KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-2779

) § 116 lg 1 alusel. Välisministeeriumi kantsleri 18.11.2009 käskkirjaga nr 815-p vabastati R. K. 30.11.2009 välisministeeriumi teenistusest sekretär-asjaajaja ametikohalt

§ 116lg 1 alusel koondamise tõttu.

R. K. maksti hüvitist kasutamata puhkuse eest 35 kalendripäeva ulatuses ning

§ 131lg 1 p 4 alusel koondamishüvitist 10 kuu ametipalga ulatuses.

2. R. K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Välisministeeriumi kantsleri 18.11.2009 käskkirja nr 815-p tühistamiseks, kaebuse esitaja tööle ennistamiseks ja koondamisperioodil vähem makstud töötasu kompenseerimiseks. Hiljem loobus kaebaja teenistusse ennistamise nõudest ning taotles kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse väljamõitsmist. Kaebust põhjendati järgmiselt. 1) Kaebaja on suurte kogemustega ametnik, kes on võimeline edukalt täitma erinevaid tööülesandeid. Suurema osa oma teenistusest on kaebaja viibinud välisteenistuses Moskvas ja Minskis, kus töö oli äärmiselt pingeline. Oma laitmatu teenistuskäiguga on kaebaja ära teeninud enamiku kolleegide, sh tema otseste ülemuste lugupidamise, poolehoiu ja toetuse. Seetõttu jääb kaebajale arusaamatuks tema koondamise põhjus. Kaebajaga sarnase kvalifikatsiooni ja tööülesannetega ametnikke töötab sekretariaadis ca 20, kuid neist vaid paaril-kolmel on pikem teenistusstaaž kui kaebajal.

§ 116

lg 2 näeb ette, et teenistusse jäämise eelisõigus on paremate tööalaste näitajatega ametnikul või võrdsete teenistusalaste näitajate puhul pikema teenistusstaažiga teenistujal. Kaebaja leiab, et eelisõigus teenistusse jäämisel oli temal ja ta on alusetult koondatud. 2) Vastustaja oleks võinud kaebajale teha ettepaneku jätkata teenistust poliitikaosakonna teise sekretärina, kuna selle ametikoha täitja on puhkusel ja pärast puhkust jääb sünnituspuhkusele. 3) 18.03.2010 seisukohas märkis kaebaja, et koondamisel ei ole võimalik vaadelda lahusolevana ametnikku ja ametikohta. Koondamisel pidi vastustaja arvestama kaebaja teenistusalaste näitajatega, mida ei tehtud. 4) Kaebajat ei teavitatud asutusesisesest konkursist. Sellega võeti kaebajalt igasugune mõistlik võimalus teenistusse jäämise nimel konkureerida. Lubatav ei ole olukord, kus kaebaja osales mingisugusel konkursil enese teadmata. 3. Välisministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Välisministri 13.11.2009 käskkirja nr 143 andmise tingis Välisministeeriumi kui valitsusasutuse eelarve oluline vähendamine ja sellest tulenev vajadus asutuse töö ümber korraldada. Kahanenud eelarve tingimustes tuli osad ametikohad kaotada. Valiku tegemine, millised ametikohad likvideeritakse, toimus sõltumatult ametikohti täitvate ametnike teenistusalastest näitajatest. Ametiasutus on pädev hindama plaanitavate struktuurimuudatuste vajalikkust ja efektiivsust ning otsustama, kuidas ja kelle vahel jagada likvideeritavate ametikohtade järgsed teenistusülesanded. 2) Tulenevalt välisteenistuse seaduse (VäTS) § 80 lg 2 p-st 2 on atesteerimiskomisjon see, kes teeb ministrile või kantslerile ettepaneku teenistuja edutamise, ümberpaigutamise, ametikohalt vabastamise ning välisesindusse lähetamise kohta. Välisministeeriumis väljakujunenud halduspraktika kohaselt toimub vabade ametikohtade täitmine üldreeglina asutusesisese konkursi korras. Vähesel määral rakendatakse ka suunatud pakkumisi ning avalikke konkursse. Sõltumata konkursiviisist on ametikohale asumise eelduseks atesteerimiskomisjoni hinnang kandidaadi kohta. Eelnimetatud erisust ametikohtade täitmisel arvestatakse ka koondamise situatsioonis. 2

§ 116lõikest 2 välja selgitama, mida vastustaja ei teinud.

