KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-548 Haldusasi OÜ Lloyd Investments kaebus

) § 61 lõikele 1 ning heidab korraldusele ette, et selles pole põhjendatud, milliste asjaolude kindlakstegemiseks on vajalik kolmandal isikul kohale minna maksuhalduri ametiruumidesse. Kaebuse esitaja toob siinkohal välja, et tema ning OÜ HH&SS juhatuse liige on sama isik ning leiab, et sellest tulenevalt pole põhjust eeldada, et see isik annaks kaebuse esitaja esindajana teistsuguseid ütlusi võrreldes ütlustega, mille ta maksuhaldurile annab OÜ HH&SS esindajana. 5. Kaebuse esitaja leiab, et kolmanda isiku poole pöördumine on õigustatud vaid juhul kui maksuhalduril on kontrollitava maksukohustuslase suhtes üldse seaduslik alus kontrollimenetlust läbi viia. Viidates maksukorralduse seaduse (

) § 33 lõikele 11 ja § 15 lõikele 3 ning käibemaksuseaduse (KMS) § 24 lõikele 1, leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur oleks pidanud tagastama OÜ-le HH&SS enammakstud käibemaksusumma rahalise kohustuse täitmise tähtpäeval või lõpetama kontrolli hiljemalt

1. novembril või siis hiljemalt
2. detsembril
3. Kaebuse esitaja viitab KMS § 34 lõikele 2 ning asjaolule, et maksuhalduri otsus OÜ HH&SS käibemaksu tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamiseks tehti samal päeval, ent hilisema numbriga kui OÜ-le Lloyd Investments tehtud korraldus teabe andmiseks. Seejuures leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduril ei ole võimalik koostada käibemaksu tagastusnõude pikendamise otsust enne kui on tehtud järelepärimine kolmandale isikule, sellise järelepärimise saab aga tehtuks lugeda selle kolmandale isikule teatavakstegemisest arvates. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduril ei olnud õigust ega põhjendust pikendada OÜ HH&SS suhtes 2010 oktoobri- ja 2 novembrikuu tagastuskontrolli ning seetõttu ei võinud ta esitada ka kolmandale isikule korraldust teabe andmiseks ega määrata sunniraha.
4. Kaebuse esitaja leiab samuti, et tal ei olnud võimalik teabe andmise korraldust täita, kuna RAB ametnik teostas OÜ HH&SS dokumentide võetuse, võttes muuhulgas ka OÜ-ga Lloyd Investments tehtud tehingute algdokumendid, ent ilma raamatupidamise algdokumentideta ei mäleta kaebuse esitaja kontrollitavate tehingute üksikasju ega saa maksuhaldurile viimase poolt soovitud teavet ja selgitusi anda.
5. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduril ei ole ka põhjust sunniraha määramiseks, arvestades, et kaebuse esitaja oli maksuhaldurit teavitanud, et ajaks, mil ta maksuhalduri ametiruumidesse kutsuti, oli tal kokku lepitud kohtumine RAB-s. Kaebuse esitaja kordab, et kui ta oleks politseist dokumendid tagasi saanud, oleks ta võinud leppida maksuhalduriga kokku uue aja, ent kuivõrd ta dokumente ei saanud, ei olnud tal võimalik maksuhaldurile ka mingit täiendavat teavet anda.
6. Viimaks toob kaebuse esitaja välja, et sunniraha tasumisega kaasneb talle väljaminek, mis seisneb erisoodustusmaksus, mida sunnirahasummalt tasuda tuleb, samuti panga teenustasu kulud, mis vastustajal hüvitada tuleb. Kaebuse esitaja märgib samuti, et OÜ Lloyd Investments peab seoses teabe andmist kohustava korralduse täitmise ettevalmistamisega kandma lisakulusid dokumentatsiooni ettevalmistamiseks, komplekteerimiseks kui ka printimiseks, millised tuleb vastustajal talle hüvitada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab OÜ Lloyd Investments kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja väitega, et korraldus nr 12.2-3/8181-10 on ebaselge. Vastustaja märgib, et korraldusega kohustati kaebuse esitajat sõnaselgelt andma teavet OÜ HH&SS ja OÜ Lloyd Investments vaheliste tehingute kohta perioodil oktoober ja november 2010 ning esitama nimetatud tehingutega seotud dokumendid, samuti on korralduses selgitatud, et kontrollitakse OÜ HH&SS käibemaksuarvestuse õigsust oktoobris ja novembris
8. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et vajalikud dokumendid oli maksuhaldur juba OÜ-lt HH&SS saanud, siis viitab vastustaja

