← Eesti

3-09-1451/36

Obsah (7)§ 54§ 40§ 56§ 66§ 67§ 44§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-145

§ 54

ja § 64 lg 2 alusel kehtetuks põhjendusega, et Männi 12 detailplaneeringu menetlemise käigus on rikutud planeerimismenetluse nõudeid osas, mis käsitlevad huvitatud isikute kaasamist planeerimisprotsessi ning nende õigeaegset teavitamist; samuti on menetluse käigus piisavalt motiveerimata planeeringuala ehitusmahtude suurendamine. 06.07.2009 esitatud kaebuses palus OÜ Männi Arendus Kiili Vallavolikogu 13.05.2009 otsus nr 24 tühistada. Vallavolikogu on kaebajale soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisel eiranud

§ 40

lg-s 1 sätestatud menetlusosalise ärakuulamise õigust, mistõttu ei ole vaidlusalune haldusakt

§ 54kohaselt õiguspärane ja kuulub juba ainuüksi sel motiivil tühistamisele.

Vaidlusaluses haldusaktis puuduvad selle andmise kaalutlused ning kaebaja usaldusega mittearvestamist pole põhjendatud. Seega on haldusakti andmisel rikutud ka

§ 56lg 3 ja § 67 lg-te 1 ja 2 nõudeid.

Detailplaneeringu kehtestamise otsus nr 13 oli andmise ajal õiguspärane ning ei esinenud ühtegi

§ 66

lg-s 2 toodud haldusakti kehtetuks tunnistamise alust.

§ 67

lg-st 3 tulenevalt võib haldusakt isiku kahjuks kehtetuks tunnistada (koos varalise kahju hüvitamise kohustusega) ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt. Käesoleval juhul sellist avalikku huvi tuvastatud pole. Samuti on kaebaja arvamusel, et tema huvi volikogu otsuse nr 13 kehtima jäämiseks kaalub üles võimalikku avalikku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks: detailplaneeringu menetlus on kestnud alates aastast 2005 ja on toimunud piisava põhjalikkusega; otsusest nr 13 nähtuvalt on planeeringu menetlemisel menetlusreegleid järgitud ja see andis kaebajale alust eeldada, et haldusakt jääb kehtima; otsusest nr 24 nähtuvalt ei esine ühtegi kaebajast tulenevat põhjust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks, haldusorgani võimalikud rikkumised planeeringu menetlemisel ei saa üles kaaluda kaebaja usaldust otsuse nr 13 kehtima jäämisesse; kaebaja on detailplaneeringu menetluse käigus sõlminud kokkuleppeid ja teinud olulisi rahalisi kulutusi, mistõttu on otsusega nr 24 kaebajale juba tekitatud varalist kahju ja otsuse nr 24 kehtima jäämisel see kahju suureneb veelgi. Vaidlusalune haldusakt on ka sisuliselt õigusvastane, sest kaebajale teadaolevalt oli planeeringu menetluse käigus tagatud huvitatud isikute teavitamine ja kaasamine; ka otsusest nr 13 nähtub planeeringu menetlemise pikaajalisus, põhjalikkus ja avalikkus ning vastuväidete ja ettepanekute mitteesitamine. Ei ole tegelikkuses toimunud planeeringuala ehitusmahtude suurendamist. Samuti tuleb kõik ehitusmahtudega seotud küsimused lahendada planeeringu menetlemisel, pärast detailplaneeringu kehtestamist ei ole haldusorganil enam võimalik asuda käsitlema ehitusmahtude piisava motiveeringu küsimust. Vastustaja Kiili Vallavolikogu vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Õige on kaebaja väide, et enne vaidlusaluse akti andmist kaebajat ära ei kuulatud, kuid arvestada tuleb sellega, et volikogu otsus nr 13 tunnistati kehtetuks mitte sisulistel kaalutlustel, vaid menetlusõiguse rikkumise tõttu. Planeeringu menetlemisel rikuti planeerimisseaduse (PlanS) nõudeid sellega, et informatsioon detailplaneeringu avalikust väljapanekust ei olnud välja pandud ühes avalikkusele avatud üldkasutatavas hoones või kohas ega tehtud õigeaegselt teatavaks vallalehes. Kohtupraktikast lähtuvalt on puudulik avalikkuse kaasamine planeerimisprotsessi oluline menetlusnormide rikkumine, mis toob kaasa planeeringu kehtetuks tunnistamise. Kõnealuse planeeringu osas on korraldatud uus avalik väljapanek ja antud kõigile huvitatud isikutele võimalus esitada oma seisukohad/vastuväited planeeringu suhtes. Seisukohti esitati ja neile ka vastati, kuid planeeringu lahenduse sisulist muutmist tingivaid vastuväiteid planeeringu uue avaliku väljapaneku kestel ei laekunud. Männi 12 planeeringu lähteseisukohti muudetud pole ning seega on tõenäoline detailplaneeringu kehtestamine samal kujul, kui seda tehti 12.02.2009 otsusega. Kui vastuväited oleksid sellised, mis tinginuks Männi 12 planeeringu muutmise, siis oleks otsus nr 13 olnud mitte üksnes formaalselt, vaid ka sisuliselt õigusvastane. 2