Asjaolusid, mis oleks välistanud

§ 116lg 2 kohaldamise, ei ole vastustaja välja toonud. Vä

TS ei kohaldu, sest tegemist oli koondamissituatsiooniga, kus lähtuda tuleb

-st. Lisaks peakski VäTS § 43 ja 55 kohaselt teenistusest vabastamine toimuma

-s sätestatud alustel ja korras. Vaidlustatud käskkirjas on samuti viidatud

§-le

1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
2. Välisministeerium palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud palutakse jätta kaebuse esitaja kanda. 1) Antud juhul ja asjaoludel ei likvideeritud lihtsalt ühte ametikohta Välisministeeriumi struktuuriüksuses, vaid konkreetne ametikoht, mille funktsioonidest oli ministeeriumil osaliselt võimalik loobuda ja osaliselt panna teistele teenistujatele. Halduskohtu vastupidine seisukoht ei tugine asjas kogutud tõenditele ega ole sellisena ka põhjendatud. Kaebaja ebamäärast väidet, et ta on asendanud oma kolleege ilma täiendava juhendamise ja väljaõppeta, ei ole võimalik objektiivselt kontrollida või ümber lükata. Isegi kui kaebaja on mõnda oma kolleegi mingisugustel asjaoludel asendanud, ei anna see alust järeldada, et välisminister on eeltoodud asjaoludel otsustanud likvideerida ühe määratlemata ametikoha Välisministeeriumi struktuuriüksuses. Seega on halduskohus rikkunud TsMS § 436 lõikes 1 ja § 442 lõikes 8 sätestatud nõudeid. 2) Vaatlusaluse ametikoha likvideerimisel tuli lahendada

§ 116

kohaselt küsimus likvideeritud ametikohta täitnud ametnikuga teenistussuhte jätkamise võimalikkuse osas, mida vastustaja on ka teinud, arvestades lisaks

-le ka VäTS-st tulenevaid nõudeid. Ametikohtade täitmise erisusi tuleb arvestada ka koondamise situatsioonis ja seda poleks võimalik teha antud asjaoludel

§ 116lõiget 2 rakendades.

Kui koondamisega kaasneb vajadus ametnike või haldusteenistujate ümberpaigutamiseks teistele ametikohtadele, tuleb arvestada VäTS-st tulenevate erisustega Välisministeeriumi ametikohtade täitmisel. 3) Halduskohus on asunud ebaõigele ja põhjendamatule seisukohale, et vastustaja oleks pidanud läbi viima

§ 116

lg 2 võrdluse kõikide Välisministeeriumi sekretariaadi asjaajamise talituse koosseisus olnud sekretär-asjaajajate ja referent-asjaajajatega. Kohtuotsusest ei selgu, millistele asjaoludele tuginedes halduskohus sellisele järeldusele on jõudnud. Halduskohtu poolt vastava järelduseni jõudmine ei ole kontrollitav. 4) Vastustaja teostas võrdluse teiste teenistujatega

§ 116lg 3 alusel teisele ametikohale nimetamise kaalumisel.