§ 11

lõikele 2 ja § 61 lõikele 1 ning märgib, et kuna kaebuse esitaja ei oska ette näha, mis küsimusi maksuhalduril talle on, ei saa ta ka väita, et ta nendele küsimustele vastata ei oskaks. Vastustaja juhib tähelepanu, et seoses dokumentide esitamisega võib maksuhalduril tekkida kolmandale isikule täiendavaid küsimusi.

1. Kaebuse esitaja väidete kohta, et RAB teostas OÜ HH&SS dokumentide võetuse, märgib vastustaja esiteks, et see väide on tõendamata, ent ka asjakohatu, kuivõrd arusaadavalt on RAB-le esitatud OÜ HH&SS dokumentatsioon, mitte OÜ Lloyd Investments dokumentatsioon, mida maksuhaldur kaebuse esitajalt küsis. Asjakohaseks ei pea vastustaja ka väidet, et korraldust polnud võimalik täita seoses kokkulepitud kohtumisega RAB juhiga, kuivõrd kaebuse esitajal oleks olnud võimalik leppida maksuhalduri esindajaga kokku uus tähtaeg teabe andmiseks ning dokumentide esitamiseks.
2. Vastustaja selgitab samuti, et sunniraha määramise õigus tuleneb

§-st 67 ning põhjendamatuks peab vastustaja ka taotlust mõista välja teabe andmise ettevalmistamisega seotud kulud, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole korraldusega nõutud teavet esitanud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Lloyd Investments kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et maksuhalduri
2. veebruari 2011 korraldus kaebuse esitajalt teabe nõudmise kohta on ebaselge. Nimetatud korraldusest tuleneb üheselt mõistetavalt, et maksuhaldur soovib saada OÜ-lt Lloyd Investments dokumente ning selgitusi asjaolude kohta, mis seonduvad nimetatud isiku ning OÜ HH&SS vaheliste tehingutega
3. aasta oktoobri- ja novembrikuus. Kohtu hinnangul on nõutava 3 teabe määratlemine tehingupartneri ja tehingute perioodi kaudu piisavalt konkreetne, et isik saaks aru, millist teavet ja dokumente temalt nõutakse. Nõuetekohaselt raamatupidamise kronoloogilisi registreid pidaval ning majandustehingud kajastavaid algdokumente nõuetekohaselt säilitaval ettevõtjal on vaidlusaluses korralduses välja toodud andmete (tehingupartner, periood) põhjal hõlpsalt võimalik vajalikku teavet kandvad dokumendid leida ja need, vajadusel koos täiendavate selgitustega, maksuhaldurile esitada. Põhjendamatult on kaebuse esitaja tõstatanud kaebuses küsimuse, et milliste tehingute kohta maksuhaldur temalt teavet nõuab. Korraldust on võimatu mõista muul moel, kui üksnes nii, et dokumendid tuleb esitada kõigi tehingute kohta, mille kaebuse esitaja OÜ-ga HH&SS
4. aasta oktoobris-novembris teinud on. Seda, kas või milline on nende dokumentide või muu teabe tõendusväärtus OÜ HH&SS käibemaksuarvestuse kontrollimise seisukohast, saab maksuhaldur hinnata esitatud dokumentide ja antud teabe pinnalt hiljem.

