Obsah (5)

§ 160§ 135§ 131§ 116§ 81

3-09-2779 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.2011; Tallinn Haldusasja number 3-09-2779 Haldusasi R.K.e kaebus Väli

§ 160

lg 4); Mõista Välisministeeriumilt kaebuse esitaja kasuks hüvitusena välja tema kuue kuu ametipalk (

§ 135

lg 2) ning teha Välisministeeriumile ettekirjutus väljamaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks (HKMS § 26 lg 3); Mõista Välisministeeriumilt R.K.e kasuks välja menetluskulud summas 520 (viissada kakskümmend) eurot Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse teatavakstegemise aeg on 17.01.

1. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. 2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Välisministeeriumi kantsleri 01.06.1999 käskkirjaga nr 688-p nimetati R.K. sekretariaadi raamatukogu bibliograafi ametikohale. Märtsist 2000 kuni juunini 2003 töötas kaebuse esitaja suursaadiku sekretärina Moskva suursaatkonnas. Augustist 2003 kuni juulini sekretär-asjaajajana, raamatupidaja ja viisasekretäri asendajana Minski suursaatkonnas. Augustist 2009 jätkas kaebuse esitaja töötamist ministeeriumi sekretariaadis Tallinnas.
3. Välisministeeriumi kantsleri 18.11.2009 käskkirjaga nr 815-p vabastati R.K. 30.11.2009 vastavalt avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ka

) § 116 lõikele 1 Välisministeeriumi sekretariaadi asjaajamise talituse sekretär-asjaajaja ametikohalt koondamise tõttu. Nimetatud käskkirja alusel tuli R.K.ele maksta hüvitist kasutamata puhkuse eest kokku 35 kalendripäeva ulatuses ning seoses vabastamisega koondamise tõttu 10 kuu ametipalga ulatuses.

1. R.K. esitas 26.11.2009 halduskohtule kaebuse Välisministeeriumi kantsleri 18.11.2009 käskkirja nr 815-p tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja vastava tasu väljamaksmiseks.
2. Tallinna Halduskohtu 22.12.2009 määrusega võeti R.K.e kaebus Välisministeeriumi kantsleri 18.11.2009 käskkirja nr 815-p seadusevastaseks tunnistamise-, kaebuse esitaja teenistusse ennistamise- ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastava tasu väljamaksmise nõudes menetlusse ning saadeti Välisministeeriumile vastamiseks (tl 13).
3. Tallinna Halduskohtu 01.03.2010 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg.
4. Üks päev enne kindlaksmääratud kohtuistungi toimumise aeg teatasid menetlusosalised, et on alustanud kompromissläbirääkimisi ja palusid sellest tulenevalt kohtuistungi ära jätta (tl 45-46).
5. 16.06.2010 teatas vastustaja esindaja, et R.K.e ja Välisministeeriumi vahelised läbirääkimised vaidluse lahendamiseks kompromissiga ebaõnnestusid (tl 47).
6. Tallinna Halduskohtu 26.11.2010 määrusega määrati kindlaks uus kohtuistungi toimumise aeg.
7. 14.12.2010 toimunud kohtuistungil võimaldati menetlusosalistel veelkord kaaluda menetluse lõpetamist kompromissiga ja vastava kokkuleppe esitamist hiljemalt 29.12.
8. Ühtlasi tehti menetlusosalistele teatavaks ka uus kohtuistungi toimumise aeg, mis pidi toimuma sel juhul kui kompromissi ei saavutata (kohtuistungi protokoll, tl 55-56).
9. 12.01.2011 kohtuistungil loobus kaebuse esitaja teenistusse ennistamise nõudest ja palus mõista selle asemel välja seaduses ettenähtud hüvitus (kohtuistungi protokoll, tl 64-66). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
10. Kaebaja ei nõustu Välisministeeriumi kantsleri 18.11.2009 käskkirjaga nr 815-p ning vaidleb sellele vastu.
11. Kaebuse esitaja on suurte kogemustega ametnik, kes on võimeline edukalt täitma väga erinevaid tööülesandeid. Suurema osa oma teenistusest on kaebaja viibinud välisteenituses Moskvas ja Minskis. Kaebuse esitaja oli Minskis teenistuses tavapärasest kaks korda pikemat aega, sest tema 3 sealsele ametikohale ei soovinud kolleegidest keegi kandideerida. Laitmatu teenistuskäiguga on kaebuse esitaja ära teeninud valdava enamuse oma kolleegide, sh ülemuste lugupidamise, poolehoiu ja toetuse. Kaebuse esitajal on teenistusstaaži üle 10 aasta. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja oleks võinud teha ettepaneku jätkata teenitust poliitikaosakonna teise sekretärina.
12. Kaebuse esitaja on seisukohal, et avaliku teenistuse seaduse § 116 lg 2 annab juhised, kellel ametnikest on koondamisel eelisõigus teenistusse jäämisel. Kaebuse esitaja leiab, et arvestades tema tööstaaži, ametialased oskuseid ning teenistusalaseid näitajaid, on tema teenistusest vabastamine koondamise tõttu ebaseaduslik (tl 3).
13. 18.03.2010 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuse täienduses ei nõustu kaebuse esitaja vastustaja põhjendusega, et ministeerium võis teha valiku koondatavatest ametikohtadest arvestamata kohtasid täitnud ametnike teenistusalaseid näitajaid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema ei olnud teadlik asutusesisesest konkursist, misläbi võeti temalt igasugune mõistlik võimalus teenistusse jäämise nimel sellel osaleda. Vastustaja poolt esitatud ja 10.11.2009 atesteerimiskomisjoni poolt esitatud võrdlustabeli osas leiab kaebuse esitaja, et esitatud tabel ei anna arusaadavat ja kontrollitavat ülevaadet otsustusprotsessist. Kaebaja viitab siinkohal ka sellele, et nimetatud võrdlustabeli alusel paremaks osutunud kandidaadid ei olnud erinevalt kaebuse esitajast koosseisulised teenistujad (tl 41-42).
14. Kohtuistungil loobus kaebuse esitaja teenistusse ennistamise nõudest ja palus mõista selle asemel välja seaduses ettenähtud ja