Vastava võrdluse kohaselt ei osutunud kaebaja teenistussuhte jätkamiseks piisavalt edukaks. Seega puudus vastustajal võimalus kaebajaga teenistussuhet jätkata ning vastustaja oli sunnitud kaebajaga teenistussuhte lõpetama. 7. R. K. palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Apellatsioonkaebuse esmane põhjendus tugineb väitele, et kaebaja koondamise põhjustas tema poolt täidetud koodiga SEKR1014121 tähistatud ametikoha likvideerimine ministeeriumi struktuurist. Vastustaja on samale argumendile toetudes läbinud analoogse vaidluse M. P. (haldusasi 3-09-2694) ja jäänud kaotajaks. Apellatsioonkaebuses ei selgitata, miks peaks ringkonnakohus praegust kaasust lahendama erinevalt P. omast, mis sai kaudselt ka Riigikohtu heakskiidu, kuna apellandi kassatsioonkaebust ei menetletud. 2) Kaebaja ametikoha puhul ei olnud kindlasti tegemist mingi ainulaadse või selgepiirilise nähtusega ministeeriumi struktuuris. Kaebaja oli üks paljudest samasugust ametit pidavatest sekretariaadi asjaajamise talituse kolleegidest, kes vajadusest johtuvalt vahetasid omavahel kohti ja asendasid üksteist. Ka koondamise hetkel asendas kaebaja üht kolleegi, kes viibis lapsehooldus4

§ 116, millest on kohtud nii selles kui viidatud analoogses vaidluses ka õigesti juhindunud. Ametikoha täitmine Vä

TS § 86 järgi ei puuduta isikute koondamist. Ühel juhul tuleb inimene ministeeriumisse tööle, teisel juhul kaotab ta selle töö. Tegemist on kahe täiesti erineva õigusliku situatsiooniga, mille sidumine vastustaja poolt on meelevaldne. Kaebaja hinnangut ei väära ka apellatsioonkaebuse viide ministeeriumi õigusvastasele halduspraktikale, mille kohaselt pidavat koondamine toimuma atesteerimiskomisjoni vahendusel ja suvaõiguse järgi. Õigusvastane on taoline praktika eelkõige seetõttu, et

ei näe sellist koondamise korda ette ning nn koondamiskonkursid on salajased. 4) Juhul, kui tunnistada ministeeriumi õigust läbi viia konkurssi ametnike koondamiseks, siis antud juhul ei tekkinud arusaadavat ja kontrollitavat ülevaadet atesteerimiskomisjoni diskretsiooniotsuse kujunemisest. Vastustaja poolt esimese astme kohtule esitatud tabelist ei nähtu, kellele keda ja mis alustel eelistati. Selline tabel ei oma piisavat tõenduslikku jõudu, tuvastamaks, kas kaebaja koondamine oli õiguspärane. Tabeliga oleks pidanud kaasas olema selgitav tekstiline osa, millest oleks olnud võimalik teada saada komisjoni suvaotsuse põhjendused. Praegu loeb kaebaja tabelit nii, et tema oli teenistusalaste näitajate poolest eelistatud teistele kolleegidele. Ühtlasi osutus kaebaja koondatuks Välisministeeriumi koosseisulise ametnikuna, samas kui ametikohti täideti koosseisuväliste isikutega (S. ja J.). Vastustaja selline otsus oleks vajanud eriti selget ja kaalukat põhjendust. 5) Vastustaja viited halduskohtu otsuses esinevatele menetlusõiguslikele rikkumistele ja tõendite väärale hindamisele ei ole põhjendatud. Otsus on piisavalt motiveeritud nii õiguslikult kui tõendite hindamise osas, välja arvatud menetluskulude osas. Kohtu seisukohtade kujunemine on loogiline ja hästi jälgitav. 6) 23.05.2011 esitas R. K. esindaja ringkonnakohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt sisaldas advokaaditeenus esimese astme kohtu otsuse analüüsi, apellatsioonkaebusega tutvumist, apellatsioonivastuse koostamist ning suhtlemist kliendi ja kohtuga. Lisatud arve nr 20100339 kohaselt kuulus R. K. õigusabiteenuse eest tasumisele summa suurusega 766,94 eurot. 8. Välisministeerium leiab, et käesoleva asja keerukust ja ajamahukust arvestades on R. K. poolt taotletav menetluskulude hüvitis summas 766,94 eurot põhjendamatult suur. Kui ringkonnakohus ei rahulda apellatsioonkaebust, siis palub vastustaja kaebaja kasuks välja mõistetavat hüvitist vähendada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Apellatsioonimenetluses tuleb vaidlust lahendades vastata järgmistele küsimusele: kas Välisministeeriumis esines koondamissituatsioon, kas kaebaja koondamisele eelnes