(7)3-09-1451 Planeeringu käigus tehtavad kulutused on planeeringu algataja kanda ja seda ka juhul, kui planeeringut soovitud kujul ei kehtestata. Paljasõnaline ja tõendamata on kaebaja väide, et ta on teinud kulutusi otsuse nr 13 kehtima jäämist usaldades. Kiili Vallavolikogu 21.01.2010 otsusega nr 6 kehtestati Luige alevikus Männi 12 kinnistu ja riigi maa osa (riigi reservmaa piiriettepanek nr AT 021211126) detailplaneering (koostaja OÜ ARC Solution, töö nr PD13), millega on kavandatud 0,9 ha suurusel maa-alal Männi 12 kinnistu ja reformimata riigi maast krundi moodustamine, maa sihtotstarbe muutmine ning ehitusõiguse seadmine 5 ridaelamu ehitamiseks ning heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsutee, parkimise ja tehnovõrkudega varustamise lahendamine. Halduskohtu 21.12.2009 istungil ja 11.02.2010 kirjalikult esitatud seisukohtades jäi kaebaja oma kaebuse ning selles esitatud seisukohtade ja taotluste juurde, leides, et detailplaneeringu jätkuv menetlemine ja volikogu otsusega nr 6 detailplaneeringu sisuliselt samal kujul kehtestamine ei muuda kaebust põhjendamatuks. Tallinna Halduskohus jättis OÜ Männi Arendus kaebuse rahuldamata ja menetluskulud tema enda kanda. Õige on vastustaja väide, et kõnealuse planeeringu menetlemisel rikuti menetlusnõudeid (PlanS § 18). Kiili Vallavolikogu 12.02.2009 otsus nr 13 tugines puudulikule menetlusele ja oli vormiliselt õigusvastane. Planeerimismenetluses on formaalsete nõuete järgimine oluline ning seaduses sätestatud tähtaegadel või menetlust reguleerivatel nõuetel on iseseisev tähtsus. Planeerimise kui protsessi eesmärk on ennekõike kõigi huvitatud isikute menetlusse kaasamine. Juhul kui huvitatud isikute kaasamine ning nende teavitamine menetletavast planeeringust on toimunud puudulikult, ei ole võimalik täita planeerimise obligatoorset eesmärki, so avaliku kokkuleppe saavutamist. Planeerimismenetluses menetlusreeglite rikkumine võib kaasa tuua planeeringu kehtetuks tunnistamise. Asjaolu, kas planeeringu sisuline lahendus on õige või vale, ei oma sellisel juhul tähendust. Menetlusnormi olulisust on kohtupraktikas rõhutatud korduvalt (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2009 lahendis nr 3-07-1137). Eeltoodu alusel on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kui tegemist on olulise menetlusveaga, siis tuleb vigase menetluse tulemusel antud haldusakt kehtetuks tunnistada, menetlusviga kõrvaldada ja vajaduse korral menetlustoiminguid korrata. Käesoleval juhul oli tegemist olulise menetlusveaga, sest otsusega nr 13 detailplaneering kehtestati ilma, et oleks eelnevalt olnud tagatud piisaval määral üldsuse kaasamise nõue. Vastavalt PlanS § 18 lg-le 6 planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus teatab vastavas ajalehes planeeringu avaliku väljapaneku toimumise aja ja koha hiljemalt 1 nädal enne avaliku väljapaneku algust. Käesoleval juhul polnud haldusorgan seda nõuet täitnud. Samuti ütleb PlanS § 18 lg 7 p 2, et kohalik omavalitsus paneb hiljemalt 1 nädal enne avaliku väljapaneku algust välja teate avaliku väljapaneku kohta detailplaneeringu puhul valla vastava küla ja linna vastava asumi vähemalt ühes avalikkusele avatud üldkasutatavas hoones või kohas. Ka seda nõuet oli kõnealuse detailplaneeringu menetlemisel eiratud. Vastuseks kaebaja väitele, et detailplaneeringu menetlus oli kestnud kaua ja vaidlusaluse haldusakti tõttu on ta kandnud kahjusid, märgib kohus, et protsessi pikaajalisus iseenesest ei näita, et menetluslikult oli kõik korras; väidetava kahju osas pole kaebaja kaalunud, milline see on praegu ja milline oleks see siis, kui menetlusveaga kehtestatud haldusakt oleks kolmanda isiku poolt vaidlustatud ja selle tulemusena kehtetuks tunnistatud. Kui kaebajal on aga siiski kahju tekkinud, saab ta selle hüvitamiseks vastava nõude esitada. 3
(7)3-09-1451 Põhjendatud pole kaebaja väited haldusakti õigusvastasusest selle motiveerimatuse, kaalutlusreeglite eiramise ja kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu. Vaidlusaluses haldusaktis on selgitatud varasema haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjusi ning on viited vastavatele õigusnormidele. Haldusakti andmise menetluses küll kaebajat ära ei kuulatud, kuid selline võimalus on