§ 135lg-st 2 tulenev hüvitus (kohtuistungi protokoll, tl 65).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja ei tunnista kaebust ja vaidleb sellele vastu. Välisministeerium on seisukohal, et kaebuse esitajaga teenistussuhte lõpetamine toimus õiguspäraselt ning vaidlustatud haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
2. Vastustaja on seisukohal, et sekretär-asjaajaja ametikoht likvideeriti õiguspäraselt ja objektiivsetel põhjustel. Valiku tegemine, millised ametikohad likvideeritakse, toimus sõltumatult ametikohti täitvate ametnike teenistusalastest näitajatest. Ametiasutus on pädev hindama plaanitavate struktuurimuudatuste vajalikkust ja efektiivsust ning otsustama, kuidas ja kelle vahel jagada likvideeritavate ametikohtade järgsed teenistusülesanded (tl 19 pöördel).
3. Vastustaja leiab, et tulenevalt välisteenistuse seaduses sätestatud erisusest toimub Välisministeeriumis ametikohtade täitmine, ametnike ümberpaigutamine ning muude personalialaste küsimuste lahendamine atesteerimiskomisjoni ettepaneku alusel. Välisministeeriumis väljakujunenud halduspraktika kohaselt toimub vabade ametikohtade täitmine üldreeglina asutusesisese konkursi korras. Vähesel määral rakendatakse ka suunatud pakkumisi ning avalikke konkursse. Sõltumata konkursiviisist on ametikohale asumise eelduseks atesteerimiskomisjoni hinnang kandidaadi kohta. Eelnimetatud erisust ametikohtade täitmisel arvestatakse ka koondamise situatsioonis (tl 20).
4. Vastustaja peab ekslikuks kaebuse esitaja seisukohta, et kaebuse esitaja kogemusi ja muid teenistusalased näitajaid arvestades oli tal eelisõigus jätkata teenitust poliitikaosakonna teise sekretäri ametikohale. Vastustaja on seisukohal, et ka koondamise korral ei ole ühelgi ametnikul VäTS-ist tulenevalt eelisõigust asuda täitma talle meelepärast ametikohta väljapool konkurssi ilma 4 atesteerimiskomisjoni eelneva hinnanguta, mistõttu vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta oleks poliitikaosakonna teise sekretäri ametikoha konkursi edukalt läbinud ning teisi konkurente edestanud (tl 20 pöördel).
5. Vastustaja toob välja, et ametikohtade koondamise ning teenistusülesannete ümberpaigutamise tagajärjel vabanenud ametikohad täideti atesteerimiskomisjoni ettepanekul suunatud pakkumiste tegemisega teistele ametnikele. Vastustaja möönab, et vaidlustatud haldusaktis puudub viide atesteerimiskomisjoni 10.11.2009 toimunud võrdlusele, mille alusel osutusid kaebuse esitajast edukamaks kaks teist sekretär-asjaajajat, kellele tehti atesteerimiskomisjoni ettepaneku põhjal suunatud pakkumine. Vastustaja on veendunud, et atesteerimiskomisjoni 10.11.2009 võrdlustulemustest nähtub üheselt ja selgelt kaebuse esitajaga teenistussuhte lõpetamise motiiv (tl 21).
6. Vastustaja osundab ka sellele, et kaebuse esitaja määrati sekretariaadi asjaajamise talituse sekretär-asjaajaja ametikohale 18.08.2009 käskkirjaga nr 576-p, millest nähtuvalt määrati kaebuse esitaja asenduskohale määratud tähtajaks. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja vabastamine teenistusest on olnud õiguspärane ning objektiivsetest vajadustest tulenev. Vastustaja palub jätta R.K.e kaebuse rahuldamata (tl 21 pöördel). KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kohus, analüüsinud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
8. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Välisministeeriumi kantsleri 18.11.2009 käskkirja nr 815-p, millega vabastati kaebuse esitaja viitega avaliku teenistuse seaduse § 116 lõikele 1 koondamise tõttu välisministeeriumi sekretariaadi asjaajamise talituse sekretär-asjaajaja (SEKR1014121) ametikohalt 30.11.
9. R.K.ele maksti (ka) hüvitist kasutamata puhkuse eest kokku 35 kalendripäeva ulatuses ning