§-st 61, mis reguleerib kolmandalt isikult teabe nõudmist, ei tulene sellele kolmandale isikule õigus nõuda, et vastavas korralduses oleks märgitud või loetletud konkreetsed dokumendid, mille esitamist nõutakse. See on ka igati arusaadav, kuna kolmanda isiku poole pöördumise põhjuseks ongi enamasti vajadus kontrollida, kas või millised dokumendid mingisuguste väidetavate tehingute kohta kolmandal isikul üldse olemas on. Iseäranis võimalike käibemaksuseaduste rikkumiste korral on maksuhalduril vaja tuvastada, kas kontrollitava ettevõtja raamatupidamis- ja maksuarvestuses kajastatud tehingud ka tegelikult toimusid ning ennekõike saab seda kontrollida just teabe ja dokumentide nõudmise kaudu kontrollitava isiku tehingupartnerilt kui kolmandalt isikult

§ 61mõistes.

1. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et korraldus on ebaproportsionaalne. Asjaolu, et kontrollitav isik, s.o OÜ HH&SS oli omalt poolt maksuhaldurile juba asjassepuutuvad dokumendid esitanud, ei välista mingil moel kontrollitavate tehingute kohta dokumentide küsimist tehingupartnerilt, s.o kaebuse esitajalt. Kontrollitava isiku väidetavalt tehingupartnerilt kontrollitavate tehingute kohta dokumentide nõudmine on juba eeltoodud põhjustel igati asjakohane ja põhjendatud. Kummagi tehingupartneri esitatavate dokumentide võrdlemine on üks viise, kuidas maksuhaldur saab veenduda tehingute toimumises või nende tegelikus majanduslikus sisus ehk teisisõnu selles, kas kontrollitav isik on need tehingud oma raamatupidamis- ja maksuarvestuses õigesti ja täielikult kajastanud. Kuidagi ei saa korraldust ebaproportsionaalseks pidada seetõttu, et kaebuse esitaja ning OÜ HH&SS juhatuse liige on sama isik. Kontrollitavad tehingud on tehtud kahe juriidilise isiku vahel ning kummalgi neist on seadusest tulenevalt kohustus tehingute aluseks olevad algdokumendid säilitada. Arusaadavalt ongi OÜ HH&SS kontrollimisel vajalik tuvastada, kas ka väidetaval tehingupartneril on dokumente, mis kajastaksid neid tehinguid, mida on oma raamatupidamisarvestuses kajastanud OÜ HH&SS ning mille kohta eelduslikult peaks olema dokumendid ka tehingu teisel poolel. Asjaolust, et kahe omavahel majandustehinguid tegeva juriidilise isiku juhatuse liikmeks on sama isik, ei õigusta kuidagi kahe äriühingu raamatupidamisarvestuse ühist pidamist ega õigusta ühes äriühingus dokumentide mittesäilitamist või nende maksuhaldurile mitteesitamist seetõttu, et teine äriühing neid juba säilitab või need maksuhaldurile esitas.
2. Ebaproportsionaalseks ei saa pidada ka vaidlusaluses korralduses kaebuse esitaja esindusõiguslikule isikule pandud kohustust ilmuda teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks maksuhalduri ametiruumidesse.

§ 61

lg 1 viimases lauses on maksuhaldurile selline õigus sõnaselgelt ette nähtud.

§ 11

lg 2 kohaselt on maksuhalduril pädevus otsustada maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse üle. Kohus ei leia, et korralduses, millega kolmandalt isikult teavet nõutakse, tuleks üksikasjalikult põhjendada kolmanda isiku või tema esindaja kutsumist maksuhalduri ametiruumidesse. Sellise korralduse põhjendamiskohustus on juba korralduse eesmärgist tulenevalt tavapärasest väiksem.