§ 40

lg-s 3 ette nähtud, vastustaja tegevus polnud vastuolus

-ga ning kaebaja ära kuulamata jätmine ei ole viinud haldusorganit ebaõige otsuse tegemisele. Vaidlustatud haldusakti ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et selles on detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamise põhjusena märgitud lisaks planeerimismenetluse nõuete rikkumisele ka ehitusmahtude suurenemine ning et vald hilisemalt ehitusmahtude osas eksimust ei tuvastanud. See haldusakti motiveerimisviga on ebaoluline ning kaebusest ei nähtu, et kaebajale oleks saabunud sellest eraldi õiguslikke tagajärgi. Nõustuda ei saa kaebaja väitega selles, et käesoleval juhul oleks pidanud arvestama vaid tema erahuviga ning lugema need ülekaalukaks. Planeerimismenetluse iseärasuste tõttu on avalik huvi oluline ning kaebaja huvide vastaseks ei saa lugeda detailplaneeringu korrektset läbiviimist. Kolmandate isikute poolt menetlusõiguse rikkumise põhjendusega haldusakti vaidlustamisel ei oleks kaebaja saavutanud ühtegi eelist, vaid vastupidi, protsess oleks muutunud veelgi pikemaks ja kulukamaks. Seega ilmselgelt oli planeeringu osaline kordamine seatud eesmärgist võimalikult vähem koormata antud olukorras kaebajat. Märkida tuleb ka seda, et detailplaneeringu algatamisel ja selle lõppresultaadini jõudmisel on alati oht, et detailplaneering võidakse jätta üldse kehtestamata. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlusaluse haldusakti andmise järgselt uuendati kõnealuse detailplaneeringu menetlus, korraldati planeeringu uus avalik väljapanek (25.06.- 09.07.2009), millest avalikkust PlanS § 18 kohaselt ka teavitati (teated ilmusid väljaannetes Eesti Päevaleht ja Kiili Leht). Kokku esitati väljapaneku kestel 7 kirjalikku ettepanekut/vastuväidet. Planeeringu avalik arutelu viidi läbi Kiili vallamajas ning ka selle toimumise ajast ja kohast oli avalikkust ja puudutatud isikuid korrektselt teavitatud; arutelust võttis osa 1 ettepanekute/vastuväidete esitaja. Ettepanekute/vastuväidete alusel tehti planeeringus vajalikud parandused ja täiendused ning pärast maavanema juures järelevalvemenetluse läbimist see Kiili Vallavolikogu 21.01.2010 otsusega ka kehtestati. Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 ja § 26 lg 1 p-le 1 peab halduskohus tühistama haldusakti, kui see on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. OÜ Männi Arendus poolt vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ega riku tema õigusi. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel ka kaebaja menetluskulud tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES OÜ Männi Arendus apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, samuti jätta menetluskulud Kiili Vallavolikogu kanda. Apellatsioonkaebuses korratakse halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ning apellant leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas tõendeid vääralt. Vastustaja poolt nimetatud menetlusnormide rikkumine ei saa olla aluseks detailplaneeringu kehtestamise otsuse kehtetuks tunnistamisele. Väidetud menetlusnormide rikkumised ei ole mõjutanud asja otsustamist, sest juba vaidlusalust otsust nr 24 vastu võttes oli vastustaja teadlik, et tulevikus kehtestatakse detailplaneering ikkagi samal kujul, kui enne. Seega ei ole olnud vaidlust ka selles, et otsus nr 13 on sisuliselt õige ning seda kinnitab ka asjaolu, et 21.01.2010 kehtestati kõnealune detailplaneering samal kujul, mis on fikseeritud otsuses nr 13.