§ 131lg 1 p 4 alusel koondamishüvitist 10 kuu ametipalga ulatuses.

24.

§ 116

lg 1 kohaselt võib ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel. Menetlusosaliste vahel ei ole sisulist vaidlust selles, et välisministri 13.11.2009 käskkirjaga nr 143 muudeti ministeeriumi struktuuri ja teenistujate koosseisu puudutavat käskkirja ning vähendati ametikohtade arvu. Ka sekretariaadi asjaajamise talituses vähenes sekretär-asjaajaja ametikohtade arv ning lähtuvalt vastustaja seisukohast oli tegemist nimelt kaebuse esitaja ametikohaga. 25. Koondamissituatsiooni olemasolul tuleb lähtuvalt

§ 116lg-st 2 välja selgitada ametnik, kellel on teenistusse jäämise eelisõigus.

Teenistusse jäämise eelisõigus on eelkõige teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel, nendest omakorda paremate teenistusalaste näitajatega ametnikel ning võrdsete näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellele on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid. 26. Kaebuse esitaja väitel töötab sarnase kvalifikatsiooni ja tööülesannetega ametnikke sekretariaadis ligi 20, kuid vaid paaril-kolmel neist võis olla pikem teenistusstaaž kui kaebajal. Teenistuslikke näitajaid pidas avaldaja samuti kolleegidest pigem paremaks kui halvemaks. Vastustaja leidis, et teenistusalane võrdlemine oleks saanud toimuda

