Obsah (4)

§ 26§ 92§ 31§ 93

3-10-1822 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1822 Haldusasi A.R. kae

§ 26lg 1 p 6).

Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda (

§ 92lg 1, § 93 lg 1).

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 21.04.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 ASJAOLUD

1. Murru Vangla 08.06.2010 käskkirjaga nr 244-dm (edaspidi Käskkiri nr 244-dm) karistati kinnipeetav A.R.`d Murru Vangla direktori 07.05.2010 käskkirja nr 63 p 3.2 ja Vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 1 nõuete rikkumise eest 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt väljendub distsipliinirikkumine selles, et 19.05.2010 kell 16.07 hoidis A.R. enda isiklike asjade juures suitsetamise välisel ajal ca 20 grammi tubakat, mis oli peidetud paberisse mähituna kinnipeetavale kuuluvate valgete spordijalatsite Adidas talla sisse. Lisaks leiti kinnipeetava isiklike asjade läbiotsimisel mitmed keelatud ja kinnipeetavale mitte kuuluvad esemed /tl 5/.
2. A.R. esitas 09.06.2010 Käskkirja nr 244-dm peale vaide, mis Murru Vangla direktori 09.07.2010 vaideotsusega nr 5-3/70-2 jäeti rahuldamata /tl 4/.
3. 14.07.2010 esitas A.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse Käskkirja nr 244-dm tühistamise nõudes /tl 1, 19/.
4. 15.07.2010 määrusega halduskohus rahuldas A.R. esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas Käskkirja nr 244-dm täitmise kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni /tl 10-11/. 14.09.2010 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /tl 24-25/.
5. 01.11.2010 esitas Murru Vangla kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 30-32/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja A.R. peab tema karistamist Käskkirjaga nr 244-dm ebaõiglaseks, kuna leitud tubakas ei kuulu talle. Kaebaja käib tööpäevadel tööl, läheb 7.45 hommikul ja saabub alles 16.40 õhtul. Kuna juba mitu päeva ei sadanud vihma ja sooja oli 20 kraadi, siis läks ta tööle plätudega. Avatud eluosakonnas ei ole lubatud ust lukustada. Kuna kambri uks ei käi lukus, siis igaühel on ligipääs tema asjade juurde. Tema käest otseselt midagi ära võetud ja tema tubakat tossude sisse ei pannud ning kuna tossud vedelesid päev otsa sektsioonis, võis ükskõik kes sinna tubaka panna, näiteks see, kes kaebaja peale salaja viha peab või talle halba soovib. Vangla arvates võis see tubakas kaebajale kuuluda, kuid karistada ei saa oletuste järgi, vaid süütegu peab olema tõendatud. Vastustaja Murru Vangla on seisukohal, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane, ja palub jätta kaebus rahuldamata. Rikkumise osas viidi läbi distsiplinaarmenetlus. Kaebajat teavitati 19.05.2010 menetluse alustamisest ning anti võimalus selgituste andmiseks. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on kogutud asjas olulised tõendid ja koostatud kõiki olulisi asjaolusid arvestades 20.05.2010 distsiplinaarmenetluse protokoll. A.R. poolt toime pandud distsipliinirikkumine on VangS § 64 nõuete kohaselt läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud. Distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt seisnes A.R. distsipliinirikkumise selles, et ta hoidis enda juures temale mittekuuluvaid esemeid ja suitsetamisvälisel ajal tubakat. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglaametnike M. Reinson-lvanovi ja Kristo Krafti 19.05.2010 ettekannetega nr 391, 19.05.2010 vanglaametnike E. Rahamägi, M. Reinsonlvanovi ja Kristo Krafti läbiotsimise aktiga ning kinnipeetava isiklike asjade kaardi kannetega. Mittekuuluvate ja keelatud esemete enda juures hoidmine on vastuolus vangistusega seotud õigusaktidega, mistõttu oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis karistada distsiplinaarkorras. Karistuse määramisel on arvestatud nii rikkumise raskuse, kaebaja varasema karistatuse kui ka eesmärgiga mõjutada kaebajat edaspidi õiguskuulekalt käituma. 