§-des 3 ja 5 sätestatud haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas olevaks ei saa pidada haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamist ainuüksi menetlusvigade kõrvaldamise eesmärgil olukorras, kus haldusorganile on juba haldusakti kehtetuks tunnistamise hetkel teada, et tulevikus võetakse vastu täpselt samasisuline haldusakt. 4

(7)3-09-1451 Haldusakti kehtetuks tunnistamise otsuses tuleb märkida kaalutlused (

§ 56

lg 3, § 64 lg-d 2 ja 3, § 67), mis vaidlusaluses otsuses nr 24 puuduvad täielikult. Riigikohtu praktikas on asutud ühesele seisukohale, et juhul, kui haldusaktis kaalutlused puuduvad, siis

§ 54

kohaselt on tegemist mitteõiguspärase haldusaktiga, mille tagajärjeks on haldusakti tühistamine (vt Riigikohtu 22.03.2007 lahend nr 3-3-1-6-07). Enne vaidlusaluse haldusakti andmist kaebajat ära ei kuulatud (

§ 40

lg 1), mis Riigikohtu 29.05.2006 otsusest nr 3-3-1-23-06 järelduvalt on niivõrd oluline haldusmenetluse nõuete rikkumine, mis sõltumata otsuse sisule antavast hinnangust toob kaasa haldusakti tühistamise. PlanS-st ei tulene alust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks menetlusnõuete rikkumise tõttu. Planeerimismenetluse avalikkuse põhimõtet ei ole rikutud. Detailplaneeringu menetlus algas juba 2005. aastal ning seega saab eeldada, et huvitatud isikud on saanud selle kohta oma seisukoha anda. Samuti nähtub otsusest nr 13, et detailplaneering oli avalikul väljapanekul 26.03.09.04.2008 Kiili Vallamajas ning kirjalikke vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitatud. Kiili Vallavolikogu vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta.

määratleb planeeringu läbiviimise kui ühe haldusmenetluse üldpõhimõtted ning PlanS eriseadusena sätestab menetluse reeglid täpsustavalt. Lähtudes PlanS-st ja

-st esines käesoleval juhul kohustus ja õiguslik alus kõnealuse detailplaneeringu kehtestamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohus on rõhutanud, et planeerimismenetluse obligatoorne printsiip on avalikkuse kaasatus, ning on avalikustamise põhimõtete rikkumise põhjendusega detailplaneeringu kehtestamise otsuseid korduvalt õigusvastaseks tunnistanud. Selleks, et diskretsiooniõiguse kasutamine PlanS mõistes oleks õiguspärane, peab diskretsiooniotsus olema kooskõlas PlanS-s sätestatud menetlusreeglitega, eelkõige peab olema ära kuulatud avalikkus. Apellandi põhjendus, et avalikkuse kaasamine protsessi oli tagatud planeerimismenetluse pikaajalise kestvusega, on asjakohatu ja tuleb jätta tähelepanuta. PlanS on sätestatud konkreetsed menetlusreeglid, mida tuleb mingil konkreetsel menetlusetapil järgida, ning oluline pole, millal planeering algatati. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja väidab, et PlanS ei sätesta detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist planeeringu menetlemisel tehtud menetlusnõuete rikkumise tõttu. See väide on õige, kuid eeltoodu ei tähenda, et haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada, kui eriseaduses sellekohast konkreetset alust pole. Kui see ei lähe vastuollu eriseaduses (käesoleval juhul PlanS § 27) toodud loetelu mõttega, siis rakendatakse

kui üldseaduse haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseid ja regulatsiooni