§ 61

lg 3 kohaselt tuleb sellises korralduses ära näidata maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Kohus leiab, et kolmanda isiku poole pöördumise põhjuse kirjeldus ei pea sisaldama üksikasjalikke selgitusi selle kohta, milliseid konkreetseid küsimusi soovib maksuhaldur 4 kolmandale isikule esitada. Piisab sellest, kui korraldusest selgub üldine põhjus, miks maksuhaldur kolmandalt isikult teabe saamist vajalikuks peab. Vaidlusalusest korraldusest selgub see kenasti – maksuhaldur peab teabe saamist vajalikuks, kuna kontrolli objektiks on OÜ HH&SS käibemaksukohustuste täitmine perioodil, mil nimetatud isik tegi tehinguid ka OÜ-ga Lloyd Investments. Teabe andmise korralduses pöördumise põhjuse äranäitamine on eelkõige vajalik selleks, et kolmas isik saaks aru, millega seoses temalt teavet nõutakse. See on vaidlusalusest korraldusest täiesti arusaadav. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja väitega, et on ebatõenäoline, et OÜ Lloyd Investments esindaja annaks maksuhaldurile erinevaid selgitusi võrreldes sellega, milliseid selgitusi andis OÜ HH&SS esindaja, kuna mõlema äriühingu juhataja on sama isik. Seda, milliseid selgitusi kaebuse esitaja esindaja maksuhaldurile koos nõutavate dokumentidega esitaks, saaks selguda pärast nende selgituste ärakuulamist, mitte aga enne seda. Ka samalt füüsiliselt isikult teistkordsete selgituste võtmine võib olla vajalik muuhulgas isiku ütluste usaldusväärsuse kindlakstegemiseks. Samuti võib maksuhalduril tekkida küsimusi tehingu teise poole (antud juhul OÜ Lloyd Investments) poolt tehingu kohta esitatavate dokumentidega. Maksuhalduril ei ole põhjust eeldada, et need dokumendid on täpselt samad, mis need, mille varem esitas kontrollitav isik OÜ HH&SS. Maksuhalduri ametiruumidesse ilmumise kohustust saaks ebaproportsionaalseks pidada juhul kui oleks ilmne, et isik, keda sinna kutsutakse, mingisuguseid täiendavaid selgitusi anda ei saa. Käesoleval juhul ei ole põhjust nõnda väita.

1. Põhjendamatu on vaidlustada teabe andmise korraldust motiivil, et RAB ametnik oli teostanud OÜ HH&SS dokumentide võetuse. Maksuhaldur on õigesti väitnud, et esiteks puuduvad selle võetuse kohta igasugused tõendid, tõendatud on üksnes see, et RAB
2. jaanuari 2011 ettekirjutusega nr 1-5/747 (tl. 16) on OÜ-lt HH&SS nõutud originaaldokumentide esitamist. Ent isegi juhul kui RAB tõepoolest võttis ära OÜ HH&SS dokumendid, ei takista see kuidagi kaebuse esitajal vaidlusaluse korralduse täitmist, sest tehingute kohta, milles kaebuse esitaja osapooleks oli, peavad tal endal vastavad dokumendid olemas olema ning see, et teiselt tehingupartnerilt need ära võeti, ei ole üldse oluline. Kohus kordab juba eelpool öeldut, et kahel äriühingul, isegi kui nende juhatuse liikmeks on sama füüsiline isik, ei saa olla ühtset raamatupidamisarvestust ega ühist dokumendihaldust. Põhimõtteliselt on võimalik, et teatud tehingute kohta vormistati dokumente vaid ühes eksemplaris, ent sel juhul on need dokumendid ühel poolel ning teisel mitte. Sel juhul saab see teine pool õigustada dokumentide mitteesitamist sellega, et tal ei ole ega ole neid ka kunagi olnud, mitte aga sellega, et tehingu teiselt poolelt on tema valduses olevad dokumendid ära võetud. Siinkohal märgib kohus, et kolmanda isiku esindajalt suuliste seletuste võtmine maksuhalduri ametiruumides on seda olulisem olukorras, kus kolmas isik dokumente esitada ei saa.
3. Vaidlusalust korraldust ega ka hilisemat sunniraha määramist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebuse esitaja juhatuse liikmel oli samaks ajaks, mil teda kohustati tulema maksuhalduri ametiruumidesse, kokku lepitud kokkusaamine RAB ametnikuga, millest kaebuse esitaja väidetavalt ka maksuhaldurit teavitas.