2 Kuigi nii distsiplinaarmenetluse protokollis kui ka Käskkirjas nr 244-dm väidetakse ekslikult, et kaebajalt võeti ära ca 20 grammi tubakat, kuid ettekannete ja läbiotsimise akti kohaselt oli äravõetud tubakat 10 grammi, ei mõjutanud eeltoodud eksimus asja otsustamist. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise otsustamisel ei arvestatud äravõetud tubaka kogust, vaid asjaolu, et kaebaja hoidis suitsetamisvälisel ajal tubakat enda juures. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema käest otseselt midagi ära võetud ning kuna tossud vedelesid päev otsa sektsioonis, võis ükskõik kes sinna tubaka panna. Kuna suitsetamisvälisel ajal tubakatoodete enda juures hoidmist loetakse vanglas raskeks rikkumiseks, on ebatõenäoline, et keegi kaaskinnipeetavatest riskides avastamise korral distsiplinaarkorras karistada saamisega, tõi peale suitsetamist osakonda tubakat üksnes eesmärgiga kaebaja süüdi lavastada. Selle teooria vastu räägib ka asjaolu, et leitud tubakakogus oli päris suur - süüdilavastamiseks oleks piisanud ka palju väiksemast kogusest. Kuna vanglateenistus ei teosta läbiotsimisi iga päev, siis olnuks tubakatoote jalatsi sisse peitmisel ka väga suur tõenäosus, et seda ei leia sealt mitte vanglateenistus, vaid selle leiab sealt üles jalatsi omanik. Kinnipeetavad üritavad küll osakondadesse suitsetamisvälisel ajal suitsetamistarbeid sisse tuua, kuid seda siiski pigem isiklikuks tarbimiseks. On ülimalt ebatõenäoline, et kinnipeetav, kes suutis tubaka osakonda sisse tuua, selle lihtsalt nö ära annab. Tubakatooted on vanglas väga hinnas (ja seda eriti suitsetamisvälisel ajal) ning soetada saab neid ainult vangla kauplusest piiratud koguses. A.R. on suitsetav kinnipeetav ning vangla kaupluse tellimislehtedest nähtub, et kaebaja kasutab suitsetamiseks just tubakat. Kaudselt tõendab kaebaja süüd teadlikult tubaka enda juures hoidmises ka asjaolu, et lisaks tubakale võeti kaebajalt ära ka teisi temale lubamatuid esemeid, mida kaebaja ei olnud soetanud vanglas lubatud viisil. Seega on vastustaja seisukohal, et koostoimes kõikide tõenditega on kaebaja süü tõendamist leidnud. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja tunnistaja ütlused ning hinnanud kõiki kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et A.R. kaebus on põhjendamatu ja puudub alus Käskkirja nr 244-dm tühistamiseks. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga. Vaidlustatud käskkirjaga on kaebajale süüks pandud Murru Vangla direktori 07.05.2010 käskkirja nr 63 p 3.2 ja Vangla sisekorraeeskirja, so Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSE) § 57 lg 1 nõuete rikkumist. VSE § 57 lg 1 kohaselt kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Vastavalt VSE § 82 lg-le 3 kinnipeetaval ei ole õigus enda juures hoida tubakatooteid ega suitsetamistarbeid. Suitsetamistarvete all mõeldakse esemeid, millest saab kokku panna tubakatooteid või neid põlema süüdata. Tubakatooted ja suitsetamistarbed võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted ja suitsetamistarbed kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Murru Vangla direktori 07.05.2010 käskkirja nr 63 „Murru vangla territooriumil suitsetamise korra kehtestamine ja suitsetamiseks ettenähtud kohtade määramine" (jõustus 10.05.2010) p 3.2 kohaselt kinnipeetavale vanglateenistuse poolt väljastatud suitsetamistarbeid peab kinnipeetav hoidma enda juures kuni suitsetamistarvete taas hoiustamiseni. Suitsetamistarbeid ei või loopida, maha jätta ega üle anda. Äravisatud sigaretid, tikud jms tuleb visata nõuetekohaselt suitsetamisalal asuvasse tuhatoosi või prügikasti. 3 Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 järgi julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
7. Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine on sätestatud VangS
8. jaos. VangS §-st 64 nähtuvalt tuleb kinnipeetava süütegu tuvastada ja talle karistus määrata teatud nõuetele vastavas distsiplinaarmenetluses: distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus (lg 1); kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi (lg 2); distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades (lg 3); distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu (lg 4); distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas (lg 41). Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 selle seaduse, VSE või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kollektiivsed distsiplinaarkaristused on keelatud.
9. Asja materjalidest nähtuvalt kinnipeetav A.R. oli vaja 19.05.2010 paigutada teise osakonda, milleks tal tuli panna oma asjad kambris kokku ja minna nendega inspektor– kontaktisikute Kristo Krafti ja Marit Reinson-Ivanovi kabinetti, kus ta otsiti läbi. Läbiotsimise käigus kell 16.07 leiti temale kuuluvate valgete ”Adidas” botaste seest tubakat ca 10 g. Selle kohta on mõlemad vanglaametnikud teinud vangla direktorile ettekande /tl 35 pöördel-36/. Samuti koostati läbiotsimise akt leitud esemete kohta, mida on tutvustatud kaebajale allkirja vastu /tl 36 pöördel/, ja võeti temalt kohe ka seletus /tl 37/. Oma seletuskirjas on kaebaja märkinud, et ta on teadlik tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest seoses 16.07 toimepandud intsidendiga. Tunnistajana kohtus üle kuulatud inspektor–kontaktisik Kristo Kraft kinnitas ettekandes märgitut ja selgitas, et tubakas oli pandud paberi sisse ja koos paberiga botaste sisetalla (vahetalla) ja põhja vahele. Ta märkis, et tubaka kogust hindasid nad silma järgi, „arvasin, et umbes 10 grammi võib seal olla. Käega proovisin ka kaaluda ja hindasin enam-vähem, et ca 10 grammi. Koguses ei ole olulist tähtsust, sest tubaka olemasolu kambris on keelatud.“ /tl 73/. Asjas on koostatud 20.05.2010 ka nõuetekohane distsiplinaarmenetluse protokoll, mida on samuti allkirja vastu 01.06.2010 tutvustatud A.R.le, kes on saanud sellele veel enne Käskkirja nr 244-dm koostamist oma vastuväited esitada /tl 34 pöördel-35/. Menetleja on teinud kaebaja karistamiseks kaalutletud ettepaneku, mida Käskkirja nr 244-dm andja on täielikult aktsepteerinud. Kuivõrd karistus määrati kaebajale 08.06.2010, distsipliinirikkumine pandi toime aga 19.05.2010, siis on karistus määratud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Isiku distsiplinaarkorras karistamise otsus on kaalutlusotsus, mis peab muu hulgas vastama ka proportsionaalsuse nõuetele ja mis samas allub kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtul ei ole eelmärgitut arvestades mingit alust kahelda, et vaidlusaluse rikkumise 4 hetkel 28 kehtivat distsiplinaarkaristust omavat kinnipeetavat oli igati proportsionaalne karistada 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
10. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida veel järgmist. Nagu eelnevalt osundatud, hindas kohus kõiki tõendeid (ka kaudseid) kogumis ja vastastikuses seoses. Sellise hindamise tulemusena ei pea kohus usaldusväärseks kaebaja väiteid, et tema ei tea leitud tubakast midagi. A.R. on suitsetav kinnipeetav ning vangla kaupluse tellimislehtedest nähtub, et kaebaja kasutab suitsetamiseks just tubakat ja ta ostab seda regulaarselt ca kord kuus, viimati 15.05.2010 /tl 40 pöördel-41 pöördel, 70/. Kuivõrd tubakas leiti kaebaja asjade hulgast 19.05.2010, s.o kõigest 4 päeva hiljem, siis ei ole tõsiseltvõetav A.R. väide: „Ma ei suitsetanud siis, sest tubakas oli otsas.