§ 116

lg 2 sätestatud koondamissituatsioonis teenistujate võrdlus, ning viimaks, kas kaebajale oleks tulnud pakkuda vaba ametikohta. Mis puudutab menetlusosaliste ja kohtu poolt käsitletud

ja VäTS sätete vahekorda koondamissituatsioonis, siis on ringkonnakohus seisukohal, et arvestades VäTS § 80 lg 1 p 2, mille kohaselt on Välisministeeriumi atesteerimiskomisjon (edaspidi VAK) pädev tegema ministrile või kantslerile ettepanekut ka ametniku vabastamise kohta, on atesteerimiskomisjon pädev läbi viima ka koondamissituatsioonis olevate ametnike võrdlust

§ 116lg-s 2 näidatud parameetrite põhjal. 5

§ 116

lg 1 kohaselt võib ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel. Vaidlus puudub selles, et välisministri 13.11.2009 käskkirjaga nr 143 vähendati Välisministeeriumi koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu. Muuhulgas vähendati ametikohtade arvu struktuuriüksuses, kus teenis kaebuse esitaja (sekretariaadi asjaajamise talitus). Selles struktuuriüksuses kuulus koondamisele sekretäri ametikoht koodiga SEKR1014121. Sellise koodiga ametikohal teenis kaebaja, kuid talituses töötas veel seitse sekretär-asjaajajat . Seega oli tegemist koondamissituatsiooniga kõigi struktuuriüksuse sekretär-asjaajajate jaoks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-09-2694, p-d 10, 11). 11.

§ 116

lg 2 kohaselt on teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid.

§ 116

lõikest 2 tulenevalt tuleb selles sättes toodud tingimusi arvestades välja selgitada ametnik, kes sama paragrahvi lg 1 alusel teenistusest vabastatakse.

1. Kohtumenetluses on tekitanud segadust asjaolu, et enne ministri 13.11.2009 käskkirja andmist oli VAK viinud läbi ametikohtade koondamise vajadusest tingitult koondamissituatsiooni jäävate töötajate võrdluse ja käskkiri anti juba konkreetse koodiga ametikoha koondamise kohta. Kaebaja leidis, et teenistujate võrdlust pole üldse läbi viidud, vastustaja esindaja väitis, et peale kaebaja koondamist toimus vabade ametikohtade täitmine teenistujate võrdlemise alusel ja kohus järeldas, et koondamissituatsiooni lahendamine oli õigusvastane, sest eelnevat teenistujate võrdlust pole läbi viidud.
2. Ringkonnakohus leiab, et kohtutoimikusse kogutud tõendite pinnalt on selge, et VAK 10.11.2009 koosolekul arutati ametikohtade likvideerimist, võeti seisukoht, milliste ametikohtade koondamine on võimalik ning viidi läbi teenistujate võrdlus vähemalt koondamisele kuuluva sekretäri ametikoha osas (tl 26-27 pöördel). Kõigepealt on küsimus selles, kas sellises järjekorras läbi viidud toimingud on kuidagi vastuolus

§-ga

1. Ringkonnakohus leiab, et vastuolu puudub, sest ükskõik mis järjekorras toiminguid teha – kas anda enne käskkiri struktuurimuutuse kohta ja siis asuda teenistujaid võrdlema või, olles juba teadlik koondamiste vajalikkusest seoses eelarvevahendite vähenemisega, selgitada välja, millistest ametikohtadest on võimalik loobuda tagamaks siiski ministeeriumi jätkusuutlik toimimine ning viia läbi vastavaid ametikohti täitvate teenistujate võrdlus – tulemus on sama.
2. Järgmisena tuleb kontrollida, kas teenistujate võrdlus on läbi viidud

§ 116lg 2 eeskirju järgides.