§ 61

lg 3 viimases lauses on sätestatud, et isik võib taotleda korralduses antud kohustuse täitmise tähtaja pikendamist vastavalt

§-s 50 sätestatule. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et ta oleks sellise taotluse maksuhaldurile esitanud. Ka vastustaja on välja toonud, et juhul kui korralduses näidatud aeg ei sobinud, oleks olnud võimalik maksuhalduri ametnikuga kokku leppida muu aeg kokkusaamiseks. Ettekirjutusega pandi kaebuse esitajale konkreetne kohustus. Olukorras, kus kohustuse täitmine oli kaebuse esitaja jaoks ajaliselt raskendatud, oli iseäranis kaebuse esitaja kohustus näidata üles aktiivsust selleks, et maksuhaldur kohustuse täitmise aega muudaks. Kohustuse lihtsalt täitmata jätmine ning maksuhalduri sellest informeerimine on lubamatu.

1. Põhjendamatu on kaebuse esitaja seisukoht, et maksuhalduril puudus sootuks alus kaebuse esitaja poole pöörduda, kuivõrd tal polnud sootuks alust OÜ HH&SS suhtes kontrollimenetluse läbiviimiseks. Tõsi, arusaadavalt alustas maksuhaldur OÜ HH&SS kontrollimist selleks, et võtta seisukoht käibemaksu tagastusnõude rahuldamise osas. Kontrolli esemeks ei ole siiski tagastusnõude põhjendatus, vaid nagu ka 5 kaebuse esitajale adresseeritud korralduses märgitud, OÜ HH&SS
2. aasta oktoobri- ja novembrikuu käibemaksu arvestuse ja maksuhaldurile deklareeritud andmete õigsuse kontrollimine. Selliselt määratletud esemega kontrollimenetlus ei pruugi lõppeda käibemaksu tagastusnõude kohta otsuse tegemisega. Tagastusnõude rahuldamise põhjuseks võib olla ka asjaolu, et käibemaksuseaduse § 34 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul ei suuda maksuhaldur tuvastada piisavalt asjaolusid, mis viitaksid käibemaksuseaduse rikkumisele, ent sel juhul võib maksuhaldur kontrollimenetlust jätkata, eesmärgiga koostada isikule hiljem maksuotsus. Seetõttu ei saa kaebuse esitaja põhimõtteliselt vaidlustada talle tehtud teabe andmise korraldust motiivil, et maksuhalduril puudus selle korralduse andmise ajal alus pikendada OÜ HH&SS käibemaksu tagastusnõude täitmise tähtaega. Ühelgi juhul ei saa väita, et vaidlusaluse korralduse tegemise ajal ei oleks maksuhalduril olnud õigust kontrollida OÜ HH&SS
3. aasta oktoobri- ja novembrikuu käibemaksuarvestuse õigsust.
4. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et maksuhalduri
5. veebruari 2011 korraldus teabe nõudmise kohta oli õiguspärane.

§ 67

lõikes 1 sätestatakse, et maksuhaldur võib selle seaduse §-des 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha sunnirahahoiatuse ning sama paragrahvi

1. lõikest tuleneb, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha, kusjuures sunniraha tasumise nõue esitatakse isikule korraldusega. Viidatud paragrahvi
2. lõike kohaselt ei või sunniraha esimesel korral ületada 640 eurot. Käesoleval juhul on maksuhalduri
3. veebruari 2011 korralduses tehtud nõuetekohane hoiatus, et kohustuse täitmata jätmisel kohaldatakse sunniraha. Sunniraha suuruseks määrati
4. märtsi 2011 korralduses 320 eurot, mis ei ületa

§ 67lõikes 3 sätestatud määra.

Sunniraha määramiseks ei esinenud antud juhul ka ühtki asendustäitmise ja sunniraha seaduses nimetatud takistust. Seega on sunniraha määramise kohta tehtud korraldus õiguspärane ning kaebuse esitajal tuleb sunniraha tasuda.

1. Põhjendamatu on kaebuse esitaja taotlus mõista vastustajalt välja teabe andmise korralduse täitmise ettevalmistamisega seotud kulud. Eeltoodud põhjustel leidis kohus, et korraldus oli õiguspärane ning kaebuse esitajal oli kohustus see täita. Õiguspäraselt pandud avalik-õigusliku kohustuse täitmisega seotud kulud peab kandma kohustuse adressaat kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ei maksukorralduse seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene, et isikul oleks õigus nõuda, et maksuhaldur hüvitaks talle teabe andmisega seotud kulud.
2. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6