§ 116

teise lõike teise 5 lause kohaselt teenistusalaste näitajate raames ning Välisministeeriumi atesteerimiskomisjon võttis aluseks kõikide ministeeriumi sekretär-asjaajajate teenistusalased ja muud näitajad ning kaks isikut osutusid avaldajast edukamateks, kellele tehti ka atesteerimiskomisjoni ettepaneku põhjal suunatud pakkumine kahe vaba sekretär-asjaajaja ametikoha täitmiseks. Antud juhul ei ole aga kahe töötaja (väidetav) edukamaks osutumine tähenduslik, sest koondamissituatsioon ei eelda vabadele ametikohtadele kandideerimist, vaid ametike väljaselgitamist, kellel on teenistusse jäämise eelisõigus. Vaidlust ei ole selles, et sekretariaadi asjaajamise talituse koosseisus oli 30.11.2009 seisuga 8 sekretär-asjaajaja ning 9 referent-asjaajaja ametikohta (tl 28-29) ning 01.12.2009 seisuga 7 sekretär-asjaajaja ja 9 referent-asjaajaja ametikohta (tl 29-30). Samas ei ilmne haldusasja materjalist, et koondamisel oleks hinnatud ja kõrvutatud kaebuse esitaja teenistusstaaži või teenistusalaseid näitajaid teiste sekretär-asjaajajatega või referent-asjaajajatega. Välisministeerium ei pidanud nii ulatuslikku võrdlemist vajalikuks, sest vastustaja hinnangul koondati nimelt sekretärasjaajaja ametikoht koodiga SEKR1014121, mis nähtub ka 22.10.2009 koondamisest etteteatamise kirjast (tl 11). Vaidlustatud käskkirjast tuleneva vastustaja (kaudse) seisukohaga, mille kohaselt ühe asjaajamistalituse sekretär-asjaajaja ametikoha võib muuta teiste sama talituse sekretär-asjaajajate ametikohtadega võrreldamatuks pelgalt ametikoha kood, ei saa siiski nõustuda. Välisministeerium ei ole lükanud ümber avaldaja väiteid selle kohta, et kaebuse esitaja on teisi kolleege pidevalt asendanud kuna oli võimeline ilma täiendava juhendamise või väljaõppeta asuma suvalise sekretärist kolleegi ametikohale. Ametikohtade tegelikku võrreldavust näitab kasvõi see, et atesteerimiskomisjoni 10.11.2009 võrdluse alusel osutusid kaks teist sekretäri kaebuse esitajast (väidetavalt) edukamaks, kellele tehti suunatud pakkumine kahe vaba sekretär-asjaajaja ametikoha täitmiseks (tl 27). Juba eelnimetatud asjaolu iseenesest viitab sellele, et sekretär-asjaajajate ametikohad sekretariaadi asjaajamistalituses olid tegelikult võrreldavad, vastasel korral ei oleks olnud põhjust kaebuse esitaja vastavust uuele sekretäri ametikohale kandideerimisel teiste kolleegidega kõrvutada. R.K. väitis, et ei olnud taolisest võrdlemisest üldse teadlik, kuid kokkuvõttes ei ole sellel käesolevas asjas enam tähtsust, sest kaebuse esitaja teenistusalaseid näitajaid oleks tulnud hinnata võrrelduna mitte ainult kahe kolleegiga, vaid kõikide sama struktuuriüksuse sekretäridega. Üldjuhul tuleb eeldada, et ministeeriumi sekretariaadi asjaajamistalituse sekretär-asjaajajate tööülesanded on põhimõtteliselt sarnased. See tähendab seda, et vastupidise seisukoha ja tööülesannete sisuliste erisuste korral peaks vastustaja seda veenvalt tõendama, mida antud juhul ei ole tehtud. Erisusena ei saa vaadelda sellises olukorras asjaolu, et erinevate sekretär-asjaajajate tööülesanded ei pruugi olla täpselt samad, vaid nende (sisuliselt) erinevat iseloomu. 27. Lähtuvalt eeltoodust olid koondamissituatsioonis paljud sekretär-asjaajajad ning teenistusse jäämise eelisõigus oleks tulnud lähtuvalt

§ 116lg-st 2 sisuliselt välja selgitada, mida vastustaja ei teinud.

