Tsiviilasi nr 2-09-45598 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2010 a Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Tsiviilasi

§ 88

lg 8 sätestab rahaliselt põhikohustuselt intressi, mitte viivise (viivisintressi) tasumise. Kohus tugineb siin Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I osas lk 274-275 toodule: „…võlgnik ei saa määrata, et makstud raha arvestatakse kõigepealt põhivõla katteks ning intressid võiksid siis jääda maksmata. Võlgnikule oleks selline võimalus soodne, kuna § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressiga tasumise korral ning see on imperatiivne norm.“ Kommentaaride autor on seisukohal,

§ 88

lg 8 sätestatud järjekord takistab võlgnikul tekitamast olukorda, et ta vähendab küll põhivõlga, kuid intressid jäävad viivisevabalt maksmata. Kohus on seisukohal,

§ 88

lg 8 sätestatud täitmise järjekord on kohaldatav kokkulepitud intressiga (mitte viivisega) võlakohustuste puhul. Viivise mahaarvamine esmajärjekorras, koos kulutuste ja intressiga on võimalik siis, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. VÕS § 88 on dispositiivne ning annab pooltele võimaluse ebapiisava makse tegemise puhuks kokku leppida teistsuguses võlakohustuse täitmise järjekorras, kui on sätestatud lõikes

1. VÕS § 635 lg 1 kohaselt Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Tulenevalt kostja poolt aktsepteeritud tööde mahust ja hinnast, mis nähtub aktist nr 7 ning arve nr 86 osalisest tasumisest, on kostja jätnud tasumata hageja poolt tehtud töö eest 9000 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. TsMS § 367 kohaselt Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis perioodi eest 08.08.2009 kuni 30.10.2009 võlasummalt 15 000 krooni on (83x0,15%x15000) 1867.50 krooni. Viivis alates 31.10.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni võlasummalt 9 000 krooni on (402x0,15%x9000) 5 427 krooni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis 7294.50 krooni kohtuotsuse tegemise päevaks. Kuni põhivõla 9000 krooni tasumiseni tuleb kostjal maksta viivist 0,15 % päevas alates
2. detsembrist 2010 iga viivitatud päeva eest. Ehituse töövõtulepingu punktis 3.2.
3. on pooled kokku leppinud, et „Punktis 6 nimetatud summa mittetähtaegsel tasumisel on Töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % päevas Lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 10 % Lepingu summast.“ Lepingu punkt 6.
4. kohaselt oli lepinguga ettenähtud tööde hind 290 000 krooni koos käibemaksuga. Akti nr 7 kohaselt oli lepingu maksumus tänu täiendavatele kokkulepetele suurenenud 306 431.49 kroonini. Aktist nr 7 nähtub, et pooled sõlmisid täiendavaid kokkuleppeid Töövõtulepingu nr 10/102 raames. Kohus on seisukohal, et need täiendavad kokkulepped olid töövõtulepingu osadeks, millele laienesid lepingus kokkulepitud õiguskaitsevahendid. Kohus on seisukohal, et kohaldamisele kuulub töövõtulepingus nr 10/102 punktis 3.2.2 kokkulepitud viivise määr 0,15 % päevas, kuid kohaldamisele ei kuulu viide lepingu summale. Vastasel korral võib väike osa tasumata lepingusummast kaasa tuua õiguse nõuda ebaproportsionaalselt suurt viivist. Poolte sellesisulist kokkulepet ei saa lepingust järeldada. Kohus ei pea mõistlikuks ja põhjendatuks rakendada ka kostja seisukohta, et nõutava viivise maksimaalmäär on piiratud 10 %-ga tasumata arvest. Sellist kokkulepet ei ole poolte vahel sõlmitud ning lepingu sõnastust lugedes ei saa seda mõistlikult järeldada. Kostja leppetrahvinõue hageja vastu tuleb jätta rahuldamata. Ehituse töövõtulepingu p 4.
5. kohaselt oli tööde teostamise lõpptähtaeg 30.11.
6. Hiljemalt 01.12.2007 oli kostjale teada, et töö ei valmi tähtajaks. Hageja on seisukohal, et sellest kuupäevast hakkas kulgema VÕS §-s 159 lg 2 sätestatud mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks, mis hageja arvates võiks olla kolm kuud. Kostja esitas hageja vastu leppetrahvi nõude 24.03.2010, so enam kui 2 aastat hiljem. Kohus on seisukohal, et lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise eest leppetrahvi 4 tasumise nõude esitamine rohkem kui 2 aastat pärast lepingu täitmise tähtaja möödumist on toimunud ebamõistlikult hilja. Kostja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Lisaks on pooled pärast lepingu tähtaja möödumist leppinud akti nr 7 kohaselt kokku 18.03.2008 ja 23.01.2009 täiendavate tööde tegemises. Kui kostja arvates oli tööde teostamise lõpptähtaeg 30.11.2007 sedavõrd oluline, et sellest tähtajast mittekinnipidamise tõttu tuleb hagejal maksta leppetrahvi, oleks kostja pidanud kõik vastavasisulised nõuded esitama täiendavate kokkulepete sõlmimisel. Sellisel juhul oleks ilmselt mõistlik ja põhjendatud võtta arvesse esitatud leppetrahvi nõudeid, isegi kui need oleksid esitatud rohkem kui 3 kuud pärast lepingu täitmise tähtaja möödumist. Kostja taotlus kahju hüvitise nõude tasaarvestuse tegemiseks tuleb jätta samuti rahuldamata. Kostja väited temal tekkinud mitmesuguste kahjude kohta on jäänud paljasõnaliseks. Hageja kahjude tekitamist õigeks ei võta, sest tööde algus olevat hilinenud kostja süül. Kostja ei ole pärast hageja vastuväite saamist esitanud temal hageja poolt lepingu täitmisega viivitamise tagajärjel tekkinud kahju kohta ühtegi tõendit. Kostja väitel tekkisid temal kahjud aastatel 2007-2009, kuid esimest korda esitas kostja hagejale info kahjude tekkimise kohta 23.04.2010 kirjas (kostja vastus tl 46), olles eelnevalt tasunud hagejale arvete alusel 11.08.2009, 25.08.2009 ja 30.10.2009 kokku rohkem kui 20 000 krooni. Hageja on kostjale saatnud kaks kirja tasumata arvest nr 86 tuleneva võla kohta, mis on kostja raamatupidaja P. Kruusla poolt 21.07.2009 ja 30.07.2009 vastu võetud. Lisaks on hageja esitanud kostjale saldoteatise 31.12.2009 seisuga summas 9000 krooni, mis on kostja raamatupidaja poolt aktsepteeritud. Kostja ei ole kuni hagiavaldusele vastuväidete esitamiseni esitanud hagejale omapoolset nõuet koos tõenditega kahjude hüvitamiseks, millest kohus saaks järeldada kahju olemasolu ning hageja vastutust kahjude hüvitamise eest. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et kuigi kohus ei ole nõustunud hageja viivisearvutusega ning tasutud summast erinevate kostja kohustuste katmisega, on hagi põhimõtteliselt tõendatud ja rahuldatud. Menetluskulud tuleb hagi rahuldamise tõttu jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik 5