“ /tl 44 pöördel/. Samuti ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et ta ostis viimati tubakat 17.04 /tl 45/. Samas, kuna kaebaja sõnul sellest jätkus talle 1,5 nädalaks, siis järelikult pidi tal rikkumise avastamise päeval tubakas olemas olema. Ühtlasi tuleb nõustuda Murru Vanglaga, et kaudselt tõendab kaebaja süüd teadlikult tubaka enda juures hoidmises ka asjaolu, et lisaks tubakale võeti kaebajalt ära ka teisi temale lubamatuid esemeid, mida kaebaja ei olnud samuti soetanud vanglas lubatud viisil ja mis osas ta läbiotsimise tulemusi ei vaidlustanud. Kinnipeetava kambris oleva vara nimekirjast nähtuvalt kaebaja sai kõnealused valged ”Adidas” botased 18.05.2010, st eelmisel päeval enne intsidendi toimumist /tl 37 pöördel-38/. Kuivõrd kaebaja pani ise oma asjad kokku ja tal kästi enne asjade kokkupanemist need ka läbi vaadata, siis on väheusutav, et korduvalt keelatud asjade omamise eest karistatud kinnipeetav, kel väidetavalt oli põhjust karta ka tagakiusu ja süüdlaseks lavastamist (see väide jäi küll paljasõnaliseks), oli nii kergemeelne, et jättis oma asjad enne nende vanglaametnikele läbivaatamiseks esitamist kontrollimata. Veelgi ebausutavam on tõik, et kaebaja ei märganud oma uute tossude sees mingit võõrkeha (10 grammi tubakat paberisse mähituna ei ole sama mis nt kirjaklamber). Samuti ei ole loogiline ega tõendatud, et keegi kinnipeetav vihkab kaebajat sedavõrd, et võtab tubaka kambrisse ja peidab selle ära, riskides ise karistatud saada, ning seda kõike üksnes selleks, et A.R. süüdi mõistetaks. Seda enam, et kaebaja süüdilavastamiseks oleks piisanud ka palju väiksemast kogusest, nt ühest grammist. Toodud asjaoludel (sh kaebaja poolt 15.05.2010 tubaka ostmine) ei ole usutav ka kaaskinnipeetav O. T. seletus, mille järgi ta teab, et A.R.l tubakat ei olnud ja suitsetamas ei käinud“ /tl 39/. Kuivõrd see isik tubaka leidmisest midagi ei teadnud ja nimetas hoopis kaebaja poolt saadud musta värvi spordijalatseid, siis ei kinnita O. T. seletus kuidagi kaebaja versiooni tubaka talle mittekuulumisest. Sama kehtib ka S. A. seletuse kohta, et A.R. ei käinud maikuus suitsetamas, kuna tema teada kaebajal ei olnud tubakat /tl 64/, kuna tubaka olemasolu (ostmine) vähemalt mai keskpaigas on vaieldamatult tõendatud. Seega, isegi kui kaebaja ei käinudki maikuu alguses suitsetamas, kuna eelmises kuus soetatud kogus oli otsa saanud, siis see asjaolu kuidagi ei välista vaidlusaluse rikkumise toimepanemist tema poolt 19.05.
12. Lõpuks, mis puutub Käskkirjas nr 244-dm märgitud kaebajalt leitud tubaka kogust 20 g, siis kahtlemata on tegemist kahetsusväärse eksitusega, kuid see ei anna alust nõuda käskkirja tühistamist. Nimelt vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Distsiplinaarmenetluse algmaterjalidest (ettekanded, akt) ilmneb selgelt, et äravõetud tubaka kogus oli ca 10 g, mistõttu Käskkirjas nr 244-dm nimetatud teistsugune kogus saab olla üksnes trükiviga ja sattunud sinna samamoodi ekslikust protokollist. Samas, kuna tubaka olemasolu kambris on absoluutselt keelatud, siis ei ole tubaka kogusel olulist tähtsust – nagunii loetakse sellest keelust üleastumist vanglas raskeks rikkumiseks. Arvestades eelmärgitut ja kaebaja pikka karistuste registrit, sh samalaadseid rikkumisi, ei ole mingit alust 5 arvata, et tubaka kogusest sõltus kaebajale määratud distsiplinaarkaristus. Kohus leiab, et kaebaja tegu saanuks kvalifitseerida ka VSE § 82 lg 3 nõude rikkumiseks, aga seegi tõik ei tee vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 56 lg-test 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 järgi kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohus on seisukohal, et Käskkiri nr 244-dm vastab põhilises ülaltoodud nõuetele. 6.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul jääb A.R. kaebus rahuldamata (lisaks oli kaebaja vabastatud riigilõivu tasumisest tema maksejõuetuse tõttu), kuid Murru Vangla ei ole

§ 93lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud.

Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 6