Nagu kohtutoimiku lehel 27 asuvast tabelist nähtub, võrreldi omavahel kaheksat sekretariaadi asjaajamistalituses töötavat nooremametnikust sekretär-asjaajajat. Arvestades toimiku lehe 28 pöördel ja lehel 29 asuvat tabelit sekretariaadi koosseisu kohta seisuga 30.11.2009, töötaski sekretariaadis sel ajal kaheksa nooremametnikust sekretär–asjaajajat. Seega on võrreldavad isikud õigesti kindlaks tehtud. Arvestades võrdlustabelis tehtud märkusi, oli tulenevalt

§ 133

lg-st 2 keelatud teenistusest vabastada kaht ametnikku, kellest üks oli lapseootel ja teine kasvatas alla kolme aasta vanust last.

§ 116

lg 2 kohaselt tuleb esimesena võrrelda teenistusalaseid näitajaid ja siinkohal on vastustaja õigesti viidanud, et arvestades Välisministeeriumi spetsiifikat, on üheks võrdlemise aluseks kindlasti keelteoskus ja prantsuse keele oskus võis selles osas määrav olla. Tabelis olevast veerust keeleoskuse ja muude sekretäritöö oskuste kohta on toodud võrdlusandmed kõigi koondamissituatsioonis sekretäride kohta (andmeid pole lapseootel töötaja kohta, kelle koondamine polnud võimalik), välja arvatud ametikoha koodiga 6

§ 116

lg-s 2 ja arvestanud viimatinimetatud ametniku puhul tema teenistusse jäämise eelisõigust tulenevalt ülalpeetavate olemasolust. Tegelikult tuleb ülalpeetavate olemasolu ja teenistusstaaži arvestada alles seejärel, kui on läbi viidud võrdlus teenistusalaste näitajate osas. Seega peab praktikas võrdlus toimuma nii, et kõigepealt tehakse kindlaks teenistujad, kelle kõrged teenistusalased näitajad tingivad nende teenistusse jätmise ning kui seejärel on selgunud, et osade teenistujate teenistusalased näitajad on võrdsed, eelistatakse ametnikku tingimuste alusel, mis on toodud

§ 116lg 2 kolmandas lauses.

Praegusel juhul pole ametikoha koodiga SEKR1014116 ametniku puhul tema teenistusalaseid näitajaid teiste sekretäridega võrreldud ja seega on võrdlus läbi viidud

§ 116lg 2 tingimusi rikkudes.

Viimati nimetatud ametnikul oleks eelisõigus teenistusse jäämisel üksnes juhul, kui ta oleks teiste võrreldavatega võrdsete teenistusalaste näitajatega või kui eeldada, et kaebaja oma keeleoskuse tõttu oli teistest ametnikest, kelle puhul vastavad näitajad olid võrdlustabelis toodud, nõrgemate näitajatega, oleks ametikoha koodiga SEKR1014116 ametnikul teenistusse jäämise eelisõigus olnud üksnes siis, kui oleks kindlaks tehtud, et ta on vähemalt kaebajaga võrdsel tasemel näitajate poolest. Kuna praegusel juhul on võrdlemisel ilmselt arvesse võetud ülalpeetavate olemasolu ilma teenistusalaseid näitajaid võrdlemata, on kaebaja vabastamisel tehtud kaalutlusviga ning halduskohus on lõpptulemusena õigesti kaebuse rahuldanud.

1. Kuna viga oli tehtud juba võrdlemise läbiviimisel, ei oma otsuse õiguspärasuse hindamisel enam tähtsust, kas kaebajale oli võimalik pakkuda teist ametikohta. Eeltoodud põhjustel tuleb jätta Välisministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
2. HKMS § 92 lg 1 alusel kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud vastustaja. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses 766,94 € õigusabikulude väljamõistmist ja esitas menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohus hindab käesolevat asja keerukuselt keskmiseks ja mahukuselt alla keskmise olevaks ning arvestades ka asja lahendamist kirjalikus menetluses, peab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonimenetluse kulusid vajalikeks ja põhjendatuteks 500 € ulatuses, milline summa tuleb vastustajalt HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 5 alusel kaebaja kasuks välja mõista. Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 7