§ 54

kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Asjas vaidlustatud Kiili Vallavolikogu 14.05.2009 otsuse nr 24 õiguspärasuse kontrollimisel leidis kohus, et kehtetuks tunnistatud haldusakt oli menetlusõiguse rikkumise tõttu vormipuudusega; kaebaja leidis seevastu, et kehtetuks tunnistatud haldusakt oli õiguspärane. Ringkonnakohus ei nõustu kummagi seisukohaga. Kui menetlusvead võisid mõjutada asja otsustamist, siis on sellise vigase menetluse tulemusel antud haldusakt materiaalselt õigusvastane. Riigikohus on mitmes otsuses rõhutanud, et planeerimisotsuste ulatusliku diskretsioonilisuse tõttu on planeerimismenetluses eelkõige isikute kaasamist ja ärakuulamist puudutavate menetlusnormide järgimisel eriline roll ja tavapärasest haldusmenetlusest suurem tähtsus. 09.06.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-04 märkis Riigikohus, et planeerimismenetluse üks eesmärke on planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, peab kohalik omavalitsus planeeringu koostajat 5

(7)3-09-1451 ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet. 12.05.2008 otsuses nr 3-3-1-12-08 märkis Riigikohus, et planeeringute avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute õigeaegne informeerimine ja kaasamine planeeringu koostamisse. Planeerimismenetluse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks (PlanS § 1 lg 2). Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on vältimatult vajalik avalikkuse tõhus kaasamine planeerimismenetlusse. Seetõttu peab haldusorgan tegema planeeringu avaliku väljapaneku korraldamisel omalt poolt kõik võimaliku, et huvitatud isikud saaksid planeerimismenetluses osaleda. Riigikohtu nimetatud seisukohad on asjakohased ka käesolevas asjas. Menetlus- ja vorminõuete eesmärk on eelkõige tagada sisuliselt õige haldusakti andmine ning planeerimismenetluse ulatuslikku diskretsioonilisust arvestades on selles protsessis menetlusreeglite järgimisel eriline tähtsus. Haldusorgan saab planeerimisdiskretsiooni teostada õiguspäraselt vaid siis, kui on järgitud PlanS sätestatud menetlusnõudeid, milleks on ka avalikkuse ärakuulamine. Selle tagamiseks näebki PlanS ette üks nädal enne detailplaneeringu avalikku väljapanekut sellekohase teate avaldamist vastavas ajalehes ja teate panemist valla vastava küla vähemalt ühes avalikkusele avatud üldkasutatavas hoones või kohas. Käesoleval juhul neid nõudeid (Plans § 18 lg 6 ja § 18 lg 7 p 2) eirati. Planeeringu menetlemisel aset leidnud menetlusvead võisid avaldada mõju detailplaneeringu kehtestamise otsuse sisule, so mõjutada asja otsustamist, sest ilma avalikkust nõuetekohaselt informeerimata ei ole teada huvitatud isikute olemasolu ning seega ei ole ka planeeringulahenduse muutmine välistatud. Haldusakti kehtetuks tunnistamiseks tuleb menetlus uuendada. Menetluse uuendamist võib taotleda menetlusosaline (

§ 44

lg 1 ja § 68 lg 1), kuid seda võib teha ka haldusorgan omal algatusel, kui talle on laekunud teave, mille pinnalt tekib põhjendatud kahtlus haldusakti õiguspärasuse osas. Kuna PlanS ei keela ega kohusta detailplaneeringu kehtestamise otsust kehtetuks tunnistama planeeringu avalikustamise reeglite rikkumise tõttu, siis on planeeringu kehtestanud vallavolikogul

§ 64

lg-st 2 tulenevalt kaalutlusõigus detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetluse alustamise, samuti kehtetuks tunnistamise/muutmise üle otsustamisel. Käesoleval juhul vastustaja poolt esile toodud planeerimismenetluse reeglite rikkumine andis vastustajale aluse menetluse uuendamisele, kuid mitte ilmtingimata varasema akti kehtetuks tunnistamisele. Menetluse uuendamine on vajalik selleks, et koguda vajalikku teavet akti kehtetuks tunnistamisel rakendatava kaalutlusõiguse õigeks kohaldamiseks (

§ 64lg 2) ning samuti aitab see tagada menetlusosalise õigusi.

