esitas ettepaneku talle tekitatud kahju hüvitamiseks juba enne seda – 23.04.2010. Järelikult on vale kaebuses märgitu, et 4000.- eesti krooni on kaitseväe poolt tasutud 27.04.2010 täies mahus. Ettepaneku tegemise ajaks pidanuks kahju Kaitseväele olema juba tekkinud, kuid kahju oli sel hetkel alles teoreetiline. Teiseks, kaebaja on ettepanekus märkinud, et kõnealusest summast kuulub „vastavalt rendilepingule nr 1060045 ja saavutatud kokkuleppele“ rms G. poolt hüvitamisele 2000.- krooni. Viidatud lepingus ei ole reguleeritud, kuidas ja mis ulatuses toimub sõidukit teenistussuhte alusel kasutava (juhtiva) ametniku poolt kahju hüvitamine, ja arusaamatuks jääb, millise kokkuleppe alusel vastustaja peab hüvitama kahju just pooles ulatuses. Kahju tekitaja saaks vastutada üksnes tema poolt otseselt tekitatud kahju (nt remondikulu) eest, kuid ei saa vastutada selles eest, missuguseid lepinguid mis tingimustel (nt omavastutuse määr ja selle rakendumise kord) on kaebaja sõlminud. StSP ei ole kontrollinud, mis Opel Astra Station Wagon (652 BBA) remont tegelikult maksma läks, alles kohus nõudis välja vastavaid dokumente. Siiski ei ole kohtule esitatud remonttööde eest tasumist ja remondi tegelikku maksumust tõendavat dokumenti, vaid üksnes kalkulatsioon ja garantiikiri /tl 53-54/. Garantiikirjast nr 58012836 ilmneb, et Swedbank Varakindlustuse AS annab garantii ülalviidatud sõiduki „taastusremondi teostamiseks kindlustusjuhtumist nr A1010611 tulenevate vigastuste kõrvaldamiseks ettevõttele Swedbank Autopargi Juhtimise AS summas 1172.85 eesti krooni järgmistel koos kehtivatel garantiitingimustel:“. Remondi kaslkulatsiooni kohaselt on remonditava sõiduki mudeliks Opel Astra H 1.7 CDTI Wagon, 5 D. Rendilepingust nr 1060045 ilmneb, et selle objektiks on hoopis sõiduk Opel Astra Caravan Essentia 1.3, rentnikuks Kaitseväe Logistikakeskus ja rendileandjaks Balti Autoliisingu AS /tl 64 pöördel-76/. Ka 11.07.2008 vormistatud asjaajamise üleandmise-vastuvõtmise järgi on StSP tagalakeskus võtnud Kaitseväe Logistikakeskuselt üle rendilepingu nr 1060045, mille järgi samuti on sõiduki (reg nr 652BBA) mark Opel Astra Caravan /tl 63 pöördel-64/. Kuivõrd StSP 12.03.2010 sõidukite kasutamise päevakorralduse alusel oli rms G. määratud Opel Astra Station Wagon (652 BBA) autojuhiks, siis ei ole kaebaja tegelikult tõendanud vastustaja poolt talle kahju tekitamist sõiduautoga Opel Astra Station Wagon (652 BBA). Samas on G.G. oma esimeses seletuses samuti viidanud autole Opel Astra Caravan /tl 11 pöördel/. Vaidlusaluse sõiduki registreerimistunnistust kohtule esitatud ei ole, tuvastamaks, mis on avariis osalenud ja vigastusi saanud sõiduki tegelik mark, ja olemaks kindel, et kõik dokumendid käsitlevad ikkagi sama sõidukit. Ebaselge on sõiduki tegelik omanik. Kui lähtuda Balti Autoliisingu AS ja Kaitseväe Logistikakeskuse rendilepingu üldistest tingimustest, siis on p-s 9.8 sätestatud see, kuidas rentnik on kohustatud õnnetus(kindlustus)juhtumi korral tegutsema (sh teatama politseile avariist, esitama liiklusõnnetuse täielikult täidetud vormi jms), p 9.10 alusel on aga rendileandjal õigus nõuda rentnikult omavastutust kuni 100% tekitatud kahju suurusest, kui rentnik ei täitnud muu hulgas p 9.8 nõudeid. Osundatu kinnitab veelgi, et kaitsevägi ei saa ajateenijalt kahju 7 hüvitamise nõudmisel lähtuda kaebaja lepingulisest omavastutusest, vaid reaalselt ajateenija süül tekitatud kahjust, kuna Kaitseväe enda poolt kantav varaline vastutus ei pruugi sugugi olla sõltuvuses roolis olnu käitumisega. Ülaltoodu asjaoludel, seoses hooletu ja ebatäpse asjaajamisega, ei ole Kaitseväe StSP suutnud veenvalt tõendada, et rms G.G., juhtides Tallinnas, Filtri tee 12 StSP territooriumil sõiduautot Opel Astra Station Wagon, riikliku registreerimisnumbriga 652 BBA, tekitas süüliselt liiklusõnnetusega 12.03.2010 kell 11.00 kaebajale varalise kahju summas 2000.- krooni, s.o käesoleval ajal 127,82 eurot. 4.

§ 92

lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb Kaitseväe kaebus rahuldamata ning G.G. ei ole

§ 93

lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 8