Asjaolusid, mis oleks välistanud

§ 116

lg 2 kohaldamise, ei ole vastustaja välja toonud ning seega tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada. Vastustaja on viidanud küll välisteenistuse seaduses sätestatud erisustele, mille kohaselt toimub ametikohtade täitmine, ametnike ümberpaigutamine ja muude personalialaste küsimuste lahendamine atesteerimiskomisjoni ettepaneku alusel, kuid antud juhul ei olnud tegemist ametikohale kandideerimisega, vaid koondamissituatsiooniga. Selles osas oli aga vaja lähtuda avaliku teenistuse seaduse regulatsioonist. See ei ole vastuolus ka välisteenistuse seadusega, sest välisteenistuse seaduse paragrahvide 43 ja 55 kohaselt peakski toimuma teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Vaidlustatud käskkirjas on samuti viidatud avaliku teenistuse seaduse paragrahvile 116. Tulenevalt eelnevast ei ole enam vaja hinnata kaebuse esitaja võrdlemist või võrdlemata jätmist ametnikega väljaspool sekretariaadi asjaajamise talituse struktuuri ning teise ametikoha pakkumise võimalikkust

§ 116lg 3 alusel.

Tähenduslik ei ole ka asjaolu ning väide, mille kohaselt oleks kaebuse esitajal olnud võimalik täita nimetatud ametikohta nagunii ainult ajutiselt äraoleva ametniku naasmiseni, sest see ei ole vaadeldav eraldi eeldusena koondamise lubatavuse hindamisel. 6 Seega tuleks vaidlustatud käskkiri lähtuvalt

§ 135esimese lõike sõnastusest seadusevastaseks tunnistada, R.K.

teenistusse ennistada ning mõista välja ka vastav tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, kuid kaebuse esitaja loobus kohtuistungil teenistusse ennistamise nõudest ning taotles selle asemel ettenähtud hüvitust. Avaliku teenistuse seaduse kohaselt on taoline nõude muutmine võimalik.

§ 135

lg-s 2 on sätestatud, et kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga. Tulenevalt HKMS § 26 lg-st 3 tehakse taolistel juhtudel vastustajatele ettekirjutusi väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Ka antud juhul jäävad vastavad arvestused vastustaja teha, sest tasu suurusega seonduvaid küsimusi ei ole vaidluse lahendamise raames arutatud. Summa kindlakstegemine kohtu poolt eeldaks vastavate asjaolude täpsustamist ja nõuaks seetõttu täiendavat ajakulu.

§ 81

lg-s 2 on sätestatud, et ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära ning lg 3 kohaselt on palgamääraks ametniku palgaastmele vastav sama seaduse § 9

1. lõike alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma.
2. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Antud juhul osundas vastustaja nimekirja puudumisele ja palus jätta kulud seetõttu välja mõistmata või vähendada neid tulenevalt HKMS § 93 lg-st
3. Seejuures tegi vastustaja viite ka haldusasjale 3-09-2694, kus suhteliselt sarnase vaidluse puhul hindas ringkonnakohus esimese kohtuastme põhjendatud kuludeks 8000 krooni suurust summat (kohtuistungi protokoll, tl 65, pöördel). Seonduvalt kohtukulude kantuse küsimusega menetlusosaliste vahel vaidlust ei tekkinud. Kaebuse esitaja põhjendas (formaalse) nimekirja esitamata jätmist 18 000 krooni suuruse koondtasuga, mis on aktsepteeritav tasu määramise vorm (kohtuistungi protokoll, tl 65, pöördel). Advokatuuriseaduse § 61 lg 1 p 2 kohaselt võib määrata tasu koondtasuna ka kindlas suuruses. Taolises olukorras nõustub kohus kaebuse esitajaga ja ei pea kohtukulude väljamõistmata jätmist õigustatuks üksnes sellel motiivil, et nimekiri on esitamata. Küll aga tuleb nõustuda kaebuse esitaja taotlusega vähendada kohtukulusid tulenevalt haldusasja mahust ja keerukusastmest. Kulude põhjendatuse küsimus jääb alati hinnanguliseks, kuid käesolevas haldusasjas peab kohus põhjendatuks vastustajalt välja mõista kohtukuludena 520 euro suurune summa. Enno Loonurm Kohtunik