Näiteks kui haldusakt kavatsetakse kehtetuks tunnistada kellegi kahjuks (käesoleval juhul kaebaja), siis tuleb

§ 40lg-st 1 tulenevalt vastav isik ära kuulata.

Eeltoodust tulenevalt on ebaõige vastustaja seisukoht, et diskretsiooni kohaldama ei pidanud ning et PlanS-st kui eriseadusest tulenes talle kohustus planeeringu otsus kehtetuks tunnistada ja ka kaebaja ärakuulamise järgi puudus seetõttu vajadus. PlanS kui eriseadus sätestab erinormid planeeringu kui haldusakti vastuvõtmise menetlusele, kuid puudub erisus

-st (§ 64 lg 2), mille kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti (ka õigusvastase) kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt. Planeerimismenetluse normide rikkumine tingib planeeringu õigusvastasuse, kuid mitte ilmtingimata planeeringu kehtetuks tunnistamise. Nagu eespool märgitud, haldusakti kehtetuks tunnistamise üle saab otsustada uuendatud menetluses kogutud andmete põhjal, mis tähendab, et käesoleval juhul oleks vastustaja saanud oma otsuse langetada alles pärast avatud menetluse läbiviimist, uurimispõhimõtte rakendamist ja ärakuulamiskohustuse täitmist. Vastustaja on 08.09.2009 vastulauses kaebusele märkinud, et uue avaliku väljapaneku käigus (mis korraldati 25.06.- 09.07.2009) laekus planeeringut läbiviivale haldusorganile vastuväiteid, millele on haldusorgani poolt esitatud omapoolsed põhjendused; planeeringu lähteseisukohti muudetud ei ole ning haldusorgan on seisukohal, et Männi 12 detailplaneering kehtestatakse sisuliselt samal kujul, kui see kehtestati 12.02.2009 otsusega nr 13. Kohtule on esitatud ka Kiili Vallavolikogu 21.01.2010 otsus nr 6, millega kehtestati Männi 12 kinnistu ja riigi maa osa detailplaneering 6

(7)3-09-1451 uuesti. Ringkonnakohus täheldab, et kehtetuks tunnistatud haldusakti kohaselt oli detailplaneeringuga kavandatud krundi moodustamine 1 ha suurusel maa-alal, volikogu 21.01.2010 otsusega nr 6 kehtestatud detailplaneeringu järgi on maa-ala suuruseks 0,9 ha. Otsusest nr 6 ega muudest asja materjalidest aga ei nähtu, et maa-ala suuruse muutumine oleks olnud seotud detailplaneeringu uue avaliku väljapanekuga. Samuti on vastustaja oma 09.02.2010 seletuses kohtule märkinud järgmist „ Sisulisi muudatusi Männi 12 detailplaneeringus tehtud ei ole, võrreldes Männi 12 detailplaneeringuga, mille kehtestamise otsus tunnistati kehtetuks ning mille kohta ka käesolevas haldusasjas kaebus on esitatud“. Seega uuendatud menetluse lõpptulemus näitab, et asi ei oleks lõppenud kõnealuse detailplaneeringu (tervikuna) kehtetuks tunnistamisega ning vastustajal oli teistsuguse otsuse tegemine võimalik. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Kiili Vallavolikogu vaidlusalune 14.05.2009 otsus nr 24 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja kaebuse ning teeb otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb HKMS § 93 lg 4 alusel otsustada menetluskulude jaotuse üle. Esimese astme kohtus taotles kaebaja mõista Kiili Vallavolikogult tema kasuks välja 10 800 kr õigusabikulude ja 250 kr riigilõivu hüvituseks ning ringkonnakohtus taotles kaebaja mõista vastustajalt tema kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 250 kr. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega ning nende kandmine on tõendatud. HKMS § 92 lg 1 alusel rahuldab ringkonnakohus OÜ Männi Arendus taotluse ning mõistab Kiili Vallavolikogult kaebaja kasuks välja kokku 11 300 kr. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.